Читать книгу Studio Sex - Лиза Марклунд - Страница 3

Seitseteist aastat, neli kuud ja kuusteist päeva

Ma arvasin, et armastus on teiste jaoks, nende jaoks, keda imetletakse ja kellega arvestatakse. Minu eksitus laulab nüüd minus, juubeldades õnnest. See olen mina, keda ta tabab.

Õnneuim, esimene puudutus, juuksetukk, mis tal silmile vajus, kui ta mind vaatas, erutunult, hoopiski mitte enesekindlalt. Kristallselge pilt: tuul, valgus, kõikehõlmav täiuslikkusetunne, kõnnitee, kuum majasein.

Ma sain, keda tahtsin.

Ta on tähelepanu keskpunktis. Teised tüdrukud naeratavad talle ja flirdivad temaga, aga see ei tee mind armukadedaks. Ma usaldan teda. Ma tean, et ta on minu oma. Ma vaatan teda üle toa, tema heledaid sädelevaid juukseid, liigutust, millega ta neid tagasi heidab, tugevat kätt, tema kätt. Õnnetunne nöörib rinda, mul jääb hing kinni, silmad täituvad pisaratega. Valgus kumab tema ümber, muudab ta tugevaks ja täiuslikuks.

Ta ütleb, et ei saa ilma minuta hakkama.

Oma sileda naha all on ta ülimalt haavatav. Ma leban tema kaisus ja ta veab sõrmega mööda mu nägu.

Ära mind iial maha jäta,

ütleb ta,

ma ei suuda ilma sinuta elada.

Ja mina luban, et ei jäta.

Laupäev, 28. juuli

„KRONOBERGI PARGIS LAMAB surnud tüdruk.”

Rääkija hingeldas, puterdav jutuvada andis märku korrapärasest amfetamiinitarvitamisest. Annika Bengtzon kiskus pilgu kuvarilt ja kobas kirjutuslaua segaduses pliiatsi järele.

„Kust te seda teate?” küsis ta pisut liiga kahtlevalt.

„Sest ma seisan ta kõrval, kurat võtaks!”

Hääl tõusis falsetti, Annika nihutas toru veidi kõrvast eemale.

„Kuidas nii, surnud?” küsis ta ja kuulis ise ka, kui rumalalt see kõlas.

„Kuradi kurat, surnud mis surnud! Kui surnud siis üldse olla saab?”

Annika vaatas abiotsivalt toimetuses ringi. Uudistepealik Nael istus eemal laua ääres ja rääkis telefoniga, Anne Snapphane lehvitas endale Annika vastaslauas istudes kirjaplokiga tuult, Pildi-Pelle seisis fotolaua ääres ja klõbistas Macintoshi klahve.

„Hea küll,” ütles Annika, leidis tühjast kohvitopsist pastaka, tõmbas lähemale ühe vana teadeteagentuuri telegrammi ja hakkas selle tagaküljele kuuldut üles tähendama.

„Kronobergi pargis, ütlesid sa, kus täpselt?”

„Ühe hauakivi taga.”

„Hauakivi?”

Mees telefonitorus hakkas nutma. Annika ootas vaikselt paar sekundit. Ta ei teadnud, kuidas ta nüüd jätkama peaks. Vihjetelefoni, mida ametlikult kutsuti „Kuumaks liiniks”, omavahel aga „Külmavärinateks”, kasutasid enamasti naljavennad või muidu napakad. Praegusel juhul oli päris kindlasti tegemist selle viimasega.

„Hallo …?” ütles Annika ettevaatlikult.

Mees nuuskas nina. Siis hingas ta paar korda sügavalt ja jätkas. Anne Snapphane jälgis Annikat teiselt poolt lauda.

„Et sa ka viitsid selle telefoniga jännata,” ütles ta, kui Annika toru ära pani. Annika ei reageerinud, jätkas vaid telegrammile kritseldamist.

„Ma pean veel ühe jäätise ostma, muidu ma suren. Tahad sa ka midagi kohvikust?” küsis Anne Snapphane ja tõusis püsti.

„Ma pean enne ühe kõne tegema,” ütles Annika, tõstis toru ja valis otsenumbri häirekeskusesse. Kõik klappis. Neli minutit tagasi oli Kronobergsgatani lähedalt saadud teade surnu kohta.

Annika tõusis püsti ja läks, telegramm peos, uudistelaua juurde. Nael rääkis ikka veel telefoniga, jalad laual. Annika astus nõudliku moega otse ta ette. Uudistepealik vaatas ärritatult üles.

„Võimalik mõrv, noor tüdruk,” ütles Annika ja lehvitas arvutiväljatrükki.

Nael lõpetas otsemaid kõne, pani toru ära ja lasi jalad põrandale.

„Kas see tuli teadeteagentuurist?” küsis ta ja heitis pilgu kuvarile.

„Ei, „Külmavärinatest”.”

„Kinnitus?”

„Häirekeskus igatahes kinnitas seda.”

Nael pööras pilgu toimetuse poole.

„Okei,” sõnas ta. „Kes meil kohal on?”

Annika võttis hoogu.

„See on minu vihje,” ütles ta.

„Berit!” hüüdis Nael ja tõusis püsti. „Aasta suvemõrv!”

Berit Hamrin, üks ajalehe vanematest reporteritest, võttis oma käekoti ja tuli laua juurde.

„Kus Carl Wennergren on? On ta täna tööl?”

„Ei, ta on vaba, purjetab ümber Gotlandi,” ütles Annika. „See on minu vihje, mina võtsin selle vastu.”

„Pelle, pilt!” hüüdis Nael fototoimetuse suunas.

Pilditoimetaja tõstis pöidla üles.

„Bertil Strand,” hõikas ta.

„Okei,” ütles uudistepealik ja pöördus Annika poole. „Mis meil seal siis on?”

Annika heitis pilgu oma sodistele märkmetele ja tundis, kuidas tal närv krussi läks.

„Surnud tüdruk ühe hauakivi taga, Kronobergi pargis juudi kalmistul, Kungsholmil.”

„Ega see pruugi veel mõrv olla.”

„Tüdruk on ihualasti ja kägistatud.”

Nael vaatas Annikat uurivalt.

„Ja sa tahad seda ise teha?”

Annika neelatas ja noogutas, uudistepealik istus jälle maha ja tõmbas ploki enda ette.

„Okei,” nõustus ta. „Sõidad koos Beriti ja Berraga sinna. Passige peale, et saaksime head pildid, muu info võib ka hiljemaks jääda, aga pildid peab kohe saama.”

Fotograaf upitas uudistelauast möödudes selga seljakotti varustusega.

„Kus see on?” küsis ta Naelalt.

„Kronobergi arestimaja,” ütles Nael ja võttis telefonitoru.

„Park,” parandas Annika ja otsis pilguga oma kotti. „See on Kronobergi pargis, juudi surnuaias.”

„Kontrolli enne, ega seal pole juhtumisi tegemist peretüliga,” ütles Nael ja valis numbri Londonisse.

Berit ja Bertil Strand olid juba teel lifti ja alla garaaži, aga Annika viivitas.

„Mida sa sellega mõtled?” küsis ta.

„Täpselt seda, mida ma ütlesin. Me ei tegele peresiseste arveteklaarimistega. ”

Uudistepealik pööras Annikale demonstratiivselt selja ja Annika tundis, kuidas vihahoog läbi keha vuhises ja ajusse tungis.

„Ega tüdruk sellepärast vähem surnud ole, pagan võtaks,” ütles ta.

Naelale vastati liini teises otsas ja Annika sai aru, et vaidlus oli läbi. Annika tõstis pilgu, Berit ja Bertil Strand olid juba trepikotta kadunud. Kähku läks ta oma laua juurde, tõmbas välja kapi alla libisenud koti ja jooksis kolleegidele järele. Lift oli juba all, ta jooksis mööda treppi teistele järele. Tont võtaks, mis pagana pärast on tal alati vaja õiendama hakata? Nüüd lipsab esimene suur asi tal käest ainult sellepärast, et tal tuli tahtmine uudistepealikule koht kätte näidata.

„Lollakas,” ütles ta iseendale kõva häälega.

Ta jõudis reporterile ja fotograafile järele garaaži sissepääsu juures.

„Töötame ilmtingimata kõrvuti koos, kuni jõuame punkti, kus tuleb laiali hargneda,” ütles Berit, käigu pealt plokki märkmeid tehes. „Muide, mu nimi on Berit Hamrin, ma ei usu, et meid oleks tutvustatud.”

Vanem naine naeratas Annikale, nad andsid teineteisele kätt ja seadsid end samal ajal Bertil Strandi Saabi istuma: Annika taha ja Berit ette.

„Ära prõmmi ust,” ütles Bertil Strand etteheitvalt ja heitis Annikale üleõlapilgu. „Lööd värvi lahti.”

Jumal hoidku, mõtles Annika.

„Oi, vabandust,” ütles ta.

Fotograafid kasutasid ajalehe autosid nagu isiklikke ametiautosid. Peaaegu kõik piltnikud suhtusid autode hooldamisse erakordselt tõsiselt. Võib-olla tuleb see sellest, et eranditult kõik fotograafid on mehed, mõtles Annika. Hoolimata sellest et ta oli Õhtulehes töötanud vaid seitse nädalat, oli ta juba aru saanud piltnike autode pühadusest. Mitu korda oli tal tulnud planeeritud intervjuusid edasi lükata, sest pildistajad olid parasjagu kuskil autopesulas. Teiselt poolt näitas see ka, millist tähtsust omistati tema artiklitele.

„Ma arvan, et kõige õigem oleks minna parki tagantpoolt, mitte Fridhemsplani kaudu,” ütles Berit, kui auto lähenes Rålambsvägeni ristmikule. Bertil Strand lisas kiirust, jõudis napilt kollasega üle, sõitis Gjörwellsgatanile ja sealt edasi Norr Mälarstrandi suunas.

„Räägi, mis sa selle helistaja käest kuulsid,” ütles Berit ja toetas selja vastu ust, et üle õla tagasi vaadata.

Annika õngitses välja kortsus telegrammi.

„Niisiis, keegi noor tüdruk pidavat lamama surnult Kronobergi pargis hauakivi taga. Ihualasti ja arvatavasti kägistatud.”

„Kes helistas?”

„Mingi narkar. Tolle semu oli aia ääres pissinud ja pulkade vahelt laipa näinud.”

„Miks nad arvasid, et ta oli kägistatud?”

Annika pööras lehte ja luges teiselt poolt edasi.

„Tüdruk polnud verine, ta silmad olid pärani ja kaelal olid vigastused.”

„See ei pruugi veel tähendada, et ta on kägistatud või üldse tapetud,” ütles Berit ja pööras end jälle sõidusuunda.

Annika ei vastanud. Ta suunas pilgu läbi Saabi toonitatud akende välja ja nägi Rålambshovi pargi päikesekummardajaid mööda libisemas. Tema ette laotus Riddarfjärdeni sätendav peegel. Ta pidi silmi kissitama, hoolimata varjutatud klaasidest. Kaks surfajat olid purjetamas Långholmeni suunas, neil ei tundunud olevat erilist minekut. Kuumuses oli õhu liikumist vaevalt tunda.

„Milline suurepärane suvi on meil olnud,” ütles Bertil Strand ja keeras Polhemsgatanile. „Uskumatu, kui mõelda, kui hirmsasti kevadel sadas.”

„Jaa, minul vedas,” ütles Berit. „Tulin just oma neljanädalaselt puhkuselt. Päike paistis iga päev. Parkida saab majade vahele, otse pritsimaja taha.”

Saab andis gaasi, et läbida ülesmäge Bergsgatani viimased kvartalid. Bertil Strand polnud jõudnud veel kiirust mahagi võtta, kui Berit juba oma turvavöö lahti klõpsutas ja oli autost väljas veel enne, kui see pargitud sai. Annika kiirustas Beritile järele, lõõtsutades kuumuses.

Bertil Strand parkis tagasipöördeplatsile, Berit ja Annika möödusid juba viiekümnendate aastate punasest telliskivimajast. Asfalttee oli kitsas, pargipoolsest küljest piiras seda kividest laotud sokkel.

„Veel üks trepp,” ütles Berit hingeldades.

Pärast kuut trepiastet olid nad pargis. Nad jooksid piki asfalteeritud jalgrada, mis viis otse suurejooneliseks kavandatud mänguväljakule.

Paremal pool olid mõned kergema moega ehitised, Annika jõudis lugeda „Mängupark”, kui ta sealt mööda jooksis. Siin olid liivakastid, pingid, piknikulauad, ronimisredelid, liumäed, kiiged ja palju muud, kus lapsed võisid mängida või mille otsas turnida. Kolm-neli mammat ja nende lapsed olid mänguplatsil, tundus, et nad seadsid parajasti äraminekule. Natuke eemal seisid kaks mundris politseinikku ja vestlesid viienda emaga.

„Mulle tundub, et surnuaed on natuke kaugemal, Sankt Göransgatani pool,” ütles Berit.

„Kuidas sa nii hästi tead?” imestas Annika. „Elad sa siin lähedal?”

„Ei,” ütles Berit. „See pole mitte esimene mõrv siin pargis.”

Annika märkas, et politseinikel oli käes sini-valge plastlindirull. Seega olid nad ametis mänguplatsi tühjendamise ja rahva eemalehoidmisega.

„Jõudsime just õigel ajal,” pomises ta endamisi.

Nad suundusid paremale üles viivale jalgrajale ning jõudsid künkaharjale.

„Alla vasakule,” ütles Berit.

Annika jooksis ees. Ta ületas kaks jalgrada ja seal see oligi. Ta nägi roheluse taustal tervet rida musti Taaveti tähti.

„Ma näen seda,” hõikas ta tahapoole ja märkas silmanurgast, et Bertil Strand oli Beritile järele jõudmas.

Aed oli musta värvi, sepisrauast ja kaunis. Raudvarbu hoidsid koos rõngad ja kaared. Iga posti otsas oli stiliseeritud Taaveti täht. Annika jooksis omaenese varju peal, millest järeldas, et lähenes kalmistule lõunast.

Ta jäi seisma haudade kohal kõrguval künkaharjal, siit oli hea ülevaade. Politsei polnud seda pargiosa veel tõkestanud, ainult põhjaja läänekülg olid suletud.

„Tulge ruttu!” hüüdis ta Beritile ja Bertil Strandile.

Piirdeaed raamis väikest juudi surnuaeda ja selle lagunevate graniitkividega kaunistatud hauaplatse, Annika luges kiiresti kokku umbes kolmkümmend hauda. Rohelus oli võimust võtmas, paik paistis olevat metsistunud ja hooletusse jäetud. Taraga piiratud maa-ala oli kõige rohkem kolmkümmend korda nelikümmend meetrit, tagaküljes oli tara kõrgus vaevalt poolteist meetrit. Sissepääs oli lääneküljel ja see viis Kronobergsgatanile ja Fridhemsplanile. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporterite tiim piirde juures peatus. Rühm mehi, kõik erariietes, oli aia sees, selle idaservas. Ta taipas kohe, mida nad seal tegid. Seal lamas see naine.

Annika värises. Ta ei tohi nüüd asja kihva keerata, see oli tema esimene tõeline vihje kogu suve jooksul.

Berit ja Bertil Strand jõudsid tema selja taha ja samal hetkel nägi ta, kuidas üks mees avas Kronobergsgatani-poolse värava. Mehel oli käes mingi hall riie. Annika võpatas. Nad polegi veel laipa kinni katnud!

„Kiiremini nüüd,” hüüdis ta üle õla. „Võib-olla jõuame siit ülevalt ühe pildi teha.”

Üks politseinik ilmus nende ette künkaharjale. Ta rullis lahti sinivalgest kilest piiramislinti. Annika sööstis alla tara poole ja kuulis, kuidas Bertil Strand tema taga sörkis. Piltnik kasutas viimaseid tarani jäävaid meetreid seljakoti pahupidi pööramiseks ja õngitses sealt välja teleobjektiiviga Canoni. Hall katteriie oli vaid kolme meetri kaugusel, kui Bertil Strand sai filmilindile rea pilte roheluse keskelt. Seejärel nihkus ta pool meetrit edasi ja tegi teist sama palju välguga võtteid. Kilerulliga politseinik hüüdis midagi, tara sees olevad mehed märkasid neid samuti.

„Vedas,” ütles Bertil Strand. „Tarvilikud pildid on käes.”

„Teie seal, kurat võtaks,” hüüdis kilerulliga politseinik. „Kas te ei näe, et me siin piirame!”

Surnuaiast lähenes neile Havai särgis ja lühikestes pükstes mees.

„Tehke, et te siit kaote,” ütles ta.

Annika vaatas ringi ega teadnud, mida teha. Bertil Strand astus juba jalgraja poole, mis viis Sankt Göransgatanile. Nii Annika ees kui ka taga olevad politseinikud paistsid olevat eriti halvas tujus. Ta mõistis, et varem või hiljem peab ta lahkuma, muidu sunnivad teda selleks politseinikud. Vaistlikult liikus ta, külg ees, sinna, kust Bertil Strand oli teinud oma esimesed pildid.

Ta vaatas läbi aia mustade raudvarbade hauaplatsile ja seal lamaski see noor naine. Tema silmad vaatasid kahe meetri kauguselt Annikale otsa. Need olid hägused ja hallid. Pea oli kuklasse heidetud, käsivarred kehast eemal, küünarnukid suunatud ülespoole, üks käsi tundus olevat vigastatud. Suu oli hääletus karjes pärani, huuled pruunikasmustad. Juuksed liikusid kergelt vaevu tuntavas tuules. Vasakul rinnal oli suur sinine plekk, kõhu alaosa paistis rohetavat.

Annika imes endasse kogu selle pildi, kristallselgelt, üheainsa silmapilguga. Tagaplaanil oleva krobelise kivi hallus, tuhm rohelus, lehestiku varjudemäng, niiskus ja kuumus, iiveldama ajav lõhn.

Siis tuli katteriie ja muutis kogu vaatepildi halliks. Politseinikud ei heitnud katet mitte laibale, vaid tarale.

„Hakka aga astuma,” ütles lindirulliga politseinik ja pani käe Annika õlale.

Nii uskumatult tavapärane, mõtles Annika, kui ta minema pöördus. Ta suu oli purukuiv ja ta märkas, et kõik hääled kostsid temani väga kaugelt. Ta tuikus veidi, suundudes jalgrajale, kus Berit ja Bertil Strand piirdelindi taga ootasid. Piltniku näolt võis lugeda tüdinud hukkamõistu, Berit aga peaaegu naeratas.

Politseinik järgnes Annikale, müksates teda õlaga selga. Küll võib sellise ilmaga mundris palav olla, mõtles Annika.

„Jõudsid sa midagi näha?” küsis Berit.

Annika noogutas ja Berit pani midagi kirja.

„Kas sa Havai särgis uurija käest said midagi küsida?”

Annika raputas pead ja ronis politseiniku abiga tõkestuslindi alt läbi.

„Kahju. Kas ta ise ütles midagi?”

„Tehke, et siit kaote,” tsiteeris Annika ja Berit naeris.

„Kuidas su endaga on, kõik korras?” tundis ta huvi ja Annika noogutas.

„Minul pole häda midagi. Ja see tüdruk võib küll kägistatud olla, silmad olid peaaegu peast välja kargamas. Tõenäoliselt üritas ta enne surma karjuda, suu oli lahti.”

„Võib-olla juhtus keegi seda kuulma. Peaksime ümbruskonna elanikega hiljem juttu tegema. Kas ta oli rootslane?”

Annika tundis vajadust korraks maha istuda.

„Unustasin küsida …”

Berit naeris jälle.

„Hele, tume, noor, vana?”

„Kakskümmend kõige rohkem, heledad pikad juuksed. Suured rinnad. Arvatavasti silikoon või soolalahus.”

Berit vaatas teda küsivalt. Annika vajus rohu sisse ja pani jalad risti.

„Need seisid täiesti püsti, kuigi ta lamas selili. Kaenla all oli arm.”

Annika tundis, kuidas vererõhk nulli langes. Ta surus pea vastu põlvi ja hingas sügavalt.

„Polnud just meeldiv vaatepilt, või kuidas?” ütles Berit.

„Elan üle,” ütles Annika.

Mõne minuti pärast tundis ta end paremini. Hääled tulid jõuliselt tagasi ja prõmmisid vastu ta ajusid nagu täisvõimsusel töötav tehas: liiklusmüra Drottningholmsvägenil, kaks erineva sagedusega huilgavat sireeni, tõusvad ja langevad hõiked, kaamerate surin, lapse nutt.

Bertil Strand oli ühinenud ajakirjanike väikese rühmaga, kes tegi pilte all sissepääsu juures, ta lobises Konkurendi fotograafiga.

„Kes mida tegema hakkab?” küsis Annika.

Berit istus maha Annika kõrvale, vaatas oma märkmeid ja asus kavandama.

„Võime lähtuda sellest, et see oli mõrv, eks ju? Kõigepealt tuleb alustada uudisest endast. Noor naine on leitud tapetuna. Millal, kus, kuidas? Peame üles otsima mehe, kes ta leidis, ja temaga rääkima, sul on tema nimi?”

„Mingi narkar, tema sõber andis vihjetasu jaoks oma ajutise aadressi.”

„Katsu ta kätte saada. Häirekeskusel on olemas kõik vajalikud andmed häire kohta,” jätkas Berit ja kummardus jälle oma märkmete kohale.

„Sain need juba.”

„Tubli. Siis peame kätte saama mõne jutuka politseiniku, pressiesindaja ütleb ainult seda, mida tal kästakse öelda. Kas Lillepolitseinik ütles, mis ta nimi on?”

„Ei.”

„Vilets lugu. Võta temaga ühendust, ma pole teda kunagi varem näinud, ta on vist üks neist uutest seal vägivallaosakonnas. Seejärel peame teada saama, millal tüdruk suri ja mis oli surma põhjus, kas on kahtlusaluseid, mida uuritakse kõigepealt, vajalikud on kõik politsei arvamused selles asjas.”

„Okei,” ütles Annika ja kirjutas oma plokki.

„Issand, kui kuum. Kas Stockholmis kunagi varem ka nii kuum on olnud?” küsis Berit ja pühkis otsaesiselt higi.

„Pole aimugi,” ütles Annika. „Kolisin siia seitse nädalat tagasi.”

Berit võttis käekotist pabertaskurätiku ja kuivatas sellega juustepiiri.

„Ja siis see ohver,” ütles ta. „Kes ta on? Kes ta identifitseeris? Arvatavasti on tal kuskil murest murtud perekond, peame kaaluma, mil moel nendega ühendust võtta. Meil on vaja tüdruku pilte sellest ajast, kui ta veel elus oli. Kas sa arvad, et ta oli üle kaheksateistkümne?”

Annika mõtles ja talle meenusid kunstrinnad.

„Jaa, tõenäoliselt.”

„Siis peaks temast olema koolilõpupilte, tänapäeval käivad kõik noored keskkoolis ja valgemütsipildid lähevad lugejale hästi peale. Mida arvavad tema sõbrad? Oli tal oma poiss?”

Annika kirjutas üles.

„Siis peaks välja uurima naabrite reaktsioonid,” jätkas Berit. „See koht asub ju peaaegu Stockholmi südalinnas, ümberkaudsetes linnajagudes elab üle kolmesaja tuhande naise. Seda laadi kuritegu mõjutab kõikide turvalisust, aga ka kõrtsielu ja linnapilti. Õigupoolest saab siit kaks artiklit. Kui sina võtaksid naabrid, võtan mina ülejäänu.”

Annika noogutas pilku tõstmata.

„Lõpuks on veel üks aspekt,” ütles Berit ja laskis ploki sülle vajuda. „Kaksteist-kolmteist aastat tagasi toimus siit vaevalt saja meetri kaugusel peaaegu samasugune mõrv.”

Annika vaatas imestusega üles.

„Kui ma õigesti mäletan, tapeti üks noor naine pargi põhjapoolsel trepil,” ütles Berit mõtlikult. „Tapjat pole siiani kätte saadud.”

„Issand,” ütles Annika. „Ehk on sama mees?”

Berit kehitas õlgu.

„Tõenäoliselt mitte,” ütles ta, „aga seda eelmist tapmist peab ikkagi nimetama. Kindla peale tuleb see paljudele meelde. Too naine oli vägistatud ja kägistatud.”

Annika neelatas.

„Milline jube töö see õigupoolest on,” ütles ta.

„Jah, tõsi ta on,” ütles Berit. „Aga töö oleks väheke lihtsam, kui sul õnnestuks Lillepolitseinikuga jutule saada, enne kui ta siit ära sõidab.”

Ta osutas alla Sankt Göransgatani poole, kus Havai särgis mees oli parasjagu surnuaialt lahkumas. Mees läks auto poole, mis oli pargitud Kronobergsgatani nurgale. Annika hüppas püsti, haaras oma koti ja tormas mäest alla tänava poole. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporter katsus Havai särgiga jutule saada ja kuidas too tõrjuvalt käega rehmas.

Samal hetkel komistas Annika asfaldiserva taha ja pidi äärepealt kukkuma. Suutmata ennast valitseda, sööstis ta suurte sammudega järsust künkast alla Kronobergsgatani poole. Ilma et ta ise sinna midagi parata oleks saanud, lendas ta otsejoones Havai särgis politseinikule selga. Too kukkus omakorda auto kapotile.

„Kuradi kurat!” röögatas mees ja võttis Annika käsivarred oma raudsesse haardesse.

„Vabandust,” piiksatas Annika. „See oli kogemata. Ma pidin pikali kukkuma.”

„Mida kuradit sa siin teed? Oled sa ikka mõistuse juures?”

Mees oli endast väljas ja kohkunud.

„Andke andeks,” ütles Annika ja tundis, et tal on nutt kurgus. Pealegi tegi vasak pahkluu haiget.

Politseinik sai enesekontrolli tagasi ja laskis ta lahti. Ta silmitses Annikat mõne hetke uurivalt.

„Ole ettevaatlikum,” ütles ta, istus oma veinpunasesse pikap-Volvosse ja kihutas kummide vingudes minema.

„Neetud,” pomises Annika endamisi. Ta pilgutas tülikad pisarad silmist välja ja katsus vastu päikest silmi kissitades auto väljakutsenumbrit kindlaks teha. Talle tundus, et küljel oli number 1813. Igaks juhuks jättis ta meelde ka auto registrinumbri.

Ümber pööranud, märkas ta, et sissepääsu juures olev ajakirjanikesalk teda üksisilmi jälgis. Ta läks juuksejuurtest kaelani tulipunaseks. Ta kummardus kähku ja asus üles korjama kokkupõrkel kotist väljapudenenud varandust: A5-kirjaplokk, pakk nätsu, peaaegu tühi Pepsi Maxi plastpudel ja kolm rohelisse kilesse pakitud Libresse’i sidet. Pastakas oli kotti jäänud, ta õngitses selle välja ja kirjutas rutuga märkmikku nii auto registri- kui ka väljakutsenumbri.

Ajakirjanikud ja fotograafid pöörasid oma pilgud temalt ära ja lobisesid omavahel edasi. Annika märkas, et Bertil Strand korraldas parajasti mingit jäätiseostmist.

Annika viskas koti üle õla ja nihkus vähehaaval kolleegidele lähemale, tundus, et keegi ei pööranud talle tähelepanu. Peale ühe Konkurendi reporteri, keskealise mehe, kes kasutas oma kuriteoartiklite all pildiga allkirja, ei tundnud ta neist mitte kedagi. Seal oli üks noor naine makiga, millele oli kirjutatud „Radio Stockholm”, kaks piltnikku, kes esindasid omaenda fotoagentuure, Konkurendi piltnik ja veel kolm reporterit, keda ta ei osanud kuskile paigutada. Ühtegi telejaama polnud esindatud, riigitelevisiooni kohalikud uudised tegid suvel vaid viieminutilisi saateid, kohalikust kommertsjaamast tuli vaid jututubasid ja lühiuudiseid. Päevalehed kasutavad tõenäoliselt fotoagentuuride pilte ja sobitavad need kokku uudisteagentuuri tekstiga. Raadiouudised polnud samuti kohale tulnud ega tule ka, ta teadis, miks. Üks tema kolleegidest Katrineholms-Kurirenist, kes oli ühel suvel raadiouudistes asendajaks olnud, oli seda põlglikult selgitanud:

„Mõrvad ja muu säärase jätame tabloididele. Meie pole mingid raipesööjad.”

Annika oli juba siis aru saanud, et see ütlus iseloomustas rohkem kolleegi kui raadiouudiseid, aga vahel ta kahtles. Miks polnud ühe noore naise vägivaldselt lõpetatud elu väärt uudistes kajastamist? Ta ei saanud sellest aru.

Ülejäänud inimesed, kes piirdelintide ümber sagisid, olid uudishimulikud möödakäijad.

Ta jalutas aeglaselt inimsalgast mööda. Politseinikud, nii kriminaaluurijad kui ka tehniline personal, toimetasid seespool aeda. Kiirabi ega surnuautot polnud veel näha olnud. Ta vaatas kella. Seitseteist minutit üks läbi. Oli möödunud kakskümmend viis minutit sellest, kui ta „Külmavärinatest” vihje oli saanud. Ta ei teadnud õieti, mida peale hakata. Politseinikega juttu teha polnud erilist mõtet, nood oleksid tõenäoliselt vaid marru läinud. Ta mõistis, et nad ei teadnud veel kuigi palju, ei seda, kes too naine oli, kuidas ta oli surmatud, ega ka seda, kes seda oli teinud.

Ta seadis sammud Drottningholmsvägeni suunas. Kronobergsgatani läänepoolsete majade kõrvale oli moodustunud tordikujuline vari, ta läks sinna ja nõjatus vastu majaseina. See oli krobeline, hall ja kuum. Siin oli temperatuur mõne kraadi võrra madalam kui päikeselõõsas, ent õhk põletas siiski kurku. Tal oli kohutav janu ja ta õngitses kotist pepsipudeli. Kork oli läbi lasknud ja pudeli väliskülg kleepus, silt jäi sõrmede külge kinni. Pagana kuumus!

Ta jõi sooja liisunud vedeliku ära ja peitis pudeli majaukse kõrvale kahe vanapaberipaki vahele.

Piirdelindi juures seisnud ajakirjanikud olid nüüd siirdunud üle tänava. Küllap nad ootasid Bertil Strandi jäätisesaadetist. Millegipärast ajas see olukord Annikal südame pahaks. Mõnekümne meetri kaugusel pirisesid laiba kohal veel kärbsed, aga ajakirjanikud ootasid innukalt mõnusat jäätisepausi.

Ta laskis pilgul üle pargi rännata. Seal oli järske rohtukasvanud nõlvu ja hulgaliselt jämedaid lehtpuid. Siin varjus seistes suutis ta eristada pärna, pööki, jalakat, saart ja kaske. Mõned puud olid määratu suured, teised alles istutatud. Haudade vahel kasvas hiiglaslikke puid, enamasti pärnasid.

Varsti pean kuskilt joogipoolist juurde saama, mõtles ta.

Ta istus kõnniteele ja kallutas pea kuklasse. Varsti peaks midagi juhtuma. Ta ei saa ju siia istuma jääda.

Ta kiikas ajakirjanikeparve poole, see oli hakanud kahanema. „Radio Stockholmi” tüdruk oli kadunud, aga Bertil Strand oli jäätistega tagasi. Berit Hamrini polnud kuskil näha, Annika imestas, kuhu ta kadus.

Ootan veel viis minutit, mõtles ta. Siis lähen ostan juua ja hakkan ümberkaudseid elanikke küsitlema.

Ta üritas oma peas Stockholmi kaarti joonistada ja sellele oma praegust asukohta paigutada. See siin oli Stockholmi süda, kivilinn kunagiste linnaväravate vahel. Ta vaatas pritsimajast mööda, lõuna poole. Seal oli Hantverkargatan, tema kodutänav. Õigupoolest elas ta siit mitte rohkem kui kümne kvartali kaugusel, lammutamisele kuuluva kinnistu hoovimajas Kungsholmstorgeti ääres. Sellest hoolimata polnud ta kunagi varem siia sattunud. Tema all oli Fridhemsplani metroojaam. Hea tahtmise korral võis ta tunda, kuidas rongid otse tema all mürisesid, levitades võnkeid läbi betooni ja asfaldi. Otse ees võis ta näha suurt ümmargust tunnelite ventilatsiooniava, pissuaari ja pargipinki. Võib-olla sellel pingil, põletava päikese käes, oligi istunud see narkouimas mehike koos oma pissihädas semuga ja siit „Külmavärinatesse” helistanud. Miks siis sel juhul see sõbramees pissuaari ei läinud, imestas Annika. Ta mõtiskles selle üle mõnda aega ja oli lõpuks sunnitud käimla juurde minema ning sinna sisse vaatama. Kui ta ukse lahti tegi, sai ta aru, miks. Lehk selle plekkpurgi sees oli täiesti väljakannatamatu. Ta taganes paar sammu ja sulges ukse.

Mänguväljaku poolt tuli naine lapsevankriga. Vankris istuv laps hoidis käes punase vedelikuga täidetud lutipudelit. Ema vaatas imestusega kõnniteed ääristavat kilelinti.

„Mis siin on juhtunud?” hüüdis ta.

Annika ajas selja sirgu ja nihutas kotirihma õlal ülespoole.

„Politsei on selle ala tõkestanud,” ütles ta.

„Jah, seda ma näen. Aga miks?”

Annika oli kahevahel. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi, et teised lehemehed jälgisid teda. Otsekohe astus ta naisele lähemale.

„Seal lamab üks surnud naine,” ütles ta vaikselt ja osutas surnuaia poole. Naine muutus kahvatuks.

„See veel puudus,” ütles ta.

„Kas elate siin lähedal?” küsis Annika.

„Jah, kohe ümber nurga. Me käisime all Rålises, aga seal oli nii palju rahvast, et polnud, kuhu mahagi istuda, nii et tulime siia. Kas ta lamab praegu seal?”

Naine sirutas kaela ja vaatas uurivalt pärnade vahele. Annika noogutas.

„Issand, kui õudne!” hüüatas naine ja vaatas pärani silmi Annikale otsa.

„Käite siin tihti?” küsis Annika.

„Jaa, iga päev. Nöpsik käib üleval mängupargis lasteaias.”

Mamma ei suutnud surnuaialt pilku pöörata. Annika silmitses teda mõne hetke.

„Ega te öösel või hommikul midagi erilist kuulma juhtunud? Mingeid hüüdeid pargi poolt või muud sellist?” tundis ta huvi.

Naine lükkas alahuule ettepoole, mõtles ja raputas pead.

„Siinne kant on üsna kärarikas,” ütles ta. „Esimesel aastal ärkasin iga kord, kui pritsiauto välja sõitis, aga enam mitte. Siis on ju meil need Sankt Eriksgatani joodikud, ma ei mõtle neid varjupaika minejaid, need kustuvad juba tükk aega enne öö tulekut, vaid neid harilikke kisakõrisid. Aga kõige hullem on õigupoolest McDonald’si ventilaator. See töötab ööpäev läbi ja võib täitsa hulluks ajada. Kuidas ta suri?”

„Pole veel teada,” ütles Annika. „Polnud siis kuulda mingeid karjeid, appihüüdeid ega muud sellist?”

„Muidugi oli, reede öösiti karjutakse ja röögitakse siin pidevalt. Siin, kullake, siin on su …”

Laps oli pillanud lutipudeli ja virisema hakanud, ema pani selle talle jälle suhu. Siis osutas ta peaga Bertil Strandi ja teiste suunas.

„Kas need on hüäänid?”

„Mh-mh. See Daimi tuutuga on minu fotograaf. Minu nimi on Annika Bengtzon ja ma olen Õhtulehest.”

Ta sirutas tervituseks käe. Oma varasemast põlglikkusest hoolimata tundus naine olevat meelitatud.

„Oh sa tont,” ütles ta. „Daniella Hermansson, väga meeldiv. Kirjutate sellest siin?”

„Mina või keegi teine ajalehest. Kas tohib, ma panen üht-teist kirja?”

„Muidugi, olge lahke.”

„Tohin ma teid tsiteerida?”

„Mu nimi kirjutatakse kahe ll-i ja kahe s-ga, nii nagu kuulete.”

„Te ütlete, et teil on siin kandis üsna kärarikas?”

Daniella Hermansson tõusis kikivarvule ja püüdis Annika plokki kiigata.

„Jaa,” ütles ta. „Hirmus lärmakas, eriti nädalalõppudel.”

„Seega siis, kui keegi hüüaks appi, ei reageeriks sellele keegi?”

Daniella Hermanssoni alahuul lükkus jälle ette ja ta raputas pead.

„Eks see sõltu natuke ka sellest, mis kell see juhtub,” ütles ta. „Kella nelja, poole viie paiku hakkab vaikseks jääma. Siis on ainult see ventilaatorimürin. Mina magan nimelt lahtise aknaga aasta läbi, see mõjub hästi näonahale. Aga ma ei kuulnud mitte midagi …”

„Kas teie aknad on hoovi või tänava poole?”

„Mõlemale poole. Me elame kahetoalises, teisel korrusel maja parempoolses otsas. Magamistuba on hoovi poole.”

„Ja te käite siin iga päev?”

„Jah, ma olen veel Nöpsikuga lapsepuhkusel, kõik vanematerühma mammad saavad hommikupooliti mängupargis kokku. Mis nüüd, kullake …”

Nöpsik oli punase joogi ära imenud ja kisama pistnud. Ema kummardus poja kohale, torkas vilunud liigutusega keskmise sõrme mähkmesse ja nuusutas siis seda.

„Oh aeg,” ütles ta. „Me peame tuppa minna. Vahetame mähkmed ja siis tudile, eks ju, Nöpsik?”

Laps jäi vait, sest oli leidnud mütsipaela, mida lutsida.

„Tohime ehk teist ühe pildi teha?” küsis Annika ruttu.

Daniella Hermansson ajas silmad pärani.

„Minust? Aga ma pole eriti …”

Ta hakkas naerma ja silus käega juukseid. Annika vaatas talle üksisilmi otsa.

„See hauakivide vahel lamav naine on tõenäoliselt tapetud,” ütles ta. „Seepärast on tähtis kirjeldada seda linnaosa võimalikult täpselt. Ma ise elan Kungsholmstorgeti ääres.”

Daniella Hermanssoni silmad läksid veel suuremaks.

„Armas jumal, tapetud? Siin, meie kvartalis?”

„Pole teada, kus ta suri, aga ta leiti siit.”

„Aga see on ju nii rahulik kant,” ütles Daniella Hermansson, kummardus ja võttis Nöpsiku sülle. Lapsel kukkus mütsipael suust ja ta pistis jälle röökima. Annika võttis kotirihmast kõvasti kinni ja kiirustas Bertil Strandi juurde.

„Oodake siin,” ütles ta üle õla Daniellale.

Piltnik oli ametis pabertuutu sisemuse limpsimisega, kui Annika tuli.

„Saad sa korraks tulla?” küsis ta vaikselt.

Bertil Strand pigistas paberi aeglaselt kokku ja viipas käega kõrvaloleva mehe suunas.

„Annika, see siin on Arne Påhlson, Konkurendi reporter. Olete kohtunud”

Annika lõi pilgu maha, sirutas käe ja pomises oma nime. Arne

Pahlsoni käsi oli kuum ja niiske.

„Said jäätisega valmis?” küsis Annika pahaselt.

Bertil Strandi päevitus süvenes varjundi võrra. Talle ei meeldinud suvereporteri käest märkusi saada. Vastuse asemel ta kummardus ja upitas seljakoti selga.

„Kuhu me läheme?”

Annika keeras ümber ja läks tagasi Daniella Hermanssoni juurde. Ta heitis pilgu üles kalmistu poole, erariides mehed olid ikka veel seal ja rääkisid omavahel. Nöpsik röökis endist viisi, aga ema ei teinud seda märkama. Ta värvis oma suud huulepulgaga, mis ilmselt oli pärit väikesest helerohelisest karbikesest, millel oli peegel kaane siseküljel.

„Mis tunne on, kui saad teada, et surnud naine lamab su magamistoa akna all?” küsis Annika ja kirjutas üles.

„Kohutav,” ütles Daniella Hermansson. „Mõelda, kui palju kordi me õhtuti sõbrannadega siitkaudu kõrtsist koju oleme tulnud. See oleks võinud ju olla kes tahes meie hulgast.”

„Kas kavatsete edaspidi ettevaatlikum olla?”

„Kindlasti,” ütles Daniella Hermansson kõhklematult. „Ma ei tule enam iialgi öösel läbi pargi. Noh, kulla väikemees, mis viga on …”

Daniella kummardus alla, et väikemees jälle sülle võtta, Annika tegi märkmeid ja tundis seljas judinat. See oli tõepoolest mõjuv. Sellest võiks ehk suure pealkirjagi saada, kui seda veidi lühendada.

„Tänan teid väga,” ütles ta kiiresti. „Vaadake, palun, Bertili poole! Kuidas Nöpsiku nimi on? Kui vana ta on? Kui vana te ise olete? Kuidas me teid iseloomustaksime? Lapsepuhkusel, okei. Ehk ei pruugiks nii rõõmsat nägu teha …”

Daniella Hermanssoni kätteharjutatud filmistaarinaeratus kustus, küllap oli ta seda kasutanud kõigil oma puhkuse- ja jõulupiltidel. Nüüd nägi ta välja hämmeldunud ja kohmetu. Bertil Strand plõksutas raginal, tiirutades naise ja lapse ümber just nagu ettevaatlike tantsusammudega.

„Kas ma võin teile hiljem helistada, kui midagi veel vaja on? Mis on teie telefoninumber? Uksekood? Lihtsalt igaks juhuks …”

Daniella Hermansson pani täiest kõrist röökiva poja kärusse ja läks piki politsei piirdelinti oma teed. Meelehärmiga nägi Annika, kuidas Arne Påhlson Konkurendist naise kinni pidas, kui too temast möödus. Õnneks pistis väikemees nii kõvasti karjuma, et naine ei saanud seisma jääda ega uut intervjuud anda. Annika hingas kergendatult.

„Sul pole tarvis mind mu töös õpetada,” ütles Bertil Strand.

„Väga hea,” ütles Annika. „Aga mis oleks saanud siis, kui laip sel ajal oleks ära viidud, kui sina meie konkurentidele jäätist ostmas käisid?”

Bertil Strand vaatas teda põlglikult.

„Objektil pole me konkurendid, vaid kolleegid.”

„Arvan, et see pole õige. Ajakirjandus ei võida sellest midagi, kui me karjas jahti peame. Igaüks peaks omaenda rida ajama.”

„Kellel sellest kasu on.”

„Lugejatel, ja usutavus suureneb.”

Bertil Strand heitis kaamerad selga.

„Küll on armas seda sinult kuulda. Mina olen ju selle lehe juures ainult viisteist aastat töötanud.”

Pagan võtaks, mõtles Annika, kui piltnik „kolleegide” juurde tagasi läks. Et ma ka kunagi ei mõista suud pidada!

Ühtäkki tundis ta peapööritust ja jõuetust. Pean midagi jooma, ja otsekohe, mõtles ta. Oma suureks rõõmuks nägi ta Beritit Hantverkargatani poolt tulemas.

„Kus sa käisid?” hõikas Annika ja hakkas talle vastu minema.

Berit oigas.

„Istusin autos ja helistasin. Lasksin välja otsida väljalõikeid selle vana mõrva kohta ja rääkisin paari politseiallikaga.”

Asjatult püüdis ta käega tuult lehvitades end jahutada.

„Kas midagi on toimunud?”

„Rääkisin ühega siit naabrusest, muud midagi.”

„Oled sa midagi juua saanud? Mulle tundub, et sa oled veidi kahvatu.”

Annika kuivatas otsaesiselt higi ja tundis ühtäkki, et nutt oli kohe tulemas.

„Ütlesin äsja Bertil Strandile sitasti,” ütles ta vaikselt. „Et pole õige kuriteopaigal konkurentidega semutseda.”

„Täpselt minu mõte. Aga ma tean, et Bertil Strand ei ole sellega nõus,” ütles Berit. „Temaga on vahel raske läbi saada, aga ta on väga hea fotograaf. Mine osta midagi juua. Ma jään valvesse.”

Tänulikult lahkus Annika Kronobergsgatanilt ja läks piki Drottningholmsvägenit allapoole. Ta seisis Fridhemsplanil ajalehekioski järjekorras, et osta pudel Ramlösat, kui nägi surnuautot Sankt Göransgatanilt vasakule üles Kronobergi pargi poole pööramas.

„Pagan võtaks,” vandus ta ja tormas otse liikluse keskele, nii et ühel taksol tuli pidur järsult põhja vajutada. Ta jooksis üle Sankt Eriksgatani ja tagasi pargi poole. Ta oli kindel, et minestab, enne kui üles jõuab.

Surnuauto oli seisma jäänud Sankt Göransgatani ülemises otsas, üks mees ja naine ronisid parajasti sellest välja.

„Miks sa nii hingetu oled?” imestas Berit.

„Auto, surnu,” hingeldas Annika. Ta võttis kätega põlvede ümbert kinni ja lõõtsutas, ettepoole kookus.

Berit ohkas.

„Surnuauto jääb siia tükiks ajaks. Laip ei kao mitte kuskile. Sul pole tarvis kogu aeg pabistada, me ei jää millestki ilma.”

Annika laskis koti kõnniteele ja tõusis püsti.

„Vabandust,” ütles ta.

Berit naeratas.

„Mine ja istu kuskile varju. Ma lähen ostan sulle juua.”

Annika lonkis varjulisse kohta. Ta tundis end täieliku tainapeana.

„Ma ei teadnud,” pomises ta. „Kust võisin ma teada.”

Ta istus kõnniteele ja toetas selja jälle vastu majaseina. Sillutis põletas läbi õhukese seeliku istmikku.

Surnuauto mees ja naine seisid tõkestatud alal sissepääsu kõrval ja ootasid. Kolm meest olid ikka veel raudaia taga, Annika oletas, et kaks neist olid kriminaalpolitsei tehnilised töötajad ja kolmas fotograaf. Nad liikusid ettevaatlikult, kummardusid, korjasid midagi üles, tõusid püsti. Vahemaa oli liiga suur, et Annika oleks võinud aru saada, mida nad õieti tegid. Kas kuriteopaikades on alati nii igav? mõtles ta.

Berit saabus mõne minuti pärast. Ta tõi kaasa suure jääkülma kokakoola.

„Võta. See sisaldab suhkrut ja mitmesuguseid soolasid. Sul on neid tarvis.”

Annika kruvis korgi ära ja jõi nii kiiresti, et süsihappegaas tõusis ninna. Ta läkastas ja pruuskas, nii et natuke kokat pritsis ta seelikule.

Berit istus tema kõrvale ja võttis kotist ka endale pudeli. „Mida seal sees õigupoolest tehakse?” küsis Annika.

„Nad säilitavad jälgi,” ütles Berit. „Neid on seal nii vähe kui võimalik ja nad liiguvad nii vähe kui võimalik. Sageli on seal vaid kaks tehnikut ja vahest ka mõni juurdlusülem vägivallarühmast.”

„Võib-olla see Havai särgiga oligi ülem?”

„Võimalik,” ütles Berit. „Kui sa hoolega vaatad, siis võid näha, et üks uurija hoiab kätt suu juures. Ta kõnnib väikese makiga ringi ja dikteerib lindile kõik, mida ta kuriteopaigas näeb. Ta võib näiteks kirjeldada, kuidas see laip täpselt lamab, kuidas paiknevad rõivastel kortsud ja muud sellist.”

„Sel naisel polnudki riideid seljas,” ütles Annika.

„Võib-olla vedelevad need kuskil seal ümbruses, see fikseeritakse samuti. Kui nad valmis jõuavad, viiakse laip Solnasse kohtumeditsiini.”

„Kas lahkamisele?”

Berit noogutas.

„Seejärel jäävad tehnikud siia ja kammivad kogu pargi läbi. Seda tehakse sentimeeter sentimeetri haaval ja talletatakse kõikvõimalikud asitõendid: verejäljed, sülg, juuksekarvad, kangakiud, sperma, jalajäljed, autojäljed, sõrmejäljed, mis iganes.” Annika istus mõnda aega vaikides ja jälgis aia sees olevaid mehi. Nad olid kummargil laiba kohal, ta nägi nende päid halli katteriide foonil õõtsumas.

„Miks nad tõmbasid katte aiale, mitte aga laibale?” küsis ta.

„Neil pole kombeks laipa katta, kui pole just vihma oodata,” ütles Berit. „Kõik tehakse selleks, et võimalikult vähe jälgi rikkuda. Riie riputatakse sinna rohkem sellepärast, et uudishimulikke eemal hoida. Päris nutikas tegelikult …”

Tehnikud ja fotograaf tõusid ühel ajal.

„Nüüd läheb lahti,” ütles Berit.

Nad tõusid kaugemal olevate lehemeestega samal ajal. Kõik läksid nagu käsu peale piirdelintide juurde. Piltnikud laadisid oma kaameraid ja riputasid kaela erisuuruste objektiividega aparaate. Rühmaga oli vahepeal liitunud veel paar ajakirjanikku. Annika luges ruttu kokku, et fotograafe oli viis ja reportereid kuus. Ühel noorel mehel oli sülearvuti, millel oli TT-i1 logo, ühe naise käes olevalt kirjaplokilt võis lugeda „Sydsvenskan”.2

Mees ja naine avasid surnuauto tagauksed ja tõmbasid sealt välja kokkupandava surnuraami. Rahulike vilunud liigutustega lasksid nad selle alla ja lukustasid kaitseriivid. Annika tundis, kuidas kananahk ihule tõusis. Ta kõhust kerkis süsihappegaasi röhitsus, see ajas iiveldama. Varsti tuuakse surnu välja. Ta häbenes oma haiglast erutust.

„Kas te teeksite pisut teed?” ütles surnuraami lükkav naine.

Annika vaatas möödaveerevat raami. See värises, kui rattad üle asfaldikonaruste veeresid. Raamil oli korralikult kokku lapatud sinakat värvi kattepresent. Surilina, mõtles Annika ja tundis seljal külmavärinaid.

Mees ja naine pugesid osavalt piirdelindi alt läbi. Selle oranžikaskollane silt „Läbikäiku ei ole” õõtsus veel tükk aega.

Raamilükkajad jõudsid laiba juurde. Nad seisid ja ajasid politseinikega juttu. Annika tundis, kuidas päike ta käsivarsi tagantpoolt kõrvetas.

„Miks see nii palju aega võtab?” sosistas ta tasakesi Beritile.

Berit ei vastanud. Annika võttis kotist koka ja jõi paar lonksu.

„On ikka jube lugu,” ütles Sydsvenskani naisreporter.

„On tõesti,” vastas Annika.

Siis laotasid surnukandjad presendi raamile, läikiv sinakashall riie välkus lehtede vahel. Nad tõstsid noore naise raamile ja mässisid ta presendi sisse. Korraga tundis Annika pisaraid silmi tõusmas. Ta nägi naise hääletuks karjeks avatud suud, ähmast pilku ja siniseks löödud rinda.

Ma ei tohi pillima hakata, mõtles ta ja silmitses kulunud hauakive.

Ta püüdis välja lugeda nimesid või aastaarve, aga kirjad olid heebreakeelsed. Aeg ja tuul olid kaunid tähed peaaegu hävitanud. Korraga oli kõik ääretult vaikne. Isegi Drottningholmsvägeni liiklusmüra seiskus hetkeks. Päikesekiired immitsesid läbi hiiglaslike pärnapuuvõrade ja tantsisklesid graniidil.

Surnuaed oli enne linna, mõtles Annika. Puud olid siin juba siis, kui siia surnuid maeti. Need olid väiksemad ja nõrgukesemad, aga puulehed moodustasid graniidil samasuguseid varjudemänge ka siis, kui hauad olid alles värsked.

Värav avati, piltnikele tuli elu sisse. Üks lõi Annikast mööda trügides talle küünarnukiga kõhtu, nii et tal hing hetkeks kinni jäi. Ta vankus hämmeldunult tahapoole ja kaotas kanderaami silmist. Ta nihkus kiiresti tagasi.

Kuspool ta pea võiks olla, mõtles ta. Vaevalt teda viiakse, jalad ees.

Piltnikud järgnesid kanderaamile piki piirdelinti. Kaamerad surisesid erinevas taktis, siin-seal sähvisid välgud. Bertil Strand hüples oma kolleegide selja taga, hoides kaamerat kord nende peade kohal, kord nende vahel. Annika hoidis surnuauto tagauksest kõvasti kinni, selle värvipind põletas ta sõrmi. Läbi õhus välkuvate sähvatuste nägi ta pakki surnud naise laibaga lähemale veeremas. Surnuauto juht peatus Annikast paarikümne sentimeetri kaugusel. Ta liigutas auto mehhanisme, Annika nägi, et mees oli higine ja närvis. Annika vaatas presentpakki.

Tahaksin teada, kas päike on ta soojana hoidnud, mõtles ta.

Tahaksin teada, kes ta on.

Tahaksin teada, kas ta ise sai aru, et surm tuleb.

Tahaksin teada, kas ta jõudis hirmu tunda.

Ühtäkki hakkasid pisarad voolama. Ta laskis autouksest lahti, pööras ümber ja läks paar sammu eemale. Maa kõikus, ta tundis, et süda oli paha.

„See tuleb lõhnast ja kuumusest,” ütles Berit, kes oli korraga ta kõrvale ilmunud. Ta võttis Annikal õlgade ümbert kinni ja talutas ta surnuauto juurest eemale.

Annika kuivatas pisarad.

„Nüüd sõidame toimetusse,” ütles Berit.

Patricia ärkas lämbumistundega. Toas polnud üldse õhku, ta ei suutnud hingata. Pikkamööda hakkas ta tajuma oma madratsil lebavat läikivat alasti keha. Kui ta tõstis vasaku käe, jooksis higi mööda roideid nabasse.

Issand jumal, mõtles ta. Õhku! Ja vett!

Ta kaalus, kas hüüda Josefini, aga muutis millegipärast meelt. Korteris oli täiesti vaikne, Jossie kas magas alles või oli ta välja läinud. Patricia oigas ja keeras teise külje, pidas aru, mis kellaaeg olla võis. Josefini mustad kardinad ei lasknud valgust läbi ja tuba tundus hõljuvat läppunud hämaruses. Lõhnas higi ja tolmu järele.

„Halb enne,” oli Patricia öelnud, kui Josefin selle paksu musta kangaga koju oli tulnud. „Must küll kardinateks ei kõlba. Akendele tekivad leinarandid, positiivne energia ei pääse vabalt liikuma.”

Josefin vihastas.

„Jäta oma lollused,” oli ta öelnud. „Sina ei peagi seda tegema. Oma toa teen ma igatahes pimedaks. Mis kuradi moodi me öötööl vastu peame, kui me ilmaski magada ei saa, kas sa selle peale oled mõelnud?”

Jossie sai oma tahtmise, nagu enamasti ikka.

Patricia tõusis ohates madratsil istukile. Aluslina oli kruttinud ennast voodi keskele niiskeks nabanööriks. Vihaselt püüdis ta seda lahti harutada.

Jossie kord on poes käia, mõtles ta, mis tähendab, et kodus pole mitte kui midagi.

Ta tõusis üles ja käis vannitoas pissil. Seejärel laenas ta Josefini hommikumantli ja tuli tuppa tagasi, et kardinad eest ära tõmmata. Valgus torkas silma kui pistoda ja ta vedas kardinad kähku akna ette tagasi. Selle asemel lükkas ta hoopis ühe aknapoole lahti ja sättis lillepoti vahele, et tuul akent jälle kinni ei puhuks. Õhk oli väljas veel soojem kui sees, aga see ei haisenud.

Ta läks aeglaselt kööki, lasi õllekannu kraanivett täis ja jõi ahnelt. Köögikell näitas viie pärast kaks. Patricia oli endaga rahul. Ta polnud tervet päeva maha maganud, kuigi oli töötanud kella viieni hommikul.

Ta asetas kannu nõudepesulauale tühja pitsakarbi ja kolme kuivanud teepakkidega kruusi vahele. Jossiest polnud koristajat. Patricia ohkas, pani asjad oma kohtadele, viskas prahi minema, pesi nõud puhtaks ja kuivatas pikema arupidamiseta lauad.

Ta oli just duši alla minemas, kui telefon helises.

„Kas Jossie on kodus?”

See oli Joachim. Tahtmatult ajas Patricia selja sirgu ja võttis end kokku, et jätta paremat muljet.

„Tõesti ei tea, ma alles äsja tõusin. Võib-olla magab veel.”

„Kas sa oleksid nii kena ja ajaksid ta üles?”

Mees oli napisõnaline, aga sõbralik.

„En seguida, Joachim, oota üks minut …”

Ta läks esiku teise otsa Josefini toa ukse taha ja koputas ettevaatlikult uksepiidale. Kui ei tulnud mingit vastust, paotas ta ust. Voodi oli niisama segamini kui eile enne Patricia tööleminekut. Ta lipsas ruttu telefoni juurde tagasi.

„Kahjuks pole teda kodus. On vist välja läinud.”

„Kuhu? Kellega?”

Patricia naeris närviliselt.

„Mitte kellegagi loomulikult, võib-olla sinuga? Kust mina tean. Tema kord on poes käia …”

„Magas ta üldse kodus?”

Patricia püüdis näida solvatuna.

„Muidugi mõista. Kus ta siis oleks pidanud magama?”

„Just nimelt, seda ma küsingi, Patti. Oskad sa midagi välja pakkuda?”

Mees katkestas kõne samal hetkel, kui viha Patricia teadvusse jõudis. Ta ei sallinud, et Joachim teda Pattiks kutsus. Mees tegi seda tema alandamiseks. Ta ei meeldinud mehele. Joachimi meelest seisis Patricia tema ja Josefini vahel.

Patricia läks aeglaselt Josefini magamistuppa tagasi. Voodi oli tõesti täpselt samas olekus kui eile õhtul, tekk oli vasakul pool voodit maas ja Josefini punane trikoo oli padja peal.

Jossie polnud hommikul koju tulnudki.

See teadmine tegi Patricia murelikuks.

Toimetuse vestibüülis lõi õhk neile vastu nagu külm ja märg käterätt. Niiskus pani marmorpõranda läikima ja ajalehe asutaja pronksist rinnakuju särama. Annikal hakkas nii külm, et ta hambad plagisesid.

Uksehoidja Tore Brand istus vingus näoga vestibüüli lõpus olevas klaasseintega valveputkas.

„Küll teil ikka veab!” hõikas ta, kui väike salkkond temast mööda liftide poole läks. „Saate ennast õues soojendamas käia. Siin sees on nii kuradi külm, pidin autopuhuri tooma, et jalad päriselt ära ei jäätuks.”

Annika üritas naeratada, aga ei jaksanud. Tore Brand pidi tänavuse puhkuse saama alles augustis ja ta pidas seda hirmus ülekohtuseks, peaaegu et tagakiusamiseks.

„Ma pean vetsu minema,” ütles Annika. „Minge teie üles.”

Ta läks ümber Tore Brandi klaasputka ja tundis, et mees oli seal sees jälle salaja suitsu teinud. Hetke kaalunud, otsustas ta minna naiste WC asemel invaliidikempsu. Ta tahtis rahu saada, mitte teiste higiste naiste vahel kraanikausi ees trügida.

Tore Brandi hädaldamine saatis teda tualettruumini. Ta lukustas ukse käepideme ülestõstmisega ja vaatas ennast peeglist. Ta nägi tõesti hirmus välja. Nägu oli laiguline ja silmad punased. Ta lükkas segisti käepideme vasakule, kummardus kraanikausi kohale, tõstis juuksed üles ja laskis külmal veel mööda kaela alla voolata. Kraanikausi portselanpind tundus ta lauba vastas jääkülm. Kitsas veenire leidis endale tee mööda selgroogu alla.

Miks ma küll sellega jahmerdan? mõtles ta. Miks ei võiks ma Männijärve ääres rohu peal pikutada ja Naiste Maailma lugeda?

Ta vajutas kätekuivati punasele nupule, hoidis kleidi kaelaauku lahti ja üritas kaenlaaluseid kuivatada. See ei õnnestunud.

Kui Annika toimetusse jõudis, oli Anne Snapphane koht tühi. Kirjutuslaual oli kaks pesemata kohvikruusi, aga koka oli otsas. Annika järeldas, et Anne oli välja tööle saadetud.

Berit rääkis uudistelaua juures Naelaga. Annika vajus oma toolile ja lasi koti põrandale. Ta tundis nõrkust ja ta pea käis ringi.

„No kuidas seal oli?” hõikas Nael ja vaatas nõudlikult tema poole.

Annika õngitses kähku ploki välja ja läks uudistelaua juurde.

„Noor, alasti, kunstrinnad,” ütles ta. „Kõvasti mingitud. Ta oli enne nutnud. Lagunemist polnud märgata, ta polnud seal eriti kaua lamanud. Riideid ei paistnud läheduses olevat.”

Annika tõstis pilgu, Nael noogutas julgustavalt.

„Vaata aga vaata,” ütles ta. „Kas hirmunud naabreid ka nägite?”

„Üks 29aastane väikelapse ema, Daniella nimi. Enam ei tule ta iialgi õhtuti läbi pargi. „See oleks võinud juhtuda minuga,” ütles ta.”

Nael kirjutas üles ja noogutas heakskiitvalt.

„Kas keegi teab, kes see tüdruk oli?”

Annika surus huuled kokku ja raputas pead.

„Meie teada mitte.”

Loodame, et see õhtu jooksul selgub. Ega sulle midagi muud silma ei hakanud, mis näitaks, kus ta elas või nii?”

„Otsaette tätoveeritud aadress või? Kahju küll, aga …”

Annika naeratas, Nael ei vastanud tema naeratusele.

„Okei. Berit, sina kirjutad politsei jälitustegevusest ja sellest, kes see tüdruk oli, otsi välja sugulased. Annika, sina kirjuta lugu ehmunud emast ja vaata läbi vana mõrva väljalõiked.”

„Ma arvan, et me teeme koostööd,” ütles Berit. „Annika teab mõrvakohast rohkem kui mina.”

„Tehke, kuidas tahate,” ütles Nael. „Tahan kuulda, kui kaugele olete jõudnud, enne kui kella kuuesele koosolekule lähen.”

Nael tegi pöördtooliga ringi, tõstis toru ja valis numbri. Berit pani ploki kinni ja läks oma kohale.

„Väljalõiked on minu käes,” ütles ta üle õla. „Võime need koos läbi vaadata.”

Annika laenas kõrvallaua äärest tooli. Berit võttis ümbrikust välja paki koltunud väljalõikeid pealkirjaga „Eva mõrv”. Mõrv oli toimunud ilmselt enne toimetuse arvutistamist.

„Rohkem kui kümne aasta vanused artiklid on arhiivis vaid paberil,” ütles Berit.

Annika võttis kätte kokkumurtud paberilehe, paber tundus rabe ja jäik. Ta libistas pilgu üle külje. Pealkirja tähed olid harali ja vanaaegsed, trükk oli kehv. Üle nelja veeru ulatuv mustvalge pilt oli võetud pargi põhjapoolsest osast.

„Mul oli õigesti meeles,” ütles Berit. „Naine tuli trepist üles. Trepi keskosas kohtas ta kedagi, kes läks alla. Kaugemale naine ei jõudnud. Mõrv on siiani lahendamata.”

Nad võtsid istet kahel pool Beriti kirjutuslauda ja süvenesid vanadesse artiklitesse. Annika märkas, et mitmed neist olid Beriti kirjutatud. Noore Eva tapmine meenutas tõepoolest suures osas praegust.

Soojal suveõhtul tubli kaksteist aastat tagasi oli Eva üles minemas järsust künkanõlvast, mis oli õigupoolest Inedalsgatani pikendus. Ta leiti seitsmeteistkümnenda trepiastme kõrvalt, poolalasti ja kägistatud.

Kohe mõrva järel kirjutatud artiklid olid pikad ja neid oli palju, pildid olid suured ja need olid paigutatud lehekülgede ülaserva. Oli ülevaateid mõrva uurimisest ja lahkamisprotokollist, intervjuusid ümbruskonna elanike ja sõpradega ning artikkel pealkirjaga „Jätke meid rahule”. Eva vanemad justkui palusid kelleltki midagi, hoides tõsiste nägudega teineteise ümbert kinni ja vaadates otse kaamerasse. Oli avaldusi mõttetu vägivalla ning naiste ning noorte ahistamise vastu, oli mälestusteenistus Kungsholmi kirikus ja lillekuhi mõrvakohal.

Kummaline, et mina sellest midagi ei mäleta, mõtles Annika. Olin tol ajal juba nii vana, et oleksin pidanud taipama, mis juhtus.

Mida rohkem aega mõrvast möödus, seda lühemaks artiklid jäid. Pildid olid väiksemad ja nihkusid leheküljel ikka rohkem allapoole. Kolm ja pool aastat pärast mõrva ilmunud lühiuudises teatati, et kedagi oli üle kuulatud, aga seejärel oli ta vabastatud. Seejärel saabus vaikus.

Aga nüüd oli Eva jälle uudisteaineks, kaksteist aastat pärast surma. Paralleel oli ilmselge.

„Mida me nendega teeme?” küsis Annika.

„Teeme lühiülevaate,” ütles Berit. „Praegu ei saa me midagi muud erilist teha. Paneme kirja kõik, mida teame, sina võtad oma mamma ja mina Eva. Selle aja peale on ehk ka uurijatel üht-teist teada ja me võime juba helistama hakata.”

„Kas meil on kiire?” küsis Annika.

Berit naeratas.

„Mitte eriti,” vastas ta. „Lõpptähtaeg on hommikul kell 4.45. Oleks muidugi tore, kui saaksime oma lood natuke varem valmis, ja see siin on alustuseks üsna hea.”

„Mis neist kahest artiklist saab?”

Berit kehitas õlgu.

„Võib-olla need ei pääsegi sisse, seda ei tea kunagi ette. Sõltub sellest, mis mujal maailmas toimub ja kui palju paberit meil on.”

Annika noogutas. Lehekülgede arvust sõltus sageli, kas artikkel üldse läks lehte, nii olid asjalood ka tema alalises töökohas Katrineholms-Kurirenis. Südasuvel hoidsid väljaandjad tihtipeale paberit kokku, osaliselt seepärast, et reklaamimüük oli juulis kehvapoolne, aga ka seepärast, et suvel juhtus midagi haruharva. Lehekülgede arv vähenes või suurenes alati neljakaupa, sest trükiplaadile mahtus neli lehekülge.

„Ma arvan, et need lood satuvad ikka ettepoole,” ütles Berit. „Esmalt tuleb mõrvauudis ise, politsei uurimistöö, siis topeltlehekülg tapetud tüdrukust, muidugi juhul, kui me tema nime teada saame. Seejärel tulebki meenutus Eva tapmisest, sinu ehmunud lapseema ja lõpuks võib-olla ka lugu hirmude linnast Stockholmist. Ma arvan, et nii me teemegi.”

Annika lehitses väljalõikeid.

„Kui kaua sa siin oled töötanud, Berit?” küsis ta.

Berit ohkas ja naeratas kergelt.

„Varsti saab kakskümmend viis aastat. Ma polnud palju vanem kui sina praegu, kui ma siia tulin.”

„Kas sa oled kogu aeg olnud kriminaalreporter?”

„Oh ei. Alguses kirjutasin loomadest ja toiduvalmistamisest. Kaheksakümnendate alguses olin lühikest aega poliitikareporter, tol ajal oli moes seda tööd naistele anda. Siis olin väheke aega välistoimetuses. Ja nüüd olen siin.”

„Kus sulle kõige rohkem meeldis?” küsis Annika.

„Kirjutamine on kõige mõnusam, faktide rittaseadmine ja lahenduste otsimine. Mulle meeldib tõepoolest siin kriminaaltoimetuses väga. Ma saan üsna iseseisvalt tegutseda, tihtipeale kaevan välja päris omi asju. Anna mulle nüüd palun need artiklid. Aitäh.”

Annika tõusis ja läks oma kohale. Anne Snapphane polnud tagasi tulnud. Oli tühi ja vaikne, kui teda polnud.

Annika Macintosh oli läinud mingile säästurežiimile, ta võpatas kimeda heli peale, kui arvuti uuesti käima läks. Ta pani ruttu kirja, mida Daniella Hermansson oli rääkinud: sissejuhatuse, loo põhiosa ja pilditeksti. Seejärel saatis ta loo toimetuse artiklilattu, mida kutsuti purgiks. Niimoodi! See läks ju libedalt!

Ta pidi just minema kohvi tooma, kui helises telefon. See oli Anne Snapphane.

„Ma olen Visby lennuväljal,” hüüdis ta. „Kas Kronises oli mingi mõrv või?”

„Mh-mh,” ütles Annika. „Ihualasti ja surnuks kägistatud. Mida sa Gotlandil teed?”

„Metsatulekahju,” ütles Anne. „Kogu saar põleb kui säraküünal.”

„Kogu saar,” kordas Annika naerdes, „või peaaegu kogu saar?”

„Mis vahet seal on,” ütles Anne. „Jään siia vähemalt homseni. Saad sa mu kassidele süüa anda?”

„Kas sa pole ikka veel neist lahti saanud?” küsis Annika pahaselt.

„Vedada sellise kuumusega kaht kiisut tuhande kilomeetri kaugusele! See oleks ju loomapiinamine! Palun vaheta liiva ka!”

„Hea küll, hea küll …”

Nad lõpetasid kõne.

Miks ma ei suuda kunagi ei öelda? mõtles Annika ja ohkas. Ta tõi endale kohvi, ostis kohvikust pudeli Ramlösa mineraalvett ning kõndis rahutult toimetuses edasi-tagasi, alumiiniumpurk ühes ja kohvikruus teises käes. Konditsioneer ei jaksanud hästi üles puhuda, õhk polnud siin palju jahedam kui õues. Nael oli muidugi telefoni otsas, kaks suurt higilaiku laiutasid kaenla all. Bertil Strand seisis eemal fotolaua ääres ja rääkis pilditoimetaja Pelle Oscarssoniga. Annika läks nende juurde.

„Kas need on Kronobergi pargi pildid?”