Читать книгу Mässaja pisarad - Linda Howard - Страница 4

Kell oli palju, juba üksteist läbi, kui lahtiste klaasuste vahelt ilmus nähtavale laiaõlgne mees. Ta seisis seal rahulikult ja vaatas pidutsejaid teatava varjatud lõbususega. Susan märkas teda kohe, olles ilmselt ainuke, ning silmitses meest kerge üllatusega, kuna polnud teda varem näinud. Ta oleks teda mäletanud – sellist meest juba ei unusta.

Mees oli pikk ja lihaseline, tema valge pintsak liibus võimsatele õlgadele nii täpselt, et ilmselgelt oli tegu kalli rõivatükiga, ent sellest hoolimata ei eristanud teda teistest mitte tema peaaegu et paheline elukogenud hoiak, mis talle nii hästi sobis, vaid nägu. Mehel oli desperaado julge pilk, mida rõhutasid sirged tumedad kulmud heledate kristallsiniste silmade kohal. Magnetilised silmad, mõtles Susan, tajudes nende mõju, ehkki mees ei vaadanud tema poole. Naist tabas kummaline kerge värin ja tema meeled olid järsku erksad – muusika tundus elavam, värvid kirkamad, varase kevadõhtu joovastav lõhn intensiivsem. Kõik tema aistingud ärkasid, kui ta võõrast teatava ürgse äratundmisega põrnitses. Naised on alati teadnud, millised mehed on ohtlikud, ja sellest mehest õhkus hädaohtu.

Seda oli näha tema pilgust, mis kuulus enesekindlale ja riskialtile inimesele, kes oli valmis ka tagajärgedega leppima. Tema näo oli karmiks muutnud mingi peaaegu painav läbielamine ja Susan mõistis meest vaadates, et teda ei tahaks keegi välja vihastada. Ohtlikkus kattis neid laiu õlgu nagu nähtamatu keep. Mees polnud päris... tsiviliseeritud. Ta meenutas kaasaegset mereröövlit alates jultunud pilguga silmadest korralikult pügatud musta habeme ja vuntsideni, mis varjasid mehe lõuajoont ja ülahuult, ent Susan teadis, et need on jõulised. Tema pilk liikus mehe tumedatele, tihedatele ja elujõulistele juustele, mis olid lihtsas täiuslikus soengus, mille saavutamiseks maksaks enamik mehi terve varanduse, ja olid parasjagu nii pikad, et riivasid pintsaku kraed, kusjuures juukseotsad olid kergelt lokkis.

Algul ei paistnud keegi meest tähele panevat, mis oli üllatav, sest Susanile torkas ta silma nagu tiiger triibuliste kasside keskel. Siis hakkasid külalised vähehaaval mehe poole vaatama ja Susani hämmelduseks tekkis rabatud, peaaegu vaenulik vaikus, mis levis kiiresti läbi ruumi, kandudes inimeselt inimesele nagu nakkav koolnukangestus. Tundes järsku ebamugavust, vaatas Susan oma mehevenna Prestoni poole. Viimane oli peo peremees ja seisis äsjasaabunud külalisele väga lähedal. Miks ta meest ei tervitanud? Ent Preston oli kangestunud, tema nägu oli kahvatu ja ta vaatas võõrast samasuguse tardunud õudusega, nagu vaataks jalge ees keras olevat kobrat.

Vaikuse tõusulaine oli nüüd haaranud enda alla terve ruumi ja isegi muusikud laval olid vaikinud. Inimesed pöördusid lühtrite sätendavate kolmnurkade all põrnitsema ja nende nägudel väreles vapustus. Susan tundis, kuidas mööda tema saledat selga liikus ehmunud värin – mis toimus? Kes see mees oli? Varsti juhtub midagi kohutavat. Ta tajus seda, nägi, et Preston tõmbub pingule, nagu stseeniks valmistudes, ja teadis, et ei saa lasta sel juhtuda. Oli see mees, kes ta oli, aga ta oli Blackstone’ide külaline ja mitte keegi ei tohtinud tema vastu ebaviisakas olla, ka mitte Preston Blackstone. Susan läks sinnapoole, pomisedes inimestest mööda trügides vabandusi. Kõikide pilgud pöördusid nagu käsu peale tema poole, sest peale tema ei liikunud ruumis keegi ega miski. Võõras pöördus samuti tema poole, vaatas ja ootas, ning mehe magnetilised silmad tõmbusid kissi, silmitsedes saledat graatsilist naist, kelle nägu oli kirgas ja särav nagu kamee ja kel oli seljas kerge koorekarva siidkleit, mis keerles kõndides tema jalgade ümber. Ümber saleda kaela oli kolmerealine pärlikee, pehmed tumedad juuksed olid kinnitatud pealaele ja mõned salgud rippusid kahel pool nägu. Naine oli nagu unenägu, miraaž, püüdmatu nagu ingli hingeõhk. Ta tundus süütu nagu viktoriaanlik neitsi, kes helendas kõikidest teistest eraldi, puutumatuna ja kättesaamatuna. Mehele, kes tema lähenemist jälgis, oli ta vastupandamatu väljakutse.

Susan ei näinud mehe heledais sinistes silmis ootamatult tekkinud kavatsust. Ta soovis vaid vältida inetut stseeni, mis oli hoogu koguma hakanud, ja ehkki ta ei saanud sellest aru, soovis ta seda ära hoida. Kui kellelgi oli selle mehega mingeid arveid klaarida, siis tehku seda mujal ja muul ajal. Ta noogutas orkestrile käskivalt ja muusika hakkas kuulekalt mängima, algul ettevaatlikult, ent siis aina valjemini. Selleks ajaks oli Susan mehe juurde jõudnud ja sirutas käe ette. „Tere,“ ütles ta oma madala meloodilise häälega, mis kandus hõlpsalt inimesteni, kes teda ammuli sui vahtisid. „Mina olen Susan Blackstone. Kas te tantsiksite minuga?“

Mees võttis oma pikkade tugevate sõrmedega tema käe pihku, ent ei pigistanud seda, vaid lihtsal hoidis ja silitas kareda pöidlaga kergelt Susani pehmeid saledaid sõrmi. Sirged kulmud kerkisid siniste silmade kohal, mis olid lähedalt vaadates veelgi hüpnotiseerivamad, sest nüüd nägi Susan, et helesinise ümber on tumedam sõõr. Neisse silmadesse vaadates unustas naine, et nad lihtsalt seisavad seal, tema käsi mehe peos, kuni mees tõmbas ta enda vastu ja viis ta tantsupõrandale, nii et tema pikk kleit mähkus liikudes ümber jalgade.

Algul hoidis mees teda tantsuvõttes ja kandis naist tantsupõrandal edasi nii kergelt, et Susani jalad vaevu põrandat puudutasid. Mitte keegi teine ei tantsinud ja Susan vaatas mitmele inimesele otsa, andes rahuliku pilguga edasi vaikse leebe käsu, millele allusid kõik. Vähehaaval liitus nendega teisigi tantsupaare ja mees silmitses naist oma käte vahel.

Susan tundis oma alaseljale pandud käe jõudu, kui sõrmed aeglaselt harali läksid ja teda kergelt, ent siiski järeleandmatult surusid. Ta oli nüüd mehele lähemal, tema rinnad riivasid kergelt mehe rinda ja järsku tundis ta, kuidas mehe keha kuumus tema keha vallutab. Lihtsad graatsilised sammud olid järsku liiga keerulised, et neid järgida, ja Susan sundis end keskenduma, et mitte mehele varvastele astuda.

Sisemuses hakkas tekkima värelev pinge ja tema käsi värises mehe peos. Mees pigistas soojalt tema sõrmi ja ütles talle kõrva: „Ära karda. Ma ei tee sulle halba.“

Mehe hääl oli pehme ja madal, nagu Susan oli arvanud, ja jällegi tabas teda see kummaline kerge värin. Ta tõstis pea ja sai aru, kui lähedal mees oli, kui üks tema juuksesalk mehe habemesse takerdus ja siis lahti pääses. Susan oli peaaegu lummatud, avastades end vaatamas mehe jõulisi selgepiirilisi huuli. Ta arutles huviga, kas mehe suu on pehme või kõva, kas tema maitse on sama joovastav, kui tundub. Tal oli raske ülespoole vaadata, aga see siiski õnnestus, ja siis soovis ta, et poleks seda teinud – neisse ebatavalistesse silmadesse vaatamine oleks temalt äärepealt enesevalitsuse röövinud. Miks ta reageeris nagu teismeline? Ta oli täiskasvanu ja isegi teismelisena oli ta olnud rahulik, mitte selline, kes hakkab pelgalt pilgu peale värisema.

Aga see pilk kõrvetas teda, jälgides heakskiitvalt, küsides, oodates ja... teades. See mees oli üks neist harvadest isenditest, kes tundis naisi, ja oli seepärast kõige ohtlikum. Susan reageeris ohumärguandele, mis oli olemas kõikidel naistel, tõstis pea sisemise väärikusega, mis iseloomustas iga tema liigutust, ja vastas mehe jultunud pilgule. Ta ütles vaikselt: „Kui kummaline, et te nii ütlete,“ ja oli uhke, et tema hääl ei värisenud.

„On või?“ Mehe hääl oli pehmem kui enne, madalam ja intiimsem. „Sel juhul sa ei tea, mida ma mõtlen.“

„Ei,“ vastas Susan ja piirdus sellega, laskmata end häirida lauses sisalduvatest vihjetest.

„Siis saad teada,“ lubas mees, ning nüüd oli tema hääl madal ja kähe, ärritades sellega naise närvilõpmeid. Seda öeldes tõmbas mees teda endale lähemale, kuigi mitte nii lähedale, et Susan oleks pidanud vastu punnima hakkama, ent ta tajus siiski järsku mehe reielihaseid, mis tema omade vastas liikusid. Tema sõrmed pigistasid närviliselt mehe õlga, võideldes samal ajal sooviga libistada need mehe krae alla, katsuda tema paljast ihu ja saada teada, kas tema sõrmed saavad mehe kuumusest kõrvetada. Selle peale ehmudes otsustas naine hoida pilgu mehe pintsaku õlaõmblusel ja püüdis mitte mõelda jõulisusele, mida ta tunnetas käes, mis tema oma peos hoidis, või teises, mis kergelt tema alaselga surus... kergelt, ent Susanile tundus, et kui ta üritaks eemalduda, ei laseks see käsi tal seda teha.

„Su õlad meenutavad atlassi,“ pomises mees karedalt, ja enne, kui Susan jõudis midagi mõelda, oli mehe soe ja kõva suu puudutanud tema pehmet paljast õlakaart. Naist tabas kerge hullumeelsushoog ja ta värises, sulgedes silmad. Jumal hoidku, see mees armatseb temaga tantsupõrandal ja ta ei tea isegi mehe nime! Ent tema olemus reageeris mehe puudutusele tahtest sõltumatuna ja Susan ei suutnud talitseda isegi mitte oma mõtteid, mis kandusid aina ohtlikumatele radadele, ja ta arutles, mis tunne oleks, kui mehe suu mööda tema keha allapoole libiseks...

„Lõpetage,“ ütles ta mehele, aga samas ka iseendale, ent tema hääles puudus käskivus. Hääl oli hoopis vaikne ja värisev, samasugune nagu tema enesetunne. Nahk oli nagu tules, ent mööda selgroogu värelesid samal ajal võimsad külmavärinad.

„Miks?“ küsis mees ja tema suu liikus sujuvalt naise õlalt tundlikule õnarusele kõrva juures.

„Inimesed vaatavad,“ pomises Susan nõrgalt, vajudes vastu meest, sest tema keha muutus tema sees lahvatava leegitseva naudingu ajel lõdvaks. Mehe käsi surus ta tugevamini enda vastu, ent see muutis aistingud vaid jõulisemaks ja Susan tundis end veel nõrgemana. Ta tõmbas katkendlikult hinge, sest kuna ta oli mehe vastu surutud, tundis ta ka tolle kõvastunud elundit, ja vaatas mehele hämmeldunult otsa. Mees jälgis teda pilukil silmadega ja tema laserkiirt meenutav pingeline pilk põletas. Mehe näol polnud ei piinlikkust ega kahetsust – ta oli mees ja reageeris vastavalt. Susan avastas oma hämmelduseudus, et tema sügavalt naiselik kese ei tahtnudki, et mees vabandaks. Ta tahtis hoopis pea mehe õlale toetada ja vajuda tema saledate osavate käte vahele, ent tajus meest jälgivaid silmapaare ja mõistis, et kui ta laseks oma naiselikul tahtmisel võitu saada, viiks mees ta kaasa nagu mereröövel talle meeldima hakanud daami. Olenemata sellest, millise tunde mees temas tekitas, oli tegemist võõraga.

„Ma ei tunne teid,“ sosistas Susan vaikselt, surudes küüned mehe õlga.

„Kas see muudaks midagi, kui teaksid mu nime?“ Mees puhus hellalt ühte Susani meelekoha juures rippuvat juuksesalku ja vaatas, kuidas siidised juuksed kerkisid ja langesid. „Aga kui see sind rahustab, kullake, siis asi jääb perekonda.“

Ta õrritas, tema valged hambad särasid naeratades ja Susan hoidis hinge kinni, kuni suutis taas kõnelda. „Ma ei mõista,“ tunnistas ta mehele otsa vaadates.

„Hinga veel kord samamoodi sügavalt sisse ja enam polegi tähtis, kas sa mõistad või mitte,“ pomises ta, ja Susan tajus teravalt, et tema rinnad on surutud mehe valge pintsakuga kaetud kõva rinna vastu. Mehe karm pilk laskus tema huultele ja mees selgitas: „Ma olen Blackstone, ehkki nad ilmselt ei tunnista seda.“

Susan vaatas teda hämmeldunult. „Ma ei tea teid. Kes te olete?“

Metslooma kombel valged hambad olid kuratliku naeratuse ajal näha ja mehe vuntside otsad kerkisid. „Kas sa pole siis kuulujutte kuulnud? Väljend „must lammas“ mõeldi välja ilmselt just minu jaoks.“

Susan vaatas teda endiselt arusaamatuses, tema nõtke kael oli mehe näljase pilgu ees haavatav, sest ta pidi mehele alt üles otsa vaatama. „Aga ma ei tea ühtegi musta lammast. Mis te nimi on?“

„Cord Blackstone,“ vastas mees varmalt. „Vance ja Preston Blackstone’i nõbu, Elias ja Marjorie Blackstone’i ainus poeg, sündinud kolmandal novembril, arvatavasti üheksa kuud pärast seda, kui isa oma Euroopa-reisilt tagasi tuli, ehkki ema ei tunnistanud seda kunagi,“ lõpetas mees ja tema näol vilksatas kuratlik paeluv naeratus, mis sarnanes majakatulele pimedas öös. „Aga sina, kullake? Kui sa oled Blackstone, siis mitte vere kaudu. Mäletaksin sinusugust veresugulast kindlasti. Millise mu lugupeetud nõoga sa siis abielus oled?“

„Vance’iga,“ vastas Susan ja tema kena nägu varjutas korraks valusähvatus. Tema tugevust näitas see, et ta suutis rahulikult lisada: „Ta on surnud,“ aga miski ei suutnud varjata meeleheidet, mis järsku tema silmad tuhmiks muutis.

Tugevad käed pigistasid teda õrnalt. „Jah, ma kuulsin. Tunnen kaasa,“ ütles Cord lihtsalt. „Kuramus, kui kahju. Vance oli tubli mees.“

„Oli jah.“ Susan ei suutnud rohkem midagi öelda, sest ta polnud ikka veel leppinud arusaamatu ja ootamatu õnnetusega, mis oli röövinud Vance’i elu. Surm oli rünnanud nii kiiresti, võtnud temalt nii palju, et ta kaitses end sel moel, et hoidis inimesi sestsaadik endast pisut eemal.

„Mis temaga juhtus?“ küsis pehme hääl. Susan oli pisut jahmunud, et mees seda küsis. Kas ta ei teadnud, kuidas Vance surma sai?

„Härg puskis ta surnuks,“ vastas naine viimaks. „Torkas reide... arter sai viga. Ta jooksis verest tühjaks enne, kui haiglasse jõudis.“ Vance oli surnud Susani käte vahel, elu oli immitsenud temast punase joana välja ja ometi oli tema nägu olnud nii rahulik. Ta oli vaadanud siniste silmadega naisele otsa, nagu teades, et sureb, ja tahab viimase asjana siin maamunal näha abikaasa nägu. Siis oli ta naeratanud kirkalt, südantpitsitavalt, ja tema särav pilk kustus aeglaselt igaveseks...

Susan pigistas Cord Blackstone’i õlga, surudes sõrmed mehe ihusse, ja mees hoidis teda tugevamini. Kummalisel kombel osa valust taandus, nagu oleks mees seda oma suure tugeva kehaga eemale peletanud. Cordile näkku vaadates nägi Susan tema heledates silmades mehe enda karmide mälestuste peegeldust ja taipas kohe, et see mees oli vägivaldse surma tunnistajaks olnud, hoidnud kedagi, ehk sõpra, käte vahel, kuni surm lähenes ja vallutas. Ta sai aru, mida Susan oli läbi elanud, ja kuna mees seda mõistis, oli koormat järsku kergem kanda.

Susan oli aastatega õppinud meeletust valust hoolimata igapäevaelu elama. Nüüd sundis ta end selle mälestuse õudusest eemalduma ja vaatas ringi, tuletades endale oma kohustusi meelde. Ta märkas, et liiga paljud inimesed seisavad, vahivad ja sosistavad. Ta tabas dirigendi pilgu ja noogutas kergelt, andes märku kohe järgmise looga jätkata. Siis vaatas ta kordamööda külalisi ja tema nõudliku selge pilgu all hakkas tantsupõrand paaridega täituma. Sosinad kustusid ja pidu jätkus endiselt lärmakalt. Ükski külaline poleks teda tahtlikult solvanud, ja ta teadis seda.

„See on osav trikk,“ tähendas Cord kähedal häälel, kuna oli kõike algusest peale pealt näinud, ja tema hääles kõlas lugupidamine. „Kas nad õpetasid seda sulle tüdrukutekoolis?“

Susani pehmel suul mängles kerge naeratus ja ta vaatas mehele otsa, lastes tal oma tähelepanu hajutada. „Miks te arvate, et ma käisin tüdrukutekoolis?“ küsis ta väljakutsuvalt.

Mehe jultunud pilk libises allapoole ja puudutas tema ümaraid rindu. „Kuna sa oled ilmselgelt... tüdruk. Ma ei näe midagi, mis viitaks vastupidisele.“ Tema tugevad soojad sõrmed libisesid korraks mööda naise selga alla. „Jumal, kui pehme su nahk on,“ lõpetas Cord sosinal.

Susan punastas kergelt mehe käheda intiimse hääletooni peale, ehkki naisena oli ta sügaval sisimas rahul, et mees oli tema naha pehmust märganud. Oo jaa, Cord oli ohtlik, ja kõige ohtlikum tema juures oli see, et ta võis sundida naisi riskima, kuigi nad teadsid, kui ohtlik ta on.

Kui Susan ei vastanud, jätkas mees hetke pärast: „Noh? On mul õigus või mitte?“

„Peaaegu,“ tunnistas Susan ja ajas lõua naeratades ette. Tema naeratus oli pehme ja särav ning pani tema näo helendama. Cordi poolsuletud silmade pilk vajus veel allapoole märguandeks, mille igaüks, kes teda hästi tundis, oleks kohe ära tundnud. Ent Susan ei tundnud teda ja ta ei teadnud, et kõnnib hapral jääl. „Käisin neli kuud Virginias Adderley’sis, kuni ema sai insuldi ja ma tulin koolist ära, et tema eest hoolitseda.“

„Niigi kauni teemandi lihvimiseks polnud nagunii mõtet neile raha maksta,“ venitas Cord, libistades pilgu üle naise kena näo, liikudes saledale nõtkele kaelale ja varjamatu naudinguga sealt edasi lõhnava, siidise kangaga kaetud keha kumerustele. Susan tundis mehe varjamatut imetlust tajudes, kuidas tema keha ootamatult kuumaks läheb. Tundus, nagu tahaks mees näo tema rindade vahele suruda, ja üllataval kombel ta värises soovist, et mees just seda teeks. Cord oli enam kui ohtlik, ta oli tappev!

Susan teadis, et peab midagi ütlema, et murda joovastav loits, mis teda enda alla tahtis matta, ja ta kasutas kõige lihtsamat võtet. „Millal te saabusite?“

„Täna pärastlõunal.“ Mehe kõverdatud huuled andsid mõista, et ta teab, mida naine teeb, aga lasi tal seda teha. Ta ajas huuled laisalt torusse ja puhus tumedat juuksesalku, mis teda naise õrna meelekoha vastas võlus ja kus peenike sinine veresoon läbipaistva naha all tuksus. Susan tundis, kuidas tema keha tuksleb, mehe soe hingeõhk mõjus talle sama võimsalt nagu siis, kui mees oleks teda käega silitanud. Ta vaatas meest peaaegu pimesi, sundides end tema sõnadele keskenduma, ent nende kaunite huulte liikumine oli veelgi ahvatlevam kui mehe lõhn.

„Kuulsin, et nõbu Preston korraldab peo,“ jätkas Cord laisalt venivas kõnepruugis, mis oli ikka ja alati lõunaosariikidele omaselt meloodiline. „Mõtlesingi siis, et tulen vanade heade aegade mälestuseks kohale ja solvan teda kutsumata külalisena siia prallele sisse sadades.“

Susan oli sunnitud muigama, kuuldes Cordi kirjeldamas elegantset koosviibimist „prallena“, eriti kuna mees ise oli samuti riides, nagu oleks Monte Carlo kasiinost äsja välja astunud... Ilmselt tunneks ta end seal nagunii kodusemalt kui siin. „Kas teil oli harjumuseks kutsumata kohale ilmuda?“ pomises naine.

„Siis küll, kui teadsin, et see Prestonile närvidele käis,“ meenutas mees naerdes. „Olime Prestoniga alguses peale vastaspooltel,“ selgitas ta muretult naeratades, andes mõista, et see ei häiri teda sugugi. „Vance oli ainuke, kellega ma läbi sain, aga teda ei häirinud see, et ma pidevalt hätta sattusin. Vance ei kummardanud Blackstone’ide altarit.“

See oli tõsi. Vance oli pealtnäha talle kui Blackstone’ile esitatud nõudmistega leppinud, ent Susan oli teadnud, et mees tegi seda, kaval säde silmis. Vahel tundus, et Vance’i ema Imogene ei andesta pojale iialgi, et viimane hakkas Blackstone’ide dünastia vastu mässama ja abiellus Susaniga, ehkki Imogene poleks mitte iialgi nii jäme, et seda tunnistaks – ükski Blackstone ei käitunud riiakalt. Siis hakkas Susanil pisut häbi, sest Vance’i sugulased olid teda lugupidamisega kohelnud.

Ent ikkagi tundis ta Cordi suhtes poolehoidu, kuna mees oli tundnud samasugust Vance’i nagu Susan, oli näinud tema tõelist olemust. Ta naeratas mehele nii, et tema tumesinised silmad särasid. Mees pigistas teda tahtmatult, nagu soovides teda enda vastu suruda.

„Sa oled välimuselt Blackstone,“ pomises Cord teda vaadates. „Tumedad juuksed ja sinised silmad, aga sa oled nii pehme, et ei saa mingil juhul olla tõeline Blackstone. Sinus pole mingit kalkust, ega?“

Susan vaatas teda hämmeldunult, kerge korts kulmude vahel. „Mis mõttes kalkust?“

„Sa ei saaks sellest vist aru ka siis, kui ma selgitaksin,“ vastas Cord salapäraselt ja lisas: „Kas sind valiti Vance’ile abikaasaks?“

„Ei.“ Susan naeratas selle mälestuse peale. „Tema valis mu ise.“ Cord vilistas vaikselt. „Imogene ei toibu sellest vapustusest elu lõpuni,“ tähendas ta hoolimatult ja naeratas taas pilkavalt.

Susan tundis, et tema suunurgad kerkivad tahtmatult ülespoole. Ta nautis vestlust selle ohtliku allumatu mehega, kel olid kummaliselt hüpnotiseerivad silmad, ja see üllatas naist, kuna ta polnud pikka aega elu nautinud... täpsemini Vance’i surmast saadik. Naeratuste vahele oli jäänud liiga palju pisaraid ja aastaid, aga järsku tundus kõik teistsugune ja ta tundis, et tema sisemus on muutunud. Alguses oli Susan arvanud, et ei toibugi Vance’i surmast, aga sellest oli möödas viis aastat ja nüüd sai ta aru, et tahab jälle elada. Talle meeldis olla selle mehe tugevate käte vahel ja kuulata tema madalat häält... talle meeldis mehe pilk, kindel naiselik teadmine, et mees ihaldab teda.

Susan ei tahtnud oma reaktsioonile pikemalt mõelda, aga talle tundus, nagu oleks temagi vahepeal surnud olnud ja ärkab alles nüüd uuesti ellu. Ta tahtis seda muutust nautida, mitte analüüsida.

Ta võis ju aistingutesse uppuda ja ta sai aru, et teda vallutas mingi sisemine jõuetus, ent ta ei suutnud sellele vastu seista. Cord ilmselt tajus ürgse vaistuga, mis oli sama häiriv kui teda ümbritsev ohtlikkuse aura, et Susan on peaaegu valmis tulega mängima. Mees kummardus ja hõõrus ninaga tema kõrvalesta, pannes kõik naise närvilõpmed helisema. „Tule minuga kaasa,“ meelitas Cord, limpsates keelega naise kõrva ja libistades keeleotsa erutava täpsusega mööda kõrvalesta serva.

Susani keha väreles vapustusest, ent mehe tegevus lõi mõtteid seganud ihapilved laiali. Naine oli segaduses, põsed õhetasid ja ta jäi seisma. „Härra Blackstone!“

„Cord,“ parandas mees varjamatult naerdes. „Me oleme ju vähemalt lähedased nõod, eks ole?“

Susan ei teadnud, mida kosta, ja õnneks pääses ta vastamisest, mis poleks arvatavasti nagunii arusaadav olnud, kuna Preston valis just selle hetke vahelesegamiseks. Susan oli ruumis Cordi käte vahel ringi pööreldes ebamääraselt tajunud, et Preston jälgib oma nõo iga liigutust, ent polnud märganud, et ta nende juurde tuleb. Preston pani käe Susani käele ja vaatas nõbu jäisel pilgul. „Kas ta ütles midagi, mis sind ärritas, Susan?“

Naine oli taas plindris. Kui ta vastab jaatavalt, korraldab Preston ilmselt stseeni, ja seda kavatses Susan vältida. Teisalt ei saa ta ju vastata ka eitavalt, sest see oleks otsene vale. Geniaalse mõttesähvatuse ajel vastas ta vaikse väärikusega: „Me rääkisime Vance’ist.“

„Ah soo.“ Prestoni jaoks oli täiesti normaalne, et isegi viis aastat pärast abikaasa surma viib see Susani endast välja. Ta leppis selle selgitusega ja pöördus oma nõo poole, kes seisis sealsamas täiesti rahulikuna, kerge tüdinud muie huultel.

„Ema ootab raamatukogus,“ sõnas Preston kangelt. „Eeldame, et sul on mingi põhjus, miks sa meid oma siiatulekuga koormad.“

„Jah.“ Cord vastas Prestoni solvangule häirimatult, naeratades, justnagu eirates punast rätikut, mida tema ees lehvitati. Ta kergitas kulmu. „Näita teed. Ma ei usalda sind oma selja taga.“

Preston tõmbus kangeks ja Susan takistas tema vihapurset, pannes käe kergelt Cordi käsivarrele ja öeldes: „Ärme laseme proua Blackstone’il oodata.“

Nagu ta oli ette aimanud, pöördus Preston tema poole: „Sina ei pea tulema, Susan. Võid jääda siia külaliste juurde.“

„Ma tahaksin, et ta tuleks.“ Cord vaidles nõole kohe vastu, pealegi sellisel moel, et Susan oli kindel, et ta tegi seda ainult Prestoni ärritamiseks. „Ta on ju pereliige, eks? Parem, kui ta kuuleb seda otse minu suust, mitte sinu ja Imogene’i lahjendatud ja parandatud versiooni.“

Korraks tundus, et Preston hakkab vastu, siis pöördus ta järsult ja eemaldus. Preston oli Blackstone – ta võis ju tahta Cordile rusikahoopi anda, aga ta ei korraldaks avalikku stseeni. Cord järgnes talle veidi eemalt, käsi kergelt Susani pihal. Ta naeratas naisele. „Tahtsin olla kindel, et sa minu käest ei pääse.“

Susan oli täiskasvanud naine, mitte pubekas. Lisaks oli ta naine, kes oli viis aastat rahulikult tegelnud mitmete tähtsate ettevõtte juhtimist puudutavate küsimustega. Ta oli kahekümne viie aastane ja ta kinnitas endale, et punastamise aeg on tema jaoks ammu möödas. Ent see mees oma ulja elumehe oleku ja nende jultunud, väljakutsuvate silmadega pani ta hetkega punastama. Temas möllas täiesti uudne erutus, süda põksus tugevasti ja tal käis lausa pea ringi. Ta teadis, milline on armastus, ja see polnud see. Ta oli armastanud Vance’i nii väga, et mehe surm peaaegu hävitas ta, seega mõistis ta kohe, et tegemist pole sama emotsiooniga. See oli ürgne külgetõmme, joovastav ja palavikuline, ning põhines ainult seksil. Vance Blackstone oli olnud armastus, Cord Blackstone tähendas ainult iha.

Ent selle äratundmine ei kahandanud tunde mõju. Susan kõndis rahuliku moega mehe kõrval, tajudes tema kätt oma seljal nii teravalt, et mees oleks võinud sama hästi puudutada tema alasti keha. Susan polnud naine, kes harrastaks armuafääre. Ta oli viktoriaanliku ajastu jäänuk, nagu Vance teda kunagi narris. Teda oli kasvatatud armastavalt, ent rangelt, ja ta oli daam, kelleks ema ta kasvatas, pealaest kuni roosade varbaküünteni. Susan polnud kunagi mõelnudki mässamisele, sest ta oli loomult täpselt see, kes ta oli – daam. Ta oli kogenud armastust ega rahulduks iialgi millegi vähemaga, isegi mitte joovastavate naudingute nimel, mida pakkus Blackstone’i suguvõsa must lammas.

Vahetult enne seda, kui nad sisenesid raamatukokku, kus Imogene ootas, kummardus Cord tema poole, lausudes: „Kui sa minuga välja ei tule, viin ma su koju ja me võime ameleda verandal nagu teismelised.“

Susan heitis talle nördinud pilgu, mis ajas mehe vaikselt naerma, aga ta pääses vastamisest, sest järgmisel hetkel astusid nad raamatukokku. Naine mõistis, et mees oli oma märkuse suurepäraselt ajastanud. Cord oskas inimesi tasakaalust välja lüüa ja ta oli seda taas teinud – Susan tundis, kuidas ta kõigest hoolimata punastab.

Imogene silmitses teda hetke mõtlikult. Vanema naise hallide silmade pilk teravnes hetkeks, kui ta kordamööda Susanit ja Cordi ning siis uuesti Susani õhetavat nägu vaatas. Seejärel talitses ta oma näoilmet ning hallid silmad muutusid tavapäraselt jahedaiks ja rahulikeks. „Susan, tunned sa end hästi? Sa õhetad.“

„Mul hakkas tantsides pisut soe.“ Susan mõistis, et tema vastus oli piisav selgitus, ent tegelikult vaid suitsukate. Kui ta ettevaatlik pole, teeb Cord Blackstone temast enne öö saabumist esmaklassilise valevorsti!

Pikk mees tema kõrval juhatas ta helesinise diivani juurde ja sirutas oma saledad jalad naise ette. Ta teenis sellega pahase pilgu nii Prestonilt kui ka Imogene’ilt, kuid see libises mööda mehe karmistunud pealispinda otsekohe maha. Cord naeratas oma tädile ja lausus venitades: „Tere, tädi Imogene. Kuidas suguvõsa varandus elab?“

Susan mõistis, et ka Cord oskab õigel hetkel valusasti torgata. Imogene istus ja eiras rahulikult seda küsimust. „Miks sa tagasi tulid?“

„Miks mitte? See on minu kodu, mäletad? Osa maast kuulub mulle. Olen tükk aega ringi rännanud ja olen valmis paikseks jääma. Kus oleks seda parem teha kui kodus? Mõtlesin, et kolin Jubilee Creeki ääres asuvasse majja.“

„See sara!“ Prestoni hääles oli põlgus.

Cord kehitas õlgu. „Maitse asi. Mina eelistan sara mausoleumile.“ Ta naeratas, silmitsedes formaalset mööblit, originaalõlimaale, kalleid vaase ja miniatuure, mis kaunistasid riiuleid. Ehkki seda kutsuti raamatukoguks, oli siin raamatuid vähe, ja Susani arvates olid need kõik ostetud kaante värvi silmas pidades, et need ruumi värvilahendusega sobiksid.

Preston silmitses oma nõbu külma vaikiva vihkamisega, mis muutus hetkega põlgusest tiineks. „Kui palju see meile maksma läheb?“

Susan nägi silmanurgast pilkavat kulmukergitust. „Mis asi?“

„Et sa uuesti siitkandist lahkuksid.“

Cord naeratas eriti ohtlikult ja see oleks pidanud Prestonit hoiatama. „Sul pole selleks piisavalt raha, nõbu.“

Imogene tõstis käe, hoides ära Prestoni ärritunud vastuse. Ta oli rahulikum ja parem läbirääkija kui tema poeg. „Ära ole rumal... ja ära kiirusta,“ soovitas ta. „Sa ju saad aru, et me oleme valmis pakkuma sulle lahkumise eest suure summa?“

„Ma pole huvitatud,“ venitas Cord ikka naeratades.

„Aga sinu... eluviisiga mehel on ju kindlasti võlgu, mis vajavad tasumist. Pealegi on mul palju sõpru, kes on mulle tänu võlgu ja kes võivad sinu siinviibimise väga ebameeldivaks muuta.“

„Vaevalt küll, tädi Imogene.“ Cord oli äärmiselt lõdvestunud, tema pikad jalad olid välja sirutatud. „Esimene üllatus sulle on, et ma ei vaja raha. Teine on see, et kui sinu „sõbrad“ otsustavad minu elu keeruliseks muuta, siis mul on samuti sõpru, ja usu mind, sinu sõbrad on minu omadega võrreldes inglid.“

Imogene kirtsutas nina. „Kujutan ette.“

Susan tundis esimest korda vajadust sekkuda. Tülitsemine ärritas teda, ta oli loomult vaikne ja rahumeelne, ent sisemiselt piisavalt tugev, et vajadusel sekkuda. Tema leebe hääl äratas kohe kõikide tähelepanu, ent ta pöördus oma ämma poole: „Imogene, vaata teda, vaata tema riideid.“ Susan viitas saleda käega enda kõrval istuvale mehele. „Ta räägib tõtt. Ta ei vaja raha, ja sõpradest rääkides ei pea ta ilmselt silmas mingeid kõrvaltänava semusid.“

Cord vaatas teda avaliku, kuigi pisut pilkava imetlusega. „Viimaks ometi üks ajudega Blackstone, ehkki ta ei ole veresugulane, nii et see ehk selgitab asja. Tal on õigus, Imogene, ehkki sa seda kuulda ei taha. Ma ei vaja Blackstone’ide raha, sest mul on endal raha. Kavatsen elada mainitud majas, kuna mulle meeldib privaatsus, mitte et ma ei saaks endale enamat lubada. Soovitan sõjakirve maha matta, sest ma kavatsen siia jääda. Kui sa tahad suguvõsa musta pesu pesta, lase käia. Mind see ei häiri, kannatajaks jääd ainult sina.“

Imogene ohkas veidi kaeblikult. „Sinuga on algusest peale keeruline olnud, Cord, juba lapsena. Asi pole sinus, vaid sinu kunagistes tempudes. Sa määrisid suguvõsa nime poriga ja mul on seda raske andestada. Samavõrd raske on mul uskuda, et sa käitud edaspidi viisakalt.“

„See oli ammu,“ sõnas Cord ebamääraselt. „Viibisin pikalt Euroopas ja veel pikemalt Lõuna-Ameerikas. See paneb kodu hindama.“

„Ah soo? Ei tea midagi. Anna andeks, et ma kahtlustan varjatud tagamõtet, aga su minevik ei anna mulle valikut. Olgu pealegi, sõlmime vaherahu... praeguseks.“

„Vaherahu.“ Cord pilgutas Imogene’ile silma ja Susani üllatuseks vanem naine punastas. Nii et Cord mõjus selliselt kõikidele naistele! Aga mees oli narr, kui uskus, et Imogene vaherahuga lepib. Ta võis jätta sellise mulje, aga see oli tõesti ainult mulje. Imogene ei andnud kunagi järele, ta vahetas vaid taktikat. Kui ta ei saavutanud oma eesmärki altkäemaksu või ähvardamisega, proovis ta teisi meetmeid, ehkki hetkel ei tulnud Susanile meelde midagi, mis seda meest võiks mõjutada.

Cord tõusis, käsi Susani küünarnukil, ärgitades ka teda tõusma. „Sa oled liiga kaua külaliste juurest ära olnud,“ sõnas mees viisakalt Imogene’ile. „Tõotan pühalikult, et ei korralda täna mingeid skandaale, nii et rahune ja naudi pidu.“ Ta tõmbas Susani kaasa nagu kutsika, läks läbi toa Imogene’i juurde ja kummardus tädi põsele suudlema. Imogene istus täiesti liikumatult, ehkki punastas veel sügavamalt. Siis ajas Cord end sirgu, silmad säramas. „Tule, Susan,“ kamandas ta.

„Üks hetk,“ sekkus Preston, astudes nende ette. Imogene võis ju vaherahu välja kuulutada, aga Preston polnud seda teinud. „Me leppisime kokku, et avalikult me ei tülitse, aga me ei nõustunud sinuga suhtlema. Susan ei tule sinuga kuhugi.“

„Oh? See on daami otsustada. Susan?“ Cord pöördus naise poole ja andis oma soovidest teada, kõverdades sõrmi naise käsivarrel.

Susan kõhkles. Ta tahtis Cordiga kaasa minna. Ta tahtis koos mehega naerda, näha tema silmades kuratlikku sädet, tunda tema käte vahel olemise maagiat. Ent ta ei saanud meest usaldada ja esimest korda elus ei usaldanud ta ka iseennast. Kuna ta tahtis nii väga mehega kaasa minna, pidi ta sellest keelduma. Ta raputas aeglaselt ja kahetsedes pead. „Ei. Arvan, et on parem, kui ma ei tule sinuga kaasa.“

Cord kissitas silmi ja järsku polnud neis enam naer, vaid viha. Ta võttis käe naise käelt. „Sul on vist õigus,“ ütles ta külmalt ja lahkus sõnatult.

Vaikus raamatukogus oli täielik, kõik kolm olid liikumatud. Siis ohkas Imogene uuesti. „Jumal tänatud, et sa temaga kaasa ei läinud, kullake. Ta on võluv, aga selle võluva pealispinna all vihkab ta tervet meie suguvõsa. Ta teeb mida iganes, et meile kahju teha. Sa ei tunne teda, aga sinu huvides on teda vältida.“ Olles selle viisaka hoiatuse edastanud, kehitas Imogene õlgu. „Eks me peame selle üle elama, kuni ta ära tüdineb ja muid meelelahutusi otsima läheb. Sel õnnetul oli siiski ühes asjas õigus – ma pean külaliste juurde tagasi minema.“ Ta tõusis ja lahkus toast ning tema helehall kleit lendles elegantselt jalgade ümber. Imogene oli endiselt ilus naine – välimuse järgi poleks teda kuidagi saanud pidada Susani kõrval seisva mehe emaks. Imogene ei vananenud – ta säilis hästi.

Siis võttis Preston Susani käe, kuna tema kaasasündinud viisakus sai temast taas võitu. Preston polnud kunagi kellegagi ebaviisakas olnud, ka mitte siis, kui tegemist oli tüliga, nii et konflikt nõoga oli esimene kord, kui Susan teda sellisena nägi. „Rahuneme enne, kui tagasi läheme. Soovid midagi juua?“ pakkus Preston.

„Ei, tänan.“ Susan lasi end diivanile istuma juhtida ja vaatas, kuidas mees kallas endale viskit ja istus tema kõrvale, väike korts kulmude vahel, ning silmitses klaasi oma käes. Ta mõtles millelegi – Susan tundis tema maneere sama hästi kui enda omi. Susan ootas ega käinud peale. Tema ja Preston olid pärast Vance’i surma lähedasteks saanud ja ta oli mehesse sügavalt kiindunud. Preston oli välimuselt väga Vance’i moodi, Blackstone’idele omaselt tumedate juuste, siniste silmade ja viltuse naeratusega. Prestonil polnud Vance’i huumorimeelt, aga ta oli äris võimas vastane. Ta oli kangekaelne, reageeris küll aeglasemalt kui Vance, ent oli otsustavam.

„Sa oled kaunis naine, Susan,“ ütles Preston järsku.

Susan vaatas teda ehmunult. Ta teadis, et näeb täna hea välja – ta polnud kindel olnud, kas kanda koorekarva kleiti, kuna pärast Vance’i surma oli ta eelistanud tumedaid toone, ent siis oli talle meenunud, et keskajal oli leinavärviks valge, mitte must, ja ainult tema teadis seda kleiti selga pannes, et ta tunneb kerget, aga teravat leinatorget. Ta oli täna õhtul riietunud Vance’i mälestuseks, kandes mehe kingitud pärleid, kasutades mehe lemmikparfüümi. Samas oli ta mõned pöörased hetked nautinud teadmist, et ta näeb hea välja, ja seda mitte Vance’i pärast, vaid omapärastes magnetilise pilguga silmades nähtud imetluse pärast. Mis oleks juhtunud, kui ta oleks Cord Blackstone’iga kaasa läinud, mitte valinud turvalist varianti?

Prestoni pilk leebus teda vaadates. „Sinust pole talle vastast. Kui sa lased sel juhtuda, kasutab ta sind, et meile haiget teha. Seejärel jätab ta su prügihunnikusse vedelema ja läheb tagasi vaatamata minema. Hoia temast eemale, ta on mürk.“

Susan vaatas teda rahulikult. „Preston, ma olen täiskasvanud naine, mitte laps, ja suudan ise otsustada. Saan aru, miks su nõbu sulle ei meeldi – ta on sinust täiesti erinev, aga mulle pole ta midagi halba teinud ja ma ei kavatse teda eirata.“

Preston naeratas tema kindla ja kaalutletud hääletooni peale. „Olen seda häält juhatuse koosolekutel viimase viie aasta jooksul piisavalt kuulnud teadmaks, et sa oled seisukoha kujundanud ega tagane sellest hea põhjuseta. Sa ei tea siiski, milline ta on. Sina oled daam, sa pole iialgi puutunud kokku asjadega, mis on tema jaoks tavalised. Ta elas tänavakõutsi elu, kuigi ta ei pidanud nii elama, vaid ta lihtsalt tahtis seda. Ta murdis oma ema südame, kel oli tema pärast nii häbi, et ta ei tahtnud poega enam näha.“

„Mida ta siis nii hirmsat tegi?“ Susan küsis seda kergel toonil, soovimata Prestonile välja näidata, kui väga vastus teda huvitab ja kui sügavalt Cord Blackstone teda puudutas.

„Mida ta ei teinud?“ Prestoni hääles oli kuulda sarkasmi. „Kaklused, joomine, naised, õnnemängud... Viimaseks piisaks karikas oli skandaal, mis tekkis pärast Grant Kelleri naisega vahele jäämist.“

Susan läkastas. Grant Keller oli väärikus ise, tema abikaasa samuti. Preston vaatas tema poole ja muigas tahtmatult. „Mitte see proua Keller. Eelmine proua Keller oli sootuks teistsugune. Ta oli kolmkümmend kuus ja Cord kakskümmend üks, kui nad koos linnast põgenesid.“

„See oli ammu,“ tähendas Susan.

„Neliteist aastat tagasi, aga inimeste mälu on pikk. Nägin Grant Kelleri nägu, kui ta Cordi ära tundis, ja see oli mõrvarlik.“

Susan oli kindel, et asi polnud niisama lihtne, aga ta ei tahtnud pärida. See vana skandaal ei selgitanud kuidagi, miks Preston Cordi vihkas. Susan tundis end järsku väga väsinuna ega tahtnud sel teemal rohkem rääkida. Elevus, mis oli teda Cordiga tantsides haaranud, oli kadunud. Ta tõusis ja silus kleiti. „Kas sa viid mu koju? Olen surmväsinud.“

„Loomulikult,“ vastas mees kohe, nagu arvata oligi. Preston oli etteaimatav, alati hoolitsev. Vahel pakkus mehe kaitsev rüütellikkus Susanile sooja turvatunnet, aga vahel tundus see ahistav. Täna õhtul süvenes ahistav tunne, kuni talle tundus, et see lämmatab ta. Ta tahtis vabalt hingata, teiste pilkude alt pääseda.

Tema koju oli veerand tundi sõitu ja varsti oli ta õndsalt üksinda, istus pimedal tagumisel verandal puust verandakiigel ja kuulas lõunaosariikide öö muusikat. Ta oli oodanud, kuni Preston ära läks ja tulnud siis verandale pimedusse istuma, lükates kiigele kettide kriuksumise saatel jalaga kergelt hoogu. Okstes sahistas tuulehoog ja riivas tema nägu ning Susan sulges silmad. Nagu tihti juhtus, püüdis ta ka nüüd ette kujutada Vance’i nägu, et rahustada ennast mehe lillakassiniste silmade ja vildaka naeratusega, ent tema ehmatuseks kerkis talle silme ette hoopis kellegi teise nägu. Ta nägi desperaado helesiniseid silmi ja lühikest musta habet – need silmad kuulusid mehele, kes ei kohku tagasi millegi ees. Mööda selga jooksis värin, kui Susanile meenus mehe sooja suu puudutus tema õlal, ja nahk kiheles, nagu oleksid mehe huuled ikka veel samal kohal.

Jumal tänatud, et ta lasi Prestonil end koju tuua, mitte ei läinud Cordiga kaasa, kui viimane kutsus. Preston oli turvaline ja Cord Blackstone polnud ilmselt seda sõna kuulnudki.