Читать книгу Mäng tulega - Lucille Dane - Страница 5

KUID JEFFI ALATEADVUSESSE oli siiski midagi talletunud, sest pärast hulga aja möödumist, kui tundus, et kogu elu on pöördunud rahulikesse rööbastesse, hakkas Candy jälle märkama endale osutatavat erilist tähelepanu. Ei, jutt ei olnud kaugeltki mingitest intiimsetest märkustest, vaid Jeff, olles harjunud Candys nägema oma isiklikku abilist, hakkas oma õigusi kehtestama ka tema vaba aja suhtes.

Kõik algas kaks kuud tagasi. Candy märkas mõningat kummalisust Jeffi öeldud fraasides, kuid ei omistanud sellele mingit erilist tähendust. Seda kuni ülemöödunud teisipäevani, mil olukord selgines.

Candyl oli määratud kohtumine ja tööpäeva lõpus hakkas ta üsna tihti oma käekellale pilke heitma – see tegevus oli täiesti automaatne, sest kohtumiseni oli piisavalt aega. Siiski pööras Jeff sellele tähelepanu.

“Kuhu sa niimoodi kiirustad?” küsis mees Candyle üksisilmi alt üles vaadates, sest ta istus töölaua taga.

Candy asetas tema ette printeril trükitud lehekülgede näidiseid, mis järgmisesse numbrisse pidid minema, ega taibanudki alguses, millest jutt käib.

“Kiirustan?” kortsutas Candy arusaamatuses laupa ja vaatas laialilaotatud paberitele, seejärel Jeffile.

Mees kehitas õlgu.

“Sa ju muud ei teegi, kui jälgid kella.”

“Tõesti?”

Candy vaatas jälle kella.

“Palun väga,” naeratas Jeff. “Kas kiirustad kohtamisele?”

Candy tardus. Talle ei meeldinud Jeffi toon. Ta tabas mehe hääles mingi iroonia, mille alged olid arusaamatud.

“Kas ma ei tohi kohtamisele minna?” küsis Candy ettevaatlikult.

Jeff ainult turtsatas vastuseks. Sellisest käitumisest hämmingus olles vaatas Candy mõne hetke mehele otsa ja märkis siis:

“Tundub, et sulle ei meeldi, kuidas ma oma tööst vaba aega veedan.”

Jeff liigutas end aeglaselt tugitoolis.

“Mis mina siia puutun? Mis see minu asi on, millega sa vabal ajal tegeled?”

Ma ei saa millestki aru, vilksatas Candyl läbi pea. Mis Jeffiga täna lahti on, mis kärbes teda hammustas?

“Kui see sinu asi ei ole, miks sa siis seda vestlust alustasid?”

Jeff mõõtis teda pilguga.

“Oled minu kaastöötaja.”

Järgnes pisike paus, mille ajal Candy jõudis mõtelda: saan suurepäraselt aru, millest sa räägid!

Jeff jätkas:

“Mulle pakub rahuldust näha, et ootad kannatamatult tööpäeva lõppu. Et kiirustad nii väga toimetusest lahkuma.”

Küsimuse sellisest asetusest kergelt marru minnes tundis Candy kasvavat ärritust. Õnneks aitas kaine suhtumine toimuvasse varjata tõelisi tundeid.

“Ma ei tunne mingit kärsitust,” vaidles Candy võimalikult vaguralt vastu, “sul on tekkinud vale arusaam, sest märkasid, et ma pidevalt kella vaatan. Ma tegin seda automaatselt. Ise ei saanud ma sellest arugi.”

Veidi aega vaikinud, lisas ta:

“Kui arvad, et olen plaaninud lahkuda enne tööaja lõppu, siis võin kinnitada, et midagi niisugust ei ole mul mõtteski. Kohtumine on planeeritud hoopis hilisemale ajale.”

Järgmisel hetkel mõistis ta, et ei oleks tulnud kohtumist mainida. See ei olnud ilmselt parim mõte, sest Jeffi tuju läks sellest hoopis hullemaks, mitte paremaks. Kuid miks? Jumala pärast, miks küll?

Tugitooli seljatoele naaldudes ja ainiti Candyt vaadates trummeldas mees sõrmedega lauale.

“Ma ei teadnud, et jooksed kellegagi kohtama,” märkis mees nii kuivalt, et tema sõnad tundusid õhus keerlevat ja siis tasase kahinaga põrandale kukkuvat.

Hämmeldudes sellisest väljendist, vaikis Candy hetkeks.

“Jooksen?”

“Noh, käid…” vangutas Jeff kannatamatult pead, “või sõidad… Mis vahet seal on? Peamine on see, et sa kellegagi kokku saad.”

Candy kergitas kohmetunult kulmu ning vaatas seejärel hajameelselt aknast välja, nagu lootes taevas rippuvatelt valgetelt pilvedelt abi saada. Abi jäi tulemata ja Candy vaatas uuesti Jeffi poole.

“Ma ei mõista… Tundub, et meie vestlus ei vii kuhugi. Kas sa ei öelnud hetk tagasi, et sul on ükskõik, kuidas ma oma vaba aega veedan?”

Jeff nohises vihaselt.

“Absoluutselt ükskõik!”

“Milles siis asi?”

Tool mehe all nagises.

“Ma lihtsalt ei teadnud, et sul on noormees.”

Mul on neid jalaga segada, vilksatas Candy peas, vahel isegi kadestan inetuid tütarlapsi, kes vähemalt rahulikult elada saavad.

“Mis siin nii erilist on?” mühatas Candy.

“Midagi,” lõikas Jeff, “ma ei teadnud seda ja kõik.”

“Aga…” Candy limpsis ärritatult huuli, “sa ei tea minust paljutki!”

Loomulikult mõistis ta, et Jeffiga ei tasu sellisel toonil vestelda, sest mees võib pidada seda jultumuseks.

Jeff on ju ikkagi ülemus ja tema mehe alluv. Tema elu oli juba kord niimoodi välja kujunenud, et esialgu poisid ja seejärel mehed pugesid tema ees, nagu muide iga teise ilusa naise ees. Sellepärast ta oligi harjunud end olukorra peremehena tundma.

Praegune olukord selleks niisugust vabadust ei andnud. Vaatamata ajakirja toimetuses valitsevale demokraatlikule õhkkonnale tuli sellegipoolest mingit subordinatsiooni järgida, vastasel korral ei oleks olnud mingeid väljavaateid tõusule karjääriredelil, millele Candy väga lootis.

Just nagu tema mõtteid lugedes ütles Jeff ärritatult:

“Õige, tean sinust vähe. Kuigi mulle on teada, et töötad minu juures ja seetõttu paluksin sul minuga viisakam olla.”

Candy hammustas huulde. Hingesügavuses oli ta Jeffiga nõus, kuid küsimusi, mida mees esitas, luges ta sekkumiseks oma isiklikku ellu.

“Hästi, olgu nagu ütled!”

Õhku täitis vaikus. Jeff istus süngelt nagu äikesepilv ega vaadanud Candyle otsagi. Pausi venides haaras mees esimese ettejuhtuva artikli ja hakkas lugema. Intsidenti lõppenuks lugedes ohkas Candy kergendatult. Kuid samal hetkel küsis Jeff torisedes:

“Tähendab, on sul siis austaja või ei?”

Hakkab jälle pihta, mõtles Candy kibestunult. Miks ta mind niimoodi tüütab? Huvitav, milleks tal seda vaja on?

Tuletades meelde lubadust viisakuse piiridesse jääda, vastas ta tagasihoidlikult:

“Mul on palju austajaid.”

See oli tõsi, kuid Jeff ei leppinud sellise vastusega.

“Ära keeruta! Tead suurepäraselt, mida ma silmas pean!”

Ära keeruta! Candy pööritas hämmeldunult silmi. Mis see siis on? Kas mees armukadetseb või? Ei saa olla, absurd…

Pead uhkelt selga heites ütles Candy:

“Sa räägid nagu mees või peigmees, hoopiski mitte nagu ülemus.”

Oh, seda ei oleks küll olnud vaja meelde tuletada, vilksatas tal läbi pea, kuid oli juba hilja. Kõigile on teada, et öeldut tagasi võtta ei saa.

“Lollus!” plahvatas Jeff. “Just nagu ülemus! Nõuan sinult vastust.”

“Aga miks?” hüüatas Candy. “Sind ei peaks huvitama, kas mul on meesterahvas või mitte. See ei puutu ju töösse!”

“Ja kuidas veel puutub, kullake!”

Pärast sellist avaldust kaotas Candy hetkeks kõnevõime, kuid sai selle kiiresti tagasi.

“Ehk olen andetu juhmard, kuid anna andeks, ma ei mõista. Selgita palun, mil kombel minu kohtumised tööd mõjutavad?”

“Kuidas mõjutavad?” röögatas Jeff. “Kuidas mõjutavad…”

Mehe silmis vilksatas kimbatus, ta nagu mõistis, et ei oska teemat edasi arendada.

“Väga lihtsalt! Sinu kohtamised juhivad sinu tähelepanu tööst eemale.”

Candy silmad välgatasid.

“Kuid kõik see toimub ju väljaspool tööaega!”

“Loomulikult! See veel puudus, et sa toimetusest oma austajate juurde jookseksid. Kuid häda on selles, et isegi töö ajal sa ainult uneled oma noormehest. Kontrollid kogu aeg, kui kaugel on tööpäeva lõpp.”

Unelen oma noormehest?! muheles Candy endamisi.

Ehk peaksin talle ütlema, kellega ma kokku saan? Kuigi milleks? Las mõtleb, mida tahab! Lõppude lõpuks, mis see minu asi on?

Candy heitis jällegi automaatselt pilgu kellale.

“Noh, näed, palun väga!” karjatas Jeff. “Mida ma rääkisin?”

“Mida?”

“Sa vaatasid jälle kella!”

“Millal ma…”

Candy ei jõudnud lauset lõpetadagi, kui Jeff jätkas:

“Millal? Paar sekundit tagasi.”

“Ei ole nii! Ma olen veel terve mõistuse ja hea mäluga, sellepärast ei tasu mulle seda kaela määrida, mida ei ole olnud.”

Jeff raputas irooniliselt pead.

“Eh sind küll! Hea mäluga, ütled sa.”

Mõne hetke vaatas Candy nõutult meest.

On tal tõepoolest õigus? Tundub, et ise seda soovimata, oma alateadliku tegevusega annan talle kõik trumbid kätte, käis mõte läbi Candy pea. Aga isegi siis ei tohiks Jeff hakata minu isiklikku elu kamandama.

“Minu tänane kohtumine tööd ei ohusta!” poetas Candy kuivalt.

Jeffi huuled kooldusid sarkastiliseks muigeks.

“Ei ohusta, küll aga segab kaunikesti.”

Candy süttis, kuid tal jätkus arukust keelel keerlevat teravust mitte välja paisata. Tuleb märkida, et Jeff hindas seda. Jälgides pingsalt muutusi Candy näol, ootas ta pisut. Kui vastust ei järgnenud, hakkas ta ise hoopis rahulikumalt rääkima:

“Khm… Olgu, tuleme tööasjade juurde tagasi. Millise rubriigi juurde see artikkel kuulub?”

Nad keskendusid jooksvatele küsimustele. Seejärel käis Candy Jeffi palvel reklaamiosakonnas, võttis sealt mõned paberid ja viis need sekretäri kätte, et see andmed arvutisse sisestaks. Danny vaatas Candyt kaastundega.

“Kas said šefilt peapesu?”

Tütarlaps kehitas õlgu.

“Ma ei saa aru, mis talle pähe lõi. Varem pole ta pisiasjade kallal norinud, nüüd aga kargas sellepärast mulle turja, et ma liiga sageli kella vaatan.”

“Päriselt ka?” oli Danny siiralt imestunud. “Tõepoolest naljakas. Põikpäisust ei ole ma Jeffi juures veel täheldanud.”

“Teda ärritas, et ma võiksin nagu tööpäeva lõppu oodata,” selgitas Candy ning samas vaatas ta jälle kella. Seekord täiesti teadlikult.

Danny tegi sama ja hüüatas:

“Ohoo, aeg on koju minna!”

Samal momendil avanes uks, mis lahutas kabinetti vastuvõturuumist, ja lävele ilmus Jeff.

Loomulikult kuulis ta viimast lauset ja seda teadvustades oli Candy õnnelik, et tema seda ei ütelnud.

Tundus, et Jeff kavatses midagi ütelda, anda mingi korralduse ning oli selleks isegi juba suu avanud, kuid Danny hüüatus pani ta meelt muutma. Selle asemel lausus ta hoopis:

“Ah et aeg on koju minna? Mis siis ikka, soovin meeldivat ajaveetmist!”

Mehe toon oli irooniline, pilk suunatud Candyle.

“Aitäh!” pobises tütarlaps.

Ta lahkus kiiresti vastuvõturuumist ning ebameeldivuste vältimiseks püüdis mitte kohata Jeffi pilku.

Kas ta tõepoolest armukadetseb? käis Candyl läbi pea. Huvitav, millest see võib tingitud olla ja miks just praegu, kui olen juba umbes aasta siin töötanud?

Pärast hetkelist järelemõtlemist tuli Candy järeldusele, et mingit armukadedust ei ole ega saagi olla. Miks peaks Jeff teda armukadetsema, kui tal on tüdrukuid jalaga segada? Ta ei jõua veel ühestki lahku minna, kui juba uus välja ilmub. Nendevaheline suhe on ammu kindlaks määratud, nii et ei ole mõtet alusetuid oletusi teha. Mis puudutab ootamatut raevupurset, siis on ka sellel ilmselt selgitus olemas, kuid tema ei tea seda. Eks ole ju ennegi ette tulnud, et ülemus oma raevu, mille on tinginud mingid kõrvalised tegurid, alluvatele välja valab. Kui see nii on, siis miks selle üle pead murda?