Читать книгу Rhodose Venuse peegeldused. Teejuht saare maastikel - Лоренс Даррелл - Страница 5

„Alvarez põgenes ja saadeti

hukutavasse eksiili, räägiti valjul häälel

sellest, et ta läks Rhodosele pakku...“

Middleton, „Hispaania mustlane“

Kord avastasin kusagilt Gideoni päevikutest arstiteaduses veel klassifitseerimata haiguste nimekirja ning nende hulgas leidus sõna „islomaania“, mida kirjeldati kui harvaesinevat, kuid kindlasti mitte tundmatut hingehäda. Osale inimestele, oli Gideonil kombeks selgitada, on saared millegipärast vastupandamatud. Pelk teadmine, et nad on saarel, väikeses merega ümbritsetud maailmas, viib nad kirjeldamatusse joovastusse. Need ehtsad islomaanid, oli tal kombeks lisada, põlvnevad otse Atlantise elanikest ja saarel elades igatseb nende alateadvus taga kadunud Atlantist... Olen unustanud ülejäänud üksikasjad. Aga nii nagu kõik Gideoni teooriad oli seegi geniaalne. Mulle meenub, kui tuliselt selle üle küünlavalgel Kleobulose villas arutati, kuni kuu läks looja ja Gideoni haigutused summutasid ta väited, kuni Hoyle alustas vasaku käe pöidla küünega trummeldamist prillide vastu, sest nii hakkas ta soovima head ööd, kuni Mehmet bei pani oleandrisalutaguses majas aknaluugid pauguga kinni, et protestida hilise tunni vastu. See sõna jäi siiski kõlama, ja kuigi Hoyle nõustus seda kasutama ainult Egeuse mere saarte puhul, samas kui Sand ei suutnud nii ebaratsionaalset teooriat üldse tõsiselt võtta, teadsime kõik ütlematagi, et oleme islomaanid.

See raamat on teadlik katse analüüsida islomaaniat koos kõigi selle ebajärjekindlusest ja vormitusest tulevate väliste puudustega: see räägib alustatud ja õhku rippuma jäänud vestlustest, kavandatud ja tegemata matkadest, kogutud märkmetest ja uuringutest, millest kunagi ei kirjutatud raamatuid... See on pühendatud Kreeka saarte püsielanikust jumalannale – Rhodosele. Mulle meeldiks, kui võimalik, meenutada üht-teist nendest kuldsetest aastatest, mille varjud kerkivad ja haaravad mind endiselt oma võimusesse iga kord, kui pilku köidab Kreeka margiga kiri või kui juhtun kusagil kõrvalises maanurgas nägema mahajäetud tankerit, millel lehvib Egeuse sinivalge.

Rhodosel möödusid päevad sama märkamatult, nagu kukuvad puult viljad. Osa kuulus Kleobulose ja türannide hiilgavatesse aegadesse, osa süngele Tiberiusele, osa ristisõdijatele. Oma ulatuselt ja viisilt järgnevad need üksteisele peaaegu liiga kiiresti, et püüda neid hoomatavasse võrku. Saarest on võimalik kirjutada vaid alludes rangetele ebajärjekindluse reeglitele – see tähendab islomaanina. Ja pealegi, kes võiks eales loota talletada, piiritleda kohalasuva jumalanna võlusid? Ma pole üritanud tungida oma tegelaste hoiakute pealispinna alla. Ma üritasin kujutada iga inimest üheainsa lausega ja jätta ta istuma keset Kreeka päevade aeglast voolu ilma tülitamata kedagi kirjandusliku meisterlikkusega, nagu hea võõrustaja peakski tegema. Gideon, monokkel ette sätitud, istub kainelt mastika-pudeli taga. Hoyle keerab üles oma hiigelsuurt kella. Mills ajab juttu. Sand imeb piipu. Egon Huber jalutab inimtühjal rannal ja otsib nikerdamiseks puutükke. Ja tumedasilmne E, kelle vari laiub millegipärast kõigi nende kohal – kaaslane, kriitik, kallim –, E paneb ateljee peegli ees selga lillelise kleidi, endal mustad juuksed sassis. Püüdsin neid saare elu argitoimetuste juures mitte tülitada, nende vaim seguneb ja liitub Rhodose Venusega, kes seisab muuseumi väikeses kivikambris nagu hõige lõpmatult ammusest ajast. Kui ma olengi teinud järeleandmisi vormis, siis sündis see millegi parema nimel, selleks et kasutada materjalina kord vanu märkmeid unustatud albumist, siis mõnda kirja: kogu igapäevane aines võiks lugejale luua mulje ajaloolises tegelikkuses elatud elust.

Tollel 1945. aasta kevadisel pärastlõunal, kui meieni jõudis Aleksandrias käsk minna pardale, polnud mu esmamulje Gideonist mäletamist mööda julgustav. Meist pidid saama kaasreisijad sõjalaeva pardal, voolujoonelisel ja võimsal alusel, mis minu süütutele silmadele andis aimu kiirest ja mugavast reisist. Meile lubati, et randume varahommikul Rhodosel. Mõne tunni pärast oleksin siis taas pärast nelja-aastast eksiili Kreeka saarel.

Gideon luges inseneride ja meremeeste summas mõttesse vajunult raamatut. Mäletan, kuidas mõtlesin endamisi, et ta näeb välja nagu tavapärasuse kehastus: monokkel, lühikesed hõbedased juuksed, läikima löödud saapad... (India armee regulaarväelane, kelle rutiinitaju on tõstnud ta mõne meditsiini või varustusega tegeleva allüksuse etteotsa?) Kui peaksin veetma kakskümmend neli tundi tema seltsis, mõtlesin ma, veedaksin need kahtlemata alistudes viisakalt hinnangutele, mis põhinevad laialt levinud eelarvamustel, või sellise tavasõduri lihtsameelsele enesearmastusele, kelle jaoks tema rügemendi sööklast on saanud terve maailm. Gideoni üsna silmatorkav klaassilm vaatas aeg-ajalt sedasi ringi, et ta jättis mühakliku ja ükskõikse inimese mulje, mis sai kinnitust siis, kui nägin, et ta võttis vastu mugava tooli ja padja ilma ühegi tänusõnata. Meie, ülejäänud, istusime tema jalge ümber oma kompsudest kokku seatud patjadel. Tema järel käis väike mustvalge terjer, kes oli ilmselgelt väga hästi treenitud.

Ometi võisin peagi muretsemise lõpetada. Suured mootorid, mis kandsid meid raevukalt üle Aleksandria õliste vete avamere poole, puhkisid nii, et sai täiesti selgeks, et juttu ajada on võimatu. Olime kõik lukustatud omapäi valju tuksumise sisse. Ma ei saa ütelda, et oleksin kurvastanud. Mõte Kreeka jällenägemisest pani pea tööle ja äratas lootust. Mõtlesin kõigile neile kirjadele, mis olin viimastel kuudel saanud – kirjadel oli järelehüüde maik. „Küll sa näed, et see on täiesti muutunud,“ ütles üks. „Varasem elu on igaveseks kadunud,“ ütles teine. „Mine Ameerikasse,“ õhutas kolmas. Homme saan ise näha, kas vana Kreeka õhustik on sõja üle elanud, kas see püsib tegelikkuses endiselt maastikul ja inimestes või kas olime selle möödunud päevil enda jaoks lihtsalt välja mõelnud, elades mõnusalt ära välisvaluutast, patroneerides tegelikkust oma ettekujutustega ja luues selle põhjal viletsat kirjandust. Homme saan teada, kas pean oma tunded Kreeka vastu pagendama mälu tolmustesse soppidesse koos nõnda paljude teiste pööraste südamekapriisidega.

Kui möödusime vanast kindlusest, pöörasin ümber, et veel viimast korda vaadata, kuidas E seisab ja lehvitab mulle esplanaadi nurgalt, enne kui hakkas laskuma udu ning kogu ülalinna minarettide ja kellatornide saablitaoline kaar sulandus õrnaks pärlmutterjaks ja kuldseks hämuks. Egiptus ja Kreeka – korraks tabas mind armastuse ja harjumuse vastandlik tõmme. Aga E pidi tulema mulle Rhodosele mõne nädala pärast järele: ta oli mu ainus side Egiptusega. Nägin teda minemas vanasse ametiautosse ja vaatasin seda aeglaselt sõitmas hämarusse. Reis oli alanud!

Kümne miili kaugusel Aleksandriast lõikasime ikka veel avamerre püsiva pruuni soone – vett reostas paks Niiluse muda –, kui pinnale ujus üksik delfiin ja kihutas hetkeks meie kõrval. Enne rõõmustas mu südant, kuna see loom toob head ilma ja õnne. Nõjatusin ettepoole, et teda silmitseda, kui jõudsime järsku nagu kirvehoobilt tõelise Egeuse puhtasse vahemerelisse sinasse: selle mere sügavus ja värv neelasid ja peegeldasid taevast, see meri kuulus kuivadele saartele ja hallidele tuuleveskitele, oliivipuudele ja raidkujudele. Viimaks ometi olime tunginud läbi uduse kardina, mis lasub igavesti Mareotise kohal.

Päike vajus tasapisi looja, laskus allilma, suurem osa mu kaasreisijaid oli magama jäänud. Ainult Gideon istus veel raamatu taga ärkvel, peletas juhuslikke haigutusi pika nimetissõrmega suud varjates ja hellitas oma koera. Meeskond tuli üles ning jagas kruusides teed. Kui nüüd reelingule nõjatuda ja alla vette vaadata, tekiks lendamise mulje. Helkivad laevaküljed tõusid kõrgele, kui alus ajas kareda vao vaiksesse vette. Suurte mootorite urin mattis meid kõiki tumma vaikusesse – imeline ebainimlik vappuva terase ja puidu muusika. Jätsime enda taha veele suured õlise kuumuse laigud ja valge armi, mis tasapisi jälle paranes. Kange magusa tee soojus oli imehea, see meenutas, et saabumas on öö ja et tasahilju on läänest tulemas külma. Siis heitsin minagi pikali ja vajusin kergesse unne, milles kogu see müra tundus nagu rahulik kohin värvilises merekarbis, mis on kusagilt Korfu või Delose soojalt rannalt üles korjatud noil õnnelikeil sõjaeelseil aastail. Minu igatsus jõuda tagasi Kreekasse oli enne täitumist peaaegu ammendunud. Olin tuimaks tehtud. Meenusid unustatud pildid, vormitud ja seosetud, mis siiski kümblesid Kreeka mineviku päikeselises sädeluses, ja isegi unes olin absurdselt pisarateni liigutatud nagu tookord, kui nägin viimati Kreeta kaldaid 1941. aastal uttu hajumas.

Tormi, mis meid tabas ligi 80 miili kaugusel Aleksandriast, kirjeldati ilmateates kui kerget pagi. See ei tundunud aga sugugi nii tühine. Esimene tõuge meenutas tõesti vulkaanipurset. Laev läks esimesele lainele vastu tohutu laksuga, mis raputas meid kõiki üdini. Säärast ilma oleks olnud piisavalt halb taluda caieque’is, kuid selle mõju oli kirjeldamatu alusel, mis ei saanud kiirust vähendada alla 15 sõlme ilma hakkamata triivima. Ärgates nägin Egeuse merd kuhjumas meie ümber läikivate orgudena, mida valgustas laevatulede kollakas helk. Mootorite ühtlast urinat katkestasid nüüd pidev hala ja rögin koos jubeda sõukruvide lahti kangutamise kriginaga.

Gideonil oli hiljem kombeks öelda (kui küsiti, kuidas me kohtusime esimest korda), et meid paisati kokku. Talle meeldisid selle väljendi otsene tähendus ja kujundlikkus palju rohkem – olen selles veendunud –, kui meile kummalegi meeldis torm, mis meid tutvustas teineteisele. Aga kahtlemata paisati meid kokku. Esimesel kokkupõrkel tuule ja veega hakkas laev edasi liikuma pukslevalt, rammivalt, mis sai meile vägagi hästi tuttavaks. Müra, mida sõukruvid tekitasid enne uuesti merre sukeldumist, meenutas hambaid kiristavat hiiglast. Nurka paisatuna leidsin oma sülest Gideoni pea ja minu jalad olid ühe sõduri kaela ümber. Lugesime üksteise huulilt vabandusi ja harutasime end lahti nii elegantselt, kui suutsime – ainult selleks, et taas üksteisele otsa kukkuda. Püsti seista oli võimatu, ühte kohta püsima jääda keerulisest keerulisem. Vähendanud kiirust nii palju kui võimalik, libises laev merepinnal edasi, valged lained järjest üle reelingu põrutamas. Surusime jalad kindlalt maha ning kuulasime laevakere tuhmi pekslemist vastu vett ja lauanõude masendava purunemise häält kambüüsis. Sestsaati elasime neljakäpukil, ronides ringi nagu ahvid, kui tahtsime laevas liikuda. Magada oli võimatu. Lainete kohutavad laksud olid nagu hoobid päikesepõimikusse. Väike koer ronis maailmast tüdinud ilmel ühe tühja seljakoti sügavaimasse soppi, tõmbas end kerra ja uinus.

Paljud inimesed jäid värvikalt haigeks. Pugesime Gideoniga ämbliku kombel vastasnurkadesse ja vaatasime osade kaasreisijate nõrkust samasuguse vastikustundega, et olime sunnitud muigama, kui tabasime teise pilgu. Nägin, et ta monokkel oli katki läinud. Nööpinud kuue lahti, tõmbas ta välja sigarikarbi, kus minu hinnangul oli neid varuks ligi 20, ja pani ühe ette.

Puhkes liimjalt paks koit. Lääne pool oli taevas tõmbunud õlitatud terase karva. Torm oli meist üle käinud, jättes maha vaid lõpututes lainetes õõtsuva mere. Vöör mattis end ikka veel laintesse palavikulise krigina ja värinaga. Mõni meist magas ning hiljem valgustasid hommikuse päikese vesised kiired meie ümbrust üles-alla loksuva horisondini – maad ei paistnud aga kusagilt.

Reisijad lamasid segamini pagasi kuhjadel, kõikjal maailmas oleks neid peetud laipadeks, kes ootavad tuleriidal süütavat tõrvikutuld. Päeva edenedes võtsid üksikud vintskemad kujud julguse kokku ja pistsid oma kahvatud ja raseerimata näod välja, et pärida meeskonnalt aru. Kus me oleme? Millal me kohale jõuame? Sõjaväelased näitasid välja vastumeelsust nende küsimuste arutamisel. Tõepoolest tundus, et nad teavad sama vähe kui meiegi. Olime kursilt kõrvale kaldunud. Esmapilgul teoreetilisse arutlusse segunes kerge murenoot, kui nägime kaptenit uurimas Vahemere idaosa kaarti. Kokk jagas kruusides kakaod, mida juues arutati probleemi põhjalikult.

Sain teada, et Gideon luges eelmise sajandi kaheksakümnendatel avaldatud Egeuse mere reisi kirjeldust, mille oli kirja pannud ekstsentriline pühamees reverend Fanshawe Tozer, kelle teos pakkus meile hiljem väga palju nalja ja rõõmu. Nägu tehes ulatas Gideon mulle raamatu, mille esimene lõik oli ta pöidlaküünega tihedalt alla kriipsutatud. Võtsin teose vastu ja lugesin: „Merereisi Rhodosele saadab teatud elevus, mis tekib ebakindlusest saarele jõudmise suhtes.“ Reverend Tozer oli seega jaganud paljusid meie praegusi muresid kaheksakümnendate alguses. Lootsin siiralt, et see kirjakoht pole oomen. Tsitaat oli aga kahtlemata kurjakuulutav, kui komistada selle otsa just tol ajal ja tolles kohas.

Hiljem jagasime omavahel mõnda hallitanud võileiba ja Küprose konjakipudelit, mille olin taibanud kaasa võtta, ning saanud viimaks ometi indu soojast päikesest ja vaiksemaks jäänud ilmast, jätsime viisaka sõnatuse (tuul ja vihm koos mootorimüraga välistasid muud tsiviliseeritud suhtlemise vormid) ja hakkasime kõnelema: lausete moodustamiseks hüüdsime teatud pauside järel üksikuid sõnu.

„Täna õhtul jõuame tõenäoliselt Küprosele.“

„Küprosele? Kindlasti mitte.“

„Mille peale kihla veame?“

„See on sadade miilide kaugusel.“

„Ptüi! Need sõjaväelased ei saa iial millegagi hakkama.“

Üks parasjagu mööda loivav ohvitser, kellest õhkus säärast siirast kannatlikkust, mis on omane soovimatuid reisijaid pardale võtnud meremeestele, vaatas Gideoni altkulmu. Tundus, et ohvitser ütleb kohe midagi vänget, aga mu kaaslane oli juba raamatu taha peitu pugenud. Gideon tuli uuesti selle tagant välja, kui sai meremehe seljataga nina kirtsutada.

„Pange tähele,“ ütles Gideon. „Nad võivad meid silmagi pilgutamata Beirutisse viia.“

Pärast neid sõnu ei tundunud arukas seda teemat enam jätkata. Jäin tukkuma ja hommik möödus vesises päikesepaistes, mida katkestasid tuuleiilid ja mäslev meri. Hilisel pärastlõunal saime ilmalt teate maa lähenemisest – kaks kevadist turteltuvi, kes olid kahtlemata oma kursilt kõrvale kaldunud. Nad hõljusid meie kohal ja kadusid Aafrika suunas.

Meie asukoha küsimust ei olnud selgitatud ühegi ametliku teatega peale tühise möönduse, et oleme kursilt kõrvale kaldunud. Kohanimede üle spekuleeriti endiselt üsna vabalt. Videvik möödus peent udu tekitavates paduvihmahoogudes, mis vähendasid nähtavust paarisaja jardini, ja vaevu oli videvikust saanud pimedus, kui kõlas hüüatus, mille peale pöördus iga pea valgustatud kokpiti poole, kus näidikute suurte heledate ketaste kohal puurisid kummist kojamehed pilkases pimeduses tuuleklaasi kirkaid sõõre. Keegi oli näinud maad – vaid musta triipu keset pilkast pimedust – ja terve tunni põrutasime piki tumedat kaljurannikut, heites vahel pilke muutlike udulaamade vahelt selle neemedele ja rünkadele. Helgele optimismile ja kergendusele lisandus hea tunne, mis kaasnes vaiksema merega. Hakkasime laiali paiskunud asju kokku korjama ja kleepuvaid juukseid kammima. Tundsin suu ümber kasvanud habemetüügastel kuivanud soolvee teravat maitset. Gideon kammis hõbedastesse juustesse lahu, nagu oleks ta enesega rahul, ja uuris siis oma hambaauke. Tundus, et ta kiitis nähtu heaks. Siis pakkus ta kammi mulle. „Küll näete,“ ütles ta. „See on Küpros.“

See oli Rhodos. Sõitsime veel ümber mitme neeme, kuni ahtrisse tuli üks ohvitser ja ütles meile seda. Justkui inimkõnest aru saades tuli Gideoni väike koer (selgus, et ta nimi on Homeros) peidupaigast välja ja hakkas end puhastama. „Vaat nii,“ ütles tema omanik.

Nüüd hakkasid paistma ähmased tuled ning mootorimüra mahenes ja võttis madalama tooni. Sadamakai tumedad plaadid olid märjad ja mudased ning särasid tänavalampide all, kui tulime tasapisi maale. Nägime kuulsast sadamast ainult väikest 50 ruutjardi suurust ala, mida valgustasid kuidagi meisterdatud tuled, mis näitasid laevadele suunda. Ülejäänu oli pimedus, mis neelas endasse pragunenud müürid, terasest vaiad ja kogu rannajoont piirava roostes okastraadi. Täielik pimedus.

Suurte mootorite väljalülitamisele järgnenud vaikus oli nüüd peaaegu valjemgi häälest, millega olime nii pikalt harjunud. Inimesed hõikusid ikka veel kurdilt omavahel. Ruum oli jälle paisunud oma tavapäraste mõõtmeteni. Tulime hämaras maale. Laeva kaldumine ja kõikumine oli pannud kõigi reie- ja õlalihased tahtmatult vabisema, nii et kõndisime nagu vanad merekarud mõnes muusikalises komöödias. Meie passid kogus kokku väsinud ilmega mereväeohvitser, kes saatis meid ebamäärase käeliigutusega kaugemale pimedusse. Kotid õlgadel, komberdasime vahepeatust pakkuva hotelli poole kohisevate puudega ääristatud süngel tänaval. Võtsin ühelt puult lehe ja hõõrusin seda oma sõrmede vahel, et nuusutada eukalüptiõli magusat lõhna. Pika pimedusekoridori lõpus kerkisid kaks kõrget väravat ning nende taga kunagi kuulus olnud Albergo delle Rosa, kust paistis siin-seal mõni nõrk ja hajus valgustäpp. Trepp tundus lõputu – justkui roniks taevasse...

Aga juba samal ajal, kui ma kirjutan sellest hilise päralejõudmise väsimusest, hakkab pisiasjade selge kontuur laiali valguma. Mäletan ähmaselt avarat vestibüüli, mida risustas kulunud mööbel, söökla rolli täitvast restoranist kostuvat tüütut suminat, lõhutud marketriipaneele fuajees ja ujedaid teenindavaid itaallasi. Mäletan ka terrassilt sisse imbunud puhta meretuule puhanguid, mis lõhnasid kevadlillede järele, ning magamistungi, mis võitles sooviga minna aeda jalutama ja nuusutada üle väina Anatoolia poole küünitanud hämarust. Polnud midagi parata: reis oli olnud liiga väsitav.

Lamasime uduste peeglitega sünges fuajees kõrvuti sohvadel ja ootasime, et jänesemokaga unine toatüdruk sätiks meie toad valmis. Mäletan, kuidas Gideon seal pikutas, monokkel peaaegu põrandal – see oli ta silmast välja tulnud ja rippus nööri otsas –, jalas põhjalikult nõelutud sokipaar, keha lõtv ja pingevaba, norskamas.

Nii me magasime.

Tunduvalt hiljem meid äratati ja me läksime unepimeda teenindaja kannul oma tubadesse. Aknad avanesid otse merele, mille meloodiline ohkamine sobis täiuslikult Kreeka saarele maabumisega, ilmetult anonüümse unega, mis meist üle tulvas.

Nii oli lugu minuga. Mõni sajand hiljem (või oli see varem: kas unes saab tagasi rännata nagu ajas?) ärkasin üles, tundes silmil varase päikese soojust, toa valges laes eredalt virvendava vee peegeldust. Gideon seisis juba rõdul, keha katmas vaid monokkel ja rätik, ja tegi oma väikse koera pilgu all joogi kõigutamatu pühendumusega hommikuvõimlemist.

Hiljem komberdasime aiast läbi ja tormasime ikka veel pooleldi unesegastena Egeuse merre, mis oli selge ja külm nagu vein. Meie ees kumasid üle väina Anatoolia mäed, igaüks kui kalliskivi. Kuigi vesi oli jääkülm, jäime mõneks ajaks sinna, tänutundest sõnatud – sool hõõrus meie nahka, kuni see oli sama jahe ja sile nagu kiviklibu, mis kattis mosaiigina seda suurepärast säravat randa.

Meenutusele esimesest suplusest peaksin lisama mälestuse esimesest hommikusöögist (kõigest veiselihakonservid ja kuivikud), mida sõime kaaslaste seltsis kunagist peent restorani täitvate pikkade pukklaudade taga. Mõlemad olid kahtlemata argised, kuigi tunne, et olime lõppude lõpuks kohal, muutis need imeasjadeks. Hommik tantsiskles ja sädeles kaunilt. Väljaspool hotelli (mille inimtühjad koridorid, täkitud marketrii, lõhutud sisustus ja marmorkarniis meenutasid eelkõige maavärinaga lõppenud karnevali), väljaspool kees rahutu sinine meri kivist tuletorni ümber ja uhtis kargelt kliburanda, mis on kindlasti üks maailma ilusaimatest. Päikesepaiste kattis asjade pealispinna siniste ja kuldsete tähnidega, samas kui taustal tundus ilmetu Kaaria, milleni päikesevalgus oli alles jõudmas, tasapisi kogu spektrit läbi käivat. Täielik vaikus.

„Jumala eest, mul on nii hea olla,“ ütles Gideon. Olime kolmanda tassi teed terrassile kaasa võtnud ning ääreni täis selle kevadise päikesepaiste soojust ja heaolu.

Seal terrassil laiseldes hakkasime teineteist esimest korda uurima. Minu eesmärk oli üsna proosaline. Olin määratud okupatsioonivägede juurde teabeametnikuks. Gideoni asjatoimetused olid ebamäärasemad, ta tegi pominal mitu selgitamiskatset. Viimaks lõi ta rinna ette, tõi lagedale kortsus suunamiskirja ja andis mulle lugeda. Ma ei näinud selles midagi eriskummalist. Kirjas seisis, et kapten A. Gideon suundub teenistusülesannete täitmiseks Rhodose kaudu Palermosse. „Kas see ei tundu teile veidi imelik?“ küsis ta korraks naerdes, ise natuke asjatult, kuigi süütult selle üle uhkust tundes. „Sõjaväepolitsei ülemale ka ei tundunud.“ Ta vaatas mind laia naeratusega ja selgitas. Juba ammu oli ta taibanud, et suunamiskirjal jättis väljend „suundub punktist X punkti Y“ piisavalt ruumi, et ta saab sinna lisada sõna „kaudu“ koos kohanimega ükskõik millises maailma nurgataguses, mida ta soovib külastada. Gideon oli suure osa sõjast reisinud vastumeelselt „punktist X punkti Y“, kuid alati ühe või teise paiga „kaudu“, kuhu ta soovis tegelikult minna. „See on minu viis mässata,“ ütles ta häbelikult. „Jumala pärast, ärge rääkige sellest kellelegi.“ Andsin pühaliku lubaduse. „Teil pole aimugi, kui palju muutub reis ühest põrgulikust paigast teise, kui saad läbisõidul veeta paar päeva kusagil tõesti meeldivas kohas.“ Järgnenud jutuajamisest sain teada, et Rhodos oli vana armastus, mida ta oli esimest korda külastanud enne 1914. aasta sõda. Enamgi veel, Gideon lootis leida mõnes valitsusasutuses tööd, et pääseda Palermo ülemusest, keda ta jälestas. Ta tundus üsna enesekindel, et paar päeva lobitööd Rhodosel loob selleks soodsaid võimalusi. Läbisõidul oli veel teinegi, kõrgemalt hinnatud siht: Gideon kavatses pärast teenistuse lõppu Rhodosele elama jääda. See pakkus huvi. Tundus, et me mõlemad oleme islomaanid.

Selles valguses hakkasime jagama mälestusi sõjaeelsest maailmast ja otsima ühiseid sõpru. Ka Gideon oli enne sõda ringi hulkunud Vahemere idaosas: oli elanud Ateenas ja Aleksandrias.

Tema kuju hakkas mu silme all muutuma. Talle lisandus palju muid puudusi, aga need polnud enam nii radikaalsed kui alguses: keskmisest silmitust sõdurist sai kultuurne ja üpris laia lugemusega mees. Pildilt puudus vaid üks detail. Laenan selle hilisematest kogemustest. Mul polnud aimugi, milline vana kelm ta on. Olin sisse võetud temast õhkuvast heatahtlikkusest, kombekast vagurusest. Mul tekkis tahtmine kurvalt pead vangutada, sest see lihtsameelne mees kujutas ette, et leiab paari päevaga Rhodosel tööd. Kuidas ma eksisin! Sain sellest aru kuu aega hiljem, kui heitsin pilgu ringkirjale, milles teda mainiti kui äsja saabunud põllumajandusosakonna juhatajat – kes oleks võinud seda arvata? Tol kevadhommikul kahekesi sadama poole jalutades, et avaldada austust 12 saare sõjalistele juhtidele, poleks ma aga saanud midagi säärast ette näha. Ma ei näinud ette Gideoni loendamatuid ametlikke visiite lagunenud vana autoga – visiite, mis võeti ette viivitamata, et küsida mult nõu stiiliküsimustes või infinitiivi kohta, mille osad oli teksti koostamise hoos kuidagi teineteisest lahutatud. Ma ei suutnud ette näha ka seda, kui palju rõõmu pakkus mulle stiili parandamine sellistes nõmedate pealkirjadega kirjatöödes nagu „Peedikasvatuse eduaruanne“ või „Vesikressi väljavaade tuleval aastal“. Just sääraste aruannete peale kulutasime seda hindamatut vara, mille moodustasid meie mõlema mitte just tühine arunatuke. Lugeda Gideoni teksti peedikasvatusest oli uus kirjanduslik kogemus. Kõik jäid rahule, välja arvatud brigaadikindral, kes pidas Gideoni stiili jäledaks ja keeldus temast lugu pidamast, kuni ta polnud lugenud ega uurinud Swifti.

Tol hommikul tegime siiski oma esimese retke Rhodose linna, Gideon en pèlerinage^[1.], nagu ta selle kohta ütles, ja mina suuresti teenistuse tõttu – nimelt pidin üles leidma trükikoja, mis oli minu suurim pärandus sõjaväelt. Kuulujuttude põhjal olid linotüübid kusagil lossisügavustes ja seepärast asusimegi piki sillerdavat kaldajoont Rüütlite tänava poole teele, Gideon jutustas paljusõnaliselt kõigist asjadest päikese all ja hüüatas rõõmust iga uue vaatepildi ja hääle üle.

Külalise kriitikalageda pilgu jaoks nägi linn tol hommikul välja kaunis, hoolimata põrgulikest sõjarusudest – ja neid juba jätkus. Paar rida vanas kirjaplokis postitamata jäänud kirjast annavad impressionistliku pildi Rhodosest, nagu seda toona nägin: „Endiselt valitseb täielik kaos. Piki Mandráki iidset sadamat kulgev esplanaad on täis punkreid ja raudkraami hunnikuid, millest sünged India jalaväelased harutavad välja okastraati. Saksa sõjavangide salgad, näljast veel vahakarva, enamasti vaid lühikestes pükstes ja vormimütsides, täidavad hoolega pommikraatreid asfaldis. Meie käsutuses on neid tuhandeid. Violetse suitsu pilved hõljuvad Monte Smithi kohal pommirühma hommikusest ohvrist jumalatele – vastase õhitud miinid. Mul pole veel olnud aega vaadata keskaegset linna, aga selle purustatud valitsushooned ja lõhutud skulptuurid näevad sadamast vaadates välja kohutavalt jubedad: vana müüriga ümbritsetud linn näeb välja nagu murenenud ja pragunenud glasuuriga pulmatort. Hüljatud turuplats. Tühi mošee. Väga vähesed kahvatu näoga tsiviilisikud otsivad prügikastidest toitu. Enamik rahvast on põgenenud Sými ja Kásose saarele. Tänavatel pole kedagi peale sõjaväelaste ja toiduotsingutel Saksa sõjavangide salkade.“

Vähem impressionistlikud, aga faktiliselt sama asjakohased kui see esimene kirjeldus saarest, mis hakkas mulle väga meeldima, on katkendid aruandest, mis kahtlemata tolmub praegugi Kairos kusagil selle ministeeriumi arhiivides, mida toona esindasin. „Olukord pealinnas erineb suuresti tavapärasest. Enamik elanikest on põgenenud, jättes maha purunenud hooned ja laastatud turuplatsi. Kohalejäänud kannatavad üldise nälja käes. Ühes päevas tuleb ette 60 alatoitluse juhtumit. Ükski avalik teenus ei toimi. Sakslased peatasid bussiliikluse, postkontor on tühi ja ainult sõjaväe propagandaüksuse poolt väljastatud kakskeelseid lendlehti levitatakse vähesel määral. Insenerid on siiski oma töö peaaegu lõpetanud ja loodetavasti hakkab elektrijaam sel nädalal jälle tööle. Saart katavad miinid, mis ootavad sapööride tähelepanu...“

Toimiv ühiskond oli tõepoolest veel mägede taga. Postiteenuse taastamine välismaailmaga, ajalehtede asutamine, purustatud hoonete lappimine – 20. sajandi tähenduses sõltus kord just kõigest sellest. Ainult siis, kui on nähtud piiramisest nõrgestatud linna, saadakse aru, kui palju sõltub meie igapäevaelu nendest pisikestest mugavustest. Saan aru, et seisin tol juunihommikul Demetrios Poliorketesele lähemal kui kunagi hiljem, tahan öelda seda, et olin tunnistajaks justkui ajaloolisele Rhodosele pärast suurt piiramist, pärast Mithridatese rünnakut, pärast Cassiuse rüüstamist, miljoniks killuks purunenud Rhodosele, mis ootas uuesti ülesehitamist.

Mandráki sadam (antiikkreeklaste „Lambaaedik“) pakkus kummalist kontrasti. Pool sellest oli kaetud laevavrakkide ja katkiste paatidega, mis olid otsekui pommitamishirmus kobarasse kogunenud või siis sagedase pommitamise lööklainetest aegamööda kokku surutud. Lagedamal ankrupaigal Püha Nikolause kindluse jalamil ootas arvukalt heas seisukorras caieque’e – kahtlemata külalised, millega veeti tagasi põgenikke. Need ujusid loiult sadamavee kleepjal peeglil, mida kattis sügavale mutta külili vajunud ja pommitabamusest purustatud kütusepaakidega Saksa alusest välja voolanud viskoosne õli. Terve kaldajoon oli nii põhjalikult kaetud tõkete ja traadiga, et ei jäänud mingit kahtlust vastase algsest tahtejõust. Kivist kaide alusesse löödud vaiade vahele olid vee all tõmmatud traadid, samas kui madalas vees turritasid betoonplokid ja veealused tõkked. Šrapnellikillud olid hooned ära täkkinud ja lõiganud tükke haledalt üles rivistatud pronks-Caesaritest, millega itaallased olid tahtnud sadamaala õilistada.

Mõnda aega istusime pragunenud kiviplaadil, vaatasime kogu seda laastamist ja kuulasime vee süütut loksumist vastu sadamakaid. Siis jätkasime oma teed üle inimtühja turuplatsi ja sisenesime vanasse müüriga ümbritsetud ristisõdijate linna, möödudes kaunist ja puutumata jäänud Püha Pauluse gooti tornist. Lauge nõlva jalamil pöörasime kuulsale Rüütlite tänavale, mille lõpus asus Castello – maitselagedusele rajatud monument, mille oli püstitanud viimane Itaalia kuberner. Selleks ajaks oli restaureerimistööde jube suvalisus hakanud saama ilmselgeks. Gideon, kes oli näinud saart paremate võimude all, muutus kurvameelseks ja pahuraks. „Nii pole sellest küll kasu,“ ütles ta etteheitvalt. Halvem ootas aga veel ees. Muinasjutulisel mäeharjal laius ammuse Heliose templi asemel Castello, mis kõrgus kogu madala labidakujulise maariba kohal ja oli stiililt ilmetust ilmetum. Valves olnud seersant Croker tegi meile ringkäigu, olles meie käitumisest kahtlemata veidi hämmingus. Ma ei usu, et ka kõige vabameelsemate kommete pooldajad lubaksid mul anda edasi pooltki neist vandesõnadest, mida Gideon tõi kuuldavale, kui me kõndisime ühest jubedast toast teise, kabelist kabelisse, koridorist koridori. Ükskõik kuhu sa ka ei pööranud, tervitasid sind inetud skulptuurid, maitsetud seinakatted, gobeläänid ja sedasorti marketrii, mis meenutas reisiaurikute siseruume. Gideoni raevupuhangud tabasid Itaalia kuberneri, arhitekte, kiviraidureid ja dekoraatoreid, kes olid aidanud kaasa sellele nurjatusele. Ta sülgas nende peale tuld, viibutades iga kord raevukalt nimetissõrme. Ta lasi nad metsikutel hobustel tükkideks kiskuda. Ta jälitas nende esiisasid 4. sajandini enne Kristust ja kaugemalegi. Seersant Croker oli pisut pahane. Ta oli võtnud vaevaks selle koha ajaloost veidi meelde jätta ja kibeles nüüd giiditööd tegema. Gideon ei kuulanud aga ühtegi sõna ta lobast. „Kulla inimene,“ ütles ta turtsakalt, „teil pole mingit mõtet sellest muudkui jahvatada. Kogu see asjandus on kohutav. Võib-olla sobib kujunduseks Napoli jäätisele.“

„Selge pilt, söör.“

„Kui keegi peab seda kauniks, on ta idioot.“

„Selge pilt, söör.“

„Ja lõpetage see korrutamine „Selge pilt, söör“ nagu papagoi.“

„Jah, söör.“

Homeros käis meil igal pool kannul elutarga, arvustava ja hukkamõistva näoga. Ilmselgelt jagas ta Gideoni vaateid.

Ometi avanes kitsastest akendest ja katuse parapetilt suurepärane vaade. Linn lebas meie jalge ees, kümmeldes päikesevalguses. Suitsu- ja kaldapääsukesed sööstsid ja tiirutasid aedade soojas õhus. Lähemat maastikku katsid tangeriinidest lookas puud tantsivate tulekarva täppidega. Õhk oli kevade väävlistest lõhnadest paks. Meri oli taas rahulik ja sinine – sinisem, kui seda saaks edasi anda mistahes metafooriga. „Noh, ma ei tea,“ ütles Gideon, toetas küünarnukid soojadele kividele ja krimpsutas tangeriinihõngulist tuult nuusutades nina. „Kui on vaja totalitaarsest kunstist väitekirja, siis siin see on.“ Seersant vaatas etteheitvalt ta kukalt. Ta oli põhja poolt pärit maamees pika liivakarva kurva näoga, mis väljendas allasurutud jultumust. Tal kasvasid sellised juuksed nagu mastifil ja need olid kammitud üle kahvatu lauba, et moodustada midagi tukasarnast. Kandiliste õlgadega seersant hoidis pahklikke pöidlaid püksisäärte õmblustega ühel joonel. Ilmselgelt pidas ta meid jubedateks intellektuaalideks.

Viimaks leidsime mu trükipressid üles ühest keldrist. Hõljuvate pliiaurude ja valju linotüüpide klõbina taustal laoti noore õhujõudude ohvitseri valvsa pilgu all päevaseid lendlehti hunnikusse. Ajasin siin oma asjad ära nii kiiresti kui võimalik, lobisesin ladujatega, et hinnata nende kutseoskusi, ja tegin ruttu mõned märkmed. Sain oma kergenduseks teada, et trükipressid viiakse tagasi sinna, kus need olid enne sõda olnud. Siia süngesse krüpti olid need toodud hirmust, et nad saavad pommitamisel viga. Poolpimedas oli korrektuuri lugeda ja küljendada sama vaevaline kui teha peitpistet.

Hiljem jalutasime kolmekesi allamäge vanalinna, et üritada leida klaas veini. Keskaegse linna avaustest ja aukudest avastasime viimaks väikese taverni nimega Trooja Helena, kust saime klaasi kehvapoolset Chiantit, mis maitses tugevalt parafiini järele. Joogina valmistas see pettumuse. Sellest hoolimata pidi vein sisaldama pisut õigeid koostisosi, sest taverni nurgas tantsisid tasakesi kaks purupurjus Kreeka sõdurit, saateks monotoonselt ulguv klarnet, mida mängis võidunud turbaniga vanamees, kes lebas asutuse nurgas kastihunniku otsas poolunes.

Nagu mulle meenub, läksime siis igaüks oma asju ajama, aga just seal, Trooja Helenas, kohtusime veel päikeseloojangul – ühel nendest imelistest Rhodose päikeseloojangutest, mis alates keskajast on saarele toonud Egeuse mere rännumeeste lugudes ära teenitud kuulsust. Kogu Rüütlite tänav oli leekides. Majad hakkasid põleva paberi kombel servadest kägarasse tõmbuma, ja mida rohkem vajus päike meie kohal kõrguva hämara mäe taha, rullusid ja voolasid roosad ja kollased varjundid üle nurkade ja katuseviilude, kuni korraks hõõgusid mošeede tumenevad minaretid sinise leegina otsekui kopeerpaberilehte neelav tuli. Võimetud märkama harjumuspäraseks saanud ilu, liikusid põgenike tumedad varjud pommitatud majade vahel, hääled selged ja kiledad, süütasid laternaid või kauplesid vastu õhtut näruse mööbliga, tingides kriisates hindade üle. Gideon hoidis vastu punavat taevast klaasi roosikarva veini, otsekui vangistaks sinna päikese viimaseid kiiri. „Kus oleks Homeros tulnud,“ ütles ta, „sellise omadussõna peale nagu roossõrmine, kui ta poleks näinud Rhodose päikeseloojangut? Vaadake!“ Ja tõepoolest värelesid selles veidras valguses läbi veini vaadatuna ta sõrmed küütleva taeva taustal korallroosalt. „Enam ma ei kahtle, et Homeros sündis Rhodosel,“ jätkas ta tõsiselt. Sain aru, et ta oli natuke purjus. Gideon tegi mulle ilmekalt selgeks, et istuksin ja teeksin nagu tema, ning mõnda aega uurisime läbi veiniklaaside oma sõrmi, kuni tõstsime pidulikult toosti Homerosele. („Mitte sulle, tohman,“ ütles ta koerale.) Nüüd väreles terve tänav hetkeks etenduse ebamaises valguses ja siis libises pimedus mäelt alla. „Granaadiga purustatud vitraažaken.“

Jalutasime käevangus mööda neid kitsaid valgustamata tänavaid alla, kaotades paaril korral tee, kuni komistasime Püha Pauluse jässaka värava otsa ja hiilisime selle varju alt 20. sajandisse. Üksikud tulukesed särasid siin-seal uues linnas, aga tänavavalgustust polnud veel taastatud ja me kõndisime sügavas rahulikus pimeduses, kui öötaevasse hakkasid ilmuma esimesed tähed. Mul on meeles, et nüüd sattusime väikesesse aeda, mis piirab Murat Reisi mošeed – aeda, mille südamest leidsin hiljem Kleobulose villa –, ja istusime siin mõnda aega türklaste hauakividel, suitsetasime ja tundsime pimedusest naudingut, mis oli nüüd (kevad saabus vara) peaaegu käegakatsutavalt sile, siidine nagu vana veluurkangas. Ja ma tean, et olime siin väga lähedal vana Hoyle’i vaimule – sest hiljem tundis ta just siin aias suurimat rõõmu, sirutas end välja tähesäras rohu peal, et suitsetada sigareid, või veetis lamamistoolis tukastades pikki kuldseid pärastlõunaid. Hoyle polnud end veel aga ilmutanud, kuigi on viimane aeg temaga tutvuda, sest eksitava mälu järgi tundub, nagu oleksime teda juba kohanud. Tõsi on see, et Gideon oli Hoyle’i aastaid tundnud, nad olid eakaaslased. Aga tema saabumine Rhodosele lükkas Rhodose uurimisretke esimeselt nädalalt ligi kuu võrra edasi. Ta oli olnud Rhodosel Briti konsul ja oli tulemas tagasi. Peale trükiseadmete, mille valitsus oli mulle pärandanud, oli veel hulk asju, mida arvati kuuluvat viimasele konsulile – hulk konsulaadi kopitanud laudu ja koodiraamatuid koos mõne vana plekk-kirstuga. Olime need hoolega paigutanud keldrisse, kus seisid ka meie hangitud ajalehepaberivarud, ja seal jäid need alatasa kõigile ette. Lõime kogu aeg nende vastu ära oma pahkluid. Meil tekkis komme virutada kirstudele tigedalt jalaga, millal iganes oli meil sellesse keldrisse asja, ning lisaks muutus Hoyle inimesena meie silmis sama tüütuks ja tülikaks, kui olid ajalehetoimetusele tema isiklikud asjad. Siis kuulsin ühel hommikul oma kergenduseks tema saabumisest. Mulle öeldi, et just tol hetkel uuris Hoyle keldris enda üle parda visatud lasti. Kiirustasin, et ennast talle tutvustada, ja järgnes kohtumine, milleks ta, arvan ma, oli sama vähe valmis kui mina. Hoyle seisis keldris, seljas osa konsuli univormist, peas igivana kaabu, ja vahtis lühinägeliku pettumusega valest otsast antiiksesse teleskoopi. Põrandat katsid pahkluudeni imetabased asjad, nii konsuli omad kui ka isiklikud. Mul on meeles signaallippude rull, arvutud šifrivõtmed, sünnitõendite köited, torukübar, linnupuur, konsuli ülejäänud univorm, kriminaalromaanid, sekstant, flmiprojektor, mitu tennisereketit ja taevas teab mis veel. Hoyle vaatas seda kõike nagu jahmunud kutsikas. Ta pillas teleskoobi käest ja võttis ujedalt kaabu peast. „Erakordne,“ ütles ta, „millist kola võib üks täiskasvanud inimene kokku korjata!“ Ma nõustusin temaga. Tutvustasime end teineteisele teatud kohmetusega. Mina oleksin väga tahtnud naerma puhkeda ja Hoyle nägi välja pisut häbelik. Ta võttis kätte rapiiri ja hakkas õhus tegema loiult torkeid, kui me ajasime juttu.

Hoyle oli väike ja ümar, suure pea ja hiilgavate silmadega. Ta mõjus algul edvistavana, sest rääkis imelikult nagu pehme keelega ja muutis häält peenikesest bassiks, mis tekitas mulje, nagu räägiks ta kiigel üles-alla kõõludes. Sellele lisandus üks omapära, mis kinnitas seda muljet – ta vehkis õhus parema käe nimetissõrmega ja tähistas lause lõpus punkti täieliku liikumatusega, nagu oleksid need õhku torgatud. Hiljem sain teada, et selline jutt tuleb mõistusest, mis peab täpsust kõige väärtuslikumaks, ja südamest, mis polnud mitte kunagi välja kasvanud vaimustavast lapsepõlve häbelikkusest. Aeglane rääkimine oleks võinud aga kergesti viia kuulaja eksiteele, kui seda pidada aeglaseks mõtlemiseks. Hoopis vastupidi. Hoyle’il tulid mõtted pähe nii kiiresti, et ta silmad lõid ootamatult särama. Täpse eneseväljenduse vajadus peatas ta aga õige sõna otsingul ega lasknud iial rahule jääda. Aeglase kõnelemisega kaasnes aeglane kõnnak, mille tõlgendamine võttis samuti natuke aega. Hoyle kõndis sellise liialdatud aeglusega, niivõrd uimaselt, et selle patu oleks võinud andestada, kui keegi oleks kirjeldanud teda laisa mehena. Seegi oleks olnud vale. Nõrk süda, mis vajas pidevat hoolt, pani ta kõndima nagu 80-aastase. Tähelepanuväärne oli aga viis, kuidas ta intellekt oli pööranud selle füüsilise puudujäägi enda kasuks. Mehele, kes ei suuda käia 50 jardi ilma puhkamata, võiks selle andeks anda, kui ta tunneb oma põduruse üle muret. Hoyle oli sama rahulik ja häirimatu nagu laps. Kuna ta pidi peatuma ja puhkama iga väikese pingutuse järel, oli ta õppinud märkama elu pisiasju, mida ei teinud meist mitte keegi. Sunnitud jääma kümneks sekundiks seisma, kuni pulss alaneb, näeks Hoyle tee ääres kasvavat üksikut lille, kuhugi ukseavasse peidetud raidkirja, mida meie ei oleks märganud, või kerget arhitektuurilist kõrvalekallet üldlevinud stiilist. Elu pakkus oma anomaaliates talle rõõmu ning ükski jalutuskäik Hoyle’iga polnud võimalik ilma tuhande sellise tähelepanekuta, mille peale poleks meist keegi teine tulnud. Gideonile meeldis alati öelda, et Hoyle vaatas elu kotkapilgul. Sama võrdlust võiks kasutada kirjeldades Hoyle’i silmi mikroskoobina, mis pööras tähelepanu detailidele. „Huvitav küll,“ ütleks ta, „miks on mufti kingad liiga väikesed? Nägin teda täna lonkamas.“ Või „Huvitav küll, miks Rhodosel seotakse kassid nööriga kinni? Nägin täna hommikul ühte, kes oli seotud esiukse lingi külge“.^[2.]