Читать книгу Liibanon 2011 - Madis Jürgen - Страница 4
ОглавлениеAASTA ENNE RÖÖVI, kevadel 2010 istub seemnefirma müügimees August Tillo oma kontoris ja vaatab aknast välja.
Ilm on ilus, päike sulatab, okstelt variseb lund. Jõuludest saadik on olnud ühtlaselt külm, ei sula, ei vihmasadu. Nüüd murrab märts jõuliselt sisse.
August viskab pilgu kellale, võtab telefoni ja valib numbri.
„No tere, Kalev!… Jajah, sellepärast helistangi, ei kannata enam passida nelja seina vahel… Muide, kas sa tead, mis oli 2009. aastal ameeriklaste hulgas turismimaa number kaks?... Vale! Liibanon!... Just! Ma poleks ka arvanud, ükspäev googeldasin – iidne idamaade arhitektuur, mäed… Ja veinid pidid neil täitsa joodavad olema… Just minu mõte! Jalgratastega… Ei, muidugi ei otsusta me seda telefoni otsas…“
Mürtsti kukub katuselt lumelatakas, autoalarm hakkab maja ees tööle. Vana hea maastikuratas, millega August on pool Eestit läbi matkanud, ootab keldris, igati tipp-topp, pumpa ainult kummid täis ja hüppa sadulasse.
NÄDAL ENNE RÖÖVI, 15.3.2011 sirutab kesköö ennast üle tuledesäras Beiruti. Äärelinnahotelli kiilaspäine peremees Ricky (“Nagu Ricky Martin!”) jagab seitsmele eestlasele toavõtmed kätte.
Ricky on elanud 17 aastat Ameerika linnas Bostonis – selle erakordse asjaolu toob ära isegi üle maailma levitatav Liibanoni reisijuht. Nagu ka selle, et hotellikülastaja käsutuses on satelliittelevisioon, föön ja vast remonditud vannitoad.
Ricky tõmbab traati naabrimehest kohvikupidajale siinsamas nurga taga. See on oma söögikoha küll juba kinni pannud, aga ajab ennast jalule, organiseerib veinid, söögid, mitut sorti lihakraami, leivad, kastmed, snäkid.
Esimest korda on jalgrattaseltskond ühise laua taga koos.
PRIIT RAISTIK (snd 1973) tuli Pariisi kaudu Amsterdamist, kus ta on tegutsenud juba aastaid ehituse ja renoveerimise alal. Kooliajal (Treffneri gümnaasium) käis Priit hoolega ujumas; nüüd liigutab vaid siis, kui aega on, aga kellel seda aega tänapäeval ikka on! Reisinädalatelt ootab, et saaks tunda ürgvana araabia õhustikku, rattasõit polegi siinjuures ehk see kõige esimene rõõm. Aga kui mõne kilo maha saaks, oleks see muidugi vägagi positiivne!
Ostis Amsterdamist hirmkalli ratta, mis erineb teiste poiste ratastest nagu Rolls Royce Volgast. Pariisi lennujaamast võttis ta kaasa viski single malt.
„Millal te viimati sellist asja saite?“
KALEV KÄOSAAR (snd 1974), Priidu pinginaaber ja sõber Treffneri aegadest, on Tartu ülikoolis õppinud juristiks ja praktiseerib patendivolinikuna. Tema oskab neid tammiseid ja täidlasi järelmaitseid hinnata, kuigi veinidest teab ta isegi rohkem.
Ostis uued bootsid, jope ja telefoni. Vaatas, et eelarve läheb juba lõhki, ja rattakotid laenas Veikko Täärilt.
MADIS PALUOJA (snd 1970), Kaleviga koos Tartu ülikoolis juurat õppinud (varem lõpetanud ka kehakultuuriteaduskonna), ärikonsultant. Otsustas viimasel minutil, et ikka tuleb. Äsja oli perre laps sündinud, aga naine ajas peale, et mine ja tuuluta ennast.
JAAN JAGOMÄGI (snd 1975), Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud, aga kaartide keskel üles kasvanud, Regio tootejuht, laotab kaardid laua peale laiali.
Jaan on google maps’is nii palju Liibanoni kohal edasi-tagasi tiirutanud, et siinsed mäed on tal silma ees nagu Tähtvere park või Kassitoome nõlvad. Jaan tutvustab marsruuti, mille ta kokku pani, ja lubab, et liiga raskeks matk ei kujune, kiirust taga ei aeta, ja viimasel päeval peaks olema mahti Beiruti turult kohalikku eksootikat kaasa varuda.
AUGUST TILLO (snd 1970), selle grupi ehk pühendunuim jalgrattur, ütleb, et jalgrattasõit ja autosõit erinevad teineteisest nagu 3D-film tavalisest filmist. Pluss veel lõhnad, mida kinos ei tunne. Augustiga pole lihtne sammu pidada, õhtuks on silme ees must, kui päevakese temaga koos maha väntad, räägivad need, kellel see kogemus olemas on.
ANDRE PUKK (snd 1977), Tartu ülikoolis õppinud, võib viskidest pikalt rääkida, või konjakitest. Aga ainult juhul, kui ta enne sõrme jao on ära joonud, muidu see mees palju ei räägi. Kui aga Andre ratta selga saab, siis vajutab seitsmest kõige valusamalt.
MARTIN METSPALU (snd 1977), Tartu ülikooli lõpetanud hambaarst, kunagine viievõistleja. Geenivaramu eestvedaja Andres Metspalu poeg. Ainuke, kellega kõik poisid veel tuttavad ei ole, ja kohtub paljudega esimest korda alles lennuväljal. Aga kujuneb mõnusaks kambameheks, kellel on nii hea jutt, et naera puruks.
Veinid on head, maitsekalt vürtsitatud toores liha lavaši sees suurepärane, ja Priidu viski muidugi ka, õhtu on meeleolukas, tundub, et kokku on saanud hea punt.
Kohe järgmisel päeval sõidetakse mööda Vahemere rannikut põhja poole, külastades vanimat püsivalt asustatud linna maailmas (Byblos) ja uhke vanalinnaga Tripolit.
Kolmandal päeval ületatakse Süüria piir, käiakse Krac de Chevaliers’is, sadamalinnas Tartusis, Hamāh`s ja Damaskuses. Ja siis tagasi Liibanoni.
MÕNI TUND ENNE RÖÖVI 23.3.2011 lõuna paiku puhub Damaskuse-Liibanoni teel nii metsik vastutuul, et seitsmemeheline rivi venib paar kilomeetrit pikaks. Ees rühivad Andre ja August. Vahepeal teevad pausi ja ootavad teisi järele.
Tõus saab võetud, algab laskumine, aga kergemaks see jalgratturite elu ei tee. Vastutuul on nii kõva, et oja erisuunaliste teede vahel voolaks justkui mäest üles otse vastu.
„See on rõve!“ Priidul on võhm väljas. „Mäest sain üles, ja mäest alla enam vändata ei jõua“. Aga kui jalgadest pole abi, aitab pea. Priit seisab, ratas käekõrval, hääletab mööduvatele veoautodele – ja säilitab kokkuvõttes kaaslastega võrdse tempo, kui ta autokastist lehvitades rõõmsalt mööda sõidab.
Kaleviga oli ju enne juttu, et teeme mõnusa rattasõidu, vaatame ringi, väiksed õlled, särgid-värgid… See siin on aga nagu koondise treeningkogunemine!
MÕNI MINUT ENNE RÖÖVI, 23.3.2011 KELL 16.25
möödub poisterivist veoauto – kohutav rüsa. Tee on kitsas, keegi tuleb vastu, rüsa paneb pidurit, rattad tõmbavad blokki.
Klirinal lendab jalgrataste kõrvale asfaldile pudel. Läheb Jaani rataste alt läbi, mingit viga tegemata, kumme lõhkumata.
Oli see ikka pudel?
Viskamist ei näinud keegi, aga klaasikillud on fakt, nagu ka see, et auto poolt ta tuli.
Või oli see mööduva veoauto esitule klaas? Priidule tundub, et pidurdamise ajal lendas esituli lihtsalt eest ära. Olgu pudel või esituli, peaasi, et mööda läks.
Kurjakuulutav on see Liibanon. Süürias olid tee ääres naeratavad näod, hüüti You welcome! Welcome! Welcome!, kutsuti maasikaid sööma ja teed jooma, siin ohustab su tervist mingi kummaline autologu…
Sõidetakse veel kilomeetrit paar.
RÖÖV TOIMUB 23.2.2011 kell 16.30.
Selja tagant tuleb must Mercedes, möödub Augustist, Priidust, Madisest ja Jaanist. Tõmbab paremale ja sõidab Kalevile ja Martinile riivamisi tagumisse rattasse.
Kalev paiskub koos rattaga kõrgele õhku ja maandub, selg ees, sügaval kraavis. Martin sirutab käe ette ja kukub ühekorraga kuklale, õlale ja käele.
Andre saab löögi autouksega. Esimesest korrast ei piisa, teine tou viib Andre tasakaalust välja ja ta lendab kraavi.
Tagumised poisid Jaan, Madis ja Priit pidurdavad, hüppavad ratastelt, kukuvad samuti.
Mercedes peatub poolviltu teepeenral. Uksed paiskuvad lahti, „Allahu akbar“ karjudes kargab välja kuus maskides meest, kalašnikovid laskevalmis.
„Down, down!“
Poisid viskuvad kraavikaldale kõhuli. August jääb püsti, arvates, et maas lamades pole enam võimalust dialoogiks.
„Äkki ajavad meid kellegagi segi?“ jõuab ta mõelda.
Täriseb automaat, kuulid puurivad maad jalge ees ja August viskub pikali.
„Siinsamas lasevadki maha!“ vilksab Kalevil läbi pea.
„Joodikud!“ arvab Priit. „Hakka veel raiskadega kaklema!“
„Hullud!“ mõtleb Andre.
Juba kamandatakse stand up! Augustil tõmmatakse käed selja taha kinni, ette sõidab valge kaubik, küljeuks lahti, jalgratturid lükatakse bussi.
„Down! Down! Pead nii alla, et aknast teid ei näeks!“ Ja buss kihutab minema.
Kõik see kestab umbkaudu minuti.
„Kas kõik on terved?“ küsib Madis bussis.
„Stop talking!“ käratatakse eestpoolt. Pead surutakse alla.
Priit saab kollases särgis paksult püssipäraga kuklasse.
Buss tormab hirmsa hooga, maskides mehed ei lõpeta karjumist.
„Allahu akbar! Allahu akbar!“
Mobiiltelefonid tuleb ära anda. August ei kuula sõna ja jätab telefoni taskusse. Ta ei saaks andagi, käed on seotud.
Priit tunneb, et keegi ta kõrval väriseb. Andre? Martin?
Ise ei oska Priit väga karta – olukord tundub liiga filmilik, et olla tõsi.
„Kas nii saabubki elule lõpp. Nad saavad endale mu 187 USDd ja hädise telefoni?“ mõtleb Madis.
„Kui ära oleks tahetud tappa, oleks seda juba tehtud,“ arutab August. „Järelikult tahavad raha. Terroristidega aga läbi ei räägita – see tähendab, et seisud on sitad: visatakse maa-alusesse punkrisse, või garaaži, või pannakse seina äärde.“
Enam-vähem kõik, mis elus tehtud ja millega rahule võib jääda, lendab Augustil bussis silme eest läbi.
Poeg Uku on üheksa ja pool aastat vana. August ise oli üksteist ja pool, kui isa ära suri.... „Kurat, lapsi ei saa isata jätta! Alla anda ei tohi!“
Jaan kujutab ette, kuidas väike Piibe kodus küsib, millal isa koju jõuab, ja Annika peab seletama, et ei jõuagi…
Teine mure on Jaanil, et kõik dokumendid, raha ja telefon jäid rattakotti. „Kui pääseme, kuidas ma ilma dokumentideta hakkama saan?“
„Lay down! Stop talking!“ röögib kollases särgis tüse vend (edaspidi Jäme). Ta on maski ära võtnud.
„Phones!“
Martin annab telefoni ära ja vaatab Jämeda fanaatilisse näkku.
Punased, hullunud silmad.
„Ärge talle otsa vaadake!“ sosistab Jaan.
„Džihaad, džihaad!“ karjub Jäme täiest kõrist, automaat käes. „Allahu akbar!!!“
„Mis kuradi pärast ma siia tulin!“ ahastab Martin.
Mõni päev tagasi, kui poisid olid Riia lennujaamas, helistati Martinile, et vanaema on surnud.
Päev enne ärasõitu käis Martin veel vanaema haiglas vaatamas. Viis talle Werneri kohviku porgandikooki, pani vanaemale lusikaga kooki suhu.
Nii kaua kui Martin mäletab, oli vanaema talle alati rääkinud, et „kunagi tuled sa mu matustele, oled mustas ülikonnas, viisakas ja väärikas“. Eluaeg on Martin kuulnud seda juttu.
Riias oli veel võimalik reisist loobuda ja Tartusse tagasi sõita. Martin helistas isale – ei vasta; helistas emale – ei vasta; helistas vennale – ei vasta, kõik Dubais konverentsil. Beirutis sai Martin isa telefoni otsa.
„Mis ma teen?“
„Jää ikka reisile!“
Isa meenutas, et kui tema vanaema suri, oli ta emaga Suhhumis ja jäi ka matusele minemata.
Nüüd istub Martin terroristide bussis, Andrel, Kalevil ja Madisel poolenisti süles.
Andre tunneb oma keha värisemas, aga selle värina vastu pole tal võimu. „Hullud! Viivad koopasse ja löövad maha!“
Ajapikku värin vaibub.
Andre palub lähedastele mõeldes, et neid igal juhul veel näha saaks.
Jaan tunneb ennast süüdi: „Vale valik sai tehtud, et teeremondi tõttu keerasime suure tee pealt ära. Võib-olla sellepärast see kõik juhtus?“
„Äärmuslased, kurat! Need viivad meid siiasamasse lagunenud farmi, tapavad maha, jätavad hunnikusse vedelema ja kogu lugu!“ Kalev kujutab seda pilti enesele üsna selgesti ette.
„Pärast teeb mingi pätijõuk avalduse, et võtab vastutuse tapmise eest, kindlustab oma autoriteeti.“
Aga poisid on seitsmekesi üksteise vastas, ja see leevendab pinget.
Pärast pooletunnist kihutamist keerab buss kolmekorruselise valge kandilise maja ette ja August tähendab: „Huh, vist jääme elama!“
ESIMESEL KORRUSEL trepi kõrval on väheldane esik, kivipõrandaga ruum, kuhu vangid istuma lükatakse.
Kollases särgis Jäme seisab trepil ja karjub, püstol käes.
„Do you know who we are? We are muslems!“
Suur vihkamine ja põlgus hoovab sellest mehest. Ütleb mingi nime ja küsib, kas see on tuttav.
Ei ole.
Kordab nime vähemalt kolm korda, minnes seejuures ise silmanähtavalt rohkem närvi.
Kui Jaan neljandat korda nime kuuleb, hakkab tal koitma – nimi, mida Jäme kordab, on Osama bin Laden!
„Jah, teame küll!“
Jäme rahuneb pisut, aga poisid tunnevad, et ega olukord enam palju sitemaks minna ei saa. Al-Qaedaga tahaks küll kõige vähem tegemist teha!
Keegi araablastest näitab Jämeda poole ja räägib Jaanile, et see on lugupeetud mees, Iraagi sõja veteran. Araablase hääles on tunda respekti.
Seljad on märjad, trepialune jahe, ja Andrel hakkavad külmavärinad. Keegi märkab seda ja istumise alla tuuakse vaip.
Keegi korjab ratturite kiivrid, kindad ja prillid kilekotti.
„Pasports!“
Andre võtab rahatasku, mis on tal paelaga kaelas, otsib välja passi ja annab ära. Passi vahelt leitakse 140 dollarit ja 50 eurot (see ajab passiküsija tuntavalt elevile). Andre saab passi tagasi ja pistab selle kotti, mis ripub kaelas riiete all.
Jaanil on tõsine mure – temal pole röövlitele midagi anda. Pass, raha, telefon, fotokas, kõik vähegi väärtuslik on maantee ääres rattakotis. Siiski! Õhuke rahatasku paarisaja dollariga on taskus, ja Jaan tunneb, et pole kunagi varem raha loovutamisest sellist kergendust tundnud kui praegu.
„Which country you are from?“
„Estonia.“
„Estonia?“
See sõna on siin majas võõras.
„America? France? England?“
„No, Estonia!“
Keegi araablastest paneb Jaanile käe õlale: „Denmark?“
„No-no! Estonia!!!“
Taanlane siit majast vist elusana ei lahkuks. Pihuarvutist otsitakse välja CIA Factbook, ja juba on neil Eesti lehekülg ees.
„Kas see???“
„Jah!“
„Mis koht see niisugune on – Euroopa Liit?“
„Jah!“
„Väed on Iraagis?“
„Ei.“
„Afganistanis? NATOs?“
Küsimused kõlavad kaootiliselt, ühekorraga, läbisegi. Paljudele neist tuleb vastata kolm-neli korda järjest.
Habemikud araablased jooksevad lärmates edasi-tagasi.
„Me ei tea, kas meie väed on Afganistanis!“
„Ei tea?“
„Ei tea.“
Ja uuesti ja uuesti samad küsimused.
Mõni mees ei saa siin üldse inglise keelest aru, seleta palju tahad! Jaanile tundub seis lootusetu. „Mida nad nõudma hakkavad – vägede väljaviimist Afganistanist? Või tõmbavad ikka kuuli rauda?“
Osa seltskonnast eemaldub nõu pidama. Helistatakse, kooskõlastatakse, otsustatakse. Siis ilmub kohale valges sviitris euroopalik tüüp (välimuselt meenutab kreeklast). Ta on sõbralik, ei karju.
„Take it as adventure! Don´t worry!“ Ta soovitab poistel võtta röövi kui põnevat seiklust ning lubab, et nädala pärast on kõik kodus tagasi.
Valge Sviiter küsib meeste tervise kohta.
Kalev on kõige rohkem viga saanud – küünarnukist siriseb verd –, aga ei jõua ta veel midagi ütelda, kui kollases dressipluusis Jäme püstolit lõksutades ligi astub. „Laseme läbi, milles probleem!“
Poisid astuvad vahele – pole hullu, saame hakkama! Keegi otsib arstikapist sidet ja verine käsi mässitakse kinni.
„Kui käitute hästi, on kõik ok!“ lohutab Sviiter. „Kui halvasti, siis… Cutting head is like cutting hair.“
Põnevust ja nalja pakub röövlitele Kalevi fotoaparaadi pildigalerii, mida krutitakse ette ja taha, kuni Sviiter aparaadi Kalevile annab.
„Need pildid, kus su naine ja laps peal on, kustuta ära! I don´t want strange people see these pictures!“
Teise mehe naise nägemine on moslemile surmapatt.
„Kõik pole veel kadunud,“ mõtleb Kalev. „Kui neil oleks plaan meid kohe maha nottida, ei oleks piltide kustutamine oluline.“
„Mis on teie nimed? Kui vanad te olete?“ Jälle uued küsimused, altkulmu pilgud, ähvardavad näod. Juba organiseeritakse ühispilti. Heitunud vangid on nurgas maas, püssimehed poseerivad esiplaanil – kordaläinud jahi mälestuseks.
„Üks asi veel – pangakaartide koodid!“ Sviiter käib ühe juurest teise juurde.
„Mina ei mäleta!“ August laiutab käsi.
„Tuleta meelde!“
„Võid mu ära tappa, peast ei mäleta, kood on rattakotis!“
Sviiter naerab. „Vaata mul ette!“
Mõne aja pärast saabuvad pepsipudelid ja lavašilaadsed leivad, mille sisse on keeratud õhukesed lihaviilakad ja salat. Käed päästetakse lahti.
Teise korruse kempsus saab valida araabiapärase augu ja euroopaliku poti vahel, ja see valik on vaba. Tualeti uks jäetakse lahti, aga püssimees järele ei tule.
Kalev laseb euroopalikku potti ja vajutab vett peale, aga vesi on vist kinni keeratud. „Oh kurat küll! Nüüd lasevad nad mul kuse veel topsiga välja tõsta?!“
Majapidamine on kõike muud kui vaene. Idamaised vaibad heledatel seintel, tohutu televiisoriekraan. Siin-seal vedelevad granaadid.
„Ma saan aru, mida te tunnete…“ August püüab Valge Sviitriga juttu üles võtta.
„Jah?“
„…Me saame moslemitest aru. Ka eestlased on pidanud oma õiguste eest võitlema. Eestlasi on küüditatud Siberisse nagu teie omasid Palestiinast Gazasse… Tšetšeenide president Dudajev oli Eestile hea sõber. Elas Tartus, lennuväes suur ülemus, kindral…“
Sviiter eriti ei haagi.
„Kui sul pangakood meelde tuleb, siis ütle!“
Ja siis ühel hetkel tundub, et asi on ära otsustatud. Euroopa Liidu kodanik on pantvangivõtja jaoks likviidne kraam.
„Käed ette!“
Neil kiirkinnititel on see viga, et kui nad panna valepidi, tulevad nad lahti. Jäme sätib klambreid Priidu käte ümber, aga paneb valepidi.
„Näe, ei jäänud kinni!“ Priit sirutab käed Sviitri poole.
Nüüd tõmmatakse käed selja taha – ja nii, et on tõmmatud.
Poisid lükatakse kahte autosse, mis ootavad õuel.
„KUI TE LOLLUSI HAKKATE TEGEMA, lendab kogu auto vastu taevast. See auto on lõhkelaenguid täis!“ informeerib noormees viienda seeria BMW esiistmelt, asjalik nagu konduktor. Tal on kalašnikov põlvedel ja hall rätt ümber pea.
„Näete, siin on nupud. Vajutan, käib pauk, meie läheme paradiisi ja teie põrgusse!“ Vahepeal annab autojuhile nõu, et kui lollusi teevad, siis aga tulistagu!
Auto kihutab hullumeelselt ja August, Andre, Madis ja Jaan tagaistmel lendavad kurvides ühest seinast teise, käed on neil juba veerand tunniga surnud. Kui auto majade vahelt maanteele keerab, tunneb Jaan koha ära. Alles mõni tund varem sõitsid nad jalgratastega sama teed. See on piiripunkti lähedal. Mõni tund varem märkas Jaan siin tumedas autos kaht meest, rätikud ümber pea mässitud, ainult silmad paistsid. Jaan veel mõtles, et imelikud kombed siin – kas nad ei karda, et neid terroristideks peetakse?
Kümne minuti pärast keerab auto teisele maanteele. Suured sildid näitavad, kuhu poole jääb Baalbek, turismiobjekt kategooriast „must to see“, kuhu oli plaan järgmisel päeval sõitma minna.
Ühest küljest on Jaanil hea meel, et saab aimu, kuhu sõit läheb, samas on mure, et miks nad silmi kinni ei sidunud. Liiga palju pole sellises olukorras tervislik teada.
Konditsioneer ei tööta, ventilaator puhub tulist õhku, kraad näitab 37. Kõigil, August välja arvatud, on seljas paksud riided, higi jookseb nagu söekaevanduses.
Ja siis saab August oma käed lahti. Päris lahti käed ei ole, aga tugev loks on sees.
„Kuule, mul oleks abi vaja!“ sosistab August Andrele. Ta teeb seda võimalikult ükskõikselt, sest eesistuja automaat sihib otse tema poole. August annab Andrele märku, et juhi istme all on relv. „Ma katsuks su käed lahti teha, võtaks relva ja…“
August keerab külje ette ja püüab näppu Andre randmete vahele kiiluda, aga kasu sellest väga ei ole. Nuga oleks vaja.
August on järjekindel, üritab ja üritab, aga Andre ei kannata enam välja, ja tõmbab käed ära: „Jäta järele!“
August lõpetab pusimise.
„Üksi ma seda autot pättidelt üle ei võta!“
Automaadiga kutt küünitab esiistmelt tahapoole.
Mis nüüd siis lahti läheb, mõtleb Jaan.
Kutt esiistmelt sirutab käe – selles käes on tal valge salvrätt – ja pühib kuivaks Andre leemendava näo.
TEISES AUTOS, mustas Mercedeses, on tagapingil Kalev, Priit ja Martin.
„Mida ma siia Liibanoni ära kaotasin! Mida ma siia tulin!“ mõtleb Martin. „Kuuendal märtsil sai väike Gustav kaheaastaseks. Õnneks on ta nii väike, unustab mu varsti ära. Seegi hea! Pere saab hakkama, vanemad toetavad.“
Ees istub autojuht ja autojuhi kõrval noormees (kutsume teda Bioloogiks), kes räägib head inglise keelt ja on pidulik nagu õhtukorraldaja.
„We bring you most beautiful place in the world!“ Ühe käega hoiab Bioloog kalašnikovi, teisega võtab maski peast ära.
Martin vaatab vahepeal spidomeetrilt, 140 on sees. „No küll kupatavad! Politsei hakkab taga ajama, läheb veel lahinguks!“
Paarsada meetrit enne kontrollpunkti keerab auto vasakule, rappub mööda olematuid teid ja keerab siis asfaldile tagasi.Miski asi veereb põrandal. Granaat?
„We are simple guys! (me oleme rahulikud mehed),“ püüab Kalev sõbralikult seletada.
„Everything will be fine!“ kiidab Bioloog. „Just few days ja te lähete koju. Me küsime teie eest 40 miljonit eurot. Mis te arvate, kas nii palju makstakse?“
„Küll makstakse!“ vastab Martin, peaasi, et ta oma püssi ära koristaks ja et see hull ralli lõpeks.
„Osama bin Laden hakkab ise teie eest läbirääkimisi pidama!“ kuulutab Bioloog usalduslikult, ja ka selles lauses on omajagu pidulikkust.
Siis saab asfalt ühel hetkel järsu lõpu – asjaolu, mida juht kas ei märka või ei pea oluliseks. Mercedes lendab õhku, prantsatab põhjaga vastu kivi, kaotades mõneks ajaks juhitavuse, aga jääb siiski imekombel teele.
Veel veidi tiirutamist külavaheteedel, ootamist, jälgede segamist ja uurimist, ega keegi äkki jälitama pole asunud – ning siis peatub auto mäenõlval poolelioleva maja ees, kus BMW juba ootab.
Mercedese karter on kuiv.
PANTVANGID ON KAVAS kastiga maasturisse ümber laadida, sest üles mägedesse väikse autoga ei sõida. Aga vangidel on nahad märjad, ja taevast pudiseb lund.
„Kas teil tekke on, võtaks endale peale?“
„Ei, tekke ei ole.“
Röövlid peavad nõu ja jääb nii, et kõik sõidavad kabiinis ja pikap teeb kaks reisi. Kõigepealt viiakse ära Kalev, Martin, Jaan ja Priit. Ülejäänud ootavad BMWs oma järge.
„Ma ei tunne enam oma käsi!“ Priit pöördub Bioloogi poole, enne kui sõit algab. „Ma ei tee midagi, ega ma vastu ei hakka, aga järsku teed mu käed lahti!“
Bioloog päästab Priidul käed selja tagant lahti ja paneb ette kinni.
Priit saab koha taga vasakul, keskele istub Kalev, Martin jääb paremale akna alla. Juhi ja kõrvalistuja vahele käigukangi otsa platseerub Jaan.
Kui sõit algab, Priit enam aknast välja ei vaata.
Esiteks on meeletu udu, nähtavust ainult viis-kuus meetrit. Teiseks – puudub autosõiduks mõeldud tee. Päeval saaks veel aru, et mingid jäljed lähevad, aga pimedas, udus… Kolmandaks – need idioodid ei oska ju sõita! Auto hüppab nagu marus kits.
„Kui see kuradi kast ümber läheb, kui auto mäest alla veereb ja sa lolli õnnetusse satud, käed kinni… See sõit on rõve!“
Kalevil on käed surnud. Auto peetakse kinni ja Jaan tõstetakse korraks välja, et eespingil istuv püssimees Kalevile ligi pääseks ja köidikud läbi saaks lõigata.
Enam kaua ei lähe.
VALI TUUL VISKAB näkku peenikest lund, kui mehed neljakandilise kivist putka juures autost välja astuvad. Käed päästetakse lahti, kes tahab, võib kusta.
Priidu häda on suur, aga asjamees püksis nii väikseks jäänud, et ei leia üles!
„Mingi kaitserefleks?“ imestab Priit. „Sellist nalja pole küll varem kuulnud ega näinud!“
Mehed juhatatakse väikesesse krohvitud hütti, mida valgustab petrooleumilambi kollakas valgus, seintel tantsivad varjud.
Üks kahest elanikust, halliseguste juuste, pommivöö ja automaadiga tüüp, tervitab tulijaid soravas inglise keeles, kutsub edasi ja teeb ettepaneku tunda ennast nagu kodus.
Ta sõnastab kohe ka kaks reeglit, mida külalised võiksid teada.
Surma moslem ei karda, surm on pääsemine!
Kes tõstab käe moslemi vastu, on kõikide moslemite vaenlane.
Teine, samuti automaadiga (pommivööta), otsib lagedale plastmassist topsid ja pikib oma araabiakeelsesse arusaamatusse juttu hüüatusi very good, very good.
„Joppen küll! Mis sita sisse meie sattunud oleme!“ sosistab Priit. Nurgas on madratsid, ja ega silm hämaras suurt rohkem ei seletagi.
Diisliküttega ahi ruumi ühes otsas õhkab soojust. Teekann pahiseb, väljas kolistab tuul. Ruumi teine ots on külm nagu jääkelder.
„Ärge kartke, me ei tee teile halba. Võtke istet, kohe saate teed!“
Very Good viskab vahvlišokolaadi ja mandariine, jagab kätte valged plastmasstopsikud ja julgustab madratsitele istet võtma.
Tee on tuline, kange ja magus.
„Ärge võtke seda aktsiooni isiklikult!“ Pommivööga vennal on sõbralik pilk. „Aga kui rumalusi teete, tapame ära!“
Ja siis tunnevad poisid teed juues äkki rahu.
„MUL ON KÄED LAHTI!“ sosistab August samal ajal tuhat meetrit allpool. Ta on Madise ja Andrega endiselt BMW tagaistmel.
„Esiistme alla pandi püstol, ma enne nägin!“ Püssiga isik käib ümber auto ja suitsetab. Väljas on pime nagu karuperses. Ei mingeid tulesid, ei märkigi asustusest.
Andre ei taha mõeldagi, mis terroristidel plaanis võib olla.
Augustil on selge – kuidagi tuleb siit minema pääseda.
„No ütleme, et teeme need siin vagaseks,“ sosistab Madis. „Mis me edasi teeme, ja mis poistest saab, kes teise autoga ära sõitsid?“
Püssimees tõmbab ukse lahti ja uurib, mis sügelemine seal autos toimub.
Kolmveerand tunni pärast on džiip tagasi, võtab Augusti, Andre ja Madise peale ja tormab mäekülge mööda üles, kloppides oma sisu nagu puust võimasin.
„Need juhid on haiged, ausõna!“
Kui August, Andre ja Madis kuuriuksest sisse astuvad, istub esimene nelik rahunenult seina ääres, teetopsid pihkude vahel.
Sisseastujate jaoks on vaatepilt pentsik – mis toimub?!
„Pole hullu. Tundub, et okei mehed,“ rahustab Kalev. „Istuge siia, madratsid on maas.“
Alumiiniumivärvi kannust valatakse teed, keegi annab vahvlišokolaadi, kuskilt tuuakse mandariine.
Kaks jõugu liiget, kes on senimaani maskides, sätivad lahkuma, kolm jääb paigale.
„Kas linnast on midagi vaja?“
Priidul on pooleli antibiootikumikuur – neli päeva tagasi lõi välja äge hambapõletik – lubatakse tablette tuua.
Kalevi käele on vaja sidet.
„Muid soove?“
Ei. Rohkem ei tule kellelegi pähe, mida tahta.
PETROOLEUMILAMP PÕRANDAL tuletab Kalevile meelde vanaisa ja vanaema maamaja Käärikul. Vanaisa oli ülikoolis õppejõud, õpetas soome ja eesti keelt, aga armastas napsi võtta.
Tähtvere linnaosas, kus vanaisa elas, elas ka kunstnik Elmar Kits ja terve hulk tuttavaid luuletajaid ja kirjanikke. Koos Kalevi vanaisaga tegid mehed aeg-ajalt tõsisemad tropid, mis Kalevi vanaemale põrmugi ei meeldinud. Ja kui Kalevi vanaisa tööaastad ülikoolis läbi said, organiseeris vanaema asjad nii, et mindi maale elama – eemale Tähtvere joodikutest!
Käärikule osteti talukoht, Sepa talu, mille vanaema Käosaare nime järgi Käolaks ümber ristis.
See oli 1974. aastal. Samal aastal sündis Kalev, ja kolm-neli aastat hiljem sai ta Sepa talus oma kõige esimesed mälestused maailmast üldse.
Sepa talus elati petrooleumilambi valgel 1980ndani välja, sest lähima elektriliinini oli kilomeeter või poolteist. Vanaema pealekäimisel võeti pull, kasvatati üles, ja müügist saadud tuhande rubla eest pandi elekter sisse.
Sepa talu petrooleumilamp, mida siitpeale enam tarvis ei läinud, on Kalevil sel vangistamiseõhtul selgesti silma ees.
Aeg on kaugelt üle südaöö, kui ratturid sätivad ennast kolmel poroloonmadratsil tihedasse ritta. Kõik on rampväsinud – päeva jooksul on vändatud maha kaheksakümmend kilomeetrit, on ronitud tuhat meetrit merepinnast kõrgemale, edasi mitu tundi surmahirmu ja hull rallimine autodega.
„Häbeneda pole siin midagi, võtame üksteist kaissu, kui muidu sooja ei saa!“ ütleb Priit. Teki alla pugedes (jah, isegi tekid anti!) mõtleb Priit, et nii hästi ei valvanud teda vist isegi ema – kalašnikovi ju emal ei olnud!
Halliseguste juustega tüüp räägib veel mingit lugu, tal on pehme uinutav hääl, ja kui ta lood räägitud saavad, on kuulajaid ehk vaid paar-kolm, ja Madisele jääb kõrvu, et jutt lõpeb sõnaga welcome.
Petrooleumilamp põleb, ahi õhkab sooja. Madis keerab ennast ahju juurde kerra ja uinub mõttega, et äkki on hullem möödas. Sama mõtlevad kõik – põhjas oleme vist ära käinud.
Kaks meest jäävad valvesse sinna nurka, kus on külm, automaadid süles. Kolmas (seesama hallpea) magab kohe vangide kõrval, paljal betoonil, pommivöö padjaks pea all, sütik vasakus peos, automaat kaenlas.
Jaan ärkab korra öösel, näeb automaadiga meest toas ringi kõndimas, ja magab edasi nagu nott. Mõne tunni pärast ärkab Andre – keegi justkui roniks mööda ta jalgu. Andre ajab ennast küünarnukile ja näeb, et pommivööga tüüp on talle magades jalgade peale nihkunud!
Andre ei julge liigutadagi, taevas teab, mis siin plahvatada võib! Lebab nagu kivistis, hommikuni välja.
