Читать книгу Kreeka miljardäri mässuline pruut - Линн Грэхем - Страница 4

Limusiini ilmudes läbis kirikutrepile kogunenud hästiriietatud inimsumma märgatav ootusärevuse laine. Kahest autost, mis olid juba rivistunud eelvalveks, väljusid tumedaid prille kandvad lihaselised mehed, kes raadiosaatjatega rääkides olid lehvikukujuliselt hargnedes moodustanud kaitsva ahela. Turvameeskonnalt märguande saanud autojuht lähenes lõpuks ometi limusiini reisijapoolsele uksele. Sumin õhus muutus tugevamaks, kaelad olid parema vaate saamiseks õieli aetud, silmad uudishimust aplad.

Leonidas Pallis astus autost välja kõnniteele ja otsekohe oli kogu tähelepanu tema kontrolli all. Kreeka magnaat oma poleeritud sõrmeküünteni, seisis ta seal oma meeter üheksakümne viie pikkuse koguga. Ta oli vapustavalt nägus mees, kes kandis musta kašmiirmantlit ja rätsepaülikonda sellise elegantsiga, mis muutis ta tapvalt seksikaks. Kuid see viimase peal maitsekas välimus oli kokku sobitatud külmaverelise reserveerituse ja halastamatusega, mis muutis inimesed väga närviliseks. Olles sündinud maailma ühes rikkamas perekonnas, selliste vanemate lapsena, kelle dekadents oli legendaarne, oli Leonidas saavutanud metsiku kuulsuse juba varases eas. Kuid mitte ükski teine teadaolev Pallis polnud ilmutanud sellist imelist ärialast andekust. Mitmekordse miljardärina oli ta Palliste klanni kuldne iidol, keda samaaegselt nii kardeti kui ka jumaldati.

Kõiki oli huvitanud, kas ta vaevub mälestusteenistusel osalema või mitte. Lõppude lõpuks oli ainult natuke üle kahe aasta möödunud sellest, kui Imogen Stratton oli autoavariis surma saanud. Kuigi ta ei olnud tol ajal Leonidasega seotud olnud, oli ta nautinud nende tõusude ja mõõnadega liitu juba sellest ajast, kui mees oli alles ülikoolis õppinud. Imogeni ema Hermione purjetas ettepoole, et tervitada oma kõige tähtsamat külalist ülevoolava rahuloluga, kuna Leonidas Pallise kohalolek muutis tavalise ürituse selliseks seltskondlikuks sündmuseks, mis oli väärt kommenteerimist. Kuid Kreeka miljardär ei teinud sellest peaaegu väljagi – Strattonid olid tegelikult võõrad. Kui Imogen veel elas, ei olnud mees neid kohanud ega olnud tahtnudki seda teha, ning tal puudus igasugune isu lipitseva pugemise järele.

Veidral kombel ei olnud ainuke inimene, see ainuke elusolev tuttav Strattonite pereringis, keda ta oli lootnud end kirikus ees tervitamas leida, oma nägu veel näidanud. Selleks oli Imogeni nõbu Maribel Greenaway. Keeldudes kutsest istuda esimeses pingireas, valis Leonidas vähem prominentse istekoha ning vajus sellele pantri graatsilisusega. Ta imestas endamisi, miks ta üldse oli kohale tulnud, teades, et Imogen oli põlanud taolisi kombetalitusi. Ta oli nautinud oma kuulsust modelli ja pidutsejana. Rohkem veel kui olla märgatud ja imetletud, oli Imogenile meeldinud inimesi šokeerida. Ometi oli ta palju vaeva näinud, et mehele meeldida, kuni süvenev narkosõltuvus oli Leonidase huvi tema vastu kaotanud. Mehe karmikujuline suujoon mahenes. Lõpptulemusena oli ta naise oma elust välja lõiganud. Osalemine tema matustel oli endast kujutanud väljakutset ning selle harvaesineva sisemise konflikti tulemus oli olnud plahvatuslik. Kuid minevik oli minevik, ning kahetsemise ja möödunu meenutamisega ei vaevanud Leonidas ennast kunagi.

Maribel suunas oma vana auto parkimisplatsi poole. Ta oli jubedalt hiljaks jäänud ja kiirustas metsikult. Järsu liigutusega pööras ta autopeegli enda poole ning püüdis juuksehari ühes käes ja klamber hammaste vahel, juukseid kinni panna. Värskelt pestud ja veel niiske õlgadeni ulatuv kastanpruun pahmakas oli tõrksa välimusega. Ta oleks peaaegu raevust nutma puhkenud, kui klamber tema kärsitute sõrmede vahel katki läks. Harja käest visates üritas ta juukseid sõrmedega siluda ning samal ajal autost välja pääseda. Hommikust peale oli kõik valesti läinud. Või tegelikult oli see lõputu minikatastroofide jada alanud vist juba eelmisel õhtul, kui tema tädi Hermione oli helistanud ja mesimagusalt öelnud, et ta mõistaks täiesti, kui Maribeli jaoks oleks liiga raske mälestusteenistusel osaleda.

Maribel oli selle uudise peale kössi tõmbunud, hambaid krigistanud ja vait olnud. Viimased kaheksateist kuud olid tema sugulased talle väga selgelt mõista andnud, et ta oli nüüd nende jaoks persona non grata. See oli haiget teinud, sest Maribel oli neid peresuhteid, millest ta ilma jäeti, kalliks pidanud. Kuid vaatamata sellele mõistis ta nende eemaletõmbumist täiesti. Ta mitte ainult ei olnud kunagi Strattonite peremudelisse sobinud, ta oli lisaks sellele rikkunud ka kõiki sinna juurde kuuluvaid reegleid.

Tema tädi ja onu panid suurt rõhku välimusele, rahale ja seltskondlikule positsioonile. Väline mulje oli neile ülioluline. Kuid kui Maribel oli orvuks jäänud, oli tema ema vend talle kohe pakkunud oma kodu, kus elasid ka tema enda kolm last. Imagoteadlikus Strattonite majapidamises oli Maribel pidanud õppima seda, kuidas sulanduda üldisesse taustapilti, kus tema saamatus ilu, vormi ja graatsia valdkonnas oli vähem ärritav ja pahameelt tekitav. Need aastad oleks olnud päris trööstitud, kui neid ei oleks elavdanud Imogeni pulbitsev huumorimeel. Kuigi Imogenil ja Maribelil ei olnud mitte vähimatki ühist, oli Maribelil tekkinud kolm aastat vanema nõoga väga sügav side.

See oli peamine põhjus, miks Maribel oli otsustanud, et miski ei tohi takistada tema siirast vajadust teenistusel osaleda ning oma viimset austust avaldada. Mitte miski, kordas ta endale visalt, isegi mitte tugev isiklik kimbatus, mida ta tundis. See rahutusttekitav tunne ajas teda marru. Üle kahe aasta oli mööda läinud. Tal ei olnud mingit vajadust olla ikka veel nii tundlik – Leonidasel ei olnud ju terves kehas ühtegi tundlikku rakku.

Tema kannikesevärvi silmades süttis sõjakas tuluke ning ta lõi selja sirgu. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Tal oli doktorikraad ning ta oli ülikooli antiikajaloo osakonnas üliõpilaste juhendaja. Ta oli tark, tasakaalukas ja praktiline. Mehed meeldisid talle kui sõbrad või kolleegid, kuid ta oli jõudnud järeldusele, et igal muul juhul on neist liiga palju tüli. Pärast kohutavat murrangut ja leinaprotsessi, mille ta pidi läbi tegema Imogeni ootamatu surma järel, oli Maribel lõpuks ometi leidnud rahu. Talle meeldis tema elu. Talle meeldis see kohe väga. Miks ta peaks isegi üldse hoolima sellest, mis too mees võis arvata? Ilmselt ei mäletanudki ta enam Maribeli.

Sellises meeleolus läks ta kirikutrepist üles ja istus esimesele vabale kohale löövi tagumises osas. Ta keskendus teenistusele, ilma et oleks vaadanud vasakule või paremale, kuid tema kuues meel pani ta naha surisema ja judinad mööda pingul selga alla jooksma. Maribeli põsed lõid roosalt õhetama. Tema oli kohal. Ta ei oleks osanud öelda kuidas, aga ta teadis seda. Kui ta ei suutnud enam kauem ahvatlusele vastu panna, vaatas ta üles ning nägi meest istumas paar rida eespool teisel pool vahekäiku. Pallise kasv ja kehakuju olid eksimatult äratuntavad, nii nagu seda oli ka tema kõrgi tumeda pea kuju ja fakt, et vähemalt kolmel äärmiselt atraktiivsel naisel oli õnnestunud ennast tema käeulatusse istuma sättida. See tegi Maribelile tahtmatult nalja. Kui Leonidas oleks olnud mingi haruldane loom, oleks tema liik selle jahi tõttu, mida temale peeti, ammu välja surnud. Tõsi oli, et mees oli pimestavalt nägus, täiesti taltsutamatu ja lisaks veel ka kuulus naistekütt. Tema olek hüpnotiseeris naisi halvasti käituma. Polnud mingit kahtlust, et mehe lähedal heljuvad naised üritavad veel enne teenistuse lõppu temaga jutule saada.

Ilma igasuguse hoiatuseta pööras Leonidas pead ning vaatas teda uurivalt. Säravate tumedate sügavalasetsevate silmade metsikus tabas teda nagu kuul, mis ootamatult tungib õrna ihusse. Maribeli vastupilk oli ülikiire. Maribel tardus, olles ootamatult tabatud hetkel, mil ta oleks andnud peaaegu kõik, kui oleks saanud mehe kohaloleku suhtes täielikku ükskõiksust ilmutada. Ta tundis end kohutavas lõksus olevat, nagu kala, kes on konksu otsa sattunud ja sinna siis rippuma jäetud. Oma enesekontrolli ja kombeid kokku kogudes õnnestus tal mehele viisaka äratundmismärgina kergelt ja puiselt noogutada, siis pööras ta pilgu tagasi enda käes olevale teenistuse kavalehele. Paber värises tema sõrmede vahel. Ta hingas aeglaselt ja sügavalt sisse ning tugevdas haaret, võideldes mälestustetulvaga, mis ähvardas tekitada ohtliku augu tema kaitsemüüri.

Särav blondiin, kes libistas end istuma Maribeli kõrval olevale pingile, pakkus teretulnud teemavahetust. Hanna oli kuulunud Imogeniga samasse modelliagentuuri. Välja tegemata sellest, et vikaar parajasti rääkis, kurtis Hanna pikalt liikluse üle, mille tõttu ta oli hiljaks jäänud, ning võttis seejärel välja peegli, et juuksed korda seada.

„Kas sa tutvustaksid mind Leonidas Pallisele?” sosistas Hanna huuleläiget värskendades. „Sa oled teda ju terve igaviku tundnud?”

Maribel keskendas oma tähelepanu teenistusele. Ta ei suutnud uskuda, et taas kord püüdis üks naine teda Leonidasele ligipääsemiseks ära kasutada. Ta kummutas kiiresti naise mõtte, et nad võisid kunagi olla midagi rohkemat kui sõbrad. „Aga mitte nii, nagu sina arvad.”

„Nojah, tol ajal olid sa ju rohkem nagu Imogeni majapidajanna või midagi sellist, kuid Leonidas peab sind ju ikkagi mäletama. On sul aimu, kui haruldane see on? Väga vähesed inimesed üldse saavad rääkida ükskõik millisest seotusest Leonidas Pallisega!”

Maribel ei öelnud midagi. Raev hakkas klombina ta kurku kogunema, ja ta ei olnud selline naine, kes kergelt hüsteeritsema hakkas. Oli irooniline, et ta suutis mõtelda ainult Imogenist, kes oli ta pannud armuma mehesse, keda ta kunagi saada ei võinud, mehesse, kes poleks kunagi viitsinud eriti vaeva näha sellega, et pakkuda talle stabiilsust, mida naine nii meeleheitlikult oli vajanud. Mõnikord oli Maribelil olnud väga raske tegelda oma asjadega, elades samaaegselt ka oma nõo elu ja olles sunnitud pealt nägema iga tema eksimust. Avastus, et ka tema ise oli samamoodi võimeline pimedaks lolluseks, oli olnud väga alandav ning meeldejääv õppetund.

Hanna ei teinud väljagi sellest, et talle ei vastatud, ja lisas: „Ma lihtsalt mõtlesin, et asi näeks palju juhuslikum ja vähem lavastatud välja, kui sina meid tutvustaksid.”

Juhuslik? Hanna kandis pulgakommiroosat kostüümi, mis oli nii kitsas ja lühike, et ta sai selles vaevu istuda. Sulgedega ehitud koogisarnane kübar pikkadel blondidel voogavatel juustel oli liig mis liig ja oleks paremini sobinud pulmapeole.

„Palun... palun... palun. Ta on ikka täielik kompu,” ümises naine talle paluvalt kõrva.

Ja täielik, tõeline tõbras, mõtiskles Maribel abitult, olles üpris šokeeritud, et selline mõte talle kirikus ja sellise tõsise sündmuse juures üldse pähe tuli. Nägu häbist punaseks värvumas, puhastas ta meeled sellest vihasest kibedast mõttest.

Leonidas oli otsustanud, et võtab seda Maribeli väikest jäist noogutust naljana. See oli ainuke naine tema tutvusringkonnas, kes ei lasknud tal endale muljet avaldada. Väljakutse, millele ta ei olnud suutnud vastu panna, tunnistas ta endale. Tema langetatud tume pilk rändas aeglaselt üle naise, märkides muutusi ürgse maskuliinse tunnustusega. Maribel oli kõhnemaks jäänud, mille tagajärjel joonistus veel paremini välja tema täidlaste rindade külluslik kumerus ning puusade iharust äratav kaar. Kevadine päikesevalgus, mis tungis läbi ülemisest värvilisest klaasist akna, peegeldus tema vahtrasiirupi värvi juustel, koorekarva nahal ja lopsakal suul. Ta ei olnud ilus, isegi mitte kena, kuid ometi oli tal mingil põhjusel õnnestunud alati tema tähelepanu köita. Kuid sel korral uskus ta end lõpuks olevat aru saanud, mida ta vaatas: naisel oli päikese käes küpsenud virsiku sensuaalne kuma. Teda huvitas, kas tema oli selle naiseliku teadvuse ärkamise põhjustajaks. Sama kiiresti mõtiskles ta, kas ta suudaks naise uuesti võrgutada. Ning piisas sellest ühest pikast pilgust ja ühest manipuleerivast mõttest, et äratada tema uinuv iha ning teravdada ta huvi.

Teenistuse lõpu lähenedes soovis Maribel, et ta saaks kirikust sama märkamatult välja lipsata, nagu ta oli sisenenud. See soov muutus tungivamaks, kui ta märkas mööda vahekäiku lähemale voogavat tädide ja onude hulka, kes olid selgelt otsustanud Leonidase enne kinni püüda, kui ta väljuda jõuab. Kahjuks blokeeris Hanna Maribeli väljapääsu.

„Kuhu sul nii kiire on?” sisistas Hanna, kui Maribel üritas tema liikumatust kogust mööda pääseda. „Leonidas vaatas siiapoole. Ta on mind juba märganud. Ma palusin sinult ju nii väikest teenet.”

„Sa oled nii ilus, et ei vaja mingit tutvustamist,” sosistas Maribel meeleheitlikult.

Hanna naeris ja kohendas ennast. Kuldseid kiharaid tahapoole heites astus ta pingiridade vahelt välja vahekäiku nagu rakett, mis on leidnud oma sihtmärgi. Olles Hannast mõned tollid lühem, kasutas Maribel blondiini kattevarjuna, rutates tema kiiluvees, et jõuda kähku väljapääsu juurde nagu kaljunuki poole kiirustav lemming. Ei olnud just tore nii väga püüda Leonidast vältida, aga mis siis? Olles väga hästi teadlik, et tema tädi ja onu ei tahtnud teda enam oma pere liikmeks pidada, sai Maribel ka sellest aru, et ta pidi märkamatuks jääma. Kiirustades tormas ta ühe fotograafi otsa, kes lamas oodates uste juures. Imestades, miks ta pobises vabandada, samal ajal kui mees ründas teda raevuka solvanguga, hõõrus Maribel kokkupõrkes viga saanud õlga ning kiirustas parkla poole.

Välja tegemata arvukatest katsetest tema tähelepanu köita, sammus Leonidas välja kirikuesisele. Ta oli väga huvitatud oma jahisaagi põgenemisviisist ja -kiirusest, sest Maribel oli reeglina väga heade kommetega ja konservatiivne. Ta oli eeldanud, et naine tuleb viisakusest, kuigi vastumeelselt temaga rääkima. Kuid ta ei olnud isegi Strattonitega vestlemiseks seisma jäänud. Samal ajal, kui tema turvamehed takistasid ühte hiilivat kõmupiltnikku teda pildistamast, vaatas tema Maribeli lähenemas väikesele punasele autole. Väikese naise kohta liikus ta kiiresti. Laisalt mõtles Leonidas, kas see oli ainuke naine, kes tema eest kunagi põgenenud oli. Kannatamatult kummardas ta oma ilusat tumedat pead, et kutsuda turvaülem Vasos enda juurde ja anda talle lühike korraldus.

Kui Hermione Stratton koos oma kahe tema lähedusse hoidva tütrega tema juures hingetult seisma jäi, lausus Leonidas mõned tavakohased kaastundeavaldused ning pomises siis oma sügaval süngel häälel: „Miks Maribel minema tormas?”

„Maribel?” Vanem naine ajas silmad suureks ja kordas seda nime, nagu ta poleks kunagi varem oma õetütrest kuulnud.

„Arvatavasti tormab koju oma tite juurde,” vastas pikem ja blondim tütar häälega, milles oli paras annus pilget.

Kuigi tema siledal pronksikarva näol ei liikunud üllatavat uudist kuuldes ükski lihas, oli Leonidas sellest hooletult pillatud uudisest rabatud. Maribelil on laps? Laps? Mis ajast? Kelle oma?

Hermione Stratton ajas suu prunti ning lisas oma kõrgema klassi halvakspaneva häälega: „Ma kardan, et ta on üksikema.”

„Ja seda mitte nii, nagu moes on. Ta jäeti lihtsalt maha,” lisas tütar Leonidasele säravalt naeratades.

„Tüüpiline,” itsitas tema õde, ise mehe poole suuri siniseid silmi pööritades. „Kogu oma tarkuse juures tegi Maribel ikkagi oma elu suurima vea!”

Viis minutit pärast kirikust lahkumist peatus Maribel tee ääres, et võtta seljast must kootud jakk, sest ta higistas nagu hull. Närvipinge ajas teda alati higistama. Tema peas kummitas soovimatu pilt sellest, kuidas Leonidas oli kirikus välja näinud. Hingematvalt ilus. Mida muud ta oligi oodanud? Ta oli alles kolmekümne ühe aastane. Maribeli käed klammerdusid rooli ümber. Üheks lühikeseks hetkeks, kui ta lasi tunnetel endast võitu saada, muutusid tema sõrmenukid valgeks. Seejärel lõdvendas ta aeglaselt haaret. Ta keeldus endale tunnistamast mingisugustki emotsionaalset reaktsiooni ja keskendus hoopis sellele, kui ärritatud ta oli iseenda peale sellepärast, et Leonidase hea välimus talle iga kord endiselt mõjus. Lõppude lõpuks peaks ta nüüdseks olema juba taolistest teismeea jaburdustest välja kasvanud.

Tema mässuline meel tõi tagasi valusaid mälestusi. Ta krigistas hambaid ja ajas need peast välja. Ta lõi mõttes kinni terasukse mälestuste ees, mis tooksid pinnale unustusse jääma määratud tunded. Ta pani turvavöö kinni ning sõitis edasi, et pojale järele minna.

Ginny Bell, tema sõber ja lapsehoidja elas majakeses, mis asus Maribeli kodust ainult kiviviske kaugusel. Ta oli Maribelist vanem, lesk, endine õpetaja, kes oli parajasti osalise õppeajaga magistrikraadi omandamas. Ta oli sale neljakümnendates eluaastates mustade lühikeste juustega naine, ning ta vaatas üllatunult üles, kui Maribel tema maja tagauksele ilmus. „Jumaluke, ma ei oodanud sind nii vara tagasi!”

Elias jättis piltmõistatuse sinnapaika ning tormas läbi köögi ema tervitama. Ta oli aasta ja nelja kuu vanune, võluv mustade lokkis juuste ja tumepruunide silmadega väikemees. Kogu temale omane loomupärane soojus ja energia säras tema naeratuses ning viisis, kuidas ta ema kallistas. Maribel hingas sisse tuttavat beebinaha lõhna ning teda läbis suur armastusepuhang. Alles pärast Eliase sündi oli ta tõeliselt taibanud ema ja lapse vahelise sideme tugevust. Ta oli nautinud aastast lapsehoolduspuhkust, mis ta oli oma lapsega koosolemiseks võtnud. Tööle tagasipöördumine, olgugi et osalise tööajaga, oli olnud tema jaoks tõsine väljakutse. Nüüdki ei saanud ta olla Eliasest eemal kauem kui paar tundi, ilma et poleks pikisilmi oodanud hetke, mil ta jälle lapse juurde tagasi saab minna. Ilma ise selleks midagi tegemata oli Eliasest saanud tema maailma keskpunkt.

Olles ikka veel hämmeldunud Maribeli kiirest tagasitulekust, ütles Ginny kulmu kortsutades: „Ma arvasin, et su onu ja tädi pidid korraldama pärast teenistust peene suupistetega vastuvõtu.”

Maribel rääkis talle lühidalt oma tädi eelmise õhtu telefonikõnest.

„Jumal küll, kuidas Hermione Stratton saab sind niimoodi välja jätta?” hüüatas Ginny noorema naise kaitseks vihaselt välja astudes, kuna kauaaegse sõbrana ta teadis, kui palju Strattonid võlgnesid Maribelile: naisele, kes oli truult Imogenil silma peal hoidnud, samas kui modelli perekond oli oma tütrele ja tema üha kasvavale ebakindlale ja piinlikkusttekitavale käitumisele läbi sõrmede vaadanud.

„Noh, ma rikkusin oma vihiku Eliase-nimelise tindiplekiga ära ja ma ei saaks väita, et mind tagajärgede suhteks poleks hoiatatud,” vastas Maribel haput nägu tehes.

„Kui su tädi ärgitas sind aborti tegema, sest tema jaoks tähendas see seltskondlikku häbiplekki, läks ta ikka üle igasuguse piiri. Sa olid talle juba öelnud, et sa tahad seda last, ja sa ei ole ju enam mingi oskamatu teismeline,” tuletas Ginny nooremale naisele kaastundlikult meelde. „Vastupidiselt tema arvamusele, et sa ei saa hakkama, oled sa üks paremini toimetulevaid emasid, keda ma tean!”

Maribel heitis talle kahetseva pilgu. „Ma loodan, et mu tädi ei mõelnud oma nõuannet halvasti. Kui Hermione oli noor tüdruk, siis oli lapse jaoks häbiasi sündida väljaspool abielu.”

„Miks sa nii suuremeelne oled? See naine on sind ju kohelnud nagu mingit Victoria-aegset vaest sugulast!”

„Asi polnud nii halb. Mu tädi ja onu jaoks oli raske mõista mu akadeemilisi sihte.” Maribel rehmas käega. „Mina olin perekonna must lammas, kes oli oma nõbudest lihtsalt liiga erinev.”

„Selle muutmiseks panid nad su suure pinge alla.”

„Kuid Imogeni veelgi suurema,” teatas Maribel, mõeldes oma haprast sugulasest, kes oli ihaldanud heakskiitu ja imetlust sel määral, et polnud enam olnud suuteline hakkama saama ei tagasilükkamise ega läbikukkumisega.

Elias vingerdas ennast ema sülest maha, et ta saaks uurida saabuvat postiautot. Ta oli elavaloomuline laps, kes oli tulvil uudishimu ümbritseva maailma suhtes. Sel ajal, kui Ginny läks välisukse juurde postipakki vastu võtma, korjas Maribel kokku kogu varustuse, mis kaasnes väikelapse ühest kohast teise transportimisega.

„Kas sa ei saa jääda kohvi jooma?” küsis Ginny tagasi tulles.

„Kahjuks mitte. Mulle meeldiks see väga, kuid mul on jube palju tööd.” Kuid seda öeldes lõid tema põsed süüdlaslikult õhetama, sest pool tunnikest oleks tal ikka aega olnud. Kahjuks oli aga Leonidase taasnägemine ta endast välja viinud ning nüüd soovis ta vaid oma kodu kaitsvate seinte vahele jõuda. Ta võttis Eliase sülle, et viia ta tagaukse juurde pargitud autosse.

Poiss oli oma vanuse kohta suurt kasvu ning tema tõstmine nõudis emalt üha suuremat jõupingutust. Ta tõstis poja autosse turvatooli. Elias pani käed ise rihmadest läbi, väljendades sellega iseseisvust, mis tema ema sageli hämmeldusse ajas. „Elias ise,” teatas ta otsusekindlalt.

Ta protesteeris mossis näoga, kui ema ei lasknud tal endal turvarihma klambrit kinni panna. ta oleks tahtnud seda ise teha, kuid ema oli otsustanud mitte anda talle võimalust klambri lukustus- ja avamistehnikat selgeks saada. Olles väga noorelt kõndima õppinud, oli Elias nüüdseks juba vilunud põgeneja toolidelt, kärudest ja mänguaedadest.

Maribel tagurdas välja teele ning aeglustas käiku, et saada mööda hõbedavärvi autost, mis oli tee äärde pargitud. See oli peatumiseks halb koht ning ta oli üllatunud seal sõidukit nähes. Sadakond meetrit edasi pööras ta päikeselaigulisele puudega ääristatud looklevale teele, mis oli kunagi olnud koduteeks talle ja tema vanematele. Ta oli pärinud maalilise vana talumaja pärast isa surma, ja see oli olnud aastaid välja renditud. Kui hoone oli lõpuks vabaks jäänud, olid kõik arvanud, et ta müüb selle maha ja ostab endale hoopis trendika linnakorteri. Umbes samal ajal oli avastus, et ta on rase, Maribeli elu pea peale pööranud. Pärast seda, kui ta oli uuesti külastanud maja, kus ta oli liiga vähe aega saanud nautida tõelist vanemlikku armastust ja tähelepanu, oli ta hakanud mõistma, et lapse üksinda üleskasvatamine nõuab temalt suuremat sorti muutusi, mis puudutasid tema seniseid tegevusi ja elutempot. Tal tuli lõpetada töönarkomaanielu ning oma tihedas päevakavas ka beebi vajadustele aega leida.

Tegemata välja kommentaaridest selle kohta, kui vanamoodne ja isoleeritud see koht on, jätkas Maribel tasapisi sisekujunduse uuendamist. Asudes eraldatud orus, mugavas kauguses nii Londonist kui Oxfordist, pakkus see maja talle parimat mõlemast maailmast. Luksus omada läheduses sellist head sõpra nagu Ginny, oli olnud täpiks i peal, ja seda veel enne, kui too oli ise välja pakkunud, et võib Eliase eest Maribeli tööajal hoolitseda.

„Hiir-Hiir-Hiir!” laulis Elias, vingerdades nagu angerjas ning ust lükates, mida Maribel lukust lahti püüdis keerata.

Äärmiselt arg iiri hundikoer varjas end laua all nagu tavaliselt. Ta ei tulnud sealt enne välja, kuni ta ei olnud täiesti kindel, et koju tulid ainult Maribel ja Elias. Laua alt välja ukerdades – ta oli väga suurt kasvu koer – tervitas ta seejärel oma perekonda raevuka innukusega. Poiss ja koer veeresid põrandal akrobaatilise hunnikuna. Elias ajas ennast püsti. „Hiir... üles!” andis ta koerale käskluse kaasasündinud oskusega.

Sekundi murdosa jooksul naelutas mälupildi välgatus Maribeli tardunult seisma: Leonidas seitse aastat tagasi küsimas, millal naine kavatseb üles korjata särgid, mis põrandal maas olid. Samasugune käskiv ja nõudlik toon, kuid mitte sama efektiivne, sest nii hirmuäratav kui Leonidas ka olla võis, ei olnud Maribel kunagi üritanud kellelegi nii meele järele olla nagu Hiir. Veel üks pilt kerkis ta silme ette: Leonidas väljakutse ees majapidamistöödega hakkama saada, nii rängalt solvunud väite peale, et ta ilma teenijateta täiesti abitu oli, et vastupidist tõestada tahtes üritas ta elektrikannuga pliidi peal vett keeta.

Poja valukarjatus tõi Maribeli maa peale tagasi. Elias oli komistanud ja pea vastu külmkappi ära löönud. Väsimus tegi ta kohmakaks. Maribel tõstis poja üles ning hõõrus kaastundlikult ta pead. Pisaraist märjad raevukad pruunid silmad kohtusid tema omadega; soojuse ja energilisuse taga olid peidus tugev tahtejõud ja raudne tugevus ning vastupidavus. „Ma tean, ma tean,” sosistas ta õrnalt, kiigutades last, kuni ta ärritus vähenes ning tema uskumatult pikkade mustade ripsmetega silmad hakkasid kinni vajuma.

Maribel viis ta ülemisel korrusel asuvasse valgesse ja rõõmsavärvilisse lastetuppa, mille ta oli ise püüdlikult hoole ja naudinguga kujundanud ja kaunistanud. Võttes pojal kingad jalast ja jaki seljast, asetas ta lapse rahustavalt ümisedes voodisse. Elias jäi silmapilkselt magama, kuid ema teadis, et poeg ei jää pikali eriti kauaks. Ta nägi magades nii ingellik ning rahulik välja, kuid ärkvel olles polnud kummastki joonest jälgegi. Maribel vaatas teda mõne minuti, mõeldes tahtmatult tagasi füüsilisele külgetõmbele, mis teda samal päeval poja isa taas nähes võimsalt tabanud oli. Teda huvitas, kas poeg oli Leonidas Pallise elus olnud siiani ainuke õige tegu, millega ta hakkama oli saanud. Tal oli jälle raskusi oma mõtete kontrolli alla saamisega.

Hiirega koos läks Maribel väikesesse päikeseküllasesse tuppa, mida ta kasutas töötamiseks, ning asus kohe esseedehunniku parandamise juurde. Mõni aeg hiljem Hiir haugatas ning müksas äreva kiunatusega tema käsivart. Kümme sekundit pärast seda hoiatust kuulis ta auto lähenemist ning lükkas tooli püsti tõustes tagasi. Ta läks esikusse, kus ta kuulis teistegi sõidukite saabumist. Ta kortsutas segaduses olles kulmu, sest tal käis vähe külalisi, ja mitte kunagi nii paljude autodega.

Vaadates aknast välja, jäi ta kohkunult seisma, kui pikk läikiv limusiin varjas vaate aiale ja selle taga olevale põllule. Kes see veel peale Leonidas Pallise olla võis? Tema tardumus kestis ainult mõne hetke, enne kui ta tormas elutuppa, korjas kokku vaibal olevad mänguasjad ning viskas need mänguasjadekasti, mille ta siis meeleheitliku kiirusega diivani taha lükkas. Uksekell helises veel enne seda, kui ta selle tegevusega lõpule oli jõudnud. Ta heitis endale peeglis kiire pilgu: sinised silmad olid hirmust suured ning nägu surnukahvatu. Ta hõõrus põski, et nendele pisut värvi tagasi saada, samas kui hirm pani ta mõtted kiiresti tööle. Mida paganat Leonidas siin tegi? Kuidas oli tal õnnestunud teada saada, kus ta elas? Ja miks tal üldse oli olnud vaja seda teada? Kell helises jälle läbilõikavalt, ähvardades lõhki minna. Pallise kannatamatus tuli talle liigagi hästi meelde.

Aimates eesootavat nägelemist, avas Maribel ukse.

„Üllatus-üllatus,” lausus Leonidas mahedalt.

Sellise meelitleva tervituse pehmuse ees jõuetuks tehtuna Maribel tardus ning Leonidas kasutas seda otsekohe majja sisseastumiseks ära. Naise käsi langes alla, kui ta end mehele otsa vaatamiseks pööras. Nüüd, pärast kiiret arglikku pilguheitu kirikus, sai ta esimest korda meest hoolega vaadata. Tema ülikond ja mantel olid esmaklassiline rätsepatöö, moekunstniku poolt välja lõigatud ja äärmise elegantsiga kantud. Ainuüksi tema kasv ja kogukus olid hirmuäratavad, kuid ühe naise jaoks oli tema peenekoelisel luustruktuuril ning täiesti jumalikel sügavalasetsevatel tumedatel silmadel tohutu mõju. Seda mõju ei vähendanud absoluutselt asjaolu, et ta eebenipuuvärvi silmad olid sama ohtlikult täpsed ja lõikavad kui laserkiir. Naisel tõusis süda kurku, nii et raske oli hingata.

„No mis selle hommikusöögiga siis juhtus?” lausus Leonidas sumeda mesise pilkevarjundiga hääles.

Kahvatus Maribeli näos asendus karmiinpunasega, mis oli sama silmatorkav kui vereplekid lumel.

Šokk läbistas ta keha, kui mees tekitas andestamatu augu mälublokki, mille ta oli oma mälestustele tõkestiks peale pannud ööl peale Imogeni matuseid, peaaegu täpselt kaks aastat tagasi. Võpatades rebis ta pilgu mehelt lahti, õhetades häbist ja suutmata uskuda, et mees oli olnud julgenud lüüa naise kaitsevalli mõra kohe esimese lausega. Aga mis oli see, mida Leonidas ei julgenud teha? Viimane kord, kui ta oli kohanud mehe pilku, olid nad olnud palju lähedasemad, ning ta oli naise üles äratanud, pomisedes: „Tee mulle hommikusöök, kuni ma duši all olen.”

Mälestused panid tal pea ringi käima ning ta kõhus tõmbas samamoodi õõnsaks, nagu juhtub siis, kui liftiga hästi kiiresti alla sõita. Ta oleks teinud ükskõik mida, kui ainult oleks olnud võimalik vältida tolle hommiku meenutamist, mil mees oli end tema kulul õelalt lõbustanud. Maribel oli selleks ajaks, kui Leonidas duši alt välja tuli, juba läinud. Ta oli matnud oma eksimuse nii sügavale kui võimalik, ei usaldanud kedagi, ning oli otsustanud selle erilise saladuse endaga hauda kaasa võtta. Tal oli tolle öö sündmuste pärast häbi ning ta oli liigagi hästi teadlik sellest, et Leonidase jaoks ei tähendanud sellised asjad nagu häbi või ebamugavus mitte midagi. Maribeli hämmastas avastus, et isegi pärast kahte aastat olid ta kaitsemehhanismid endiselt naeruväärselt nõrgad. Nii nõrgad, et mees suutis talle endiselt haiget teha, pani ta üllatusega tähele.