Читать книгу Nobeli testament - Лиза Марклунд - Страница 1

Nobeli päev

NAINE, KEDA HÜÜTI KASSIPOJAKS, tundis rasket relva rippumas parema kaenla all. Ta viskas sigareti maha, kergitas seelikut ja hõõrus koni hoolikalt rihmiku talla all sodiks.

Eks otsige selle pealt DNA-d, kui tahate.

Nobeli auhinnatseremoonia oli Stockholmi raekoja banketisaalides kestnud nüüdseks kolm tundi ja kolmkümmend üheksa minutit. Tants oli alanud, helid kostsid nõrgalt tänavale külma kätte. The target oli sinise saali laua äärest lahkunud ja liikunud trepist üles kuldsesse saali. Telefonisõnum, mille ta just vastu võtnud oli, andis teada sihtmärgi asukoha, nii täpselt kui see säärases olukorras üldse võimalik oli.

Ta ohkas ja märkas iseenda ärritust, virutas endale sisimas vastu kõrvu. See töö nõudis keskendumist, siin polnud kohta olemuslikele arutlustele ega mõtisklustele muude karjäärivõimaluste üle, siin tuli see kuradima asi lihtsalt joonde ajada.

Ta sundis end keskenduma edasisele, mällu söövitatud rajale, mida oli vaimusilmas ikka ja jälle üle joonistanud, kuni oli surmani tüdinud ja veendunud, et ülesanne õnnestub edukalt sooritada.

Seetõttu kõndis ta nüüd väikeste ja kaalutletud sammudega, üks-kaks-kolm, sool ja kruus olid läbi rihmikute õhukese talla selgesti tunda. Temperatuur oli langenud alla nulli ja tekitanud maapinnale jäätunud laike, sellist asjade käiku oli ta oodanud, saamata sellega siiski päriselt arvestada. Külm sundis ta kössi ja kahvatuks ning tõi pisarad silma. Need võisid punaseks minna küll.

Mundrites ja kollastes vestides politseinikud seisid kindlatel kohtadel, kaks kummalgi pool võlvialust, mis moodustas Stockholmi raekoja peasissepääsu. Ta pani vaimu valmis.

On aeg läbida esimene punkt; kena ja kahvatu ja külmunud, ühes käes mobiiltelefon. Tam-ta-tadaa, etendus algab!

Ta astus tänavalt võlvi alla, samal ajal kui vastassuunast kohmerdas kohale rühm rõõmsaid kodanikke. Nende hääled helisesid külmas õhus, rahulolev naer kaikus vastu. Fassaadi hajus valgustus heitis varju nende vintis nägudele ja viimistletud soengutele.

Ta lõi pilgu maha ja jõudis esimese politseinikuni samal hetkel, kui üks vintis härrastest hakkas taksot hõikuma. Kui politseinik teda kõnetama hakkas, ajas ta käed laiali ja tegi, nagu libastuks. Politseinik reageeris vaistlikult nagu mehed ikka, haaras härrasmehelikult ta vehkivast käest (tema kahvatust, kenast, külmunud käest), tema omakorda pomises häbelikult midagi arusaamatus inglise keeles, tõmbas oma külma käe lahti ja liikus peaukse poole, kolmkümmend kolm hästi kavandatud sammu.

Nii kuradi lihtne, mõtles ta. See käib juba mu au pihta.

Sillutatud sisehoov oli tumedate klaasidega limusiine täis pargitud, ta märkas silmanurgast paari turvameest. Inimesi vooris hoonest välja, alkoholilõhnaline hingeõhk torbikuna suust välja tungimas, tõrvikute tuim valgus heitis nende nägudele groteskseid varje. Otse ees, autode ja aia taga, helkis Mälari järve must veepind.

Ta tippis punktini number kaks, sinise saali peausteni. Üks eakas kodanik ummistas ukseaugu ja ta oli sunnitud peatuma. Kodanik astus kõrvale, et lasta välja seltskond siniste juustega daame, kes tulid õõtsuval sammul mehe selja taga, tema aga pidi kannatust varuma ja vabisedes väljas külma käes ootama, kuni veidrikud hoovi poole loivasid. Üks vindine härrasmees ütles midagi ninakat, kui ta mobiili peos hoides riidehoidu lipsas, kuid tema ei teinud väljagi, vaid liikus edasi ja kõik sujus, ta oli jõudnud punktini number kolm.

Annika Bengtzon tõusis lauast number viiskümmend ja tema lauanaaber, ajakirja Science tegevtoimetaja, tõmbas tal viisakalt tooli eest. Ta märkas, et jalad värisesid pisut, sall kippus põrandale libisema ja ta mähkis selle tihedamalt õlgade ümber. Kõikjal oli nii palju rahvast, nii palju virvendavaid värve. Silmanurgast nägi ta Rootsi Akadeemia alalist sekretäri, tõeliselt nägusat meest oma lauast mööda ruttamas.

„It’s been a pleasure,” ütles tegevtoimetaja ja suudles ta kätt, enne kui rahvamassi hulka kadus. Annika naeratas viisakalt, ehk pani mees pisut pahaks, et ta temaga tantsima ei läinud.

Ta näppis oma salli ja vaatas kella, veel ei pidanud toimetusse tagasi sõitma. Ärimees Anders Wall koos oma naisega läks lauast mööda, Rootsi riigitelevisiooni juht kõndis teisele poole.

Siis tundis ta, et keegi peatus tema selja taga, ta tõstis pilgu ja vaatas otse silma sisse Bossele, Konkurendi esindajale.

„Mitu tärni sa eelroale annad?” küsis mees vaikselt, suu otse naise kõrva vastas. „Neli pealuud,” ütles Annika ja seisis liikumatult, paljas õlg vastu fraki rinnaesist. „Mitu punkti saab Madeleine’i dekoltee?”

„Kaks melonit,” vastas Bosse. „Meditsiiniauhinna saaja tänukõne?”

„Kaheksa unerohutabletti …”

„Kas ma tohiksin paluda?”

Bosse kummardas natuke tehtult, Annika vaatas kähku ringi, ega Science’i meest läheduses pole. Seejärel ta noogutas. Pistis elegantse ridiküli kärmesti oma suurde kotti ja riputas selle õlale.

Vanaema pidulik sall langes pehmelt käsivartele, kleit kahises. Bosse võttis ta käe ja juhtis ta trepi juurde, kust pääses kuldse saali tantsupõrandale. Nad loovisid laudade vahel, lillede ja kristallklaaside vahel. Annika oli enamiku veinist joomata jätnud, ainult maitsnud, et sellele hinne anda, mis tegelikult oli tõeline lugejate narrimine, sest ta ei teadnud veinist tuhkagi. Siiski tundis ta end pisut uimasena, natuke liiga kergejalgsena. Ta toetus Bosse käsivarrele, kui nad trepist üles minema hakkasid, teise käega hoidis seelikut üleval.

„Kohe ma kukun,” pomises ta. „Lendan istuli ja veeren mööda treppi alla ja löön mõnel parteijuhil jalad alt ära.”

„Sellel trepil ei ole keegi kunagi kukkunud,” ütles Bosse. „Ehitamise ajal sundis Ragnar Östberg oma naist nädal aega järjest, õhtukleit seljas, trepist üles ja alla käima, ise samal ajal astmeid kohandades, et seal saaks muudkui sujuvalt kulgeda ja et keegi ei kukuks mitte kunagi. Hiljem on trepp end hästi õigustanud, kuid naisega läks asi metsa, see nõudis lahutust.”

Annika naeris, pisut liiga valjusti ja südamest.

Üsna pea on ta sunnitud peolt lahkuma ja tagasi toimetusse kirjutama sõitma. Varsti on nõidus oma väe kaotanud, varsti muutub tema hõljuv õhtukleit H&M-i särgiks ja polüesterseelikuks, mida saaks staatilise elektri tõttu vabalt ka tolmuimejana kasutada.

„Tegelikult on tõeliselt jabur sellest osa saada,” ütles ta.

Bosse pani ta käe oma käsivarrele ja juhtis ta üles viimastest trepiastmetest, samamoodi nagu keemiaauhinna laureaat oli äsja kuningannaga teinud.

Nad jõudsid pika altaanini sinise saali kohal, kuid kuldse saali uste ees olev laud jookidega muutis sissepääsemise raskeks.

„Reispass?” küsis Bosse ja Annika raputas pead.

„Üks tants,” vastas ta, „siis ma pean ära minema.”

Nad astusid kuldsesse saali, vapustavasse banketisaali, mille seinad olid kaetud ehtsate kunstiteoste ja kullast mosaiigiga. Orkester mängis, ent Annika ei kuulnud muusikat, see oli helidest tapeet. Tähtis oli üksnes see, et ta oli siin ja et Bosse pani oma käe ta seljale ja et ta keerles-keerles-keerles, nii et kuldne mosaiik hakkas silme ees virvendama.

Ristvõlvid laes, paekivi põrandal, Kassipojaks hüütu oli hoones sees. Siid sahises ja pinguldus tüsedate vöökohtade ümber, kraed soonisid punastesse kukaldesse. Ta liikus märkamatult teiste õhtukleitide seas, ringi polnud vaja vaadata. Viimastel kuudel oli ta osalenud mitmeil giidiga ja eri keeltes ekskursioonidel raekoja kõikides saalides ja koridorides. Ta oli pilte teinud ja kogu sündmuspaiga hoolikalt läbi uurinud, proovinud kõndida ja libastuda, teadis sammude pikkust ja hingamise rütmi. Ehitis oli uhke, seda pidi ta tunnistama. Arhitektuur oli selle ülesande kõige parem osa.

Kaksteist sammu sinise saalini.

Ta peatus sammaskäigu kuuetipuliste tähtede all ja tõmbas hinge enne suurt ülesannet: 1526 kergelt asümmeetrilist ruutmeetrit, piduliku õhtusöögi lõpp, marmorpõrandal tunglevad inimesed, tuhandetelt klaasidelt peegelduv valgus. Kuningapaar oli lahkunud ja koos nendega loomulikult ka turvamehed. Ta lubas endale ühe põgusa hetke sisekaemust, taipas, et oleks parema meelega lihtsalt õhtusöögil osalenud kui oma tööd teinud. Teemaks oli olnud „põhjamaised tuuled”, see kõlas küll üpris eemaletõukavalt, kuid lauakaunistused talle meeldisid.

Kurat, mõtles ta, ma pean endale mingi muu tegevuse otsima.

Mis siis ikka. Punkt number neli. Paremale, haprad õlad ja ekslev pilk.

Ta astus paarikaupa seisvate graniitsammaste vahelt välja ja suundus trepi poole, kõrgete kontsadega kümme sammu. Ta kuulis nüüd selgesti kuldse saali muusikat ja see ei tohtinud katkeda.

Järgmisel hetkel seisis tema ees üks mees ja ütles midagi arusaamatut, ta peatus ja astus sammu kõrvale, seejärel veel ühe. Vanamees ei lasknud teda läbi, ta oli sunnitud temast mööda trügima, seejärel liikus ta kärmesti ülespoole, nelikümmend kaks trepiastet, kolmkümmend sentimeetrit kõrged ja kolmkümmend üheksa sügavad.

Siis pikk rõdu, sinise saali altaan seitsme sissepääsuga kuldsesse saali, seitse võlvi, mis viivad saalis paiknevate taieste, „Mälardrottningeni” ja „Sankt Eriku” juurde.

Dancing close to st erik.

Ta kiirustas edasi, trügis läbi inimsumma, nüüd sihikindel, soe ja kärme, võlvkaartega ustest muudkui mööda, kuni jõudis viimaseni, muusika oli valjem, helistiku vahetus, lõpp hakkas lähenema, ja ta suundus otse inimeste, tantsivate kodanike vahele. Nüüd tuli pagana täpne olla.

Esimest korda selle ülesande jooksul tundis ta vana tuttavat närvikõdi, sillerdavat joobumust, mis teravdas ta meeli, seda hõljuvat rahulolu. Miljonid mosaiigikillud sätendasid talle silma, lõikasid talle näkku, ta vaatas ringi, muusikud inetu „Mälardrottningeni” juures saali teises otsas valmistusid crescendo’ks. Ta pilk sööstis üle riiete ja inimeste, nüüd tuleb sihtmärk üles leida.

Ja seal see oligi.

Täpipealt seal, täpselt õigel joonel punktist viis punktini kuus, tantsis, kohmakalt tammudes, ha-haa!

Üheksakümmend sekundit veel. Ta saatis paarimehele SMS-i, tõstis parema käsivarre, avas koti ja pistis telefoni sisse, kobas püstoli järele.

Samal hetkel lendas talle vasakult poolt otsa üks naerev inimene, mida kuradit? Põrand keeras natuke kaldu, ta kaotas tasakaalu ja astus veel ühe kavandamata sammu, tundis kontsa kellegi ihusse vajumas ja küünarnukki ribikontides, ning kuulis seejärel valukarjet oma kõrvas.

Heli oli nii ootamatu, et ta vaatas üles, nägi kaht tugevalt meigitud silma, mis väljendasid ärritust ja valu.

Shit! Fuck!

Ta rebis pilgu kiiresti lahti ja astus viimased sammud.

Relv oli ta käes raske ja kindel, tunne oli hea, teda lõpuks lõpuks ometi valdav keskendumine lülitas ümbritsevad helid välja, ta oli rahulik ja valmis. Suunas koti tantsiva paari poole, sihtis mehe jalgu, esimene lask. Heli oli vaevukuuldav, tagasilöök väike. Mees langes põlvili, jättes naise vabaks. Ta tõstis koti, suunas selle naise südamele ja vajutas päästikule, teine lask.

Käsi lasi relvast lahti, puruks tulistatud kott taas rihma otsa kõlkuma, ta leidis pilguga tammepuust ukse, kaheksa sammu ukseni, mis tähistas järgmist punkti, üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus (nüüd hakati karjuma) – seitsekaheksa, kohal, ta tõmbas ukse vaevata lahti. See sulgus helitult ta selja taga, neli sammu köögiliftini, kaks korrust allapoole ja seejärel kolm sammu mööda kaldteed kaubaukseni.

Keskendatus hakkas hajuma, ihaldusväärne joovastus mõranema.

Kurat küll, no mitte veel, kutsus ta iseennast korrale. Nüüd läheb natuke keeruliseks.

Külm mõjus halvavalt, kui ta lõunapoolsesse sammaskäiku astus. Üheksakümmend kaheksa libedat, kuramuse külma sammu veepiirini, saja meetri jooks.

Sisehoovis olevad valvurid kangestusid ja tõstsid kõik korraga käe ühe kõrva juurde, oi kurat. Ta oli plaaninud välja jõuda natuke enne seda, kui juhtunust teada antakse. Ta tõmbas relva kotist välja, samal ajal kaubaust kinni lastes. Kolm meest valvasid järvepoolset külge, just nagu pidigi, ta tulistas neid ükshaaval, eesmärgiga kahjutuks teha, mitte ilmtingimata tappa.

Sorry, kutid, mõtles ta, ärge võtke isiklikult.

Kusagilt tagantpoolt tulistatud kuul tabas graniitsammast naise kõrval ja lõi välja kivikillu, mis kriimustas ta põske, ootamatu valu pani võpatama. Ta kummardus kiiresti alla, haaras kingad pihku ja pistis jooksu.

Helid tulid tagasi ja ta kuulis võimsa päramootori möirgeid.

Ta jooksis varjust välja ja põikas järsult paremale läbi aia, külmunud muru krõbises jalge all, torkis teda nõeltena, tema selja taga tulistati ja ta lendas, põikas kõrvale ja lendas, püstol käes, kingad näpus ja seelik hädapärast üles tõstetud.

Mootoriheli vaibus ja paat pööras raekoja kai äärde.

Jäised tuuled piitsutasid ta nahka, kui ta mööda graniittreppi alla tuhises.

Mälari lained loksusid vastu laevakeret ja üle ääre sisse, ta maandus robinal paadi ahtris.

Võidujoovastus muutus peaaegu olematuks ja asemele tuli kärsitu ärritus. Ta katsus põske, pagan, veri väljas. Lõpuks jääb veel arm ka, ja nii kuradi külm oli.

Alles siis, kui raekoja torn oli kaugusesse kadunud ja ta hakkas õhtukleiti seljast võtma, märkas ta, et üks king oli kadunud.

Kriminaalinspektor Anton Abrahamssoni beebi oli kolmekuune ja tal olid gaasid. Laps oli nüüdseks kaheksa nädalat vahetpidamata karjunud ja nii kriminaalinspektor Abrahamssonil kui ta naisel olid närvid läbi. Ise sai ta vahepeal tööle minna ja puhata, aga naisel oli palju hullem. Anton katsus teda telefoni teel saamatult lohutada: küll see läheb üle, kullake, kas tal on krooksud tulnud? Kas sa Espumisani proovisid?

Häire jõudis kaitsepolitsei ühenduskeskusesse samal ajal, kui Antoni naine puhkes kurnatusest nutma.

„Ma tulen nii ruttu, kui saan,” ütles Anton Abrahamsson, lõpetas kõne oma meeleheitel naisega ja vastas ärritatult häirele. Tema reaktsiooni võib põhjendada ehk sellega, et häire ei tulnud isikukaitselt ega üheltki teiselt tavapäraselt liinilt, vaid politseijõudude juhilt raekoja juurest.

Tavalisel korrakaitsepolitseil, kelle põhiülesanne oli korraldada liiklust ja hoida uudistajaid eemal, oli niisiis olukorrast parem ülevaade kui kapol.

See oli Anton Abrahamssoni esimene järeldus.

Teine saabus hetk hiljem:

Selle eest keegi veel maksab.

Kolmas tõi talle kananaha ihule:

Raisk. Nüüd on nad kohal.

Ma pean toimetusse helistama, mõtles Annika.

Ta oli silmili tantsusaali põrandal, marmorplaadid olid ta paljaste käsivarte vastas külmad. Üks mees oksendas tema ees, teine astus talle käe peale, ta tõmbas käe valu tundmata enda poole. Üks naine kriiskas kiledalt kusagil paremal, seelikusabad lehvisid üle ta pea. Orkester katkestas mängu poole akordi pealt, helivaakumis kaikus karje jäise lainena läbi sinise saali ja raekoja kõikide saalide.

Kus mu kott on, mõtles Annika ja proovis end püsti ajada, sai löögi vastu pead ja langes maha tagasi.

Hetk hiljem kadus rahvas tema ümbert ja ta tõsteti rahvamassi seest välja, üks tumehall ülikond paigutas ta kindlal käel seljaga saali suunas. Ta leidis end põrnitsemas tumedat tammepuust ust.

Ma pean Janssoniga ühendust saama, mõtles ta ja otsis pilguga oma kotti. Ta oli pannud selle Kolme Krooni saali viivate vasest uste juurde, kuid näha oli ainult komberdavaid inimesi ja kohale tormavaid tumehalle mehi.

Põlved läksid nõrgaks, ta tajus tuttavat ängi ligi hiilimas, kuid hoidis seda ohjes, pole hullu, pole hullu. Ta sundis end aeglaselt hingama ja võtma olukorda sellisena, nagu see oli.

Ta ei saanud midagi teha.

Kunstiteos taamal seinal vahtis teda nõudlikult, siugjad juuksed näo ümber lendlemas. Üks paks mustas pitskleidis naine tema kõrval pööras silmad pahupidi ja minestas. Üks noor mees kisendas nii valjult, et kaelasooned olid kummipaeltena pingul. Üks purjus vanamees pillas oma õlleklaasi kolksuga kivipõrandale.

Ei tea, kuhu Bosse läks, mõtles ta.

Ta pulss aeglustus, ühtlane helitaust peas hakkas aeglaselt lahustuma, sinna tekkisid sõnad ja fraasid. Ta eristas hüüdeid ja käsklusi, seda ennekõike tumehallide ülikondade suust. Nood rääkisid metalsel häälel juhtmetesse, mis ühendasid kõrva ja suud ning kadusid põuetaskusse või püksivärvli vahele.

„Köögilift on liiga väike, kanderaam ei lähe sisse, torni peavärava kaudu tuleb välja viia.”

Ta tajus ainult sõnu, mitte seda, kes neid ütles.

„Hoone on ümber piiratud, selge. Jah, me oleme tunnistajad fikseerinud ja tühjendame nüüd banketisaale.”

Pean koti üles leidma, mõtles Annika.

„Ma pean oma koti üles leidma,” lausus ta valjusti, kuid keegi ei kuulnud. „Kas ma võin oma koti tuua? Mul on telefoni vaja.”

Ta pööras ringi, inimmass liikus nüüd aeglasemalt, otsekui sipelgad külma ilma eel. Valgeis rõivais naine tuli pooljoostes Kolme Krooni saalist, kanderaami ees lükates, tema järel üks mees veel ühe kanderaamiga, siis mitu meest stetoskoobi ja hapniku ja tilgutitega. Eemal kuldses saalis seisid Nobeli pidustuste külalised ühtse müürina, näod valged ja suuavad mustendamas. Karjed olid vaibunud, vaikus kõmises. Annika kuulis vaikset ja katkendlikku vestlust valgete kitlite vahel, seejärel tõsteti kehad raamidele ja alles nüüd märkas Annika meest, meest, kes oli põrandale langenud, ta oli teadvusel ja halises. Naine oli täiesti liikumatu.

Hetk hiljem olid nad kadunud.

Sumin saabus tagasi kõrvulukustava võimsusega ja Annika kasutas juhust. Ta lipsas kiiresti kahest ülikonnast mööda ja sai oma koti kätte. Üks meestest haaras temast kinni, samal ajal kui ta oma mobiiltelefoni välja õngitses.

„Kusagile sa ei lähe,” ütles mees tarbetult karmi hääletooniga ja Annika raputas end lahti.

Ta valis Janssoni uudistelaua otsenumbri ja sai vastuseks kolm lühikest signaali.

Võrk hõivatud.

No mida…?

Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.

Piip-piip-piip. Võrk hõivatud.

Kõneloend-vajuta-helista-jansson-vajuta.

Võrk hõivatud.

Annika vaatas abiotsivalt ringi. Keegi ei pannud tema kimbatust tähele, peale peategelase seinal rippuval ebaproportsionaalsel kunstiteosel.

„Nimi?”

Ploki ja pastakaga teksapükstes mees seisis ta ees.

„Vabandust?” ütles Annika.

„Kriminaalpolitseist, kas te ütleksite oma nime? Me katsume siia natuke selgust tuua, ehk nägite midagi?”

„Ma ei tea,” vastas Annika ja vaatas eemale, marmorpõrandal paistva vere poole, mis oli hakanud juba tumenema ja hüübima.

Ingleid ei ole, jõudis ta mõelda, taevale tänu, et inglid suu peavad.

Teda läbis külmavärin ja ta märkas, et on kaotanud oma salli, vanaema peene õlasalli, mida too oli omal ajal Harpsundi perenaisena kandnud. See oli hunnikus hüübiva vereloigu kõrval põrandal.

Keemiline puhastus, mõtles Annika, loodetavasti saab ikka asja.

„Annika Bengtzon on mu nimi,” ütles ta politseinikule. „Ma kajastan Nobeli pidustusi Õhtulehes. Mis siin juhtus?”

„Kas te laske kuulsite?”

Laske?

Annika raputas pead.

„Kas te märkasite seoses tulistamisega mõnda kahtlast isikut?”

„Ma tantsisin,” vastas ta, „vähe ruumi oli. Keegi tõukas mind, aga ei midagi kahtlast, ei…”

„Tõukas, kes tõukas?”

„Üks naine, ta tahtis edasi liikuda, astus mulle jala peale.”

„Okei,” sõnas politseinik ja kirjutas midagi oma plokki. „Oodake siin, keegi tuleb ja viib teid ülekuulamisele.”

„Ärge minge,” ütles Annika. „Ma pean artikli kirjutama. Mis te nimi on? Kas ma võin teid tsiteerida?”

Teksades mees astus talle nina alla ja surus ta seina vastu, nii et Annikal jäi hetkeks hing kinni.

„Seisad täpselt siinsamas,” kamandas mees, „kuni ma tagasi tulen.”

„Mitte mingil juhul,” vastas Annika, hääl kiledusest murdumas.

Politseinik ohkas ja lohistas ta Kolme Krooni saali.

Tähtaeg, mõtles Annika. Mis pagana nipiga ma siit nüüd minema pääsen?

Peatoimetaja Anders Schyman oli just sättinud end elutoa diivanile koos oma naise ja Almodóvari filmiga, kui öötoimetaja helistas.

„Nobeli tseremoonial on toimunud tulistamine,” teatas Jansson. „Vähemalt viit inimest on tulistatud, ei tea, kas nad on veel elus.”

Anders Schyman silmitses oma naist, too vajutas pulti, katse valida õiged subtitolos oli luhtumisele määratud.

„See ümmargune nupp,” ütles ta ja näitas ette, samal ajal kui öötoimetaja sõnad tasahilju pärale jõudsid.

„Annika Bengtzon ja Ulf Olsson fotost on seal,” teatas Jansson. „Pole nendega ühendust saanud, helistada ei saa. Võrk on üle koormatud.”

„Räägi uuesti,” ütles Schyman ja näitas kätega oma naisele, et too filmi pausi peale paneks.

„Võrk on üle koormatud, tuhat kolmsada inimest tahavad korraga raekojast välja helistada, võrk ei pea vastu.”

„Keda tulistati? Nobeli peol!?”

Ta naine ajas silmad pärani ja pillas puldi põrandale.

„Mõned olid turvamehed, teiste kohta ei ole andmeid. Kiirabid sõitsid mõne minuti eest sireenidega Sankt Görani haigla poole.”

„Jumal küll!” ütles Schyman ja ajas end diivanil sirgu. „Millal see juhtus?”

Ta heitis pilgu oma käekellale, 22.57.

„Kümne-viieteist minuti eest.”

„Kas keegi sai surma?” küsis naine, kuid Schyman vaigistas teda.

„Täiesti ajuvaba,” lausus ta. „Mida politsei teeb? On nad kellegi kinni võtnud? Kus nad tulistasid? Sinises saalis või? Kus kuningas ja kuninganna olid? Kas neil seal kuramuse kohas mingeid turvameetmeid polegi või?”

Naine pani talle käe rahustavalt seljale.

„Politsei on raekoja tihedasti ümber piiranud,” vastas Jansson, „keegi ei pääse sisse ega välja. Nad küsitlevad inimesi ja hakkavad ehk nii poole tunni pärast neid välja laskma. Meie inimesed on teel, et pealtnägijaid küsitleda. Ei tea, kas keegi on vahi alla võetud, igatahes otsivad nad edasi.”

„Mis linnas toimub?”

„Trammid ja rongid seisavad, väljumised on edasi lükatud, Arlandaga veel oodatakse. Kuigi palju lennukeid ei ole enam õhtuks jäänudki. Meilt läheb inimesi jaama, kiirteedele, igale poole.”

Abikaasa suudles Schymanit kergelt põsele, tõusis püsti ja läks toast välja. Pedro Almodóvari närvivapustuse äärel olevad kangelannad kadusid määramatusse tulevikku.

„Kas politsei on midagi öelnud?” küsis Anders Schyman. „Terrorism, fanaatikud, kas ähvardusi oli tehtud?”

„Nad on teada andnud, et korraldavad pressikonverentsi, aga mitte enne kella üht…”

Taustalt kostis hõikeid ja Jansson kadus hetkeks.

„Tähendab,” ütles ta uuesti toru võttes, „nüüd läheb asi väga segaseks.

Ma peaksin paar kiiret asja kohe paika panema: mitu lehekülge sisse läheb? Kas reklaamideks jääb ruumi? Kellele me peaksime sinu arvates arvamusloo saamiseks helistama?”

Pimedus pressis tihedasti vastu peatoimetaja elutoa akent, ta märkas klaasil omaenese peegelpilti ja kuulis, kuidas naine köögis kraani lahti keeras.

Ma hakkan vanaks jääma, mõtles ta. Ma oleksin õhtu parema meelega Antonio Banderase ja Carmen Maura seltsis veetnud.

„Ma juba tulen,” lausus peatoimetaja.

Jansson lõpetas kõne.

Schymani naine seisis kraanikausi juures ja keetis teed, oma õlgadel käsi tundes pööras ta ringi ja suudles meest.

„Kes surma sai?” küsis ta.

„Ei tea,” sosistas Schyman.

„Ärata mind üles, kui tagasi tuled,” ütles naine. „Ära proovigi seda ainult enda kanda võtta.”

Mees noogutas ta kuklale.

Kassipoeg pani sisse kõrgema käigu ja andis ettevaatlikult gaasi. Väike mootorratas urises ergutavalt, esituli heitis mänglevaid kiiri kõnnitee kruusakattele.

See oli ju lausa liiga kuradi lihtne.

Ta teadis, et üleolekutunne ei ole hea, see suurendas lohakuse ohtu.

Kuid selle juhtumi puhul enam raskusi polnud. Kõik ülejäänu oli a walk in the park.

Tööd ennast oli talle kirjeldatud tõelise väljakutsena, seetõttu oligi ta huvitatud. Pärast esmase ülevaate saamist taipas ta, kui kerge see on – seda infot ta oma tööandjaga vabatahtlikult küll jagada ei tahtnud. Läbirääkimised olid lähtunud sellest, et ülesanne on väga ohtlik ja keerukas, ja otse loomulikult mõjutas see tema töötasu suurust.

Nojah, mõtles ta. Tahtsid vaatemängu. Be my guest.

Ta keeras kitsale rattateele, sai puuoksaga vastu kiivrit, kõik oli kottpime. Stockholmi oli kirjeldatud kui suurlinna, kireva ööelu ja toimiva turvasüsteemiga metropoli, mis oli aga naeruväärne liialdus. Kogu südalinna ümbrus oli ainult madal lehtpuuvõsa. Tõenäoliselt oli koeraga jalutav paarike näinud teda ja kaasosalist ise suundades rattaga minema sõitmas, kuid seejärel polnud ta kohanud hingelistki.

Suurlinn, mõtles ta põlglikult ja sõitis mööda ühest tühjalt seisvast telkimisplatsist.

Ta tegi väikesi õlaringe, kondid olid ikka veel külmunud. Paks jakk ei suutnud teda õieti üles sulatada, paadisõit õhtukleidis oli õlavarred peaaegu ära jäätanud.

Noh, nüüd vedeles siidist hilp igatahes koos käekoti ja kaheksa telliskiviga järve põhjas. Suur kott, mille sees need olid, oli võrgust, et vesi saaks läbi selle uhtuda, kõik bioloogilised jäljed on mõne tunniga minema pühitud. Relv oli tal alles, samuti üks king ja mobiiltelefon. Need oli tal plaanis kusagil keset Läänemerd minema visata.

Mõte teisest kingast istus tõrksalt ta teadvuses.

Sellel olid ta sõrmejäljed, ta oli selles veendunud. Kingad olid jälgedest puhtad, kui ta tööle läks, kuid saja meetri distantsil oli ta rihmiku kätte võtnud.

Kurat teab, kuhu ta selle pillas.

Ees läks heledamaks ja ta taipas, et oli jõudnud ainsa asustatud tänavajupini ranna ääres. Ta heitis mõtte nõmedast kingast vägisi peast, vahetas käiku ja keeras kõnniteelt autoteele. Tänavalaternad sirasid tihedalt üksteise kõrvale pikitud majade vahel, ta lasi mootorrattal mööda kallakut alla veereda ja kalda ääres sõita. Ühe silla juures seisid mõned noored, nad heitsid talle möödaminnes pilgu, enne kui jätkasid naermist ja jalaga kivide togimist.

Ta teadis, et nad nägid kergel mootorrattal ebamäärasest soost üksikut inimest, visiiriga kiiver peas ja teksad jalas, ei mingeid eritunnuseid, mitte midagi, mida meenutada.

Tänav sai otsa ja ta veeres taas võsa vahele, heites pilgu kellale.

Ta oli natuke ajast maas, ainult mõni minut, see oli libedusest. Tol õhtul, kui ta oli vahemaid mõõtnud, oli küll sadanud, kuid tee polnud libe.

Ta andis natuke rohkem gaasi, ja järgmisel hetkel see juhtuski.

Rehvid kaotasid maapinnaga kontakti ja ta tundis, kuidas ratas alt kaob. Vasak jalg sai esimese paugu ja murdus otse põlve alt pooleks nagu tuletikk. Õlg sai järgmisena pihta ja lendas liigesest välja, ta kuulis mütsu, kui pea vastu maad lajatas, ja mõtles: mul ei ole selleks aega.

Kui ta uuesti teadvusele tuli, oli ta kõnniteel kõhuli maas.

Mis kurat nüüd siis juhtunud oli?

Terve vasak külg oli valu täis, alates peast kuni varvasteni välja. Mootorratas mürises endiselt kusagil ta selja taga, puude vahelt paistis esilatern.

Ta oigas, kuradi raisk. Mida nüüd teha?

Ta sai kiivri peast ja surus põse mõneks sekundiks vastu jäätunud maapinda, sundis pea selgemaks.

Ratas vähemalt töötas, ta tundis, kuidas mootori vibratsioon mööda maad edasi kandus. Ise oli ta sandimas seisus. Jalg ei kuuletunud ja õlg oli sodi. Ta liigutas ettevaatlikult paremat kehapoolt.

Tundus terve olevat.

Ta tõusis istukile, vasak käsi pidetult küljel ripnemas. Õlg oli liigesest väljas, ta oli näinud, kuidas see teistel juhtub, kuid polnud ise seda kunagi kogenud. Jalg oli kohutavalt valus, ta tundis, kuidas säärekont vasaku põlve all vastu nahka surus.

Ta lohistas end selg ees mööda maad, kuni jõudis väikese puutüveni, toetus sellele ja oigas uuesti.

Valikuvõimaluste nimekiri oli kahanenud paganama kiiresti.

Oma terve külje abil upitas ta end püsti, heitis end läbimõeldud liigutusega ettepoole ja kukutas õla vastu puutüve.

Holy fucking shit!

Liigese tagasihüppamise valu oli peaaegu väljakannatamatu, ta pidi terve käega puust kinni hoidma, et mitte ära minestada.

Kui ta oli end kogunud, liigutas ta vasaku käe sõrmi, lehvitas natuke oma käsivart (oma rasket, nõrka, haiget käsivart) ja tegi kindlaks, et see töötab. Jalaga ei saanud ta midagi ette võtta.

Ta kummardus ettevaatlikult ja sai kiivri kätte. Aeglaselt hüppas ta mootorratta juurde, sai selle püsti ja võttis vaevaliselt istet. Ta oli sunnitud huulde hammustama, kui vasaku jala tugipulgale tõstis. Otsmikul pärlendas valuhigi, kui ta end sadulas paika sättis.

Korraks ei teadnud ta, millises suunas sõita. Mets näis igal pool ühesugune, ta ei teadnud, kummalt poolt ta tulnud oli.

Shit shit shit!

Ta vaatas kella, kolmteist minutit graafikust maas.

Kaasosaline ootab paadiga Torö juures ainult pool tundi, seejärel oli ta ise andnud korralduse otsad lahti võtta ja Ventspilsi poole suunduda.

Hirm virutas talle pistodana rindu.

Kas see närune tööots siin kuradi põhjanabal jääbki talle viimaseks?

Ta tõstis kiivri pähe, tõmbas visiiri alla ja pani käigu sisse. Keeras ratta ringi ja sõitis enda arvates lõuna poole, vasak jalg üle mõistuse vale nurga all.

*

Annika ruttas politseiniku kannul läbi raekoja keerdkäikude ja sattus pikka koridori. Silmapiiril hõljusid raskete laetalade all haprad kroonlühtrid, kuid siin valitsesid pimedus, varjud ja vaikus.

Ärritunult lisas ta tempot ja läks politseinikust mööda.

„Kui kaua siin aega läheb?” küsis ta oma kella vaadates.

„Kohe vaatan, kas oleme õiges kohas,” ütles politseinik ja peatus. Ta võttis Annika paljast õlavarrest kinni, nagu oleks too kahtlustatav ja valmis iga hetk põgenema. Annika tõmbas end lahti, politseinik koputas uksele, millel oli kiri „Bråvalla saal”.

„Kui ma oleksin tahtnud plehku panna, oleksin ma seda juba teinud,” lausus Annika.

Sees istusid kaks erariides politseinikku ja üks reporter, kes tuli Annikale televisiooni otseülekannetest tuttav ette, reporter nuttis õlgade vappudes. Üks erariides politseinikest hüüdis midagi nii ärritatult, et Annika politseinik oleks ust kinni tõmmates äärepealt oma nina sinna vahele jätnud.

„Ei olnud õige tuba,” ütles mees ja ta kõrvalestad olid õhetama löönud.

Nad kõndisid edasi kummaliselt helitult, möödusid hallidest ustest hallide seinte sees ja seejärel suurest avausest, mis viis kabinetti, kus oli just alanud teine ülekuulamine ühe Rootsi Akadeemia liikmega. Annika ei kuulnud vestlust, kuid ta nägi, kuidas politseinik märkmeid tegi ja akadeemia liige närviliselt toolijalga näppis.

Ma pean meelde jätma, mõtles ta, ma pean suutma seda hiljem kirjeldada.

Ta pani tähele, et toimuval hoidis silma peal ka Ragnar Östberg, raekoja arhitekt, kelle pronkskuju jälgis kõike murelikul pilgul.

Kas sa oleksid osanud ette kujutada, et sinu majas juhtub midagi taolist? mõtles Annika ja teda peatas taas kord politseiniku niiske peopesa.

„Kas sa võiksid natuke siin oodata?”

„Nagu mul oleks valikut,” vastas Annika ja pöördus eemale.

Siin oli valgem. Ta nägi detaile selgemini: marmorbüste uste kohal, pronksist uksedetaile, toretsevad lühtreid.

„Ma pean jõudma kirjutada ka,” ütles ta, kuid politseinik oli juba mööda koridori eemale läinud.

Uks avanes, keegi seisis ja hüüdis teda. Valgus tungis läbi ukseava välja, langedes koridori vastasseinas rippuvale maalile. Annika sisenes helitult ruumi.

„Pane uks enda järel kinni.”

Hääl jahmatas teda.

„Oleks muidugi pidanud kohe arvama,” sõnas ta, „et sa siin oled.”

Kriminaalkomissar Q-l oli habe ajamata, näojooned joonistusid teravamalt välja kui tavaliselt.

„Ma palusin eraldi võimalust sinuga tegeleda,” lausus Q ja võttis raske tammelaua ühes otsas istet. „Istu.”

Ta näitas, et Annika istuks temast vasakule, vajutas diktofoni käima ja valas endale vett.

„Ülekuulamine Õhtulehe reporteri Annika Bengtzoniga, sünniaeg ja täisnimi lisatakse hiljem, läbiviija Q, koht Stockholmi raekoja väike kolleegiumisaal, neljapäeval, 10. detsembril kell…”

Ta peatus ja tõmbas hinge, lükkas käega läbi juuste. Annika istus ettevaatlikult punasest nahast musta karkassiga tugitooli, piidles kõiki tõsiseid härraseid õlimaalidel, kes teda oma jämedate raamide seest silmitsesid.

„… kell 23.21,” lõpetas mees. „Sa märkasid sinises saalis täna õhtul umbes 22.45 kahtlusalust, kas see vastab tõele?”

Annika lasi oma koti põrandale ja põimis sõrmed põlve ümber, kuulis Stockholmi liiklust kusagil teises maailmas vaevukuuldavalt mürisemas.

„Ma ei tea, kas see oli kahtlusalune,” ütles Annika.

„Kas sa võiksid lihtsalt kirjeldada, mis toimus?” palus komissar.

„Ei midagi erilist, keegi lihtsalt tõukas mind.”

Q pööras pilgu ära, otsekui jõudu kogudes.

„Mul on jube palju vaja kirjutada,” lausus Annika pisut kiledaks muutunud häälel. „Mul ei ole siin aega niisama lobiseda. Ma ei näinud üldse midagi erilist, lihtsalt tantsisin ja mingi naine tõukas mind, mul pole mingit mõtet siin passida, kui terve toimetus ootab minu ja mu teksti järele…”

Komissar kallutas end ettepoole ja lülitas diktofoni väikese pauguga kinni.

„Kuule, skandaalinuhk,” ütles ta ja kallutas end tema poole, silmad ähmased. „Praegu ei ole õige aeg oma ego upitada. Sa räägid, mida sa nägid, kuulsid ja tundsid, täpselt nagu sa seda mäletad, siin ja praegu. See kõik toimus vaid pool tundi tagasi ja sina olid üks neist, kes seisid kõige lähemal.”

Annika vahtis talle mõnda aega vastu, kuid langetas seejärel pilgu, lastes sellel üle tumedates tammepuust riiulites seisvate raskete nahkköites raamatute libiseda. Seejärel ta noogutas.

Kas teda oli tõepoolest skandaalinuhiks nimetatud?

„Hiljem teeme põhjalikuma ülekuulamise,” ütles Q vaikselt ja märksa väsinumalt ja sõbralikumalt. „Nüüd on meil ennekõike vaja tundemärke. Võta ajalises järjekorras, alates hetkest, mil sa seda inimest nägid, ja jäta meie otsustada, mis on õige ja mis vale.”

Ta pani diktofoni uuesti käima, Annika köhatas ja proovis õlgu lõdvaks lasta.

„Naisterahvas,” sõnas ta, „mind tõukas naisterahvas, küünarnukiga, ja siis astus ta mulle jala peale ka.”

„Kuidas ta välja nägi?”

Ruum langes talle otsa oma raskete õlimaalide ja tumedate riiulitega, ta pani käed silme ette ja kuulis iseennast pika ja väriseva nuuksega õhku ahmimas.

„Ma ei tea,” sosistas ta.

Annika mobiiltelefon hakkas helisema, sundides teda keskenduma. Nad ootasid vaikides, et helin lõppeks.

„Ütle siis parem,” sõnas Q, kui telefon oli lõpuks vaikinud, „kus sa olid sel hetkel, kui ta sind müksas?”

Annika manas vaimusilma ette muusika, sära ja rõõmu, pimeduse ja tunglemise.

„Tantsupõrandal, ma tantsisin. Kuldse saali ühes otsas, mitte orkestri juures, vaid teisel pool.”

„Kellega sa tantsisid?”

Kohmetus ja häbi valdasid teda, ta vaatas endale sülle.

„Bossega, ta on Konkurendi reporter.”

„Blond kutt, üsna suurt kasvu?”

Annika noogutas, pilk maas ja põsed õhetamas.

„Palun, kas sa võiksid sõnadega vastata?”

„Jah,” vastas Annika pisut liiga valjusti ja ajas selja sirgu. „Jah, täpselt.”

„Kas tema võis midagi näha?”

„Jah, muidugi, kuigi ma ei usu, et see naine talle peale astus.”

„Ja mis edasi juhtus?”

Mis edasi juhtus? Ei midagi. Üldse mitte midagi, rohkem ta ei näinudki.

„Ma ei tea,” vastas ta. „Ma pöörasin selja ega näinud midagi muud.”

„Ja sa ei kuulnud midagi?”

Rõõmuhõiskeid? Muusikat? Oma hingetõmbeid?

„Ainult paugatusi.”

„Paugatusi?”

„Nagu selliseid summutatud helisid, õhusurvet. Pöörasin end just sel hetkel ringi ja nägin üht meest põlvili langemas. Ta tantsis ühe naisega ja naine näis üllatunud, et mees niimoodi kokku kukkus, ta vaatas üles ja mulle otsa, ja siis vaatas ta alla oma rinnale ja ma vaatasin ka sinna ja nägin, et ta oli verine, verd justkui pumpas temast välja ja ta vaatas uuesti üles ja mulle otsa ja siis vajus ta kokku ja kõik hakkasid karjuma…”

„Millal see teine paugatus tuli?”

Annika vaatas altkulmu Q-le otsa.

„Mis teine?”

„Sa ütlesid „paugatusi”.”

„Ütlesin või? Ma ei tea. Käis pauk ja siis vaatas naine mulle otsa ja siis käis jälle pauk, jah, vist ikka oli kaks paugatust…”

„Kui kaugel sa olid sellest paarist, kes kukkus?”

Ta mõtles mõnda aega.

„Kaks meetrit, võib-olla kaks ja pool.”

„See naine, kes sind tõukas, kas sa nägid teda, kui need inimesed kukkusid?”

Kas ta nägi? Kas ta nägi mingit naist? Nägi ta õlapaelu?

„Õlapaelad,” lausus Annika. „Tal olid kitsad õlapaelad. Või kitsa õlarihmaga kott.”

Q tegi märkmeid ja noogutas alla ploki poole.

Annika surus sõrmeotsad silmalaugudele ja otsis, otsis piltide ja meeleolude seast: mis peitus rõõmsate helide taga?

Bosse käsi, mis kõrvetas läbi kanga ta seljal. Bosse käsi, mis hoidis teda nii tugevasti enda vastas, et ta tundis mehe niudeid oma kõhuga, omaenda kätt mehe kukla taga, seda ta tundis, seda ta mäletas. Muusika oli ainult suitsukate, igav ja üsna üheplaaniline, kuid seda oli vaja, et neid varjata, et nad saaksid hoida teineteist selles sädelevkuldses valguses.

„Ma sain küünarnukiga ribidesse,” ütles ta kõhklevalt. „Ja siis astuti mulle jala peale. Ma ei tea, kumb oli enne.”

Ta mobiil hakkas uuesti helisema.

„Lülita see välja,” käskis Q ja Annika vajutas kõne kinni.

Muidugi oli see Jansson.

„Kas see jala peale astumine oli meelega tehtud?”

Ta pistis hääletule režiimile pandud mobiili kotti ja vaatas üllatunult üles.

„Kindlasti mitte,” vastas ta. „Üks suur paks mees üritas otse minu kõrval poognaid keerutada, ta lendas naisele otsa ja see omakorda sadas mulle otsa.”

Miski välgatas Q silmis, põgus huvihelk.

„Kas see naine ütles midagi, kui ta sulle otsa kukkus?”

Annika vaatas raamaturiiulis üht 1964. aastast pärit nahkköites volikoguprotokolli, otsekui oleks ta vaadanud naist, õlapaeltega naist.

„Ta otsis midagi oma kotist,” lausus Annika. „See õlarihm oli üsna lühike, nii et ta pidi käe üsna kõrgele üles tõstma, et seda kätte saada, niimoodi…”

Ta tõmbas oma parema õlavarre üles ja tegi, nagu otsiks midagi kujuteldavast õlakotist.

„Mis värvi see kott oli?”

„Hõbedane,” kinnitas ta kõhklematult oma üllatuseks. „See oli matt ja hõbedane. Ümbrikukujuline, nagu elektriarve.”

„Mille ta kotist välja võttis?”

Annika vaatas uuesti 1964. aasta protokolli, sobrades oma mälus.

Mitte midagi, ainult valu jalas.

„Valus oli,” vastas Annika. „Ma oiatasin. Ta vaatas üles mulle otsa.”

Annika noogutas ebalevalt.

„Jah,” sõnas ta iseenda veenmiseks, „ta vaatas üles mulle otsa, otse mulle otsa.”

„Ütles ta midagi?”

Annika heitis pilgu üle läikiva laua.

„Tal olid kollased silmad,” ütles ta. „Jääkülmad kollased silmad, sellised kullakarva.”

„Kollased?”

Jah, kuldkollased.

„Ja kuidas ta riides oli?”

Annika pani silmad uuesti kinni ja kuulis muusikat tümpsumas, nägi õlarihma enda ees. See oli punane nagu veri, punane nagu elu, või oli hoopis verd jooksva naise kleit punast värvi? Või veri? Või oli õlapael äkki valge, valge nagu lumi pruuni naha taustal, või oli õlg hele ja pael must?

„Ma ei tea,” ütles ta jahmunult. „Minu pilt oleks nagu mustvalge ja muutub nagu negatiiv, ma tõepoolest ei tea…”

„Kollased silmad, kas need võisid olla läätsed?”

Läätsed? Jah, muidugi võisid need läätsed olla, või äkki need ei olnudki üldse kollased, vaid hoopis rohelised?

Q mobiil hakkas värisema, kõlama hakkas pesueht lööklaul, My Number One, Kreeka mõne aasta tagune Eurovisioni võidulaul, või võitsid nad nüüd viimati? Komissar heitis ekraanile kiire pilgu ja pomises: „pean vastu võtma.” Ta lülitas diktofoni välja, tõusis püsti ja nõjatus rääkides suletud ukse vastu.

Ta muudkui rääkis ja rääkis, hääl valjenes ja vaibus, Annika oli sunnitud püsti tõusma, et sellest eemale pääseda, akna ümbert tungis sisse liiklusmüra, mis tõmbas teda enda poole. Ta hingas aeglaselt vastu külma klaasi, vaade ähmastus hetkeks, kuid kui see taas teravnes, nägi ta Hantverkargatanit, omaenda kodutänavat, ja taamalt paistis Klara kirik, rongid kõmistasid mööda, Serafeni polikliinik vilksatas vasakult.

Tema polikliinik! Tema perearst, kus ta Kallega oli just samal hommikul käinud, jälle kõrvapõletik.

Nii lähedal, ja otsekui teises reaalsuses, ainult nelja kvartali kaugusel kodunt.

Miski nööris kõri kokku, jumal küll, ma ei taha ära kolida!

„Ohvrid on tuvastatud,” ütles Q ja ta hääl tõmbas Annika tagasi tuppa. „Ehk sa tundsid nad ise ka ära?”

Annika astus vankuvatel jalgadel tagasi oma tooli juurde, võttis selle serva peal istet ja köhatas.

„Mees sai preemia,” vastas ta, „meditsiini oma äkki. Ei mäleta peast, mis ta nimi on, mul on see märkmikus kirjas.”

Ta sirutas käe oma koti järele, andmaks märku, et võib selle kohe välja uurida, vastus oli haardeulatuses. Liigutus katkes poole pealt.

„Aaron Wiesel,” kinnitas komissar. „Iisraelist, jagas auhinda ameeriklase Charles Watsoniga. Aga naine?”

Annika raputas pead.

„Pole kunagi varem näinud.”

Q tõmbas parema käega üle silmade.

„Wieselit opereeritakse parajasti Sankt Göranis. Naine oli Caroline von Behring, Karolinska Instituudi Nobeli komitee esimees. Ta suri tantsupõrandal, praktiliselt hetkega.”

Soojus kadus Annika kätest, külm näris end sõrmeotstest otse vereringesse ja sundis liikmed jäigaks. Ta tõmbas vaevaliselt üles salli, mis oli selja taha maha kukkunud, ja pani õlgade ümber tagasi.

Naise silmad, kui ta suri, ta vaatas surres mulle otsa.

„Ma pean nüüd minema,” ütles ta. „Mul on väga kahju, aga mul on tõesti väga palju tegemist.”

„Sa ei tohi sellest kirjutada,” sõnas Q ja nõjatus raskelt tooli seljatoele.

„Sinu tähelepanekud naise kohta, kes sind tõukas, klapivad põgenenud mõrvari kirjeldusega. Sa oled üks meie peamistest tunnistajatest, nii et nüüdsest saad avaldamiskeelu.”

Annika ajas end poolenisti püsti ja vajus uuesti istuma.

„Kas ma olen arreteeritud?” küsis ta.

„Mis rumal jutt see on?” ütles Q ja tõusis püsti, mobiiltelefon peos.

„Avaldamiskeelu saab anda vahistamisläbirääkimistel,” sõnas Annika. „Kui mina ei ole vahi all ega keegi teine ei ole vahi all, siis kuidas sa saad mulle kirjutamist keelata?”

„Sa ei ole nii nutikas, kui sa arvad,” vastas Q. „Kohtumenetluse seaduse kahekümne kolmanda peatüki kümnenda paragrahvi viimases lõigus on toodud ka üks teist sorti avaldamiskeeld. See käsitleb peamise tunnistaja ütlusi ja selle annab eeluurimise juht raske kuriteo kahtluse korral.”

„Sõnavabadus on põhiseadusega kaitstud,” ütles Annika, „see on teistest seadustest üle. Ja sina ei ole eeluurimise juht, sellise kuriteo puhul peab see olema prokurör.”

„Eksid jälle. Eeluurimise juhti ei ole veel valitud, mina olen hetkel operatiivjuht.”

Annika tõusis järsult püsti ja kallutas end üle laua.

„Sa ei saa takistada mind rääkimast, mida ma nägin!” teatas ta kiledalt. „Mul on terve artikkel juba peas valmis, ma võin kõigest sellest kirjutada jumala viimase peal ülevaate, kas või üle kuue lehekülje, võib-olla kaheksa, ma nägin mõrvarit tapmas ja ohvrit suremas…”

Q keeras end tema poole ja surus oma näo tema näo lähedale.

„Lõpeta nüüd ometi ära,” karjus ta. „Kui sa vastu punnid, saad trahvi. Istu maha.”

Annika vakatas ja istus vaikse põntsatusega toolile, tõmmates pea õlgade vahele. Q keeras talle selja ja näppis oma mobiiltelefoni. Annika ootas vaikides suurte maalide all, kuni Q helistas ja millegi kohta ärritunult korraldusi jagas.

„Sa paned mind kuradi raskesse seisu, kui ma ei tohi kirjutada,” ütles Annika.

„Mu süda tilgub verd,” vastas Q.

„Mida mu ülemused ütlevad?” jätkas Annika. „Mida sinu ülemused ütleksid, kui sa keelduksid uurimast kuritegu, sest mina ei lubanud, kuna tahan sinust kirjutada?”

Q istus samuti ja ohkas raskelt.

„Sorry,” ütles ta ja vaatas Annikale pisut süüdlaslikult otsa, kõhkles seejärel mõni hetk ja sõnas siis: „Küsi minu käest midagi, võib-olla ma oskan vastata.”

„Mispärast?” küsis Annika.

„Sa ei tohi ju niikuinii kirjutada,” vastas mees ja naeratas esimest korda.

Annika mõtles järele.

„Miks laske kuulda ei olnud?” küsis ta.

„Oli küll kuulda, ise sa ju ütlesid.”

„Aga ainult pauhhe.”

„Summutiga püstol mahub sellisesse piklikku kotti, nagu sa kirjeldasid. Ja sa ei mäleta tema välimusest midagi muud? Soengut, riideid?”

Silmad, ainult silmad ja õlapaelad.

„Tal pidid ju juuksed peas olema, vastasel juhul oleks see mulle meelde jäänud, kuid mulle ei meenu küll midagi erilist. Tumedad äkki olid. Näo ees nagu ei rippunud, äkki olid siis üles pandud? Ja kleit, eks tal pidi vist kleit seljas olema? Ma ei mõelnud midagi erilist, nii et küllap nägi ta välja nagu kõik teisedki? Ja kuidas ta kuldsesse saali sisse pääses, kas te selle olete välja uurinud?”

Q lehitses oma pabereid.

„Me uurime hetkel, kas ta võis olla külaliste nimekirjas, muus osas ei oska me midagi öelda. On ka tunnistajaid, kelle ütluste järgi võis see isik olla naiseks riietunud mees. Mis sina selle kohta arvad?”

Mees? Annika turtsatas.

„See oli naine,” ütles ta.

„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”

Annika vaatas protokolli aastast 1964.

„Ta pööras mulle otsa vaadates pilgu üles, nii et ta pidi olema minust lühem. Paljukest selliseid mehi on? Ning ta liikus kiiresti ja kergelt.”

„Mehed siis ei liigu või?”

„Mitte sellistel tikk-kontsadel. Ikka kõvasti peab harjutama, et nendega nii vabalt liikuda nagu tema.”

„Ja sa nägid ta kingakontsi?”

Annika tõusis püsti ja heitis koti üle õla.

„Ei, aga mul on nendest parema labajala peal sinikas. Palun, kas ma võiksin sulle hiljem helistada?”

„Ja kuhu sul on plaanis minna?”

Annika peatus vastumeelselt, ruumikas toas ei jätkunud õhku.

„Toimetusse. Ma pean ju nendega rääkima. Kas sa saad mulle ka ametikeelu peale panna?”

„Sa pead minema kripo kurjategijate profiili osakonda, et robotfoto koostada.”

Annika laiutas käsi.

„Ogar oled või?! Mul on paari tunni pärast tähtaeg, Jansson on juba viimase piiri peale viidud.”

Q astus tema juurde ja nägi välja tohutult kurnatud.

„Palun, ole nii kena,” ütles ta.

Uks avanes ja üks mundris politseinik astus väikesesse kolleegiumisaali. Hetkeks näis Annikale, et tegu on sama mehega, kes ta ülekuulamisele oli saatnud, kuid see oli üks teine, sama tõugu tegelane, laiaõlgne ürgrootsilik etalonpolitseinik, äsja kooli lõpetanud.

Annika peatus ukseavas, pööras ringi ja vaatas komissarile otsa.

„Kas sa tõesti kutsusid mind skandaalinuhiks?”

Mees viipas üles vaatamata käega, et ta uksest välja läheks.

Ta trügis musterpolitseinikust mööda, sai kuulari juhtmest kinni ja sikutas mobiili koti põhjatust sügavusest välja. Politseinikul oli selline nägu peas, nagu ta tahaks vastu vaielda, kuid Annika suunas pilgu koridori lõppu ja sahistas temast eemale, jaksamata ringi vaadata.

„Kus kuradi kohas sa olid?” lõikas Jansson, enne kui Annika midagi öelda jõudis.

„Ülekuulamisel,” vastas ta vaikselt ja hoidis mikrofoni millimeetri kaugusel suust. „Ma sattusin mõrvariga kokku, nad arvavad, et ta astus mulle jala peale.”

Ta tundis valu igal sammul, mida ta vasaku jalaga astus.

„Suurepärane, kaheksas ja üheksas, mis sul veel on?”

„Kuule,” ütles politseinik Annika selja taga, „kellega sa räägid?”

Annika kiirendas sammu ja keset kabineti ukseava jäi ta kleidiserva pidi kinni, komistas ja pillas kuulari maha. Sall libises põrandale ja koridori jäine õhk haaras ta endasse, laskudes niiske rätikuna nahale. Ta väristas end, vaatas ringi, akadeemia liikme asemel oli kaks valges pintsakus valvemeeskonna liiget, selg tema poole.

„Annika?” küsis Jansson, niipea kui naine kuulari tagasi kõrva sai.

„Ma ei tohi kirjutada, Q kehtestas avaldamiskeelu. Arvatavasti saan ma trahvi juba selle eest, kui sinuga mõrvarist üldse räägin. Ma pean minema Kungsholmsgatanile täiendavale ülekuulamisele.”

„Kuule, pane oma telefon ära.”

Annika pööras ringi ja vahtis politseinikule otsa.

„Kuule,” kordas ta, „mina räägin selle mobiiliga täpselt nii palju, kui ma tahan. Kui sulle see ei sobi, siis arreteeri mind.”

Ta pööras ringi ja hakkas edasi minema, et külma käest pääseda.

„Mõistet „arreteerima” ei eksisteeri Rootsi õigussüsteemis,” teatas politseinik.

„Helista ajalehe juristile ja uuri täpselt välja, mida ma tohin öelda ja mida mitte,” ütles Annika mikrofoni. „Kuidas tundub, kas on veel midagi olulist puudu?”

Ta kuulis, kuidas Jansson juukseid katkus, ta mõistis mehe kibestumist ja oleks tahtnud seda leevendada.

„Kõik on puudu. Kõigil teistel on piltidega materjal veebis, meil on ainult agentuuri uudis. Millal sa siia jõuad?”

„Ei tea, aga tulen nii kiiresti, kui saan. Kui palju jõudis Olsson peale saada?”

Jansson ohkas raskelt.

„Mitte midagi. Nurk oli tema arvates vale ja valgus halb, nii et ta ei teinudki pilte.”

„Nalja teed või,” ütles Annika.

Politseinik hoidis Annikale ust lahti, ta sattus sinise saali kohal olevale altaanile, otse esimese kuldsesse saali viiva ukse juurde.

„Mitte just eriti. Ühtki tema pilti ei saa kasutada. Me oleme pildi mõttes täiesti kuival.”

Annikal läks silme ees mustaks.

Mitte fotograaf pole süüdi, vaid alati reporter, eriti kui see sattus olema Annika, eriti just praegu. Ainult kolm nädalat oli möödunud päevast, mil ta käskis peatoimetajal avaldada artikli, mis paljastas ajalehe omanikud diktaatorlike väljapressijatena.

„Mida sul vaja on?” küsis ta.

„Ükskõik mida, kui on verd ja politseinikke…”

Annika lõpetas kõne ja pööras järsult vasakule. Ta oli kuldses saalis sees, enne kui näidiseksemplar jõudis reageerida ja talle järele hüüda, et ta seisma jääks.

Terve banketisaal oli ere ja valge, täis pimestavat helesinist valgust kriminalistide võimsatest prožektoritest. Punnis silmadega naine seinapildilt vahtis tema peale alla, siugjad juuksed ähvardamas teda endasse mässida. Teisel pool, ilma peata Sankt Eriku ees kükitasid kaks meest kohal, kus naine oli surma saanud.

Annika tõstis oma telefoni, käivitas selle serval olevast nupust kaamerafunktsiooni ja vajutas: Pildista. Ta astus veel kaks sammu, pildista, veel viis, pildista.

Politseinik haaras ta käsivarrest kinni, ta tiris end lahti.

Kümme pooljoostes tehtud sammu, pildista, kohtueksperdid märkasid teda ja vaatasid üllatunult üles, pildista.

„Nüüd tuled sa siit ära,” ütles politseinik ja tõstis Annika üles, nii et pind kadus jalge alt, ta viis naise välja rõdule ega pannud teda enne maha kui trepi peal. Annika tundis kivipõrandat talla all, ja üheks peadpööritavaks hetkeks adus ta, et seisab täpselt samamoodi, nagu püütakse telekaamerasse kõik kuningliku perekonna liikmed ja Nobeli preemia laureaadid, enne kui nad alustavad oma pikka sujuvat laskumist mööda üht maailma kõige tuntumat treppi.

Neile avanes küll teistsugune vaade, mõtles ta ja heitis pilgu tuhande kolmesaja külalise õhtusöögi riismetele. Pisut varem samal õhtul olid preemiasaajad silmitsenud piinliku täpsusega kaetud laudu ja pidurõivais inimesi, säravat kristalli ja lehtkullast servaga portselani, lilli ja pasunaid.

Sinine saal oma tummade tellisseintega oli nüüd inimtühi, rohkem saatuse hooleks jäetud kui kunagi varem. Aukülaliste laud oli ära koristatud, kuid ülejäänud nõud olid alles, nagu ka määrdunud laudlinadel kuivanud toidujäägid. Salvrätid olid heidetud taldrikutele ja põrandale, toolid olid laokil, mõned ümber kukkunud. Kell 22.45 oli sinises saalis kogu tegevus seiskunud, aeg oli peatunud ja järgmiste nõude koristamiseks ei saabunudki enam sobivat hetke.

„Kui kaua raekoda ümber piiratud on?” küsis Annika.

„Nii kaua kui vaja. Kus su mantel on?”

Garderoobis seisis üks mundris politseinik. Ta ulatas Annikale sulejope näoilmega, mis väljendas sügavat pettumust saadud tööülesande üle.

„Mul oli jalanõude kott ka,” ütles Annika. „Mustad madalad saapad.”

Politseiniku enesehaletsus oli lausa piiritu, kui ta suundus tagasi saapakotti otsima. Annika pööras selja ja võttis mobiili välja. Samal ajal, kui politseinik tema selja taga garderoobis soris, sirvis ta kuldse saali fotodeni ja vajutas: Saada.

Ta vaatas üksisilmi vestibüüli teokarbikujulisi pronksvalgusteid, samal ajal kui MMS hõljus läbi kottpimeda talveöö minema, et maanduda Õhtulehe fotoserveris.