Читать книгу Mälestuste maja - Линда Гуднайт - Страница 6

Virsikuaia külalismaja, tänapäev

Julia oli pojale tol viimasel hommikul lahkumissuudluse kinkinud. Ta oli selles kindel. Vist. See toiming oli neil lausa rutiiniks muutunud. Haara seljakott, torka karp lõunasöögiga lapsele pihku ja anna talle magus musi, et ta võiks bussi peale tormata. Julia oli alati jälginud, et poeg bussile jõuaks. Nii ka seekord, ehkki hiljem oli ta seda tuhat korda kahetsenud. Oleks ta vaid lapse kooli sõidutanud või hoopistükkis koju jätnud, sest poeg oli olnud tol viimasel imelisel, kohutaval hommikul tõeline unimüts.

Möödunud oli kuus aastat, kuid õudus ja lein ei andnud ikka veel järele. Teadmatus ajas Julia Presley vaikselt hulluks. Säärastel üksindushetkedel, iseäranis vahetult enne uinumist ja kohe pärast ärkamist nagu praegu, saabusid mõtted kulutulena, enne kui ta jõudis need peast tõrjuda. Tõrjumises oli ta osavaks muutunud.

Enamiku päevi elas ta kuidagiviisi üle ja vahel suutis end kokkugi võtta. Ent kõige hullemad olid päevad nagu tänane. Michaeli sünnipäev. Poiss oli elus. Ta pidi seda uskuma. Ja ometi oli väljakannatamatult raske kujutleda, kelle kätte poeg on sattunud või mis on temaga juhtumas või juhtunud. Julia kannatas selle siiski välja, sest tal polnud valikut. Ühel heal päeval märkab keegi poissi rahvasummas või pääseb too vangistusest välja ja tuleb koju. Sedalaadi imesid tuli aeg-ajalt ette ja ammu kaotsi läinud, ent hiljem leitud lapsed andsid Juliale lootust.

Michael saanuks täna neljateistkümneaastaseks ega olnuks enam suurte silmadega väike poiss, kes vihkas vanniskäimist ja armastas porilompe. Kas ta oleks pikk ja painduv nagu isa ning kas ta kurvastaks väga, kui kuuleks, et emme ja issi läksid pärast tema kadumist aasta jooksul lahku? Et just tema oli nende närust abielu koos hoidnud ja tema puudumisel ei suutnud nad teineteist trööstida? Nad olid loopinud vastastikku alusetuid süüdistusi, mis oli nii õõvastavale kuriteole ääretult nõme reaktsioon. Ainuke süüdlane oli too julmur, kes röövis väikese lustaka poisikluti rahulikust linnast, kus polnud eales midagi halba juhtunud. Ja ikkagi tundis Julia end vastutavana. Mikey oli lõppude lõpuks tema laps, keda tal tulnuks hoida ja kaitsta, kuid tema oli nii olulises emakohustuses läbi kukkunud.

Ta ajas end jääsinise teki alt välja ja haaras öökapilt iPadi. Sõrmevajutusega avas ta Facebooki lehe, kust vaatas vastu kaheksa-aastase Mikey naeratav nägu ning selle kõrval arvutiga vanemaks moonutatud robotfoto. Kas poiss näeks praegu tõepoolest niisugune välja?

Ta sirvis kommentaare, märkas käputäit sünnipäevaõnnitlusi ja sulges ohates programmi. Uudiseid polnud. Mikeyt polnud nähtud. Nagu kõigil eelnevatel hommikutel pärast seda, kui Julia oli toetajate abil pojale isikliku veebilehekülje loonud. Toetajateks olid teised emad, kes ootasid, millal nende laps koju tuleb. Enamikul päevadel ei käinud ta foorumis tühjast-tähjast lobisemas. Need inimesed mõjusid talle masendavalt ja jumal ise teadis, et ta ei suuda jälle sellesse musta auku sukelduda.

Ta palus sosinal jaksu, et järjekordne päev üle elada, riietus ja tupsutas tumedatele silmaalustele jumestuskreemi. Koidik ei olnud veel saabunud, kuid ta pidi tõusma ja toimetuste kallale asuma. Ta pidi külaliste eest hoolitsema, hommikusööki vaaritama ja terve hulga muude asjadega tegelema. Pidev tegutsemine oli oluline, rahustav teraapia. Kokandusteraapia, nagu ta oma söögitegemiskirge nimetas. Kui ta töötab nõrkemiseni, siis ei kimbuta teda rõhuvad unenäod.

Ta oli iga päev tänulik nelja aasta taguse ootamatu sündmuse, Virsikuaia külalismaja ostmise eest. Suurest vanast ja veidrast lõunaosariigi häärberist oli tänaseks saanud külalismaja. Kahekorruselises ehitises, mis oli üle elanud kodusõja ja sellele järgnenud poolteist sajandit, oli midagi heasoovlikku. Tol päeval, kui Valery oli tirinud ta siia „lihtsalt vaatama“, oli maja Julia justkui sooja embusesse haaranud. Ehkki kõik pinnad olid olnud ämblikuvõrkude ja tolmuga kaetud, oli tema süda rinnus hüpanud. Esimest korda kuude – või koguni aastate jooksul oli ta tundnud midagi peale meeleheite. See vana majutusasutus oli sõna otseses mõttes tema vaimse tervise päästnud. Aga ta ei teadnud veel, miks. See lihtsalt oli nii.

Ta oli klammerdunud liiga kauaks Sage Streetil asunud endise kodu – Mikey kodu külge, kartes, et poeg tuleb tagasi ja leiab eest tühja maja, kuid seal elamine tappis teda pikkamööda. Ta oli muserdatud ja suutis hommikuti vaevu tõusta, mõnel päeval ta ei teinudki seda. Kuna ta ei tahtnud, et naasev poeg leiaks eest surnud ema, siis oli ta sugulaste tungival palvel moodsa telliskivimaja maha müünud ning kolinud ajaloolisesse ehitisse, mis vajas hädasti kõpitsemist. Selles mõttes oli ta majaga ühel lainel.

Kõik Honey Ridge’i elanikud teadsid Mikey kadumislugu, kuid enamik neist rääkis sellest lõunaosariiklase kombel ainult omavahel ja mitte kunagi Julia kuuldes. Ta jäeti rahule ning kõik, kaasa arvatud tema enda perekond, tegid näo, et ta on tavaline inimene, harilik lahutatud ärinaine, kes peab külalismaja ja huvitub pingsalt ajaloost – nii enda kui ka kodusõjaeelse hoone omast.

Ta oli kaugema ja lähema mineviku vang. Lõksus. Kuus aastat stoppkaadris, ootel, suutmata eluga edasi minna ja loobuda õhkõrnast lootuskiirest, et ühel päeval ta ärkab ning avastab, et Mikey kadumine oli kõigest halb uni.

Vananev austraalia lambakoer Bingo virgus voodijalutsis vaibal. Kui Julia kummardus koera sinakalaigulist pead paitama, märkas ta koera aseme juures põrandal mingisugust eset. Algul pidas ta seda harilikuks kiviks ja tahtis selle üles korjata, kuid oma suureks imestuseks leidis ta eest järjekordse sileda ümmarguse laste mängukuulikese. See polnud harilik ega tänapäevane. Kuul oli punakast savist antiikne käsitööese – nagu kõik eelmised, mille ta oli majast leidnud.

„Kas sina tõid selle siia, Bingo?“ Koeral oli kombeks talle pidevalt väikseid kingitusi tuua. „Vähemalt on see parem kui surnud madu, kelle mulle eelmisel korral tõid.“

Ta veeretas kuulikest peopesas ja vajus mõttesse. Tema ja Valery olid veel poolelioleva renoveerimise käigus avastanud terve hulga põnevaid ajaloolisi esemeid, mis kõik täiendasid vana külalismaja uute salapära- ja ajalookihtidega. Ent kuulid olid isemoodi. Nad ilmusid välja suvalistel hetkedel, enamasti paigus, kus oli äsja koristatud, ning alati halval päeval. Need kõnetasid ja trööstisid teda – ema läheks kindlasti pööraseks, kui kuuleks, et tema niigi tasakaalutu tütar on hakanud kuulidega suhtlema.

„Ta ütleks, et mul endal on mõni kuul laagrist puudu.“ Ja võib-olla oligi.

Õlekõrtest haarav Julia tundis kerget tröösti, torkas savikera taskusse ja suundus kööki.

Bingo sörkis tema kõrval ja möödus laiast trepist, mis viis ühelt korruselt teisele. Trepp polnud küll nii suurejooneline kui teoses „Tuulest viidud“, kuid oli Juliat siiski esimesest pilgust köitnud. Ta kujutles, kuidas üheksateistkümnenda sajandi pruut hõljub tänaseks bordoopunase vaibaga kaetud trepist alla, üks kinnastatud käsi tammepuidust käsipuul, süda igatsemas oma tõelist armastust, kes ootab teda alumise korruse salongis üüratu kamina juures.

Jah, see oli fantaasia nagu ka trööstivad kuulikesed, kuid sedasorti majas oli kujutlusvõime rakendamine teataval määral lubatud. Lõunaosariiklasi kasvatatakse teadmisega, et ajalugu salvestub seintesse ja sosistab iidse tammepuidu seest – ja ehkki Julia ei uskunud viimasel ajal kuigi paljusid asju, siis seda uskus ta ometigi. Maja oli elusolend ning Julia oli koos Valeryga näinud vaeva, asutamaks külalismaja, mille nimel tasus spetsiaalselt Tennessee väikelinna sõita. Külalismaja, kus vähemalt külalised leiavad rahu – erinevalt perenaisest.

Mõnikord, kui Julia istus üüratul, tervet maja ümbritseval verandal, tundus talle, et kuuleb teed ääristavate vanade magnooliate vahel justkui tõllaraginat ja kabjaplaginat. Ta hoidus sellest ühelegi hingelisele iitsatamast. Nagu ka jahedast trööstivast käest, mida oli tundnud oma laubal Mikey-teemalistest hirmuunenägudest ärgates. Ja väikese poisikluti naerust, mida arvas ülemise korruse koridoris aeg-ajalt kuulvat. Et tema vaimne tervis rippus niigi peenikese niidi otsas, siis pidi ta oma pöörast kujutlusvõimet ohjeldama. Julia ei uskunud kummitustesse, vaimudesse ega isegi õieti jumalasse.

Ükskord tegi ta vea ja jutustas nägemustest Valeryle, kuid ülestunnistus oli õe baarikapi kallale ajanud. Julia ei soovinud, et säärane asi korduks. Valery ja alkohol olid muret tekitav paar, seda enam, et õde oli äsja seljatanud lahingud ajaloo halvima kallima Jediga, kes oli täielik tropp.

Ehkki Julia oli õega lähedane, oli ta õppinud oma mõtteid ja kurbust varjama. Mitte keegi ei mõistnud teda. Kõik eeldasid, et ta läheb eluga edasi ja unustab oma poja, abikaasa, perekonna. Unustab, et tal oli kuni tolle oktoobrikuu hirmsa hommikuni peaaegu täiuslikkuseni õnnelik elu.

Ta suundus kööki, mis oli maja värskeim juurdeehitis, pani tule põlema ja sammus otsejoones kohvimasina ning pliidi juurde. Ta ei pruugi iial kokandusauhinda võita, kuid ta armastas inimesi toita.

Tema firmajook oli isetehtud virsikutee, aga ka ainulaadne kohv, mida ta jahvatas ise ja serveeris presskannus. Kuna külalised armastasid tundide viisi kohvi nautida, siis alustas ta sellest. Menüü oli igal hommikul pisut erinev, kuid alati oli saadaval mingisugune virsikuroog, enamasti oma aia viljadest. Inimesed ootasid Virsikuaia külalismajalt virsikuid.

Mõne minuti pärast oli singi- ja munavorm valmis ahju torkamiseks, virsiku-tassikookide tainas vormidesse jaotatud ja kohvimasin laulis peibutavalt nagu sireen. Julia võttis tassikese ja läks majaesisele verandale oma lemmikaega nautima. Kaaslaseks ainult koer, istus ta ühele neljast korvtoolist, et vaadata, kuidas tõusev päike hiilib üle muru vahajate lehtedega magnooliate ja roosa rododendroni poole. Eelmise õhtu vihmapiisad pärlendasid kristallidena haljendaval murul ning Ameerika Ühendriikide lipp rippus lõdvalt valge verandapiirde küljes.

Julia tõi kuuldavale pahase oige. Valery oli jälle etiketti rikkunud ja unustanud lipu õhtul tuppa tuua. Kui mõni linna elanik oleks juhtunud mööda sõitma ja nägema, siis oleks kindlasti selleteemaline telefonikõne tulnud. Õnneks seda ei juhtunud. Virsikuaia külalismaja asus linna ääres metsa serval, suurest maanteest eemal. Mikeyle oleks siin väga meeldinud. Siin oli ruumi joosta, avastada ja turvaliselt poisteasju ajada.

Ent turvalisus oli suhteline mõiste.

Maja eraldas teest tihe lehtpuusalu, sealhulgas uhkete roosade õitega virsikuaed, mis kulges piki hoone paremat külge esimurule ning põhjakaarde. Vahel oli kuulda mööduvate autode mürinat, kuid enamasti mitte. Väikelinna rahu ja vaikus olid väikese külalismaja tõmbenumbrid.

Julia tõstis kannad kõrval asetsevale toolile, vaatas aia poole ja rüüpas kohvi.

„Palju õnne sünnipäevaks, kullake,“ sosistas ta ja tundis, kuidas rindkere valust õõnsaks muutus. Ta sulges silmad ja kuulis peas peenikest häält, tundis väikese poisi ja hambapasta lõhna ning poja tugeva keha soojust tol viimasel korral, kui oli teda emmanud. Kurku tõusis klomp ja silmad täitusid pisaratega. Ta otsustas mõne minuti üksi leinata, nagu oli teinud juba kuus aastat, et seejärel perenaiselik naeratus näole manada ja argitoimetuste kallale asuda.

Bingo tatsas tema jalgade ette, niuksus ja nügis teda ninaga. Austraallasele ei meeldinud, kui keegi oli õnnetu, seda enam, et ta oli pidanud ohtralt perenaise pisaraid nägema. Eks koergi leinanud, lonkides nädalate viisi nukralt ringi ja otsides armsat poissi, kes enam koju ei tulnud.

Julia kummardus lähemale, põimis käed koera ümber, surus näo tema kasukasse ja nuttis.

„Proua, kas olete kombes?“

Julia võpatas, ajas end sirgu ja tõstis jalad põntsuga verandapõrandale. Tema süda tagus meeletult, kui ta märkas trepimademel meest. Ta kiikas tulija selja taha, kuid ei märganud autot ega taibanud, kust võõras oli välja ilmunud. Hetk tagasi teda igal juhul polnud. Uitmõtted ragisevatest tõldadest, rääkivatest kuulidest ning öistest puudutustest tekitasid kahtluse, et ta on mehe samuti välja mõelnud. Kas tal olid hallutsinatsioonid? Mees oli piisavalt nägus, et olla unenäotegelane, ent ka piisavalt karmi olekuga, justkui oleks elus palju näinud ja teinud. Tumedate silmadega mereröövel, näol ühepäevane habemetüügas, peas musta värvi sassis juuksed ning seljas räbaldunud teksatagi ja valge T-särk.

„Kes teie olete?“ küsis Julia lõunaosariiklasest majaperenaise kohta liigagi kähedal, karmil toonil.

Faustilikult tumedate kulmudega mehe otsaesisele ilmus kurd. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Nägin, et nutate.“

Julia märkas, et nägu on endiselt nutumärg. „Kõik on hästi.“ Ta äigas kahe käega kiiresti üle põskede. „Kust te välja ilmusite?“

Mees osutas pöidlaga üle õla. „Maanteelt. Mu auto läks katki. Ega teil juhuslikult käivituskaableid leidu?“

„Kahjuks mitte.“

Mees kiikas maja kõrvale virsikuaia poole. Ta kehitas õlgu ja ohkas lootusetult.

„Kas tohib teie telefoni kasutada?“ küsis ta seejärel, justkui eeldanuks äraütlemist.

„Kas teil mobiiltelefoni ei olegi?“

Mehe lõualuu läks krampi ja ilme muutus veelgi karmimaks. Tema pilk peatus Julia silmades ning vilas kiiresti mujale. „Ei ole.“

Tänapäeval on kõigil mobiiltelefon. Kus see tüüp oli elanud? Kuu peal?

Julia kuulis köögist hääli ja taipas, et külalised on ärganud.

„Telefon on köögis. Astuge edasi.“ Nende sõnadega pööras ta ümber, tajus seljal mehe pilku ja liikus vaheukse poole. Mees kõndis temaga ebaharilikult tasasel sammul kaasa ja avas sisenevale naisele ukse.

Julia ei kartnud võõrast. Ta poleks kartnud isegi juhul, kui tegemist olnuks kirvemõrtsukaga. Inimene, kes on sisimas surnud, ei karda midagi.

Leti ääres seisis üks külalismaja sagedasi kundesid, kuuekümnendates eluaastates prille kandev Bob Oliver, kes valas endale parajasti kohvi. Bob ja tema abikaasa olid paari aasta jooksul nii tihti siia sattunud, et Julia lubas neil piiranguteta toimetada ja rõõmustas, kui külalised end vabalt tundsid. See oligi Virsikuaia külalismaja mõte.

„Tere hommikust, Bob,“ ütles ta. „Olete varajane linnuke.“

„Ma tundsin teie kohvi lõhna.“

Julia manas näole naeratuse. „Teen Mattiele samuti kannutäie.“

„Võib-olla hiljem. Kell seitse on Mattie jaoks varavõitu. Õpetajaametist erru minnes tõotas ta, et ei pane enam iialgi äratuskella helisema. Ja nii ongi.“

„Mõistan teda täielikult,“ tunnistas Julia ja pöördus siis mehe poole, kes seisis ebakindlalt tagaukse juures.

Enne kui ta jõudis lauatelefonile osutada, nentis Bob otsekoheselt: „Ma ei teadnudki, et olete abilise palganud.“

Julia piidles võõrast ja nuputas, kas too võis märkuse peale solvuda. Mehe ilme ei reetnud midagi.

„Paraku võin ainult unistada, et mul oleks Virsikuaia külalismajas peale Valery abilisi. Selle mehe auto läks tee peal katki.“

„Ilmselt on viga akus,“ selgitas võõras ning lõi pilgu oma varvastele, otsekui oleks liiga valju kõnelemise eest riielda saanud.

„Ah nii? Võib-olla saan teid aidata.“ Vanem mees sirutas käe. „Minu nimi on Bob Oliver.“

Võõras takseeris veidi aega kätt – piisavalt kaua, et oma kõhklemisele tähelepanu tõmmata – ja vastas siis: „Eli Donovan. Võtan teie abipakkumise vastu, härra Oliver.“

„Kutsuge mind Bobiks. „Härra Oliver“ kõlab nagu füüsikaprofessor – kellena ma kolmkümmend aastat töötasingi. Aga nüüd olen lihtsalt vana hea Bob.“ Ta kihistas naerda, küünitas hõbedase joogianuma poole ning vajutas peopesaga kaanenupule. „Julia valmistab oivalist kohvi.“

Võõras heitis pilgu majaperenaisele, kuid ei lausunud sõnagi. Julia tundis, et peaks talle kohvi pakkuma. See olnuks viisakas. „Kas soovite tassikest?“

Mees neelatas, lihtne küsimus paistis teda kimbatusse ajavat. „Kui teil midagi selle vastu pole.“

Julia valas külalisele kohvi ja ulatas talle hästilõhnava tassi. Mehe käed värisesid pisut, kuid ta kahmas tassi kõvasti pihku ning naine teeskles, et ei märganud midagi.

See-eest märkas ta võõra väsinud silmi ja üldist kurnatust. Tal ei jäänud tähele panemata, et mees oli trimmis ja lihaseline, puhaste, ent karedate kätega, justkui teeks nendega tööd. Ehteid polnud, isegi abielusõrmust mitte, ehkki Juliat häiris tõik, et ta seda üldse märkas. Nägusad mehed ei olnud alati head inimesed ja isegi kui tegu olnuks maailma toredaima tüübiga, oli Julia seest liiga tühi, et temast huvituda.

„Telefon on seal, kui soovite helistada.“ Julia osutas pruunil graniitletil olevale lauatelefonile ja läks vormiroa valmidust kontrollima.

Härra Oliver rehmas tõrjuvalt käega. „Pole vaja. Mul on pagasiruumis käivituskaablid. Ma ei sõida ilma nendeta kuhugi.“

Võõra pilk rändas majaperenaiselt härra Oliverile, justkui juureldes, mida nende sõbralikkusest arvata. Ta oli nagu puuri pistetud panter – sünge, valvas ja ohtlik.

„Sõidame minu autoga sinna,“ pakkus Bob. „Aitan teil hetkega masina käivitada ja teele asuda.“

„Tänan.“ Eli Donovan rüüpas väikese sõõmu kohvi ja asetas tassi letile.

„Võtke kohv kaasa,“ andis Julia meestele loa. „Mõlemad.“

Eli kõhkles viivu. „See on teie tass.“

„Toote hiljem tagasi.“

„Ah soo, tänan,“ kähises Eli, otsekui poleks harjunud tänulikkust ilmutama. Tõtt-öelda oli kogu tema kõne pisut roostes, ettevaatlik.

Bob laksas talle vastu õlga. Julia pani tähele, kuidas võõras pingesse tõmbus. „Täna on teie õnnepäev, Eli. Maitsev kohv kenalt daamilt ja kohtumine mehega, kes ei lahku kodust iial tööriistadeta. Minu auto on maja taga. Lähme kohe, kui olete valmis.“

„Olen valmis.“

Julia piidles köögist lahkuvaid mehi silmanurgast ning kuulis verandalaudadel jalgade põntsumist. Eli hoidis hoolikalt kohvitassi, rüüpas käigu pealt ja vaikis, samal ajal kui härra Oliver oma krapsaka professorihäälega vadistas.

Bingo sörkis meeste järel mööda kruusarada ja rõõmustas, et on põhjust ringi liikuda, jättes perenaise vaiksesse kööki lõhnade keskele.

Julia pühkis käed virsikupildiga rätikusse, läks ukse juurde ning vaatas, kuidas Bob Oliver ja Eli Donovan verandanurga taha kadusid.

Mäherdune veider hommik. Järjekordse kuulikese ilmumine ei tea kust ning seejärel kummaline võõras. Mõlemad Mikey sünnipäeval.

Ta libistas käe taskusse, haaras kuuli pihku ja paitas siledat savi nimetissõrmega. Kusagil kauges mälusopis kõlas väikese poisi naer.