Читать книгу Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud - Lilli Suburg - Страница 4

Oma kõige esimestest elu-päewadest ja aastatest teab iga üks inimene üksnes nii palju rääkida, kui ta oma wanemate, kõige enam ema, wanemate õdede, wendade ja hoidjate suust on kuulnud. Selle pärast: teeb ta oma elutee pääl, kui üks reisimees puhkamise paikades, kord seisatust, et terawaste oma minewiku põhja tagasi wõiks waadata, siis näitab tal ta eluhakatus kui üks udu sisse peidetud pilt olewat, mille kohta ta on kuulnud rääkiwat: Waat’, sääl ema süles, kes armastusest ja uhkusest läikiwate silmadega oma priske, wasta naeratawa lapse pääle waatab, oled sina; sääl isa põlwe pääl, kes oma piibu, selle truu seltsimehe igal sammul, laua pääle kõrwale pannud, oma wallatu lapse pärast, kes wägise Riiga tahab sõita, oled jälle sina; ka see oled sina, kes sääl oma wäiksele, kiigus karjuwale õele toobiga juua annab, aga talle wee asemel tuhka silmi kallab, nenda et waesel emal, kes õnneks sinna juurde juhtub tulema, suur waew on, oma noorema lapse silmi, kelle wanem hoidja weel wee ega tuha wahel aru ei mõistnud teha, puhtaks teha; ja ka weel see oled sina, kes sääl jõekaldal ümber-pöördud wanni all kõnksus kous kükitab, hirmu täis, et hunt praegu terwe katusega maha kolistab tulla, ja ennast enne säält ei liiguta, kui ema ta kätte kinni hakkab ja teda oma warju paigast wälja tõmbab, talle seletades: et taewa taat ju kurjustab, aga üksi kurjade inimeste wasta, ja mitte oma wäikeste laste pääle, kes talle ju weel armsamad, kui emal „oma kassi pojuke on:” — aga selgemaks läheb ju asi, kui ta ütelda wõib: ma mäletan weel, kuda isa mind kät pidi wõttis ja uue toa, mis mõisa härra oma walitsejale ehitada laskis, aluspalkide pääl käima wiis; kuda ma, uude majasse kolides, ka ühe pisikese paja kätte olin saanud, teda mööda teed uue maja poole, mis aga mõni samm wanast eemal seisis, wedasin, mis eest ma aga ema käest tapelda sain, et ma ennast sedawiisi hukaseks teen; kuda ma uues majas ema põlwe najal istusin ja tema mulle lauluraamatu salmisid päha õpetas, ja kuda isa mind ühel päewal sülle wõttis ja teisi majasse kirjutaja juure kooli wiis, kelle keset kammert üks kõrge laud pingiga seisis, mille küljes nagu trepiastmed oliwad, mida mööda ma ülesse ronisin, ja mille pääl tahwel, grihwel ja pisikene piltidega raamat oliwad, mida nähes mul suur rõõm südamesse tuli ja minu hirm kirjutaja eest laduma hakas. Ja mida selgemaks mälestus hakkab minema, seda selgemine hakkab ka eluteerada kõige oma lillede- ja ehakattega, kõige oma wihma, päewapaiste ja halli kattega minewiku pääle, tagasiwaataja silmi paistma. Ja et inimene üksi sellest, mis ta selgeste, arusaamisega, lihawa kui ka waimu silmaga näeb, teistele selgeste wõib rääkida, selle pärast tahan ka mina oma elulugu säält algada, kust minu mälestus selgeste ulatab. Palun aga oma armsaid Eesti õdesid, omale ka lahke südamega wasta tulla, et minu sügaw armastus nende wasta ka nende südametes wasta kostaks — minu kõige suuremaks palgaks. Sest ma pean tunnistama, kui mind mitte armastus ei ajaks ja mul mitte üks sõber kõrwas ei seisaks, kelle sõna pääle ma majasid ehitada usaldaksin, ei julgeks ma mitte oma nõrka sulge paberi pääle panna, selle mõttega, et mu jutustamine hulga ees awalikuks peab saama.

L. S.