Читать книгу Õnnelik tänav - Лиза Марклунд - Страница 2

ESIMENE ASI, mida naine märkas, oli vaikus. Koer ei haukunud. Harilikult seisis ju koer garaažiukse juures ja ulgus nii, et vahutas, ta rebis nööri, kuni kaelarihma surve kõrile moonutas haukumise hingetuks susinaks.

Sel koeral on midagi viga, oli ta alati arvanud. Kui see oleks inimene, oleks tal mingi neuropsühhiaatriline diagnoos, selles oli naine täiesti kindel. Tegelikult oli looma päris armas vaadata, süsimust karv ja suured käpad, kuid ta silmad olid kõõrdi ja hambad liiga suured. Loom jättis kontrollimatu ja mitteusaldusväärse mulje. Kuna ta ei haukunud, tekkis naises põgus ja raskesti määratletav kergendustunne.

Vabanemistunne kadus aga kohe, kui naine jõudis tagaukseni ja leidis, et see pole lukus. Ta avas ukse hääletult, seisatas lävel, tundis, kuidas maja kuiv soojus näkku voogab.

Sees kajas tühjus. Siis tuli lõhn. See polnud eemaletõukav, lihtsalt võõras. Veidi magus ja ühtlasi terav. See ei olnud siin omane.

Kiiresti astus ta sammu pesukööki ja tõmbas enda järel ukse kinni nii vaikselt kui suutis. Ebameeldivustunne kasvas. Oli väga vaikne. Ta kuulis peas kohisevat omaenda südamelööke.

Aeglaselt ja hääletult kummardus ta ja võttis saapad jalast. Nende ümber oli juba tekkinud tilluke veeloik. Midagi mõtlemata võttis ta tööpinnalt nõudepesulapi ja kuivatas pleki ära. Ta sussid seisid pesumasina kõrval, kuid millegipärast jättis ta nad sinnapaika. Ta pistis kindad taskusse, võttis mantli, mütsi ja salli ära ja riputas need koos käekotiga tagaukse kõrvale nagi otsa. Läks seejärel sukkade väel köögi poole. Hais muutus teravamaks.

Kraanikausi kohal põles lamp. Kolmas viga, mõtles ta.

Koer. Tagauks. Kraanikausivalgustus.

Keskkonnateadlikkus, tuli mõte. Peab olema keskkonnateadlik. Elektrit kokku hoidma. Poliitiku usaldusväärsuse seisukohalt on see tähtis. Olemaks valijaile hea näide, eeskuju.

Naine kustutas tule, möödus nõudepesulauast ja jõudis esikusse.

Seal lamas koer.

Alguses arvas naine, et see oli on mingi teine koer. Loom paistis nii väike. Elutus oli teda vähendanud. Pulbitsev energia, mis koera tema eluajal ümbritses, oli kadunud ja võltsil pärsia stiilis esikuvaibal oli temast järel vaid räbal. Seda vaipa oli täiesti võimatu tolmuimejaga puhtaks saada. Naine pidi selle pärast alati rulliga üle käima. Koera veri ei olnud imendunud kiletaolise akrüülmaterjali sisse, vaid jäänud pinnale ja pruuniks käkiks kuivanud.

Naine hingas nüüd pingsamalt. Kaenlaalused hakkasid higistama nagu siis, kui hääled valjenesid, kui õpilased tema vanas koolis enam õpikuisse ei süvenenud ja kingadega vastu tsementpõrandat prõmmisid. Ta püüdis end kokku võtta.

Tegelikult ei olnud koer talle kunagi meeldinud. Koera nimi oli Stefan. Kuidas saab üldse koerale niisuguse nime panna?

Naine liikus end tihedasti vastu seina hoides edasi ja jõudis elutuppa. Kardinad olid ette tõmmatud. Ta pilgutas pimeduses paar korda silmi. Tuba oli tühi. Õhk oli soe ja paks. Naine neelatas. Ta peaks siit lahkuma. Otsekohe.

Keegi pidi olema koera tapnud. See ei olnud õnnetusjuhtum. Miks koer tapeti?

Kostis mingi hääl. Keegi oigas. Või köhis? Õõnes heli, mehehääl.

Naise liigutused kangestusid.

Hääl tuli ülevalt magamistoast.

Naine vaatas trepi poole.

Peremees ei tohi teda näha. Kuidas ta asja selgitaks? Mida ta siin teeb? Kuigi uks oli lahti, lukustamata. Sisse oleks võinud igaüks tulla.

Naine vaatas jälle koera.

Vist on peremees ise koera ära tapnud. Miks ta tappis koera? Kas lastega on midagi juhtunud? Mõtle, kui seal üleval on lapsed!

Talle tundus, et ülevalt kostis jälle mingi hääl, kuid ta polnud kindel.

Mida ta peaks tegema? Maja peaks olema tühi. Lukus, tuled kustutatud.

Naine seisis esikus veel mõne minuti või ehk vähem.

Siis pühkis ta peod vastu püksisääri ära, astus paari nobeda sammuga koera laibast mööda ja kiirustas trepist üles, hingetu, enne kui jõuab ümber mõelda. Viiendast ja seitsmendast astmest astus üle, need nagisesid.

Lastetoa uks oli kinni. Naine avas selle ettevaatlikult, teadis, et see ei kriuksu. Alles paar nädalat tagasi oli ta uksehingi õlitanud. Jänestega ruloo oli alla tõmmatud. Kaisuloomad oma nukuvoodikestesse magama pandud. Muidu oli tuba tühi. Laste voodid üles tehtud ja puutumatud. Isaki, Samueli ja pisikese Elisabethi säng akna all. Naine ohkas kergendatult, sulges enda järel ukse. Ta läks edasi suurde magamistuppa.

Kaheinimesevoodis lamas peremees, kui see nüüd oli tema. Naine oli meest näinud ainult pulmafotol ja tema nägu ei olnud äratuntav. Suu oli ammuli lahti, esihambad ära. Keha lebas ebaloomulikus asendis, naine ei teadnudki, et jalad ja käed võivad sellistes poosides olla. Mehel olid püksid jalas ja särk seljas. Sokke polnud. Ta jalatallad olid katki.

Naine vaatas meest ja tundis, kuidas ta keha täitus millegi raske ja soojaga, see ulatus seest välja ja muutis hingamise raskeks.

Keegi oli peremehega nii teinud. Mõtle, kui see inimene viibib veel majas?

Mehe kurgust tuli kurisev hääl. Naise jalgadest kadus raskus, ta koperdas tagurpidi välja ülemisse esikusse, sai tasakaalu tagasi ja möödus lastetoast, läks trepist alla, mööda koeralaibast kööki ja siis pesukööki.

Higi jooksis külgi mööda alla, kui ta mantlinööpide kallal näperdas. Ta nuttis, kui enda järel tagumise ukse lukustas, põletavad kurbuse- ja võibolla natuke süüpisarad.

LIFT TEGI PLINN, pidurdas ja avas imeva häälitsusega uksed. Nina Hoffman vaatas ebaledes digisilte, kas oli ikka õige korrus?

Ta astus punaseksvärvitud mademele, uksed tema taga sulgusid. Kume madal heli andis märku, et lift tema järel kadus kusagile selles hermeetiliselt suletud hoones. Ta seisis üksi vaikuses.

Kõik sobis, õige trepikoda ja õige korrus.

Vasakule jäi valvesüsteemi ja koodlukuga klaasuks.

Nina läks ukse juurde ja vajutas nuppu, mida pidas kellaks. Kuulda polnud midagi.

Naine ootas, suu ja kurk kuivad. Mööda sahises üks lift, ta ei saanud aru, kas see sõitis üles või alla. Hetkeks haaras teda must ja peadpööritav ebakindlus. Mida ta üldse teeb? Kas ta tõesti hakkab sellega riskima – jälle?

Siis lähenes summutatud kontsaklõbin. Teisele poole klaasust ilmus korraga üks nägu. Nina astus tahtmatult sammu tagasi.

„Nina Hoffman?”

Naine oli lühike ja blond, vormikas ja kõrgetel kontsadel. Barbie-nukk.

„Tere tulemast keskkrimisse. Astu edasi.”

Nina tegi sammukese koridori. Lagi oli kohutavalt madal. Kusagil põrises ventilaator. Põrand oli läikivaks poonitud.

„Ma tulin sissejuhatavale kursusele,” ütles Nina selgitavalt. „Sa võib-olla juhatad mind …?”

„Luureteenistuse juhataja palub öelda, et ta tahab sinuga kohe rääkida, kas sa tead, kus ta istub?”

Kuidas ta pidi seda teadma?

„Ei,” vastas Nina.

Barbie seletas.

Nina sammud kopsisid kumedalt mööda linoleumi, kuid kaja ei olnud. Ta möödus avatud ustest, häälekatked tantsisid mööda, laeakendest langes sisse päevavalgus. Koridori lõpus pööras ta vasakule ja jõudis nurgatuppa vaatega Bergsgatanile.

„Nina, astu sisse.”

Komissar Q oli ametikõrgendust saanud. Ta oli lahkunud Stockholmi politsei isikuvastaste kuritegude uurimise grupist ja saanud luureteenistuse juhiks.

Nina astus kabinetti, nööpis jaki lahti.

„Tere tulemast keskkrimisse,” ütles mees. Tõenäoliselt tervitati niimoodi kõiki uusi töötajaid.

„Aitäh.”

Nina silmitses meest kirjutuslaua taga, püüdes seda mitte liiga avalikult teha. Komissari eredavärviline havaisärk vastandus teravalt riigiasutuse sisustusele. Nad olid varemgi kohtunud – kui politseinik David Lindholm leiti mõrvatuna (kui Nina leidis Davidi mõrvatuna), naine mõtles omaette, kas komissar seda mainib. Q kirjutuslaud oli täiesti tühi, seal oli ainult kohvikruus, sülearvuti ja kaks õhukest mappi. Mees tõusis, tuli ümber laua ja tervitas Ninat tugeva käepigistusega.

„Ei ole jõudnud veel labürindis orienteeruda?” küsis ta ja viipas toolile.

Kuidas ta oleks jõudnud seda teha? Ta tuli alles viis minutit tagasi.

„Veel mitte.”

Nina riputas jaki tooliseljale ja võttis istet. Päike oli palav ja ebamugav. Komissar läks oma kohale tagasi, nõjatus tahapoole ja vaatas teda uurivalt.

„Sul on täna sissejuhatav kursus, eks ole?”

Terve nädala, oli Ninale öeldud.

„Jah, on küll.”

Mees tõmbas ühe mapi enda poole, pani lugemisprillid ette, avas esimese lehekülge ja luges Nina elulookirjeldust.

„Politseikõrgkool,” lausus ta. „Seejärel Katarina politseijaoskond Södermalmil, seal aspirant, assistent, inspektor. Siis jälle õpingud, Stockholmi ülikool, 240 ainepunkti käitumisteaduses. Kriminoloogia, sotsiaalpsühholoogia, etnoloogiakursus.”

Komissar vaatas talle üle prillide otsa.

„Miks käitumisteadus?”

Sest ma olen segaduses, sest ma tahan inimest mõista.

„See tundus … huvitav.”

„Sa räägid hispaania keelt, nagu ma aru saan? Ja saksa ja portugali keelt?”

„Ma olen üles kasvanud Tenerifel. Mu isa oli sakslane. Ma saan portugali keelest aru, aga väga hästi ei räägi.”

„Aga inglise keelt?”

„Ikka.”

Komissar lõi kausta kokku.

„Kui ma selle koha vastu võtsin, siis tahtsin, et võiksin tööle võtta mõned oma inimesed. Ma tahan sind siia.”

Nina ei vastanud, lihtsalt vaatas meest tähelepanelikult. Mida too silmas peab? Miks huvitas teda Nina haridus?

Q pani mapi kinni ja lükkas prillid laubale.

„Miks sa Katarina jaoskonnast ära tulid? Ja uuesti õppima läksid?”

Nina vaatas teda veel paar pikka sekundit.

Sest kogu mu perekond on mitu põlvkonda olnud kriminaalne. Sest mina valisin sama tee, ainult et vastupidises suunas. Sest ma lasksinühes Maroko hašišifarmis maha oma venna.

„Ma tundsin, et tahan areneda … et mul on rohkem pakkuda.”

Q noogutas taas, vaatas rahulikult Ninat.

„Mendislängi me siin ei kasuta,” ütles ta. „Me püüame olla erilised, siin on kõrvalekalded ainult eeliseks. Me tahame tööle naisi, homosid, sisserännanuid, lesbisid, haritlasi, igasugu normist kõrvalekaldujaid.”

Kas mees püüab teda šokeerida? Siis peaks ta küll rohkem pingutama. Või tahtis ta teada Nina seksuaalseid eelistusi?

Nina ei vastanud.

Mees muigas kergelt.

„Kuna sa oled väljaõppinud politseinik, siis on sul ikka politsei õigused, seega võid sa läbi viia ülekuulamisi ja nii edasi, kui sa seda vajalikuks pead, kuid su ametinimetus on niisiis operatiivanalüütik. Kui vajalikuks sa seda sissejuhatavat kursust pead.”

Nina vaatas mehele otsa ega vastanud.

„Ma pean silmas, et ajaarvestust sa ju oskad pidada, Lamia korraldab läbipääsuloa ja arvuti ja sisselogimise, kolleegid läbi käia ja ennast tutvustada võid ju ka töö käigus?”

Lamia oli see blondiin.

Nina oleks hea meelega kursuse läbi teinud, ta ei olnud üldse kindel, kas ta enam mäletab, kuidas aega arvestada. Süsteemi oli kindla peale ajakohastatud nende nelja aasta jooksul, mis ta politseiametist ära oli olnud.

Luureteenistuse juht võttis tema vaikimist jaatava vastusena.

„Kas sulle Ingemar Lerbergi nimi on tuttav?” küsis ta.

Nina soris sekundi murdosa vältel mälus, ametist lahkunud poliitik.

„Jah, muidugi.”

Komissar Q avas teise kausta ja sättis prillid taas nina peale.

„Lerberg leiti oma kodust Solsidani linnaosas Saltsjöbadenil kehaliselt väärkohelduna, ei ole kindel, kas ta jääb ellu. Nacka lähipolitsei palub meilt abi, kas sul on seal mõni kontakt?”

Solsidan, kas see polnud mitte komöödiaseriaal?

„Ei, mitte päris.”

Mees ulatas mapi üle kirjutuslaua.

„Me koostame tänase päeva jooksul uurimisgrupi, hakatuseks ainult paar-kolm inimest. Ma tahaksin, et sina sõidad kohale ja vaatad asja üle. Ära karda küsida, kui midagi teada tahad, võta seda kui sissejuhatust töösse.”

Komissar vaatas Ninale otsa ja naaldus vastu seljatuge.

„Kohtume homme hommikul kell üheksa tööjaotusruumis. Võta kaasa, mis sul on. Lamia korraldab sulle auto.”

MAJA ASUS omaette, tänava lõpus, väikese raudteejaama lähedal.

Annika Bengtzon lülitas kojamehed välja, kallutas end ettepoole ja vaatas kissitades läbi tuuleklaasi. Kliimaseade sülitas näkku sooja, läppunud õhku, ta keeras ventilaatori maha ja vaatas piki tänavat alla.

Nacka politsei oli ära piiranud tagasipöördekoha ja sõidutee vastaspoole, terve krundi ja ka osa naaberkrundi muruplatsist. Mitu teist ajakirjanikku olid oma sõidukid juba teepeenrale parkinud ja kas istusid uduste akendega autodes, kliima sisse lülitatud, või passisid politseilindi taga. Esimene uudistelegramm oli väitnud, et Ingemar Lerberg on surnud, kuid siis muudeti teadet ja öeldi, et mees on „väga raskelt vigastatud”. Esialgses sõnumis sisaldunud viga seletaski arvatavasti seda märkimisväärselt suurt meediahuvi. Mõrvatud poliitik on ju alati mõrvatud poliitik, kui ta ka istus ainult Nacka kohaliku omavalitsuse sotsiaalkomisjonis. Pealegi oli Lerberg olnud ka vastuoluline Riigipäevaliige, kellest oli arhiivis hulgaliselt fotosid.

Annika tõmbas sügavalt hinge. Vägivald tekitas temas ikka veel ebamugavustunnet, peaaegu sama tugevat kui suured ajakirjanikehordid.

Ta otsustas autosse jääda nii kauaks kui võimalik.

Elumaja asus krundi tagumises osas ja oli poolenisti peidetud hõreda sireliheki ja paari õunapuu taha, mis kõik tilkusid niiskusest. Maja taga kõrgus lage kollakashall kuluga kaetud kiviküngas. See ei olnud mingi eriline maja. Punaseks värvitud ja valgete nurkadega, mansardkatus, ehitatud tõenäoliselt kahekümnendatel aastatel, kuid renoveeritud ja uue fassaadi ja panoraamaknad saanud seitsmekümnendatel aastatel. Tulemuseks oli segapuder, ponnistatud katse olla moodne. Oli raske võtta seda hoonet uudisteosakonna juhataja kirjeldatud luksusvillana. See probleem Annikat enam eriti ei ärritanud. Kõik on suhteline, kirjatehniline küsimus. Annika ema jaoks kodulinnas Hälleforsnäsis liigitub ümberehitatud puumaja Saltsjöbadenis absoluutselt luksusvillaks. Kõlbab küll.

Hetkeks läksid ta mõtted ta enda pragmaatilise hoiaku peale, millal see õieti tekkis?

Lerberg oli haiglasse viidud, nii palju oli Annikal teada. Youtube’is oli juba üleval mobiilikaameraga võetud filmilõik, mis näitas, kuidas mees kiirabiga ära viidi. Pildi-Pelle rääkis uudise autoriga ja taotles õigust film Õhtulehe saidile üles riputada, kuid kaotas rikkamale lehele Konkurent.

Paistis, et vihm ei lakka. Suur telebuss pööras kitsale tänavale sisse ja parkis nii, et Annika maja enam ei näinud. Nüüd ei olnud pääsu. Ta lülitas mootori välja, tõmbas vihmajope kapuutsi üles, heitis koti õlale, haaras statiivi ja väljus autost. Tuul haaras kohe jopehõlmast. Oli tõepoolest kuradi külm. Annika teretas lühidalt TV 4 ja Hommiku-uudiseid, kuid teeskles, et ei näe Bosset Konkurendist. See seisis tagasipöördekohal ja rääkis liiga valjusti mobiiltelefoniga. Annika vaatas käekella. Sel nädalal ei olnud lapsed küll tema juures ja aja pealt minema ta ei pidanud, kuid siit tahtis ta kindlasti ära saada nii kiiresti kui võimalik. Ta elukaaslane Jimmy pidi täna õhtul süüa tegema ja naine oli lubanud söögiajaks kodus olla. Ja siin ei toimunud ju ka midagi erakorralist, pole midagi välja kaevata ega paljastada, tuleb lihtsalt kohustuslikus korras kohal olla. Kiiresti ja tõhusalt. Teha fotod veebi-TVle ja tsiteerida mõne politseiniku kommentaari ja siis püüda faktikildudest lugu kokku heegeldada.

Omaenda kodus julmalt piinatud. Väga rasked vigastused.

Annika pani statiivi üles kohaliku raadio reporterist vaid mõne meetri kaugusele piirangulindi ette, õngitses videokaamera kotist välja ja kinnitas statiivile.

„Kas ma hoian vihmavarju kaamera kohal?” pakkus raadioreporter, pikk ja sale mees, keda ta nägupidi tundis, kuid kelle nime ei teadnud. Mehel oli seljas nelja antenni ja pisikese vilkuva lambiga saatekeskus, mis muutis ta putukataoliseks. Ettevaatlikult naeratas Annika mehele.

„Õudselt kena sinust. Kuigi mu kaamera on praeguseks saanud juba kuldujuja märgi ja õppinud loovima ka rasketes oludes.”

„Täielik hullumaja,” nõustus putukmees. „Kust kõik need sademed tulevad? Ükskord peab see ju ära lõppema …”

Annika surus mikrofonijuhtme heliauku, köhatas, vajutas kaamera käima ja asus kaamera taha.

„Siin Saltsjöbadenis,” ütles ta ja vahtis üksisilmi kaamerasilma sisse, „keset idüllilist Solsidani villarajooni leiti täna hommikul raskesti väärkohelduna poliitik Ingemar Lerberg. Ta viidi kiirabiga Stockholmi Lõunahaiglasse, kust teatatakse, et tema seisund on jätkuvalt kriitiline.”

Annika vaatas raadioreporterile otsa.

„Kas tuli viisteist sekundit?”

„Äkki neliteist.”

Annika laskis mikrofoni alla, läks kaamera juurde, alustas uut võtet ja laskis pildi traalida üle ümbruskonna: tilkuv politseilint, meediahordid, varjud, kes üleval majas ettetõmmatud kardinate taga vilksatavad. Pilte kavatses ta kasutada jutu taustana, kui ta juhtunu kohta rohkem teada on saanud. Reporter hoidis vihmavarju ikka veel tema kohal.

„Siin ei olegi nii luksuslik, nagu ma arvasin,” lausus mees.

„Aadressid on peened, majad mitte,” ütles Annika.

Ta vajutas kaamera kinni ja pani kotti. Reporter võttis vihmavarju ära.

„Kas sa tead, kes teatas?”

„Ainult seda, et teade tuli 9.36.”

Annika vaatas maja poole. Midagi palju suurejoonelisemat oli peale raadiopoisi ja uudisteosakonna juhataja lootnud ka tema ise. Ingemar Lerberg oli olnud poliitik, kes esines suurte žestidega ja hirmus tähtsalt, nimetas end „ärimeheks” ja laskis end sageli pildistada suurte purjekate pardal.

„Miks ta tagasi astus? Riigipäevast?”

„Tal oli midagi maksudega,” ütles Annika. „Midagi oma firmadega.”

Ta noogutas paari eraauto suunas piiratud alal.

„Keskkrimi?”

„Arvan küll,” lausus reporter.

Annika vaatas jälle maja poole. Ülemisel korrusel pandi veel üks prožektor põlema, terav sinakasvalge valgustus pani niiskuse akna taga sätendama.

„Kui keskkrimi juba kohal on, siis peab seal üleval päris kole olema,” ütles ta.

„Või siis tahab Nacka lähipolitsei jätta endale taganemistee,” ütles putukmees.

Annika vaatas mehele otsa, need värskelt kooli lõpetanud polegi tänapäeval nii lollid.

„Annika Bengtzon,” kuuldus hääl ta selja tagant.

Annika tundis kõhus raskust, heitis pilgu üle õla, kuid ei pööranud ringi.

„Tere, Bosse,” ütles ta.

Ta ei suutnud mõista, kuidas see idioot talle kunagi meeldida võis.

„Oled kohal ja muudad siin juba ennelõunasel ajal maailma?”

Üks kahest, kas jätta mees tähelepanuta, mis tähendaks, et ta kuulutab sõja, või siis minna selle peale, et ta siiski räägib temaga. Niikuinii pole see tema ärritust väärt. Niisiis pööras Annika ümber ja naeratas.

„Leiba peab ju teenima, Bosse. Kõik ei saa kasumist elada.”

Bosse käis meelsasti Pressiklubis ja rääkis oma metsikutest aktsiaspekulatsioonidest, mis olid sageli teostatud laenurahadega. Jahiõnn aktsiadžunglis kestis harva pikalt. Mehe naeratus muutus mõnevõrra pingsamaks.

„Mõtle,” ütles ta, „et sina müttad ikka mudas ringi koos meie, tavaliste surelikega.”

Annika kergitas küsivalt kulme.

„Sa istud ju varsti Norrköpingis riigilossis,” lausus Bosse. „Su uus mees hakkab Rootsi sisserännuametit juhtima?”

Annika oli küll kuulnud kõlakat, et ta uuele elukaaslasele Jimmy Haleniusele pakuti migratsiooniameti peadirektori kohta. Naine ohkas teatraalselt.

„Bosse,” ütles ta, „sa paned mind pettuma. Ma arvasin, et sul on ikka pea otsas.”

„Seal üleval toimub nüüd midagi,” ütles raadiomees.

Vaistlikult tõmbas Annika videokaamera välja ja sättis teravuse majale. Välistrepile astus kaks mundris ja kolm erariietes politseinikku. Üks neist oli noor erariietes naine. Ta oli sirge seljaga, laiaõlgne, saledate jalgadega, selja peal pikk pruun, nõelsirge hobusesaba. Annika tundis, kuidas hingamine rinnus seiskus, kas see on tõesti võimalik?

„See on Nina Hoffman,” ütles Bosse ja noogutas naise poole. „Ta oli segatud David Lindholmi mõrvaloosse. Ma arvasin, et ta on vallandatud.”

Reporterid jätkasid vadistamist, kuid Annika ei jälginud nende juttu. Nina Hoffman oli kaalus alla võtnud. Ta võttis kingadelt helesinised kilesussid ja läks ajakirjanikke ignoreerides eemale ühe eraauto juurde.

Annika tõmbas sügavalt õhku sisse ja pidas hinge kinni. Nad olid kohtunud Marokos, Fatima farmis Asilah’ lähedal. Annika teadis Nina ja tema pere kohta arvatavasti rohkem kui keegi teine.

Politseinikud rääkisid ikka veel omavahel trepi peal, üks erariietes meestest žestikuleeris innukalt. Seejärel suunas ta sammud ajakirjanike poole. Neid tõmbas tema ümber nagu magnetiga, Nina jäi piiramislindist meetri kaugusele ja laskis silmadel üle nende libiseda. Annika pööras pilgu Ninalt ära ja suunas nüüd kaamera politseinikule, raadiopoiss sirutas mikrofoni ette.

„Niisiis võin ma kinnitada, et see oli Ingemar Lerberg, kes minu selja taga olevast majast teadvuseta olekus leiti,” lausus politseinik ja vaatas kogunenud ajakirjanike hulgas karmil pilgul ringi. Annika kuulis, kuidas vihmapiisad langevad.

„Me otsustasime selle teatavaks teha,” jätkas politseinik, „kuigi on lähedasi, keda ei ole juhtunust veel informeeritud.”

„Keda ei ole informeeritud?” hüüdis üsna tagant keegi naine kohalikust televisioonist.

Politseinik ei teinud temast välja. Mööda mehe laupa voolas alla tilluke vihmaveenire.

„Ingemar Lerberg viidi Lõunahaiglasse ja praegu teda opereeritakse, me kuulsime, et tulemus ei ole kindel.”

„Kes helistas päästekeskusesse?” karjus naine kohalikust televisioonist.

Annika vahetas jalga. Politseinik kiikus kandadel.

„Uurimine käib,” ütles ta. „Eeluurimise juhiks on määratud Nacka peaprokurör Diana Rosenberg. Lähemaid teateid anname edaspidi …”

„Kes teatas?”

Naine ei jätnud järele.

„See oli anonüümne vihje,” ütles politseinik.

„Kas see oli naine või mees?”

„Sellele ei saa ma vastata.”

„Ei saa või ei taha?”

Politseinikul sai küllalt. Ta pöördus ümber, et minna tagasi majja. Ta juuksed olid siledalt vastu pead lakutud, popeliinjope oli vihmast tumedatriibuline.

„Kas on teada mingi motiiv vägivallatsemiseks?” hüüdis naine kohalikust televisioonist talle järele. „Kas Lerbergi oli ähvardatud? Kas on jälgi sissemurdmisest?”

Politseinik seisatas ja vaatas naist üle õla.

„Vastus kõigile küsimustele on ei,” ütles ta, tõmbas pea õlgade vahele ja kiirustas maja poole.

Annika laskis kaamera jälle alla ja vaatas üle rahvahulga politseiautode poole. Nina Hoffmani ei näinud ta kusagil.

„Kas tahad, ma viskan su linna ära?” küsis ta raadiopoisilt.

„Aitäh, aga ma pean tegema otselõigu kella kaheses saates,” lausus noormees.

„Kas sa Schymani kohta oled kuulnud?” küsis Bosse.

Annika vaatas talle küsivalt otsa. Bosse nägi välja nagu kass, kes on just kanaarilinnu alla neelanud.

„Ta sai pettusega endale Suure Ajakirjanikuauhinna. Selle artikliseeria eest, mis rääkis kaduma läinud miljonärnaisest.”

Annika kergitas kulme.

„Ütleb kes?”

„Uued andmed netis.”

Suur jumal, mõtles Annika.

„See oli dokumentaalfilm televisioonis,” ütles ta ja õngitses autovõtmed välja.

Bosse pilgutas mitu korda silmi.

„Mitte artikliseeria,” ütles Annika. „Schyman võitis auhinna teledokumentaali eest. Mõlemal korral.”

Ta läks auto juurde, lehvitas putukmehele ja hüppas sisse. Kui konditsioneer hoo sisse sai ja esiklaasi sisepinnalt auru minema puhus, sõitis temast mööda Nina Hoffman ja kadus pihuvihma sisse.

PEATOIMETAJA ANDERS SCHYMAN uuris arvutiekraanil Ingemar Lerbergi laialt tuntud naeratust: kriitvalged hambad, põskedes naerulohud, neoonsinised silmad. Mees seisis kail suure õlitankeri ees, seljas avatud hõlmadega sportpintsak, ülemised särginööbid lahti, juuksed tuules lehvimas.

Kuradi kihvt kutt. Nad tunnevad teineteist kümme aastat, või rohkem, viisteist? Paar aastat istusid nad mõlemad Rotary klubi programmikomitees, kuigi pärast Lerbergi maksuafääride paljastamist (Õhtuleht ei saanud sellele muidugi väga suurt tähelepanu pöörata juba ainuüksi sellepärast, et vastutava väljaandjana oli Schyman uurimisaluse klubikaaslane) suhtlesid nad vähem.

Kes ta nüüd vaeseomaks peksis?

Schyman uuendas lehekülge, et Lerbergi asja kohta viimaseid uudiseid lugeda. Twitterisse oli Annika Bengtzon üles pannud pildi kuriteopaigalt, paistis, et meedia jälgib juhtumit päris hoolega. Motiiv puudub, ähvardatud ei ole, sisse murtud ei ole. Keeruline olukord.

Schyman läks tagasi Lerbergi kodulehele (või õigemini tema firma kodulehele www.itc.se, International Transport Consultant AB). Ta oli tubli ärimees, see Lerberg, tegeles küsimustega, mis puutusid laevu ja laevandust ja meretranspordi digitaalsüsteemi koordineerimist. Peale selle ajas ta Saltsjöbadeni uue sadama asju, see oli tõeline jahtide ja lõbusõidulaevade luksussadam.

Kuigi kõige rohkem oli ta tuntud muidugi poliitikuna.

Schyman kirjutas otsinguaknasse lerberg poliitik saltsjöbaden. Kõigepealt tulid mõned artiklid ta enda ajalehest, alati, kui see juhtus, tundis ta suurt rahulolu, kuigi teadis, et otsingumootor leiab just temale sobivad artiklid. Ta pilk libises üle lehe ja leidis all foorumis ühe rea, mis sundis teda ettepoole kummarduma:

Kuulujutud Saltsjöbadeni võimumeeste kohta

Koos Lerbergi ja mitme teise nimega nägi ta oma nime.

Anders Schyman, Tõe Rüütel.

Mis see on?

Tavaliselt ta ennast ei guugeldanud, igal juhul mitte väga sageli, kuid seda ei olnud ta varem näinud.

Uudishimulikult klõpsas ta lingile. Ekraanile ilmus põlev küünal ja foto temast endast mingil pidulikul sündmusel. Ta seisis, klaas käes, ja naeris laialt kaamera poole, silmad ja laup veidi läikivad. Äkki oli see pilt tehtud pärast mõnda Publitsistide klubi arutelu?

Me tunneme teda, kõik tunnevad teda, ta on meie kangelane, päriselu rüütel, Kes Päästab Meid Võimu Kuritarvitamisest ja Korruptsioonist, ajalehe Õhtuleht suurepärane toimetaja ja vastutav väljaandja.

Ta kummardus ekraanile lähemale, mis pagana päralt see nüüd siis on …?

Kindlasti on neid, kes väidavad, et ta müüs omanikeringile ja kapitalismial tarile maha oma eetilisuse ja moraali, kui ta lahkus riigitelevisioonist ja võttis üle Rootsi kõige kergemeelsema ja lärmakama kõmulehe, kuid Tõe Valgus ei mõista kedagi hukka teda ära kuulamata, siin kaitseme me tole rantsi ja avatust, siin jääme me asjade juurde, mida on võimalik kinnitada.

Schyman laskis pilgul libiseda ekraani ülemisse serva, tõepoolest, blogija nimetas end nähtavasti „Tõe Valguseks”. See kõlas pahaendeliselt.

Me kõik teame tema suurejoonelist minevikku, ta omapärast väljen duslaadi, tema soliidset ajakirjanduslikku tausta: ta on ülikooli lektor, Ajalehekirjastajate Liidu esimees, toimetaja, kes tegi Õhtulehest Rootsi suurima päevalehe, lisaks on ta kaks korda võitnud Suure Ajakirjandus auhinna! Kaks korda! Milline kangelastegu! Milline triumf! Vägitegu, mis on (peaaegu) pretsedenditu! Laskem kuuldavale ühehäälse ja sü damesttuleva halleluuja!!

Noh, nii tähelepanuväärne see ka ei ole. Mitmed teisedki on aja jooksul selle auhinna kaks korda saanud.

Kuid oma nime ei ole Tõe Valgus saanud ilmaasjata. Siin elab Valgus, mis valgustab Tõde ja Olulisust. Siin tegutsevad Allikakriitika ja Vastanduv Mõtteviis, Opositsioon meediaettevõtete jubeda Poliitilise Korrektsuse vastu, nimetage mind Silmakirjatsejate ja Narride hirmuks.

Vaadelgem lähemalt Anders Schymani suurejoonelisi ajakirjanduslikke vägitegusid. Astume Valgusele sammukese lähemale, uurime nende kangelastegude õmblusi pisut põhjalikumalt …

Mida pagana päralt see tähendab?

Esimest korda, kui meie kangelast Suure Ajakirjandusauhinna nimetuse juurde käivate erakorralise auavaldusega pärjati, ei mäleta mitte keegi.

Just Anders Schymani teine ajakirjanduslik kangelastegu on ära teeninud põhjaliku tähelepanu, tema tõeliselt suur meediaedu, dokumentaalfilm, mis viis ta riigitelevisiooni betoonhallist varjust välja meie kaubamajade poolt sisustatud elutubadesse. Kallis Publik, Mu Sõbrad:

Heitkem valgust Viola Söderlandile.

„Ta on veel elus.”

Anders Schyman võpatas ja vaatas üles. Uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson seisis harkisjalu teisel pool kirjutuslauda, hääl täis pettumust.

Schyman klikkas blogi väleda ja süüdlasliku liigutusega minema, ta ei olnud kuulnudki klaasist liugukse avamist. Ta nägi silme ees pilti plastilise operatsiooni läbi teinud Viola Söderlandist kogu tema elegantsis.

„Ma olin nii kindel, kui üldse olla saab,” lausus Schyman. „Naine kadus vabatahtlikult.”

Patrik Nilsson vaatas talle ükskõikse pilguga otsa.

„Lõunahaiglalt tuli uus ametlik teadaanne,” ütles ta. „Lerbergil tekkis opilaual südameseiskus, aga personal rakendas otsekohe taaselustamise ja sai ta jälle käima. Vigastuste tõttu hoitakse teda nüüd kunstlikus koomas.”

Schyman tundis, kuidas mõtted voolasid läbi pea nagu laava ja ta püüdis hoida oma näoilme neutraalse. Ta köhatas, vahtis tühja ekraani enda ees. Blogipostitus oli teda raputanud rohkem, kui ta arvas, selle halvustav vihje oli jätnud ta näole jälje.

„Kas sa Viola Söderlandi mäletad?” küsis ta.

Uudisteosakonna juhataja näos vahetus tuimus hämmeldusega.

„Keda?”

Schyman tõusis toolilt ja läks diivani juurde, pööras arvuti ja ekraani alla klikatud tekstist ära, kuid tähed kõrvetasid ikka, need torkisid nagu nõelad mehe selga.

„Miljardärnaine. Guldtornet Spiran.”

Ta vajus äraistutud diivanipatjade vahele. Patrik Nilsson tõmbas teksad ülespoole oma tärkavale õllekõhule ja laskis pilgul lennata üle toimetuse teisele poole klaasseina.

„See, kes ära kadus? Tohutu maksuvõlaga?”

Alguses oli Schyman solvunud, sekund hiljem tundis kergendust. Tõe Valgus on üksikasju tema ajakirjanduslike vägitegude kohta tugevasti üle hinnanud.

Pole enam kellegi asi. See ei huvita kedagi.

„See, kes kadus,” kinnitas ta.

„Mis temaga on? Kas ta on välja ilmunud?”

„Mingil määral. Kas Lerberg jääb ellu?” küsis Schyman.

Patrik Nilsson kortsutas kulmu.

„Mis selle miljardärnaisega siis on? Ma ei tea midagi.”

Schyman tõusis uuesti püsti, miks ta küll ei ole õppinud suud pidama?

„Siis meil ei olegi mingit poliitikumõrva üles võtta?”

„Ta võib ju surra enne, kui leht trükki läheb,” ütles Patrik lootusrikkalt, „siis jätame esikülje igaks juhuks tühjaks.”

Siis oli see mõnevõrra liiga ennatlik esikülg, kus Lerberg surnuks oli kuulutatud, nähtavasti juba valmis. Nojah, siin pole midagi öelda, ajast kinnipidamine on kokkulepitud strateegia.

„Loodame ikka, et peame uue tegema,” ütles Schyman, ja seda võttis Patrik kui märki, et on aeg tööle tagasi minna. Ta hingas sügavalt sisse, tõmbas ukse lahti ja astus klaaspuurist välja, ust ukse irvakile jättes. Helid toimetusest imbusid läbi kitsa ava sisse: korratu häälesumin, kontsaklõbin, uudistekanalite teve-signatuurid, ventilatsiooni tuim kahin.

Varsti on see möödas, vähemalt tema jaoks. Ajalehe juhatus oli kursis ja andis, küll liiga kergekäeliselt, oma õnnistuse. Napilt nädala pärast avalikustatakse tema lahkumine ja jaht tema järeltulija leidmiseks raksatab tõsiselt käima.

Ta lahkub auga. Arvud eelmistest aastatest olid jäänud samaks, nad olid kindlustanud Õhtulehe positsiooni Rootsi suurima uudistelehena. Ta oli trumbanud Konkurendi üle ja nüüd lõpuks on aeg puhata.

Schyman läks arvuti juurde tagasi ja vaatas ekraani taustapilti. See oli ta naise tehtud must-valge foto, mis kujutas kaljusid nende skäärisaarel Rödlögal. Tegelikult ei olnudki saar muud kui kaljulaid. Vett ja kanalisatsiooni polnud ja elektrit sai maja taga asuvast generaatorist, kuid nende jaoks oli see paradiis.

Kui all kalda ääres oleks tuulejõujaam, mõtles ta, võiks saarel elada aasta ringi. Paraboolantenn, et maailm tuleks koju kätte. Paadisild suurema aluse tarvis. Mõned päikeseküttepaneelid katusele ja satelliittelefon hädaolukordadeks.

Ta otsustas, et uurib, kust tuulejõujaama jaoks ehitusluba taotleda.

NINA PARKIS auto reserveeritud kohale Lõunahaigla peasissekäigu juures. Sadas seenevihma, vihmaveetoru sülitas vett täpselt tema ette. Enne väljumist jäi ta veidikeseks autosse istuma. Lõunahaigla on Skandinaavia suurim kiirabihaigla, politseiinspektorina töötades käis ta siin mitu korda kuus, vahel mitu korda nädalas, kõik juhtumid sulasid kokku, aga mitte 3. juuni ennelõuna umbes viis aastat tagasi. Sel hommikul, kui David Lindholm, Rootsi tuntuim politseinik surnuna leiti (kui tema ise Davidi surnuna leidis) ja Lindholmi naine Julia (tema Julia) halvatuna intensiivravi osakonnas lebas.

Nina väljus autost ja läks tohutu suurde, klaaskatuse ja läikivaks poonitud kivipõrandaga fuajeesse, esitas vastuvõtus isikutunnistuse, nimetas oma külaskäigu põhjuse ja ta suunati intensiivraviosakonna peaarsti, doktor Kararei juurde. Lift B, neljas korrus.

Lõhnas täpselt nagu ikka. Koridorid olid puhtaks küüritud ja halvasti valgustatud. Ta möödus kahisevate kitlitega hooldepersonalist ja susse lohistavatest patsientidest.

Ta helistas intensiivravi osakonna ukse taga kella ja pidi vaid mõni minut ootama, kui peaarst Kararei ise avas. Ta oli lühikeste sõrmede ja vaevuaimatava aktsendiga suurt kasvu mees.

Nina esitles ennast. Oli ebamugav tutvustada ennast keskkriminaalpolitseinikuna, sõna ei tundunud suus päris õige.

„Kas oleks võimalik ohvrit lühidalt küsitleda?” küsis ta.

„On ehk parem, kui läheme veidi kõrvale,” ütles arst ja juhatas naise tühja läbivaatusruumi.

Õhk oli jahe, peaaegu külm. Arst ei pannud tuld põlema. Aknast paistis tihe ja hall valgus.

„Patsienti alles opereeritakse,” ütles arst ja võttis raskelt istet väikesel kirjutuslaual. Ta viipas, et Nina istuks patsienditoolile.

„Kuidas tal on?”

„Ma pean ütlema, et ei ole väga kindel, et ta ellu jääb.”

Kui Lerberg sureb, on politseil lahendada poliitikumõrv, tapetud ei ole küll peaminister või välisminister, kuid see on ikkagi väga kõrge profiiliga isikuvastane kuritegu, Nina ei tohi siin nüüd marki täis teha. Ta kohendas end, köhatas, võttis välja uhiuue mobiiltelefoni, mille oli saanud Lamialt, ja klõpsas lindistamisfunktsiooni nuppu. Sõrmed tundusid tillukese ekraani kohal suured, midagi läks valesti, ta pidi uuesti menüü võtma ja alustama otsast.

„Tähendab, vigastused on eluohtlikud,” nentis Nina, kui ajamehhanism käivitus ja näitas, et lindistamine käib.

„Võib-olla mitte iga üksik vigastus iseenesest. Just üldpilt teeb seisundi väga keeruliseks, lisaks veel suur veepuudus.”

Arst sirutas end haiguslugu sisaldava kirjaploki järele.

„Ohver on siis olnud söögi ja joogita pikemat aega,” ütles Nina ja vaatas mobiili ekraani. „Kui kaua?”

Ettevaatlikult asetas ta telefoni arsti ette kirjutuslauale. Mees pööras lehte ja uuris hetkeks sissekirjutust, seejärel luges selle poolvaljult ette.

„Tugevad ainevahetushäired, eeskätt elektrolüütides, naatriumi ja kaaliumi ainevahetuses, aga ka häired happe-aluse tasakaalus … Kolm ööpäeva vähemalt, ütleksin mina.”

Nina rehkendas peast aega, väärkohtlemine oli leidnud aset siis neljapäeval või reede varahommikul.

„Kui kaua ta oleks vastu pidanud? Kui teda ei oleks leitud?”

„Raske öelda. Mõni tund. Lõunani ei oleks ta välja vedanud.”

Nina noogutas, vaatas telefoni ja lootis, et vestlus ikka jäi mälukaardile. Peab meeles pidama, et ta faili pärast õigesti salvestab.

„Mis vigastused te suutsite tuvastada?”

Arst luges edasi.

„Patsiendil on laialdased verevalumid ja tugevad naharebendid kubemes, ümbritsevate lihaste ja kõõluste hulgirebendid …”

Arst vaatas teda üle prillide.

„Avasime selle piirkonna sisselõigetega, et dreneerida verd ja vähendada kompartmentsündroomi riski.”

Nina vaatas talle otsa, silmad pärani.

„Ma ei mõista,” ütles ta.

„Verejooks kubemes on tugev ja kinnine, see tähendab suuremat rõhku kudedes, mis viib kudede kärbumiseni. Kirurg on väga tubli, ta katsub suuremad lihased ja kõõlused kokku õmmelda, aga ta peab olema äärmiselt ettevaatlik …”

„Ta jalad olid harki aetud, kuni lihased rebenesid,” ütles Nina.

Arst vaatas jälle žurnaali. Ta luges mõned sekundid omaette. Lõhnas desinfektsioonivahendi ja puhtuse järele. Kui mees rääkima hakkas, nimetas ta õlaliigeseid, mis olid mõlemapoolselt paigast ära, samuti ulatuslikke rebendeid ümbritsevates kudedes, pöörajalihaste kõõluskätistes ja õlgades, mis tulevad reponeerida.

Nina tundis, et silmad hakkasid pärani hoidmisest kuivama.

„See tähendab, et õlaliigesed tuleb kohale paigaldada,” ütles arst, „ja ka siin õmbleme me kõõluste ja lihaste silmnähtavad rebendid kokku.”

„Kas vigastatud olid ka randmeliigesed?”

Arst vaatas talle otsa, siis jälle paberitesse ja luges ette.

„Ringikujulised haavandid ja umbes ühe sentimeetri laiused rebendid.”

Nina kontrollis veel kord, et lindistamine ikka käib.

„Mehe käed seoti seljale ja siis riputati ta randmeid pidi üles,” ütles Nina.

Doktor Kararei vaatas korraks akna poole, nagu püüaks endale asjade käiku ette kujutada. Siis luges edasi.

„Tallaaluste kude on katki ja seal täheldatakse sentimeetrilaiuseid erinevas värvimuutuse järgus hematoome.”

Korduvad hoobid jalataldade pihta mingi nüri esemega pikema aja vältel, mõtles Nina.

„Täppverevalumid silmavalgetel ja suuõõnes, leidsime neid nii põskede sisekülgedel kui ka keele all.

Nina noogutas.

„Kägistamiskatse.”

„Ei usutavasti mitte,” lausus arst. „Väliseid käte ega silmuse tekitatud verevalumeid kaelal ei ole.”

„Aga see on lämbumisel tekkinud vigastus?”

„Jah, kindlasti.”

Nina hingas sõõrmete kaudu, olles väga teadlik sellest, kuidas õhk kopse läbib.

„Kuriteopaigal oli kilekott,” ütles ta. „Lastetoa põrandal. Ma nägin seda.”

„Näos on nii hematoomid kui punaseks tõmbunud turse,”

„Turse ja verevalumid on löökide tagajärg,” nentis Nina.

„Viis roiet parema rinnakorvi alumises osas on katki löödud, kops kokku vajunud. Ja vasakut silmamuna on mingi terava esemega punkteeritud …”

Nina pani käed põlvedele. Sissehingatav õhk tundus neelu tagaküljel jääkülm.

Arst pani haigusloo käest.

Nina tõstis lõua veidi kõrgemale ja hoidis hääle kindlana.

„Need on piinamismeetodid,” lausus ta. „Klassikalised, läbiproovitud. Neil on omad nimetused. Meetoditel on nimetused.”

Arsti nägu oli rahulik, kuid väga tõsine, kui ta Ninale otsa vaatas.

„Ma olen neid näinud mujal maailmas,” ütles ta, „aga mitte kunagi varem Rootsis.”

Nina istus mõne sekundi vaikides.

„Kui ta ellu jääb, kas ta üldse kunagi täielikult taastub?”

„Jalatallad paranevad, kui see ka võtab mõne nädala. Kube valutab kõvasti paar kuud, tõenäoliselt püsib kroonilise iseloomuga valu ja nõrkus. Me õmblesime silma kokku, klaaskehavedelik võib taastuda, kuid on püsiva nägemislanguse risk. Ka on oht, et õlgadesse jääb lisaks valule teatud funktsioonilangus … Ebakindel on aga hapnikupuuduse mõju. Me ei tea veel, kas on tekkinud ka ajukahjustus.”

Nina jäi istuma, võimetu ennast liigutama.

„Ja psüühiliselt …?”

„Pikk rehabiliteerimine,” ütles arst ja tõusis püsti. Nina võttis telefoni, vajutas lindistamise kinni ja salvestas. Ta keha liikus veidi kandiliselt ja paindumatult, nagu oleks patsienditool ta kangeks muutnud.

„Tänan,” ütles Nina. „Kas ma tohin teda vaadata? Ainult läbi operatsioonisaali ukse?”

Arst raputas pead.

„Millal ta ärkab, nii et teda saaks üle kuulata?”

Arst andis Ninale kaardi oma mobiilinumbriga ja ütles, et ta võib helistada alati kui vaja.

„Ma ootan, et patsiendi naine annaks endast teada,” ütles arst ja väljus ruumist. „Kas te teate, kus ta on?”

Nina vaatas talle otsa, kui palju arst teab? Mida ta ise tohib rääkida?

Ta astus pimedasse koridori. Vastuvõtutoa uks libises kahinal kinni. Doktor Kararei vaatas Ninat mõtiskleval pilgul. Mees paistis olevat usaldusväärne inimene.

„Las see jääb esialgu meie vahele,” lausus Nina, „aga Nora Lerberg on kadunud.”

Arst hakkas väljapääsu suunas astuma, Nina tema kõrval.

„Pere kolme lapse asukoht on teada,” jätkas ta. „Nad on Vikingshillis tädi juures, aga naist ei ole me kätte saanud. Keegi ei tea, kus ta on.”

Nad jõudsid osakonna vestibüüli.

„Kas seda võis teha Lerbergi enda naine?” küsis Nina.

„Kui tal oli abiline, siis on see teoreetiliselt muidugi võimalik,” ütles arst, „aga ma pean seda ebatõenäoliseks.”

Nad andisid kätt.

Nina hoidis mobiili kõvasti käes kogu tee läbi haiglakorpuse. Pildid ta silme ees tantsisid, käed selja taha seotud, üles riputatud, lämmatatud, pekstud … Need on nimega teod, meetoditel on nimed.

Ta läks kiiresti läbi hoone suure fuajee, möödus infoletist, lillepoest, kohvikust, patsientide tualettidest ja telefoniautomaatidest.

Kui mobiil äkitselt helises, võpatas naine, nagu oleks see teda kõrvetanud.

„Nina? Nina Hoffman?”

Selle hääle tundis ta ära oma kurjadest unenägudest.

„Annika Bengtzon, kuidas ma saan aidata?”

Nina astus välja vihma kätte, ei hoolinud sellest, et sai märjaks.

„Tere, tahtsin ainult helistada ja tere öelda … See olid ju sina, keda ma nägin Lerbergide maja juures täna hommikul? Solsidanis?”

Nina avas puldist auto ja kiirustas sisse istuma.

„Juhtumi kohta ei oska ma midagi öelda, loodan, et sa mõistad,” ütles ta ja sulges silmad.

Õlaliigesed mõlemapoolselt paigast ära, ulatuslikud rebendid ümbritsevates kudedes.

„Üldse mitte midagi?”

Nina avas silmad ja vaatas haigla fassaadi.

Siduda ohvri käed selja taha, riputada inimene randmeid pidi üles.

„Ma arvasin, et sa oled Washingtonis,” ütles ta.

Annika Bengtzon naeris, või ohkas ta?

„Leht ei saa endale seda enam lubada. Nüüd olen tagasi toimetuses. Paberlehe ja veebi uudistereporter. Politseinik seal kohapeal ütles, et Lerberg võib-olla ellu ei jää, kas sa tead, kuidas temaga nüüd on?”

Nina ei vastanud. Annika teadis, mis Nina teinud oli. Annika oli seal, nägi, et ta laskis Filipi maha, teadis, kuhu mees maetud on.

Nina käivitas mootori.

„Mul on veidi ebamugav rääkida,” ütles ta.

„Millal sa keskkrimis alustasid?” küsis reporter.

Nina pani tagasikäigu sisse ja pööras ümber, et tagumisest aknast välja vaadata. Aken oli märg ja porine.

„Nägemist, Annika,” lausus Nina.

„Mul on ikka sama telefoninumber nagu varem, kui sa peaksid tahtma helistada, siis lihtsalt … ”

Nina vajutas kõne kinni.

Mis asi see oli, mida Ingemar Lerberg teadis, aga poleks tohtinud teada?

Miks ta seda ei avaldanud?

Ja miks ta ellu jäeti?

KUI ANNIKA toimetusse tagasi jõudis, oli juba pärastlõuna. Lõunapoolne ringtee oli suletud ja Essinge teel oli täielik ummik, täpselt nagu alati. Ummikutes istudes otsis ta Ingemar Lerbergi kohta teavet ja pani peas materjal kokku. Selline eeltöö näitab, et aega oli tal palju.

Ta võttis kotist arvuti. Laadis videokaamera võtted serverisse, registreeris ülekäe ja saatis ajakoodid meilitsi pilditoimetajale, kust too saab siis paberlehe tarvis kasutuskõlblikke kaadreid välja noppida. Ta tõi automaadist tassi kohvi. Pani seejärel veebitelevisiooni jaoks kokku minut ja kakskümmend viis sekundit kestva lõigu poliitik Ingemar Lerbergile nüüdseks kinnitust leidnud kehavigastuste tekitamisest. Pildid ei olnud eriti head. Liiga tumedad ja teralised, täpselt nagu nad olid olnud terve selle armetu kevade. Tuule tõttu oli kaamera tema sisselugemise ajal veidi kiikunud, kogu värk oli natuke õõtsuv. Ise nägi ta välja kaame ja aukus silmadega, kuid selles ei olnud ju midagi ebatavalist. Tema uudisevinkel oli karm, aga tema arvates käis küll.

„Seoses mõrvakatsega endise parlamendiliikme Ingemar Lerbergi vastu on politseil lahendada täielik mõistatus,” alustas ta saatelõiku. „Praegu ei ole nende räigete kehavigastuste tekitamise motiiv teada. Lerbergile ei ole tehtud ühtki ähvardust ja ei ole teada, kuidas kurjategija villasse sisse sai. Õhtulehe andmeil ei ole politsei tuvastanud märke sissemurdmisest elamusse, mis asub Solsidanis, Saltsjöbadeni moodsas eeslinnas …”

„Ta on veel elus,” ütles Patrik tema kohal.

„Väga kurb,” lausus Annika. „Kas saadame Lõunahaiglasse kellegi, kes ta maha võtaks?”

Uudisteosakonna juhataja istus Annika kirjutuslauale.

„Partei juhatus helistas. Nad tahavad poole tunni pärast partei kontoris oma kolleegi kohta midagi rääkida. Kas lähed teed ära?”

Annika vaatas käekella.

„Muidugi.”

„Kas prokurör kinnitas, et tegemist on mõrvakatsega?”

„Ma helistasin talle autost.”

„Kas sa koera asja oled uurinud?”

Annika vaatas arusaamatuses oma osakonnajuhatajale otsa.

„Stefan, neli aastat vana,” ütles Patrik. „Leiti surnult esikust, nagu teatab Ajalehtede Telegrammibüroo. Kas sa uuriksid ka ta tausta?”

„Koera?”

„Kas Lerberg oli vastuoluline? Kas teda ähvardati? Võib-olla koostad nimekirja võimalikest motiividest? Ja uuri välja, miks ta pidi tagasi astuma, kuigi me vist esialgu seda ei avalda, kuni on teada, kas ta jääb ellu …”

Annika avas otsingulehekülje ingemar lerberg poliitik. Patrik kummardus üle arvuti.

„Ja nimetame teda ikka tipp-poliitikuks. Ta oli ju tegelikult mõne aja kõne all kui partei tulevane esimees.”

„Tõesti-tõesti,” lausus Annika, „terve ennelõuna – Õhtulehe juhtkirjas …”

„Ärme nüüd oleme niisugused,” ütles Patrik ja sammus tagasi uudistelaua juurde.

Annika silmitses pealkirju ekraanil. Kui kiiresti inimene unustab. Ta teadis, et oli lugenud Ingemar Lerbergi kohta siis, kui mees oli uudis number üks, kuid peale mõne ähmase mälestuse mingist maksukelmusest ei tulnud talle midagi meelde, ja miks pidanukski?