Читать книгу June/Julien - Madli Lippur - Страница 6

Pea iga päev tulid sa minu juurde, et aidata mul korterit kraamida ja küürida, sest see oli tõesti üks paras segasummasuvila. Ronisid nagu orav redelil ja pesid kõik aknad puhtaks ja ma ei tea, mis imet sa vannitoas tegid, et see nõnda kiiresti hiilgama hakkas. Kõik sai korda palju lühema ajaga, kui arvata oleks võinud. Sa olid nõnda õhinal asja juures, nagu hakkaksid ise sisse kolima. Sa küsisidki naljatledes: „Kas ma võin sellesse suurde kummutisse elama tulla? Ma ei võta üldse palju ruumi, ei norska väga valjusti ja palju ei söö ka.”

Juunis pidasime oma sünnipäevi. Kahe peale kokku tuli ilus number: 50. Sa kahetsesid, et me sünnipäevadel on nõnda mitu nädalat vahet, muidu saanuks ühe suure ühise juubeli teha.

Vahepeal jutustasin ma sulle emast ja sellest, kuidas mina siia ilma sattusin. Ma kirjutan sulle sellest ka. Sest sa tahad, et see oleks kogu aeg olemas, ema lugu. Et see osa Serves’ide ajaloost oleks kindlalt fikseeritud. Et sa saaks seda üha uuesti üle lugeda, et sa ei unustaks. Sest see on kõik, mis sul temast on: minu mälestused emast. Ma pean need sulle andma, õigusega pärandama.

Sest sul endal pole peaaegu midagi.

Kõik ei tule kindlasti kohe meelde. Kohe ja korraga. Ja mõnda asja seletan ma nagunii sulle silmast silma, või olen juba seletanud.

Mida ma ise ei teadnud, seda on pajatanud mu isa. Sinu isa ei tahtvat eriti emast kõneleda. Samas ei taha sa ka ise väga tülitada. Aga minu isa mäletab hästi. Ta võiks tunde kõneleda. Sellest lühikesest perioodist, mil nad koos olid.

Ema sündis siinsamas, 1947. aastal. Kaks aastat vanem Stéphanie oli juba olemas. Juba lapsepõlvefotod annavad aimu, et õekesed Serves’id ei erinenud mitte ainult välimuselt, vaid ka iseloomult. Ekstravertne blondiin ja introvertne brünett. Kui ema ja Stéphanie olid umbes 5- ja 7-aastased, kolis kogu perekond Peterburi, kuna vanaisale, kes valdas vabalt vene keelt, pakuti seal üsna prestiižset töökohta. Neil polnud algselt plaanis sinna väga kauaks jääda, aga läks väheke teistmoodi. Kui ema oli 16, tutvus ta minu isaga. Tema oli 19. Ja siis juhtuski nõnda, et… mina juhtusin.

Minu sügavalt katoliiklikku vanaema tundes võib kindel olla, et ta vähemalt kolm korda ära minestas ja Jumalaema appi hüüdis ja hädaldas, et millega ta küll selle karistuse ära on teeninud, et ta tütar nõndamoodi hukka on läinud. Tema jaoks olengi ma vist kogu aeg olnud üks nurga taga valmis tehtud laps. Parema meelega oleks ta mu kohvrisse pakkinud ja rongi peale laadinud, Vladivostoki suunas saatnud. Ma tean, et kõlab julmalt, aga ma tahan öelda, et see oli paras põnts. Mina olin paras moraalne põnts.

Aga vanaisale ma meeldisin, seda ma tean. Seda on mulle öeldud. Tema arvas, et ma olevat „kihvt jõmpsikas”. Tal oli mu üle hea meel, mu enese pärast, ükskõik, kuivõrd „teab, kus valmis tehtud”, nagu vanaema ütles, ma olin. „Ristiinimese tegu see ei ole,” nõnda olevat ta ka öelnud.

Tegelikult tean ma väga hästi, kus ma valmis tehtud olen ja see oli täiesti kena nurgatagune, üks väike võõrastemaja, kus ema-isa õigupoolest vaid paar korda kohtusid.

Mis ristiinimestesse puutub, siis ema polnud vist terve elu päris õige ristiinimene. Vanaema oli temaga kogu aeg kimpus.

Ühesõnaga ma ei olnud kindlasti planeeritud laps, ma juhtusin kogemata, aga ma olin siiski armastusest alguse saanud. Isal polnud vähimatki plaani mind ripakile jätta, kuigi muidugi mõista oli seis ka tema jaoks natuke kehv. Tema vanemad olid üsna suursugust päritolu, poolenisti aadlikud („teagi, kas vere poolest just, aga rohkem nagu peast”, tavatses isa öelda), poole jõukamad kui ema pere. Nad planeerisid oma pojale vähemalt sama suursugust tulevikku. Ja siis teatas isa neile, et ta kavatseb abielluda mingi vaese prantsuse plikaga ja, et neil on juba laps ka. Kooli kavatses ta pooleli jätta, et tööle minna. Ta tundis üht vana antikvariaadipidajat, kelle kaupluses ta ikka pidevalt aega veetis ja juttu vestis, ja kes hea meelega oleks isas oma mantlipärijat näinud, kuna kedagi teist tal silmapiiril polnud.

Nu vot. See oli juba paras skandaal ja isal polnud enam mingit sõnaõigust. Isa saadeti samahästi kui üleöö Moskvasse mingi sugulase juurde järelevalve alla ja kooli inseneriks, keemikuks või füüsikuks õppima. Isa kahetseb siiani, et lasi sel juhtuda. Ta mõtles peatselt tagasi hiilida, kui vanemad maha rahunevad, kasvõi salaja. Paraku läks teisiti. Ema pere nimelt vahetas varsti pärast seda elukohta ja isa kirjad ei jõudnud temani. Ema ei teadnud ammugi, kuhu kirjutada, ta ei teadnud üldse, mis toimus. Korra käis ta isegi isa kodu ukse taga ja pererahvas olevat öelnud, et nende pojake sõitis Moskvasse õpingutele ja ei soovi teid enam näha, tal on nüüd uus elu. Nägemist! Kõike head.

Kui olin üheaastane, kolisime kõik kogu perekonnaga jälle Prantsusmaale, Bayeux’sse tagasi. See katkestas sidemed lõplikult.

Aga ema sai hakkama. Vanaemal oli muidugi ikka piinlik oma tütre pärast, kes naasis Venemaalt „kingitusega”, aga ise ta sellepärast ei põdenud, ta oli hirmus visa hing. Ta läks uuesti kooli ja seejärel veel ülikooli. See oli suur asi, isegi vanaema jaoks. Ega abielumaterjali ta selles introvertses lapsega brünetis enam ju ei näinud. Ekstravertne blondiin aga abiellus peatselt ja asus elama sinna, kus ta senini on, Secqueville-en-Bessini. Vanaemast oli muidugi palju abi ka, aitas ta mind ju valvata-talitada-kantseldada, vahel käisin käest kätte tema sõbrannade vahel, igaühel oma valvekord. Üldiselt ma vist meeldisin inimestele ja siis oli ka vanaemal natuke uhkem nägu kohe peas. Erilisi huligaansusi ma ilmselt korda ei saatnud, aga vanaema arvas muidugi, et sedalaadi potentsiaali võib minus siiski peidus olla. Ta kartis, et minust mingi pasatski kasvab, kõige kiuste. Seetõttu jah, oli minu kasvatus eriti karmilt katoliiklik ja jumalakartlik nii kodus kui koolis.

Nõnda siis ei teadnud ema isast mitte midagi. Mingeid uusi suhteid ta vist ka ei loonud, ülikooli ajal vähemalt mitte. Eks tegemist jätkus küllaga, mina olin ju kogu aeg kleidisabas kinni. Loomulikult ma jumaldasin teda. Kui päris pätakas olin, istusin pidevalt tema suure kirjutuslaua all. Mul oli seal nagu päris oma kontor. Mingid oma kastid ja värgid ja paberid-pliiatsid. Ja kui ema istus laua taga, kirjutas oma esseesid ja uurimistöid, siis mina toimetasin „allkorrusel” omi sama tähtsaid asju. Kui „paberimajandusest” ära tüdinesin, hakkasin ema kingapannalde või -paeltega mängima.

Õpinguid võttis ta väga tõsiselt. Ta õppis ajalugu ja hiljem spetsialiseerus keltoloogiale, keldi kultuurile ja arheoloogiale. (Kaugemas perspektiivis oled sina selle kõige tagajärg, nagu sa tead.)

Seda tead sa ka, et ema kunagi ei abiellunud. Kuigi minu isa talle viisteist aastat hiljem uuesti ettepaneku tegi. Vahel ütles ta põhjenduseks naljatamisi, et tahab seda haruldast perekonnanime kiivalt endale hoida. Serves on perekonnanimena üpris haruldane tõesti. Polegi teada, kust me selle õigupoolest saanud oleme. Emal oli üks pseudoteooria selle kohta: äkki on see lihtsalt mõne ametniku lapsus calami, võib-olla keegi kunagi hallil ajal kiriku hingekirju koostades kirjutas kogemata Sevres’i asemel Serves.

Paraku tuleb ka minul mälestustest nagunii lõpuks puudus kätte. Pärast seda, kui ma Québeci õppima läksin ja sinna jäingi. Mul on sellest ajast küll üksjagu ema kirju. Ma võin sulle need tuua. Ta kirjutas mulle natuke ka sinust.

Sina olid ainult viis aastat olemas olnud, kui mulle helistati ja teatati, et asi on sedasi... Nagu välk selgest taevast. Muud ei oska ma siiani öelda.

Viimasest viiest aastast peaksid hoopis sina mulle kõnelema. Sina olid siis ema kõrval. Sa ütlesid, et sa unustasid üleöö kõik ära. Või ei tahtnud enam mäletada, et on olnud ka paremaid aegu.

Ja siin me siis nüüd sinuga oleme... Saabus suvi. Juuni lõpp. Ja siis juuli. Stéphanie tegi juba kokkutulekul ettepaneku, et tulgu me sinuga mõlemad tema juurde suvitama. Muuseumirahvas on juulis ka samahästi kui kollektiivsel puhkusel, tulin minagi tulema. Antoine’il oli samuti puhkus, nõnda siis sõitsimegi kõik kolmekesi. Hea oli seal olla, peale nõnda pikka aega. Ka sina polnud seal ammu suviti pikemalt olnud, tavaliselt veetakse sind suveks ikka Flammarionide suvekodusse. Stéphaniel samuti hea meel, poole rohkem meesperet, saab katuse viimaks ära parandada ja jõuab selle kõrvalt küllalt puhata ka. Me leidsime igasugu muudki tegemist ja kõpitsemist, niisama lesimine tüüdanuks ju ära. Ja sina, sina olid ka pidevalt ninapidi juures, kui sul omad toimetused tehtud. Kui me otsustasime pööningut koristada, vanast kolist puhtaks teha, siis sai sinust vaata et töödejuhataja, sest selline vana kraami seas tuhnimine ja museaalsuste väljakaevamine pakkus sulle kirglist huvi.