Читать книгу Sai mis tahtis - Louise O'Neill - Страница 5

Peeglisse, otse mu enda näo kõrvale, ilmub ema nägu puuderdatud ja ergavpunaste huultega.

Ehkki ilm on talumatult lämbe, seisavad tema juuksed ikka laitmatus Kleopatra-soengus. Ta laseb oma juukselõikust igal laupäeval värskendada. „Ma olen selle ära teeninud,” ütleb ta kodunt lahkudes. „Mis sellest, et see nii palju maksab.”

Karen Hennessy laseb endale kolm korda nädalas föönisoengu teha. Ta ei räägi kunagi, kui kallis see on.

Ma õhetan, minu põski katavad punased laigud. Kulunud trikoosärk, millega ma magan, on mu keha ümber kleepunud. Libistan pilgu ema näolt enese omale.

Sa oled nii tohutult oma ema moodi, öeldakse mulle alatasa. Sa oled nagu tema koopia.

„Hommikust,” ütleb ta. „Misasja sa siin teed, vahid ennast lihtsalt peeglist või?” Ta kortsutab kulmu, kui märkab minu higiplekilise särgi alt esile tikkuvaid rinnanibusid.

„Ei midagi,” vastan ma ja tõstan käed kiiresti rinnale. „Mis sul vaja on?”

„Tahtsin näha, kas sa oled ikka ärganud.”

Rehman käega oma laua, avatud sülearvuti, märkmeid täis kaustiku, „Fiche Bliain ag Fási” ^[1.] ja selle kõrvale tõstetud iiriinglise sõnaraamatu poole. „Olen juba viiest üleval,” ütlen ma talle. „O’Leary teeb meile täna suulise eksami.”

Jamie saab loomulikult maksimumpunktid. Kui ta vastab, paneb O’Leary silmad kinni ja nõjatub toolileenile. Ta teeb alati väga üllatunud näo, kui ta silmad uuesti avab ja talle meenub, kes talle parajasti vastab. Ta ei suuda kuidagi uskuda, et keegi Jamie-sugune võib rääkida kõige soravamat iiri keelt, mida ta kunagi ühegi oma õpilase suust kuulnud on.

„Oh, ära Diarmuid O’Leary pärast muretse.” Ema muigab kelmikalt. „Kas ta teab, et sa oled minu tütar?” Ma ei vasta talle.

„Tõin sulle su vitamiinitableti,” teatab ta. „Pead selle enne hommikusööki sisse võtma.”

„Pärast võtan.”

„Ole mõistlik, Emmie. Health Hut ^[2.] pidi neid sulle spetsiaalselt tellima.”

„Jah, ema, ma tean.” Ta tõmbab huuled kriipsuks, nii et mul ei jää muud üle kui talle naeratada. „Ja ma olen neile väga tänulik, et nad seda tegid.”

„Ma jätan selle siia, eks?” Ta paneb tableti ja veeklaasi öökapile, kus seisab mu iPhone ja erisuguste kõrvarõngaste kollektsioon.

Ta jääb minu selja taha seisma, paneb ühe käe mu vasakule puusale, teise alaseljale ja lükkab mu vaagnat ettepoole. „Sa peaksid oma rühti jälgima, tuvike.” Ta lõhnab jahu ja kaneeli järele, mille alt õhkub seda lillelist parfüümi, mida ta juba aastaid kasutab. Mul on ikka veel meeles pilt, kuidas ta oma tualettlaua taga istus, tema hõbedase siidkleidi voogamine, tema kärtspunaste huulte terav joon ja tema helepruunid juuksed, mis olid kuklale soengusse sätitud. Need olid tal siis märksa pikemad. Isa hüüdis alumiselt korruselt: „Me jääme hiljaks, Nora,” ja ema vastas talle: „Juba tulen, kallis!” ning tegi seda sellise erilise häälega, mida ta kasutab ainult isa, ainult kõigi meestega kõneldes. (Ja ma mõtlesin endamisi, miks ta minuga kunagi sellise häälega ei räägi.) Viimaks võttis ta oma parfüümipudeli, keeras kuldse korgi pealt ja pihustas randmeile paar lõhnapiiska. Mina istusin trepi ülemisel astmel ja vaatasin, kui nõtkelt tema puusad siidkanga all liikusid, kui ta trepist alla läks, isa juurde, kes teda juba trepimademel ootas. Isa vaatas talle ainiti silma ega pööranud pilku isegi siis, kui ma nende lahkumise peale röökima hakkasin ja püüdsin mind kinni hoidnud lapsehoidja sülest meeleheitlikult lahti rabelda.

Ema paneb käe mulle kõhule. „Kas sul on päevad?” küsib ta. „Su kõht oleks nagu veidi pundunud.”

Lükkan tema käe eemale. „Ära muretse, ema. Ma ei ole rase.”

Kõnnin temast eemale, viskan pilgu telefoni ekraanile. Ali on sõnumi saatnud. Jälle. Mis sest, et ma kahele eelmisele sõnumile pole vastanud.

„Palun ära räägi minuga niimoodi.”

„Mismoodi?”

„Sellise tooniga.”

„Mul pole mingit tooni.”

Tema õlad on pinges ning ma tean, et ta on valmis kohe alla tormama ja isale kõik ära kaebama, kaebama talle, et ma olin oma ema vastu jäme ja ebaviisakas. Isa ohkab ja ütleb, et on minus pettunud. Ta ei kuula mind, ükskõik mida ma talle ka ei ütleks, ükskõik kui innukalt ma talle asja ka ei seletaks. Siin ei ole mingeid „pooli”, ütleks ta mulle. Sa pead oma emasse lugupidavamalt suhtuma.

Selles asjas on vaid üks pool ja kindlasti ei ole see minu oma.

„Vabandust, ema.”

Ta vaikib hetkeks. „Võta oma vitamiin sisse,” ütleb ta siis. „Ja tule alla, söö koos minu ja isaga hommikust. Ta tahab sind enne tööleminekut näha.” Uksel pöörab ta end veel kord ringi, et mind vaadata, libistab pilgu üle kogu mu keha ja jääb pikemalt peatuma minu näol. Ja ma tean täpselt, mida ta mulle öelda kavatseb.

„Sa näed täna hommikul väga hea välja, Emmie. Nagu alati.”

Ta tõmbab ukse kinni ja õhk minu toas läheb kuumaks kui supp. Kahlan sellest läbi, lükkan leevendust otsides akna lahti ja tunnen, kui soolaselt maitseb mere pealt puhuv tuul. Meie lahesopi ümber seisab harkluud meenutavas kaares veel kuus maja, kõik ühtviisi tibukollased, mustaks värvitud uste ja aknaraamidega, nende ees joonduvad läikivatel sissesõiduteedel praktilised, kandilise kerega autod, Toyotad ja Volvod ja Hondad, mustad ja hõbedased, nagu võiks mõni muu värv liigset tähelepanu pälvida. Meie naaber ülejärgmisest majast, Nina Kelleher, ajab oma tütreid Lilyt ja Avat mahtuniversaali tagaistmele, tal on röstsaiaviilakas hambus, ja kui ta ukse Lily selja tagant kinni lööb, lehvitab ta Helen O’Sheale, kes põlvitab nende kõrvalmaja ees ja teeb veel ühe katse oma poja kingapaelu kinni siduda. „Issand, mismoodi siin kõik välja näeb,” ohkis Jamie, kui me sellest Ballinatoomi äärelinna rajatud elamukvartalist eelmisel aastal mööda sõitsime – küljestikku seatud korras majapidamistest, kus akende küljes ripuvad hoolitsetud lillekorvid ja majade vahel mängivad tatiste ninadega lapsed pisikestel muruplatsidel tagumist paari. Maggie oli saanud just juhiloa ja me olime pressinud end neljakesi tema vanemate Volvosse, pooluimased meile sülle kukkunud vabadusest minna sinna, kuhu ise tahame, ja teha seda, mis süda lustib, mis sellest, et me kunagi Kilgarvanist kaugemale ei jõudnudki. Sõitsime Ballinatoomis ringi, tegime tiiru ringteel, läksime peatänavat pidi üles, möödusime kirikust, pöörasime linna veerel autoremonditöökoja juurest vasakule, sõitsime mööda mänguplatsist, edasi piki ümbersõiduteed ja olimegi ringteel tagasi. Tegime veel ühe tiiru ja siis veel ühe ja siis kolmandagi, sõime kaalukomme ja püüdsime mööduvatest autodest tuttavaid poisse tabada, ning keerasime Maggie nõudmisel muusika maha, kui sõitsime mööda O’Brieni leinamajast, mõnest rivvi võtnud inimesest, kes lahkunule viimast korda austust tahtsid avaldada. „Siin on lihtsalt kõik nii kohutavalt kollane,” lisas Jamie ja pööras ennast, et möödavilksatanud maju auto tagaaknast veel kord vaadata. „Kas see on mingis seaduses kirjas, et kõik selle riigi munitsipaalmajad tuleb tibukollaseks värvida?” Nägin silmanurgast, kuidas Ali teda tagaistmel küünarnukiga müksas ja pead minu poole nõksutas.

„Võta,” ütlesin ma end ümber pöörates ja ulatasin Jamiele iPodi. „Otsi uusi lugusid, mul on vanadest täiega kopp ees.” Ja ma kuulsin, kuidas Ali kergendatult ohkas, et riid tulemata jäi, vähemalt sel korral.

Enam Jamie niimoodi ei ütleks. Nüüd ta oleks rõõmus, kui saaks ise meie kvartalis elada.

„Kurat võtaks, Mags,” ütlen ma autoust lahti tõmmates ja lükkan kõrvalistuja istmelt maha mitu tühja krõpsupakki, hurling’upalli, Maggie hambakaitsme, lekkiva punase pastaka ja kümned kokkukägardatud paberinutsakud.

„Vabandust.”

„Sa ütled seda igal hommikul. Aga ikka on siin täielik sealaut.” Võtan kotist ühe õpiku ja panen selle oma istumise alla, et mu seelik punase pastaga kokku ei saaks. „Siin sees võib ära kõrbeda. Kas kõik aknad on ikka lahti?”

„Jah,” kostab Jamie tagaistmelt. „Nii kahju, et sulle enam Volvot ei lubata. Seal oli ju kliimaseade, eks?”

„Võtsin ema tehtud muffineid kaasa,” ütlen ma kiiresti. Ma ei taha Volvost rääkida. Topin käe paberkotti ja annan ühe muffini Maggiele.

„Need on veel soojad. Issand, kui äge ema sul on,” ütleb ta ampsu võttes ja juhib autot nüüd ühe käega.

„Jah,” ütlen ma aknast välja vaadates. „Tal pole viga.”

Pööran ennast, et paberkotti Alile ja Jamile pakkuda. Ali lükkab oma blondid juuksepikendused selja taha. „Ei, ma ei või.” Ta võtab oma Nespresso termostassist pisikese lonksu kohvi. „Ema pani meid selle paleotoiduvärgi jaoks kirja.” Ta hammustab huulde. „Emma?”

„Jah?”

„Kas meie vahel on kõik hästi?”

„Misasja?”

„Sa ei vastanud mu sõnumitele. Mõtlesin, et äkki oled pahane või midagi?”

Alil on liiga jämedad silmapliiatsijooned, must värv on kogunenud tema silmanurkadesse ja kuivanud seal koorikuks. Paari kuu eest tõi isa talle Maci kosmeetikakohvri, sellise, millised on tavaliselt vaid päris proffidel meigikunstnikel, ja see oli servast servani kõikvõimalikke ilutooteid täis. „Lihtsalt niisama,” ütles Ali meile õlgu kehitades. Maggie kiljatas elevusest ja haaras vedela silmalaineri, mida ta kohe Jamie peal järele proovima hakkas. „Äge,” ütlesin mina. Mu sõrmed põimusid nagu iseenesest ümber jumestuskreemi, mida ma juba ammu endale ihaldasin, aga mida minu ema pidas liiga kalliks. „Ehkki minu arust näevad kõik Maci tüdrukud välja nagu transvestiidid.”

„Jumal hoidku, Ali,” ohkan ma. „Püüa nüüd olla.”

Pakun muffinikotti Jamiele. Ta ei tee märkamagi, nii et lehvitan kotiga tema nina all. „Halloo, kosmos! Siin Maa, Jamie!”

Ta kõhkleb, vaatab kotti, vaatab mind. Võtab siis ühe muffini, hammustab sellest hiiglasliku tüki ja neelab selle peaaegu tervelt alla.

„Rahu, rahu,” ütlen ma. „Isegi Maggie ei kugistanud enda oma nii kiiresti alla.”

„Jää vait,” ütleb Maggie. „Ma käisin hommikul kuue ajal ujumas. Nii et ma võin endale ühte muffinit lubada küll, kui ma seda tahan, eks.”

„Ma ei kujuta ette, kuidas sa suudad nii vara ärgata,” ütlen mina. „Ma ajasin ennast alles kümme minutit enne teie tulekut voodist üles. Ma olen täiesti lootusetu unekott.”

Jamie pressib tühja muffinikoti nutsakuks. „Ma olin juba ammu enne kuut üleval,” ütleb ta. „Õppisin tänaseks iiri keele eksamiks.”

„Oi, kurat,” vastan ma. „See läks mul täitsa meelest ära. Nüüd ma kukun küll kolinal läbi.”

„Möödunud nädalal unustasid sa samamoodi füüsika kontrolltööks õppida, kas pole nii?” Jamie vaatab mind vidukil silmi. „Milline kokkusattumus.”

Sain selle töö eest seitsekümmend kaheksa punkti sajast, härra O’Flynn pilgutas mulle silma, kui ta kontrolltöövihiku minu lauale pani ja pobises: „Hästi tehtud.” Jätsin vihiku laua peale püsti, et kõik seda näeksid. „Ja esikohast rääkides,” jätkas ta, „palju õnne, Jamie!” Jamie võttis vihiku, mille esiküljele oli punase markeriga sirgeldatud suurelt „93 punkti”. Tema näos ei liikunud ükski lihas, kui ta selle oma koolikotti torkas. Vaatasin uuesti oma vihikut, ja mulle näis, nagu oleksid numbrid sealt minema triivinud, üles hüpanud, mulle silma karanud. Oleksin tahtnud selle viiekümne tuhandeks tükiks rebida.

„Hästi tehtud, J.” Naeratasin talle, et keegi ei arvaks, et ma olen tema peale kade. „Nüüd on mul küll paganama kahju, et ma ise üldse ei õppinud.”

„Kas sul on uued päikeseprillid?” küsib Maggie, kui Ali pistab käe oma kollasesse Céline’i seljakotti, mille ema talle Pariisist tõi, ja sealt kollase-pruunikirjute raamidega Ray-Banid välja tõmbab. „Mis su isa ostetud Warby Parkeritest sai?”

„Jumala veider lugu,” ütleb ta ja ma pean pingutama, et säilitada oma sundimatut ilmet. „Ma ei leia neid enam mitte kusagilt.”

„Jama lugu,” ütleb Maggie parklasse pöörates.

„Miks sulle lihtsalt uusi ei osteta?” küsin ma täiesti tavalise häälega. Nad võivad seda endale lubada.

„Sellise disainiga prille saab ainult USA-st. Ma ju ütlesin sulle.”

„Ahjaa, nüüd ma vist tean, milliseid prille sa mõtled.” Viskan seljakoti ühele õlale ja hakkan teise käega selles sobrama, et oma iiri keele õpikut leida. „Nagunii olid need sinu näo jaoks liiga suured.”

Meie ees kõrgub St Brigidi keskkool, hall betoonhoone, mille aknaruutudelt helgivad vastu päikesekiired; koolimaja kõrval kükitab terve rida moodulmaju. Neist ettepoole jäävad võimla, tenniseväljakud ja parkimisplats, taha mahlakad rohumaad, kus lehmad kohe pööraselt ammuma hakkavad, kui mõni õpilane kooli taha suitsetama hiilib. See maa osteti koolile nunnadelt, kes ehitasid saadud raha eest Ballinatoomi teise otsa uue kloostri, mille kõrgetes löövides nad nüüd surma oodates viiekesi ringi klõbistavad. Vaatan ringi ja näen sadu tüdrukuid, kes autodest välja ronivad, nad leemendavad higist ja tunnevad end silmanähtavalt ebamugavalt. Sellise kuumusega on täiesti kohatu kanda tumehalle villaseid plisseeseelikuid, halle põlvikuid ja tumehalle kampsuneid, aga meie kooli direktor härra Griffin andis alles eile kooli sidesüsteemi kaudu teada, et „koolivorm peab teil, tüdrukud, alati seljas olema, ükspuha milline ka ilm parajasti poleks. See on reegel, millest ei tehta ühtegi erandit”.

Kõik õpilased kõnnivad koolimaja poole, nad naeravad ja hoiavad üksteisel käe alt kinni, sobravad oma seljakottides ja hõiguvad vastastikku, et teine neid ootaks. Noogutan tüdrukutele, kes minust mööda lähevad ja mind nimepidi kutsuvad, tervitavad ja küsivad, kust ma oma päikeseprillid sain või millist huuleläiget ma kasutan või kuidas ma end tänase iiri keele eksami eel tunnen. Naeratan neile ja ütlen: „Aitäh, sa oled nii armas,” ja poetan vastuseks mõne komplimendi. Kujutan ette, kuidas nad minu kuuldekaugusest välja jõudes sosistavad, kui tore ja sõbralik oma olen, kui loomulik ma välja näen, kuidas ma alati nende jaoks aega leian ja kui uskumatu see on, et sellise välimusega inimene nii kenasti suudab käituda.

Koolipäeva lõpuks olen surmani väsinud. Pean kogu aeg naeratama ja kena olema ja tegema näo, nagu mind huvitaksid teiste inimeste probleemid, sest muidu hakkavad nad mind ülbeks mõrraks kutsuma. Nad ei kujuta ettegi, kui väsitav on teha hommikust õhtuni head nägu.

Ali: Kus sa oled?

Ali: Kas sa said mu eelmise sõnumi kätte? Ma pole kindel, kas see jõudis kohale.

Ali: Hei, ma lihtsalt uurin, kas sa said kaks eelmist sõnumit kätte? Kus ma teiega pärast kooli kokku saan? Ootan teid kodunduse klassi juures.

„Hei!” Ali lamab Fiesta kõrval asfaldil, kampsun tekina selja all, seelik üles rullitud ja pluus eest lahti, et ta saaks püüda võimalikult palju päikest. „Kas sa said mu sõnumid kätte?”

„Ei.”

Kontrollin oma telefonist kella ja tõstan teise käe silmade kohale, kui ma kissitades koolimaja poole tagasi vaatan.

„Jumal küll,” ütlen ma. „Kus ta ometi on? Mul pole päikesekreemi kaasas. Ma kärssan ära, kui ta kohe ei tule.”

„Kurat,” ütleb Ali. „Ma ei võtnud ka kreemi kaasa. Jube kahju. Oleksin võinud selle peale tulla.”

„Sa ju tead, kui õrn nahk mul on,” ütlen ma ja tõstan kampsuni pea kohale kilbiks. „Ja kas sa mäletad, mida Karen päikesekahjustuse kohta rääkis, ta ütles, et need UV...”

„Ja-jaa, kui ma tahan oma ema loengut kuulda, siis ma võin seda tema enda käest paluda.”

„Emma!” Võpatan, kui kuulen seda piiksuvat häält. „Tere!”

„Tere, Chloe.”

See on Chloe Hegarty, tema krässus juuksed on näo ümber püsti nagu halo, lõug täis küpseid vistrikke, millest mitmel on juba kollane koorikki peal. Ma ei saa aru, miks ta dermatoloogi juurde ei lähe. Pööran talle selja ja teen näo, nagu peaksin leidma midagi oma seljakotist.

„Aiaa!” ütleb Ali, kui Chloe on vaikselt minema hiilinud.

„Mida iganes,” teatan ma. „Oh, jumal tänatud, seal nad lõpuks on.” Näen, kuidas tüdrukud võimlalähedasest moodulmajast välja astuvad. Maggie on oma iPhone’i kohale kummardunud, tema sõrmed tipivad midagi metsiku hooga, Jamie sörgib tal sabas. „Tulge juba rutem,” hüüan ma neile.

„Vabandust,” ütleb Maggie, kui nad meie juurde jõuavad. Tema kampsun on seljakoti vahele topitud ja ta kobab nüüd selle all, et autovõtmeid leida, tõstmata kordagi pilku oma telefonilt. See piiksatab, tema seljakott kukub maha, ja ta rõõmustab silmanähtavalt, kui saabunud sõnumit loeb.

„Mags,” ütlen ma. „Kurat küll, ma kärssan täiesti ära. Tee vähemalt uksed enne lahti.”

„Vabandust,” ütleb ta uuesti. „Kui me Elit näha tahame, siis nad on viie ajal kuttidega pargis.” Ta paneb telefoni autokapotile, tõstab sinna ka oma seljakoti ja alustab põhjalikku läbiotsimist. Ta võtab kotist välja kolm kortsunud vihikut, hunniku kasutatud pabersalvrätte, leopardimustriga pearätiku, iPodi, karbi Tic Taci pastille, lekkiva toidukarbi ja ploki A4-paberit. „Need peavad siin kuskil olema,” mõmiseb ta ja võtab ühe salvrätiku, et tuunikalavõileivast õliseks saanud sõrmi puhtaks pühkida. „Oodake! Siin nad on!” Ta avab alustuseks juhiukse ja lausa hüppab autost eemale, kui kuum õhk talle selle sisemusest näkku pahvatab. Siis poeb aga autosse ja teeb kõik ülejäänud uksed seestpoolt lahti.

„Jeesus,” ütleb Jamie, kui oleme autosse istunud ja aknaid lahti väntame. „Millal sa, Ali, lõpuks oma uue auto kätte saad?”

„Juba kolme kuu pärast on mu sünnipäev!” Ali võtab iPhone’i välja ja kerib näpuga fotoalbumis. Ta tõstab telefoni üles ja näitab meile oma tuliuue helesinise Mini Cooperi pilti ning Jamie ja Maggie ütlevad tunnustavalt: „Vau!”

„Viimasel ajal muid autosid enam ei näegi kui Mini Coopereid,” kuulen ma ennast ütlemas. „Need on ikka eriti populaarsed.”

Ali ülestõstetud käsi vajub talle sülle, iPhone’i ekraanil helendab ikka veel tema uue auto pilt.

„Võta kiirust maha,” ütlen ma Maggiele, kui me mööda Ballinatoomi kitsast peatänavat sõidame, mõlemat kätt erksavärvilised majad, mis on tihedalt pubisid, köögiviljakauplusi ja lihapoode täis. Seltskond St Michaelsi kooli poisse seisab troppis kõnniteel ega tee märkamagi, et üks jalutuskepiga vanem mees neist mööda tahab minna. Nad on tumesinised V-kaelusega kampsunid vöö ümber sidunud ja uhkeldavad nüüd oma päevitunud käsivartega, nende lahtinööbitud valged särgid on higilaike täis, sinise-kollasetriibulised lipsud tolknevad lõdvaks lastult nende kaelte ümber, neil kõigil on kokakoolapurgid ja pruunist paberist kommikotid käes. Kahe maja vahele on tõmmatud hiiglaslik musta-kuldsekirju plakat, mis reklaamib lähenevat kantri- ja vesternimuusikafestivali. Igal aastal kordub üks ja seesama – kogu riigist voolab Ballinatoomi sadu keskealisi kantrimuusikafänne, kõigil kauboisaapad jalas, kaabud peas ja huulil mõni Nathan Carteri laul. „Kas te pole õnnelikud, et te siin elate?” küsivad nad meilt maaõhku kopsudesse tõmmates. „Miks?” tahan ma neilt küsida. Miks me peaksime õnnelikud olema, et me siin elame? Aga ma juba tean nende vastust.

Teil on siin nii ilus, ütlevad nad. Inimesed hoiavad nii tugevasti kokku. Kõik hoolitsevad üksteise eest.

See võib isegi tõsi olla.

*

Paari minuti pärast oleme Connolly Gardensis. Siin on suur muruplats, mille keskel seisab marmorist purskkaev ja ümber lookleb kitsas sillutatud jalutusrada. Platsi äärt palistavad kuningas George’i aegsed suured pastelsed majad oma kurviliste terrassidega. Pargime auto Maggie maja ette; see on kahvatusinine ja beežide aknaraamidega, beežil välisuksel on mustast malmist koputi, mis kujutab lõvipead.

„Kas te sisse ei tulegi?” küsib Maggie välisust avades ja nähes, et ainult Jamie talle järgneb. Ali heidab mulle argliku pilgu, ootab, kuni ma pead raputan, ja ütleb siis: „Ei, Mags, ma jään parem siia. Emile seltsiks.”

„Ja too päikesekreemi ka!” hüüan ma neile järele. Ma ei taha Maggie emaga kohtuda. Kui ma neil viimati külas käisin, kadus ta oma „patsiendiruumi”, et tuua sealt „raamat, mis peaks sind tõsiselt kõnetama, Emma”. Hannah lõi kõvasti laineid, kui Bennettid viis aastat tagasi Corki põhjaosast siia kolisid. Ta oli siis juba tublisti rohkem kui natuke rase, ootas Maggie väikest õde Alice’it, nii et tema kõht liibuvate T-särkide alt kenakesti esile punnitas, aga see paistis teda täiesti külmaks jätvat, et kõik vanaprouad kohe ahhetama ja silmi pööritama hakkasid, kui tema kõhupunn kusagil vilksatas. Uustulnukad olid kõigil hambus, kõik rääkisid sellest, et pereema on „mänguterapeut, mida iganes see ka ei tähendaks” ja pereisa „raamatupidaja, kes peab ikka päris head palka saama, kui nad võivad endale sellist maja lubada – oleksid sa näinud, mis see maksab”, ning tütar kahe- või kolmeteistaastane ja väga ilus. Olin seda kuuldes isegi veidi häiritud, kuni ma Maggiet oma silmaga nägin ja veendusin – ta oli tõepoolest ilus. Aga ta ei olnud minust ilusam.

„See naine pidavat päris kena olema,” ütles ema isale samal õhtul, kui nad meie linna kolisid, ja ulatas talle kausiga kartuliputru. „Ja minu arust on paras julgustükk oma juuksed juba nii noorelt halliks jätta.”

„Valmis?” küsib Maggie, kui ta maja välisukse uuesti lahti lükkab.

„Oo, sa näed nii lahe välja,” hüüatab Ali. Maggiel on seljas ruuduline meestepluus, mille ta endale kunagi kaltsukast kleidiks ostis, ja jalas hõbedasest lakknahast tanksaapad. Tema taltsutamatut lokipahmakat hoiab ohjes neerumustriga sall, mille ta on kaks korda ümber pea keeranud ja siis pealaele nii suureks sõlmeks kokku sidunud, et see sõlm on peaaegu sama suur kui tema enda pea; kõigis tema sõrmedes läigivad hõbesõrmused.

„Jeesus.” Pingutan, et naerma hakata. „Sa näed välja nagu mõni amiš.”

Maggie vaatab ennast ovaalsest peeglist, mis nende vibaliku esikulaua kohal ripub. Ma vihkan seda tobedat peeglit, mille raami sisse on hõbedases kaldkirjas uuristatud innustavad sõnad: „Kõige tähtsam on sinu sisemine ilu.” Tunnen alati kihku see tekst sealt välja kraapida.

„Äge,” teatab ta rõõmsalt. „Amišid näevadki minu arust lahedad välja.”

Connolly Gardensis on sel kellaajal väga vaikne. Teisel pool muruplatsi istuvad pingil kolm naist, neil kõigil on seljas liibuvad särgid ning jalas mustad läikivad retuusid ja nahast rihmikud, nende jalge ees lebavad kokkurullitud joogamatid ja pruunid paberkotid ökopoest ostetud kraamiga. Üks kottpükste ja lohmaka T-särgiga naine ajab taga oma kahte jõmpsikat, ühes käes päikesekreem, teises kaks laiaäärset kübarat; paar suuremat last silkab ujumisriietes ümber purskkaevu, nad on paljajalu ja kilkavad.

„Tere, kiisu.” Värava juurde pargitud autost küünitab välja üks nokkmütsiga kutt, tema sõber viskab kõrvalistmel pea naerust kuklasse. Kõnnime edasi ja teeme näo, et me ei kuulnud midagi. Heidan pilgu üle õla ja loomulikult sihib ta sõrmega mind.

„Mis viga on?” hüüab ta.

„Midagi pole viga.”

„Aga naerata siis natuke. Vean kihla, et sa oled naeratades veel palju ilusam.”

„Issand,” ütlen ma, kui oleme jõudnud neist juba piisavalt kaugele. „Miks alati mina?”

„Äkki sellepärast, et sa olid ainus, kes neile otsa vaatas?” ütleb Jamie ja Maggie turtsatab naerma.

„J, kuule, ära ole tema vastu nii karm. Mis siis, kui üks neist poistest talle meeldis?” Maggie pigistab huuled kõvasti kokku, et naeru alla suruda. „See valge dressipluusiga kutt oli ju täielik tegija. Täpselt sinu tüüp, Em, kas polnud?”

„Ha-haa,” vastan, kui nad Jamiega koos jälle naerma puhkevad. „Tõesti väga naljakas.”

Ali ei naera kaasa, vaid pöörab pilgu kõrvale ja vaatab kaugusse. „Sinuga on nii raske sõber olla,” ütles ta mulle eelmisel aastal ühel Dylan Walshi juures toimunud peol. Ta oli silmini täis ja kummardus parajasti vetsupoti kohale. „Kui sa läheduses oled, poleks mind nagu olemaski.” Ta hakkas uuesti öökima ja ma kontrollisin oma telefonist, ega keegi ole mulle sõnumit saatnud. Ta pühkis käeseljaga suud. „Ja mõnikord” – ta hingas sügavalt sisse – „tundub mulle, et sa just sellepärast tahadki minu sõber olla.”

Ütlesin talle, et ta ei räägiks rumalusi. Ütlesin talle, et see on täielik jama.

„Tead, Al, kui aus olla, siis mul on sellest ahistamisest täiesti kõrini,” vastasin ma talle.

„Ja-jah,” ütles ta. „Küll võib alles raske olla kogu aeg kuulata, kui ilus sa oled.”

„See on nii pinnapealne,” vastasin mina, sest niimoodi peab vastama, kui inimesed sinu välimust kiidavad. „See ei tähenda mitte midagi.”

Ali peatub nagu nõelatult ja Jamie koperdab talle otsa. „Kurat!”

„Issand, Ali. Palun vaata ette,” ütleb Jamie ja astub sammukese tagasi.

„Tsss,” sosistab Ali ja tasandab häält. „Vaadake, kes seal on.”

Pargi ühes nurgas on purskkaevu taha varjunud Sean Casey ja Jack Dineen. Nad on särgid seljast heitnud, paljastanud oma musklilised ülakehad, ja loobivad teineteisele ragbipalli.

„Sean on jumalik,” ohkab Ali.

„Seanil on päikesekreemi vaja,” ütlen mina.

Sean vaatab meie poole, näeb mind ja tema nägu tõmbub veelgi punasemaks.

„Tere, Emma!” ta viipab mulle ja ma liigutan vastuseks kergelt oma ühe käe sõrmi.

„Sa ei tohiks Seani julgustada,” ütles Maggie mulle möödunud nädalal Skype’is. „Sa tead küll, kui armunud Ali temasse on.”

„Ma ei julgusta teda,” vastasin ma ärritunult, „aga mis ma siis tegema pean? Teda ignoreerima? Ma ei taha teda solvata.”

(Ma ei taha, et ta mind ülbeks mõrraks peaks.)

„Ma regan meid Facebookis sisse,” ütleb Ali, kui me endale tühja pingi leiame. Istun pingiotsale ja Jamie litsub end kohe minu kõrvale, katsume mõlemad päikese eest meie selja taga kasvava pisikese tamme varju pugeda. Ali võtab kampsuni seljast ja laotab selle murule, Maggie laenab minu kampsunit ja teeb sedasama. Ta ulatab mulle lõhnavaba ja E-aineteta, õiglase kaubanduse märgisega päikesekreemipudeli, mida Hannah kasutab, ning ma pigistan sealt sortsu endale pihku ja hakkan kreemi jalgadele laiali hõõruma. Tõstan pilgu, et kontrollida, kas Jack Dineen seda näeb, aga ta maadleb parajasti Seaniga, püüab palli tema käest ära rebida.

„No kuule, Emma, see peaks nüüd küll juba ammu imendunud olema.”

„Misasja?”

Jamie pigistab oma jalgadele ka sortsu kreemi ja hakkab seda naha sisse hõõruma. „Oo, jaa, oo, jaa,” nurrub ta. „See on nii mõnus.”

„Ole vait,” ütlen ma. Sulgen silmad ja mind ümbritsevast maailmast jäävad alles vaid helid. Kuulen, kuidas autod mööda sõidavad, signaali lasevad. „Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?” küsib Ali Maggie käest. „Oled sa Eli käest midagi kuulnud? Kas Sean on talle minu kohta midagi rääkinud?” Maggie vastab midagi rahustaval toonil ja jääb iga kord poole sõna pealt vait, kui tema telefon piiksatab; üks kärbes piniseb mu kõrva ääres, aga ma olen liiga laisk, et teda surnuks lüüa; üks ema hüüab: „Fionn, tule kohe siia, me peame koju minema.” Kuulen vaid poole kõrvaga, kuidas Ali jutustab lugu ühest USA tüdrukust, kelle veebikaamerasse häkiti sisse, kui ta parajasti masturbeeris, ja kes end selle peale ära tappa otsustas.

„Uhh,” ütlen ma põlgusega. „See on nii jälk.”

„Hannah’ sõnul on masturbeermine täiesti normaalne asi, nii meeste kui ka naiste puhul,” ütleb Maggie ja jääb taas oma telefoni ekraani vahtima.

„Aa, ja sina teed seda siis ka, eks?” Pilgutan talle silma. „Kui ma sulle eile õhtul helistasin ja sa ütlesid, et sa oled „duši all”, siis sa tegelikult hoopis hõõrusid ennast, on nii, jah?”

„Ei!” Maggie läheb näost punaseks. „Loomulikult mitte.”

„Hmm-mmm.”

„Mina ei tee seda,” ütleb Maggie. „Ei tee. Hallo, mul on ju Eli!”

„Vahet pole, ma räägin edasi,” ütleb Ali. Ta vihkab, kui me tema jutule niimoodi vahele lõikame. „Häkker saatis selle video tüdrukule näha ja ütles talle, et kui ta, no ma ei tea, ei võta tal suhu või midagi, siis ta riputab selle Twitterisse üles ja saadab lingi kogu koolile näha. Ja siis tüdruk tappiski ennast ära.”

„Kuidas ta seda tegi?” küsib Jamie ja kummardub ettepoole, nii et kõht reisi puudutab, aga Ali kehitab ainult õlgu.

„Kahju, et see polnud Sarah Swallows.” Püüan oma ülestõstetud käsi selja taha painutada. „Selline ettepanek ainult rõõmustaks teda, ilge lits, nagu ta on.”

„Kes on ilge lits?” küsib poisihääl. See on Eli, tema selja taga seisavad Conor ja Fitzy.

„Tere, Eli.” Lükkan päikeseprillid juustesse ja naeratan talle. „Kuidas läheb?”

„Hästi ...” alustab ta, aga Maggie hakkab kohe kiljuma, nagu nad poleks teineteist juba mitu aastat näinud, hüppab talle sülle ja põimib jalad ümber tema keha. Elil õnnestub koos Maggiega maha istuda ja ta pomiseb talle nüüd läbi suudluste „tere”. Lause, mida ta mulle ütlema hakkas, jääbki lõpetamata. Loomulikult istub Conor minu kõrvale.

„Tere, Emmie,” ütleb ta. Kortsutan kulmu. „See tähendab, Emma.”

„Tere.” Tasandan oma häält, et keegi teine mind ei kuuleks. „Kuidas su emal läheb?”

„Pole viga. Ta on väga väsinud, aga see on vist loomulik. Igatahes aitäh.”

„Mille eest?”

„Et sa huvi tunned.” Ta vaatab mulle pingsalt otsa, tema vasak õlg riivab kergelt minu oma.

„Kuulge, võtke tuba,” ütleb Fitzy Maggiele ja Elile ning istub siis Jamie kõrvale maha. Maggie on lõputult rääkinud, kui hea suudleja Eli on.

„Vabandust.” Maggie tõmbab oma pea Eli näost eemale, aga ainult pisut, ainult paari sentimeetri jagu. Ta sasib sõrmedega poisi lühikeseks pügatud afrolokke. „Ma ei suuda käsi temast eemal hoida.”

Minu telefon piiksatab. Ali on meid uuesti sisse reganud, seekord koos poistega. Pööritan silmi, sirutan jalad välja, kuulan vaid poole kõrvaga nende juttu ja tunnen, kuidas kuumus minu konte sulatab.

„Meeletu palavus, kas pole ...”

„Päikesekreem ... viiekümnese faktoriga ... õiglane kaubandus ...”

„Õiglane misasi?”

Naerupahvakud. Üks päikeselaik on puuvõrast läbi tunginud, pilved taevas muudavad pidevalt kuju. Pinisev kärbes on tagasi, maandub mu jalale, kõditab mu nahka.

„ ... ja ma ei ole kuskilt seda õiget sinist leidnud. Ma tahan, et see näeks välja täpselt nagu ...”

„ ... jah, mulle hullult meeldis see teos, ehkki Shanahani arvates ei tähenda Turneri preemia tänapäeval enam midagi.”

„Shanahan on lihtsalt loll.”

Fitzyst ja Maggiest said kohe suured sõbrad, kui Fitzyle anti eriluba St Brigidisse tulla, et ta saaks oma lõputunnistusele kunstiõpetuse eksami hinde. „Maggie on lahe,” ütles ta mulle oma viimasel sünnipäevapeol. „Ta pole ainult ilus, vaid ka tark ja vaimukas. Olgem ausad, Ballinatoomis pole just palju tüdrukuid, kelle kohta saaks niimoodi öelda.” Ma ei leidnud kohe vastust ja see rõõmustas teda silmanähtavalt. „Maggie on parim,” ütlesin ma viimaks. „Ehkki ma olen üllatunud, et sina teda ilusaks pead. Ma ei teadnud, et sulle meeldivad ...” Ta tardus, hirm halvas tema näo, ja ma tundsin magusat kahjurõõmu. „Vahet pole.” Naeratasin ja võtsin veel ühe tüki sünnipäevatorti. „Ega sa ei pahanda, kui ma veel ühe tüki võtan?” Lasin pilgul mööda pooltühja tuba rännata. „Nagunii jääb seda vist kõvasti üle.”

Kostab pidurikriginat, kummid vilisevad asfaldil. Õhku paiskub pahvakas heavy metal’it, millest karjub üle tüdrukuhääl: „Ma hoiatan sind, kui sa ei ...” Uksepauk, signaal. „Käi persse, loll lehm,” karjub poisihääl, kui auto minema kihutab.

„Dylan ja Julie?” küsib Ali ega vaevu isegi istuli tõusma, et selles ise veenduda.

„Just nii.”

„Jumal hoidku,” ohkab Maggie ja sirutab ennast, et Elit kaelale suudelda. „Nii hea, et meie sellised ei ole nagu nemad, eks ole, kallike?”

„Tibukene, musirullikene.” Fitzy jäljendab perfektselt Maggie häält, kui järsku ragbipall temast mööda vihiseb, nii lähedalt, et see peaaegu riivab nägu. Ta viskub Conorile sülle, müksab selle käigus Jamiet ja saab noomida: „Kuule, vaata ikka ette.” Ta vabandab, lükkab tuka näo pealt ära, tõuseb püsti, klopib oma üleskeeratud püksisäärte vahelt rohuliblesid välja.

Dylan jookseb meie poole, Jack ja Sean tihedasti kannul. Ta püüab palli kinni, hakkab seda ühest käest teise loopima. Ta ei vaata kordagi minu poole, tal jätkub silmi vaid Jamiele.

„Tere, Jamie,” ütleb ta. „Kuidas läheb?”

Jamie ei tee temast välja, libistab end pingil allapoole, surub lõua rinnale.

„Ma ütlesin „tere, Jamie”,” lausub poiss uuesti. „Ei tasu sellepärast kohe nõmetsema hakata.”

„Võta rahulikult, Dylan.” Maggie torkab päikeseprillid oma juuksetihnikusse ja heidab talle vidukil pilgu.

„Kes sinult midagi küsis?”

Eli tõuseb püsti ja Dylan näeb tema meeter-üheksakümnese kogu kõrval välja nagu kääbus. Varem lasi Eli kohe rusikad käiku, kui kellelegi tundus, et jube vahva oleks teda neegriks kutsuda, aga nüüd oli ta Maggiele lubanud, et õpib end talitsema. „Ta ütleb, et on minu pärast kõigeks valmis, et ta pole kunagi kellegi teise vastu midagi sellist tundnud,” ütles Maggie meile, kui nad umbes kolm aastat tagasi käima hakkasid. Tahtsin talle vastata, et kõik poisid ütlevad alguses nii.

Eli hakkab just Dylanile midagi ütlema, kui tema telefon piiksatab. Ta vaatab ekraanile ja kortsutab kulmu.

„Kes see on?” küsib Maggie.

„Ema. Ta näeb meid.” Ta vaatab kahvatukollase maja poole, Maggie majast arvates kolmanda maja poole, ja viipab udusele kogule, kes seisab selle eesaknal. „Pean koju minema. Isa on sel nädalal õhtuses vahetuses ja ema tahab, et ma Priscilla ja Isaaci järele vaataks.”

„Tahad, ma tulen kaasa?”

Eli aitab Maggiel jalgadele tõusta, harutab päikeseprillid tema juustest ettevaatlikult lahti ja sätib need talle uuesti ninale. Kõik jääb vaikseks, kui nad ära lähevad, ja ma püüan pingsalt välja mõelda, mida järgmiseks ütelda. Emma O’Donovan on kuum tibi, kuulsin ma ühte endavanust poissi ütlemas, kui olime alles neljateistaastased ja hakkasime just käima lastediskodel, aga sitaks igav.

„Noh, poisid, kas olete homseks võistluseks valmis?” Suunan selle küsimuse Jackile, kes seisab ikka veel teistest tagapool. Tema tumedad geelised juuksed seisavad kuumusele vaatamata ogadena püsti, ehkki sinine T-särk on talle kere külge kleepunud. Ta on poisi kohta lühikest kasvu, umbes sada seitsekümmend sentimeetrit pikk, aga väga tugeva kehaehitusega. „Kuulsin isalt kõmu, et Corki värbaja pidi kohale tulema.”

„Ta on ju Ciarán O’Brieni vend, nii et ta tuleks igal juhul kohale,” kehitab Jack ükskõikselt õlgu.

„Aga see on ikkagi võimalus,” suskab Sean vahele. Ta astub mulle lähemale – tunnen, kuidas ta higi ja muru järele lõhnab –, ja istub minu jalgade ette maha. „Rääkisime sellest eile meeskonna koosolekul.”

„Ja kui veel mängust rääkida,” jätkab ta, „siis ma teen pärast enda juures peo. Mul sõidavad vanemad minema.” Ali tõuseb istukile, aga Seani pilk püsib kindlalt minu näol. „Mis sa arvad, Emma? Tuled kohale või?”

Olen talle öelnud, et ta ei huvita mind nagu poiss, kellega ma võiksin kunagi käima hakata, et ta ei hakka mind kunagi niimoodi huvitama, sest Ali on talle juba silma peale visanud. „Aga mulle ei meeldi Ali,” vastas ta mulle, kui ta mind ühel õhtul Reilly pubi ees rajalt maha püüdis võtta. „Hoopis sina meeldid mulle.” Lükkasin ta eemale. „Mine tea, ehk sa võiksid mulle isegi meeldida, Sean. Saad isegi aru, et ilmselt võiksid,” vastasin mina. „Aga Ali on üks minu parimaid sõpru. Ma ei saa talle seda teha.”

„Sul tuleb siis ikka hullult pingutada, et sellest lahe pidu tuleks,” ütleb Dylan. „Eriti pärast minu viimast pidu. On nii, Emma, eks?”

„Jah, see oli äge.”

„Lihtsalt äge?” Ta kergitab mulle otsa vaadates kulmu. „Kevin Brennan küll nii ei öelnud.”

(Kevin, ta surub mind peol vastu seina, lööb hambad mulle huulde.)

„Miks?” küsin ma vastu. „Mida Kevin siis ütles?”

( ... ta tirib mu hämaralt valgustatud magamistuppa, mis lõhnab plastiliini järele. Komistan peatule Barbile otsa. Heleroosa voodikate, ukse tagant kostab naeru. Lähme peole tagasi, ütlen ma mitu korda.)

„Oiii ...” Dylan muheleb. „Kuulsin, et teil oli tore.”

(Kevin paneb käed mulle õlgadele, surub mu pikali ja ütleb: Kuule nüüd, teeme seda, Emma. Kõige lihtsam oli sellega kaasa minna. Nagunii kõik kogu aeg räägivad, milline kompu ta on.)

„Mis mõttes tore?” küsin ma närviliselt.

(Käskisin tal pärast vanduda, et ta sellest kunagi kellelegi ei räägiks.)

„Ma ei tea, mida Kevin rääkis, aga midagi ei juhtunud,” ütlen ma.

„Tema küll nii ei öelnud.” Dylan vaatab Jackile otsa, et too tema juttu kinnitaks.

„Siis on ta üks kuradi valetaja.” Võtan ennast kiiresti kokku. „Aga tegelikult vahet pole,” ütlen ma ja pingutan, et mu hääl rahulikult kõlaks. „Kui tal on vaja oma mehelikkuse tõestamiseks igasuguseid lugusid välja mõelda, siis palun väga, mis mul sellest.”

„Kõik tüdrukud on ühesugused,” ütleb Dylan silmi pööritades. „Tõmbate ennast täis, hakkate litsi lööma, aga hommikul kahetsete ja teete näo, nagu midagi poleks juhtunud.” See märkus on Jamiele suunatud ja ma puhken naerma, vahest ehk liiga valjusti.

„Ma pean minema,” ütleb Jamie ja haarab oma seljakoti. Üks kaustik ja plekist pinal kukuvad kotist välja ning Ali hüppab püsti, et teda aidata, aga Jamie rehmab keelavalt käega ja topib asjad ise kotti tagasi. „Mul on vaja õppida.”

„Okei,” ütleb Ali ja istub tagasi murule. „Helistad mulle hiljem?” Jamie ei vasta, vaid jalutab lihtsalt minema. Dylan jääb talle järele vaatama.

„Kuulge,” ütleb ta Seanile ja Jackile, kui Jamie vaateväljast kaob. „Tõmbame minema.” Ja nad lähevad ära, loopides tee peal üksteisele ragbipalli. Ükski neist ei vaata minu poole tagasi.

„Ma arvan, et hakkan ka minema,” ütlen ma. „Oota ... kurat. Maggie lubas mind ära visata.”

„Ema saatis mulle kümme minutit tagasi sõnumi. Ta on linnas,” ütleb Ali. „Me võime temaga Mannequinis kokku saada, mis sa arvad? Ta võib su pärast koju ära visata.”

„Võib-olla.”

Tean hästi, mida tähendab Kareniga Mannequinis kokku saada. Me lükkame suure musta ukse valla ning meile paiskub näkku pahvakas jahedat õhku ja küünaldest immitsev vanillilõhn; meie koolirihmikud vajuvad pehmesse beeži vaipa, kalliskividega ehitud mustadel riidepuudel ripuvad hirmkallid rõivad. Müüja tõstab pilgu ja tema valvenaeratus kaob, kui ta meie halli koolivormi näeb. „Jah, tüdrukud?” küsib ta ükskõikselt, kuni Ali talle lähemale astub ja ta taipab, kellega tal tegemist on. „Oi, Ali,” kudrutab ta. „Sa peaksid nägema, mis su emal praegu seljas on. See on jumalik.” Karen lükkab proovikabiini raske beeži kardina eest ja astub välja, seljas järjekordne kleit või mantel või T-särk, mille ta lihtsalt peab endale saama. Ta käsib Alil kabiini minna, annab talle proovimiseks kaasa paari teksasid ja peab end silmanähtavalt kokku võtma, et ta nende suurust nähes nägu ei krimpsutaks. Siis pöördub ta minu poole ja nõuab, et ka mina endale midagi selga prooviksin, ja mul hakkab pea ringi käima, kui ma nende asjade hinnasilte näen (See on ennekuulmatu, võin ma peaaegu kuulda oma ema häält, kui inimesed samal ajal maailmas nälgivad), aga Karen ütleb, et ma sellele ei mõtleks, et ma valiksin välja, mida ma iganes tahan. Märkan ühte kleiti, mis riidepuul rippudes mingit erilist muljet ei jäta, aga kui ma selle endale selga tõmban, liibub see ümber mu keha nagu teine nahk. Kareni suu vajub ammuli, kui ma sellega proovikabiinist välja astun. „Sa näed vapustav välja. Sa võiksid modelliks hakata,” ütleb ta minu selja taga seistes ja me näeme peeglis koos nii ilusad välja, et ma suudan hetkeks teeselda, nagu oleksime hoopis meie ema ja tütar. „Sa pead selle endale saama. Kas lubad, et ma ise ostan selle sulle?” küsib ta ja ma tahaksin kohutavalt vastata jah. Ma tahaksin, et ta ostaks mulle sellest poest kõikvõimalikke asju. Ta saab seda endale lubada. Aga ma ei tee seda. Ma ei saa seda teha.

„Ma võin ise Emma koju viia,” ütleb Conor ja ma noogutan talle.

„Näeme hiljem,” hüüab Ali meile järele. Minu telefon piiksatab.

Ali: Kas võtad Conori rajalt maha?

Mina: Öäkk, ei.

Ali: Aga ta armastab sind tooooohutult.

Mina: Lõpeta ära, eks.

„Emmie.” Conor köhatab, et mu tähelepanu püüda. „Vabandust, Emma. Kohe oleme kohal.”

„See on väga ... puhas,” ütlen ma tema autosse istudes.

Ta nipsab sõrmega Lisa Simpsoni kujulist õhuvärskendajat. „Kas see häirib sind? Kui sa tahad, siis ma võin selle ära võtta. Ma tean, et lõhnad võivad sind ...”

„Kõik on hästi.”

Ta küünitab üle mu jalgade, et kindalaekast päikeseprille võtta, ja hakkab siis tagurdama, paneb käe mu istme peatoele ja pöörab ennast, et tagaaknast paremini välja näha.

Vaatan autoaknast, kuidas majadega ääristatud südalinnatänav aheneb kitsaks teerajaks, mille kohale kummarduvad paremalt kitsa kraavikalda külge klammerduvad lookas puud. On mõõnaaeg, nii et vasemale jäävast lahesopist on alles vaid adrust rohetav lomp.

„Sind on nii tore näha,” ütleb Conor autoraadiot kinni keerates.

„Jah.”

„Viimasel ajal ma peaaegu ei näegi sind enam.”

„Nojah. Jube kiire on olnud, tead isegi, kogu see kool ja muu värk.”

„Ma mõtlesin seda tõsiselt, mis ma ennist ütlesin.” Ta pigistab autorooli. „Et ma olen tänulik.”

(O’Callaghanide maja. Puhastusvahendi lõhn. Dymphna naeratab, kui ulatan talle neerumustriga pearätiku, mille ma talle Dunnesist ostsin.)

„Jäta nüüd, Conor, see on tühiasi.”

(Istun Conori voodil, vaatan „Uudisteankru” plakatit, mille ta on oma seinale kleepinud. Ta hakkab nutma. Ma ei tea, mida teha. Sa oled suur poiss, tavatses isa Bryanile öelda. Jäta järele. Panen käe talle ümber, toetan pea vastu tema pead.)

„Minu jaoks see polnud tühiasi,” ütleb ta. (Ta pöörab pead, nii et tema hingeõhk vastu mu põske puutub. Ja ma tunnen, kuidas miski hakkab mu sisemuses sulama, miski, mida tuleb kindlasti kontrolli all hoida.) „Ma tahaksin, et sa ....”

„Jah, aitäh,” katkestan ma teda hetkel, kui me oma elamukvartalisse sisse sõidame. Vaatan Kelleheride aknast sisse: Nina ja tema abikaasa Niall pikutavad diivanil, mõlemal veiniklaas käes. Kumbki klammerdub oma diivaninurka nagu kartes, et nende kehad võivad kogemata kombel kokku puutuda. Üks laps tuleb jooksuga tuppa. Üks käsi otsib kobades tüdruku pead, sasib tema lokke, aga kõik silmad püsivad kiivalt teleril. Lasen pilgul teistestki majadest üle käia, kõigis neis kordub seesama stseen, kõigis neis on iga tugitool ja pilk teleka poole pööratud.

Conor pargib auto oma isa Mercedese kõrvale ja veel enne, kui ta käsipidurit jõuab tõmmata, lükkan mina juba ukse lahti. Ta viskub mulle järele ja haarab mul randmest. „Sa ei oleks tohtinud naerda.”

„Millest sa räägid?”

„Enne. Kui Dylan Jamie kohta niimoodi ütles. Sa ei oleks tohtinud naerda.”

Näen aknast oma ema, pitsiga ääristatud roosa põll ees, ootamas, et isa koju tuleks.

Sa oled tohutult oma ema moodi.

„Püüa olla, Conor,” ütlen ma. „See oli ju ainult nali. Võta vabamalt, eks.”