Читать книгу Saaremaa onupoeg - Lydia Koidula - Страница 4

H a n s: Tere, kallis Miinakene!

M i i n a (kohkudes): Tule, jumal, – appi!

H a n s: Ohoh! Ära kohku, laps, mina olen.

M i i n a: Ah – Hans! Mis sa hullad!

H a n s: Ma usun, linnupoeg, sa laulad nii udukarvalisi lauseid, et meie surnumatja süda sees pealt kuulates hüppama lööks! Miinakene, sinul näitab pea enneaegu pääsukesi täis olevat – enne meie pulmi juba, nii aegsasti! Mine ikka!

M i i n a: Sinul hea naerda! Kui ma m e i e pulmani ootan, siis jäävad pääsukesed viimsepäevani tulemata! Eks sa tea ju, keda ma pean –

H a n s: „Pean“? Kas sa „p e a d“ juba jälle? Sind oma „pidamisega“! See on see rumalam sõna, mida mina maailmas tunnen: „Sina pead!“ Vaevalt oleme mähkmeis, siis hakatakse meile juba ette lugema, mis meie kõik p e a m e ja p e a k s i m e, ja kui viimati suure hoole ja mure varal vanker pori sisse on sattunud, siis katsugem ise, kuidas jälle välja upitame – võtkem siis jõudu veest või toogem tuulest! Selle eest, kallis laps, et sina p e a d, selle eest ma ülearu ei värise, – kui sa t a h a k s i d, kae, Miinakene, selle juures mu süda k ü l l nii rahule ei jääks! Aga, kanapoeg, ega sa ju ise ei taha, sellepär –