Читать книгу Mälestuste maja. Esimene raamat - Linda Goodnight - Страница 8

Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

Eli ronis Bob Oliveri sinisesse Accordi – uuemat sorti mudelisse, mis ei jäänud arvatavasti kunagi tee peale. Erinevalt 500-dollarilisest risuhunnikust, millega ta ise sõitis.

See mees oli öelnud, et täna on Eli õnnepäev. Arvestades asjaolude ja sihtpunktiga, polnud Eli valmis kihla vedama. Kuid sõbraliku mehega kokkusattumine oli tõepoolest ootamatu õnn. Telefoni oli ta küsinud puhtalt meeleheitest. Isegi kui ta oleks mingisuguse mehaaniku kätte saanud, poleks tal olnud raha töömehele maksta, vähemalt mitte täies mahus. Tema ainuke lootus oli tasuda arve tööga.

„Mu auto on maanteel, siit vähem kui kilomeetri kaugusel.“ Ta osutas lõuna poole, kus risuhunnik oli möödunud südaöö paiku välja surnud. Autos magamine polnud tema jaoks probleem. Talle meeldis viibida lageda taeva all, kus ta nägi tähti ja tundis värsket õhku.

„Kas olete kohalik?“ Bob pööras näo kõrvalistme suunas. Tema tumedate raamidega prillidel peegeldus hommikupäike.

„Ei.“

„Mina ka mitte. Me naisega plaanime sinnapoole liikuda, aga tuleme Memphisest.“

Eli süda vajus saapasäärde. Ta oli veetnud Memphises seitse närust aastat. Isegi pärast kuut kuud vabaduses viibimist oli mälestus trööstitult ere.

Ta otsis pingsalt uut jututeemat, et mitte rääkida kohast, mis talle kõige vähem meeldis, ning pahvatas: „Tundub kena külalismaja olevat.“

„Virsikuaed? See on parim. Sõidame abikaasaga Julia juurde alati, kui meil selleks mahti tekib. Kui te ei ole just kodusõja fänn, siis pole siin muud teha kui verandal istuda või hoovis ja viljapuuaias jalutada, võib-olla natuke kala püüda – aga just sellepärast me siin käimegi. Siin on rahu ja vaikus. Ilus maastik. Ja suurepärane kohv.“ Bob puhkes naerma ja kummutas tassi sisu kurku.

Eli nautis parimat kohvi, mida oli seitsme aasta jooksul saanud. Tema ema oli samuti uhkes presskannus sarnast kohvi valmistanud. Ta nuputas, kas ema vahel nüüdki temale mõtleb. Enamasti üritas ta ise mitte mõelda emale, isale ega sellele, missuguseks elu võinuks kujuneda, kui ta olnuks parem poeg. Mälestused tegid liiga palju haiget ning tõid kaasa suure häbi ja kahetsuse.

Ta rüüpas jooki, rõõmustades, et on midagi, millega tühja kõhtu täita, ja olles külalismaja perenaisele tänulik.

Julia. Ilusa nimega ilus naine, meekarva juuksed kuklale hobusesabasse kinnitatud, sinistes silmades kurb pilk. Eli üritas arvata, miks naine oli nutnud. Aga ta ei peaks Juliale mõtlema. Ei peaks kujutlema, mis tunne oleks säravpuhtas köögis istuda ja koos säärase naisega hommikusööki nautida. Ta keeldus viimasel ajal üldse naistele mõtlemast, iseäranis korralikele naistele.

„Kena daam,“ märkis Bob, kui nad lõunasse keerasid ja Eli seisvale sõidukile lähenesid. „Iga külaskäigu lõpus kingib ta meile oma aia virsikutest tehtud hoidise. Ülimaitsev.“

Mõte moosiga röstsaiast pani Elil suu vett jooksma ja tuletas meelde, et ta polnud söönud juba eelmisest hommikust saadik, kui oli krohvimise lõpetanud, kasina palga kätte saanud ja Nashville’ist lahkunud. Ta võttis tühja kõhu täiteks veel ühe suutäie Julia kohvi. Bobil oli õigus. See maitses oivaliselt. Kohv oli ühtaegu mahe ja kange, just nagu Eli vanasti.

Ta vaatas küljeaknast välja ja silmitses mööda tuhisevat maastikku, mis oli kevadiselt roheline ja õites. Tema üllatuseks paistsid eemalt majad. Tal polnud aimugi, et linn on siinsamas, aga kui hästi järele mõelda, siis miks pidanukski külalismaja keset tühermaad asuma?

„Kas see seal on teie auto?“ Bob nookas viltuselt maanteepervele pargitud vana logu Dodge’i suunas.

Eli võis vaid oletada, mida Bobi-sugune edukas mees arvab säärasest autologust, mille poritiivad on roostes ja põrkeraud puudub täiesti. Õnneks ei teinud vanem mees sellest numbrit. Ta oli hea inimene. Lahke. Eli polnud niisugustega juba ammu kokku puutunud.

Nad ronisid autost välja, läksid Accordi pakiruumi juurde ja Bob võttis käivituskaablid. „Võtame siis juba tööriistakohvri ka kaasa, juhuks kui seda peaks vaja minema.“

Eli võttis punase metallkohvri ja liikus oma Dodge’i poole.

„Kuidas auto enne väljasuremist käitus?“

„Täiesti tavaliselt. Ainult mootor on viimased sada viiskümmend kilomeetrit jupsinud. Arvasin, et kütusefilter on umbes.“

„Eeldan, et te juba kontrollisite seda.“

„Hommikul esimese asjana. Puhastasin seda nii hästi, kui suutsin, aga kasu polnud mingisugust.“

„Kas auto kuumenes üle?“

„Ei, härra. Jäi lihtsalt seisma. Aku on vana ja ilmselt ka rikkis.“

„Viskame pilgu peale.“

Eli asetas kohvitassi autopõrandale. Seejärel avas ta kapoti, toestas selle vardaga ning imestas rõõmsalt endamisi, et füüsikaprofessor pakkus end appi mehaanikutööd tegema. „Kus te autosid parandama õppisite?“

„Hobi korras. Kui olin laps, siis polnud meil midagi. Ainuke viis endale auto saada oli mõni odav masin üles putitada. Nii ma tegingi.“

Eli ohkas vaikselt. „Tuleb tuttav ette.“ Ehkki temal oli kunagi olnud uhke auto, ilus kodu ja korralik perekond. Ta oli neist rumalate valikute tõttu ilma jäänud.

Ta haaras tööriistakastist mutrivõtme ja koputas sellega vastu akuklemme. „Roostes,“ nentis ta vastikusega. Nagu tema elugi. Ta torkas mutrivõtme rinnataskusse ja kangutas kaabliotsad lahti.

Bob kummardus lähemale vaatama. „Mulle tundub, et probleemi põhjus on leitud. Need vajavad korralikku puhastamist, aga kerge pühkimine ja käivitusabi peaks teid uuesti teele aitama.“

Eli küüris klemme õlakotist võetud T-särgiga. „See on praegu parim, mida saan teha.“

Bob ühendas käivituskaablid, samal ajal kui Eli ronis juhiistmele ja keeras süütevõtit. Pärast paari nõrka turtsatust läkski mootor käima. Summutist tõusis musta suitsu. Bob lõi kapoti kinni ja kõndis juhiakna juurde.

„Laske masin esimese võimaluse korral üle vaadata.“

„Muidugi.“ Kohe, kui ta leiab rahapuu. „Kui palju ma teile võlgnen?“

„Mitte sentigi. Tehke üks heategu, muud ma ei palu.“

Eli noogutas pühalikult. „Tänan teid, härra.“

„Kui jälle siiakanti satute, siis astuge läbi ja öelge tere. Kui näete parklas meie Accordi, siis oleme siin.“

„Saab tehtud.“ Ilmselt siiski mitte.

Hommikutuul näkku puhumas, võttis Eli Dodge’iga suuna linnale, Opal Kimble’ile ja killukesele minevikust, mida ta polnud kavatsenud ellu äratada.

Honey Ridge’i linnake alles ärkas, kui vana Dodge peatänava majade rivist läbi tuiskas ning keskväljakule vuras. Asfalt oli öisest vihmast märg.

Üks naine poleeris pabersalvrätiga Hallie kingi- ja kaardipoe vaateakent ning jäi möödujat silmitsema. Tema pilk tekitas Elis kõheda tunde. Ta ei soovinud kellegi tähelepanu köita, ei siin ega kusagil mujal.

Postkontori ees heiskas üks mees lippu, ehkki valitses täielik tuulevaikus. Suur osa hoonetest pärines varasemast ajast, kuid olid korralikud ja hästi hoitud. Üks neist kandis koguni aastanumbrit 1884 ja oli kaetud vanade värvikirevate seinamaalingutega.

Kui Eli sõõrikupoest möödus, immitses lõhn lahtisest autoaknast sisse ja pani kõhu korisema.

Eli õngitses jakitaskust paberitüki Opalilt saadud juhistega. Kaks kvartalit valgusfoorist ida pool keeras ta Rosemary Lane’ile ja venis pikkamööda edasi, kuni märkas sinise ääristuse ja kooruva värvikihiga maja, mille esine oli rohtu kasvanud ja mille esiverandal seisis kaks rohelist metalltooli. Siin elas Opal.

Mürisev Dodge peatus pragunenud sissesõidutee lõpus garaaži kõrval, kus vedeles laste plastmootorratas. Eli tühi kõht tõmbus krampi. Rooli hoidvad peopesad muutusid niiskeks.

Mida ta siit otsis? Iga keharakk sundis teda ümber pöörama ja põgenema, kuid seekord jäi ta paigale. Ta ei suutnud põgeneda. Ta oli kolmekümne kuue eluaasta jooksul väga vähe kohusetundlikult käitunud, kuid täna oli kõik teisiti. Ta ei suutnud kohutavat uudist siiani uskuda. Armsalt kihistav Mindy, kes oli enda arvates teda armastanud, oli nüüd surnud – ja temast oli laps maha jäänud.

Sisikond ärevusest keeramas, ronis ta autost välja, kõndis üle hoovi ja astus vaikselt trepimademele. Kellaaeg oli varajane. Kui auto poleks katki läinud, jõudnuks ta juba eelmisel õhtul pärale. Ta ei näinud toas valgust. Kas Opal magas veel? Võib-olla peaks ta hiljem tagasi tulema.

Argpüks, sosistas hääl tema peas.

Ta hingas pahinal välja, kuivatas higised käed teksapükstesse ja sirutus koputi järele. Ta ei suutnud oma väriseva käega tuhmi messingit puudutada. Eli seisis lihtsalt paigal, otsekui olnuks koputi võimuses tema elu muuta. Võib-olla peaks ta kuuldu peast heitma, Nashville’i naasma ja üritama püsivat töökohta leida. See poiss ei pruukinud temaga kohtuda. Poiss. Tema poeg.

Ta pööras ümber, et minekut teha, kuid jäi seisma, sest südametunnistus ei andnud asu.

Enne kui ta jõudis deemonitest võitu saada, kriiksatas kulunud puituks praokile ja kiilus pisut kinni, justkui oleks äsjasest vihmast turdunud. Lävel seisis valgete lokkis juustega krimpsus ja kahvatu vanadaam, kes toetus kepile ja silmitses teda.

Eli neelatas. „Opal Kimble?“

„Kas teie olete Eli?“

„Jah, proua.“

Naine lükkas võrkukse valla. „Lõpuks ometi.“

Eli astus tuppa, kus segunesid toidulõhn ja vana kopituslehk. Kogu sisustus oli vana. Vana mööbel. Paberilasu alla mattunud suur kastikujuline televiisor ratastega kärul. Seinatäis pleekinud fotosid inimestest, kes olid kunagi ammu elanud. Eli mõtles külalismajale, kuhu oli äsja sattunud, ega suutnud jätta kaht maja võrdlemata. Mõlemad hooned olid vanad ja ajaloost tulvil, kuid Julia kodu oli olnud särav ja kutsuv.

„Istuge.“

Käskluste täitmisega harjunud Eli tegi, mis palutud.

„Kas soovite kohvi?“

„Ärge nähke vaeva.“

Vanaproua ei teinud Eli sõnadest väljagi, vaid lahkus toast ja naasis kahe kruusi ning taldrikutäie rosinasaiadega. „Oletan, et te ei ole nii varajasel kellaajal veel hommikust söönud.“

„Ei, proua.“

„Olge lahke.“

„Tänan.“ Eli pidi end tõsiselt ohjeldama, et saia mitte metslooma kombel alla kugistada. Ta rüüpas suutäite vahel ettevaatlikult tulikuuma kohvi ja suutis enam-vähem väärikalt süüa. Kohv oli võrreldes Julia omaga mõru. Tal oli ükspuha. Ta oli karmil moel õppinud, et nuriseda pole mõtet.

„Pange terve sai pintslisse,“ julgustas vanaproua. „Poisile ei maitse rosinad ja mina olen juba isu täis söönud.“

Poisile. Tema siiatuleku põhjusele. See naine tahab raha – Eli oli selles kindel, olles vanaproua elamistingimusi näinud.

Ta pani perenaise valvsa pilgu all veel ühe saiaviilu nahka ja katkestas siis söömise, ehkki võinuks terve pätsi pintslisse pista ja veel hommikust süüa.

Söömise lõpetanud, naaldus ta luitunud tooli leenile ja ootas. Täis kõhuga oli enesetunne veidi parem. Vanaproua oli ta enda juurde kutsunud, lausa nõudnud, et ta tuleks. Las ta siis juhib vestlust.

Opal istus tema vastas rohelises tugitoolis, kummardus lähemale ja pigistas oma kõndimiskeppi nagu küünistega lind. „Kas olite poisi olemasolust teadlik?“

„Mindy kirjutas mulle.“

„Te ei vastanud kirjale.“

„Arvasin, et nii on kõige parem.“ Eli laiutas abitult käsi. „Kõiki asjaolusid arvesse võttes.“

„Mindy ütles, et see on teie poeg.“

„Võimalik.“ Uudis Mindy rasedusest veidi aega pärast trellide taha sattumist oli Eli oimetuks löönud. Ta oli tundnud end tõelise kõntsana. Ta oli veetnud koos Mindyga kõigest ühe pika palava suve, enne kui kohtuotsus kõike muutis. Ja ometi oli ta suhete asjus alati umbusklik olnud. Ent miski polnud lollikindel.

„Mindy ei valetanuks. Ta oli suremas.“

Eli sulges viivuks silmad. Kuidas võis särtsakas Mindy surnud olla? „Sellest kuulsin alles eile. Ta oli liiga noor.“

„Vähk ei küsi vanust, noormees.“ Opal tõstis tassi, rüüpas kohvi ja piidles külalist kullipilguga. Mõne ebamugavust tekitava sekundi järel ta jätkas: „Kui ta taipas, et lõpp on ligidal, tõi ta poisi minu, ainukese elusoleva sugulase juurde. Armastan seda last niisama palju, kui armastasin tema ema. Soovin talle parimat.“

Eli ohkas kergendatult. Vanaproua armastas poissi ja hoolitseb tema eest hästi. „Saadan võimaluse korral raha.“

„Raha?“ muutus Opali toon teravaks.

„Lapse toetamiseks.“

Opal kummardus nii lähedale, et oli peaaegu ümberkukkumise äärel. „Lapse toetamiseks?“

Kas proual oli kõva kuulmine? „Ma... ei ole veel korralikku tööd leidnud...“ See oli valus ülestunnistus, ehkki Eli oli väärikuse ammu kaotanud. „Kui leian, siis saadan nii palju kui võimalik.“

„Ma ei soovi teilt raha, Eli Donovan.“

„Kas see polnudki minuga kohtumise põhjus? Et lapsetoetust küsida?“

Opal äigas kepiga, ajas end jalule ja komberdas külalise poole, krimpsus näol ähvardav ilme. „Vaadake mind. Ma olen kaheksakümne nelja aastane. Mul on südamepuudulikkus ja diabeet. Suudan selle nõmeda kepi abil vaevu ringi vaaruda.“

Eli tundis varbaotstes hirmu, mis levis rindkerre ja sealt edasi ajju. Temas tärkas põgenemisinstinkt nagu metsikul täkul. Ta teadis, mis ees ootab. Teadis ega suutnud naist takistada.

„Mindy tahtis, et võtaksite poisi enda juurde. Te olete tema isa.“ Opal torkas luidra sõrme mehe nina alla. „Ta eeldas, et teie kasvatate oma poja üles.“

Eli kargas toolilt püsti. „Kas olete aru kaotanud? Kas te ei tea, kus ma olen terve tema eluaja veetnud?“

Opal sihtis kepiga mehe rindkeret. „Te olete nüüd vabaduses ja peate poja eest hoolitsema.“

„Mina ja lapsed ei sobi kokku. Ma ei kujuta ette, kas see on üldse seaduslik.“

„Ärge olge rumal. Ta on teie liha ja veri.“

„Te ei mõista mind. Ma ei suuda lapse eest hoolitseda.“

Eli silme ees sähvatas kujutluspilt Jessica tursunud ja kaamest näost. Just sellisena, nagu ta oli näoli vees hulpinud, samal ajal kui Eli oli pleieri kõrvaklappidest Michael Jacksonit kuulanud ja end muusika taktis õõtsutanud.

„Mul ei ole kodu ega kindlat töökohta ja keegi ei soovi endist vangi palgata. Sõltun oma kriminaalhooldajast, kellele ma eriti ei meeldi.“ Ta tõmbas harali sõrmedega hirmunult läbi juuste. „Ma ei või isegi põit kergendada, ilma et selle kohta aru annaksin!“

„Minu majas ei tõsteta häält. Kas tahate, et ta kuuleks teie juttu?“

Eli süda tagus meeletult, justkui oleks hoopis tema liiga kauaks vee alla jäänud. „Kuulge, Opal, olge ometi mõistlik. Te palute minult võimatut. Te ei tunnegi mind. Olen endine vang. Minus pole isasoont. Ma ei oskaks lapsega midagi peale hakata.“

„Kas arvate, et keegi on lapsevanemaks sündinud? Küll te õpite nagu kõik teisedki.“

„Võimatu.“ Eli ei võinud kellegi eest vastutada, liiatigi lapse eest. Püha jumal, see naine ei teadnud, mida suust välja ajas!

„Kas teate, mis poisist saab, kui ma ära suren?“

Eli raputas pead. „Läheb arvatavasti järgmise sugulase hoole alla.“

„Kas teil on sugulasi, kes oleksid nõus teda enda juurde võtma? Armastama?“

Jäine tunne Eli rindkeres paisus jäämäesuuruseks. „Ei.“

„Hea küll. Sel juhul olete teie tema ainuke sugulane. Ta pannakse lastekodusse.“ Opal sülgas viimase sõna suust välja nagu roppuse.

„Ükskõik kes oleks minust parem. Kindlasti on olemas häid kasuvanemaid, kes hoolivad lastest.“

„Mindy ei soovinud oma lapsele säärast saatust.“

„Andke andeks, Opal, aga ma ei suuda seda teha.“ Eli vantsis ukse juurde ja oli kahevahel, kuigi teadis kindlalt, et tema ei sobi last kasvatama. Mitte iialgi. „Saadan esimese võimaluse korral raha.“

„Ja Mindy veel kaitses teid. Kinnitas, et olete hea inimene.“ Opali kitsad huuled läksid kõveraks. „Ta eksis.“

„Jah, ta eksis.“ Eli, kel oli tõtt valus kuulata, tormas majast välja, sööstis üle õuemuru ja maandus turvalisele autoistmele. Hingeldades ja valutava südamega käivitas ta Dodge’i ning kihutas hetkega Honey Ridge’i tänavatele.

Tänavanurgal tegi ta stoppmärgi ees peatuse ja toetas pea roolile. Ta värises hullemini kui oma esimesel vanglapäeval.

Ta oli väikesele poisile halvim võimalik lapsevanem, mees, kel polnud midagi pakkuda, mees, kel polnud tulevikku ja kellel oli kole minevik.

Vastutustunne nööris kõri nagu poomisköis. Tal oli poeg. Poeg, kes vajas teda.

Ja ta ei teadnud isegi poja nime.