Читать книгу «Ma tulen tagasi». Tornero. Saga - М. Наталия Баранова - Страница 3

Siis, palju aastaid tagasi, kui ta ära sõitis ja ei ilmunud enam ka kuuldele, tädi kinnitas mulle – kui sa oled talle vajalik, – ta tuleb ise, – on vaja neiuna omada uhkust.Aga mina olen sedavõrd rumal ja kergeusklik, et miski ei suutnud välja tõugata minust mõtet, mis saatis mind pekseldes kusagil mu mõistuse tagahoovis: “Aga mis siis, kui ta ei saa?”

Katsed ise sõita ja selgitada, oli psühholoogiliselt, peenelt katkestatud momendil, kui ma juba peaaegu olin rongis. Noor inimene puhtas vene keeles (ilma ühegi vihjeta eesti aktsendile) lahke ja muretul häälel teatab mulle telefonis, et ta on Reinu sõber, et Rein on ikka veel haiglas, teises linnas, Tartus, ja üsna varsti tuleb koju. Heasüdamlik hääl “sõbralt” rahustas mind, ja ma otsustasin, et on mõistlikum oodata veel veidi, kui üldiselt, kõik on korras. Muidugi tädi teadis planeeritud sõidust…

Kuid need kaks Reinu kirja stambiga Tartu, mida ta saatis sellest samast haiglast 2 nädalat peale ärasõitu… Kaks kirja, igaüks neljale lehele kirjutatud – kuid tekstis ei mingit mõtet.

Siis ma lihtsalt ei saanud millestki aru. Hetkel ma mõtlen, et sellist kirja võis inimene kirjutada, olles kas narkootikumi all, või siis väga suure rahusti mõjus, noh, siis ta võis kaotada mõistuse… Või püüdis ta üle anda midagi sellist, mida ta ei saanud otsese tekstiga teha – Esmakordselt ma tahtsin uuesti lugeda neid kirju.

Kuidas aga saada vastuseid?