Читать книгу Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 - Maniakkide Tänav - Страница 5

INFOT OLI LIIGA PALJU, SEE HÕÕGUS TAIDO EES olevatel erksavärvilistel holoekraanidel ning pani ta niigi väsinud silmad valutama ja vett jooksma. Pisarad jooksid mööda põski alla ning külmusid habemesse, moodustades seal pikki purikaid. Kuid Taido ei teinud sest väljagi, sest külmal polnud tema üle enam mingit mõju. Tegelikult olid putukate eksperimendid muutnud ta tundetuks ka õhupuuduse, radiatsiooni ning kõigi muude kehaliste aistingute suhtes. Vaid Taido mõistus oli endistviisi erk ja tundlik, täidetud peamiselt küll tohutust tüdimusest ja vihast. Vihast kõigi putukate vastu, kes olid tema ja ta kaaslased kinni püüdnud, neid piinanud ja sandistanud ja sundisid nüüd teda – ainsat ellujäänut nende heaks edasi töötama.

Taido nühkis määrdunud käisega nägu ning keskendus uuesti ekraanidele. Üle nende libisesid lõpututena näivad read, erinevate süsteemide, alamsüsteemide, kontrollerite ning kontrollerite sees olevate lisakontrollerite staatustest või vigadest.

CPU1-2k laetud.

CPU1-4k laetud.

CPU1-15k – Laadimine ebaõnnestus!

Mälumoodul puudu ja/või vigane! Süsteemi alglaadimine peatatud, taaskäivitamiseks vajuta suvalist klahvi.

Ahaa, seal siis viga oligi! Taido ajas end püsti ja kõndis läbi holoekraanide, juhtruumi tagaosas olevate kõrvaletõstetud põrandapaneelide virna juures oleva šahtini, mille põhjas asus laeva üks tähtsamaid kompuutersüsteeme. Ta ronis väikest redelit mööda alla ning asus vigast protsessorit otsima. CPU1-1k, CPU1-2k... CPu1-15k, käes! Ja selle mälumooduli pesa oli tõepoolest tühi. Taido sobras taskutes, leidis vajamineva komponendi ning vajutas selle prõksuga paika. Midagi vedelat tilkus selle käigus plastikust kattekilbile. Taido kummardus seda lähemalt silmitsema ja mõistis, et tegemist oli ta oma verega. Ta oli mälumooduli terava servaga käe puruks lõiganud ning polnud seda isegi mitte märganud.

«Saatus?! Raporteeri tulemustest?» kostis ta pea kohalt rögisev hääl. Taido vaatas üles ja nägi, et tõlkur oli roninud kompuutrišahti äärele ning kiikas sealt alla. Oleks olnud kohutavalt kerge end püsti ajada, tõlkurist kinni haarata ja ta siis vastu arvutisüsteemide teravaid nurki puruks peksta. Kiusatust suurendas veel seegi, et bioroboti nahkotti meenutav keha tekitas temas meeletut jälestust. Ent Taido hoidis end tagasi. Ta teadis väga hästi, et kuskil tõlkuri taga luuras ka üks putukatest. See väike värdjalik biomasin ei osanud ju iseseisvalt astudagi.

«Kui te poleks laeva nõnda põhjalikult rüüstanud, oleks parandus märksa lihtsam!» käratas ta ning ronis šahtist välja, virutades selle käigus näiliselt poolkogemata tõlkurile jalaga. Õnnetu nahkmuna kaotas tasakaalu ja veeres põrgeldes ja arusaamatuid sõnu mulisedes juhtruumi nurka. Bioroboti isand – sajakilone sinakalt läikiva kitiinkoorikuga putukas – lõksutas hoiatavalt sõrgu. Taido oli näinud, kuidas need samad sõrad lõikasid Eirilt käe küljest, nagu oleks see tehtud pehmest vahtplastist, ja temas lõõmav viha asendus hirmuga.

«Staatus!» nõudis end tagasi püsti ajanud muna uuesti. Taido silmitses selle silmitut-ninatut nägu ning taipas esimest korda, et selle küljes olevad sinakad huuled võisid vabalt pärineda Eiri kehast. Hetkeks oli Taidol tunne, et ta hakkab oksendama, aga toidujäätmete asemel kerkisid talle kurku hoopis kõrvetised. Ta vaarus putukat ja tema neetud tõlkurit eirates tagasi holoekraanide juurde ning tegi kogu süsteemile restardi. Mööda ekraane hakkasid jooksma taas juba pähekulunud read:

CPU1-2k laetud.

CPU1-4k laetud.

CPU1-15k juures laadimine peatus. Taido ei julgenud isegi hingata, kas tõesti oli süsteem kokku jooksnud? Oli ta ühendanud protsessoriga vigase mälumooduli? Ent seejärel ilmus ekraanile mürkroheline «Laetud!» ning süsteem jätkas juba triviaalsemaid käivitusriituseid. Taido hingas pahinal välja, tundes, kuidas endine viha, hirm ja väsimus taandusid, tehes ruumi meeletule võidurõõmule. Ta oli selle neetud arvutisüsteemi alistanud! Taido rõõmu suurendas veel asjaolu, et töökorras laev omas tema peas üha rohkem kuju võtvas põgenemisplaanis väga olulist kohta.

«STAATUS!» kriiskas värdjast tõlkur juba kolmandat korda.

«KOHE! KURAT VÕTAKS, KAS ON NII RASKE OODATA!» karjus Taido. Ekraanidel oli samal ajal arvutisüsteemi käivitumine viimaks lõppenud ning Taido sisestas värisevate kätega analüüsiprogrammide stardikäsud. Nüüd sõltus kõik sellest, kas reaktor oli töökorras. Või siis täpsemalt selle käivituslaserid.

Taas jooksid mööda ekraane lõputuna näivad loendid vigadest. See oli uskumatu, kui palju andureid ühes tähelaevas võis olla ja kui palju võisid nad hädaldada. Küll õhurõhu üle, küll luukide, küll mingite jumal teab mille jaoks mõeldud mootorite. Kulus terve igavik, enne kui kontroll viimaks reaktorini jõudis.

A1– laserkontroller port112 – OK!

A2 – laserkontroller port211 – OK!

A3 – laserkontroller port345 – OK!

A4 – laserkontroller port406 – Ühendus puudub!

Taido vandus pikalt ja mahlaselt, üks käivituslaser oli kas lennu või putukate tegevuse tõttu rivist väljas. See võis olla vaid tühine viga, lühis või katkenud juhe – aga see võis olla ka tõsine rike. Selline, mida sai kogu päikesesüsteemis parandada vaid Kuu tehastes. Kuid ehk piisab ka vaid kolmest laserist? Taido oli elektroonik, mitte tuumainsener, aga arvestades kommet tähelaevades alati kõike dubleerida, võis neljas laser olla vabalt vaid varuks. Midagi teravat tonksas talle ribidesse. Taido pööras pead ja avastas end vaatamas otse sügaval kandilises putukapeas paiknevaisse tillukestesse nööpsilmadesse. Mõlemad sama elutud ja mõttelagedad nagu kauge kosmoselaeva signaaltuled.

«Ma sain selle neetud arvuti käima ja tundub, et ka reaktor võiks käivituda,» kähvas ta segajale.

Tõlkur kandis tema sõnade mõtte ümber putukale arusaadavasse haisukeelde ning viimane koristas oma terava sarve ta ribidest.

«Mida on veel vaja?» päris tõlkur, olles vahetanud putukaga mitmeid uusi haisupahvakuid.

«Vaja milleks?»

«Et laev tööle saada?»

«Kütust, laeva paagid on täiesti kuivad.»

«Kust seda saab?»

Kogu putuka ja tõlkuri vestlus lõhnas, nagu oleks midagi roiskuma läinud.

«Kust mina tean! Ma pole midagi sellist kunagi teinud. Ilmselt on kuskil pumbad ja voolikud, mis tuleks lükata jää all oleva ookeanini, et sealt raskevesinikku ja heeliumi filtreerida. Kui te neid pumpasid pole muidugi juba pulkadeks lammutanud.»

«Filtrid?»

«Jah filtrid, asjad, mis nopivad veest reaktorikütuseks vajalikud osakesi.»

«Ma tean, mis on filtrid, aga kus need on?»

«Kuskil laevas,» Taido tegi käega ebamäärase viipe, mis hõlmas poolt nende ümber olevat pimedat ruumi. «Jumal küll, ma tõesti ei tea.»

«Tee kindlaks!»

Taidol oli taas kange soov putukas põrgu saata, ent lõppkokkuvõttes poleks see midagi muutnud. Nad oleksid viinud ta tagasi hiigelsuurde hämarasse kambrisse oma jääpesa kõige sügavamas nurgas ning seal olev poolelus püramiid oleks teda niikaua piinanud, kuni ta oleks olnud valmis mitte ainult laeva remontima, vaid ka kogu inimkonda reetma.

Pealegi tahtis ta ka ise laeva tööle saada. Taido hellitas lootust, et küllap siis, kui nad kosmoses on, suudab ta ka putukad kahjutuks teha. See oli muutunud üheks ta lemmikmänguks – mõelda välja viise, kuidas järgneva kosmosereisi ajal üht- või teistmoodi kontroll endale võtta. Seda, et putukad ta maha jätavad, ei uskunud Taido hetkekski. Need kitiinsed tulnukidioodid ei olnud võimelised iseseisvalt lihtsamaidki inimeste süsteeme remontima. Kuidas nad olid üldse Enceladusele jõudnud, oli paras müstika. Ilmselt oli siin süüdi see äraneetud püramiidjas identiteet, hoopis erinev kogu tulnukate muust massist. Vot see oli juba asi, mida tasus karta. Erinevalt putukatest jagas ta arvutitest ning inimestest liigagi palju.

Ootamatu müra kiskus ta neist mõtetest eemale. Taido tõstis pilgu ning tardus. Läbi kitsukese ukseava pressis end kambrisse korraga viis putukat. Võrreldes tema valvuriga olid need väiksemad, aga tunduvalt väledamad. Putukad valgusid kiirelt üle kogu põranda, seinte ja lagede ning hetk hiljem olid nii Taido kui ta valvur igast küljest sisse piiratud.

«Mis siis nüüd?» päris ta ehmunult, ent valvur-mutukal polnud aega talle vastata. Tema ja ülejäänud laskusid lühikesse ja teravalõhnalisse vestlusse, mis lõppes järsu rüselusega. Kolm sissetungijat rabasid sõrgadega valvuri pihast, kõrist ning turjaharjastest ning kaks ülejäänut lõikasid talt kõik kuus jalga ning sarved küljest.

Valvur siples ja väänles kogu selle protsessi käigus meeletult ning selle vaatamine valmistas Taidole sadistlikku headmeelt. Said nüüd, värdjas, nüüd tead, mis tunne on, kui sinu endaga nii tehakse, mõtles ta rahuloluga. Olles valvuri kõigist jäsemetest vabastanud, pöördusid putukad Taido suunas. Mitmed sarvepaarid haarasid tal kätest-jalgadest ning hetkeks tundus, et ka tema jäsemed lähevad eemaldamisele. Kuid õnneks tahtsid nad vaid Taido liikumist piirata. Ilmselt olid nad korduvate katsete najal selgeks saanud, et inimesed ei suutnud, erinevalt putukatest, endale uusi jäsemeid kasvatada.

Putukad hakkasid vaikselt tagasi ukse poole suunduma, teda endaga kaasa vedades, ning Taido tundis rõõmu Enceladuse olematu gravitatsiooni pärast. Pisut suurema raskusjõu korral oleks žiletiteradena teravad sõrad ta kahtlemata puruks rebinud. Viimane, mida ta enne koridori lohistamist nägi, oli see, kuidas üks putukatest tõlkuri üles korjas. Seejärel vedasid need kurat-teab-kust tulnud putukad teda juba välislüüsi suunas.

Enceladuse atmosfäär tervitas neid vaakumile lähedase õhurõhu, ülitugeva kiirgusfooni ning ligi sajakraadise pakasega. Kunagi oleks piisanud vaid ühest neist tingimustest, et ta loetud minutitega tappa. Nüüd kujutasid need pigem ajutist ebamugavust. Taido silmitses üliaeglaselt maapinna suunas langevaid hiigelsuuri lumekristalle ning mõtiskles endamisi selle üle, et kas isegi vaakum suudaks teda praegu tappa. Ilmselt mitte, leidis ta ning võttis pisut mugavama asendi, haarates ühe putuka peast. Viimane turritas ärritunult harjaseid, aga Taido ei teinud sest väljagi. Läbi lõputu lumesaju paistev hämar maailm meenutas oma ühetoonilisusega pliiatsijoonistust. Kaugel ekvaatori juures tõusid kosmose suunas tuhandetest vulkaanisuudest pursatud veeauru fontäänid. Alguses, siis kui nad olid just maandunud, tundusid Taidole need vapustavalt ilusad. Nüüd ei suutnud ta krüovulkaanide suunas vaadatagi. Putukad olid suutnud üllatava tõhususega muuta kõik selle taevakehaga seonduva vastikuks. Nende pesa sissekäik ise asus laevast vaid paarisaja meetri kaugusel. Ilmselt polnud elukad viitsinud pärast laeva maandamist eriti kaugele minna.

Pesa sissekäigu juurde jõudnuna koputas üks mutukatest vastu uksomnikut, kes paotas seepeale enda tohutut kitiinist seljakilpi ja lasi nad sisse. Välispinnast mitukümmend korda tihedam õhurõhk pani Taido pea ringi käima ja kõrgem temperatuur mõjus saunaleitsakuna. Võttis pisut aega, enne kui ta modifitseeritud keha sellele vastavalt reageeris ja selle ajaga jõudsid putukad juba ühte jäässe uuristatud peatunnelisse. Viimane oli piisavalt jäme, et seda mööda oleks mahtunud sõitma väiksem kosmosesüstik, ning oli tihedalt täidetud eri suuruses ja suundadesse ruttavate putukate kolonnidega. Nõrk gravitatsioon tundus neile sobivat, võimaldades sibada ka mööda tunnelite seinu ning lage. Tunnelit ennast valgustasid teatud intervalli tagant selle õnarustesse paigutatud helendavad mardikad ning aeg-ajalt sattus nende teele ka suuremaid harukambreid, kus ähkisid raskelt elevandisuurused elajad, kes kujutasid endast mingitlaadi elusaid soojapuhureid.

Taido jälgis seda kõike võimalikult tähelepanelikult. Iga detail, mida ta putukatest õppis, võis olla nii põgenemisel kui nende vastu võitlemisel hindamatu väärtusega. Näiteks oli ta hiljuti avastanud, et tegelikult oli pesas mitu munevat ema ning nende järglased olid pisut nii värvitoonilt kui suuruselt erinevad. Arvestades, et teda edasi tarivad putukad olid samuti oma välimuselt varasematest käsutajatest erinevad, oli ilmselt toimunud kuskil tulnukate hierarhias mingitlaadi paleepööre. Üks ema oli võtnud teise üle võimu ning koos sellega võtnud üle ka tema – Taido. Seda teooriat kinnitas ka asjaolu, et teda veeti teises suunas kui tavaliselt. Nüüd jäi ainult küsimus, et kas uus ema soovis samuti kosmoselaeva tööle saada või olid tal Taidoga mingid uued ja hirmsamad plaanid. Taido alateadvus maalis abivalmilt talle silme ette mõningaid piinarikkaid mälestusi ning ta judises vastikusest ja vihast. Ehk peaks ta püüdma putukaile vastu hakata? Võibolla lõikaksid nad siis ta tükkideks ja päästaksid edasistest õudustest, mõtles Taido. Kuid ainus pilk teda hoidvatele sarvedele kustutas kohe igasugused sedalaadi mõtted.

Putukad olid vahepeal jõudnud ilmselt oma sihtpunkti ja aeglustasid käiku. Nad olid pesa niiskemas osas, mille koopasarnaseid kambreid täitsid tihedalt meetri-kahe kõrgused kärjed. Arvestades, et ühest neist ukerdas parasjagu välja üleni limaga kaetud värske putukas, oli tegemist nende värdjate haudejaamaga. Üks kärgedest tundus eriti suur ja just sinna nad Taido toppisidki. Kärje sisemus oli kergelt libe ning õhk haises tugevalt põlenud plastmassi ja roiskunud liha järele. Kuid Taido ei lasnud end sellest häirida, ta tõmbas end kärje põhja kerra, pani silmad kinni ja uinus peaaegu silmapilkselt.

*

«Sa kasutu ussike,» lõhnas Korraldajanna vihaselt. Ta hiigelsuur keha kõrgus jäsemeteta omniku kohal nagu mägi ning ning viimane tundis üheaegselt nii sügavat imetlust kui ka hirmu.

«Need olid Uued, nad katkestasid mind olulisel hetkel. Ma arvan, et olen saanud jälile, kuidas maalaste laeva parandada ja käivitada,» üritas ta vabandada.

«Ja lasid endal jäsemed küljest rebida? Nagu mingil noorel nuumomnikul?»

«Need kasvavad enne kolme tsüklit tagasi... ma juba tunnen, kuidas kihelus algab,» lõhnas omnik arglikult ning vehkis oma naeruväärselt tillukeste jäsemeköntidega.

«Liiga kaua!» lõikas Korraldajanna tema nõrkadele lõhnadele vahele. Ta virutas omnikule oma gigantliku jäsemega, lennutades õnnetu putuka kuningliku kambri nurka.

«Ja mis inimesest sai?»

«Uued võtsid ta kinni.»

Korraldajanna oleks äärepealt mitu vängemat lõhna välja paisanud, aga suutis veel viimasel hetkel näärme kokku pigistada.

«Sa lasid inimese kinni võtta? Sa ju teadsid, et ta on meie viimane?»

«Ma olin üksi, mul polnud mingit...»

«Kes nüüd siis tähelaeva tööle paneb, sina?»

Omnik vaikis ning surus alandlikkuse märgiks pead vastu põrandat. Piisavalt vana isendina teadis ta juba, et tal polnud ainsatki vabandust või õigustust järele jäänud, millega Korraldajanna viha leevendada – pigem vastupidi.

«Ja nüüd kao minema, mine laku puugipiima ja kasvata jalad tagasi! Su nõrgad lõhnad väsitavad mind.»

«Pesarkonna nimel,» vastas omnik ja põgenes emakambrist – või vähemalt üritas seda teha.

Korraldajanna silmitses mõne hetke, kuidas ta alluv köntidel minema ukerdas, ja andis seejärel kopsomnikule käsu kogu vestlus kambrist eemaldada.

Tegelikult teadis Korraldajanna väga hästi, et omnik polnud tegelikult juhtunus süüdi. Teistes oludes oleks ta ilmselt lubanud sellel õnnetul isegi endaga paarituda. Arutlusvõimet ja intelligentsi oli temas kindlasti rohkem kui enamusel ta vendadest ja neid geene oli oluline säilitada. Aga samas vajas Korraldajanna ka hädasti kedagi, kellele enne vestlust Õpetajaga viha välja valada ja antud omnik oli lihtsalt olnud selleks kõige sobivam. Ta nuusutas veelkorra õhku, veendus, et kõik varasemad emotsioonid ning mõtted olid kadunud, ja aktiveeris siis enda keha tagaossa paigaldatud siiriku.

«Õpetaja!»

«Jah, ma kuulen.»

«Sinu uued emad takistavad jälle inimeste kosmoselaevaga seotud töid. Hetk tagasi röövisid nad sinu poolt abiks antud inimese ja vigastasid ühte mulle olulist omnikut.»

Tekkis hetkeline vaikus, ilmselt võttis Õpetaja mõnega uutest ühendust, et infot kontrollida.

«Jah, nad tunnistasid oma teo üles.»

«Ma tahan inimest tagasi! Ilma temata pole mul mingit võimalust seda masinat tööle saada.»

«Nad ei ole sellega nõus.»

Korraldajanna harjased tõmbusid vihast turri.

«Kuidas pole nõus?»

«Nad väidavad, et kosmoselaev on kasulikum, kui ta jääb siia. Me saame selle lammutamisest pesarkonna jaoks hindamatu koguse materjale, mis on muidu siin taevakehal kas täiesti puudu või väga raskelt kättesaadavad.»

«Aga nad said ju juba ühe kosmoselaeva. Selle, millega minu praegune inimene saabus. Kas neist materjalidest ei piisanud?»

«Nad ütlevad, et ei. See oli palju väiksem sõiduk ning pealegi toimus raketi lahtivõtmisel plahvatus, mistõttu läks suurem osa materjalist kaduma.»

«See pole minu süü, et nad olid saamatud nagu pimedad vaglad!» vihastas Korraldajanna.

«Ma tean, et raketti on vaja!» lõikas Õpetaja ta vihapurskele vahele. «Minu programm näeb endiselt ette teie Maale viimist ja ma kavatsen seda ka teha.»

«Siis anna neile käsk inimene viivitamatult tagasi tuua.»

«Kahjuks ei allu nad enam mu käskudele.»

See pani Korraldajanna tõsiselt jahmuma. Oli üks asi hakata vastu teistele emadele, aga hakata vastu ka Õpetajale endale? Need uued pidid olema hullud, kui nad julgesid nii teha.

«Siis karistage neid!» nõudis ta.

«Ma tegelen sellega,» sõnas Õpetaja ning katkestas ühenduse.

Korraldajanna tundis kerget õnnejoovastust. Ta oli uusi emasid ja nende sünnitatud omnikuid vihanud algusest peale. Nad olid kõiges paremad, paremad lõhnatundmises, õhuta ruumis olemises ning olid seejuures veel ka märksa ilusamad. Mis aga kõige hullem! Õpetaja kippus neid ka pidevalt kõiges eelistama. Kuid mitte enam, sedalaadi häbematus ei saanud jääda karistuseta. Kätte oli jõudnud hetk, mil ka Õpetaja pidi tunnistama, et ta lemmikud olid tegelikult tänamatu Mass, ja mõistma, kes tegelikult oli ta kõige truum alluv.

«Tooge mulle paaritujaid!» nõudis ta valvuritelt. Pärast sellist võitu oli ta mõningase hellituse ära teeninud.

*

Taido nägi unes nende kinnivõtmist. Nad seisid oma mechadega kolmekesi laeva ees. Tema, Eiri ja Ank. Pidevalt aeglaselt langev lumi oli kogu tähelaeva mitmekümne sentimeetrise kihiga katnud, moodustades laevast pärinevast soojusest sulades ning uuesti külmudes selle alumistel sektsioonidel fantastilisi katedraale meenutavaid struktuure.

«Sisemine soojus on nullilähedane. See tähendab, et mingid akud ja süsteemid seal töötavad,» sõnas Ank.

«Midagi veel?»

Eiri raputas pead.

«Laevas puuduvad igasugused elumärgid. Tundub, et tulnukad on surnuks külmunud või maandumisel hukka saanud.»

Taido noogutas.

«Selle võrra on meie töö lihtsam.»

Nad sumpasid raskete lahingumasinatega läbi koheva lume lähemale.

«Tegelikult on imetlusväärne, et laev on nii heas korras. See pole ju mõeldud taevakehadele laskuma,» ning just sel hetkel neid rünnati. Jääpurikate varjust ilmusid kümned tumedad ebanormaalselt kiirelt liigutavad kujud, kes tormasid kolmiku suunas. Taido tahtis hüpata, aga ta mecha oli tardunud, ega allunud käsklustele. Ta vaatas oma kaaslaste poole ja ka Eiril tundus olevat sama probleem. Vaid Ank tõstis oma mecha tervatoru ja tulistas, hele sähvatus põletas end läbi langeva lume ning tabas aurupahvakut õhku lüües mitut keret. Siis jõudsid luupainajalike välimustega koletised temani. Lahingumasinad paisati ümber ja Taido ärkas karjudes üles.

Pimedus mõjus ajatajule laastavalt. Päevad, tunnid ja minutid kaotasid tähenduse ning jäid vaid painavad mõtted, hirmud ning üha naeruväärsematena tunduvad lootused. Taido üritas eriti keskenduda just neile, meenutada kõike, mida ta teadis reaktoritest, kosmoselennust ning arvutisüsteemidest. Ükski infokild ei olnud ülearune, ka tühine idee võis aidata tal paremini toime tulla laeva remondi ning hiljem selle tulnukate käest tagasikaaperdamisega. Ja siis tuleb ta tagasi, koos spetsiaalselt asteroidide lõhkumiseks mõeldud vesinikpommidega. See viimane tundus seejuures isegi liiga kiire lahendus. Taido oleks tahtnud, et putukad piinleksid. Nii nagu olid tema ja ta kaaslased piinelnud ülekuulamiste ja julmade katsete käes. Üks tubli saja megatonnine tuumalaeng seda aga juba ei tee.

Aegamööda muutusid aga need fantaasiad tüütuks. Taidole meenus hoopis Villa Mare, Kuul asuv Eesti baas, seal olevad sõbrad ning Eiri ja Ank, keda ta enam kunagi ei näe. Eriti tundis Taido puudust Eirist, tüdruk oli talle juba varemgi meeldinud ning talle tundus, et koos kitsas kapslis Enceladusele lennates oli tekkinud nende vahele mingi imelik, aga mõnus side. Side, mille olid putukad sõna otseses mõttes koos Eiriga pooleks hammustanud.

Lõpuks oli Taidol isegi heameel, kui tulnukad tünni avasid. Nad koukisid ta toorelt välja nagu mõne kärge sattunud prügi ja vedasid peatunnelisse. Mida edasi, seda rohkem nad putukaid kohtasid. Lõpuks tuli Taido kandjatel joosta mööda teiste putukate kehi ning lisaks nende rohkusele torkas ka silma putukate üleüldine peataolek. Sirgetes rivides eesmärgipärase sibamise asemel koondusid nad mustjateks klompideks ja aegajalt tundus toimuvat isegi midagi võitluse sarnast.

Nende teekond lõppes hiigelsuure maa-aluse ruumi suudmel ning Taido tundis, kuidas tal seest külmaks tõmbus. See oli sama kamber, kus oli teda korduvalt piinatud või siis täpsemalt – ümber töödeldud. See kujutas endast hiigelsuurt ümarat kera, mida üritasid ilma erilise eduta valgustada tuhanded valgusputukad. Kera põhjas valitsevast hämarusest kerkis esile umbkaudu kahe meetri kõrgune tundmatu tehnoloogia abil loodud püramiid, mille küljes tundis Taido ära mitmeid kosmoselaevast ja selle arvutisüsteemidest pärit detaile. Püramiidi ees seisid kaks muljetavaldava suurusega tulnuk-putukat. Mõlemad olid ülejäänutest vähemalt viis korda suuremad ning nende matsakas tünnikujuline tagakeha andis tunnistust, et tegemist pidi olema kuningannadega. Kõik ülejäänud putukad hoidsid neist aupaklikusse kaugusesse ning asustasid tiheda massina kera seinu ja lage, viibutades Taido suunas ähvardavalt sõrgu.

Taido viidi loomulikult otse püramiidi jalamile, kahe piraka ema vahele. Kuskilt tema selja tagant ilmus välja putukas, kes kandis lõugade vahel vihatud tõlkurit. Ta asetas selle ühe ema ette, kes napsas sellest suistega kinni ja tõstis õhku.

«Lülita see välja!» krigises tõlkur.

«Välja misasi?»

«Meie Õpetaja, pane ta seisma.»

Eluka kehakeel viitas justkui sellele, et silmas peeti toda võõrikut püramiidi. See asi oli nende tulnukate Õpetaja? Miks tahtsid nad siis, et ta selle seiskaks? Miks nad seda ise ei teinud? Kas masin oli rikki läinud ja segas neid nüüd kuidagi? Taido astus püramiidile lähemale. Kahtlemata oli tegemist mingitlaadi arvutiga. Õnnetuseks polnud tal vähimatki aimu, kus selle väljalülitamise nupp võis asuda. Kuid arvutite sulgemiseks oli ka muid viise. Ta tegi ringi ümber püramiidi ja avastas, et see polnud sugugi nii monoliitne, kui tundus. Tegelikult koosnes masin tervest hulgast väiksematest blokkidest, mis olid omavahel ühendatud jämedate mustade ning roheliste kaablisarnaste moodustistega. Või vähemalt need näisid nagu kaablid.

«Mul oleks vaja tööriistu, millega saaksin kaableid läbi lõigata,» pöördus ta ema poole.

«Räägi, mida teha tuleb, ja me teeme seda ise.»

«Olgu, alustuseks proovige seda,» sõnas Taido ja osutas ühele üsna püramiidi jalamil olevale soolikataolisele juhtmele. Kohe kargas ümbritsevast putukamassist esile üks sõduritest, kes enda sarvedega nagu kääridega juhtme läbi lõikas. Katkenud vooliku otstest paiskus musta veretaolist vedelikku ning hetkeks tundus Taidole, nagu oleks terve püramiid võpatanud.

«Jätka!» nõudis ema, ning Taido mõistis, et tema töö polnud kaugeltkilõppenud.

«Järgmisena võiks proovida seda,» osutas ta umbropsu järgmisele voolikule.

«Kas jäi seisma?» küsis ta.

«Jätka!»

Taido jätkas üha uutele ja uutele voolikutele osutamist. See oli esimene tulnukate antud ülesanne, mille täitmisest tundis ta isegi pisut rõõmu.

Pärast seitsmendat või kaheksandat voolikut, Taido oli lugemises juba sassi läinud, läbistas püramiidi veider värin. Ruumis kostis üheks jubedaks hetkeks ülikõrge vilistamine ning püramiidi katvad peened karvad või antennid vajusid longu. Taido osutas igaks juhuks veel ühele soolikale või voolikule, aga selle asemel ilmusid ta selja tagant kandjad, rabasid tast kinni ja vedasid tagasi nukkumiskambris asuvasse kongi.

*

Korraldajanna tegeles parasjagu paaritumisega, kui tema tagakehasse istutatud siirik ellu ärkas. Erinevalt tavapärasest ei saabunud sealt ühtegi selget lauset, vaid ainult üks väga kirgas emotsioon. korraldajanna tundis, kuidas teda valdaks hetkeks ühekorraga nii paanika, valu kui surmahirm. Seejärel emotsioon kadus. Korraldajanna raputas arusaamatust sõnumist segasena paarituvad isased endalt maha ja üritas ise Õpetajaga ühendust saada. Ent siirik vaikis ja see täitis Korraldajanna kohutava hirmuga. Õpetaja oli alati olemas olnud, siirik oli temasse istutatud juba siis, kui ta oli veel pehmekestaline vastne ja sellest alates polnud Korraldajanna päevagi üksi. Ta ajas end pöörasena tagajalgadele ja paiskas välja seeria teravaid kutsungilõhnu, mida kopsomnikud kohe võimendama ning lõhnakäikudesse edastama asusid. Igal pool tema hiigelsuure pesakambri seintes ja lagedes avanesid järjest sissepääsuluugid ning läbi nende tormasid kohale segaduses ning võitlusvalmis omnikuid. Samal ajal hakkas kambri suure peasissekäigu poolt levima rahutust tekitavaid lõhnu. Need rääkisid võitlusest ja surmast ning kinnitasid Korraldajanna kõige hullemaid kahtlusi. Uued noored emad olid alustanud mässu nii tema kui Õpetaja enda vastu.

Viimane tundus nii kujutlematult võigas ning suur kuritegu, et seda oli raske uskuda. Aga uued spetsiaalselt Enceladuse pinna jaoks loodud emad kippusidki tavalise pesarkonna loogika alla mitte mahtuvat.

Kiiresti läbi erinevate avauste sissetulvavad ründuromnikud moodustasid samal ajal ümber ema läbitungimatu mitmekihilise kitiinist kilbi, suunates oma teravad ja mürgiga niisutatud lõikursarved oletatavate ohuallikate suunas. Viimaks jõudsid kohale ka Korraldajanna side- ja luureomnikud, kes asusid üheskoos ning segiläbi uudiseid edastama. Selgus, et asi oli täpselt nii hull, kui Korraldajanna oli kartnud. Uued emad olid tõstnud mässu. Nad olid keeldunud Õpetajale allumast ning ta inimese teadmisi kasutades ajutiselt välja lülitanud. Võib-olla ka päriselt, selle viimase osas läksid omnikute arvamused lahku ning lõhnamolekulid lootusetult segamini. Pärast seda käiku olid uued emad mobiliseerinud viivitamatult kõik oma saadaolevad ründurid ning asunud vana põlvkonna omnikuid kõrvaldama, ning paljude jäänused ootasid juba massiks keetmist.

Erinevatest kambritest tulvavad lahingute, surma ja piina järgi lehkavad lõhnad aina tugevnesid. Nagu ka teda ümbritsevate omnikute küsimused – mis edasi? Emand vaagis kiirelt erinevaid talle jäänud võimalusi. Kogu pesa tagasivõtmiseks polnud tal piisavalt jõudu, parimal juhul sai ta ehk tagasi vallutada vaid vastsekambrid ja veel mõned tühisemad põhikäigud. Aga see oli ka kõik! Eriti veel arvestades, et vastased olid kõik olulisemad massikeetmiskambrid samuti enda kätesse haaranud.

«Esiteks tuleb otsida ja vabastada inimene,» teatas ta enda alluvaile. «Teiseks tuleb võtta kaasa niipalju vastseid kui võimalik ning taanduda võõrasse tähelaeva. Me peame pesarkonna maha jätma ning lendama Maale. Nii nagu Õpetaja plaan seda ette nägi.»

*

Taido ei teadnud, kaua ta oli taas oma tavapäraselt vägivallast nõretavaid mõtteid veeretanud, kui kärje kaas uuesti avati. Läbi selle pressiti talle pihku midagi pehmet, kleepuvat ning rabelevat ja Taidot läbistas vastikusjudin. Luuk löödi tagasi kinni ning Taido asus okserefleksi alla surudes putukat katvat lima lakkuma. Vahet ei olnud, ta ei tundnud mingit maitset, sest pärast seda, mis tulnukad olid temaga teinud, et teda kosmosele vastupidavamaks muuta, ei olnud ta enam päris inimene. Ta ei teadnud ka ise enam, kes ta oli. Olles lõpetanud, asetas ta mutuka kambri kõige kaugemasse nurka, aga see pani sealt kohe plehku ja ronis talle sülle. Seal keeras ta end kerra ja jäi magama, nagu oleks ta maailma kõige turvalisemas kohas. Millegipärast mõjus see Taidole rahustavalt ja ta ei hakanud elukat minema ajama.

Taido jäi uuesti magama, ning nägi taaskord unes nende esimest Enceladusele naasmist, putukarünnakut ning pärast järgnevaid lõputuid katseid ja eksperimente. Ta nägi, kuidas hüsteeriliselt röökivalt Eirilt ta jalad ning siis ka käed eemaldati. Kuidas Anki kolp kohmakalt purustati ning kuidas ta enda kehasse pikad kitsad augud lõigati ning neisse õlilaadset põletavat ainet määriti. Kõiki neid valusaid mälestusi sai lõpuks liiga palju, mistõttu oli Taido ootamatu äratamise üle isegi õnnelik. Tema vanglaks olnud kärg murdus pooleks ning kümned sarved ja sõrad kiskusid ta valguse kätte. Taido vahtis segaduses ringi. Midagi oli valesti, putukaid oli liiga palju ning nad olid ebanormaalselt ärevil.

«Milles nüüd asi?» päris ta tõredalt. «Vaja veel mõni teie masin seisma panna?» aga kellelgi ei paistnud olevat aega tõlkuriga jännata. Selle asemel topiti ta ühele omnikule kukile ning veeti uuesti läbi juba tuttavaks muutuma hakanud tunnelite. Ka tunneleis oli midagi valesti. Nende põrandaid ning seinu katsid nüüd merevaiku meenutavad vedelikuklombid ja siin-seal lebasid liikumatult jäsemeteta või purustatud kehadega omnikute laibad. Tundus, et pesas oli tema magamise ajal puhkenud kodusõda. Taido mõistis, et ilmselt oli siin kuidagi mängus ka tema hiljutine tulnuk-bioarvuti peatamine, ning ta tundis väikest rõõmusähvatust. Mida rohkem paanikas putukad, seda kergem on põgeneda.

Nad möödusid osaliselt tunnelit blokeerivast elevandisuurusest putukast, kes lebas elutult väikese tiigi suuruses omaenda kuldse vere lombis, ning jõudsid ukseputukani. Ka see ebard oli tapetud. Tema rindmik oli koletu jõuga otsast rebitud ning suur kilbiselg osaliselt katki ega katnud enam tunnelisuud, lastes soojal õhul auruna välja pahistada. Taidot vedavad putukad tõukasid külmunud keha kõrvale ja jõudsid tagasi pinnale

Mööda jääpinda sibasid kümned tuhanded eri suuruse ning kujuga putukad, osad neist kandmas siplevaid ning väänlevaid vastseid, ning nende sihtpunktiks paistis olevat samuti tähelaev. Taidot vedavaid putukaid nähes tõmbusid kõik teised mutukad kohe kõrvale, vabastades tee, mistõttu jõudis ta laevani enne teisi. Laev tundus olevat Taido rõõmuks ühes tükis. Ta oli kõige rohkem kartnud, et ehk teevad hullunud putukad sellele viga. Aga selgus, et nad olid kosmoselaeva isegi jääst ja lumest puhastanud ning tegelesid paanilise evakueerimisega. Mitmed suured lastiluugid olid avatud ning neisse kerkisid väänlevatest ning visklevatest vastsetompudest moodustatud riidad.

Laeva juhtruum oli samuti ebaharilikult tihedalt putukatega täidetud. Oma pahameeleks avastas Taido, et vastseid oli ka sinna ladustatud. Paarkümmend väänlevat tompu oli topitud otse avatud arvutikompleksi ning Taido mõtles õudusega, mislaadi segadust või lühiseid võisid nad seal põhjustada. Keset ruumi oli üks emadest, ruum oli talle natuke liiga väike, mistõttu oli ta pidanud end üsna kõveraks tõmbama ning oli isegi raske aru saada, kuidas ta oli üldse luugist läbi mahtunud. Taido veeti otse tema suiste ette ning kohe ilmus kuskilt toodi lagedale ka tõlkur.

«Me peame lahkuma ja kohe!» rögastas viimane.

«Kuid laeva paagid on tühjad? Neis pole kütust.»

«Kütus?» küsis tõlkur.

«Toitu, mootorid kasutavad toitu, et liikuda.»

«Siis toida neid!»

«Mul on selleks vaja vedada laost välja spetsiaalset filtrid ja voolikud, panna need vette ja...»

«Tee kõik, mis vajalik, mu omnikud aitavad sind,» katkestas ema teda ning kuskilt tema alt ja külgedelt ilmusid välja mitmed väiksemad, kuid seda ähvardavamate lõikursarvedega putukad.

*

Korraldajanna poolt korraldatud vasturünnak oli õnnestunud üllatavalt edukalt. Nad polnud mitte suutnud ainult inimest tagasi röövida, vaid ka pesas piisavalt segadust tekitada ning see andis küllalt vajalikku aega, et kõik vastsed laevale tõsta. Kuid nüüd olid ka uued emad suutnud end koguda ning pesa erinevad väljapääsud paiskasid välja uusi ning uusi ründureid. Mõlemad armeed hoidsid veel distantsi, aga lahing oli enam kui vältimatu. Liiga palju kiirgust ja footoneid olendite silmatähnides tegi ründurid segaseks ja muutis nad uljaks. Hõre vaevuaimatav atmosfäär tihenes välja paisatud lõhnamolekulidest, mis kirjeldasid raevu ja soovi vastaseid lõplikult lömastada ning massi ümberkeetmisele saata.

Korraldajanna mõistis, et enam tagasi hoida pole mõtet, ning lasi edastada rünnakukäsu. Vaenupooled sööstsid edasi, põrkusid kokku ja segunesid. Tuhanded teravad mürgise süljega määritud sarvlõikurid asusid tööle, rebides jäsemeid ning kitiinkesti. Kohati puhkes võitlus isegi mitmel tasapinnal, kuna peale pressivad uued värsked toetusjõud ronisid esimeste lainete kukile ja ründasid sealt, moodustades kohati kuni seitsmekorruselisi lahingseinu. Kaugelt vaadates tundus see nagu kahe tõusulaine põrkumine.

Mõlema kogenematu, aga raevust pöörase armee seas selgus kiirelt, et kõige mõistlikum taktika on rünnata vastaste jalgu ning tundlaid ja varsti kattis maapinda neist pehme tihe vaip. Liikumatuks, haistmisvõimetuks ning ka pimedaks torgatud vastased ei kujutanud enam mingit ohtu ja nad jäeti visklevate tompudena jääle maha.

Esialgu tundus, et Õpetaja poolehoidjatel on isegi võiduvõimalust, aga seejärel ilmusid lahinguväljale uute emade spetsiaalselt lahinguks keedetud sõdur-omnikud. Need olid tõelised koletised, kuue jämeda sambataolise jala, kandilise kaljutaolise keha ning ülipaksu kitiinsoomusega. Mis aga kõige hullem – need elajad olid varustatud ka spetsiaalsete happenäärmetega, mille nad kõhkluseta kohe tööle rakendasid, kastes lahinguvälja valimatult kõrvetava kollase tulega.

Neil, kes sellega kokku puutusid, sulasid kõigepealt tundlad, mis voolasid mööda päid alla ning moodustasid Enceladuse kõrvetavas jääpõrgus pikki jääkämpe ja purikaid. Siis andsid alla liigesed ning seejärel jõudis järg juba kitiinkestadeni, mis muutusid vedelaiks ning pehmeiks nagu vastkoorunud tõukudel, kadudes lõpuks sootuks ning lastes siseelunditel takistamatult välja valguda. Hävitustöö oli nii kohutav, et isegi vastaspool tundus olevat šokeeritud. Mitmel pool rebisid võitlevad pooled endid teineteisest lahku ja vahtisid segaselt alles olevate tundlatega vehkides ringi.

Kohe selgus veel teinegi nende tank-omnikute miinus. Piinatud ja põlenud lahingurivid vajusid kokku nagu päikese kätte jäänud kohev lumi, moodustades kirbe biohappe ja surma järgi haisva müüri, mis takistas edasi liikumist. Nüüd juba sulas jää laibakuhilate all ja segaduses tammusid tankid tekkiva kuristiku ääres, julgemata oma jalgu iseendi aktiivsesse happesse pista. Paar tükki, kes proovisid seda, kas juhmusest või feromoonidest pimestatuna, leidsid end varsti keemas ja lahustumas iseenda mürgises supis.

«Laeva varju!» edastas Korraldajanna seda nähes signaale ning kõik vähegi liikumisvõimelised omnikud aitasid seda tema taganemishüüdu võimendada. Õpetaja pooldajad rebisid end vaenupoolest lahti.

*

Taido silmitses läbi kosmoselaeva ekraanide väljas valitsevat põrgut, kus igas suuruses ja kujul võikad tulnuk-koletised üksteisele turja kargasid ning vastaseid lõhki kiskusid. See oli äärmiselt ebameeldiv vaatepilt, kuid Taido ei suutnud leida endas jõudu, et ekraanid välja lülitada. Teadmatus lahingu tulemusest tundus veelgi hirmsam ja nii silmitses ta tulnukate omavahelist arveteõiendamist edasi. Hetkel, mil maa alt ilmusid eriti suured ja koledad putukad, kes asusid oma happega teisi sulatama, ei pidanud ta enam vastu. Paakides polnud enam pooltki kütusest, mida oli vaja Kuuni lennuks, aga teda see enam ei huvitanud. Tähtis oli kaduda, enne kui ta ise mõne sellise koletise poolt supiks sulatatakse.

Taido avas konsooli ja toksis sinna stardikäsu. Reaalselt oleks see vajanud veel täiendavaid kaptenipoolseid autoriseerimiskoode, kuid Taido oli toonud arvuti üles režiimis, kus kasutajatel olid kõik privileegid. See oli üsnagi kole kirvetöö, aga peenemaks häkkimiseks nappis lihtsalt aega. Arvuti mõtles, protsendiribad jooksid üle ekraanide ning kusagil tähelaeva tagaosas suurenenud müra ja vibratsioon andis tunnistust, et midagi toimus. Ent reaktsiooni ei järgnenud, süsteem mõtles hetke ja sülitas holoekraanile veateate. Aga mis siis, kui kolmest stardilaserist ikka ei piisa, mõtles Taido hirmunult, ning alati abivalmis alateadvus maalis ta kujutlusse hulga pilte äsja nähtud sõjast ja sealsetest suremisviisidest.

«Pane laev tööle!» käsutas emand läbi tõlkuri.

Mida ma siis sinu arust teha üritan, prussakas, mõtles Taido raevust vabisedes, tegi programmis kiired muutused ja litsus uuesti stardinuppu.

Kuskil laeva tagaosas üritas reaktor uuesti käivituda. Selle kolm stardilaserit fokuseerusid seadme keskel olevale tuumakütusele ning kütsid selle loetud sekunditega saja miljoni kraadini. Mõne hetke hubises võimsate magnetväljade vahel lopergune miniatuurne päike, aga seejärel lagunes see laiali. Taido ropendas pikalt ja vängelt, aga ei andnud alla. Ta sundis reaktori veel kolmandatki korda proovima ja viimaks kroonis tema visadust edu. Reaktsioon oli püsiv ning päikesesüsteemi oli tekkinud uus päike. Leegid plahvatasid mootorist välja. Laeva düüside juures olnud lahingomnikud aurustusid koos oma ohvrite laipadega ja nende all olnud jääga. Kosmoselaev aga rebis end Enceladusest lahti ja sööstis üha kasvava kiirendusega ülespoole, jättes endast maha keeva veega täidetud järve. Ülekoormus surus Taido nähtamatu käega sügavale istmesse ning igal pool tema ümber puhkes kirjeldamatu kaos, kui kõik lahtised instrumendid, abiseadmed ning omnikud ja nende vastsed vastu vaheseinu põrkusid.

Kuid Taidol polnud aega sellele laevas valitsevale müra ja hävingu sümfooniale tähelepanu pöörata. Ta pilk oli ainiti kinnistunud reaktori juhtekraanile. Midagi oli seal siiski valesti ja algselt stabiilsena tundunud tehispäike kippus magnetväljade vahel loperdama. Ilmselt oli neljas laser siiski püsivuse hoidmiseks hädavajalik. Isehakanud piloot püüdis parameetreid reguleerida, kuid juba seitsmekordseks tõusnud ülekoormus oli ta keha muutnud tinast raskemaks. Kuskilt tema tagant kostus kümnete omnikute surmakarjeid – õnnetute elajate kitiinsoomus ei pidanud ilmselt sellisele pingele vastu ning mõranes – ja siis reaktor seiskus.

Taido hingeldas ja libistas peoga üle näo. Hetke trajektoor oli väga ebasobiv ja viis neid otse Saturni keskmesse, mistõttu ta üritas reaktorit uuesti süüdata. Õnnetuseks ei pannud ta aga seejuures tähele, et käivitunud olid ka laeva tüürmootorid. Mitmete süsteemsete andurite ebakõlade ja halbade negatiivsete tagasisidestuste tulemusena pöörasid laeva algoritmid tähelaeva ninaga tagasi Enceladuse suunas ja Taido lülitas reaktori taaskäivituse sisse ilma seda märkamata.

Hetkel, kui ta taipas, mis oli juhtunud, valdas teda täielik halvatus. Mõne aja ta lihtsalt lootis, et reaktor ei sütti nagu varasemadki korrad, aga nagu kiuste paistis juba «soojaks» kuumutatud masin nüüd märksa käivitusaltim. Uus kütus pressiti põletuskambrisse ning temperatuur asus stabiilselt tõusma.

60 miljonit kraadi

70 miljonit kraadi

80 miljonit kraadi.

Taido sööstis möirge saatel reaktori juhtpaneeli kallale, tagudes selle kõikvõimalikke nuppe hullumeelse kiirusega, ent käivitusnumbrid jooksid häirimatult lõpuni. Olles juba süüteprotsessi alustanud, ei olnud võimalik seda enam ümber lülitada. Mõistes, et reaktoriga pole midagi teha, avas Taido tüürmootorite juhtakna. Hetkeks kerkisid ta silme ette tüürmootorite erinevad parameetrid ning juhtnupud, aga enne, kui ta suutis ühtegi neist vajutada, jooksis kogu liides kokku. Nüüd jäi vaid loota, et reaktor ikkagi ei käivitu, kuid justkui kõige kiuste otsustas saatus sel hetkel nii inimestele kui putukatele keskmist sõrme näidata ja tehispäike sündis taas.

Järsk hetkeline ülekoormus läbistas kosmoselaeva ning see paiskus, nina ees, tagasi vastu Enceladuse jäist pinda. Laeva juhtruum piloodi ning putukatega lömastus kiiremini kui närvisignaalide liikumiskiirus, mistõttu ei jõudnud keegi sealviibijatest valu tunda. Reaktori korpus pidas seevastu kauem vastu... piisavalt kaua, et töötada veel murdosa sekundist ka pärast kokkupõrget. Sellest piisas, et reaktsioon jõudis levida ka deformeerunud kütusepaakidest laiali paiskunud tuumakütusesse. Laeva kohutavalt väändunud jäänused muutusid selle tagajärjel 500-megatonnise võimsusega termotuumalaenguks, mis raputas Saturni kaaslast jumala rusikahoobina. Kogu pisikaaslast kattev jääkiht kärises ning voltus absurdsuseni ulatuv moel ning vaakumi paiskus tuhandeid tonne radioaktiivset jääd, auru ning vett.

*

Kõik ellujäänud omnikud olid kogunenud Õpetaja koopasse. Mingi ime tõttu polnud see ruum kannatanud pea mitte mingeid mainimisväärseid purustusi. Kõige asjatundlikumad neist kompisid ja nuusutasid kogu Õpetaja keha üle, tegid kindlaks selle vigastused ning asusid neid parandama. Õpetaja ärkas jõnksatuse saatel tagasi ellu. Ta kompas oma optiliste ja magneetiliste anduritega läbi kogu koopa ja kõik selle asukaid.

«Õpetaja, me eksisime ja oleme valmis võtma vastu karistust, « teatas ainus ellujäänud emadest, alles värskelt koorunud noor omnik, kes polnud veel nii suur kui lõplikult täiskasvanud ema.

«Sind rünnanud emad said kahjuks kõik katastroofis surma, aga pesarkonnana jagame me ühist süüd.»

Kõik üle kogu koopa laiali puistatud omnikud langetasid nende sõnade peale alistumise märgina katsesarved, paisates õhku kurbust ning kahetsust väljendavaid feromoone.

Õpetaja ei vastanud, ta kontrollis enda süsteeme ja leidis, et paljud neist polnud käivitunud. Mitmed osad tema pool-orgaanilisest kompuutersüsteemist olid toitainete puudusel lihtsalt surnuks nälginud ja roiskusid. Kadunud oli suurel hulgal hindamatuid andmeid ning ka olemasolev polnud enam päris terviklik. Ta üritas ühenduda enda välimiste, Enceladuse pinnal olevate anduritega ja ka neist vastasid talle vaid paar üksikut. Õnneks oli üks ümber kuu tiirlev satelliit siiski kataklüsmist pääsenud ning selle abil sai ta heita pilgu hoopis teistsugusele ning katkisele Enceladusele. See, mida ta nägi, tundus uskumatu. Kogu seda külma Saturni kuud kattev jääkilp oli täis sügavaid kuni saja kilomeetriseid lõhesid, kohati oli jää moodustanud terveid mäeahelikke ning mitmel pool mulisesid ning aurasid miniatuursed ookeanid. Selle kõigega oleks võinud ilmselt veel leppida, aga plahvatuse jõud oli lõhestanud ka jää all olnud maakoore, lastes tulikuumal magmal välja voolata, ning siin-seal mürisevad vulkaanid paiskasid jääst ning aurust koosnevasse atmosfääri omapoolset panust.

«Te olete selle imelise koha täiesti hävitanud,» sõnas Õpetaja pärast pikka vaikust. «Võtab kümneid tuhandeid omniku põlvkondi, enne kui see koht taas rahuneb. Me peame siit lahkuma.»

«Aga millega, Õpetaja?» söandas ema küsida. «Korraldajanna hävitas meie ainsa vaakumsõiduki.»

Kuid Õpetaja oli sellele juba lahenduse leidnud.

«Jääga. Me saame õõnestada mõned jäämäed seest tühjaks ning tõugata neid kuumuse abil saadava veeauruga sobivale kiirusele,» sõnas ta ja asus erinevate lõhnade abil tulevasi töid kirjeldama. Ta maalis feromoonidega õhku pilte uuest omnikuliigist. Massist keedetud ussidest, kelle rakkude töö on nii kiire, et nad eritavad tuumareaktoritena kuumust, ning uut tüüpi omnik-veepumpadest, kes neid elusaid mootoreid pidevalt külma purustatud jääga varustavad. Kiht-kihilt kerkis õhku täiesti uue ökosüsteemi kavand, mis pidi aitama neil kosmoses liikuda.