Читать книгу Minu Taani - Mae Lender - Страница 5

Vahel on hea, kui sul on olemas keegi hull tuttav, kes nagu möödaminnes loobib paremale ja vasemale ettepanekuid, mille peale muidu ei tulekski. Ajendab ideid, mis algul kohutavad, nii et raputad end kiiresti ärkvele.

Oleks, võiks, peaks... Nii ma siin istun ja mõtlen juba ei tea mitmendat korda. Aga ainult mõtlemine ei aita, see ei muuda midagi ja kõik lihtsalt jätkub vanamoodi. Ma teen tööd, mis ei paku mulle midagi – ei rahulolu, ei elamisväärset palka. Võib ju sedasi vegeteerida mõnda aega, aga kui kaua?

Eile helistas jälle Vilve. Ta on kusagil Põhja-Saksamaal tööl mingis suures talus, ümbruses olevat teisigi eestlasi. Tema arvates – aga ta on ka parajalt boheemlaslik – pole mingit küsimustki: asjad kokku ja bussi peale! Ja talle omase otsustavusega lisab ta, et kolmapäeval, see on ülehomme, sõidab Tallinnast buss välja ja nemad tulevad Kielis mulle vastu. Mõnel muul päeval aga enam mitte. Kõik. Teda kuulates tundub kõik nii lihtne ja teostatav. Mina aga planeerin tavaliselt oma tegevust mitu sammu ette, üritan jätta endale taganemistee. Kui ma nüüd lahkumisavalduse kirjutan ja teele asun, ettevõtmine aga ebaõnnestub, siis... ei ole ju niisama lihtne aega tagasi kerida.

Mõtlen veel kord rahulikult, mis mul üldse vaekausil on. Ühelt poolt tüütu ja lisaks veel parajalt närviline müüjatöö, mida ma alles esimesi nädalaid kompan. Iseenesest ei ole see kohe kindlasti mitte midagi sellist, mida võiksin hakata taga igatsema. Teiselt poolt aga... Siin võib küll raske olla, aga ikkagi oma kodulinn, tuttavad paigad ja inimesed, kodu. Seal aga... Ma ei tea, mis mind seal ees ootab.

On aasta 2002 ja tuttavate hulgast lähevad võõrsile tööle pigem noored inimesed, koolipingist tulnud ja kõigele uuele altid. Jõudsalt neljakümnele lähenev naisterahvas niisama lihtsalt kodu ei jäta. Vähemalt olen ma seni nii arvanud. Samas küsin endalt lohutuseks, et mis kodu see väike karp ühes suuremas karbis – ehk siis korter paneelmajas – ikka nii väga on ja kas selle küljes maksab nii hullusti kinni olla. Minust igapäevaselt sõltuvat perekonda ju ka ei ole – tütar juba täiskasvanud –, nii et miks mitte?

Lehitsen teab mitmekümnendat korda atlast. Braderupinimeline kohake on vist nii tibatilluke, et minu kaardiraamat seda välja ei toogi. Jääb vaid loota, et see ülepea olemas on! Ja mismoodi seal üldse kõik välja näeb? Olen küll mõne aasta eest bussireisidega Saksamaal käinud, kuid lõuna pool, kus kõik on hoopis teistsugune.

Muide, nüüd ma juba tean, et nii see ongi – armsalt romantilise Baierimaa väikesed maa-asulad pole võrreldavadki sellega, mis ootab mind ees Põhja-Saksamaal. Ja Vilve juures ei ole minu jaoks valmis ka töökohta, töö otsimine seisab alles ees. Ma pole nii sinisilmne, et uskuda, et see on imelihtne.

Ja üldse, ma ei tea päris täpselt, kui kallis seal see elaminegi on – äkki on palk küll suurem, aga igapäevased väljaminekud neelavad rohkem kui teenin?

Tõeline peavalu on niimoodi mõelda!

Tuttavatega, kellega teema jutuks tuleb, on kah keeruline, sest enamik laseb kuuldavale mingi ahastava hüüatuse, kui kuuleb, et mul polegi kindlat kohta valmis vaadatud. Nüüd olen juba targem ja nõrganärvilistele luiskan, et mingi töö on siiski kokku lepitud.

Aga pinge kasvab. Ma olen minemas ja mitte lõbu pärast. Oluline on töö. See töö, mida ma alles otsima hakkan.

Kolmapäeval leiangi end bussis loksumas. Ikka see tuttav marsruut: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa. Piiripunktidest saab liinibuss õnneks üsna kiiresti läbi, passi lüüakse aina uusi templeid. Need kuupäevadega templid mulle muidugi ei meeldi, sest ma ei tea, kes ja millal kavatseb neile tähelepanu pöörata ja mis see omakorda võiks endaga kaasa tuua. Pakun välja, et ei midagi positiivset minu jaoks. Hetkeseisuga on mul õigus Saksa riigis viibida mõttetult napp 90 päeva. Oma kotid olen aga pakkinud pikema arvestusega ja andnud tütrele korraldused tühjaks jääva korteriga majandamiseks.

Naljakas küll, aga hiljem saan teada veel paarist minuealisest, kes lapsed suureks kasvatanud ja kodust kaugemale tööle läinud. Lohutus seegi!

Järgnev kuu Vilve juures talus möödub segaste tunnetega. Ühest küljest tahaksin natuke ringi vaadata ja ümbruskonnaga tutvuda, kuid samas vasardab kogu aeg meeleheitlikult peas küsimus, kuidas võimalikult ruttu endale töö leida.

Mõistan kasvava ähmiga, et ega mu saksa keel nüüd nii hea ka ole, nagu ette kujutasin. Nad räägivad siin mingit dialekti, millest on üsna keeruline aru saada. Aga saaks juba tööle, siis tuleks keeleoskus ehk juba praktika käigus iseenesest.

Olemine on enam kui trööstitu ja ma ei mõista päris täpselt, mis hoiab mind veel siin ja miks pole ma juba mõnes Eestisse sõitvas bussis. Loodus ümberringi on tasane, lage, hall ja morn. Loomulikult olen ma sellega harjunud, sest ega koduski veebruar teab mis helgeid meeleolusid tekita. Saksamaa põhjaosas on aga taevast tähistav hall ollus pidevalt kuklas tunda.

Mida ilusat ja romantilist võiks siin sigala läheduses olla! Sest just nimelt seakasvatusega siinne talu tegeleb ja tööliste elamu asub sigala vahetus läheduses. Kuni selgub minu tulevik, on see maja ka minu peatuspaik.

Siis see päev lõpuks saabubki. Vilve pererahvas on suutnud leida mulle mingi tööotsa oma sugulaste juures. Jumal küll, mida iganes – ma ei karda ei lauda- ega kodutöid ega üldse ühtegi tööd. Peaasi, et saaks juba midagigi! Kogu aeg rakkes olnud inimesele mõjub juba kuu aega töötaolemist haigekstegevalt. Ja kui tegu on nende sugulastega, siis ei saa ju midagi hullu ees oodata, ikkagi nende jaoks tuttavad inimesed.

„Tead, see on selline ratsaklubi,” seletavad nad.

Mu silmad on vist suured nagu tõllarattad. Kõlab kuidagi liiga peenelt.

„Ratsaklubi,” kordan veidi juhmilt järele. „Aga mida ma seal tegema pean hakkama?”

„Täpsemalt räägivad nad ise, kui sinna vaatama lähed. Katsume homme aega leida ja ära käia.”

Nii, selge, mõtlen endamisi.

Pärast selgub muidugi veel üks „üllatus” – koht ise asub hoopis teisel pool piiri Taanis. Ma ei oskagi öelda, mis mind kõige selle juures enim kohutab – asukoht, keel, kaugus Vilvest, hobused või veel miski muu.

Hiljem ma mõistan küll, miks siinkandis ei peeta oluliseks eraldi ära mainida, mis asub Taani või mis Saksamaa poolel – piiri on eri aegadel ja erinevate sõdade käigus mitmeid kordi küll siia, küll sinna nihutatud ning ka suguseltsid on seetõttu piiriga poolitatud. Nad ise seda muidugi nii teravalt ei tunneta.

Taanlased saavad üldiselt hakkama nii inglise kui ka saksa keelega, kuid viimases on piiriäärsed elanikud loomulikult eriti hästi kodus.

Sõit Taani suunas on rohkem kui masendav – udused ja hallid, lagedad ja lõputud väljad. Eriti mere pool ja nii see on siinkandis pea alati ka edaspidi. Kui juhtubki olema nii-öelda ilus ilm, siis mingisugune vina ja hägu on ikka üleval.

Piiri ületades on väike hirmuvõbelus sees. Kuigi siin enam järjepidevat passikontrolli ei ole, on piiriputkad kõik alles ja aeg-ajalt pidavat toimuma pistelised kontrollid. Tõsi, jahitakse vist pigem üleliia suurte kaubakoguste vedajaid.

Aeg-ajalt ilmestavad silmapiiri üksikud suured talud. Vähemasti on kõrvalteed head – kitsad küll, kuid parema asfaltkattega kui Tallinna-Tartu maantee. Aga tuul on meeletu, olen valmis meid peagi meie väikese autoga kraavist leidma – õnneks pole viimased siin eriti sügavad. See, et tuult on siin üle mõistuse palju, ei ole minu kujutluse vili, vaid sellest annavad tunnistust ka suured tuulepargid ja siin-seal üksikult paiknevad tuulegeneraatorid. Võib öelda, et alguses ei tekita need minus erilisi emotsioone, kuid aja möödudes saab neist minu kodumaastiku osa. Näen neid tööle sõites, poodi minnes või maandumisel lennukiaknast – see ongi Taani.

Kohale me igatahes jõuame. Maastik on ikka veel tasane ja maju hõredalt, aga enam ei ole need trööstitult üksi seisvad suured põllumajandustalud, vaid pigem tavaliste eramute moodi. Ikka punane telliskivi, kividest viilkatus, kaunid ja hooldatud aiad. Sakslaste korraarmastus ja ilumeel jätkub ka taanlaste poolel – vähemalt midagigi rõõmustavat.