Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Lawrence Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle.
Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi.
Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav „Rhodose Venuse peegeldused“ on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui „Prospero saar“ ja „Küprose kibedad sidrunid“. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu.
Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, möödunud aastal „Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde”. Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.
Оглавление
Лоренс Даррелл. Rhodose Venuse peegeldused. Teejuht saare maastikel
Tänusõnad
I PEATÜKK. Maapealsest paradiisist
II PEATÜKK. Teetähised päikesekiirtes
III PEATÜKK. Püha Demetriose lühike suvi
Sými
Kálymnos
Kos
Léros
Pátmos
IV PEATÜKK. Päikeseline koloss
V PEATÜKK. Kleobulose villa aias
VI PEATÜKK. Kolm kadunud linna
VII PEATÜKK. Rüütlite ajastu
VIII PEATÜKK. Väiksemad ilmutused
IX PEATÜKK. Soroní pühak
EPILOOG
Rhodose lillede ja pühakute lühikalender[1.] JAANUAR
VEEBRUAR
MÄRTS
LIHAVÕTTED
APRILL
MAI
JUUNI
JUULI
AUGUST
SEPTEMBER
OKTOOBER
NOVEMBER
DETSEMBER
Rahvaravimid
IMETAMINE
KIILANEMINE JA JUUSTE VÄLJALANGEMINE
KONJUNKTIVIIT
PAISE
PÕLETUSHAAVAD
RASEDUS
ROOS
RÕUGED
SUGU
SÜNNITUS
Valitud bibliograafa
Отрывок из книги
Tahaksin avaldada tänu Rhodose FERT-i instituudile, kus sain tänu professor G. Morriconi lahkusele võimaluse uurida saare ajalugu ja kasutada hindamatut raamatukogu. Olen samuti tänulik oma sõbrale dr Raymond Millsile loa eest tsiteerida huvitavat artiklit rahvameditsiinist, mille ta kirjutas, kui viibisime Rhodosel, ja pr Anne Ridlerile abi eest üle pea kasvanud käsikirja toimetamisel.
hukutavasse eksiili, räägiti valjul häälel
.....
Nüüd hakkasid paistma ähmased tuled ning mootorimüra mahenes ja võttis madalama tooni. Sadamakai tumedad plaadid olid märjad ja mudased ning särasid tänavalampide all, kui tulime tasapisi maale. Nägime kuulsast sadamast ainult väikest 50 ruutjardi suurust ala, mida valgustasid kuidagi meisterdatud tuled, mis näitasid laevadele suunda. Ülejäänu oli pimedus, mis neelas endasse pragunenud müürid, terasest vaiad ja kogu rannajoont piirava roostes okastraadi. Täielik pimedus.
Suurte mootorite väljalülitamisele järgnenud vaikus oli nüüd peaaegu valjemgi häälest, millega olime nii pikalt harjunud. Inimesed hõikusid ikka veel kurdilt omavahel. Ruum oli jälle paisunud oma tavapäraste mõõtmeteni. Tulime hämaras maale. Laeva kaldumine ja kõikumine oli pannud kõigi reie- ja õlalihased tahtmatult vabisema, nii et kõndisime nagu vanad merekarud mõnes muusikalises komöödias. Meie passid kogus kokku väsinud ilmega mereväeohvitser, kes saatis meid ebamäärase käeliigutusega kaugemale pimedusse. Kotid õlgadel, komberdasime vahepeatust pakkuva hotelli poole kohisevate puudega ääristatud süngel tänaval. Võtsin ühelt puult lehe ja hõõrusin seda oma sõrmede vahel, et nuusutada eukalüptiõli magusat lõhna. Pika pimedusekoridori lõpus kerkisid kaks kõrget väravat ning nende taga kunagi kuulus olnud Albergo delle Rosa, kust paistis siin-seal mõni nõrk ja hajus valgustäpp. Trepp tundus lõputu – justkui roniks taevasse...
