Читать книгу Novembriöö kirjad - Mairi Laurik - Страница 5

Tere hommikust, armas! Kell on kaks öösel, kuid „Tere hommikust!”. Loed sa ju hommikul, siis kui äratuskell on sind veidi enne seitset üles ajanud ja liikuma sundinud. Kui sa end homme hommikul kööki vead, leiad sa, nii nagu lubatud, eest järgmise lõigu mu teekonnast. Ma loodan, et mu tänaöine kiri tekitab sinus vähem tuska. Anna andeks, kui mu lugu sulle haiget teeb! Ma püüan, tõesti püüan oma sõnu leebemalt sättida, kuid ausust ma hinnaks ei maksa.

Sa lugesid parajasti, kui ma hommikul kööki astusin, ja mina tundsin end jälle mõneteistaastase plikakesena, kes on just andnud õpetajale oma tunnikontrolli ning ootab nüüd ärevusega tulemust. Kui naeruväärne! Valasin endale kohvi, haarasin ühe lihapiruka ja istusin su vastu. Kuulasin hinge kinni pidades su vaikimist, võpatasin, kui sa paberitega sahistasid ja ootasin. Isegi kohv mu kruusis ootas.

„Sa ei saa endiselt magada,” oli su ainus kommentaar, kui lugemise lõpetasid. Raputasin pead. Ei, ma tõepoolest ei suuda veel öösiti magada ja ma ei tea, kas iial enam oskama hakkan. Öö on just see aeg, mil väikesed nanorobotid tööd tegema hakkavad ja nii pea kui ma piisavalt lõõgastun, võtavad robotid mu keha tuunimise üle, toovad vaevused teravamalt välja ja äratavad sügavaimastki unest. Ma parem jätkan oma looga enne, kui ma liiga melodramaatiliseks vajun.

Igatahes seisin ma tol suvel üksinda Tamsalu perrooni peal ja püüdsin tuvastada suunda, milles astuma hakkama pidin. Idee oli ju lihtne – tuli vaid kaardi pealt üles leida, millises suunas linnavalitsus jääb ja siis minna. Linnaliine ma tol hetkel ei usaldanud, sest kui ma tillukeses Tartuski suutsin korduvalt valede busside peale istuda ja tont teab kuhu välja sõita, siis multikeelne hiidlinn näis suisa võimatuna. Laotasin kaardi betoonperroonile ja asusin otsima. Juuni-Pea 179 oli aadress, mis vajas tuvastamist ja kaardilt ma selle ka leidsin.

„Kas on abi vaja?” uuris keegi inglise keeles. Võpatasin ootamatu hääle peale, kuid noogutasin siis.

„Ma pean sinna välja jõudma.”

Vaksalitöötaja vormi kandev mees jalutas lähemale, vaatas hetkeks aadressi ja naeris.

„Aa! Te olete siis üks uutest, kes siia kolib?” Noogutasin veel korra. „Tamsalu on ilus linn. Teile hakkab siin kindlasti meeldima.”

„See on hiiglaslik!” vastasin ma parema mõtte puudumisel kohmakalt. Tol ajal ei suutnud ma ettegi kujutada, mida tähendab, kui kõik eestlased ühe tillukese pindalaga linna sisse kokku pressida. Ega ma seda tänagi päriselt mõista, kuid just nii need kõrged hiidlinnad toimivad. „Ma pole kindel, kas suudan nii paljude inimestega ära harjuda,” lisasin hetk hiljem juurde.

„Siis peate sagedamini vaksali lähedale tulema. Siin on pea kilomeetri laiune pargiriba kummalgi pool raudteed, linna suurus ja lärm parki praktiliselt ei jõuagi.” Vaksali töötaja oli pagana uhke oma kodulinna üle, mõistis isegi mu tilluke, kuumusest, uudsusest ja reisist räsitud mõistus. Kui keegi niisuguse sisemise kindluse ja uhkusega oma kodust räägib, siis peab seal olema vähemalt midagi head ja miks ka mitte korraks sisse astuda ning tuba üle vaadata? Ehk oli see esimene killuke kindlustunnet, mida ma hakkama saamiseks vajasin, kuid naeratama see igatahes võttis.

Lasin end juhendada, hankisin linnaliinide graafiku ja meest veel viimast korda tänades läksin linnavalitsusse. Täna hoiab Tamsalu üsna täpselt miljonit inimest – uusi linna ei lubata, kui vanu pole lahkunud, sünnikontroll, elupindade arvestus... Sa vaid ütle ja ma noogutan! Tol ajal, mõnekümne aasta eest, oli linn alles ehitusjärgus. Kaksteist ühenimelist linnaosa (Jaanuarist Detsembrini) olid juba valmis ehitatud, kuid tehase linnaosadesse ehitati maju iga päev juurde. Kui ma õigesti mäletan, jäi linna elanike arv tol ajal veel alla kaheksasaja tuhande, kuid see pole hetkel ülemäära oluline.

Järgmine tõsine hämmeldus oli tänav ise. Minu jaoks oli täiesti arusaamatu, miks mitmerealisel peatänaval liikusid vaid linnaliinibussid. Ma olin Tartus juba harjunud, et autosid on absoluutselt igal pool – need jäävad jalgu, üritavad kiirustades üle su varvaste sõita, pargivad äärmiselt ebamugavalt ega paista niisamagi kuhugi ära mahtuvat. Tallinn oli mu mälestustes isegi hullem! Lähed poodi, kuid enne poeni jõudmist saad parklas korraliku vinguvinese „tervisekõnni” maha pidada, autode vahel laveerida ja halval päeval veel sõimatagi, et ette jäid.

Tamsalus olid aga ainult bussid, mõni üksik tehasega seotud auto nende vahel. Linna turvapoliitika ei lubanud igaüht autoga linna. Pärast linnamüüri püsti saamist saabki linna vaid raudteed mööda ja see, et kõik autodki rongiga kohale tuli vedada, pani piirid nende hulgale. Ainult Tehase tippteadlased ja päästekomandod, politsei- ja meditsiiniüksused omasid autosid. Olgu, Linnavalitsusel oli neid ka mõnisada olemas, kuid peaaegu miljon inimest sõitis igapäevaselt bussiga või tolle ainsa taksofirma autodega.

Astusin bussist välja, otsisin õige majakolaka üles ja andsin endast parima, et rahvastikuregistri osakonnani jõuda. Pärast mõningat seiklemist, arusaamatute aktsentidega eesti ja inglise keele kuulamist ning ühte papptopsikutäit kohvi hiljem olin ma viimaks õiges kohas.

Väike tumedapäine tädi vaatas mind üle ümararaamiliste prillide ootavalt.

„Keire Paas,” tutvustasin ma end ametnikule. „Ma olen Enderi raamatupoe uus müüja.”

„Üks hetk!” teatas tädike, pööras end arvuti poole hooga, et krunn kuklas võdises ja toksis oma lakitud küünte klõbina saatel mu ID-kaardi andmeid süsteemi. „Nii,” jätkas ta hetk hiljem kuvatavat lugedes, „vallaline ja soovid kolida linna üksi?” uuris tädi üle prillide vaadates. Noogutasin. „Luba on iseenesest antud – saate endale ühetoalise kööginurgaga korteri – kuid ma sooviksin mõnda asja veel täpsustada. Neiu Paas, millised teie tulevikuplaanid on, nii pikemas perspektiivis?”

See küsimus lõi mu jalust. Olin ju just ülikoolist välja lennanud, iseendale ja maailmale oma suutmatust tõestanud ja tol hetkel oli mu ainus soov kuidagi pinnale rabeleda, ellu jääda, toime tulla.

„Kui ma jalad paremini alla saan, tahaks tagasi ülikooli minna,” pomisesin ma väga vaikse vastuse. Oma mure on ikka ihule kõige lähemal ja tolles veidras noorusele nii omases naiivsuses ei suutnud ma näha, et tädi teisel pool lauda kohtus ilmselt igal aastal vähemalt kümnete samas seisus noortega. Kõik mis minu jaoks punastamist vääris, oli tema jaoks naeratama panev või õlgu kehitama võttev tavapärasus. Minu abikaasagi nägi sel moel, üksikuna ja linnavalitsuse ametniku kabineti kaudu, esimest korda Tamsalu linnalist osa, kuid nüüd ma ruttan ajas ette. Vabanda!

Siiski, kui palju on neid noori, kes igal kevadel gümnaasiumi lõpetavad, sirge selja ja selge usuga omaette kolivad ja õppima asuvad, kuid peagi end eluõiguse eest rabelemas leiavad!? Sel hetkel, kui ema ei pane enam sööki ette ega arvuta nende eest eelarvet? Sel hetkel, kui ise võib loengusse minemise asemel sõpradega veini juua, kuid arvestused tuleb sooritada siiski? Sel hetkel, kui tulevad emotsioonid, olgu nendeks siis armumine või valu?

„Ma saan aru, et sa plaanid siin piisavalt teenida, osa kõrvale panna ja veel enne ooteaja täistiksumist oma teenitud raha eest tagasi minna?” Tädi teisel pool lauda naeratas ja minagi tundsin end kergemana, justkui oleks keegi minu eest minusse uskunud. Ehk uskuski, kui nüüd teravama pilguga tagasi vaadata.

Lugesin praegu oma kirjutatu üle ja naersin – ma ei mõista, miks pagana pärast ma seda naist kogu aeg „tädiks” nimetanud olen. Tegemist oli vaevu neljakümneaastase naisega, kellegagi, kel juba mõningane elukogemus olemas, kuid omad lapsed veel kindlasti ülikooli poole ei sammunud. Ma võin teda toonases kujus imehästi põhikooli lapsevanemate koosolekul ette kujutada, kuid mitte kaugemal. Aga mis siis ikka! Kui tädi siis tädi ja ma püüan samas rütmis ka jätkata – lõppeks viitasid tema liighoolitsetud välimus ja naivistlikud värvivalikud just kuhugi sinna poole.

„Meil ei ole just palju kohti pakkuda, kuid mõned valikud siiski on. Sinu ambitsioone ja elukorraldust arvestades saad sa enda käsutusse korteri Aprill-Oktoobri linnaosas. Sealt on Märtsi linnaossa mugav tööle käia ja üürid on suhteliselt väikesed. Maja on täiesti uus, saad korteri oma näo järgi sisse õnnistada!” Tädike pakatas uhkusest, kui korteri uudsusest rääkis. Ta oli juba teine tamsalulane, kellega ma suhtlesin ja teine, kes linnast suure sisemise uhkusega rääkis. Lihtne on usaldada linna, mis sind sel moel vastu võtab.

Seejärel rääkis ta mulle linnaosade üldisest töökorraldusest ja nende paiknemisest. Ma sain teada, et kaksteist üheosalise nimega linnaosa kulgevad kiirtena tööstusvaksalist ja neid linnaosasid puudutab tehase töö vaid ühel kuul aastas – siis veetakse just selle linnaosa peatänava kaudu tehase toodangut vaksalisse ja toorainet vaksalist tehasekompleksi poole. Täiesti loomulikuna on just tolles kuus sealse linnaosa elanikel puhkus, kuid teise kuu puhkust saavad nad vabamalt valida. Ehk, kui elad jaanuari linnaosas, siis jaanuaris ka puhkad.

Tädi, kelle nime ma teada ei saanudki (või on see lihtsalt aastatega peast kulunud) rääkis, et üürihinnad paneb paika turg. Detsembri ja Juuli linnaosades olla üürihinnad mitmekordsed võrreldes Märtsi või Oktoobriga ning tehase linnaosad on üldjuhul veel tükk maad odavamad.

„Küllap sa peagi teada saad, miks see nii on,” pomises tädike.

„Kuritegevus?” pakkusin mina, kuid tädike tõstis enesekaitseks käed.

„Ei-ei, kuritegevusega pole siin mingit seost! Kümme kuud aastas on need linnaosad vaat et paremadki teistest – seal on avaramalt ruumi ja vähem elanikke.”

Seda öeldes laotas ta laua peale hiiglaslikku lille meenutava tänavatestruktuuriga linna kaardi (linna kuju ja sümmeetrilisus lummab mind tänaseni) – pikk raudtee triip keskel, pea kilomeetri jagu rohelust ja parki kummalgi pool rööpaid ning linna südamest väljuvad linnaosad, õie kroonlehed. Raudteest ida poole joonistusid järgemööda Detsembri, Juuni, Jaanuari, Juuli, Veebruari ja Augusti linnaosad ning lääne poole jäid siis ülejäänud kuud. Detsembri ja Juuni linnaosade kaugemas otsas oli ühine sõõr – Detsember-Juuni linnaosa. Tolle sõõri keskel oli hiiglaslik väljak, mille peale kahel kuul aastas tehas püsti tõmmatakse.

Samasuguseid sõõre oli linnamüüri lähedal veel viis ning nende vahele jäid alad, mis kandsid nimetust Hall-Sektor, numbritega ühest neljani.

„Need neli linnaosa,” tutvustas ametnikutädi Hall-Sektoreid, „on tehase tööst kõige vähem häiritud, seega asuvad neis koolid, lasteaiad, haiglad ja muu taoline, mille töövõime peab olema garanteeritud ka siis, kui tehasega midagi hirmsat juhtuma peaks. Perearstikeskused on olemas igas linnaosas, kuid suuremad ravimised leiavad aset siiski Hall-Sektorites.”

Kõike räägitut mõista püüdes noogutasin vaikselt, võtsin laualt uuselanikule kaasa antavate juhtnööride virna ja seadsin sammud oma uue kodu poole.

„Linnavalitsuse elanikeregister asub üldjuhul küll siin majas,” lisas tädi mu lahkuvale seljale, „kuid juunis me mõistetavatel põhjustel puhkame. Sel ajal on meie töö hajutatud väiksemate üksuste vahel teistes linnaosades ja pakiliste probleemidega tuleb neisse pöörduda. Vajalik info on kõik detailselt linna kodulehel küll olemas, kuid segaduste vältimiseks ma igaks juhuks mainisin.”

Sellega oli mu linnavalitsuse külastus lõppenud ja paraja ärevusega mõistsin ma, et nüüd ma olengi Tamsalu, selle sama kummituslinna, kodanik, mille poole me lastena vaatasime igatsust ja hirmu ühendava pilguga.

Sõitsin oma uue kodu juurde tehase linnaossa, päris Tehase peatusesse välja, just nii nagu tädi oli õpetanud. Ausalt, ma poleks ka parima kujutlusvõimega päeval suutnud ette kujutada tehase väljaku suurust! Minu esimese Tamsalu kodu kaheksanda korruse aken vaatas otse hiiglasliku platsi suunas. Õhtul aknast välja vaadates sain teada, et platsi öösel linnaliinibusside parklana kasutatakse ja järgmisel hommikul alates kella kuuest väljus neid kollaseid monstrume pea sekundilise vahega, igale peale kirjutatud linnaosa, kuhu ta suundumas oli. Kümned tuhanded inimesed voolasid paari tunni jooksul majadest välja, istusid bussidesse ja looklesid oma päevase teenistuskoha poole. Õnneks oli elu minusuguste maakate jaoks erakordselt lihtsaks tehtud! Platsil oli oma peatusepost iga linnaosa tarvis ning veel üks, millel ilutses „Tehas”. Just tolle posti all ootas kõige rohkem inimesi, olles kindlaks tõestuseks linna eksistentsi põhjuse mõjukusest.

Mina jõin oma toas kohvi, vaatasin aknast hommikust kiirustamist ja kui tipptund viimaks raugenud oli, seadsin endagi sammud bussi ootama. Ma olin kärsitu ja soovisin oma tulevast töökohta võimalikult kiiresti näha. Mine tea, mõtlesin ma tol ajal, ehk saan ma kohe ka tööle hakata ning see oleks kõik mu rahaprobleemid päeva pealt lahendanud.

Aga aitab tänaseks! Kell on taas viiele lähenemas ja uni koputab õnneks taas ka minu õlale. Pea enam nii väga ei valutagi. Ilusat hommikut sulle, Andres! Ka mina ärkan peagi ja tulen jooma seda kohvi, mille su usinad käed hakkama on pannud.