Читать книгу Nobeli testament - Лиза Марклунд - Страница 2

ANDERS SCHYMAN SEISIS oma nurgakabinetis ja vahtis alla Vene saatkonna poole. Terve ümbruskond oli pime, ainsaks erandiks valgussõõr peaukse juures oleva tuhmi laterna ümber ning valgustus, mis oli pärit vahiputkast, kus passis külmast kange sõdur. Mõnikord tegi sõdur väikese tiiru, paar sammu mööda traataia sisekülge ja seejärel tagasi, aeg-ajalt vehkis sooja saamiseks kätega.

Küll ta oleks alles üllatunud, kui midagi juhtuks, mõtles peatoimetaja. Küll ta oleks ikka jahmunud, kui keegi saabuks autoga kohale ja avaks saatkonnahoone pihta tule või roniks üle müüri ja hüppaks otse tema nina ees alla. Ta ei saaks mitte midagi teha, sest kõik trumbid on sissetungija käes: üllatusmoment, sihiteadlikkus, teadmine sündmuste edasisest arengust.

Me oleme nii kohutavalt kaitsetud, mõtles Anders Schyman. Nii jubedalt haavatavad. Mitte kuidagi ei ole võimalik olla pidevalt valvel, unustamata turvakontrollis pisimatki detaili. Terve maailm seisis sama dilemma ees, mitte ainult lääneriigid, mitte ainult demokraatia: kõiki puudutas tõeliselt jõhker kuritegevus täpselt ühepalju.

Raha ja võim ja mõjuvõim, mõtles Schyman. Maailm ei ole kunagi olnud kaitstud selliste eest, kes proovivad kõike seda üle teiste trampides saavutada, kuid tundub, otsekui oleks olukord muutunud tooremaks ja hullemaks.

Ringles kuulujutt, et Nobeli-mõrtsukas oli naisterahvas. Pressikonverentsil polnud politsei üleüldse midagi kinnitanud ega ümber lükanud, ei tahtnud poetada sõnakestki võimalike ohtude või turvameetmete kohta. Turvameetmed olid olnud tasemel, kuid ei teatud, milline lüli täpselt alt vedas. Turvasüsteem ehitati üles plaanipäraselt, kuid ei olnud üheselt teada, miks kõik ebaõnnestus.

Lund oli hakanud sadama, üksikud räitsakad langesid kõheldes maapinna poole. Anders Schyman tundis väsimust silmis kipitamas, ta pilgutas paar korda ja istus oma kirjutuslaua taha, vaatas käekella.

Võib-olla ma ei peakski üldse sellega tegelema, hoolimata kõigest, mõtles ta. Kui see ongi uus aeg, kui see ongi uus kurss, kui terrorism on siin kanda kinnitanud ja kogu tulevik seisneb turvalisuse tagamises, siis peaksin ehk laskma kellelgi teisel oma töö üle võtta. Terrorismi saabumine on üksikisiku vabaduse hukk. Turvaaspekti hakatakse kasutama üha suuremate piirangute, üha laialdasema valve argumendina, avalikkuse printsiip muutub kõlisevalt õõnsaks. Ehk on uue aja vaatlemiseks tarvis ka uutmoodi ajakirjanikke, ja küllap on neil tarvis ka uut tüüpi juhte.

Hetkeks langes ta enesehaletsusse, omanikud ju teda niikuinii ei usaldanud, rohkem vastutusrikkaid ameteid enam ees ei terendanud.

„Annika on kohal,” teatas Jansson sisetelefonist.

Ta vajutas nupule ja kallutas end vastamiseks ettepoole.

„Väga hea. Võta ta kaasa ja tulge minu juurde.”

Kuidas see naine küll välja näeb, mõtles ta, kui Annika tuppa astus. Kauboisaapad, must sulejope, hiiglaslik räpane kott ja roosa tüllseelik. Juuksed oli ta pealaele suureks kuhjaks kokku tõmmanud ja pliiatsi läbi vajutanud, et see kõik alla ei vajuks.

„Jurist kinnitas, et ta ei tohi kirjutada mitte midagi tulistamise ning sellele eelnenud või järgnenud sündmuste kohta,” ütles Jansson ja potsatas ühele toolile istuma. „Teda ei tohi ka intervjueerida, samuti ei tohi ta mingil muul moel edasi anda oma tähelepanekuid seoses kuriteoga. Avaldamiskeelu rikkumine ei ole kohtumenetluse seaduse alusel karistatav, kuid on trahvitav, ei saa mina sotti, mida see tähendab…”

„Mida sa nägid?” küsis Anders Schyman.

„Nagu sa just kuulsid…” alustas Annika Bengtzon, kuid vajus seejärel teisele toolile, kahvatu ja veidi higine ja närvis.

Peatoimetaja hajutas ta kõhklused, Annika näis mehe silme all kokku tõmbuvat ega jaksanud vastu puigelda.

„Ma nägin päris hästi seda, keda nad mõrvariks peavad,” ütles ta. „Vist ei olnud kuigi palju neid, kes…”

Ta tõmbas käega üle juuste, nii et pliiats tuli lahti, juuksed langesid näo ette nagu tume kardin.

„Ma olen kolm ja pool tundi kripos istunud ja proovinud kahtlusaluse kohta robotfotot teha. Ei tulnud suurem asi, kuid politsei ütleb, et see on ikkagi palju parem kui kirja pandud tundemärgid…”

„Nii et sa nägid mõrvarit?” küsis peatoimetaja ja märkas piinlikkusega, et hääl kõlas erutatult. „Nii et tulistaja oli siis naisterahvas, kas sa nägid mõrva ka pealt?”

Reporter vaatas alla oma kätele ja kõhkles.

„Ta vaatas mulle otsa,” ütles Annika Bengtzon ja tõstis pilgu Schymanile. „Ta vaatas mulle otsa, kui ta suri.”

„Caroline von Behring? Sa nägid, kui teda tulistati?”

Alateadlike liigutustega kruttis Annika oma juuksed uuesti krunniks kokku ja kinnitas pliiatsiga pealaele. Ta pilk puhkas kusagil Vene saatkonna katuse kohal, kui ta vastas.

„Tema pilgus oli midagi kummalist,” sõnas Annika Bengtzon ja vaatas uuesti aknast välja, kui käed sülle maandusid.

„Ja sul ei ole siis midagi pakkuda? Meile, ma mõtlen, oma tööandjale?”

Annika vaatas talle otsa, pilgus vilksatas tume vari.

„Ma ei tea mitte midagi politsei tööst peale selle, mida ma ise pidin üle elama, selles osas olete minust palju paremini kursis. Ma oletan, et Silvia kleidi värv ei ole enam kuigi aktuaalne.”

Anders Schyman surus ärrituse alla ja pööras tähelepanu öötoimetajale.

„Kas me saaksime sellest keelust kuidagi mööda hiilida?”

„Juristi arvates ei saa.”

Peatoimetaja tõusis püsti, suutmata paigal püsida.

„Just seda ma olengi kartnud,” ütles ta natuke liiga valjusti ja laiutas käsi. „Meil on haruldane info otse allikalt ja politsei paneb veto peale. Terrorismiseadused ongi juba jõustunud. Need keelavad meil kirjutada ühest kõige skandaalsemast kuritööst läbi aegade, ja mis pagana ettekäändel? Meil on ju ometi demokraatia, kurat võtaks!”

Jansson heitis korraks pilgu oma käekellale, ta tundis end alati halvasti, kui tunded üle keesid.

„Kohtumenetluse seaduse kahekümne kolmas peatükk,” lausus Annika, „kümnes paragrahv, viimane lõik. Peamise tunnistaja ütlusi saab eeluurimise juht raske kuriteo kahtluse korral kaitsta. See on iidvana seadus, algselt mõeldud selleks, et uurimist ei saboteeritaks.”

„Alati leiab põhjuse, miks sõnavabadust piirata,” vastas Schyman ja viibutas sõrme oma alluvate poole. „Ja kuidas, põrgu päralt, said nad üldse lasta millelgi sellisel juhtuda? Kas raekoda siis üldse ei turvatud?”

Annika Bengtzon tõmbas peopesaga üle silmade.

„Muidugi turvati, kuid Nobeli õhtusööki on alati peetud tavapärase turvaklassiga ürituseks. Turvatase on juba aastaid samasugune olnud. Riiklik politsei teeb koostööd kapo ja korraldaja ja raekoja juhtkonnaga, nagu ikka.”

„Tavaline politsei seisab ukse peal ja kapo tegeleb isikute kaitsega,” võttis Schyman kokku.

„Täpselt,” ütles Annika ja ta hääl kõlas väga väsinult. „Teetõkked raekoja ümber ei ole kunagi kuigi ulatuslikud. Palju suurem töö on kontserdimaja turvamine auhindade jagamisel, terve Hötorget tehakse tühjaks ja osa Kungsgatanist pannakse kinni…”

„Aga ihukaitsjad?” küsis Anders Schyman. „Kus kuramuse kohas nemad olid?”

„Kapo ei kommenteeri ju kunagi ihukaitse teemat,” vastas Annika, „kuid eskordimäärus paneb paika, kuidas ja millisel kujul politsei transpordib ja valvab valitsust ja kuningakoda ja külalisi riigivisiitidel ja nii, eks on mingid funktsioonid…”

Anders Schyman tõstis käed üles, et reporteri monoloogi katkestada.

„Ma räägin politsei totaalsest ämbrist,” ütles ta. „Kuidas sai selline asi juhtuda? Ma tahaksin sellele keskenduda. Keskenduda! Politsei ei tohiks küll jumala eest ainult mingite uute seaduste üle vingumisega puhtalt pääseda…”

„Kas soovid enne hommikusi väljaandeid kiiret ülevaadet?” küsis Jansson ja kohendas end tujutult toolil.

Anders Schyman võttis uuesti istet, nägu pärast vihapurset tulitamas, ja viipas nõusolevalt Janssonile.

„Piltidega kuriteokohast on meil jama,” sõnas Jansson. „Ulf Olsson, tead küll, see kehkenpüks, kes jumaldab esikaid ja avamisi, tal oli Madeleine’ist viissada kaadrit, kuid atentaadist mitte midagi. Ei õnnestunud tal sättida ei ava ega teravust ja ta ajab kõik kaamera väheste pikslite süüks. Annika sai teha mõned klõpsud kuldses saalis, kui kogu raekoda oli juba sisse piiratud, need on unikaalsed kaadrid, kuid tehtud mobiiltelefoniga, nii et tehniline kvaliteet jätab soovida, tõmbame ühe neist kaheksandale ja ühe üheksandale, kaks kohtueksperti vereloigus, päris karm.”

„Kuidas me sealt edasi läheme?” küsis Schyman.

„Uurime riigitelevisioonist ja vaatame, äkki nad annavad mingit materjali, mis neil eetrisse ei lähe. Neil oli tulistamise hetkel kaamera kuldses saalis, kuid see olevat olnud saali teises otsas orkestri juures. Iseasi, palju me sealt saame, ja kas nad üleüldse midagi annavad.”

„Muidugi nad ei anna,” ütles Schyman. „Miks nad peaksid?”

„See on ikkagi päris eriline värk,” väitis Jansson vastu.

Peatoimetaja sai taas vihaseks.

„Mis mõttes?” küsis ta. „Mis selle mõrvaga siis nii väga erilist on, peale selle, et see pandi toime ebatavaliselt avalikult?”

„Kolmikmõrv,” ütles Jansson. „Teine turvamees just suri, kolmanda seisund on endiselt kriitiline. Ja ma ei usu, et see on kellegi arvates tavapärane mõrv.”

„Surnud turvameestel olid ka kindlasti pere ja lapsed,” lisas Annika.

Peatoimetaja tõusis uuesti püsti.

„Nii et need mõrvad on nii ebaharilikud, et meil on vaja uusi seadusi?” küsis ta. „Nii erilised, et äkitselt lähevad käiku hoopis uued eetikareeglid?”

Annika Bengtzon vaatas kella ja piidles öötoimetajat.

„Mis meil veel on?” küsis ta.

„Raekoja juures on vabakutselised fotograafid, sealt saame veel materjali. Kogu kuramuse linn on ju kinni pandud, nii et karmi silmavaatega politseinikke ja suuri autosid on meil kõvasti. Öine politseioperatsioon, see on kümnes-üheteistkümnes.”

Anders Schyman ei mallanud paigal istuda, ta kõndis väikese tiiru ja jäi seisma seljaga saatkonna poole.

„Kas politsei loodab kedagi mõistliku aja jooksul kinni võtta?” küsis ta.

„Paat, millega see naine putku pääses, leiti Gröndalis, arvatakse, et ta kadus sealt autoga Södertälje suunas. Ja tal pidi olema abilisi, paadi juht ja võib-olla keegi seestpoolt ka.”

Anders Schyman võttis pastaka ja koputas sellega vastu pöidlaküünt.

„Miks lõunasse?”

„Politsei jääb endale kindlaks, et neil oli kõrgendatud valmidus ja et nad said teed silmapilk kontrolli alla. Põhja või ida poole sõites oleks ta kätte saadud, ja lääne pool on ju ainult vesi. Meil on põgenemistee kohta graafik üsna täpsete kellaaegadega, politsei arvates oli ta Skärholmenist lõuna pool enne 23.05, sest siis olid seal juba tõkked ees.”

Ta märkas, kuidas Annika pastakat vahib, ja viskas selle käest.

„Mis pildid ohvritest jäid?”

Pärast seda, kui nii autoregister kui ka passiregistrid oma arhiivid kinni panid, oli ohvrite piltide hankimine paras peavalu, veel üks 11. septembri tagajärg, uue aja märk.

„Nii von Behring kui ka Wiesel olid ju vägagi avaliku elu tegelased, nii et mõlemast on palju pilte. Pildi-Pelle printis välja ühe telekaadri sinisest saalist, nad istuvad kõrvuti ja naeravad ja joovad terviseks, vähe jama kvaliteet on sellel ka, aga see läheb kuuendale-seitsmendale… Ja siis on meil kuningapaar ja nende reaktsioonid, nad ei näinud küll mitte midagi, kuid Berit on selle kuradi dramaatiliseks keeranud. Nad istusid Printsi galeriis ja vestlesid paari laureaadiga, kui paugud käisid. Kui mõõta vahemaad mõrvari ja kuningapaari vahel, siis oli see vahest ainult mõnikümmend meetrit, kuigi pool sellest oli muidugi kivisein…”

„Kuidas me esikülje hommikuste väljaannete jaoks ümber teeme?” katkestas peatoimetaja teda.

„Me ootame robotfotot, tekstiks „Mõrvari nägu” või midagi sellist.”

Anders Schyman tundis, kuidas ta väsinud aju tõmbub kokku ja kägardub pisikeseks rosinaks kõige ülemise kaelalüli juures.

„Ootame robotfotot, mille meie reporter on koostanud ja mida me ei saa sisse panna, sest mingi kuramuse politseiriik ütleb meile, et me ei tohi teha oma tööd, teavitada üldsust…”

Ta vajus uuesti istuma, vehkis käega.

„Minge lehte tegema,” ütles ta, „aga ma tahan uut esikülge enne trükikotta saatmist näha.”

Samal ajal, kui kolleegid oma asjad kokku korjasid ja kabinetist lahkusid, tõusis ta püsti ja läks akna juurde, et näha, millega vene sõdur tegeleb.

Valvuriputka oli tühi.

Sõdur oli kadunud.

Annika läks oma kabinetti ja kirjutas üles kõik, mis tal meeles oli. Ta pani täpselt kirja, mis toimus, nii nagu see tal meelde oli jäänud, sealhulgas Bossega tantsimise. Kõik üksikasjad, mida politsei oli öelnud, kõik, mida ta nägi ja mida tundis.

Tekst tuli halb ja üsna segane, kuid see polnudki avaldamiseks mõeldud. Ta tahtis mälule toetuspinda, ta oli kuulanud piisavalt palju kohtuprotsesse, et mõista, kui palju tunnistaja unustab. Nende mälupildid muutusid ajas, ja ta tahtis säilitada oma algsed muljed.

Selleks et tekstist ei jääks jälge ajalehe serverisse, kirjutas ta otse veebi oma elektroonilisse arhiivi, internetipostkasti aadressiga annika-bengtzon@hotmail.com. Sinna pani ta tavaliselt tekstid, millele tahtis muudest arvutitest ligi pääseda, või sellised asjad, mida soovis toimetuse eest salajas hoida.

Annika jäi pärast arvuti väljalülitamist veel mõneks ajaks istuma ja lasi pilgul üle toimetuse käia. Väsimus kisendas kehas, ometigi oli kahtlane, kas ta sel ööl üldse sõba silmale saab.

Ta nägi Janssonit suitsuruumi poole astumas, sigaret ja kohvitass käes, võttis oma riided ja kõndis kahinal tema juurde.

„Täna oli vanal ikka eriti sitt tuju,” ütles Jansson ja vaatas vilksamisi Annikat, too istus oma kohvitassiga ta kõrvale.

„Ta on alati selline, kui mina läheduses olen,” vastas Annika ja vaatas oma kohvi. „Ta on jube vihane selle peale, mida ma omanikest ja TV Scandinaviast kirjutasin, kuulsid, et ta ei saagi Ajalehtede Liidu esimeheks?”

Jansson süütas selle öö sajanda sigareti ja puhus suitsu oma kohvile.

„Minu arvates võtad sa seda liiga isiklikult. Ta on ju täiskasvanud inimene, kellel on paras ports vastutust, ta ei saa ju võtta südamesse selliseid pisiasju, siis ei saaks ta ju muud üldse tehagi.”

Annika tundis joogi kuumust läbi õhukese plasti, liigutas natuke sõrmi, et need kõrvetada ei saaks.

„Ma tunnen Schymanit,” ütles ta vaikselt. „Rohkem, kui kõrvalt võib paista. Ma tean, mis mees ta on, ja usu mind, ta ei võtnud seda asja sugugi kergelt. Küllap see läheb üle, aga mitte enne, kui juhatuse esimees on talle andeks andnud. Pakun, et läheb veel pool aastat, enne kui mind külmkapist välja võetakse.”

Jansson rüüpas häälekalt sõõmu kohvi.

„Mis jutt see on?” küsis ta pärast neelamist. „Mis mõttes külmkapist? Nobeli pidustustele saatmine on ju ometi auväärt ülesanne?”

„Ulf Olssoniga koos? Nalja teed. Ja selles kostüümis?”

Ta võttis roosa polüesterseeliku servast kinni, palistus oli rebenenud. Ta tundis kõrvalt Janssoni pilku, mõnikord vaatas mees teda samamoodi, nagu vaadatakse imelikku taime või tundmatut lindu, mitte üldse pahatahtlikult, vaid nagu imestades, nagu botaaniku või ornitoloogi pilguga.

„Kuidas seal tegelikult oli?” küsis Jansson ja tõmbas sügava mahvi.

Annika pani korraks silmad kinni, manas silme ette sinisesse saali astumisel tekkinud mulje.

„Suurejooneline, vähemalt alguses. Palju küünlaid, hulk inimesi. Üsna vastik toit, eelroog ei kõlvanud üldse süüa. Kuid see oli soe, üldse mitte külm, nagu tavaliselt öeldakse…”

Ta oli sattunud Bossega Konkurendist sama laua äärde, nad olid varem kohtunud, muuhulgas ka Yxtaholmi lossis Michelle Carlssoni mõrvast lugu tehes. Nad olid rääkinud ja naernud, teineteist riivamisi puudutanud ja terviseks joonud.

„Kas see vastab tõele, et ajakirjanikud pannakse alati posti taha istuma, et nad midagi ei näeks?”

Annika noogutas.

„Täitsa tõsi. Kolm ja pool tundi, ja meil pole aimugi, mis toimub aukülaliste laua juures. Teie nägite vast telekast palju paremini. Tahad veel midagi teada?”

„Kas sa nägid tõepoolest mõrvasid pealt?”

Annika hingas sügavalt sisse ja kogus end.

„Ainult üleval kuldses saalis, ja seal suri ainult von Behring.”

Ta jäi vait, meenutas naise selgeid silmi, tema keha, mis lebas täiesti liikumatult.

„Ma nägin, kuidas ta pihta sai, ja siis kukkusin ma ta kõrvale…”

Ta kuulis ise ka, kuidas ta hääl murdub ja kuidas tema kõrist tungib välja nõrk heli, väike nohin, mida ta üritas piinlikkusest kohvilonksuga varjata.

„Kuid sel hetkel ma mõrvarit ei näinud ja ma ei näinud ka, kuidas ta tulistas.”

Jansson süütas uue suitsu.

„Kuidas sa siis robotfotot said teha?”

„Ma põrkasin temaga kokku mõni hetk enne laske, ta astus mulle jala peale.”

Annika pani plasttopsi põrandale ja tõmbas saapa jalast. Läbi nailonsuka paistis sinakaslilla verevalum, umbes viiekroonise mündi suurune.

„Oh sa poiss,” ütles Jansson.

„Nad tulevad pildiga homme välja, võite kindlad olla, nad pidid veel enne mõne teise tunnistajaga üle vaatama.”

„Kuidas see neil üleüldse käib? Kas keegi istub ja joonistab?”

Annika tundis, kuidas õlad lõdvestuvad ja esimest korda terve öö jooksul alla vajuvad.

„Kõik tehakse arvutis. Istutakse Kungsholmsgatanil vanas politseimajas, tavalises kolme arvutiga kabinetis. Nad alustavad tööd sellega, kellel on kõige põhjalikum info, kes nende arvates kõige rohkem nägi. Kui oled oma jutu ära rääkinud, siis tuleb seda uuesti teha, ainult et tagurpidi, siis tulevad uued asjad välja. Kronoloogiliselt rääkides otsid asju, mis üksteisega haakuksid, et sündmused edasi liiguksid…”

Ta märkas, kuidas ta laterdas, kuid ei saanud sinna midagi parata, sõnad voolasid temast välja, nagu oleksid terve öö paisu taga kinni olnud, Jansson kuulas ja noogutas ja suitsetas ja Annika tundis, et rääkimine teeb talle head.

„Ma pidin minema veerandtunniks välja kohvi jooma ja kui ma tagasi tulin, oli kriminalist teinud arvutis pildi, ja siis pidin ma hakkama näitama, mis oli kõige rohkem valesti. Ma ütlesin, et soeng, ja siis ta hakkas naerma ja ütles, et kümnest naisest üheksa alustab alati sellest, et soeng on vale. Siis ma muudkui muutsin ja muutsin, nii kaua kuni nägin midagi, mis ei olnud sarnane, pidin ma seal olema, sellepärast läkski nii palju aega…”

„Kas ta istus ja joonistas erinevaid ninasid?”

Annika rüüpas oma jahtunud kohvi ja raputas pead.

„Kõik oli ühes arvutiprogrammis, kus oli sadu erinevaid ninasid, mida sai ringi tõsta, muuta vajadusel suuremaks ja väiksemaks. Ja siis silmad ja huuled ja nii edasi…”

„Vau,” tegi Jansson.

Annika hoidis plasttopsi peos ja teadis, et mees küsib seetõttu, et hoolib temast, mitte robotfotost.

„Aitäh,” ütles ta vaikselt.

Silmapilk vajutas öötoimetaja koni tuhatoosi laiaks ja tõusis järsult püsti.

„Ei, kurat küll,” sõnas ta, „nüüd aitab.”

Ning Annika jäi üksi suitsuruumi istuma ja nägi läbi nikotiinist määrdunud klaasi, kuidas toimetus kogus hoogu järgmiseks hingetõmbeks, uueks tiraažiks, uueks päevaks.