Читать книгу Üks talvenädal - Maeve Binchy - Страница 3

Rigger ei teadnud midagi oma isast temast ei räägitud mitte kunagi. Ta ema Nuala ei teadnud ka ise õieti midagi. Esiteks töötas ta kõvasti ja rääkis üldse vähe oma elust Lääne-Iirimaal tolles väikeses kohas, mille nimeks oli Stoneybridge. Rigger teadis, et ta oli töötanud teenijana ühes suures majas kolme vana daami juures, keda kõik tundsid preilide Sheedydena, aga ema ei tahtnud kunagi ei sellest ega ka oma sealsest perekonnast rääkida.

Rigger kehitas õlgu. Täiskasvanutest on igatahes võimatu aru saada.

Nualal polnud kunagi olnud midagi, mis oleks olnud päris tema oma. Ta oli perekonnas kõige noorem, nii et kõik ta riided olid juba teiste kantud. Raha luksusasjade jaoks ei olnud, isegi mitte esimese armulaua kleidiks. Kui ta sai viieteistkümneseks, leidis ta endale töö preilide Sheedyde Kivihäärberis. Väga kenad naised olid need daamid, kõik kolm.

Töö oli raske: kivipõrandad ja puust lauad puhtaks küürida, vana mööbel läikima hõõruda. Tal oli seal väike toake, kus oli tilluke raudvoodi. Ja see oli tema oma ning seda oli palju rohkem, kui tal kodus oli olnud. Preilidel Sheedydel polnud pennigi hinge taga, nii et niiskuse ja leketega oli rohkesti rabelemist ning kunagi polnud piisavalt raha, et majale korralikku kütet sisse panna või seda värvkattega värskendada mõlemat oleks hädasti vaja olnud. Nad sõid väga vähe, nagu väikesed varblased laua ääres. Aga sellega oli Nuala harjunud.

Ta vaatas neid ja imestas: igaühel pidi olema rõngas salvrätik, ja kõlas ka väike gong, mis kuulutas söögiaja algust. Nagu osaleksid nad näitemängus.

Mõnikord küsitles preili Queenie Nualat ta austajate kohta, aga teised õed tegid kohe „tst”, nagu poleks see sobiv teema teenijatüdrukuga arutamiseks.

Ega seal polnudki palju midagi arutada. Stoneybridge’i ümbruskonnas oli väga vähe sobivaid kavalere. Peaaegu kõik noormehed, keda ta vennad teadsid, olid läinud kas Inglismaale või Ameerikasse tööd otsima. Ja Nualat ei peetud O’Harade või mõne teise selle kandi suure perekonna jaoks küllalt heaks. Ta lootis, et kohtab mõnd suvekülalist, kes temasse armub, nagu see juhtus Chickyga, ja kes ei hooli, et ta kuulub teenijate hulka.

Ta kohtas tõepoolest suvekülalist, kelle nimi oli Drew. See oli lühend Andrew’st. Poiss oli O’Harade sõber ja nad ajasid rannas palli taga. Nuala istus, vaadates pilkupüüdvates ujumistrikoodes tüdrukuid. Küll võib ikka olla tore, kui saad minna linna ja osta selliseid asju, ning veel ilusaid kirjusid korve ja kirevaid rannalinasid.

Drew tuli tema juurde ja kutsus ta mängima. Nädala pärast oli Nuala temasse armunud. Kahe nädala pärast said neist armastajad. See kõik oli nii loomulik ja normaalne. Nuala ei saanud aru, miks tema ise ja teised tüdrukud olid koolis aina itsitanud sellest rääkides. Drew ütles, et ta jumaldab teda ja et ta hakkab talle iga päev kirjutama, kui ta tagasi Dublinisse läheb.

Ta kirjutas kõigest üks kord ja ütles, et see oli olnud imeline suvi ning et ta ei unusta Nualat kunagi. Oma aadressi ta ei andnud. Nuala ei uurinud ka O’Haradelt, kuidas teda leida. Isegi siis mitte, kui ta sai aru, et ta päevad on hilinenud ja tõenäoliselt ootab ta last.

Kui oli kindel, et see on tõsi, läks ta paanikasse ega teadnud, mida teha. See purustaks ta ema südame. Nuala ei olnud iialgi oma elus ennast nii üksildasena tundnud.

Ta otsustas rääkida sellest preilidele Sheedydele.

Ta ootas, kuni oli laua koristanud ja pesnud nende väheldase õhtusöögi nõud, enne kui oma looga alustas. Nuala vaatas köögi kivipõrandale, et ei peaks nende pilkudele vastama, ja selgitas, mis oli juhtunud.

Õed Sheedyd olid šokeeritud. Nad leidsid vaevalt sõnu väljendamaks õudust, et niisugune asi võis juhtuda Nualaga just nende katuse all.

„Mis pagana pihta sa nüüd teha kavatsed?” küsis preili Queenie pisarsilmil.

Preili Jessica ja preili Beatrice ei olnud nii kaastundlikud, kuid ei suutnud samuti mingit lahendust soovitada.

Mida oli Nuala neilt lootnud? Et nad paluvad tal laps seal nende juures üles kasvatada? Ütlevad, et laps majas sunniks neid ennast jälle noorena tundma?

Ei, nii palju ta ei lootnud, kuid ta tahtis kindlustunnet, raasukestki lootust, et maailm veel sellega tema jaoks ei lõpe.

Nad ütlesid, et uurivad järele. Nad olid kuulnud ühest kohast, kus ta võiks elada seni, kuni laps on sündinud ja adopteerimiseks ära antud.

„Oh, ma ei kavatse last ära anda,” ütles Nuala.

„Aga sa ei saa ju teda ka enda juures pidada, Nuala,” seletas preili Queenie.

„Mul pole kunagi varem olnud midagi päris oma, välja arvatud see tuba, mille te mulle andsite, ja mu voodi siin.”

Õed vaatasid üksteisele otsa. Tüdruk ei paistnud ikka veel aru saavat, mida ta enda kanda võtab. Vastutuse, sekelduse, häbi.

„Praegu on 1990ndad aastad,” lausus Nuala, „pole enam pime ajastu.”

„Jah, aga isa Johnson on ikkagi isa Johnson,” tähendas preili Queenie.

„Kas see jutuks olnud noormees vahest ehk… ?” alustas preili Jessica kõhklevalt.

„Ja kui ta on O’Harade sõber ja oleks aumees ning täidaks oma kohust…” toetas preili Beatrice.

„Ei, seda ta ei tee. Ta kirjutas, et hüvasti jätta; see olevat olnud imeline suvi.”

„Ja minagi olen kindel, et seda see oli, mu kallis,” kudrutas preili Queenie lahkelt, märkamata teiste laitvaid pilke.

„Ma ei saa oma vanematele öelda,” lausus Nuala.

„Niisiis, me viime su nii ruttu kui võimalik Dublinisse. Nemad seal teavad, mida teha.” Preili Jessica tahtis, et ta nende lävelt kiiresti kaoks.

„Mina teen järelepärimisi.” Preili Beatrice oli õdedest see, kellel oli sidemeid.

Nuala kõige vanem vend Nasey elas juba Dublinis. Ta oli perekonnas isemoodi väga vaikne, hoidis kõik endale, nagu nad alati ohates ütlesid. Tal oli lihakaupluses töökoht ja paistis, et ta on ennast sisse seadnud.

Ta oli poissmees ja tal oli päris oma korter, aga ta ei olnud selline, kellelt Nuala oleks võinud tuge leida. Vend oli olnud kodunt ära juba liiga kaua, et tüdrukut tunda või temast hoolida. Nualal oli hädaolukorraks küll muidugi tema aadress, aga ta ei kavatsenud vennaga ühendust võtta.

Sheedyd olid leidnud Nualale elamiskoha. See oli ühiselamu, kus oli mitu teistki rasedat tüdrukut.

Osal neist oli kaubahallis või koristusfirmas töökoht. Nuala oli raske tööga harjunud ja leidis, et siin on isegi väga kerge, võrreldes kogu selle tirimise ja tassimisega Kivihäärberis. Ta sai tihti tööotsi juttude peale: inimesed rääkisid üksteisele, et ta on väga meeldiv ja et miski pole talle ülearu tülikas. Ta hoidis piisavalt kokku, et saaks üürida toa endale ja lapsele, kui see kord sünnib.

Ta kirjutas koju perekonnale, jutustas neile Dublinist ja inimestest, kelle juures ta töötab, aga sünnitusmaja külastusi ei maininud. Sheedy daamidele kirjutas ta aga tõtt ja teatas neile viimaks ka uudist, et Richard Anthony tuli ilmale, kaaludes kuus ja pool naela, ning oli igati täiuslik lapsuke. Nad saatsid talle viienaelase rahatähe, et omalt poolt aidata, ja preili Queenie lähetas ka ristimiskleidi.

Richard Anthonyl oli see seljas ristimisel, mis leidis aset Liffey jõe ääres paiknevas kirikus, kus tookord anti nimi kuueteistkümnele vastsündinule.

„Kui kahju, et sul pole selle sündmuse juures su perekonda,” kirjutas preili Queenie. „Võib-olla oleks su vennal hea meel sind näha ja ka uue õepojaga tutvust teha.”

Nuala kahtles selles. Nasey oli alati kõrvale hoidunud ja jäänud seega kaugeks, nagu ta mäletas.

„Ootan, kuni temast saab väike inimene, küll ma siis neid tutvustan,” ütles ta.

Nuala pidi nüüd hankima selliseid tööotsi, mis lubaksid tal last kaasa võtta. Esialgu ei olnud see sugugi kerge, aga kui nähti, kui pikki töötunde oli ta valmis tegema ja kui vähe tüli tegi laps, leidis ta rohkesti tööd.

Ta nägi üsna mitmesugust elu neis majapidamistes, kus ta töötas. Naised sekeldasid koduga, nagu oleks elu nende arvates pidev eksam, kus neil leitakse puudujääke. Oli perekondi, kus mees ja naine olid hädavaevu teineteise vastu viisakad. Oli kohti, kus lapsed olid asjadega nii ära hellitatud, et polnud enam millegagi rahul.

Aga ta kohtas ka häid ja lahkeid inimesi, kes suhtusid temasse ja ta väikesesse pojasse soojalt ning olid tänulikud, kui ta käis maha pikema maa ja küpsetas neile kartulikooke või hõõrus vanad tuhmid messingnõud läikima, nagu oleksid need uued.

Kui Richard sai kolmeseks, oli teda juba raskem inimeste kodudesse kaasa võtta. Ta tahtis kõike uurida ja ringi joosta. Üks Nuala lemmikdaamidest oli keegi, keda kõik kutsusid sinjooraks ja kes andis itaalia keele tunde. Ta oli igas suhtes ebamaine: kandis erilisi voogavaid rõivaid ja ta pikkades juustes oli halli ja punast ja tumepruuni ning see kõik oli paelaga taha kinni seotud.

Sinjooral endal ei olnud passijat, kuid ta maksis Nualale selle eest, et ta koristaks kahel pärastlõunal nädalas tema ema juures. Ema oli karmi iseloomuga inimene, kellele oli raske meele järele olla ja kellel polnud ka sinjoora kohta ühtegi head sõna öelda peale selle, et too olevat alati olnud rumal ja põikpäine ning mingit kasu sellest kõigest ei tulnud.

Kui sinjoora ka seda teadis, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Ta rääkis Nualale suurepärasest väikesest mängurühmast. Seda juhtis üks ta sõpradest.

„Oh, minu jaoks oleks see liiga kallis,” lausus Nuala kurvalt.

„Arvan, et nad võtaksid poisi sinna suure rõõmuga, kui te vastutasuks mõne tunni seal koristaksite.”

„Aga võib-olla teistele vanematele see ei meeldi. Koristaja laps nende omadega koos.”

„Nii nad küll ei mõtle ja igatahes ei saagi nad seda teada.” Sinjoora oli oma otsustes väga kindel. „Sulle meeldib mängurühm, eks ju, Richard?” Sinjooral oli komme rääkida lastega, nagu oleksid nad täiskasvanud. Ta ei matkinud kunagi titahäält.

„Mina olen Rigger,” parandas poiss. Ja sellest ajast saadik hakatigi teda nii kutsuma.

Riggerile meeldis väga mängurühm, ja mitte keegi ei saanudki teada, et ta tuli sinna kaks tundi enne teisi lapsi, sest ta ema koristas ja poleeris ja seadis ruumid päevaks valmis.

Sinjoora kaudu sai Nuala sealsamas lähedal mitu teistki tööotsa. Ta koristas ühes juuksurisalongis, kus juuksurid ta hästi omaks võtsid ja tegid isegi täiesti tasuta ta juustesse väga kallid triibud. Mõni tund nädalas oli ta tööl ühes kaipealses restoranis, mille nimi oli Ennio’s. Ka sinna elas ta hästi sisse ning lõunaks anti talle alati kausitäis pastat. Seejärel läks ta Riggerile järele ja võttis ta endaga kaasa, kui läks valvama teisi lapsi, keda ta viis St. Stephen’s Greeni parte söötma.

Nuala perekond oli täielikus teadmatuses Riggeri olemasolust. Tundus, et niiviisi on kergem.

Paljudes suurtes peredes juhtub nii, et lapsed, kes lahkuvad, kaotavad oma vana koduga sidemed. Mõnikord jõulude ajal tundis Nuala igatsust Stoneybridge’i ja nende aegade järele, kui ta ehtis preilidele Sheedydele jõulupuud ning nad jutustasid talle iga ehte loo. Ta mõtles oma emale ja isale ja hanepraele, mida nad söövad jõulutoiduks, ning sellele, kuidas nad palvetavad iga väljarännanu eest: ta kahe Ameerikas elava õe eest, ta Birminghamis elava venna eest ning Dublinis elava Nasey ja tema enda eest. Aga ega ta ei tundnud ennast üksildasena. Kes sai Riggeriga üksindust tunda? Nad hoidsid nii väga teineteist.

Nuala ei suutnud ära arvata, mis sundis teda ühendust võtma oma venna Naseyga. Võimalik, et see oli järjekordne kiri preili Queenielt, kes lähenes asjaoludele alati väga optimistlikult. Preili Queenie kirjutas, et tõenäoliselt elab Nasey Dublinis väga üksildast elu ja võib-olla tunneks ta rõõmu, kui keegi omastest talle seltsi pakub.