Читать книгу Polüglottidest armastajad - Lina Wolff - Страница 4

The path of the eclipse occurs in any womans life when she is consumed within a mans penumbra.

STEPHEN KING

Ma poleks iial uskunud, et selle ainsa ja õige leidmiseks võiks minu puhul kõne alla tulla internet. Minu meelest meenutas see turul kauplemist, pealegi polnud ma iial kirjutanud ühtki tutvumiskuulutust ega üleüldse midagi ning ma ei teadnud, kuidas ennast teksti abil müüakse. Kõik mu peikad olid olnud igati tavalised oma küla poisid. Esimese nimi oli näiteks Johnny ja tema juures polnud mitte midagi erilist, vähemalt mitte pealtnäha ja vähemalt mitte enne, kui selgus, et ta on täitsa haige. Käisime samas klassis ja kõik algas sellest, et ta ütles:

„Kas sa oled unistanud millestki, mida mees võiks sulle teha?”

Ma oletan, et ta oli kuulnud sellist repliiki kusagil filmis ja et ta juba toona pidas ennast tõsimeeli meheks. Oletan ka, et ta ootas hoopis teistsugust vastust kui see, mille ta sai. Midagi sinnakanti, et „jah, ma olen alati soovinud kohtuda mehega, kes on suuteline mind voodis täiesti pöördesse ajama”. Või mingit konkreetset soovi, mis juhiks ta õigetele rööbastele. Ent mina ütlesin hoopis:

„Ma olen alati tahtnud, et keegi õpetaks mind kaklema.”

Ja nähes, et ta ilme pole sugugi nii üllatunud, kui ma olin lootnud, lisasin juurde:

„Ikka kohe päriselt kaklema.”

Johnny noogutas aegamisi, sülitas ja ütles:

„Kui selline on su soov, tupsuke, siis ma õpetan sulle seda.”

Samal õhtul võttis ta mu kaasa kohta, mida ta nimetas „faiterite klubiks”. Koos käisid inimesed, kes olid näinud „Kaklusklubi” ja sellest innustust saanud, aga erinevalt filmitegelastest valdasid klubiliikmed tõepoolest mitmesuguseid võitluskunste ja tulid kolm korda nädalas ühte saali kokku, et kakelda. Kõik kõigi vastu. Ühe kooli juures pidi trepist alla keldrisse minema. Kõiki seinu kattis mingi pruunika ja oranži varjundiga kahhelplaat, see oli kummaline matt plaat, mis näis erinevalt tavapärasest kahhelplaadist summutavat kõik helid. Maa all pidi tükk aega mööda käike kõndima. Kõik olid hiirvagusi ja paljajalu, kott trenniriietega üle õla. Kosta oli ainult ventilatsiooni undamist. Siis jõuti lõpuks saali ja seal nad olidki, kõik need meie külast, kes tahtsid kakelda. Välja valiti tinglik juht ja seejärel tehti üheskoos soojendust. Kõik paindusid hästi, isegi poisid, ja keegi ei häbenenud näidata, et saab maha nii tavalise kui ka harkispagaadi. Kõik peeretasid kuuldavalt, kui nad seal niimoodi harali olid, aga kirjutamata seadus ütles, et keegi ei irvita, vastupidi. Seejärel me kaklesime. Mina olin ainus algaja ja mul oli üks asi, nimelt surmahirm. Surmahirm annab eelise, ütles Johnny. Kui sul on ikka nii kuradi suur hirm, saad kauba peale nii mõndagi, keha on targem, kui võiks arvata, ja kui lasta sellel autopiloodil tegutseda, on see võimeline peaaegu milleks iganes. Aga pärast oled sa sunnitud ohjad enda kätte haarama.

„Enamasti ei lähe keegi marru sellest, et teda rünnatakse, vaid sellest, et ta ei suuda end kaitsta,” ütles Johnny.

Johnny oskas kakelda, aga ta oskas ka püssi lasta, ja mõnikord läksime lasketiiru, mis asus meie ja naaberküla vahel. Käisime oranžide kõrvaklappidega ringi, vaatasime neid, kes püstolist lasid, ja seejärel neid, kes püssi lasid. Johnny näitas, kuidas seista harkisjalu, tõsta püss ja kõmmutada savist tuvisid. Algul simulaatoriga, hiljem päriselt. Ühel päeval ütles ta, et nüüd võib ta mu jahile kaasa võtta. Ta rääkis sellest jahist palju, enne kui me teele asusime, kuidas tuleb tingimata minna öösel, kasutada oma pimedas nägemise võimet ja püsida kõik see aeg vait.

Ainus pauk, mis minu jahilkäikude ajal lasti, tabas metssiga. Pauk kärgatas vaikuses ja oli kuulda, kuidas siga veel edasi jookseb, aga enam mitte samamoodi nagu varem, vaid kohmakalt, oksad murdusid tema ümber, ja lõpuks vaarus ta lohinal ja segaduses, nagu aimaks juba oma peatset surma, paanikas läbi võseriku. Läksime edasi ja äkki pööras Johnny oma taskulambi valgusvihu üles. Siis nägin ma pöökide alasti oksi pikkade tumedate kontidena öötaevasse sirutumas. Johnny võttis mul käest kinni, surus taskulambi omale jalgade vahele ja tõmbas teise käega üle oma lühikeseks pöetud juuste, edasi ja tagasi, ja mina tahtsin küsida, miks ta seda teeb, aga olin vait. Ta pidi just hakkama mulle midagi kõrva sosistama ja mulle tundus, et see võib olla midagi suurt, mis on seotud meie endiga, aga meid eksitas üks jahimees, kes ütles, et leidis sea üles. Ta valgustas looma taskulambiga. Lask oli tabanud abaluu piirkonda, verd pumpas välja mustale harjasele. Suur emis oli, ja me pidime ta üheskoos mingi toru küljes auto juurde tassima. Järgmisel päeval pidid nad seda Johnny sõbra õuel tükeldama. Sõitsime pärast hommikusööki sinna ja kui me kohale jõudsime, olid kõik kohad verd ja harjaseid täis, sest keegi ei teadnud nülgimisest ja tükeldamisest õieti midagi. Kõik raiusid oma parema äranägemise järgi ja korrutasid kogu aeg, et tuleb kähku teha. Rohkem ma salaküttidega enam kaasa ei läinud.

Ühel päeval ütlesin Johnnyle, et kui tema on valmis, olen mina ka. Siis naeratas ta mulle ja mina mõtlesin, et see on esimene kord, kui ma päriselt ta hambaid näen, ja need olid suured ja valged nagu suhkrutükid, mõjusid täiuslikult suhu kleebituna ja tekitasid kummalise kontrasti tema näoga, mis oli korrapäratute joontega ja vistrikuarmiline. Tegime seda ta autokastis ja jakk, mille ta oli mulle tagumiku alla pannud, sai üleni veriseks.

„Üldjuhul tänapäeva tüdrukud esimesel korral enam ei veritse,” oli kooli medõde meile seksuaalkasvatuse tunnis öelnud. „Kuna nad ratsutavad, sõidavad rattaga ja hüppavad, ei ole neil tavaliselt enam neitsinahka alles.”

Küllap siis minu lapsepõlv oli väga rahulik, sest mu neitsinahk oli absoluutselt alles. Kui Johnny kogu seda verd nägi, ei tekitanud see temas mingit tülgastust, vastupidi, tal läks paari sekundiga pauk lahti. Ma ei teadnud, mida öelda, kui ta lõpetas. Ometi tundsin juba seal, et Johnny on selline, kellega peaks ettevaatlik olema. Muidugi oli ta vägivaldne, harimatu ja kiimas nagu kõik meie kandi poisid ning selliseks pidi ta jääma kogu eluks. Ent tema juures oli veel midagi.

„Ma ei teadnud, et sa oled süütu,” ütles ta.

„Aga sina?” küsisin.

„Jah,” vastas ta. „Mina olin ka.”

Siis vaatas ta oma plekilist jakki ja ütles:

„Nojah. Kusagilt tuleb ju alustada.”

Järgmine kord läks palju paremini. Rääkimata kolmandast, neljandast ja viiendast korrast. Siis ütles Johnny, et tema meelest me kepime mõlemad nagu pornostaarid.

Kui me olime kuusteist, murdsin ma käeseljaga Johnny ninaluu. See ei toimunud meelega selles mõttes, et ma oleksin niimoodi plaaninud, käsi lendas talle näkku puhtalt refleksi ajel, võitlusspordiga polnud sellel midagi pistmist. Igatahes tuli sellest õudne jama, sest me käisime gümnaasiumis ja kõik said juhtunust teada, õpetajad ja medõde ja Johnny vanemad ja minu vanemad. Johnny ema ütles:

„Ma ei taha, et sa selle tüdrukuga edasi suhtled.”

Seisime kooliõuel ja Johnny ninast jooksis verd. Ta ema oli kohale rutanud niipea, kui teada sai, ja heitis mulle nüüd põlastavaid pilke.

„Ema, Ellinor ei ole mingi väike tüdruk,” ütles Johnny siis. „Ta on naine. Ja veel milline naine.”

Ta naeratas mulle silme ees rippuva tuka tagant.

„Ja veel milline naine,” kordas ta ja naeratas oma suhkrutükkidega veelgi laiemalt.

Mul tekkis tahtmine öelda, et mis sa siin naerad niimoodi, on sul meeles, kui väga veri sind erutas, sa oled haige tüüp, Johnny, sellist asja ei anna varjata. Ma tahtsin nii öelda, aga küllap oli ninast voolav veri põhjuseks, miks mind valdasid hoopis teised tunded, ja ma läksin tema juurde ja kallistasin teda. Meie kohta oli see täiesti eriline liigutus. Me tegime kõike koos. Me tegelesime koos jahipüsside ja teiste relvadega, me kaklesime ja keppisime, aga me ei kallistanud iial. Ent nüüd ometigi, ja ma tundsin, kuidas ta soe veri minu kaelale tilgub.

„Nüüd oskad sa kõike, mida ma olen tahtnud sulle õpetada,” ütles ta.

Aga ta ütles ka seda, et kui ma veel kunagi peaksin kasutama tema õpetusi tema enda vastu, siis lööb ta mu hetkegi kõhklemata maha.

„Kui sa suudad,” vastasin.

„Ära aja mind vihale,” ütles ta selle peale ja ta pilk tõmbus süngeks.

Varsti langesime nagu mingisse seksirutiini, kuigi rutiin ei ole ehk siiski õige sõna meie kohta, nii nagu me toona olime.

„Sõidame minu juurde,” võis ta autos lakooniliselt öelda, asetades käe mu jalgade vahele.

Tema juurde tähendas väikest jahimajakest, mis ta isal küla lähedal oli, ja seal sai rahus olla. Väike majake, kus oli seinas oksakohtadega laudis ja akende ees erekollased valgete triipudega kardinad, mis olid kindlasti ta ema pandud. Majakeses oli kaks väikest tuba ja kaminaga elutuba. Läksime ühte magamistuppa ja ta ütles:

„Võta riided ära ja heida voodisse.”

Samal ajal kui mina seda tegin, läks ta kööki ja keetis kohvi. Siis tuli ta kohvitassiga tagasi, tõmbas tooli voodi ette ja kohvi juues vaatas mind, kui ma seal selili lamasin, jalad laiali. Mul oli tunne, et ta nägi otse minu sisse, üles ja nii-öelda otse minu sisemusse, justkui oleks minus pime kanal, ja et kui seda kanalit mööda liikuda, võis välja jõuda kusagile sootuks mujale.

„Pead sa niimoodi vahtima?” küsisin ma.

„Mõtle pornofilmi näitlejatele. Neil pole enese näitamisega mingit probleemi.”

„Mõtle sellele, kui ma su ninaluu murdsin,” vastasin mina.

„Sa oled leib mu hammastele,” ütles ta siis ja tõstis tervituseks kohvitassi.

Siis ta istus seal, jõi oma kohvi. Kui see otsa sai, pani ta tassi riiulile ja hakkas püksinööpe lahti tegema.

„Millal ma võin sind päris tagant võtta?” ähkis ta ükskord, kui me seda tegime.

Siis ma ütlesin, et kui ma oleksin veoautojuht, siis ei pargiks ma oma autot kunagi solgikaevu, kui mul oleks korrus kõrgemal kena ja mugav garaaž. Johnny naeris, ent ei küsinud selle kohta enam kunagi.

Paar aastat hiljem võtsin kaalus juurde. Päris paksuks ma ei läinud, kuid siiski piisavalt, et kaotada Johnny silmis atraktiivsus. Kohtusime üha harvemini ja lõpuks ei helistanudki ta enam. Ükskord võtsin julguse kokku ja helistasin ise.

„Äkki läheks mõni päev laskma?” küsisin. „Või kaklema?”

Siis ütles ta, et tal on keegi teine. Pärast nägin teda selle teisega ka küla peal. Tüdruk oli kõhn ja treenitud kehaga, tal olid pikad tumedad juuksed hobusesabas selja peal. Mõtlesin, kuidas neil voodis läheb, kas Johnny istub jalutsis ja joob tüdrukut vaadates oma kohvi, ja mida too siis sellest arvab.

Kaklemas käisin aastaid. Nagu teised inimesed mängivad paar korda nädalas bridži, laulavad kooris või käivad tantsimas, ja kui vanemaks saavad, lohutavad end sellega, ehitavad sellele nii-öelda oma vanaduspõlve või vähemalt leevendavad vanaduse mõju, nii suundusin mina keldriruumi ja kohtusin seal inimestega. Kakelda oli hea, mida vanemaks sain, seda parem selles olin. Kellelgi polnud eelist ainult seetõttu, et ta oli noor ja ilus, miski ei tulnud kergelt kätte ja kõige eest tuli võidelda. Kui ma leidsin hiljem sõpru, kes olid pärit mujalt, siis ei mõistnud nad kuidagi, kuidas on võimalik sellisele asjale oma aega kulutada, kui tegelikult võiks aega viita ka hea raamatu, heade sõprade või klaasi veini seltsis.

„Elus pole kuigi palju asju, mida annaks kaklemisega võrrelda,” ütlesin ma siis.

Ma tajusin, kuidas see nende kõrvus kostis, aga ma leian endiselt, et see on tõsi. Ma ei ole kunagi olnud inimestele nii lähedal kui nendel aastatel seal keldrisaalis. Asi on keskendumises, teiste pilgu tõlgendamises. Seks käib teistmoodi. On inimesi, kes panevad silmad kinni ja onaneerivad terve elu, kas siis pihku või kellegi teise jalge vahele, ent nende ajus ei toimu kunagi midagi. Kui aga seisad vastasega silmitsi, siis tuleb ette hetki, kui näed otse tema sisse ja mõistad täpselt, kes ta on. Lisaks, ja seda ütlesin ka oma sõpradele, ei ole sa tõeliselt vana seni, kuni suudad endast pikemale jalaga vastu pead anda.

Mõnikord mõtlesin Johnnyle ja siis mõtlesin, et ta oli ikka haige küll. Pärast sain aru, et oluline pole see, kas sa oled haige. Oluline on mitte olla üksi.

Mul oli ka hiljem aastate jooksul omajagu mehi, isegi üsna normaalseid, vähemalt võrreldes sellega, mis mind ootas. Kokku ei kolinud ma kellegagi. Olin pigem selline, kes lihtsalt elas, võttis iga päeva niisugusena, nagu see on, ega keeranud end asjata üles. Minu ellu ei sattunud tõsiselt ühtki meest, enne kui juhtus see Calisto ja käsikirja asi. Mis algas sellest, et ma riputasin ühele tutvumissaidile oma profiili järgmise sissejuhatusega:

Olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest.

Hobidest ei kirjutanud ma midagi, nagu ka lemmikkirjanikest. Samamoodi lemmiktoidust ja lemmikkohtadest maailmas. Ainult elu moto koha peale kirjutasin: Kohata ülalnimetatud meest. Siis mõtlesin, et moto on tegelikult midagi muud, lause või mõte, milles peituks mingites olukordades tarkusetera. Aga sellist motot pole mul iial olnud, seetõttu jätsin lause alles, isegi kui see räägib midagi minu kohta, osutab mu sõnaahtrusele, mis võib mõnele tõrjuvalt mõjuda. Ent teisalt ei olnudki minu eesmärk otsida sõnaohtrat inimest. Panin endast ka pildi. Selle oli teinud üks mu sõber, ma laman kõhuli tema voodis. Minu vananemismärke pole sellel pildil näha, sest ainsaks valgusallikaks on küünlad, ja nagu mu sõber ikka ütleb, näeb enamik inimesi küünlavalgel päris viisakas välja.

Siis kulus nädal, enne kui ma uuesti sinna saidile logisin. Olin saanud terve posu vastuseid. Üllatunult käisin kõik järjest läbi. Ma ei ole kunagi olnud tüdruk, kellele jagataks tunnustust. Ükskord ütles Johnny, et ma olen nagu sibul, sissepääsemiseks tuleb kõik kihid ükshaaval maha koorida. Enamik tüdrukuid oleks solvunud, kui neile oleks midagi sellist öeldud, aga mina mõistsin, et Johnny mõtles seda komplimendina. Ja nüüd oli mul igal hommikul postkasti avades kümmekond vastust. Üks vanem härrasmees lubas mulle „majanduslikku muretust” selle eest, et ma kolm korda nädalas „rahuldan” ta seksuaalselt. Üks kahekümneaastane küsis, kas ma võiksin teda välja koolitada. Istusin, kohvitass käes, ja naersin kõva häälega. Tundsin meeleliigutust, aga mitte niivõrd sellepärast, et need mehed suhtusid mu väljanägemisse tunnustavalt (foto oli ju lõppkokkuvõttes silmamoondus), kuivõrd mulle jõudis kohale, et need kirjutajad uskusid ka päriselt armastusse, selles mõttes, et mina võinuks anda neile seda, mida nad otsivad.

Seejärel ma mõnda aega seal saidil ei käinud. Muid asju tuli vahele, aga kui ma lõpuks sisse logisin, siis nägin, et mitu kuulutusele vastanud meest olid uuesti kirjutanud. Mõni oli kirjutanud nädalate kaupa peaaegu iga päev. Kahekümneaastane, kes arvas, et ma võiksin talle midagi õpetada, näis olevat lausa kinnismõtte küüsis ja kirjutas ühes sõnumis, et mul on alati olnud tüdrukud, kes muudkui räägivad, nad ei tahagi kunagi muud teha, kui ainult rääkida, aga sina tundud sõnatu ja ehtne. Sõnatu ja ehtne. Minu meelest oli see ilusti öeldud. Kirjutasin talle:

Ju sa siis kohe meelitad neid rääkima. Proovi meelitada midagi muud tegema. Sõbralike tervitustega E.

Mõne toon oli kergelt ähvardav. Mitte et nad oleksid ise mind ähvardanud, vaid nad rääkisid teistest meestest, kes olid seal saidil teisi naisi ähvardanud.

See maailm ei erine päris maailmast, kirjutas üks. Naisi ähvardab oht nagu igal pool mujal, ka siin tuleb ettevaatlik olla.

Siis ma blokin su ära, psaiko, kirjutasin vastu ja sellega see lugu lõppes.

Vahel ma mõtlesin: miks sa ära läksid, Johnny? Miks sa ei oleks võinud lihtsalt minu eest hoolitseda? Nüüd hulbin ma siin külmas vees ja kurat teab, kas ma üldse ellu jään.

Aga ma jäin ellu, muidu ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks seda.

Järgmise kuti nimi oli Klaus Bjerre ja tema oli Kopenhaagenist. Talle meeldis, et ma teda poiss-sõbraks kutsusin, see pani teda end noorena tundma, nagu ta ütles. Taani keeles öeldakse „kallim”. Tema korter asus üsna heroiinitänava lähedal. Tol ajal oli Kopenhaagenis veel tõelisi heroiinitänavaid ja detsembriudus võis näha inimesi tänavanurgal püsti magamas. Klaus Bjerre arvates olid nad ohutud, ja küllap see nii oligi. Mina olin enamjaolt kodus, sest Bjerre ütles ikka, et „Kopenhaagenis võib kõike juhtuda”, viibates samal ajal käega akna poole. Teisel pool oli punane telliskivisein. Mulle on Kopenhaagen alati meeldinud, aga ma ei saanud aru, miks Bjerre Rootsist partnerit otsis. Ma mõtlesin, et äkki on tema juures midagi, mida taanlased mõistavad hoobilt, aga mille puhul jäi lootus, et rootslased seda välja ei peili. Taanlaste arvates on rootslased lollid. See, et sa oled pärit Skånest, pole mingi vabandus, ikka üks ja sama värk, arvavad nad. Me kõlbame toitu müüma, silda ehitama ja metsa korras hoidma, et nad saaksid nädalavahetustel jalutama tulla. Võib-olla kõlbaksime ka naiseks või vähemalt armukeseks, küllap selles Bjerre nüüd selgusele jõuda tahtiski.

„Mul on ainult üks väike puudus,” ütles ta meie esimesel kohtumisel, „ma joon päris palju.”

Toona see mulle muret ei valmistanud, sest ma ei teadnud joomisest midagi ega arvanud, et sellel üldse mingit mõju on, vähemalt alguses ei arvanud. Ent siis katsus ta mind ja seejärel lõhnasin ma ta käte järele. Voodis, kus me magasime, oli samuti tema lõhn ja mõnikord, kui ta üles tõusis, panin nina tema padja vastu ja oleksin äärepealt oksele hakanud. Seal oli alkoholi ja mustuse hais, keha mustuse hais, otsekui ei teadnuks keha, mida kogu selle mürgiga peale hakata, ja hakkas seetõttu tootma omaenda läppunud vastumürki. Algul ajas ta mind niisiis iiveldama, aga ajapikku harjusin. Mulle meeldis korter, kus ta elas. See asus Frederiksbergis ja oli soe ja otse köögilaua all oli radiaator, mille vastu sai kohvi juues jala suruda.

Meie vahel ei juhtunud midagi erilist, midagi sellist, mida tavaliste paaridega ei juhtu. Kõige suurem asi, mis meie vahel juhtus, oli see, kui Bjerre rääkis meie tulevikust. Ta maalis selle vaimusilmas enda ette nagu lossi ja sealjuures sugenes ta pilku midagi õnnelikku, ja mõnikord unustas ta rääkimise ajal isegi juua. Ta ütles, et ma võiksin tema juurde elama tulla ja ta ostaks suurema voodi ja muid asju, mida ma tahaksin. Meil oleks sõbrad, keda me külla kutsume, ja ta hoolitseks selle eest, et pangas oleks raha ja aastapalga jagu sääste, juhuks kui midagi peaks juhtuma.

„Ma korraldan selle kõik ära,” ütles ta. „See on minu vastutusel, sina pead saama end minuga turvaliselt tunda ja teadma, et mina olen su selja taga ja hoolitsen kõige eest.”

Ma ütlesin, et kui ta tahab oma elu joonde saada, peaks ta hakatuseks lõpetama joomise. Ta noogutas ja lonksas klaasist.

„Tõsi,” ütles ta. „Sa ei ütle seda, mida ma tahan kuulda, vaid seda, mida mul on vaja kuulda. Sellepärast oledki sa tõeline sõber, Ellinor.”

Seda öeldes vaatas ta mulle oma punasekirjute silmavalgetega otsa. Silmis oli selline läige, nagu oleks ta alatasa nutu äärel. Ta võttis mu käe, tal olid pikad sõrmed ja näritud küüned. Ta kallutas end minu poole ja tahtis mind suudelda, aga temast tulvav hais oli sedavõrd jälk, et ma pöörasin pea ära. Ta võttis klaasist järgmise lonksu ja pilgutas läike silmist.

„Kui ma mõtlen elule, mida ma tahaksin elada,” lausus ta seejärel, „rahulikule, soojale, õdusale elule, mida ma tahaksin elada koos sinuga, Ellinor, siis tunnen, et võiksin teha mida iganes. Ma olen valmis tegema mida iganes. Homme otsime kõik pudelid välja, mis ma ära olen peitnud, ja valame kraanikausist alla. Nagu uus algus.”

Ta naeratas mulle taas ja tema käsi pigistas minu oma.

„Kas meil võiks olla auto?” küsis ta seejärel. „Siis võiksime nädalavahetustel Skånesse sõita. Metsas jalutada ja Malmöst odavat toitu osta.”

Mina ütlesin, et autot polegi vaja, et üks tore asi Kopenhaageni juures on see, et igalt poolt võib rattaid laenutada, ja kui tahad Skånesse sõita, võib seda teha rongiga. Bjerre näis murelik, nagu oleks see autoasi kõige muu eeldus.

„Aga koer?” küsis ta.

Ma raputasin pead.

„Meil on praegugi kõik hästi,” ütlesin ma. „Sa pead ainult joomise maha jätma.”

Järgmisel päeval pidime kõik pudelid ära viskama. Alkoholi välja valama, pudelid ära viskama ja alustama uut, stabiilset elu. Klaus Bjerre tõusis sel hommikul vara, käis duši all ja lõhnastas end ja jõi kohvi, aga ei puudutanud ühtki köögis seisnud pudelit. Ta vaatas mulle otsa ja mulle tundus, et ta silmavalged olid pisut vähem punasekirjud.

„Küll sa näed, et kõik saab korda,” ütlesin ma. „Kui oled piisavalt kindlameelne, siis saab kõik korda.”

„Jah,” vastas Klaus. „Nüüd lähen ma tööle. Siis tulen ma koju, me sööme õhtust ja joome toidu kõrvale vett. Siis võtame pudelid ette.”

Seisin tema selja taga uksel, kui ta välja läks. Ta pööras trepikäsipuuni jõudes ringi, tõstis minu poole käe ja naeratas.

Läksin tagasi korterisse, istusin köögis ja sõin hommikust. Klausi lahkumisest oli kulunud ehk pool tunnikest, kui ukselt kõlas koputus. Koputus oli vali ja kindlakäeline. Ma ei olnud enne trepilt samme kuulnud ja seetõttu mõtlesin, et koputaja on kindlasti juba mõnda aega ukse taga seisnud. Julgust kogunud, et seejärel käsi tõsta ja kolm korda otsustavalt koputada. Katkestasin mälumise ja panin kruusi lauale. Küllap müüvad midagi, või siis Jehoova tunnistajad, mõtlesin. Aga ma teadsin ka, et müügiagent või Jehoova tunnistaja ei koputaks kunagi niimoodi. Nemad hoolitseksid juba koputamise ajal selle eest, et korteris istujad suhtuksid neisse kui sõpradesse, kui kellessegi, kes suudaks nende elu paremaks muuta. Kui ma midagi ette ei võtnud, kõlas uus koputus. Vali ja nõudlik, nagu teaks too isik kindlalt, et keegi on siin sees, ja tahaks öelda, et ta ei kavatsegi alla anda. Tõusin püsti ja jäin keset põrandat seisma. Seisin seal öösärgis ja vahtisin ust, ei suutnud end sundida seda avama. Siis koputati veel valjemini ja ma kuulsin kedagi ütlemas:

„Tehke lahti, proua Bjerre, palun, proua Bjerre, tehke lahti!”

Paotasin ust. Väljas seisis üks Klausi naabrinaistest. Ma ei olnud temaga kunagi vestelnud, aga ma teadsin, et ta elab koos oma tütrega seitsmendal korrusel. Klaus nimetas teda „opakaks”. Ta oli sama halvasti riides kui ma ise või isegi hullemini, sest tema öösärgi rinnaesisel olid plekid, paistis, et kohvist või moosist.

„Jah?” küsisin uksepraost.

„Sa pead tulema,” ütles ta. „Regina on end kempsu luku taha pannud ja ütleb rumalaid sõnu.”

„Regina?” küsisin mina.

„Minu tütar.”

„Ma kardan, et ma ei saa aidata,” ütlesin ma.

„Aga sa pead,” käis ta peale. „Regina võib seal sees ära surra.”

Ma tahtsin öelda, et mul oli just sel päeval muudki, millele mõelda, pealegi ei käi ma tavaliselt nii vara hommikul väljas.

Ütlesin seda ja püüdsin samal ajal ust sulgeda. Aga siis sattus naine seal koridoris täiesti paanikasse.

„Ei, ei,” karjus ta, „sa ei saa aru, proua Bjerre, Regina võib seal sees ära surra, sa pead tulema mulle appi, muidu võib ta seal ära surra!”

Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga ma avasin ukse, läksin välja ja seisin trepimademele. Seisime seal nüüd kahekesi ja meie ümber oli täielik vaikus. Nagu oleksime Kopenhaageni elust ja melust täiesti ära lõigatud, nagu oleks meie kaks iseenese teadmata ja kahes eri korteris tekitanud midagi oma, midagi ebameeldivat ja hirmutavat. Omaenda vaakumi, või haige universumi. Nii ma mõtlesin, ja seejärel seda, et ma ei peaks teadma midagi ei vaakumitest ega haigetest universumitest.

„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.

„Sa pead ta tualetist välja aitama,” vastas naine.

„Ma olen haige,” ütlesin ma ei tea mispärast.

„Mis haigus sul on?” küsis ta.

Püüdsin mingit haigust välja mõelda ja ütlesin kõige nakkavama, mis mulle pähe tuli, et mul on rõuged.

„Täppe pole küll näha,” ütles ta seepeale. „Mis sorti rõuged need on? Tuulerõuged?”

„Ei,” vastasin mina. „Tavalised rõuged.”

„Tavalised rõuged?” kordas ta.

„Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin uuesti.

„Aita meid,” ütles ta siis. „Me peame seda koos tegema.”

„Kas sa kedagi teist ei saa paluda?” küsisin.

„Sina oled ainus, kellel on praegusel kellaajal aega.”

Tal oli õigus. Kõikidest majaelanikest olin mina ainus, kes polnud hõivatud. Maja ülejäänud uksed olid kinni ja lukus, ja jäid niimoodi kella kuue või seitsmeni, kui hakati jälle töölt koju tulema. Ainult minul oli praegusel kellaajal aega.

„Eks ma siis tule,” ütlesin ma.

Astusin korterisse, võtsin võtme ja läksin koos temaga nende omasse.

Nende pool oli umbne ja räpakas. Päevavalgust ei paistnud peaaegu üldse ja korterit valgustasid lambid. Keset korterit oli väike õõs, arvatavasti vana prügišaht, mille kaudu said nüüd valgust maja need korterid, millel ei olnud akent ei sisehoovi ega tänava poole. Niisiis võis korteri mõnest toast näha teistesse tubadesse ja köögist vannituppa. Jäin sinna seisma ja vaatasin välja. Ja seal, teisel pool, istus üks naine ja vaatas lahtisest aknast välja. Ta istus täiesti liikumatult, minust ainult paari meetri kaugusel. Tema silmad olid paksude prilliklaaside taga moondunud ja ta näoilmet oli raske tõlgendada. Suu oli kitsaks kriipsuks tõmbunud ja ka temal oli seljas kottis öösärk, mille all võis aimata kaht piklikku rippuvat rinda.

„Kas sa näitaksid, kus uks on?” küsisin ma.

Läksime läbi kitsa koridori.

„Siin see on,” ütles ta ja näitas mulle tualeti ust. „Siin sees ta istub.”

Haarasin lingist ja raputasin ust. See oli tõepoolest lukus. Koputasin.

„Hei!” ütlesin ma.

„Kas proua Bjerre?” küsis Regina teispool ust.

„Jah,” vastasin mina, kuigi minu meelest kõlas see „proua Bjerre” tobedalt.

„Sa pead ukse maha lööma,” ütles ema.

„Jah,” ütlesin ma. „Nüüd löön ma ukse maha.”

Tõmbasin öösärgi vööni üles, pistsin saba aluspükste ülemise serva vahele ja jäin hetkeks seisma. Naabrinaise pilk liikus aegamisi ja rahulolematult üle mu keha.

„Ma löön nüüd ukse maha!” hõikasin Reginale läbi ukse. „Hoia sellest võimalikult kaugele! Kas kuuled! Ettevaatust!”

Astusin sammu tahapoole. Siis virutasin jalaga. Ma polnud varem ust maha löönud ja ma ei hoidnud end tagasi nagu trennis vastast lüües. Kandsin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema ja läkitasin hoobi otse ette, et jalatald ust tabaks. Ning just siis, enne kui ma lööma hakkan, kuulen ema ütlemas, kiiresti ja nõrgalt, otsekui piiksatades:

„Mõtle kellelegi, keda sa vihkad.”

Ja enne kui ma jõudsin mõelda, enne kui ma ta sõnade tegeliku sisu üle jõudsin mõelda, nägin enda ees Klaus Bjerre nägu. Ma nägin ta nägu, ta punasekirjusid silmavalgeid ja tundsin tema haiget hingeõhku. Tema nägu naeratas mulle vildakalt, samal ajal kui mu jalalaba täie jõuga ukseplaadil maandus. Surusin kanna otse Klaus Bjerre silmnäkku. Hinged ilmusid nähtavale ja uks kõikus edasi-tagasi. Lõpuks kukkus see piida küljest lahti, maha põrandale. Ja seal sees vetsupoti peal istus Regina. Kõõrdsilmne, raskete rindadega ja kabuhirmul. Naine minu kõrval tõi kuuldavale rõõmuhõiske:

„Proua Bjerre tegi ukse lahti!” hüüdis ta. „Näed, Regina, mingit meest ei olnudki vaja!”

Regina tõusis potilt, tuli minu juurde ja langes mulle kaela, ja õige pea tegi ema sama. Seisime seal, mässitud pehmesse higilõhna, mida tulvas nende kaenlaalustest, ja võib-olla ka minu omadest, minu meelest omaenda higilõhna samamoodi ei tunne. Nad tõmbasid mind kaasa köögi poole, tahtsid pakkuda likööri ja küpsiseid.

„Tule nüüd, proua Bjerre, istu ja lase me osutame oma lugupidamist.”

Nende paljad jalad liikusid öösärgi all mööda linoleumpõrandat edasi ja tagasi. Ma nägin nende kuivi, lõhenenud kandu, nende pikki varbaküüsi ja jälgi, mis jäid jalgadest põrandale, millele näis olevat kleepunud toidurasva kelme.

„Ma pean alla tagasi minema,” ütlesin ma. „Härra Bjerre tuleb varsti koju.”

Nad noogutasid mõistvalt. Seejärel lehvitasid nad mulle koridoris, kui ma alla läksin. Avasin korteriukse, läksin sisse ja tundsin Klaus Bjerre meeleheitlikku lõhna. Seisin hetke ja vaatasin ringi. Hommikusöögilaud. Radiaator. Tellissein teisel pool. Pudelid, mis me kavatsesime samal õhtul tühjaks valada. Meie väike elu, see olemine, mis meil oli õnnestunud luua.

Siis läksin magamistuppa, võtsin oma koti ja pakkisin asjad kokku. Läksin korterist välja, mööda tänavaid raudteejaama. Seisin mõnda aega ja vaatasin melu klaaslae all ja veidi eemal seisvat lillemüüjat. Paari minuti pärast istusin rongis, teel koju Skånesse.

Inimestele seal veebisaidil meeldis endast pilte saata. Mõnel olid autod ja jahid, suured uhked telerid elutoa diivani ees. Mõni saatis pilte oma suguelunditest. Kõik nad ütlesid midagi ilusat minu pildi kohta. Ma ei olnud meelitustega harjunud ja eks ole tõsi, et selliseid inimesi ongi kõige lihtsam meelitada. Nii ma siis istusin seal naeratades, mõtlesin, et võib-olla ma olen ikkagi päris okei. Siis aga mõtlesin, et pole midagi, millest end meelitatuna tunda. Siin oli asi milleski muus, milleski, millel ei olnud minuga mingit pistmist. Kirjutasin ühele, kes oli mulle vastanud:

Aitäh sulle vastuse eest, aga ära loo endale minu kohta pettekujutlusi. Ma olen kolmkümmend kuus, pilt on tehtud küünlavalgel … Nüüd saadan päris pildi.

Saatsin pildi endast sellisena, nagu ma tol hetkel olin, aluspükstes ja rinnahoidjas, tavalises päevavalguses (pea kustutasin ära). Üksikasjadesse laskumata ütlen lihtsalt, et see pilt ei olnud just sama soodne, aga mul õnnestus siiski muiata jahutava mõju üle, mida see kõnealusele mehele peaks avaldama. Ent kõigest paari minuti pärast tuli ta vastus:

Lisaks sellele, et su vanust arvestades saaksime vestelda huvitavatel teemadel ja suure tõenäosusega oskad sa valmistada tõeliselt maitsvaid õhtusööke (vein jääb siiski minu valida), olen ma veendunud, et sinu keha, mida ilmselt on nautinud juba nii mõnedki, kätkeb endas üüratult võimalusi. Ja sinu alakehas on kindlasti varjul hulk räpaseid tegusid, mis võivad mulle samuti rõõmu pakkuda.

Nurjatu! kirjutasin kohe vastu.

Aga ma jäin arvuti taha istuma. Ja tõtt-öelda tundsin ma uudishimu. Uudishimu mehe, aga ka mehelikkuse vastu. Mehelikkus toimib nii, et mida rohkem sellest teada saad, seda vähem seda mõistad, aga ikkagi paelub see üha enam ja enam. Ma ei pea silmas ainult seksi. Vähemalt ma kaalusin tõsiselt selle mehega kirjavahetuse jätkamist. Minu meelest andis see, mis ta kirjutas, millestki tunnistust, mingist inetust ehtsusest, mida ta ei häbenenud. Võib-olla peaks temaga kokku saama. Sedasorti seiklus võiks mulle meie praegusel pimedal aastaajal hästi mõjuda, pimedus tekitab minus masendust.

Millal me saaks kohtuda? kirjutasin ma.

Kolme nädala pärast, vastas ta.

Mis su nimi on ja kus sa elad? kirjutasin mina.

Mu nimi on Calisto ja ma elan Stockholmis, vastas ta.

Calisto? kirjutasin mina.

Mu ema oli katoliiklane, vastas ta ja mina ei mõistnud, mis selgitus see selline on.

Sinu nimi meenutab midagi, kirjutasin, aga ei saanud vastust.

Siis panen ma rongipiletid ja hotelli kinni, kirjutasin ma seejärel.

Sa võid vabalt minu juures elada, kirjutas ta, aga sellest keeldusin ma viisakalt.

Calisto juurde pidin sõitma ühel päeval jaanuari alguses. Kaks päeva enne mu sõitu öeldi telekas, et tulemas on lumetorm. See läheneb lõuna poolt, liigub üle maa põhja poole nagu luud, haarab kõik kaasa ja kuused kukuvad elektriliinidele nagu keeglikurikad. Nii öeldigi telekas. Maal peavad inimesed istuma ilma vooluta päevi, vahest nädalaid. Võrdlesin oma rongi sõiduplaani ilmaennustusega. Mõtlesin, et kui lõuna paiku, minu rongi väljumise ajal põhja poole sõita, jõuaksin enne tormi kohale. Kui see Stockholmi jõuab, istuksin juba kusagil baaris. Küllap oleksin pisut vintis ja küllap oleksin koos Calistoga.

Läksin rongile, nagu olin kavandanud. Kõigepealt sõitsin bussiga oma külast Malmösse. Mulle on alati meeldinud ära sõita, juba siis, kui buss Lundi pool põldude vahel sõidab, tekib tunne, et kõike võib juhtuda, et istud nagu mingi lehter ja nüüd hakatakse sinusse midagi sisse valama. Siis sõitis rong jaamast välja ja edasi läbi Skåne. Lehtmetsad lõppesid ja seejärel kihutasime läbi kuuseja männimetsade, mis avanesid mõnikord rööpaid ääristavateks pikkadeks tumedateks järvedeks. Rongis oli kõik rahulik. Istusin oma kohal ja mõtlesin, mis siis saab, kui ma kohale jõuan. Kuidas Calisto välja näeb, kus ta töötab, kas me seksime ning kui jah, siis kuidas. Olin närvis, aga pidin tegema nii, nagu ma alati teen, kui ma end kodus ei tunne, hoian suu kinni, kuni mõistan, mis tegelikult toimub. Ma olen ikka arvanud, et mees peaks initsiatiivi haarama. Ma ei ole selline, kes ise ette astub ja üles kütma hakkab. Minu meelest on kõige tülikam osa alati seni, kuni riided seljast ära saab, seejärel tunnen ma end enamasti täiesti rahulikuna.

Jäin magama ja ärkasin alles siis, kui me Stockholmi lõunaservas tunnelitest läbi sõitsime. Kõrvad läksid lukku ja kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel akna taga liikus kaljusein tohutul kiirusel mööda. Siis äkitselt veeresime kalju seest välja, linna sisse. Ma ei olnud kunagi varem Stockholmis käinud, nii et ma ei olnud ette valmistatud. Vagunis oli täiesti vaikne ja kui ma ringi vaatasin, nägin ma, et kõik istuvad ja vaatavad aknast välja. Hakkas hämarduma ja taevas olid oranžid ja sinised toonid. Sõitsime üle sildade ja meid ümbritsesid vesi, kaljuseinad ja vaskkatusega hooned. Vesi, mis oli osaliselt jääkaane all, loksus keereldes edasi-tagasi, ning eemalt paistis avameri. Siin peavad olema kõik õnnelikud, mõtlesin ma. Terved inimesed. Põlvest põlve uisutanud ja kaljude ääres supelnud. Suurte akende taga joovad nad kindlasti peent kohvi. Vaatavad välja üle mägede, mere ja linna, mis asuvad ülejäänud maailma silmis täiesti sürrealistlikus kombinatsioonis. Kui ma rongi pealt maha tulin, näis mulle, et inimesed olid otsusekindlad ja täiuslikud, otsekui filmist kloonitud. Tundsin, kuidas tuju langeb. Igatsesin koju, kui mitte oma külla, siis vähemalt Kopenhaagenisse. Kopenhaagenis keerleb tivoli vaateratas otse rongijaama kõrval ning kõige kohal heljub uriini, suitsu ja vahvlite lõhn.

Olin pannud kinni toa ühes kesklinna hotellis ja sinna end registreerisingi. Selgus, et mu tuba on keldris ja ilma akendeta, ent seevastu on väljas koridoris saun. Istusin seal kaua ja uhtusin end vaheldumisi sooja ja külma veega ning läksin tagasi oma tuppa, pugesin voodisse ja uinusin. Kui ma ärkasin, oli kell üheksa õhtul ning akendeta ruumis oli kottpime. Tõusin üles, meikisin end tualetis, mille põrand oli märg. Meikisin end päris tugevalt, kuni mulle meenus, et rohke meigiga naised näivad sageli ebakindlad, võtsin siis tüki märga tualettpaberit ja nühkisin osa maha. Siis kirjutasin Calistole sõnumi, et ma olen kohal ja duši all käinud ja valmis temaga kohtuma.

Kohtume Pharmariumis, vastas ta kõigest paari minuti pärast. Istu baari ja tee nägu, nagu sa oleksid saadaval, küll ma su siis üles leian.

Küsisin hotelli registratuurist, mis asi see Pharmarium on. Kui olin saanud teejuhised, mässisin salli ümber pea ja astusin välja.

Sel ajal kui ma saunas käisin ja magasin, oli tuul tõusnud. Talved on põhja pool külmad ja tuul näis hotelliukse taga maadligi roomavat, et siis äkitselt keerisena üles karata ja peoga peent lund kaasa haarata. Läksin üle silla ja jõudsin teisele saarele. Seal seisid kõrged, rohekaks tõmbunud katusega tellishooned. Kõik näis ühekorraga suurejooneline ja maaliline. Külmast ja õhus lendavast lumest hoolimata paistsid paljud niisama ringi jalutavat. Jõudsin ühe kiriku ette väljakule. Tuvastasin, et selle ääres on neli kõrtsi või baari. Üks neist oli Pharmarium. See oli väljaku ühes nurgas ja sissepääs näis tagasihoidlik, aga kui ma pea sisse pistsin, sain aru, et see on koht, mille ma oleksin vist ka ise valinud. Lagi oli madal ja sees oli soe. Inimesed istusid madalate laudade ääres ja seintel rippusid värvilised kangad. Muidu paistis see nagu vana apteek, kus on tumedast puidust sahtlid, see lisas kogu kohale alkeemia hõngu.