Читать книгу Jõud sinu sees - Louise L. Hay - Страница 6

Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile.

Mäletan, mil kuulsin esimest korda, et võin muuta oma elu, kui olen valmis muutma mõtlemist. See oli minu jaoks pöördeline idee. Elasin tookord New Yorgis ja olin avastanud enda jaoks Religioosse Tarkuse kiriku. (Inimesed ajavad sageli omavahel segi Ernest Holmes’i asutatud Religioosse Tarkuse kiriku ehk Mõistuse Tarkuse (Church of Religious Science or Science of Mind) ja Mary Baker Eddy’ asutatud Kristliku Tarkuse kiriku (Christian Science Church). Mõlemad kajastavad uut mõtlemist, ometi on tegemist erinevate filosoofiatega.)

Meele Tarkuse kiriku kirikuõpetajad ja kogudus kannavad edasi Religioosse Tarkuse kiriku (Kiriku) õpetusi. Nemad olid esimesed inimesed, kes rääkisid mulle, et mõtted kujundavad tulevikku. Kuigi ma ei saanud selle tähendusest aru, puudutas see idee minu sisemist kellukest, seda intuitsiooni asupaika, mida nimetatakse sisemiseks hääleks. Aastatega olen õppinud seda järgima, sest kui kelluke ütleb “jah”, siis tean, et asi on minu jaoks õige, isegi kui see otsus näib täiesti hullumeelsena.

Need ideed puudutasid ühte keelt minus. Miski ütles: “Jah, nad räägivad õigust.” Ja siis algas seiklus, mille käigus õppisin oma mõtlemist muutma. Kui olin idee omaks võtnud ja öelnud sellele “jaa”, tekkis mul palju küsimusi. Lugesin läbi suure hulga raamatuid, minu kodu muutus samasuguseks nagu on paljudel teist – täis igasuguseid vaimseid ja eneseabiraamatuid. Käisin aastaid kursustel ja uurisin kõike, mis oli selle teemaga seotud. Sukeldusin sõna-sõnalt uue mõtte filosoofiasse. Esimest korda elus õppisin tõepoolest. Seni polnud ma millessegi uskunud. Minu ema oli kunagi olnud katoliiklane ja kasuisa oli ateist. Mul oli veider ettekujutus, et kristlased kas kandsid narmendavaid särke või sõid lõvid nad ära ja kumbki variant polnud minu jaoks eriti ligitõmbav.

Süvenesin Mõistuse Tarkusesse, sest see tee oli tol korral minu jaoks lahti ning see tundus mulle imelisena. Algul oli see mulle kergenduseks. Sain aru mõnedest põhimõtetest ning hakkasin mõtlema ja rääkima senisest erinevalt. Noil päevil kaeblesin pidevalt ja olin täis enesehaletsust. Armastasin püherdada mülgastes. Ma ei teadnud, et tekitan pidevalt juurde kogemusi, mille pärast ennast haletseda. Ometi olid need päevad minu parimad. Vähehaaval märkasin, et ma ei kaeblegi enam nii palju.

* * *

Ma hakkasin jälgima, mida räägin. Teadvustasin endale, kuidas ennast kritiseerin, ja püüdsin sellest lahti saada. Hakkasin korrutama afirmatsioone, teadmata õieti, mida need tähendavad. Muidugi alustasin lihtsate jaatustega ning seepeale toimusid väikesed muutused. Kui valgusfooris põles roheline tuli ja ma sain autole parkimiskoha, siis mõtlesin, et oh sa poiss, ma olen päris vinge tegelane. Ohoo! Ma arvasin, et tean kõike, ja läksin peagi ennast täis ning uhkeks, minu tõekspidamised muutusid dogmaatilisteks. Mulle tundus, et ma tean kõiki vastuseid. Tagantjärele mõeldes oli see minu viis tunda end uues olukorras turvaliselt.

Kui hakkame eemalduma mõnedest oma vanadest jäikadest tõekspidamistest, eriti nendest, mis on meid täielikult valitsenud, võib see olla päris kohutav. Minu jaoks oli see vägagi hirmutav, ma haarasin kinni kõigest, mis võis vähegi turvatunnet pakkuda. See oli alles algus ja mul oli veel pikk tee minna. On praegugi.

Nagu enamikule meist, nii ei olnud ka mulle teeraja leidmine alati kerge ja sujuv protsess, sest jaatuste kordamine ei toiminud alati. Ma ei saanud aru, miks, ja küsisin endalt: “Mida ma valesti teen?” Hakkasin kohe ennast häbistama. Kas see oli veel üks tõend, et ma pole küllalt tubli inimene? See oli minu vana lemmikarvamus.

Niisugusel puhul vaatas minu õpetaja Eric Pace mulle otsa ja viitas mõistele vimm. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Vimm? Minul? Loomulikult ei ole minus mingit vimma. Lõppude lõpuks käisin ju oma teerada, olin vaimselt täiuslik. Kui vähe suutsin ma tookord ennast näha!

* * *

Tegin ka edaspidi oma elus kõik, mis suutsin. Uurisin metafüüsikat ja vaimseid õpetusi, õppisin ennast tundma nii hästi kui võimalik. Haarasin kinni kõigest, millest sain, ning vahel suutsin üht-teist ka rakendada. Sageli on nii, et me kuuleme palju ja saame mõnikord isegi kuuldust aru, kuid ei rakenda seda. Aeg näis kaduvat kiiresti, olin umbes kolm aastat õppinud Mõistuse Tarkust ja hakanud neid teadmisi kirikus praktiseerima. Ma asusin filosoofiat õpetama ja imestasin, miks minu õpilased näivad siplevat paigal. Ma ei saanud aru, miks nad on oma probleemides kinni. Nad said minult nii palju häid nõuandeid. Miks nad neid ei rakendanud, miks neil parem ei hakanud? Mulle ei tulnud pähegi, et ma rohkem rääkisin tõest kui elasin tões. Olin nagu lapsevanem, kes ütleb lapsele, mida teha, kuid talitab ise risti vastupidi.

Ühel päeval – see näis tulevat nagu välk selgest taevast – diagnoositi mul emakakaelavähk. Kõigepealt sattusin paanikasse. Seejärel hakkasin kahtlema, kas kõik see värk, mida ma õpin, üldse kehtib. See oli täiesti normaalne loomulik reaktsioon. Mõtlesin endamisi: “Kui oleksin olnud puhas ja keskendunud, poleks mul olnud vaja endale haigust tekitada.” Tagantjärele arvan, et selleks ajaks, kui mul see haigus diagnoositi, tundsin end juba nii kindlalt, et võisin lasta oma haigusel pinnale tõusta, sest olin suuteline midagi ette võtma; ma ei jätnud enam haigust kuni surmani varjatud saladuseks.

Teadsin tol ajal juba väga palju ega saanud seda enam kauem enda eest varjata. Teadsin, et vähk on vimmast tingitud haigus, mis kestab kaua ja sööb lõpuks keha ära. Kui me lämmatame emotsioonid endas, peavad need leidma koha kusagil kehas. Kui me kogu elu vältel surume kõike maha, avaldub see lõpuks kusagil kehas.

Teadvustasin endale, et see vimm (millele mu õpetaja oli nii palju kordi vihjanud) oli seotud füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemisega minu lapsepõlves. Loomulikult tekkis minus vimm. Olin kibestunud ega suutnud minevikku andestada. Ma polnud kunagi teinud midagi, et oma kibestumust muuta või vabaks anda, sel minna lasta. Kui kodust lahkusin, unustasin, mis minuga oli juhtunud; see oli kõik, mida tegin. Arvasin, et jätsin selle seljataha, kuid tegelikult olin selle maha matnud.

Kui asusin metafüüsilisele teele, katsin oma tunded kinni kena vaimsusekihiga ja peitsin endasse suure hulga rämpsu. Ehitasin enda ümber müüri, mis ei lasknud mul oma tunnetega kokku puutuda. Ma ei teadnud, kes ma olen ja kus olen. Pärast diagnoosi kuulmist algas enese tundmaõppimise tõeline sisemine töö. Tänu Jumalale, mul olid abivahendid olemas. Ma teadsin, et kui tahan püsivaid muutusi saavutada, pean minema enda sisse. Jah, arst võib mind opereerida ja mõnda aega minu haiguse eest hoolt kanda, aga kui ma ei muuda oma mõtteid ja sõnu, loon tõenäoliselt sama haiguse uuesti.

Mind on alati huvitanud, kuhu me oma kehas vähi paigutame – millises kehapooles on meie kasvajad –, kas vasakule või paremale. Parem pool väljendab mehelikku külge, millega me endast anname. Vasak pool on naiselik külg, vastuvõtlik osa, mille kaudu me endasse võtame. Kogu minu elu jooksul olid mul peaaegu kõik hädad alati keha paremas pooles. Seal hoidsin ma vimma kasuisa vastu.

* * *

Ma ei jäänud enam rahule sellega, et valgusfooris põleb roheline tuli ja et ma leian auto parkimiseks koha. Teadsin, et pean minema palju sügavamale. Taipasin, et minu elus ei ole tegelikult toimunud niisugust arengut nagu ma tahtsin, sest ma polnud minema heitnud lapsepõlvest pärit vana rämpsu, ma ei elanud oma õpetuse järgi. Pidin ära tundma lapse endas ja temaga tegelema. Minu sisemine laps vajas abi, sest ta kannatas ikka veel.

Alustasin kiiresti tõsise enesetervendamisprogrammiga. Keskendusin täielikult iseendale ja muuga peaaegu ei tegelnudki. Võtsin endale kohustuse paraneda. Mõned selle programmi osad olid kaunis kummalised, kuid ma sooritasin ka neid. Kaalul oli ju minu elu. Järgmised kuus kuud olin enam-vähem kakskümmend neli tundi ööpäevast tegevuses. Lugesin ja uurisin kõike, mida suutsin leida vähi ravimise alternatiivsete võimaluste kohta, sest uskusin tõepoolest selle võimalikkust. Tegin läbi puhastava toitumise programmi, mis vabastas keha kõigest sellest rämpstoidust, mida olin aastaid söönud. Tundus, et elasin kuude kaupa idanditest ja asparaagusepüreest. Kindlasti sõin ka muud, aga need on kõige eredamalt meelde jäänud.

Tegin koostööd Mõistuse Tarkuse praktiku ja õpetaja Eric Pace’iga puhastamaks oma mõttemustreid, et vähk tagasi ei tuleks. Laususin afirmatsioone, tegelesin visualiseerimise ja meele vaimse ravimisega. Tegin läbi igapäevase ravikuuri peegli ees. Kõige raskem oli öelda sõnu: “Ma armastan sind, armastan sind väga.” Et sellega hakkama saada, kulus palju pisaraid ja hingamisharjutusi. Kui see viimaks õnnestus, tundus mulle, nagu oleksin teinud tohutu hüppe. Läksin hea psühhoterapeudi juurde, kelle spetsialiteediks oli aidata inimestel oma viha väljendada ja vabaks anda. Pikka aega peksin patju ja röökisin. See oli võrratu. Tundsin end suurepäraselt, sest mitte kunagi elus ei olnud mul lubatud seda teha.

Ma ei tea, milline neist meetoditest toimis, võib-olla aitas iga meetod natuke kaasa. Olin oma tegemistes väga järjekindel. Harjutasin kogu ärkvelolekuaja. Tänasin ennast enne magamaminekut selle eest, mida päeva jooksul olin teinud. Kinnitasin endale, et une ajal toimub minu kehas tervenemisprotsess, et hommikul ärkan reipa ja värskena ning hea enesetundega. Hommikul ärgates tänasin ennast ja oma keha öösel tehtud töö eest. Kinnitasin endale, et tahan iga päev areneda ja õppida ning muutuda ega pea ennast halvaks inimeseks.

Tegelesin ka mõistmise ja andestamisega. Üks viis oli uurida vanemate lapsepõlve, kuivõrd see võimalik oli. Hakkasin aru saama, kuidas neid lapseeas koheldi, ja mõistsin, et oma kasvatuse tõttu ei olekski nad saanud teisiti toimida. Minu kasuisa koheldi kodus halvasti ja ta kohtles halvasti ka oma lapsi. Minu ema oli kasvatatud usus, et mehel on alati õigus ja naine peab laskma mehel teha seda, mida too tahab. Keegi polnud õpetanud neile teistsugust suhtumist. See oli nende eluviis. Vähehaaval, arusaamise kasvades, suutsin hakata neile andestama.

Mida rohkem ma andestasin oma vanematele, seda rohkem olin valmis andestama iseendale. Iseendale andestamine on äärmiselt oluline. Paljud meist teevad oma sisemisele lapsele samamoodi haiget nagu tegid meie vanemad meile. Jätkame sama halba kohtlemist ja see on väga kurb. Kui olime lapsed ja inimesed kohtlesid meid halvasti, polnud meil kuigi palju valikuvõimalusi, aga kui kasvame suureks ja kohtleme ikka oma sisemist last halvasti, on see kohutav.

Endale andestades hakkasin ennast usaldama. Avastasin, et me ei usalda teisi sellepärast, et me ei usalda iseennast. Me ei usu, et meie kõrgem mina hoiab meid igas olukorras, ja nii ütlemegi: “Ma ei armu enam kunagi, sest ma ei taha haiget saada,” või “Ma ei lase sel enam juhtuda.” Tegelikult ütleme endale hoopis: “Ma ei usu, et sa minu eest hoolitsed, seepärast jään parem kõigest kõrvale.”

Lõpuks hakkasin ennast nii palju usaldama, et suutsin enda eest hoolt kanda, ja kui ma ennast kord usaldasin, oli üha kergem ennast armastada. Mu keha paranes ja mu süda paranes.

Minu vaimne kasv toimus nii ootamatul viisil.

Boonusena hakkasin noorem välja nägema. Kliendid, kes nüüd minu juurde tulid, olid enamasti inimesed, kes olid valmis endaga tööd tegema. Nad tegid suuri edusamme, kusjuures mina ei öelnudki midagi erilist. Nad tajusid, et elan ise nende põhimõtete järgi, mida õpetan, ja neil oli lihtne mu ideid omaks võtta. Loomulikult olid tulemused positiivsed. Nende elukvaliteet paranes. Kui sõlmime sisemisel tasandil iseendaga rahu, muutub elu palju meeldivamaks.

* * *

Mida see kogemus mulle isiklikult õpetas? Ma sain aru, et minus on olemas jõud muuta oma elu, kui olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis hoiavad mind kinni minevikus. See kogemus andis mulle sisemise teadmise, et kui oleme tõepoolest valmis vaeva nägema, võime oma meeles, kehas ja elus läbi viia lausa uskumatuid muutusi.