Читать книгу Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel! - Loone Ots - Страница 2

Loone Ots
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!

Autoriõigus: Loone Ots ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone

Konsultant: Raivo Raidam

Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

ISBN 978-9949-651-92-4 (trükis)

ISBN 978-9949-651-93-1 (epub)

ISBN 978-9949-651-94-8 (epub)

www.petroneprint.ee

VANNITUPPA JA UKS LUKKU

Kahekümneaastane naine pidavat vaba õhtut nautima sõpradega pidutsedes või oma armsa sõbraga miilustades.

Üle kahekümne naine minevat vabal õhtul vannituppa, keeravat ukse lukku ja vee lahti. Ja ligunevat vannis, raamatuga või ilma, aga igal juhul ihuüksi.

Kui elad täisverelist pere- ja muidu elu, saabub ükskord absoluutne nulltund, mil tunned: nüüd tahaks olla ihuüksi. Lihtsalt üksi. Nii, et sina ei tunneks kedagi ja keegi ei tunneks sind.

Suvel 2019 jõuab minu osuti sellele tunnile. Otsus on nagu külma vette hüpata: tuleb end kokku võtta. Olen eremiidimõtet ennegi vaaginud. Kaljukitsed on üldse üksinduse sõbrad. Üks annus üksindust on mulle igapäevane vajadus. Nagu mõned võtavad toidulisandeid, pean mina saama üksi olla, ükskõik, kui seltskondlik ma pealt paistan. Ülikooliajal võtsin kolme voodiga ühikatoast pääsemiseks öövahikoha. Paraku on kõik valvesüsteemid tänapäeval elektroonsed. Ja sinna, kuhu vajatakse mingil põhjusel ehtsat turvainimest, ei hakka keegi palkama küpses keskeas pereema.

Sellepärast avan otsimootori.

Üleilmses ühiskonnas jõuab ööpäevaga kuhu tahes. Aasiasse ega Lõuna-Ameerikasse ma ei kipu. Liiga võõrad. Iisrael ja Tenerife on küll tuttavad, aga pikaajalise üüri seisukohast liiga kallid, enda peale võib kulutada ainult parasjagu. Samas – kehvakeses pugerikus elada ei taha. Ja meri oleks tore. Kreeka? Aga pääs saartele on keeruline, emamaal jälle sügisel ja talvel igav. Enne sügist minna pole võimalik, kalender on tihedasti täis, iga päev arvel. Aga oktoobri lõpu poole, jah, siis on sissekandeid vähe ja neid saab ümber mängida.

Tuleks lähemale, endisse idablokki? Varna? Batumi? Taas on suvelinnad. Isegi kõrbeerak tahaks mõnikord kultuurist osa saada.

Korraga tean. Muidugi. Miks ma kohe selle peale ei tulnud. See eriline linn, see müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, romantilised filmid, hõrgud juudi road ja Must meri. See koht, kuhu eestlane saab ilma viisa ja bürokraatiata, kuigi see asub Schengeni-välises riigis.

Muidugi Odessa!

Odessa, detsember 2019

RR, ODESSA EKSPERT

Helistan koolivend Raivo Raidamile.

Raivo on Odessa vahuveinide Eestisse tooja, ülemaailmse odessiitide klubi liige ja veel palju muud. Tema teadmised Ukrainast on imetlusväärsed. Energia ahhetamapanev. Raivo õnnepäev on siis, kui ta saab oma Ukraina-jutud huvitatud kuulajale ette kanda. Ta on hea jutustaja ja parasjagu edev ka.

„Odessasse? Kus sa seal elama hakkad?“

Olen oma tulevase korteri Airbnb piltide järgi välja valinud. Umbropsu, sest ma ei tea Odessast midagi. Guugeldasin veidi tausta ja vaatasin kaardilt ümbrust. Nüüd on broneering tehtud. Mida Raivo iganes arvaks – midagi muuta enam ei saa.

„Primorski rajoonis.“

„Primorski on hea. Kus täpsemalt?“

„Arkaadias.“

„Aa! Arkaadias!“

Järgneb pikk selgitus, mis koht on Arkaadia, mis seal lähedal on, kes seal elavad või elanud on, kuidas Raivo ise seal on käinud ja nii edasi. Imetlen alati Raivo fenomenaalset mälu, aga ka tohutut suhtlemisvalmidust ning peaasja – suurt armastust Ukraina vastu üldse ja Odessa vastu eriti.

Raivo ei uurigi eriti, mis mul Odessast otsida on. Talle tundub loomulik, et iga inimene tahab minna ja jääda Odessasse. Talle pole minu suur samm mitte mingi eriline täispööre, mitte ootamatu suunamuut orbiidilt, vaid inimese täiesti loomulik vajadus selles hõrgus linnas vähemalt mõnda aega elada. „Mina käisin Odessas esimest korda 1977,“ tõdeb Raivo. Küllap on ta seda lauset pidanud palju kordama. Kõik need veini- ja muud suhted!

Aga mina pidin Odessas peaaegu käima 1976.

ÜKS MÄLUPILT

Olen kümneaastane. Isa, kes pärast lahutust elab kaugel, on mulle, oma ainsale lapsele, äsja helistanud ja jutu sees maininud, et peab tööasjus Odessasse sõitma.

Teadsin juba kuueaastaselt, et Odessa asub nii umbes Musta mere läänekaldal – seda näitas 1939. aasta „Eesti väikese entsüklopeedia“ kaart. Nii on mul aimu, mida head Odessast loota võib.

„Kas sa ujuda ka saad?“ küsin õhinal. On alles maikuu ja Eesti rannahooaeg mägede taga.

„Saan, saan. Vesi on juba praegu soojem kui meil juuni lõpus.“

Kadestan isa. Ja räägin õhtul emale isa sõidust ja sellest, kui vahva oleks Must meri, mida ma kordagi näinud ei ole (ma ei ole veel Haapsalus ega Pärnuski käinud).

„Aga kirjuta ometi isale ja palu, et ta su kaasa võtaks,“ pakub ema lahkelt.

Kust pean mina, väike inimene, suurte inimeste mänge teadma! Ma ei oska aimata kavalat kombinatsiooni. Ema ju teab, et isa ei saa lähetusse sõites mind, plikapõnni, kuidagi lennukisse mahutada ega enda ja oma töökaaslaste tuppa elama panna. Ema teeb arvestuse, et mu soov jääb täitmata. Et isal on sellepärast halb – paras talle! – ja et mina ehk pettun isas. Minu enda kurbus isa keeldumise pärast pole hetkel tähtis.

Suures ähmis ja suures lootuses kirjutan rohelise pastakaga kirja: „Kallis isa! Kas Sa saaksid mind Odesasse kaasa võtta?“

Ema vaatab kirja üle ja näitab, et üks s-täht on vajaka. Lisan selle linnukesega juurde. Ja jään ootama.

Isa helistab. Sõbralikult ja lohutavalt selgitab ta, et ei saa kahjuks minu soovi täita. Mu pettumus ei olegi nii suur. See sõiduvõimalus tundus nagunii liiga muinasjutuline.

Istun üksi tühjas kodus nagu alati, kui ema on tööl. Aga! Ma saan Odessat kujutleda. Välja mõelda. Minu kujutluste Odessa oli midagi Tallinna kesklinna stalinistlike majade sarnast, kõrgete hallide seintega tänav. Aga ka Pelguranna väikeste (aga ikkagi stalinlike) majade moodi, tolmuse rohuga õued vahel. Igatahes sõidame mina ja mu kujuteldavad sõbrad kõik koos Odessasse ja elame seal pioneerilaagri moodi vaba elu. See on vägev. Aga see pole reaalsus.

Mõtlen tänini, mis juhtunuks, kui isa saanuks öelda jaa. Kas mind oleks lubatud temaga koos võõrale maale?

Isa tuleb tagasi enne maipühi. Teel lennujaamast koju astub ta minu juurest läbi, päevitunud nagu indiaanlane – nad olid sideliine paigaldades töötanud poolpaljalt. Mina saan kingiks Odessa postkaardikomplekti. Vaatan ega suuda uskuda, et „Venemaa“ (kõik NSV Liidu alad peale Baltimaade on meie jaoks „Venemaa“) võib nii ilus olla. Ja et Odessas sõidavad trollibussid nagu meil.

Ühe kaardi panen teistest eraldi kirjutuslauale silmailuks. See on Odessa ooperimaja sisetrepp, tulvil kulda, kujusid ja lühtreid nagu muinasjutus.

Odessa on mulle kauaks ajaks lähedasem kui ükski teine linn suurel Nõukogudemaal.

ODESSAS, ODESSAST

Oleme Raivoga minu palvel kohtumise kokku leppinud.

Tormiline ajagraafik enne lahkumist armsa isamaa pinnalt keerutab mind nii, et randevuu toimub õhtul enne äralendu. Raivo on käskinud tulla Pika tänava uude restorani Odessa. Ankrumärgiga veinivaadi järgi on seda kerge leida. Laskun keldrisse. Koht on parem kui lootsin – meie vanalinn on ju täis igavaid turistilõkse, mille köögid vastavad nende maotule atmosfäärile. Raivo on ise Odessa resto käivitamise juures olnud ja nõuab tungivalt, et ma seda erilist paika oma silmaga kaeks. Ta võtab mu õnge lubadusega tuua hulgi trükimaterjali Odessa linna kohta. Ja kohaliku telefonikaardi, sest kõned Euroopa Liitu olla seal kallid. Ja lisaks muule lubab ta endaga kaasa võtta abielupaari, kes on juhuslikult just Odessast Eestisse sidemeid sõlmima tulnud. Ja oma abikaasa, kes on koos temaga Odessas käinud. Ja nii edasi.

Hubases saalis pole mitte kedagi. Küsin igaks juhuks leti tagant üle. Helistan Raivole.

„Mis, kas sa oled juba kohal?“ küsib ta nagu Ott Sepp „Tujurikkujas“ palgamõrtsukalt. „Anna toru Jurile!“

Käin natuke aega teenindajate vahel ringi, et Juri üles leida. Ta osutub peremeheks. Raivo räägib temaga kiiresti-kiiresti. Siis saan toru tagasi.

„Sa võtad nüüd borši ja bogratši ja kummastki ainult pool, sest need on suured, ja ma ütlesin Igorile veel, et…“

Raivo on Raivo. Ostap Bender oli Suur Kombinaator. Raivo Raidam on Suur Organisaator. Mul jääb üle ainult viina võtta. Mädarõikaviina. Sest seegi tuuakse koos suupistega lauda. Eh, Odessa! Nii laulis kunagi Mati Nuude. Ikka tuleb see nõukogude aja nostalgia Odessast rääkides vastu…

Saabuvad borš, serveeritud ukrainapäraselt koos pekiviilutaldrikuga, ja bogratš, Taga-Karpaatia karjuste supp, kus peab olema nii palju ja nii erinevat liha kui võimalik. Siis tuleb Raivo koos oma Odessast saabunud tuttavatega: turismifirma juhi Anna ja tema abikaasaga, kes uurivad võimalusi käivitada reise Odessast Eestisse, ja mitte pelgalt Tallinna, vaid ka, ütleme, Lahemaale või saartele. Raivolt saan lisaks telefonikaardile ja paberikuhjale ka pihuga Moldova raha, sest äkki tuleb tuju minna Chișinăusse, mis see nii kakssada kilomeetrit siis ära ei ole, ja seal on Raivol üks tuttav eestlane, väga lahe mees.

Olen kindel, et Raivo jaoks on kõik inimesed lahedad. Küll on õnn sellise iseloomuga elada! Äkki on see Odessa mõju?

Ometi ei anna Raivo kultuurilookesed sel hetkel mulle kätte kõige tähtsamat võtit: seda, et Odessa ei ole õige ukraina linn. Tean küll varasemastki, et Ida- ja Lääne-Ukraina on teineteisest palju kaugemal kui Põhja- ja Lõuna-Eesti, mis ju ka omavahel kenakesti erinevad. Tean, et idapoolne Ukraina on olnud kaua, 17. sajandist ja kasakahetman Bogdan Hmelnitskist saadik, Venemaa osa. Hmelnitski kuulsat, aga pigem vist hiljem välja mõeldud lauset „Igavesti Moskvaga, igavesti vene rahvaga!“ taoti meile pähe NSV Liidu ajaloo õpikus, vastav maal oli raamatus lausa värvitahvlil ära trükitud. See on Väike-Vene, silmapiirini laiuvate viljapõldude, boršisupi, vareenikute ja taldrikusuuruste päevalilledega õigeusklik maa. Siia kuuluvad Dneprist ida poole jäävad linnad: Harkiv, Lugansk ja Donetsk.

Aga lääne pool on Karpaatidesse tõusev Ukraina jäänud kauaks Poola alla, ja hiljem, pärast Poola alatut jagamist toonaste suurriikide Preisimaa, Venemaa ja Austria vahel, hoopis Austria alla. Lääne-Ukrainas on palju roomakatoliiklasi, saksapärast arhitektuuri, Viini moodi struudleid ja Ungari mõjusid. Takkatippu, pärast esimest maailmasõda oli Lääne-Ukraina jagatud lausa nelja riigi – Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Poola ja NSV Liidu – alla, nii et lisaks tulid nendegi riikide kultuuride mõjud. Läänelik Ukraina on kindlasti Lviv, mööndustega ka Kiiev, ja muidugi endised Ungari linnad nagu Ungvar (praegu Užgorod) ja Munkacs (praegu Mukatševo), mis liideti Ukrainaga pärast teist maailmasõda. Seega on ühes Ukrainas kaks väga erinevat ala, millel on olnud ka täiesti erinevad õiguskorrad. Idas on valdav olnud vene mõju ja sellega on harjutud. Lääs on mitmekultuursem, Venemaad on seal ajaloo vältel peetud pigem ohuks. Ja tähtsaim: Lääne-Ukraina liideti NSV Liiduga alles aastal 1940, mistõttu kannatas see nõukogude repressioonide ja tasalülitamise all vähem aega ja need piirkonnad ei kogenud 1930. aastate alguse Stalini käsul esile kutsutud kunstliku näljahäda ehk holodomor’i õudusi.

Ukraina dualismi väljendavad suurepäraselt kaks paberrahatähte. Viiegrivnasel on venemeelse hetmani Bogdan Hmelnitski portree, kümnegrivnasel aga Karl XII liitlase, Põhjasõjas Peeter Suure vastu võidelnud ja hiljem tema käsul hukatud hetman Ivan Mazepa portree. Umbes nagu olnuks Eesti kunagistel paberkroonidel riigi ühe looja Jaan Tõnissoni ja sedasama riiki kukutada püüdnud Viktor Kingissepa pildid. Meie juures – võimatu, eks ole. Aga Ukrainas normaalne.

Aga kuhu kuulub siin dualismis Odessa? See Ukraina lõunapiiril asuv merelinn pole ei ida ega lääs, ei lauskmaa ega mägiala, ei Venemaa ega Ukraina. See on rahvaste paablit majutav sadamalinn, mille põlisasukad on rääkinud kümneid eri keeli ja palvetanud üksteisele väga vastandlikes pühakodades – aga tundnud end alati odessalastena, vene keeli odessiitidena. Praegu kurdavad vanad Odessa asukad, et viimaseil kümnendeil on lisandunud hiigelhulk sissesõitnuid, kel puudub kohaliku eripära kogemus ja kes seega justkui lamestavad kunagist müütiliselt põnevat linna.

Elame, näeme.