Читать книгу Pommuudis - Лиза Марклунд - Страница 2

Otse ülemise tara taga oli hiiglasuur sipelgapesa. Lapsena seisin ma sageli selle juures ja uurisin seda keskendunult. Seisin nii lähedal, et kogu aeg ronisid putukad üle mu jalgade. Mõnikord jälgisin mõne üksiku sipelga teekonda alates õuemurust, üle kruusase teeraja, liivanõlvakust üles kuni pesani välja. Seal võtsin end tõsiselt kokku, et mitte putukat silmist kaotada, kuid kaotasin ta ometi alati. Teised sipelgad tõmbasid tähelepanu endale. Kui neid oli liiga palju, killunes mu huvi nii paljudeks osakesteks, et ma kaotasin kannatuse.

Vahel panin sipelgapessa suhkrutüki. Sipelgatele meeldis mu kingitus väga ja ma naeratasin, kui nad suhkrutüki peale valgusid ja selle sügavustesse tirisid. Sügisel, kui saabusid külmad ja sipelgad jäid loiuks, sorkisin ma pesas mõne vitsaga, et neile jälle eluvaimu sisse ajada. Täiskasvanud pahandasid, kui nad mu tegevust märkasid. Nad ütlesid, et ma segan sipelgate tööd ja hävitan nende kodu. Tänase päevani mäletan seda suure ülekohtu tunnet, ma ei tahtnud ju midagi halba. Tahtsin ainult natuke nalja saada. Tahtsin neid pisikesi elukaid ainult pisut ergutada.

Minu mängud sipelgatega hakkasid pikapeale mind unenägudes jälitama. Mu vaimustus neist putukaist muutus nimetuks hirmuks nende sagimise ees. Täiskasvanuna on mulle alati olnud ületamatult vastik näha rohkem kui kolme putukat korraga, nende liigist olenemata. Kui ma kaotan ülevaate, ongi paanika käes. Foobia tekkis sama hetkel, kui ma nägin paralleeli iseenda ja nende väikeste kiletiivaliste vahel.

Olin noor ja otsisin ikka veel aktiivselt lahendusi oma eeldustele, püstitasin oma teadvuses teooriaid, katsusin neid mitmesugustes küsimustes üksteise vastu välja mängida. Minu maailmapilti ei mahtunud mõte, et elu on paljas kapriis. Miski on mind loonud. Mul ei olnud kindlat seisukohta, mis see võis olla: juhus, saatus, evolutsioon või koguni jumal.

Seevastu pidasin tõenäoliseks, et elu võib olla mõttetu, ning see kurvastas ja vihastas mind. Kui meie lühikesel viivul siin maa peal mõtet ei ole, osutub meie elu üksnes irooniliseks eksperimendiks. Keegi kükitas meid siia maha, et uurida, kuidas me sõdime, ringi sibame, kannatame ja võitleme. Mõnikord jagab see keegi juhuslikke autasusid, umbes nii, nagu inimene paneb sipelgapessa suhkrutükke, ning vaatleb meie rõõmu ja ahastust samasuguse huvitatud tundekülmusega.

Leppimine tuli aastatega. Lõpuks jõudsin arusaamisele, et on täiesti ükskõik, kas minu elul on või ei ole mingit kõrgemat mõtet. Isegi kui on, siis ei ole mõte selles, et ma sellest siin ja praegu aru saan. Kui oleks olemas mingeid vastuseid, siis oleksid need mul juba käes, ja kui mul neid käes ei ole, siis pole mingisugust tähtsust sellel, kui palju ma ka iganes juurdleksin.

See on andnud mulle omamoodi rahu.

Laupäev, 18. detsember

HELI JÕUDIS ANNIKANI läbi sügava, pentsiku seksiunenäo. Ta lebas kosmoselaevas, klaasist kanderaamil. Thomas oli tema peal ja tema sees. Kolm saatejuhti raadioprogrammist „Stuudio kuus”1 seisid nende kõrval ja vaatasid ilmetute nägudega pealt. Tal oli kohutav pissihäda.

„Sa ei saa praegu kempsu minna, me oleme kosmoses,” ütles Thomas, ja Annika nägi läbi panoraamakna, et mehel oli õigus.

Teine signaal rebis kosmose katki ning jättis Annika higisena ja janusena keset pimedust. Pea kohal pimeduses õõtsus toalagi.

„Vasta siis juba, pagan, enne kui kogu maja üles ärkab,” porises Thomas patjade vahelt.

Annika pööras pead ja lasi pilgul kellale langeda: 3.22. Erutus lahtus ainsa hingetõmbega. Tinaraske käsi tabas põrandal telefoni. Helistas Jansson, öötoimetaja.

„Victoria staadion lendas õhku. Lõõmab nagu põrgukatel. Ööreporter on seal, aga meil on sind vaja eeslinna väljaannete jaoks. Kui ruttu sa sinna jõuad?”

Annika hingas sisse, laskis informatsioonil pärale jõuda ja tundis, kuidas adrenaliin lainena läbi keha ajusse kerkib. Olümpiastaadion, mõtles ta, tulekahju, kaos, kuradi kurat. Linna lõunaservas. Södra Länken või Skanstullsbron.

„Kuidas linnas on, kas teed on vabad?”

Hääl kostis kähedamalt, kui ta oleks soovinud.

„Södra Länkeni tunnel on blokeeritud. Pääs areenile on sisse varisenud, nii palju kui meile on teada. Söderi tunnel võib olla tõkestatud, nii et sõida mööda tänavaid.”

„Kes pilte teeb?”

„Henriksson sõitis välja ja vabakutselised on juba seal.”

Jansson viskas tema vastust ära ootamata toru hargile. Annika kuulas mõne hetke liini tühja sahinat, enne kui aparaadi tagasi põrandale pani.

„Mis siis nüüd lahti on?”

Annika ohkas hääletult ja vastas siis:

„Plahvatus olümpiastaadionil. Ma pean sinna sõitma. Selle peale kulub võibolla terve päev.”

Ja ta lisas kõhklemisi:

„Ja õhtu.”

Thomas pomises midagi kuuldamatut.

Annika nihutas end ettevaatlikult Elleni kergelt niiskest ja kleepuvast pidžaamast eemale. Ta hingas sisse lapse lõhnu: naha magusat ja alatasa pöialt imeva suu hapukat hõngu, suudles tema siidsiledat pead. Tüdruk sirutas end mõnuga ja tõmbus jälle kerra nagu pall, kolm aastat vana ja otsast lõpuni enesestmõistetav, isegi sügavas unes. Annika valis raske käega takso tellimise numbri, ronis sängi uimastavast soojusest välja ja istus põrandale.

„Palun taksot Hantverkargatan 32, Bengtzon. Sellega on kiire. Olümpiastaadionile. Jah, ma tean, et seal põleb.”

Nüüd pissile, enne kui ma kärvan.

Väljas oli lõikavalt külm, vähemalt kümme miinuskraadi. Annika tõmbas mantlikrae üles ja mütsi üle kõrvade, hambapastalõhnaline hingeaur hõljus ta pea ümber nagu pilv. Takso liugles kohale samal hetkel, kui välisuks Annika järel kinni vajus.

„Hammarby sadamasse, olümpiastaadionile,” ütles Annika oma suure kotiga tagaistmele maabudes.

Taksojuht heitis talle peeglist pilgu.

„Bengtzon, Õhtuleht?” ütles ta ebalevalt muiates. „Ma loen sinu veerge. Mulle meeldisid sinu seisukohad Korea asjas, ma tõin sealt endale lapsed. Ma käisin ise ka Panmunjomis, see oli sul pagana hea kirjeldus, kuidas sõdurid seal vastamisi seisavad ega tohi kunagi üksteisega rääkida. See oli hea lugu.”

Nagu tavaliselt kuulas Annika kiitust seda tõsiselt võtmata, seda ei tohtinudki tõsiselt võtta, vastasel juhul oleks kadunud võluvaim, mis tekstile tiivad annab.

„Aitäh, tore, et sulle nii tundus, mis sa arvad, kas Söderi tunnelist pääseb läbi? Või peame terve tee mööda tänavaid sõitma?”

Taksojuhil nagu ka enamikul tema kolleegidel oli olukord raudselt käpas. Juhtus tervel maal kell neli hommikul mis tahes, oli vaja võtta ainult kaks kõnet: politseisse ja taksofirmasse. Sellega oli artikkel eeslinna väljaandele garanteeritud, politsei võis juhtunut kinnitada ja taksojuht oli peaaegu alati võimeline andma mingis vormis pealtnägija tunnistust.

„Ma olin Götgatanil, kui kõmakas käis,” ütles mees ja tegi hoogsa Upöörde üle pideva joone. „Raisk, isegi laternapostid kõikusid. Nüüd visati küll pomm, kurat, mõtlesin. Venelane on siin. Küsisin raadio teel järele, mõtlesin, et mida perset … Nemad ütlesid, et Victoria staadion läks vastu taevast. Üks meie mees oli seal päris kõrval, kui pauk käis, tal oli üks ots sinna salaklubisse seal nendes uutes majades, tead küll …”

Auto sööstis raekoja poole ning Annika õngitses kotist ploki ja pliiatsi.

„Kuidas tal läks?”

„Pole hullu, minu arvates. Külgaknast lendas mingi metallijublakas sisse, läks temast paar senti mööda. Raadio ütles, et lõikehaavad näos.”

Nad möödusid vanalinna metroojaamast ja lähenesid Slussenile.

„Kuhu ta viidi?”

„Kes?”

„Sinu kolleeg selle metallijublakaga?”

„Ah tema, Brattström on ta nimi, Söderisse, see on ju kõige lähemal.”

„Eesnimi?”

„Ei mina tea, raadio teel võib järele küsida …”

Brattströmi eesnimi oli Arne. Annika võttis mobiiltelefoni, pistis kuulari kõrva ja vajutas menüü 1, valides nii Janssoni otsenumbri toimetuselaual. Vastates oli mehel juba teada, et helistaja on Annika, ta tundis oma telefoniekraanil ära tema mobiilinumbri.

„Üks taksojuht on viga saanud, Arne Brattström, ja viidud Söderi haiglasse,” ütles Annika. „Me võiksime ehk ta üles otsida, selle jõuaks esimesse väljaandesse sisse panna …”

„Okei,” ütles Jansson, „peilime ta välja.”

Ta pani toru kõrvale ja karjus ööreporterile:

„Peilige välja üks Arne Brattström, kontrollige politseist järele, kas tema omastele on teatatud, ja helistage ta naisele, kui tal on sihuke olemas.”

Torusse ütles ta:

„Me saime juba aerofoto. Millal sa kohale jõuad?”

„Seitsmekaheksa minuti pärast, oleneb sellest, kui palju teid on tõkestatud. Mida te nüüd teete?”

„Meil on ju sündmuse tuum käes, politsei kommentaarid, ööreporterid helistavad ümberkaudsete majade elanikele ja võtavad nende kommentaare, üks reporter on juba seal, aga sõidab varsti koju. Ja siis võtame uuesti läbi varasemad olümpiapommid, tolle poisi, kes viskas paukherneid Stockholmi staadionile ja Uuele Ullevile, kui Stockholm oma taotluse sisse andis …”

Keegi katkestas Janssonit, Annika tundis toimetuse palavikulist õhkkonda isegi taksos istudes. Ta ütles kiiresti:

„Ma annan märku, kui mul rohkem teada on,” ja sulges telefoni.

„Soojendusalal on ilmselt tõkked ees,” ütles autojuht. „Ma arvan, et kõige parem on minna tagantkaudu.”

Takso keeras Folkungagatanile ja kihutas alla Värmdöledeni poole. Annika valis mobiilil järgmise numbri. Kuni telefon kutsus, vaatas ta aknast, kuidas hilja peale jäänud joodikud kodu poole komberdasid. Neid oli üsna palju, rohkem, kui ta oleks arvanud. Viimasel ajal oli alati nii, et kui ta ise sellisel kellaajal linna peal oli, oli alati kuskil mingi kuritegu toime pandud. Ta oli unustanud, et linna võis kasutada ka millekski muuks kui kuritegevuseks või tööks, ta oli tõrjunud kõrvale isegi mõtte sellest, et on olemas mingi teine elu, mida elatakse ainult öösel.

Comviqi liini teises otsas vastas stressist rõhutud hääl.

„Ma tean, et sa ei saa veel midagi öelda,” alustas Annika. „Ütle ainult, millal sul on aega minuga rääkida. Ma helistan siis, kui sul on aega. Ütle mingi kellaaeg.”

Mees mobiilis ohkas.

„Ma ei tea, Bengtzon, ma ei tea, kurat võtaks. Helista hiljem.”

Annika vaatas käekella.

„Kell on kahekümne pärast neli. Ma kirjutan eeslinna väljaandele. Kas ütleme pool kaheksa?”

„Jah, olgu peale. Helista pool kaheksa.”

„Hüva, siis räägime.”

Nüüd oli Annikal lubadus pihus, nüüd on mehel raske end välja vingerdada. Politseinikud jälestasid ajakirjanikke, kes helistasid otsekohe, kui midagi oli juhtunud, ja tahtsid kõike teada. Isegi kui politseil oli mõnesugust informatsiooni, oli neil raske otsustada, mida sellest võis välja käia. Kell pool kaheksa on Annikal endal olemas hulk tähelepanekuid, küsimusi ja teooriaid ning kriminalistid teavad juba, mida nad tahavad rääkida. Nii saavad nad omavahel hakkama.

„Suits paistab juba,” ütles taksojuht.

Annika kummardus esiistme kohale ja vaatas paremale.

„Jah, tõepoolest.”

Kahvatu poolkuu suunas kerkisid mustad suitsuviirud. Takso pööras Värmdöledenilt Södra Länkeni peale.

Kiirtee oli tõkestatud juba mitusada meetrit tunnelisuust ja areenist endast eemal. Kümmekond sõidukit seisis tõkete taga. Takso jäi nende sappa seisma, Annika ulatas oma taksokaardi.

„Millal sa tagasi tahad sõita? Kas jään ootama?” küsis juht.

Annika naeratas kahvatult.

„Ei aitäh, siin läheb üksjagu aega.”

Ta korjas oma ploki, pliiatsi ja mobiili kokku.

„Häid jõule!” hüüdis taksojuht, enne kui Annika ukse kinni lõi.

Issake, mõtles ta, jõuludeni on veel terve nädal aega. Kas juba hakkab see pühadesoovimine pihta?

„Samad sõnad,” ütles ta auto tagaakna poole.

Ta ristles autode ja inimeste vahel, enne kui tegeliku teesuluni välja jõudis. Need polnud politsei pandud tõkked. Väga hea. Nende vastu oli tal respekti. Ta ei pidurdanud üle tõkete hüpates hoogugi ja hakkas teisel pool neid kohe jooksma. Ta ei kuulnud seljatagant kostvaid ärritatud hüüdeid, vaid vahtis üles, suure rajatise poole. Ta oli siit autoga lugematu arv kordi mööda sõitnud ja alati seda tohutut ehitist imetlenud. Victoria staadion oli ehitatud kaljunõlva sisse, uuristatud Hammarby suusamäe alla. Keskkonnakaitsjad olid muidugi lärmanud, seda tegid nad alati, kui kuskil mõni puu maha raiuti. Södra Länken suundus otse mäe sisse ja läks staadioni alt läbi, kuid nüüd oli tunnelisuu suurte betoonkamakate ja paljude avariiautodega blokeeritud. Punakaskollased keerlevad signaaltuled autokatustel plinkisid libedal asfaldil. Põhjatribüün paisus tunnelisuu kohal nagu suur kukeseen, aga nüüd oli see vigastatud. Ilmselt oli pomm just seal lõhkenud. Ümar vorm turritas lõhkirebituna ja okkalisena vastu öötaevast. Annika jooksis edasi ja sai aru, et kuigi palju kaugemale ta enam ei pääse.

„Kuule, kuhu sa lähed?” karjus üks tuletõrjujatest.

„Üles,” karjus Annika vastu.

„Tee on suletud!” hüüdis mees.

„Olgu,” pomises Annika. „Eks võtke mind siis kinni!”

Ta jätkas teed ja läks nii kaugele paremale kui võimalik. Sickla kanal tema jalge ees oli jäätunud. Kaugemal, teisel pool jääd, algas mingisugune betoonsokkel, mis pidi toetama teetammi, enne kui see mäe sisse kadus. Seal vinnas ta end käsipuule ja hüppas umbes meetri kõrguselt alla. Kott põntsus vastu selga, kui ta maandus.

Ta peatus hetkeks ja vaatas ringi. Ta oli siin staadionil olnud ainult kahel korral, möödunudsuvisel esitlusel koos teiste ajakirjanikega ja ühel pühapäeva pärastlõunal koos Anne Snapphanega. Temast paremale jäi see, millest pidi saama olümpiaküla, Hammarby Sjöstadi pooleliolevad kortermajad, kus võistlejad pidid olümpiaadi ajal elama. Aknad mustendasid, kõik aknaklaasid ümbruskonnas olid nähtavasti purunenud. Temast vasakul kerkis kümne meetri kõrgune betoonsein. Ülevalpool laius suur taldrik staadioni peasissekäiguga.

Ta hakkas jooksma piki seinaäärt, katsudes eristada kõrvu kostvaid helisid: kauget sireeni, inimhääli, veekahuri või ehk hoopis suure ventilaatori suhinat. Avariiautode punased lambid tantsisid seinal. Ta jõudis seina lõppu ja hakkas jooksma trepist üles sissepääsu poole, samal ajal kui üks politseinik hakkas oma sinivalget linti lahti rullima.

„Me paneme siit tee kinni,” hüüdis ta.

„Minu fotograaf on seal üleval,” hõikas Annika vastu. „Ma pean ta ainult ära tooma.” Politseinik laskis ta läbi.

Nüüd tuleb ainult loota, et ma ei valetanud, mõtles Annika.

Trepp oli ehitatud kolme ühepikkuse jätkuga. Üles jõudes pidi ta tahtmatult õhku ahmima. Terve suur taldrik oli täis plinkivaid avariiautosid ja jooksvaid inimesi. Kaks põhjatribüüni ülal hoidvat sammast olid purunenud ja lebasid maas. Kõikjal vedeles kõveraks väändunud rohelisi istmeid. Äsja oli saabunud kamp operaatoreid televisioonist, ta märkas ka üht reporterit konkureerivast ajalehest ning kolme vabakutselist fotograafi. Ta tõstis pilgu üles ja vaatas otse pommiauku. Viis helikopterit tiirles selle kohal, vähemalt kaks neist esindasid meediat.

„Annika!”

See oli Õhtulehe fotograaf Johan Henriksson, 23aastane ajutine töötaja, kes varem oli töötanud Östersundi kohaliku ajalehe juures. Ta oli andekas ja ambitsioonikas, kaks omadust, millest viimane oli olulisem. Ta tuli jooksuga, kaks kaamerat rinnal hüplemas ja rappuv kaamerakott õlal.

„Mis sa peale said?” küsis Annika, tõmmates ploki ja pliiatsi välja.

„Ma jõudsin kohale umbes pool minutit pärast tuletõrjet. Ma jõudsin tabada kiirabiauto, mis viis ära ühe taksojuhi, ta oli vist saanud lõikehaavu. Tuletõrjel oli tegu, et tribüünile vett saada, asi lõppes sellega, et nad sõitsid tuletõrjemasinaga otse staadionile. Ma võtsin tulekahjupilte väljastpoolt, aga areenile ma ei ole pääsenud. Paari minuti eest hakkas jube sebimine, võmmid hakkasid jooksma nagu hullud, ju siis juhtus midagi.”

„Või nad leidsid midagi,” ütles Annika ja pistis ploki kotti. Pliiats otsekui teatepulk käes, hakkas ta jooksujalu sissepääsu poole minema. Kui ta õigesti mäletas, oli see pisut paremal, otse kokkuvarisenud tribüüni all. Keegi ei takistanud tema teed üle suure taldriku, kaos oli selleks liiga suur. Ta ristles betoonkamakate, väändunud sarrusevarraste ja roheliste plastikistmete vahel. Sissepääsuni viis nelja mademega trepp, üles jõudes oli tal hing kinni. Värava oli politsei jõudnud tõkestada, aga see ei lugenud. Tal polnudki vaja rohkem näha. Värav oli kahjustamata ja paistis lukus olevat. Harjumusele truuks jäädes ei suutnud Rootsi turvafirmad loobuda kinnitamast totraid kleepse nende kinnistute ustele, mida nad valvama pidid, olümpiastaadion ei olnud erand. Annika võttis ploki jälle välja ning kriipseldas sinna firma nime ja telefoninumbri.

„Palun kõigil piirkonnast lahkuda! Varisemisoht! Ma kordan …”

Politseiauto laskus aeglasel sõidul mööda taldrikut allapoole, valjuhääldi peal. Inimesed taganesid kiiresti soojendusala ja olümpiaküla suunas. Annika hakkas sörkima piki areeni välisseina ja vältis niiviisi taldrikult allaminekut. Selle asemel jälgis ta rampi, mis kulges langevas joones vasakule, kaardudes ümber kogu ehituse. Staadionil oli mitu sissepääsu, ta tahtis näha neid kõiki. Ükski neist ei olnud ei viga saanud ega purustatud.

„Vabandust, prouake, kao siit nüüd minema.”

Noor politseinik pani talle käe õlale.

„Kes teie ülemus on?” küsis Annika pressikaarti üles tõstes.

„Tal ei ole aega. Mine siit minema. Me peame piirkonna tühjaks tegema.”

Politseinik hakkas teda minema sikutama, oli näha, et tal polnud naljatuju. Annika väänas end lahti, jäi mehe ette seisma ja tegi veel ühe katse:

„Mida te staadionilt leidsite?”

Politseinik niisutas keelega huuli.

„Ma ei tea õieti, ja ega ma tohikski öelda,” ütles ta.

Täistabamus!

„Kes võiks mulle öelda ja millal?”

„Ma ei tea, küsi kriminaalkorrapidajalt. Aga nüüd lase siit jalga!”

Politsei tõkestas piirkonna kuni treeningukeskuseni, mitusada meetrit staadionist eemal. Annika tee ristus Henrikssoni omaga hoone juures, kuhu pidid tulema restoranid ja kino. Postkontori ette, kus kõnnitee oli laiem, hakkas kujunema ajutine pressikeskus. Ajakirjanikke tuli aina juurde, paljud käisid naerusui ringi ja teretasid kolleege. Annikale hakkas see kollegiaalne õlalepatsutamine vastu, need inimesed tuiasid mööda õnnetuskohti ja hooplesid pidudega, kus nad olid käinud. Ta tõmbus eemale ja võttis fotograafi endaga kaasa.

„Pead sa toimetusse tagasi sõitma?” küsis ta. „Esimene väljaanne hakkab trükki minema.”

„Ei, ma saatsin oma filmid vabakutselistega ära. Pole kiiret.”

„Väga hea. Mul on tunne, et siin hakkab midagi juhtuma.”

Ühe telekompanii lõõtsbuss sõitis nende kõrvale. Nad hakkasid astuma teises suunas, pangast ja apteegist mööda alla kanali poole. Annika jäi seisma ja vaatas areenile, politseija tuletõrjeautod seisid ikka veel suurel taldrikul. Mida nad seal tegid? Merelt puhus jääkülm tuul, Hammarby sadamasse viivas väilas läikis lahtimurtud sissesõidurenn keset jääd otsekui mustav haav. Annika keeras tuulele selja ja pistis nina kinnaste vahele sooja. Sõrmede vahelt nägi ta järsku Södermalmi poolt üle jalakäijate silla lähenemas kaht valget autot. Põrgu päralt, kiirabi ja arstiauto! Ta vaatas kella, viis minutit pool viis läbi. Kolm tundi aega, kuni ta võib helistada oma allikale. Ta pistis kuulari kõrva ja proovis esialgu kriminaalpolitsei korrapidajat kätte saada. Kinni. Ta helistas Janssonile, menüü 1.

„Mis sa tahad?” küsis Jansson.

„Areenile sõidab kiirabiauto,” ütles Annika.

„Tähtaeg on seitsme minuti pärast.”

Annika kuulis, kuidas Janssoni arvuti klaviatuur klõbises.

„Mida TT kirjutab? On neil andmeid mõnest vigastatust?”

„Neil on andmed taksojuhi kohta, aga nad ei ole temaga veel rääkinud. Kahju suurus, kriminaalpolitsei korrapidaja kommentaarid – nad ei ütle esialgu mitte midagi, jah, sihukest kraami on. Mitte midagi tähelepanuväärset.”

„Taksojuht viidi ära rohkem kui tund aega tagasi, siin peab olema midagi muud. Kas politseiraadio ei räägi midagi?”

„Mitte mõhkugi millestki kahtlasest.”

„Salakanalitel?”

„Ei.”

„Raadio päevauudised?”

„Esialgu mitte midagi. Teles tuleb kell kuus uudiste eri.”

„Jah, ma nägin nende bussi.”

„Hoia kätt pulsil, ma helistan, kui oleme esimese väljaande trükki saatnud.”

Jansson sulges telefoni. Annika vajutas mobiili kinni, kuid jättis kuulari kõrva.

„Mispärast sul sihuke on?” küsis Henriksson, osutades Annika põsel ripnevale juhtmele. „Kas sa ei tea, et mobla kiirgus küpsetab ajud ära?”

Annika naeratas. „Ma leian, et see on praktiline. Ma saan joosta ja kirjutada ja samal ajal telefoniga rääkida. Peale selle on see vaikne, keegi ei kuule mu kõnesid.”

Ta silmad jooksid külma pärast vett, ta pidi silmi kissitama, et näha, mis eemal staadionil toimub.

„On sul mõni vinge teleobjektiiv?”

„Selles pimeduses see ei funktsi,” ütles Henriksson.

„Võta kõige kangem objektiiv, mis sul on, ja katsu pildi peale saada, mis seal toimub,” ütles Annika kindaga osutades.

Henriksson ohkas, pani fotokoti maha ja vaatas läbi läätse. „Statiivi oleks vaja,” pomises ta.

Autod olid sõitnud piki murunõlva üles ja parkinud ühe suure sissepääsu trepi ette. Kolm meest ronisid arstiautost välja ja jäid auto taha rääkima. Ilmus mundris politseinik, mehed tervitasid. Kiirabiauto juures ei olnud näha mingit liikumist.

„Kiiret neil igatahes ei ole,” ütles Henriksson.

Tuli veel kaks politseinikku, üks mundris, teine erariides. Mehed rääkisid ja vehkisid kätega, üks neist osutas üles pommiaugu poole.

Annika mobiil helises. Ta vajutas vastamisnupule.

„Jah?”

„Mida kiirabi teeb?”

„Mitte midagi. Ootab.”

„Mis me järgmisse väljaandesse paneme?”

„Kas keegi on Söderi haiglas taksojuhiga rääkinud?”

„Ei veel, aga meie inimesed on seal. Ta on vallaline, elab üksi.”

„Kas me OMi bossi Christina Furhage oleme üles otsinud?”

„Me pole teda kätte saanud.”

„Missugune kohutav hoop talle, kui metsikut tööd ta on teinud … Me peame ju nüüd valgustama kogu värki ka olümpiavaatenurgast, mis üldse olümpiamängudest saab? Kas tribüün jõutakse ära remontida? Mida ütleb Samaranch? Ja nii edasi.”

„Pidasime seda silmas. Meie inimesed tegelevad sellega.”

„Siis teen ma selle pommiloo ise. See peab ju olema sabotaaž. Kolm lugu: „Politsei jahib pommipanijat”, „Kuriteopaik varahommikul” ja …” Annika jäi vait.

„Bengtzon?”

„Praegu tehakse kiirabiauto tagauks lahti. Kanderaam veeretatakse välja, minnakse sellega sissepääsu poole. Kuradi kurat, Jansson, veel üks ohver!”

„Okei. „Politsei jahib”, „Maolinseal” ja „Ohver”. Sul on kuues, seitsmes, kaheksas lehekülg ja keskpaik.”

Liin suri välja.

Annika seisis tardunult, kui mehed staadioni poole suundusid. Henrikssoni fotoaparaat plõksus. Ükski teine ajakirjanik ei olnud uusi autosid märganud, treeningurajatis jäi neile teele ette.

„Kuradi külm on,” ütles Henriksson, kui mehed areenile kadusid.

„Istume autosse ja helistame,” ütles Annika.

Nad läksid tagasi ajakirjanike kogunemispaika. Inimesed külmetasid, telemehed rullisid kaableid lahti, mõned reporterid puhusid oma pastakatele hingeõhku. Et nad ka kunagi ei õpi pliiatsit kasutama, kui on külmakraadid, mõtles Annika muiates. Raadioinimesed nägid oma seljal turritava saatevarustusega välja nagu mingid põrnikad. Kõik ootasid. Üks Õhtulehele töötavatest vabakutselistest oli juba toimetusest tagasi jõudnud.

„Kell kuus antakse mingit pressiinfot,” ütles ta.

„Täpselt päevauudiste erisaatesse, nagu rusikas silmaauku,” pomises Annika.

Henriksson oli parkinud auto tenniseväljakute ja arstiabikeskuse taha.

„Ma tulin mööda seda teed, mille nad esimesena sulgesid,” ütles ta eneseõigustuseks.

Neil oli tükk maad minna. Annika tundis, kuidas jalalabad hakkasid tuimaks muutuma. Oli hakanud langema kergeid lumehelbeid, see tegi teleobjektiiviga pimedas pildistamise veel hädisemaks. Henrikssoni Saabi tuuleklaas tuli puhtaks pühkida.

„Nüüd on hea küll,” ütles Annika areeni poole vaadates. „Nii kiirabikui ka arstiauto on näha. Meil on siin kõigel silm peal.”

Nad istusid autosse ja käivitasid mootori. Annika hakkas helistama. Ta proovis uuesti kriminaalpolitsei korrapidajat. Kinni. Ta helistas hädaabitelefonile ja päris järele, kes oli esimesena häiret andnud, kui palju kõnesid oli tulnud, kas korteriakende purunemisest oli inimesi viga saanud ja kas on olemas mingit ettekujutust, kui suured on materiaalsed kahjud. Nagu tavaliselt suutis hädaabipersonal enamikule küsimustele vastata.

Siis valis ta numbri, mille oli kleepsu pealt üles kirjutanud, ja helistas turvafirmale, kelle ülesandeks oli Victoria staadioni valvamine. Ta sattus Stadshage häirekeskusesse Kungsholmil. Ta küsis, kas firma on hommikutundidel saanud OMi areenilt häiresignaali.

„Meie häired on salastatud,” vastas mees teises otsas.

„Ma saan aru,” ütles Annika. „Aga ma ei küsi mitte selle häire kohta, mis te saite, vaid selle kohta, mida te võibolla pole saanud.”

„Öhh,” ütles mees, „me ei vasta üldse mingisugustele küsimustele sissetulevate häirete kohta.”

„Jah, ma saan aru,” ütles Annika kannatlikult. „Küsimus on selles, kas te üldse olete saanud häiret OMi areenilt.”

„No tead,” ütles mees, „on sul kõva kuulmine või?”

„Hea küll,” vastas Annika. „Ütleme nii: mis juhtub, kui te saate häiresignaali?”

„Öhh, see tuleb siia.”

„Häirekeskusesse?”

„Muidugist. See läheb meie arvutisüsteemi ja ilmub siis meie ekraanidele koos abinõude plaaniga, mis näitab, kuidas meil tuleb tegutseda.”

„Kui tuleb häire olümpiastaadionilt, siis ilmub see sinu ekraanile?”

„Öhh, jah.”

„Ja siis on seal kirjas, mis sa pead selle häire puhul tegema?”

„Öhh, täpipealt.”

„Ja mida teie valvefirma siis täna öösel olümpiastaadionil ette võttis? Ma ei näinud seal mitte ainsatki teie autot.”

Mees ei vastanud.

„Victoria staadion on õhku lennanud, selles võiksime ometi ühel meelel olla. Mida peab teie valvefirma tegema, kui olümpiaareen saab tulekahju või millegi muu läbi kannatada?”

„Arvutis on kirjas,” ütles mees.

„Ja mida te siis olete teinud?”

Mees ei vastanud.

„Sest te ei ole saanud areenilt üleüldse mingisugust häiret, kas nii?” küsis Annika.

Mees vaikis hetke, enne kui vastas:

„Ma ei või kommenteerida ka neid häireid, mida me ei ole saanud.”

Annika tõmbas sügavasti hinge ja naeratas.

„Tänan,” ütles ta.

„Ega sa ometi ei kirjuta, mida ma ütlesin?” küsis mees ärevalt.

„Ütlesid?” vastas Annika. „Sa ei ütelnud ju aad ega ood. Sa viitasid ainult salastatusele.”

Ta lõpetas kõne. Yes! nüüd oli tal oma vaatenurk käes. Ta hingas veel korra sügavalt ja vaatas autoaknast välja. Üks tuletõrjemasin sõitis minema, kuid kiirabija arstiauto seisid paigal. Pommitehnikud olid kohale jõudnud, nende sõidukid seisid mitmel pool suurel taldrikul. Hallides türpides mehed tõstsid autodesse ja autodest välja mitmesuguseid asju. Tuli oli kustutatud, Annika ei näinud enam õieti suitsugi.

„Kellelt me täna hommikul vihje saime?” küsis ta.

„See oli Paindlik,” vastas Henriksson.

Igal toimetusel on mõned rohkem või vähem professionaalsed vihjajad, kes peavad igaüks oma huviorbiidis juhtuval silma peal. Õhtuleht ei olnud erand. Paindlik ja Leif olid kõige paremad politseivihjajad, isegi magades oli neil politseiraadio voodi kõrval lahti. Niipea kui midagi juhtus, suurt või väikest, helistasid nad ajalehtedele ja teatasid sellest. Teised vihjajad tuhnisid kohtuja muude võimuasutuste arhiivides.

Annika süvenes mõtteisse ja laskis pilgul pikkamööda üle rajatise libiseda. Otse ees seisis kümnekorruseline hoone, mis pidi tagama olümpiamängude tehnilise külje. Selle hoone katuselt läks jalakäijate sild mäkke. Imelik, kes tahaks seal peal käia? Annika läbis pilguga tee üle silla.

„Henriksson,” ütles ta, „meil on vaja võtta veel üks pilt.”

Ta vaatas kella. Pool kuus. Nad jõuaksid veel pressikonverentsile.

„Kui ronida mäe otsa olümpiatule kõrvale, siis peaks üht koma teist näha olema.”

„Arvad?” küsis piltnik skeptiliselt. „Nad on ju ehitanud nii kõrged müürid, et keegi ei saaks sisse pugeda ega sisse piiluda.”

„Võistlusareen jääb muidugi varju, aga võibolla paistab sealt põhjatribüün, ja see meid ju huvitab.”

Henriksson vaatas kella.

„Kas me jõuame? Kas helikopterilt ei ole juba kõik pildid võetud? Ja kas me ei peaks parem kiirabil silma peal hoidma?”

Annika hammustas huulde.

„Helikopterit praegu ei ole, politsei on vist käskinud neil alla tulla. Me palume ühel vabakutselisel autosid passida. Tule, lähme.”

Nüüd olid ka ülejäänud ajakirjanikud kiirabiauto avastanud, õhk oli küsimustest paks. Telebuss oli kolinud kanali äärde, et saada paremat vaadet areenile. Külmast lõdisev reporter valmistus kella kuueseks lülituseks. Läheduses polnud näha ühtegi politseinikku. Kui Annika oli vabakutselisele juhtnöörid kätte jaganud, asusid nad teele.

Tee mäkke oli pikem ja raskem, kui ta oli arvanud. Pinnas oli libe ja kivine. Nad komistasid ja kirusid pimeduses. Henriksson vedas liiatigi kaasas suurt statiivi. Aga nad ei lõhkunud ühtegi piiret ja jõudsid õigeks ajaks üles – üksnes selleks, et põrgata vastu kahe ja poole meetri kõrgust betoonmüüri.

„See ei või tõsi olla,” ägas Henriksson.

„On küll, ja vahest ongi hea,” ütles Annika. „Roni mu õlgadele, ma aitan su üles. Edasi võid ronida otse tuleasemele. Sealt peaks juba midagi näha olema.”

Piltnik vahtis teda pärani silmi.

„Kas ma peaksin ronima olümpiatule alusele?”

„Miks ka mitte? Tuli ju praegu ei põle ja tõkkeid pole sinna ka ette pandud. Sa suudad kindlasti sinna üles ronida, see mõni meeter nüüd müürist. Kui alus talub igavest tuld, ega ta siis sinugi all kokku varise. Roni üles!”

Annika ulatas talle statiivi ja fotokoti. Henriksson ronis metallalusele.

„See on auke täis!” hüüdis ta.

„Gaasiavad,” ütles Annika. „Kas sa tribüüni näed?”

Piltnik tõusis püsti ja vaatas üle areeni.

„Näed midagi?” hüüdis Annika.

„Põrgu päralt,” ütles Henriksson. Ta tõstis pikkamööda aparaadi ja hakkas klõpsima.

„Mida sa näed?”

Fotograaf lasi pilku areenilt pööramata aparaadi alla.

„Osa tribüünist on valgustatud,” ütles ta. „Seal on kümmekond inimest. Käivad ringi ja nopivad midagi väikestesse plastkottidesse. Arstiauto poisid on ka seal. Nemad ka korjavad midagi. Üsna suure hoolega.”

Ta tõstis jälle kaamera. Annika tundis, kuidas tal kuklas karvad püsti tõusid. Ptüi, kas asi võis olla nii kuradi hull? Henriksson võttis statiivi lahti. Pildistanud kolm filmi täis, oli ta omadega valmis. Nad tulid pooleldi joostes, pooleldi libisedes mäest alla, vapustatult, koguni kerge iiveldustundega. Mida korjavad arstid väikestesse plastikaatkottidesse? Kas lõhkeaineriismeid? Vaevalt.

Paar minutit enne kuut olid nad tagasi meediameeskonna juures. Telekaamerate sinkjas valgus muutis lavapildi heledaks ja pani lumehelbed sädelema. Ülekandeseadmed olid paigas, reporteri nägu oli puuderdatud. Rühm politseinikke ülemusega eesotsas tuli kaamerate poole. Nad tõstsid piirded eest, kuid kaugemale ei tulnud. Ajakirjanike müür oli läbipääsmatu. Kui ülemus helgiheitjate valguses silmi kissitas, tekkis vaikus. Mees vaatas enda ees olevale paberile, tõstis pilgu ja hakkas rääkima.

„Kell 3.17 plahvatas Stockholmis Victoria staadionil lõhkelaeng,” ütles ta. „Lõhkeaine liik on esialgu teadmata. Plahvatus kahjustas raskesti põhjatribüüni. Praegu ei ole teada, kuidas seda on võimalik parandada.”

Ta peatus ja vaatas veel kord oma pabereid. Kaamerad surisesid, kassetilindid keerlesid. Annika oli jäänud seisma vasakusse serva, et pressikonverentsi jälgides samal ajal kiirabiautot näha.

„Pärast plahvatust võttis areen tuld, kuid tulekahju on nüüdseks kontrolli all.”

Jälle paus.

„Üks taksojuht sai viga, kui sarrusevarda tükk tungis tema auto aknast sisse,” jätkas politseinik. „Mees viidi Söderi haiglasse ja tunneb end päris hästi. Kümmekonna kinnistu aknad ja fassaadid teisel pool Sickla kanalit on kahjustatud. Majad on veel pooleli ja elanikke seal ei ole. Inimohvritest ei ole teatatud.”

Uus paus. Politseiniku nägu oli väga väsinud ja karm, kui ta jätkas:

„See on sabotaaž. Areeni purustanud lõhkelaeng pidi olema väga tugev. Politsei uurib praegu kurjategija jäetud jälgi. Me rakendame kõiki olemasolevaid ressursse, et teda kinni võtta. Rohkem meil praegusel hetkel teatada ei ole. Tänan.”

Ta pööras ümber, et jälle piirete taha pugeda. Häältelaine sundis teda peatuma.

„… kahtlusaluseid …”

„… teisi ohvreid …”

„… ja arst väljakul?”

„Praeguseks kõik,” kordas politseinik ja lahkus. Kiirel sammul, pea õlgade vahel, kadus ta koos oma kolleegidega. Ajakirjanike parv läks laiali, teleuudiste reporter astus helgiheitjate valgusse, rääkis oma jutu maha ja andis siis sõnajärje stuudiosse, kõik teised lülitasid oma mobiiltelefonid sisse ja katsusid pastakaid tööle saada.

„Siit küll kuigi palju teada ei saanud,” ütles Henriksson.

„Aeg on jalga lasta,” ütles Annika.

Nad jätsid ühe vabaküttidest valvesse ja läksid Henrikssoni auto poole.

„Sõidame Vintertullstorgetist mööda ja võtame mõned tunnistused,” ütles Annika.

Nad helistasid nende ukse taga, kes elasid areenile kõige lähemal: lastega perekonnad ja pensionärid, alkohoolikud ja trendiinimesed. Kõik jutustasid, kuidas nad plahvatuse peale ärkasid, kui rabatud nad olid ja kui hirmus tunne neil oli.

„Nüüd aitab,” ütles Annika kell kolmveerand seitse. „Lugu tuleb ka valmis teha.”

Toimetuse poole sõites olid mõlemad vait. Annika kirjutas peas sissejuhatust ja pilditekste, Henriksson sorteeris mõttes negatiive.

Nüüd hakkas tõsiselt lund sadama. Temperatuur oli kõvasti tõusnud ja sõidutee tatiselt libedaks muutnud. Essinge teel olid neli autot üksteisele selga sõitnud, Henriksson peatus ja tegi ühe klõpsu.

Toimetusse jõudsid nad pisut enne kella seitset. Meeleolu oli otsustav ja pingeline. Jansson oli ikka veel kohal, nädalavahetustel hoolitses öövahetuse toimetaja ka eeslinna väljaande eest. Tavalistel laupäevadel vahetati välja ainult mõni üksik artikkel, kuid alati oldi valmis ka kogu lehte ümber tegema. Praegu seda just tehtigi.

„Peab ikka paika?” küsis Jansson otsekohe püsti tõustes, kui ta neid silmas.

„Ma usun küll,” vastas Annika. „Olümpiatribüünil lebab surnukeha. Pisikeste tükkidena, selle peale võin ma mürki võtta. Poole tunni pärast on see mul kindlalt teada.”

Jansson õõtsutas end kandadelt varvastele ja tagasi.

„Poole tunni pärast ja mitte varem?”

Annika heitis talle mantlit seljast ajades üleõlapilgu, võttis ühe eeslinna väljaande kaasa ja läks oma tuppa.

„Okei,” ütles Jansson uuesti maha istudes.

Kõigepealt kirjutas Annika valmis uudisloo, mis ainult täiendas esimese väljaande ööreporteri juttu. Ta lisas tsitaate ümberkaudsete elanike suust ja teate, et tulekahju on kontrolli all. Seejärel alustas ta lugu „Maolinseal”, lisades sellele hääli ja detaile. Kaks minutit enne poolt kaheksat helistas ta oma allikale.

„Ma ei saa veel mitte midagi öelda,” alustas mees.

„Ma tean,” ütles Annika. „Ma räägin ise, sina ole ainult vait, või ütle, kui ma eksin …”

„Seekord ma ei saa seda teha,” katkestas mees.

Pagan võtaks. Annika tõmbas hinge ja otsustas rünnata.

„Kuula mind kõigepealt,” ütles ta. „Minu arvates on asi nii: täna öösel suri olümpiastaadionil üks inimene. Tribüünil on keegi pisikeste tükkidena laiali. Te olete praegu seal ja korjate tükke kokku. Teo sooritaja on omainimene, insaider, sest kõik häireseadmed olid välja lülitatud. Seda laadi areenil peab olema tuhandeid häireseadmeid: sissemurdmisalarm, tulekahjualarm, liikumisalarm. Kõik need olid välja lülitatud. Ühtki ust pole maha murtud. Keegi läks võtmega sisse ja võttis häire maha, kas siis ohver või kurjategija. Praegu te selgitategi seda välja, kumb neist.”

Ta vaikis ja hoidis hinge kinni.

„Sa ei tohi sellega praegu välja tulla,” ütles politseinik teises otsas.

Annika hingas kiiresti välja.

„Millega?”

„Insaideriteooriaga. Me tahame seda saladuses hoida. Alarm oli töökorras, aga välja lülitatud. Keegi on surnud, see on tõsi. Me ei tea veel, kes see on.”

Mees tundus olevat omadega täiesti läbi.

„Millal te seda teada saate?”

„Ei tea. Isikut on visuaalselt raske tuvastada, kui nii võib öelda. Aga meil on ka teisi jälgi. Rohkem ma ei saa öelda.”

„Mees või naine?”

Mees kõhkles.

„Mitte praegu,” ütles ta ja pani toru ära.

Annika tormas toast välja Janssoni juurde.

„Nad kinnitavad surmajuhtumit, aga ei tea veel, kellega on tegemist.”

„Hakkliha?” ütles Jansson.

Annika neelatas ja noogutas.

Helena Starke ärkas kassiahastuses, mis pärines justkui teisest ilmast. Kuni ta voodis lebas, oli kõik veel hästi, aga kui ta püsti tõusis, et tuua endale klaas vett, oksendas ta esikuvaibale. Ta oli neljakäpakil maas ja lõõtsutas, enne kui jaksas vannituppa vankuda. Seal lasi ta hambaharjatopsi vett täis ja jõi ahnete lonksudega. Issand jumal, mitte iial enam tilkagi alkoholi. Ta tõstis pilgu ja kohtas hambapastapritsmeid täis peeglis omaenda veripunaseid silmi. Et ta ka kunagi õppust ei võta! Ta tegi vannitoakapi lahti ja vajutas hõbepaberipakendist välja kaks Panadoli tabletti, neelas need ohtra veega alla ja palvetas endamisi, et need tal sees püsiksid.

Ta komberdas kööki ja istus köögilaua taha. Tool oli tema paljaste reite all külm, alakehas tuikas valu. Kui palju ta eile õieti jõi? Ta pani põse vastu lauaplaati ja katsus eilset õhtut meenutada. Kõrts, muusika, palju nägusid, kõik sulas kokku. Issa vägi, ta ei mäletanud isegi seda, kuidas ta koju jõudis! Christina oli koos temaga, oli ju ometi? Kas nad ei tulnud koos kõrtsist ära?

Ta ägas, tõusis püsti ja lasi kannu vett täis, et seda voodisse kaasa võtta. Teel tagasi magamistuppa korjas ta esikuvaiba kokku ja viskas selle riidekappi pesukorvi. Lõhna tundes oleks ta äärepealt uuesti öökima hakanud.

Kellraadio voodi kõrval näitas viie pärast üheksa. Helena oigas. Mida vanemaks ta sai, seda varem ta ärkas, eriti kui oli joonud. Vanasti võis ta päev otsa peatäit välja magada. Enam ei olnud see võimalik. Nüüd ärkas ta aegsasti ja põrgulikult viletsa enesetundega ning lamas ja higistas seejärel kogu ülejäänud päeva. Lühikesteks hetkedeks võis ta kustuda, kuid mitte magama jääda. Ta sirutas hädiselt käe vee järele ja jõi otse kannust. Ta tõstis padjad vastu voodiotsa ja ajas end üles. Siis nägi ta oma eilseid riideid korralikult kokkulapatuna akna all kummutil ja läbi selgroo käis judin: kes kurat ta riided niiviisi kokku pani? Võibolla ta ise. Kõige vastikum joomise juures oli see alatine mälukaotus: käisid ringi nagu zombi ja tegid igasugu mõistlikke asju, ilma et endal sellest vähimat aimu oleks olnud. Helena lõdises ja pani kellraadio käima, Panadoli mõju oodates võis sama hästi ka päevauudiseid kuulata.

Selle hommiku peauudis ajas teda uuesti öökima. Ja nüüd teadis ta ka, et sel päeval pole Helena Starkel enam puhkust loota.

Okse kempsust alla loputanud, võttis ta toru ja helistas Christinale.

Teadeteagentuur TT tsiteeris Annika andmeid kell 9.34. Õhtuleht oli niisiis esimene, kes tõi ära uudise olümpiastaadioni plahvatusel surmasaanud inimesest. Ajalehes olid pealkirjad:

OLÜMPIAPOMM TAPPIS INIMESE ja POLITSEI OTSIB MÕRTSUKAT

Viimane oli umbropsu pandud, ent Jansson kinnitas, et asjal on tõsi taga. Keskmistel lehekülgedel domineeris Henrikssoni foto olümpiatulest, sugestiivne hetk: valgustatud ring pommiaugu all, kummargil mehed, lumehelveste tants. Pilt tekitas ülimat kõhedust, äratamata siiski õudust. Ei verd, ei laipa, ainult aimus sellest, mida mehed seal all parajasti tegid. Pilt oli juba müüdud Reutersile. Kella kümnesed TVuudised tsiteerisid Õhtulehe andmeid, samal ajal kui raadio „Päevakaja” tegi näo, nagu oleks kogu mäng hoopis nende käes.

Kui kesklinna väljaanne oli juba trükimasinas, kogunesid kriminaalreporterid ja uudistepealikud Annika tuppa. Kastid tema kaustade ja vanade ajaleheväljalõigetega seisid ikka veel nurgas virnas. Sohva oli eelkäijalt päritud, kuid kirjutuslaud oli uus. Annika oli kriminaaltoimetuse juhatajaks saanud alles kaks kuud tagasi, tuba oli tema käsutuses olnud niisama kaua.

„Me peame terve hulga asju läbi vaatama ja ära jagama,” ütles ta, tõstes jalad kirjutuslauale. Väsimus oli teda tabanud nagu telliskivi kuklasse, kui leht läks trükki ja sebimine järsku peatus. Nüüd kallutas ta end taha ja sirutas käe kohvikruusi järele.

„Üks: kes on surnu tribüünil? See on homne pealugu, millest võib saada veel mitu väiksemat juttu. Kaks: mõrtsukajaht. Kolm: olümpiavaatenurk. Neli: kuidas see võis juhtuda? Viis: taksojuht, keegi pole veel temaga rääkinud. Kas ta on ehk midagi näinud, midagi kuulnud?”

Ta vaatas ruumis viibivaid inimesi, jälgis nende reageeringuid sellele, mida ta oli öelnud. Jansson tukkus, ta pidi kohe koju minema. Uudistepealik Ingvar Johansson vahtis talle ilmetu näoga otsa. Reporter Nils Langeby, oma 53 aastaga kriminaaltoimetuse vanim liige, ei suutnud nagu harilikult oma vaenulikku hoiakut varjata. Reporter Patrik Nilsson kuulas tähelepanelikult, et mitte öelda võlutult. Kolmas reporter, Berit Hamrin, kuulas rahulikult. Ainus, kes toimetuseliikmetest puudus, oli toimetuse sekretär ja taustauurija ühes isikus, EvaBritt Qvist.

„Minu arust on jäle, kuidas me oma asju ajame,” ütles Nils. Annika ohkas. Hakkas aga jälle pihta.

„Kuidas me neid sinu arvates siis peaksime ajama?”

„Me teeme liiga suure panuse seda laadi oletatavatele vägivallategudele, mõtelge parem kõikidele nendele keskkonnakuritegudele, millest me kunagi ei kirjuta. Ja koolikuritegudele.”

„Selge see, et me peaksime ka neid rohkem jälgima …”

„Kurat, või peaksime! Terve see toimetus hakkab ülepeakaela uppuma mingite haledate muttide ja pommide ja mootorratturite sõdade läilasse sohu.”

Annika tõmbas hinge ja luges kolmeni, enne kui vastas.

„Sa alustad tähtsat diskussiooni, Nils, aga praegu ei ole ehk just kõige õigem hetk …”

„Mispärast ei ole? Kas mina ei oska otsustada, millal mingi küsimusega võib välja tulla?”

Ta vinnas end toolilt püsti.

„Keskkonnaja koolikuriteod kuuluvad ju sinu vaatluse alla, Nils,” ütles Annika rahulikult. „Sa töötad täisajaga nendes valdkondades. Kas sa arvad, et me kisume sind sinu alalt kõrvale, kui sind sellisel päeval nagu täna tööle kutsume?”

„Arvan jah!” põrutas Nils.

Annika vaatas vihast meest enda ees. Kuidas temaga toime tulla? Kui ta Nilsi koosolekule ei kutsu, läheb too marru, et tal ei lubata koos teistega pommipanijast kirjutada. Kui Annika talle mõne töö teha annab, siis ta kõigepealt keeldub ja kukub siis selle tööga läbi. Kui lasta tal toimetuses ainult abitöid teha, väidaks ta, et ta on kinni külmutatud.

Annika mõttemõlgutuse katkestas peatoimetaja Anders Schymani tulek. Kõik toasviibijad, Annika kaasa arvatud, tervitasid teda ning püüdsid toolidel ja sohval sirgemalt istuda.

„Õnnitlen, Annika! Ja aitäh Janssonile hommikuse kuradima hea töö eest. Me lõime kõiki teisi. Au ja kiitus! Kuidas te seda õieti tegite, Annika?”

Ta istus nurka ühe kasti otsa.

Annika jutustas, mispeale puhkes üldine juubeldamine: mõtleks, kurat, olümpiatule pealt! Sellest räägitakse pressiklubis veel kaua!

„Mida me nüüd teeme?”

Annika lasi jalad põrandale ja kummardus kirjutuslaua kohale, tehes rääkides nimekirja linnukesi.

„Patrik tegeleb mõrtsukajahiga, tehnilise tõestusmaterjaliga, peab kontakti valveohvitseride ja uurijatega. Pärastlõunal on kindlasti mõni pressikonverents. Uurige välja, millal, ja andke piltnikule juba praegu käsk kätte. Meil on kindlasti kõigil põhjust sinna minna.”

Patrik noogutas.

„Beriti hooleks jääb ohver – kes see oli ja miks just tema? Siis on meil veel meie vana olümpiapommipanija, keda kutsuti Tiigriks. Tema peaks ju olema üks kahtlusaluseid, isegi kui tema pommikesed olid praegusega võrreldes lapsemäng. Mida ta praegu teeb, kus ta täna öösel oli? Ma võin katsuda teda kätte saada, tookord ma intervjueerisin teda. Nils võiks oma hoolde võtta olümpiamängude julgeolekuprobleemid, kuidas pagana päralt võis niisugune asi seitse kuud enne mängude algust juhtuda? Kuidas kavatsetakse tagada mängude julgeolekut?”

„Minu arvates on see kohatu küsimus,” ütles Nils Langeby.

„Kas tõesti?” küsis Anders Schyman. „Minu arvates mitte. See on üks tähtsamaid ja peamisi küsimusi, mis meil praegu on. Kui me selle asjaga põhjani välja läheme, näitame, et asetame seda tüüpi kuriteod sotsiaalsesse ja globaalsesse perspektiivi. Kuidas kahjustab see sporti kõige laiemas plaanis? See on tänase päeva üks olulisemaid artikleid, Nils.”

Reporter ei teadnud, kuidas reageerida, kas tunda end kõrvust tõstetuna, et talle oli usaldatud päeva kõige tähtsam töö, või solvuda, et talle oli koht kätte näidatud. Ta valis nagu harilikult kõige üleolevama hoiaku ja ringutas:

„Selge see, kõik sõltub sellest, kuidas seda teha.”

Annika saatis Anders Schymanile tänuliku pilgu.

„Olümpiakommentaarid ja taksojuhi võtab ehk õhtune vahetus enda peale?” küsis ta.

Ingvar Johansson noogutas.

„Meie omad transpordivad parajasti taksojuhti ühte kesklinna hotelli. Ta elab tegelikult Bagarmossenis ühetoalises korteris, aga sealt saaksid ju kõik meediakanalid teda kätte. Me peidame ta kuni homseni Royal Vikingisse. Janet Ullberg jahtigu vahepeal Christina Furhaget, foto pommiaugu taustal oleks hiilgav. Ajakirjandustudengid on pandud avaliku arvamuse küsitluse telefonidele vastama …”

„Kuidas kõlab küsimus?” küsis Anders Schyman kätt ajalehe järele sirutades.

„„Kas olümpiamängud tuleb peatada? Helistage kella 17st 19ni.” On ju ilmselge, et see on Tiigri või mõne teise rühmituse korraldatud atentaat, eesmärgiga, et Rootsi ei saaks olümpiamänge korraldada.”

Annika kõhkles hetke, enne kui ütles:

„Muidugi me peame seda oletama, ehkki ma ei ole kindel, kas see tõesti nii on.”

„Miks mitte?” küsis Ingvar Johansson. „Me ei tohi seda võimalust kõrvale heita. Peale ohvri on terrorivaatenurk homne peateema.”

„Meil ei maksaks liiga kõvasti sabotaažiteooriale rõhuda,” ütles Annika, needes oma lubadust mitte lobiseda insaiderijäljest. „Niikaua kui me ei tea isegi seda, kes oli ohver, ei või me spekuleerida, kelle vastu pomm oli suunatud.”

„Miks ei või,” protesteeris Ingvar Johansson. „Muidugi peame laskma politseil seda teooriat kommenteerida, aga see ei tohiks olla liiga raske. Nad ei suuda ju praegu seda ei kinnitada ega ümber lükata.”

Anders Schyman segas vahele.

„Minu arvates jätame esialgu otsad lahti. Hoiame uksed pärani ja töötame edasi, enne kui valime välja homsed vaatenurgad. Kas on veel midagi?”

„Ei, meie teada ei ole. Kui ohver on identifitseeritud, siis tuleb muidugi läheneda tema omastele.”

„Seda tuleb teha ülimalt delikaatselt,” ütles Anders Schyman. „Ma ei taha, et meid süüdistataks inimeste ahistamises.”

Annika naeratas.

„Ma võtan selle enda peale.”

Kui koosolek oli läbi, helistas Annika koju. Viieaastane Kalle vastas.

„Tere, taadike, kuidas sul läheb?”

„Hästi. Me läheme McDonald’sisse sööma, ja tead, Ellen kallas „Pongole ja kutsikavarastele” apelsinimahla peale. Ta on täitsa loll, nüüd me ei saagi enam seda filmi vaadata …”

Poiss vaikis ja torust kostis nuuksatus.

„Tõesti kole kurb. Aga kuidas ta sai kassetile mahla peale valada? Mispärast oli film köögilaual?”

„Ei, kassett oli telekatoa põrandal, ja Ellen lõi jalaga minu mahlaklaasi ümber, kui ta tahtis pissile minna.”

„Aga mispärast sa panid mahlaklaasi telekatoa põrandale? Ma olen ju öelnud, et hommikusööki ei tohi televiisori juurde viia?” Annika tundis, et ta hakkab vihaseks minema. Mis pagana pärast ei või ta kunagi tööle minna, ilma et kodus kord käest ära ei läheks ja asjad otsekohe purunema ei hakkaks!

„Mina polnud süüdi,” ulus poiss. „Ellen oli süüdi! Ellen tegi filmi katki!”

Nüüd nuttis ta juba valjusti, viskas toru käest ja jooksis minema.

„Halloo, Kalle, Kalle!”

Pagan võtaks, et jälle nii läks, ta tahtis ju ainult selleks koju helistada, et lastega pisut nunnutada ja oma musta südametunnistust rahustada. Thomas võttis toru.

„Mida sa poisile ütlesid?” küsis ta.

Annika ohkas ja tundis, kuidas peavalu tasapisi läheneb. „Mispärast nad telekatoas hommikust sõid?”

„Nad ei söönud seal,” ütles Thomas pisut teeseldud rahuga. „Kalle võttis ainult oma mahlaklaasi kaasa. See polnud just tark tegu, tagajärgi silmas pidades, aga ma lepitan neid lõunasöögiga McDonald’sis ja ostan …hlénsist uue filmi. Ära arva, et sina pead alati ees ja taga olema. Keskendu oma lugudele. Kuidas sul läheb?”

Annika neelatas.

„Neetult vastik surmajuhtum. Mõrv, enesetapp või ehk koguni õnnetus, esialgu veel ei tea.”

„Jah, ma kuulsin. Jääd hilja peale?”

„Kogu see värk on alles algusjärgus.”

„Ma armastan sind,” ütles mees.

Imelik, Annika tundis, kuidas pisarad silma tõusid.

„Mina armastan sind ka,” sosistas ta.

Tema allikas oli olnud öösel tööl ja jõudnud juba koju minna, nii et Annika pidi usaldama muid, harilikke politseikanaleid. Hommikutundidel ei olnud midagi rohkem juhtunud, surnut ei olnud veel identifitseeritud, tulekustutustööd olid lõppenud, tehniline uurimistöö käis. Annika otsustas koos uue fotograafiga, ajutise töötaja Ulf Olssoniga uuesti areenile sõita.

„Ma kardan, et mul on selle töö jaoks valed riided seljas,” ütles Ulf liftis, kui nad garaaži auto juurde sõitsid.

Annika vaatas alt üles mehele otsa.

„Mida sa sellega mõtled?”

Piltnikul oli seljas ülikond ja tumehall villane mantel ning jalas madalad kingad.

„Ma olen õieti riides hoopis selleks, et Draamateatri saginat jäädvustada. Sa oleksid pidanud mulle varem ütlema, et me läheme mõrvapaika, sa teadsid seda kindlasti oma mitu tundi ette.”

Piltnik vaatas talle nõudlikult otsa. Annika peas sähvatas, väsimus võttis võimust.

„Ära tule mulle rääkima, mida ma pean tegema või ei pea, sina oled fotograaf ja pead pildistama kõike alates liiklusõnnetustest kuni galaetendusteni. Kui sa ei soovi oma Armani ülikonnas hakkliha pildistada, siis kanna oma fotokotis tunkesid kaasas.”

Ta lõi liftiukse lahti ja astus garaaži. Neetud amatöörid!

„Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga räägid,” hädaldas piltnik tema selja taga.

Annika viha lahvatas ja ta pööras ümber:

„Ära ole nii kuradi pretensioonikas,” sisistas ta. „Pealegi ei takista miski sind ise välja uurimast, mis ajalehes parajasti käsil on. Kas sa mõtled, et mina või keegi teine peab sinu kuradi garderoobi üle vahti pidama?”

Piltnik neelatas ja pigistas käsi rusikasse.

„Minu arvates oled sa praegu jube ülekohtune,” urises ta.

„Issanda vägi,” ägas Annika, „mis sa jorised. Istu autosse ja sõida areenile, või pean mina autot juhtima?”

Traditsiooniliselt juhtisid autot alati fotograafid, ka siis, kui kasutati toimetuse autot. Paljudes kohtades olidki toimetuse autod fotograafide ametiautodeks, kuid Õhtulehes oli see kord ära kaotatud, et vältida nääklust selle soodustuse väärtuse ümber.

Nüüd istus Annika ise rooli taha ja suundus Essinge teele. Teel Hammarby sadamasse valitses autos tihke õhkkond. Annika valis Hammarby Vabrikutee, kuid sellest polnud abi. Terve olümpiaküla oli tõketega piiratud. Pahameelega märkas Annika, kuidas tema masendus kasvas ja Ulf Olssoni oma lahtus – nüüd ei pruukinud mees oma kingi mudaseks teha.

„Me peame saama pildi tribüünist päevavalguses,” ütles Annika ja tegi Lumavägeni kohal plastikpaela ees Upöörde. „Ma tunnen inimesi ühes telekompaniis, kelle ruumid asuvad siinsamas. Kui meil on õnne, siis laseb ehk keegi meid maja katusele.”

Ta valis oma sõbranna Anne Snapphane mobiilinumbri. Anne tootis ühel kaabelTV kanalil naiste ajaviitesaateid.

„Ma olen montaažis,” uratas Anne. „Kes te olete ja mida te tahate?”

Viis minutit hiljem olid nad Södra Hammarbyhamnis vana lambivabriku katusel. Vaade purustatud staadionile oli fantastiline. Olsson pani aparaadile teleobjektiivi ja klõpsutas filmi täis, sellest piisas.

Tagasiteel ei vahetanud nad ühtegi sõna.

„Pressikas algab kell kaks,” hüüdis Patrik, kui Annika toimetuse uksest sisse astus. „Foto on käes.”

Annika viipas vastuseks ja läks oma tuppa. Ta riputas üleriided varna, heitis koti lauale, vahetas mobiilil aku ja pani vana aku laadima.

Pärast kokkupõrget fotograafiga tundis ta tülpimust ja saamatustunnet. Mispärast ta nii ägedaks läks? Miks ta seda südamesse võttis? Ta kõhkles hetke ja valis siis peatoimetaja numbri.

„Muidugi on mul sinu jaoks aega,” ütles peatoimetaja.

Annika läks läbi avatud toimetusesaali Anders Schymani nurgatuppa. Toimetuse aktiivsus oli nullilähedane. Ingvar Johansson istus, telefonitoru vastu kõrva kleepunud, süües samal ajal tuunikalasalatit. Pilditoimetaja Pelle Oscarsson lappas hajameelselt Photoshopi, üks toimetajatest sisestas homse lehe külgi arvutisse.

Samal hetkel, kui Annika järel uks kinni langes, kostis peatoimetaja raadios lõunase „Päevakaja” signatuur. „Päevakaja” keskendus sabotaaživaatenurgale, justkui jahiks politsei mingit hullu, kes vihkab olümpiamänge. Kaugemale ei olnud nad nähtavasti jõudnud.

„Vihkamisteooria ei vasta tõele,” ütles Annika. „Politsei arvates oli see insaideri töö.”

Anders Schyman vilistas.

„Mispärast?”

„Kuskil ei olnud sissemurdmise jälgi ja alarm oli maha võetud. Kas ohver ise võttis alarmi maha või tegi seda pommipanija. Mõlemad võimalused tähendavad seda, et kurjategija on pärit siseringist.”

„Mitte ilmtingimata, alarm võis ju katki olla,” ütles Schyman.

„Ei olnud,” ütles Annika. „See funktsis, aga oli välja lülitatud.”

„Võibolla unustas keegi alarmi peale panna,” ütles peatoimetaja. Annika mõtles järele ja noogutas, tõsi küll.

Nad istusid seina äärde mugavatele sohvadele, samal ajal ühe kõrvaga raadiot kuulates. Annika vaatas aknast välja Vene saatkonna poole. Päev hakkas lõppema, ehkki see oli vaevalt alanud, hall sumu väljas jättis mulje, et aknad on pesemata. Keegi oli lõpuks ometi kaunistanud peatoimetaja toa punase jõulutähe pottidega ja kahe advendiküünlajalaga.

„Ma vihastasin täna Ulf Olssoni peale,” ütles Annika vaikselt.

Anders Schyman ootas.

„Ta kaebas, et ta on Hammarby sadamas töötamiseks valesti riides, ja leidis, et see on minu viga, ma oleksin pidanud talle varem ütlema, et tal tuleb sinna sõita.”

Ta jäi vait. Anders Schyman vaatas teda hetke, enne kui vastas.

„Mitte sina ei määra, Annika, missugune fotograaf missugusele objektile välja sõidab. Selle otsustab pilditoimetaja. Ja nii fotograafid kui ka reporterid peavad olema nii riietatud, et on võimelised igal ajal sõitma välja kuhu tahes. See kuulub töö juurde.”

„Ma sõimasin tal näo täis,” ütles Annika.

„See polnud kuigi tark tegu,” ütles peatoimetaja. „Mina sinu asemel paluksin väljenduste pärast vabandust ja annaksin konkreetset nõu, mida tal tuleks teha. Ja ole hea, pea silma peal, kuidas me käsitleme sabotaažikahtlustusi, me ei tohi langeda terroriversiooni lõksu, kui see tõele ei vasta.”

Schyman tõusis, näidates sellega, et vestlus on läbi. Annika tundis kergendust kahel põhjusel: ühelt poolt oli ta saanud tuge oma suhtumisele olümpiaküla valve asjus, teiselt poolt sai ta ülemusele ise ära rääkida, kuidas ta vihahoogu oli sattunud. Mõistagi vihastasid inimesed ajalehetoimetuses iga päev üksteise peale, tema aga oli naine ja alles värske ülemus ning pidi kõiksugu rünnakuteks valmis olema.

Ta läks otseteed ja tõi suure reklaamkoti, millel oli ajalehe logo, ning läks sellega fotoruumi. Ulf Olsson oli seal üksi, istus ja luges mingit trendikat meesteajakirja.

„Palun vabandust, et ma sinu peale karjusin,” ütles Annika. „Ole lahke, siin on kott, kuhu sa võid oma talveriided panna. Pane siia pikad aluspüksid, soojad kingad, müts ja kindad, ja tõsta see oma kappi või auto pagasiruumi.”

Mees vaatas teda hapu näoga.

„Sa oleksid pidanud mulle varem ütlema, et me sõidame …”

„Seda vaidlust võid sa pidada pilditoimetaja või peatoimetajaga. Kas pildid on ilmutatud?”

„Ei, ma …”

„Ilmuta siis kohe.”

Annika väljus ja tundis mehe pilku oma seljal. Teel oma tuppa tuli talle meelde, et ta pole päeva jooksul teragi söönud, isegi mitte hommikust. Ta läks ringiga kohvikust läbi ja ostis kotletivõileiva ja ühe suhkruvaba koka.

Uudis plahvatusest olümpiastaadionil oli jõudnud levida ümber maailma. Kõik suured telekompaniid ja rahvusvahelised ajalehed olid jõudnud oma inimesed kohale läkitada, kui politseihoones algas kella 14 pressikonverents.

Kohal olid CNN, Sky News, BBC ja Skandinaavia kompaniid, Le Monde’i, Europeani, Timesi, Die Zeiti ja paljude teiste lehtede korrespondendid. Telekompaniide saatebussid ummistasid suurema osa politseihoone juurdepääsuteest.

Annika tuli koos nelja kolleegiga, reporterite Patriku ja Beriti ning kahe fotograafiga. Tuba oli puupüsti tehnikat ja inimesi täis. Annika ja teised reporterid võtsid kohad sisse väljapääsu lähedal, piltnikud trügisid ettepoole.

Nagu harilikult olid telemehed end poodiumil laiali löönud, nii et keegi teine midagi ei näinud, kõik komistasid nende kilomeetripikkuste juhtmete otsa, mis vonklesid üle terve ruumi, kõik teised olid sunnitud arvesse võtma, et nemad peavad esitama oma küsimused kõige esimestena. Nende prožektorid valgustasid ruumi risti ja põiki, ehkki enamik oli suunatud ajutisele lavale, kust politseinikud peagi pidid rahvale kõnelema. Mitu kompaniid tegi otselülituse, nende hulgas CNN, Sky ja Rootsi TVuudised. Reporterid harjutasid etteasteid ja kritseldasid käsikirju, fotograafid panid filme sisse, raadioreporterid jändasid oma makkidega, testides neid „ükskaks, ükskaks”. Häältesumin paisus kosekohinaks. Juba oli ruumis väljakannatamatult palav. Annika oigas ja laskis üleriided põrandale hunnikusse vajuda.

Siis saabusid kõrvaluksest poodiumile politseinikud. Sumin vaibus ja kaamerad hakkasid klõpsuma. Neid oli neli meest: Stockholmi politsei pressiesindaja, Stockholmi peaprokurör Kjell Lindström, uurija vägivaldsete kuritegude osakonnast, kelle nimi Annikal meelde ei tulnud, ja Evert Danielsson olümpiamängude peastaabist. Mehed seadsid end laua taga põhjalikult sisse ja jõid kohusetundlikult klaasidest mineraalvett.

Pressiesindaja alustas ja esitas juba tuntud faktid: et toimus plahvatus, üks inimene on surnud, missugused on materiaalsed kahjud ja et tehniline uurimine käib. Ta oli juba väsinud ja kurnatud moega. Kuidas ta siis välja näeb, kui see asi juba mitmendat päeva tuurib? mõtles Annika.

Siis võttis sõna peaprokurör.

„Meil ei ole veel õnnestunud surnu isikut identifitseerida,” ütles ta. „Tööd raskendab asjaolu, et laip on raskesti moonutatud. Meil on aga siiski teisi jälgi, mis võivad ehk kergendada isiku kindlakstegemist. Lõhkeainet analüüsitakse parajasti Londonis. Kindlaid vastuseid me sealt veel saanud ei ole, kuid esialgu on teada, et tegemist on arvatavasti tsiviilotstarbelise lõhkeainega. Seega ei ole kasutatud militaarseid relvi ega militaarse otstarbega lõhkeainet.”

Kjell Lindström jõi pisut vett. Kaamerad surisesid.

„Me otsime ka meest, kes mõisteti süüdi kahe pommiatentaadi eest, mis seitse aastat tagasi kahjustasid kaht spordiareeni. Meest ei kahtlustata mingis kuritöös, vaid teda tahetakse üle kuulata informatsiooni saamiseks.”

Peaprokurör vaatas oma paberitesse, nagu lööks ta hetkeks kõhklema. Kui ta edasi rääkis, suunas ta pilgu otse TVuudiste kaamerasse.

„Vahetult enne plahvatust on areeni läheduses nähtud tumedas riietuses isikut. Me pöördume avalikkuse poole, et saada tunnistusi, mida võib seostada Victoria staadionil toimepandud kuriteoga. Politsei soovib saada kontakti kõikide inimestega, kes täna kesköö ja kella 3.20 vahel viibisid Södra Hammarbyhamnis. Isegi kui andmed ei tundu olevat antud asjas eriti olulised, võivad nad osutuda politsei jaoks puuduvaks lüliks.”

Ta vuristas kiiresti ette mõned telefoninumbrid, mille TVuudised pidid otsekohe tekstireana ekraanile laskma.

Kui peaprokurör oli oma jutuga valmis, köhatas Evert Danielsson olümpiamängude peastaabist.

„Jah, see on muidugi tragöödia,” ütles ta närviliselt. „Nii Rootsi kui korraldajamaa jaoks kui ka spordi jaoks üldse. Olümpiamängud on ühiste tingimustega võistlused kõikide jaoks, hoolimata rassist, religioonist, poliitikast või soost. Sellepärast on masendav, et keegi ründab globaalset sümbolit nagu areen, olümpiamängude pealava, ja paneb toime terroriakti.”

Annika oli end sirgu ajanud, et üle CNNi kaamera paremini näha. Ta jälgis, kuidas politseinikud ja prokurör Danielssoni olümpia nutulaulule reageerivad. Nagu arvata oli, nad võpatasid: peastaabiülem tuli ootamatult välja nii motiivi kui ka kuriteo kirjeldusega – plahvatus oli terroriakt, mis oli suunatud olümpiamängude vastu. Ometi ei teatud ju veel sedagi, kes oli ohver, või teati? Kas peastaabiülemale ei olnud teada see, millele Annika ise oli juba kinnitust leidnud: et tegemist oli kellegagi siseringist?

Prokurör sekkus ja katsus Danielssoni vaigistada, kes ei olnud aga veel lõpetanud.

„Ma kutsun kõiki, kes arvavad, et on midagi näinud, politsei poole pöörduma. On väga tähtis, et süüdlane kinni võetaks … mis on?”

Mees vaatas üllatunult peaprokuröri poole, kes ilmsesti oli teda näpistanud või jalaga tonksanud.

„Ma tahaksin ainult alla kriipsutada,” ütles Kjell Lindström mikrofoni poole kummardudes, „et esialgu ei saa selles asjas osutada mingile motiivile.” Ta heitis Evert Danielssonile kõõrdpilgu. „Mitte miski, ma kordan: mitte miski ei osuta, et tegemist oleks olümpiamängude vastu suunatud terroriaktiga. Ei peastaabile ega ühelegi rajatisele pole tehtud ainsatki pommiähvardust. Praegusel hetkel on motiiv täiesti lahtine.”

Ta ajas end jälle sirgu.

„Kas on küsimusi?”

Telereporterid olid selleks valmistunud. Niipea kui sõna anti vabaks, hõikasid nad oma küsimused välja. Seda nimetati „lahtilöögiks”. Esimesed küsimused käisid alati selle kohta, mis juba oli teada, aga mida oli lausutud kas liiga aeglaselt või liiga keeruliselt, et mahtuda poolteise minuti pikkusesse teleklippi. Seepärast küsisid telereporterid korduvalt ühte ja sama, lootuses saada otsesemat ja lihtsamat vastust.

„Kas teil on kahtlusaluseid?”

„Kas on mingeid jälgi?”

„Kas te olete surnu isiku kindlaks teinud?”

„Kas see võis olla terroriakt?”

Annika ohkas. Ainsaks põhjuseks, miks tuli neil pressikonverentsidel käia, oli jälgida uurijate käitumist. Kõik, mida nad ütlesid, anti edasi teistes meediakanalites, kuid nende näoilmed, mis pildist välja jäid, andsid sageli rohkem kui nende enamasti enesestmõistetavad vastused. Nüüd märkas ta näiteks, kui vihane oli Kjell Lindström Evert Danielssoni peale, et too oli lobisenud „terroriaktist”. Kui Rootsi politsei üldse midagi tahtis vältida, siis seda, et Stockholmile, olümpiamängudele ja sellele plahvatusele pandaks terrorismipitser. Pealegi oli terrorioletus arvatavasti täiesti vale. Samas oli ju tilgutatud ka pisut uusi andmeid. Annika kritseldas oma plokki mõned küsimused. On andmeid tumedas riietuses isikust areeni läheduses – millal ja kus täpselt? Järelikult on olemas tunnistaja – kes see oli ja mida ta seal tegi? Lõhkeaine on saadetud Londonisse analüüsida – mispärast? Miks ei võinud Linköpingi kriminaaltehnikud seda oma hoolde võtta? Ja millal saab analüüsi tulemus teatavaks? Kust on teada, et lõhkeaine oli tsiviilotstarbeline? Mida see uurimise jaoks tähendab? Kas see kitsendab uurimisala või muudab selle hoopis laiemaks? Kui kättesaadavad on tsiviilotstarbelised lõhkeained? Kui kaua võtab aega põhjatribüüni parandamine? Kas areen on üleüldse kindlustatud, ja kui on, siis kelle juures? Ja kes oli ohver? Kas see on teada? Ja mis jälgedest rääkis Kjell Lindström, mis võiksid ehk identifitseerimist hõlbustada? Annika ohkas jälle. See lugu võis paisuda nii suureks ja pikaks kui iganes.