Читать книгу Retk tundmatule saarele. Raamat koos audiofailidega - Ülli Kukumägi - Страница 6

Käes oli särav suvehommik. Helesinine taevas laius pilvituna inglikeste kodusaare kohal. Vaikne tuuleiil liikus tasahilju üle mere, otsekui kartes rahulikult põõnavaid laineid äratada.

Piraadipealik Julius Julm avas silmad ja oli krõpsti istukil - mõte eelseisvast mereretkest viis silmist viimsegi uneraasu.

Papagoi Paaba alles tukkus õrrel, aeg-ajalt vaikselt kraaksatades - temagi unenäos toimus üht-teist huvitavat.

„Viu!“ vilistas Julius tasakesi, avades ühe käega puuri ukse. „Paaba! Äratus!“ sõnas mereröövel õrnustooniga hääles ja ulatas silmi lahti tegevale papagoile teise käega õhust kinni rabatud kärbse. „Teie hommikusöök, madam - serveerituna otse voodisse!“

Üllatunult potsas unesegune Paaba õrrelt uimasena siputava kärbse kõrvale, mille peale too ehmunult tiibu sirutas ja puurist kiirelt vehkat tegi.

„Näed!“ sõnas Julius vaatemängu jälgides lõbusalt. „Ega magavale papagoile kärbsed ikka suhu lenda!“ ning suundus tegusal sammul hommikukohvi valmistama. Paaba aga sööstis tiibade sahinal kärbest jälitama, sest ei saa ju üks väärikas papagoi lasta kärbsemaailma levima jutte, nagu oleks ta püügialal kehvaks jäämas.

„Nii,“ mõtiskles Julius kuuldavalt, ise veekannu tulele sättides. „Mida siis kaasa peaks võtma? Binokli, merekaardi, kompassi, toidumoona paari päeva jagu - juhuks kui reis peaks pikemaks venima ja nii see ilmselt läheb. Veidi rummi, kui merel peaks jahedaks kiskuma, siis nuga, tikud...“ Mereröövel sügas mõtlikult kukalt - midagi tähtsat oli veel, aga see ei tulnud kuidagi meelde. „Paaba, vana merekaru, tuleta meelde - mida veel?“

Paaba, kes endiselt mööda tuba kärbest jälitas, tegi parasjagu nokaga viimase meeleheitliku sööstu lendava hommikusöögi suunas, kuid hilinenult - kärbes tuiskas praokil aknavahest välja ning Paaba, jõudmata hoogu aeglustada, põrutas peaga otse vastu aknapiita. Uimasena aknalauale potsates, ajas ta end tiibu sopsutades püsti ja kraaksatas südantlõhestavalt: „Vett!“

„Voh, õige - vett tuleb kaasa võtta!“ laksas Julius käega endale otsa ette. „Kui ikka kaua maarott oled olnud, unustad tähtsaima - vee! Vett tuleb kaasa võtta!“

„Veet!“ kostis taas papagoi anuv kraaksatus.

„Kuulsin, kuulsin,“ ei märganud mõtteisse süvenenud Julius toas toimuvat, vaid valas ettevaatlikult keema läinud vee kohvikannu. „Midagi oli veel...Vanadus paistab! Kuidagi ei tule enam kõik asjad meelde!“ Mõtlikult võttis ta külmkapist piimakannu ja valas piima kohvitassi.