Читать книгу Itaallase Tuhkatriinupruut - Lucy Gordon - Страница 4

Tuba lõi välgusähvatuses valgeks. Pietro läks akna alla ja vaatas öhe.

Ta nautis tormi, eriti armastatud Veneetsias. Maru tormas mööda Suurt kanalit ülesvoolu ja pani ajaloolised hooned värisema. Neile, keda Veneetsia ilu paneb õhkama, võis Pietro öelda, et „tema“ Veneetsia pole armastuse ja romantiliste legendide linn, vaid pigem kohutava õeluse, reetlikkuse ja mõrva asupaik.

Kostis kõrvulukustav kärgatus, mis tundus neelavat nii Pietro kui ka kogu Bagnelli palee. See vaibus ja kuulda oli ainult vihmaladinat veel.

Pietro nägi ähmaselt paremal kõrgumas Rialto silda, mille suletud aknad põrnitsesid nagu pimeda silmad.

Mehe kõrvalt kostis vaikne niuksumine. Krahv sirutas käe ja sügas suure krantsi pead.

„Pole midagi, Toni,“ ütles ta. „See oli kõigest hääl.“

Kuid Pietro jättis käe koera karmidesse karvadesse, teades, et ta sõbral on puue, mis teeb ta närviliseks. Toni surus end mehe vastu.

Toas oli taas pime ja Pietro nägi aknaklaasil oma peegelpilti. Tundus, nagu näeks ta viirastust. Tema viirastuslikku elu arvestades polnudki see ehk nii vale.

Hoolimata kolmekorruselise hoone paksudest kivimüüridest tundus Pietrole ümbrus ebamaine. Ometi oli üks Veneetsia kaunemaid hooneid, Bagnelli palee, olnud kuus sajandit Bagnelli krahvisuguvõsa kodu.

Aastate jooksul oli majas viibinud palju kuulsusi ning koridorides liikusid sajad teenrid. Uhketes ruumides näitasid aadlikud ja daamid oma hunnituid rõivaid.

Nüüd oli see kõik möödanik. Praegu elas palees ainult krahv Pietro Bagnelli, kellel polnud naist, lapsi ega ühtki lähedast. Peale tema oli palees kõigest kaks teenijat ja neist talle piisas.

Pietro ei kutsunud kunagi külalisi ja elas mõnes palee nurgatoas üksildast elu, seltsiks ainult Toni. Isegi talle tundus ta elu ebamaine, eriti talvel. Praegu oli kell alles üheksa, kuid väljas juba kottpime ja torm oli kõik ulu alla ajanud.

Pietro astus teise akna juurde, kust avanes vaade Suurele kanalile ja paleega külgnevale kitsale kõrvaltänavale.

Koos mehega liikus tema peegelpilt. Aknaklaasilt paistis kõhn, selgelt piiritletud joontega nägu, tundlikud huuled ja sügaval asetsevad silmad. See oli kibestunud ja kaitsevalmis nägu, justkui vangikongist väljavaatavate silmadega. Krahv oli kolmekümne nelja aastane, kuid temast õhkuv ettevaatlikkus näitas teda vanemana.

Pietrole järgnenud Toni muutus äkki rahutuks. Koer oli nii suur, et ulatus vabalt aknast välja vaatama. Tundus, et loom nägi väljas midagi, mis sundis teda peremehele lähemale nihkuma ja tema tähelepanu püüdlema.

„Seal pole midagi,“ ütles Pietro. „Sul on elav kujutlusvõime. Dio mio!“

Pimedust lõhestas uus välk. See oli eelmisest eredam ja valgustas hetkeks kogu ümbrust. Krahv hüüatas. Talle tundus, et nägi kedagi kõrvaltänaval seismas.

„Nüüd kujutan ka mina asju ette,“ pomises mees. „Pean selle lõpetama.“

Aga krahv jäi akna alla seisma ja puuris pilguga pimedust. Viimaks lõi taas välku. Hetkeks nägi mees kõrvaltänaval noort naist. Tolle märjad juuksed kleepusid pea ligi ja riietest voolasid veenired. Siis neelas pimedus ta taas.

Pietro kortsutas kulmu, avas akna ja kiikas kõrvaltänavale. Ta oli peaaegu veendunud, et oli naist endale ette kujutanud. Aga äkki tuli kuu pilve tagant välja ja krahv nägi teda taas.

Naine seisis liikumatult, vaatas üles akna poole ning oli ilmselgelt segaduses.

Pietro kummardus aknast välja ja hüüdis: „Ciao!“

Naine ei teinud ainsatki liigutust ega vastanud.

„Ciao!“ hüüdis krahv uuesti ja jätkas itaalia keeles: „Oodake, tulen alla.“

Pietro vihkas häirimist, kuid ta ei saanud läbimärga naist välja külmetama jätta. Mees läks trepist alla ja avas raske kõrvalukse.

Krahv arvas, et naine kiirustab kohe majja, kuid too seisis liikumatult samal kohal, kus mees teda viimati oli näinud. Pietro tõmbas tseremoonitsemata naise ulualla. Mees oli küll nõuks võtnud naise tormi käest päästa, kuid olgu ta neetud, kui ta tolle pärast end läbimärjaks leotab.

Pietro võttis naise kohvri, haaras tollel käsivarrest ja vedas ta ülakorrusele oma ruumidesse. Seal vajus naine suletud silmadega diivanile. Nähtavasti ta minestas.

„Mio dio!“ kordas Pietro pominal, nähes, millise sundseisu ees ta seisab.

Naise märjad riided tuli võimalikult kiiresti kuivade vastu vahetada, kuid isegi teadvusetu naise lahtiriietamine ei meeldinud Pietrole põrmugi. Teisalt ei saanud ta ka riskida, et naine saab kopsupõletiku. Krahvi majapidajanna ei ööbinud täna palees. Ta peab üksi kõik vajaliku ära tegema.

Krahv ruttas vannituppa ning haaras käigult puhta hommikumantli ja suure saunalina. Naisel oli seljas õhuke mantel. See oli läbimärg. Mantlit ära võtta oli lihtne, kuid Pietro teadis, et peab naisel ka kleidi seljast võtma. Mees tegutses kiiresti ja palus jumalat, et naine ei tuleks teadvusele, enne kui ta on lõpetanud. Krahvi kergenduseks ei paistnud naine maailmast mõhkugi taipavat.

Pannud naisele siivsa hommikumantli selga, hõõrus Pietro saunalinaga senikaua tema pead, kuni tolle juuksed jäid ainult kergelt niiskeks. Seejärel tõi mees mõned tekid, pani naise diivanile pikali ja laotas tekid talle peale.

Pagan võtaks, mis naisega oli juhtunud? Miks viibis ta öösel tormiga väljas ja lõpetas ihualasti võhivõõra käte vahel? Pietro oli püüdnud naise keha mitte vaadata, kuid oli tajunud, et too on liiga habras, justkui oleks lühikese ajaga palju kaalust alla võtnud.

„Tule juba teadvusele,“ anus Pietro.

Kui naine end ei liigutanud, haaras krahvi meeleheide. Mees võttis kapist napsiklaasi ja karahvini, kallas klaasi veidi brändit, upitas naise istukile ja surus klaasi talle huulile. Vedelik voolas maha, kuid osa märjukest läks siiski külalise kurgust alla. Naine võpatas ja avas silmad.

„See on hea,“ ütles Pietro. „Joo nüüd klaas tühjaks.“

Krahv ei jätnud naisele valikuvõimalust ja hoidis klaasi senikaua tema suul, kuni too oli selle tühjaks joonud.

„Kes sa oled?“ küsis Pietro itaalia keeles. „Kuidas sa siia sattusid?“

„Palun vabandust,“ sosistas naine inglise keeles.

Pietro läks inglise keelele üle ja ütles: „Sel pole tähtsust. Pead sööma ja puhkama.“

Kuid naine polnud mitte ainult näljas ja nõrkenud. Näis, et ta on hulluks minemas. Kui naine hakkas mõttetuid sõnu pomisema, oli krahv selles kindel.

„Ma poleks pidanud tulema... Teadsin, et see on viga, aga mul ei jäänud muud üle. Ta on ainus, kes saab mulle öelda... Aga võib-olla polegi sel mingit tähtsust. Aga ma pean teadma. Ma ei suuda kauem teadmatust taluda.“

„Sinjoriina...“

„Kas sa tead, mis tunne see on? Murdes pidevalt pead, teades, et pole kedagi, kes saaks sind aidata ning kartes, et pead surmani mineviku varjudes elama?“

Pietro pigistas ise seda märkamata naise õlgu.

„Jah,“ ohkas ta. „Tean, mis tunne see on.“

„Sellele ei tule kunagi lõppu, eks?“

„Jah,“ ütles mees mornilt, „see ei lõpe iial.“

Tundes endast üle uhtuvat südamevalu lainet, sulges Pietro silmad. Ta oli arvanud, et on õppinud oma kannatustega toime tulema, kuid naine oli need taas äratanud. Selgus, et naine eksleb temaga samas kõrbes. Pietro tajus tema kohalolekut. Külaline ei pööranud temalt pilku. Üks üksildane hing oli kohanud teist samasugust.

„Mida teha?“ küsis naine.

„Ma ei tea,“ vastas Pietro. „Ma pole seda kunagi teadnud.“

Naise pilgust paistis lootusetus ja saatusega alistumine.

„Kuidas sa siia sattusid?“ küsis krahv.

Naine vaatas ringi. „Siia?“

„Oled Veneetsias. Leidsin su tänavalt üles vaatamas.“

„Ma ei mäleta.“

„Olgu, hiljem räägid.“

Pietro läks kööki. Kui ta mõne minuti pärast naasis, leidis ta naise imestunult oma välimust uurimas.

„Võtsin sul riided seljast,“ ütles mees kähku. „Need olid läbimärjad. Kuid vannun, et ma ei... tead küll...“

Pietro täielikuks üllatuseks naine naeratas.

„Tean,“ ütles ta.

„Sa siis usud mind?“

„Jah, usun. Tänan.“

„Tule, istu laua taha.“

Kui naine valguse kätte astus, tundus Pietrole, et temas on midagi tuttavlikku, aga ilmselt ta eksis. Kahtlemata pole nad varem kohtunud.

Krahv kiirustas tooli juurde, tõmbas selle lauast eemale ja küsis: „Millal sa viimati sõid?“

„Ma ei tea. Jätsin hommikusöögi vahele, sest hakkasin hiljaks jääma ja pidin kiirustama. Lennujaamas või lennukis söömiseks olin liiga pabinas. Maandumise ajal tormas hullusti. Olin nii hirmul, et istusin tund aega lennujaamas.“

„Kas sa hotellis ei söönud? Tean, et hotellikohta on raske saada, sest praegusel aastaajal on paljud öömajad suletud.“

„Ei, tulin otsejoones siia.“

„Bagnelli palee juurde? Miks?“

„Arvasin, et Gino on siin.“

„Kas mõtled Gino Falzit?“

Naine lõi näost särama. „Sa tunned teda?“

„Jah, isegi väga hästi, aga...“

„Kas ta elab endiselt siin? Kas ta on ka praegu siin?“

„Ei,“ sõnas Pietro aeglaselt.

Ta oli valvsaks muutunud ja ootas edasist ärevalt.

Gino ema oli olnud Bagnellide kokk ja elanud pojaga palees. Hoolimata kuueaastasest vanusevahest olid Pietro ja Gino sõbrunenud. Gino oli muretu ja meeldiv kaaslane ning pakkus vanemale ja tõsisemale Pietrole hädavajalikku meelelahutust.

„Peaksid rohkem naerma,“ oli Gino teda sageli nokkinud. „Tule, lähme lõbutsema.“

Pietro oli naernud ning järgnenud oma hukkaläinud sõbrale tolle järjekordsesse pöörasesse ettevõtmisse, millest tal tavaliselt tuli hiljem too välja aidata. Gino oli tuulepea. Seetõttu oli tal vanemaks saades raske töökohta pidada. Lõpuks jäi Gino paigale Pietro turismifirmasse, kus ta oma sarmiga tegi klientide hulgas puhta töö.

Gino armastas riski ning käis tihti lubatud ja lubamatut käitumist eraldaval kitsal piiril. Pietro teadis, et Gino armastas tüdrukutele muljet avaldada väitega, et ta pärineb aristokraatsest Bagnellide suguvõsast. Kuigi Pietro mõistis sõbra teguviisi hukka, ei võtnud ta selles suhtes midagi ette. Ginole pakkus see aga lõbu.

Nüüd hakkas Pietro aga muretsema, et sel korral oli Gino nali viinud tragöödiani.

„Kas oskad öelda, kus ta on?“ küsis naine.

„Ta on praegu reisil. Ta töötab minu turismifirmas ja otsib uusi sihtkohti.“

„Kas ta tuleb varsti tagasi?“ küsis naine innukalt. Pietro tundis talle kaasa ja ta süda läks raskeks.

„Ei, see on pikk reis. Ta otsib kohti, kuhu võiks turismireise teha.“

„Ah nii,“ ütles naine ja ohkas vaikselt.

„Kas olete Ginoga head tuttavad?“

Naine vaikis. Pietrole jäi mulje, et ta ei kuulnud küsimust. Viimaks raputas naine pead.

„Ei,“ ütles naine. „Ta ei tunne mind. Mind ei tunne keegi. Ma isegi ei tunne ennast ega ka kedagi teist. Tean, kes ma olin, enne kui...“

„Enne kui?“ küsis Pietro hellalt. „Millal see oli?“

„Umbes aasta või veidi rohkem tagasi. Mul on kusagile kuupäev üles märgitud...“ Pietro murelikku ilmet nähes naine naeratas. Veidral kombel oli see võluv. „Minu jutust jääb mulje, et olen segane, eks?“

„Ma ei pea sind kaugeltki segaseks,“ ütles krahv kindlalt.

„Siis sa eksid. Eelmise aasta, või peaaegu aasta, elasin hooldekodus. Praegu üritan maailma naasta, kuid see ei õnnestu mul kuigi hästi.“

„Kui nii, siis sul vedas. Leidsid turvalise koha ja sõbra,“ ütles Pietro.

„Kuidas saad sa mu sõber olla, kui sa ei tea isegi seda, kes ma olen? Kes ma aasta eest ka polnud, praegu olen keegi muu, ainult et ma ei tea, kes.“

„Vähemasti oma nime peaksid teadma, sest muidu poleks sa reisida saanud.“

„Minu nimi on Ruth Denver.“

Pietro pillas lusika käest. See kukkus klirinal põrandale. Pietro kirus oma kohmakust ja kummardus seda üles võtma rõõmus, et leidis ettekäände oma nägu varjata. Nii ei näinud Ruth vapustust, mida selle nime kuulmine temas oli tekitanud.

Kui Pietro end taas sirgu ajas, oli ta enesevalitsuse tagasi saanud ja ütles rahulikult: „Mina olen Pietro Bagnelli.“

„Gino nõbu?“ hüüatas Ruth. Naise silmad lõid särama. „Gino rääkis sageli sinust ja teie ühistest lapsepõlveaastatest.“

„Hommikul räägime edasi,“ tegi Pietro vestlusele järsu lõpu. „Pärast magamist tunned end paremini.“

Pietro muutus iga hetkega ärevamaks. Enne selle jutuajamise jätkamist vajas ta järelemõtlemisaega. Kui naine on tõepoolest see, kellena esines – ja krahvis süvenes veendumus, et Ruth ei valeta –, peab teda kohtlema ülima ettevaatusega.

„Sean sulle toa valmis,“ ütles Pietro. Lävel mees seisatas. „Ära siit kuhugi kao.“

Naine vaatas talle küsivalt otsa ja Pietro taipas, et räägib lollusi. Kuhu oli Ruthil minna? Aga mehel oli veider tunne, et kohe, kui ta naiselt pilgu pöörab, haihtub too õhku.

„Luban, et ma ei kao kuhugi,“ ütles Ruth. Kuigi naise olukord oli vilets, vilksatas ta silmis naer.

„Lihtsalt igaks juhuks... Toni, valva.“

Hiiglaslik krants läks Ruthi juurde ja pani pea naise sülle.

„Jääge nii, teie mõlemad, kuni ma tagasi tulen,“ ütles Pietro.

Kõrvaltoas oli diivanvoodi. Pea mõtetest paks, tegi Pietro selle üles. See polnud võimalik. Külaline ei saanud olla Ruth Denver.

Pietro naasis kõrvaltuppa ja avastas, et nii naine kui ka koer olid kuulekalt tema käsku järginud. Toni pea oli endiselt Ruthi süles. Naine silitas naeratades koera pead ning vaatas teda siira hoolivusega.

„Sinu tuba on valmis,“ ütles Pietro. „Proovi võimalikult kaua magada. Ma ei lase sind häirida.“

„Tänan,“ ütles Ruth vaikselt ja kadus kõrvaltuppa.

Niipea kui Pietro oli üksi jäänud, valas ta endale suure klaasi brändit. Ta polnud kunagi seda nii hädasti vajanud kui praegu.

Ta oli nagu puuga pähe saanud.

Esiotsa oli ta Ruthi pidanud üheks Gino mahajäetud pruudiks, kes pole kaotanud lootust teda tagasi võita. Seda oli ennegi juhtunud, kuid praegusel juhul oli põhjust teisiti arvata.

Pietro muutus seda murelikumaks, mida rohkem ta nende põhjuste peale mõtles.

Aasta eest oli Gino armunud turistist inglannasse. Pietrot polnud sel ajal Veneetsias. Tema naastes oli naine Inglismaale tagasi läinud, nii et nad polnud kohtunud.

Gino oli inglannast nii sisse võetud, et kavatses temaga abielluda. Pietro pulmakink pidi olema suurejooneline pulmapidu palees.

„Ma tahan selle täiuslikkuse kehastusega kohtuda,“ oli Pietro sõbrale öelnud. „Ta peab küll väga eriline naine olema, kui suutis sind veenda paikseks jääma.“

„Jah, tõepoolest on,“ oli Gino rõõmsalt kinnitanud. „Hakkad teda armastama.“

„Loodetavasti mitte,“ oli Pietro naljatanud. „Olen korralik abielumees.“

„Ega taha, et Lisetta sind pottide ja pannidega pilluks.“

„Ta ei teeks seda kunagi,“ oli Pietro vaikselt öelnud. „Ta ei mõtle muule kui mulle heameele valmistamisele.“

„Seda loodan minagi. Kujutan ette, kui rahul sa oled, kui teie poeg sünnib. Millal on tähtaeg?“

„Kuu aja pärast.“

„Teeme siis pulmad kohe pärast lapse sündi.“

Korraldati nii, et Gino sõitis Inglismaale firma asju ajama ja pidi naastes kihlatu enne pulmi näha tooma. Gino pidi vähemalt kaheks nädalaks tööasjus Inglismaale jääma, kuid viie päeva pärast oli veidralt kahvatu ja vaikne mees kodus tagasi. See oli tema puhul nii ebatavaline, et Pietro muutus ärevaks. Vastuseks tema murelikule pärimisele ütles Gino ainult, et pulmad jäävad ära ning et nad ei kohtu tolle inglannaga enam kunagi.

Pietrole ei meenunud, et Gino oleks tollele kunagi helistanud, aga mees võpatas iga telefonihelina peale. Kunagi polnud see aga tema endine kihlatu.

„Kas läksite tülli?“ küsis Pietro ettevaatlikult. „Kas jäid teise naisega flirtimisega vahele?“

„Kaugel sellest. Ta mõtles ringi.“

„Tema jättis sinu maha?“ küsis Pietro uskumatult. Midagi sellist polnud varem juhtunud.

„Täpselt. Ta jättis mu maha ja palus mul ta rahule jätta.“

Enne kui Pietro jõudis rohkem välja uurida, algas ta naisel enneaegne sünnitus. Ta suri sünnitusel, samuti nende poeg. Krahvil oli muulegi mõelda kui Gino probleemidele.

Kui Pietro mõtlemisvõime enam-vähem taastus, nägi ta, et Gino pole hingehaavast toibunud. Kaastundest saatis ta Gino komandeeringutele otsima firmale uusi reisisihtpunkte.

Aeg-ajalt oli Gino Veneetsiasse naastes veidi paremas tujus, aga alati oli ta esimene küsimus, kas Inglismaalt on midagi kuulda. Pietro taipas, et too noor naine oli Gino südame murdnud.

Naise nimi oli Ruth Denver.

„Aga see ei saa tema olla,“ pomises Pietro endamisi. „Ta ei näe üldsegi Ruthi moodi välja. Olen ta fotot näinud...“

Pietro otsis kapist fotoalbumi ja lehitses seda, kuni leidis soovitu. Enam kui aasta eest tehtud fotol embas nägus ja naeratav Gino noort naist. Ka naine naeratas ning Ginole otsa vaadates säras ta nägu õnnest. Pietro kummardus fotole lähemale. Jah, see oli Ruth Denver, kuid vaevu äratuntav.

Fotolt naeratas talle laialt ja enesekindlalt vastu tervisest pakatav vormikas tüdruk. Naise pikad tihedad juuksed olid lahti ja voogasid kosena õlgadele.

See eeterlik olend, kes oli täna õhtul tema majja tunginud, oli endise Ruthi vari. Naise juuksed olid lühikesed, soeng peaaegu poisilik, naeratus kadunud ning pilk kurb ja valvas. Mõni ime, et ta Ruthi kohe ära ei tundnud.

Mis oli juhtunud, et naine muutus hoopis teiseks inimeseks?

Ruth oli rampväsinud. Naise peas keerlesid mitmesugused kujutluspildid ja sulasid kokku. Ta viibis poolunes. Ikka ja jälle ilmus ta unenägudesse üks mees, haaras temast kinni ja viis ta ohutusse kohta. Väljas oli pime ja sadas vihma, nii et Ruth ei eristanud mehe näojooni. Ta tundis ainult, et mees on tugev ja otsusekindel.

Siis vihm lakkas. Ta lamas diivanil. Mees surus brändiklaasi talle huultele, sundides teda hellalt jooma. Ta ei teadnud, kes mees on, aga viimane kui üksikasi oli veidralt selge. Ta nägi nüüd selgelt mehe nägu. Näojooned olid kenad, kuid suu oli pingul. See tegi mehe mitu aastat vanemaks.

Mees tõusis ja läks teise tuppa. Ta liigutused olid nõtked, kuid valvsad. Tundus, et ta ootab rünnakut. Aga võib-olla valmistus ta hoopis ise ründama. Ruth tajus, et pealispinna all on mees plahvatamise äärel. See oli isegi ähvardavam kui mehe vaikne hääl.

Kujutluspilt võpatas ja haihtus, asendudes teisega. Aeg ja koht olid teised. Ruth naeratas. Ta oli taas õnnelik.

Gino vaatas talle armunult otsa ja naeratas. Ruth jumaldas mehe naeratust. Gino võttis tema käe ja silitas huultega tema sõrmi.

„Inimesed vaatavad,“ sosistas Ruth ja vaatas vilksamisi teiste õhtustajate poole.

„Las vaatavad,“ ütles Gino rõõmsalt. „Oh sind inglast, alati nii külm!“

„Mina? Külm?“

„Ei, sa pole seda kunagi, carissima. Oled minu unistuste naine ja ma armastan sind hullupööra.“

„Ütle seda Veneetsia murdes,“ palus Ruth. „Sa tead, et mulle meeldib see.“

„Te voja ben, te voja ben...“

Kas saab maailmas veel suuremat õnne olla? Tema nägus Gino oli Inglismaal, et viia ta Veneetsiasse, kus mehe perekond teda pikisilmi ootab. Peagi nad abielluvad ja hakkavad selles kenas linnas elama.

„Ka mina armastan sind,“ ütles Ruth. „Oh, Gino, kui õnnelikuks me saame!“

Kuid ilma vähimagi hoiatuseta võttis maad pimedus. Kõigepealt kadus Gino nägu, siis ka kõik muu. Äkki oli maailm valu täis. Gino oli kadunud.

Ruth nägi vilksamisi veel kujutluspilte, aga kõik need pärinesid varasemast ajast. Ta nägi Ginot tol päeval, kui nad Veneetsias esmakordselt kohtusid. Mehe rõõmsameelsus, huumorimeel ja üha suurenev imetlus tema vastu võitsid Ruthi südame. Ta oli hädas oma pagasiga. Gino tuli talle appi. Kuidagi juhtus, et päev lõppes ühise õhtuga. Gino oli keelitanud teda endast rääkima.

„Oskad nii paljusid keeli,“ ütles mees. „Prantsuse, saksa ja hispaania keelt, itaalia keelt aga paraku mitte. See on halb. Peaksid selle õppimisega viivitamatult algust tegema.“

„Aga kas ma tõesti vajan veel ühte võõrkeelt?“ küsis Ruth, ehkki tal midagi itaalia keele omandamise vastu ei olnud.

Mees vaatas talle paljutähendavalt otsa ja sõnas: „Mul on hea meel, et sa seda tänaseni ei osanud, sest muidu poleks me kohtunud. Praegu aga arvan, et peaksid selle ära õppima.“

Gino võttis Ruthile itaalia keele õpetamise südameasjaks ja tegi seda põhjalikult.

Järgnesid uued kujutluspildid. Ta oli lennujaamas ja jättis Ginoga hüvasti. Mees oli nii tundeline, et tal olid pisarad silmis. Järgnes telefonikõne, kus Gino teatas, et tuleb Inglismaale, nende kohtumine ja viimane koosveedetud õhtu...

„Oled mu unistuste naine ja armastan sind hullupööra. Te voja ben... te voja ben...“

„Te voja ben,“ sositas Ruth igatsevalt.

Ta nägi Gino nägu, aga see hakkas üha enam tuhmuma...

„Gino!“

Ruth karjus ning sirutas käed välja, püüdes meest meeleheitlikult kinni hoida.

„Tule tagasi,“ hüüdis ta meeleheitlikult. „Tule tagasi. Ära jäta mind maha.“

Siis tundis ta meest. Ruth ei näinud teda, aga tundis, et Gino on tema juurde tagasi tulnud ja embab teda.

„Kuhu sa kadusid?“ nuuksus Ruth. „Kartsin meeletult. Igatsesin sinu järele... Kus sa olid?“

Embus tugevnes ja Ruth kuulis, et mees sosistab talle kõrva rahustavaid sõnu.

„Pole midagi. Ole rahulik. Olen siin.“

„Ära jäta mind jälle maha.“

„Ma ei jäta sind maha, kuni sa mind vajad.“

„Kus sa olid?“ sosistas Ruth. „Igatsesin sind hullupööra.“

Ta sirutas end kergendustundega ning suudles kirglikult ikka ja jälle Gino nägu: tema laupa, põski ja huuli. Tema üllatuseks ei suudelnud mees teda vastu, kuid vähemasti oli ta seal.

“Te voja ben,“ sosistas Ruth. „Te voja ben.“

„Heida pikali,“ sõnas mees hellalt ja lükkas ta padjale. „Oled turvalises kohas.“

Ruth tundis endiselt mehe käsi. Nende tugevus rahustas teda. Naise hirm taandus. Pärast kõiki neid õudusunenägusid ja peamurdmist oli Gino tagasi tulnud ja võttis ta avasüli vastu.

„Jää nüüd magama,“ sosistas mees. “Hommikuks saab kõik korda.“

Kuid mingi vastik tunne, mis polnud pärast kõiki neid kannatuskuid kadunud, sundis Ruthi silmad avama.

Tema voodiäärel istuv mees hoidis tal käest kinni. Kuigi toas oli nii hämar, et silm meest vaevalt seletas, teadis Ruth, et too pole Gino.