Jutud. Ojamölder ja tema minia

Оглавление

Lydia Koidula. Jutud. Ojamölder ja tema minia

I. Kus lugeja Ojaveskit ja veskirahvast tundma saab

II. Üks külakäik

III. Pühade laupäev Ojaveskil

IV. Kaks head sõpra peavad üht head nõu

V. Mis mõtted sõda Ojaveskile, Männiku külasse ja Sutlepa peresse tõi

VI. Kuidas Punapardi käsi Venemaal ja Kirja-Tiitsukäsi kosjas käisid

VII. Taevataadi nuhtlusevits

VIII. Üks truu süda

IX. Vana on möödas – vaata, kõik on uueks läinud

Отрывок из книги

Kui õnn ja südamerahu ikka seal elaks, kus täis rahakotid ja rasvased põllud-maad leitakse, siis oleks vana Andres Trimm ehk Ojamölder — kuidas rahvas teda ta veski järele hüüdsid — vist kõige õnnelikum mees Männiku külas olnud. Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks, ja et raudlaegas voodi all magamisekambris telliskive täis ep olnud — selle peale oleks ma kihla vedanud; sest Ojamöldril oli «nodi», seda teadis igamees Männiku külas.

Õnne ja südamerahuga on aga üsna ise lugu, ja targad inimesed ütlevad, et mõlemad palju sagedamini madala õlgkatuse alla kui kõrgesse kivimajasse aset pidavat tegema.

.....

Liisa, Ojamöldri perenaine, oli mõistlik, helde ja tasane naisterahvas, kes vaevalt tänini isa ning poja vahel rahu oli pidanud. Aga ta nägi selgesti, et asi kauaks enam nõnda ei võiks tüürida; sest Andrese viha poja vastu süttis päev-päevalt enam põlema, ja hiljuti alles oli ta ähvardanud Jakobit majast välja ajada, kui ta seda paljast kirikurotti maha ei jätaks. — Ja Andres oli mees oma sõna tõeks tegema, sest toredamat ja kõrkjamat meest kui Ojamölder ep olnud kahekümne versta pealt ümberringi leida.

Vaesel emal kippus süda lõhki minema igavese tüli ja riiu üle, mis õhtu hilja peremehega maha heitis, hommiku vara temaga üles ärkas ja päev üle kortsus kulmul ja hapude sõnadega, urisedes ja nurisedes toas ja väljas ümber luuris. Pealegi tundis Liisa oma poja südamevalu isa tahtmise üle, sest ta oma lugu noores põlves oli karvapealt seesama olnud. Mitte ta oma süda, vaid õndsa isa tahtmine oli ta Ojamöldri naiseks pannud; ta ise oli ammu ühe teise valitsenud. Raske südamega oli ta viimaks isa sõna kuulnud. — Ojamölder oma toreda meelega ep olnud teda iial see-eest tänanud ja vaatas ka nüüd jälle võõrsilmi oma abikaasa peale: kas ta ehk Jakobi nõus ep oleks? Et seepärast Liisal kuldsed päevad ep olnud, mõistab igaüks isegi.

.....