Читать книгу Kutsutud külalised - Lucy Foley - Страница 6

Tuled kustuvad.

Ainsa hetkega võtab maad pimedus. Bänd lõpetab mängimise. Telgis viibivad pulmakülalised kiljuvad ja klammerduvad üksteise külge. Laual põlevad küünlad üksnes suurendavad segadust, tekitades puldanseintele vonklevaid varje. On võimatu näha, kus keegi on, või kuulda, mida ütleb: raevukalt ulguv tuul summutab külaliste hääled.

Väljas märatseb torm. See kriiskab nende ümber, rapsib telki. Iga iiling paneb konstruktsiooni metalli valju ägamise saatel koolduma ja vappuma, külalised otsivad ehmunult varju. Uksi koos hoidnud paelad on lahti tulnud ja laperdavad sissepääsu ees. Ukseava valgustavate tõrvikute leegid võbelevad.

See torm mõjub kuidagi isiklikult. Tundub, nagu oleks see kogu oma raevu säästnud just nende jaoks.

Elekter ei läinud esimest korda ära. Kuid eelmise katkestuse ajal süttisid tuled kiiresti uuesti. Külalised jätkasid kärmesti tantsimist, joomist, tablettide libistamist, keppimist, söömist, naermist ... ja unustasid, et midagi üldse juhtunud oli.

Kui kaua see katkestus seekord kestnud on? Pimeduses on sellest raske sotti saada. Mõne minuti? Viisteist? Kakskümmend?

Nad hakkavad hirmu tundma. See pimedus mõjub kuidagi kurjakuulutava, pinevana. Otsekui selle varjus toimuks midagi.

Viimaks süttivad pirnid vilkudes taas. Külalised hõiskavad ja juubeldavad. Nüüd tekitab see, millisena valgus nad leiab, piinlikkust: maadligi vajununa, otsekui rünnakut tõrjuma valmistudes. Nad pööravad selle naljaks. Neil õnnestub end peaaegu veenda, et tegelikult nad ju ei kartnudki.

Stseen, mille valgus kolmest omavahel ühendatud telgist koosnevas varjualuses nüüd taas nähtavaks muudab, peaks sümboliseerima pidutsemist, kuid mõjub pigem laastamistööna. Peamises, söögisaalina kasutatud osas, katavad laminaadist põrandakatet veinipritsmed, valge laudlina kangasse imbub veripunane plärakas. Igal võimalikult pinnal seisavad tunnistähena tooste täis õhtust šampanjapudelite rühmad. Laudlinaserva alt piilub välja üksildane hõbedane sandaal.

Iiri bänd hakkab tantsutelgis taas mängima – sütitavat laulukest, mis peaks peomeeleolu tagasi tooma. Mitu külalist kiirustavad innukat kergendust tundes sinnapoole. Pilku maha suunates näeks tähelepanelikum vaatleja, et keegi paljasjalgseist pidulistest on klaasikildudele astunud ja laminaadile roostekarva plekiks kuivavad verised jalajäljed jätnud. Keegi ei pane seda tähele.

Teised külalised valguvad laiali ja kogunevad põhitelgi nurkadesse, meenutades sigaretisuitsust jäänud hämust moodustuvaid udukogusid. Neile on vastumeelne kohale jääda, kuid samasugust vastumeelsust tekitab mõte varjupaika pakkuvast telgist välja, märatseva tormi kätte astuda. Ja mitte keegi ei saa saarelt lahkuda. Veel mitte. Paadid saavad tulla alles tuule vaibudes.

Stseeni keskpunktis kõrgub hiiglaslik tort. See on suurema osa päevast terve ja täiuslikuna nende ees seisnud, suhkrumassist vormitud lehestik tulede all vedikuna sillerdamas. Kuid vaid mõni minut enne tulede kustumist kogunesid külalised ümber tordi selle pidulikku lõikamist tunnistama. Nüüd vahib selle sisemusest vastu sügavpunane biskviit.

Siis kostab väljast mingi uus heli. Seda võiks peaaegu tuuleks pidada. Kuid selle kõrgus ja valjus tõusevad seni, kuni eksida pole enam võimalik.

Külalised tarduvad. Nad vahivad üksteisele otsa. Ühekorraga tunnevad nad taas hirmu. Veel enam kui tulede kustudes. Kõik teavad, mida kuulevad. See on hirmukarje.