Читать книгу Laevakaitsjad - Maniakkide Tänav - Страница 3

0. Vabanemine

Kahekümnenda sünnipäeva võttis Paul Möldri vastu oma elumoodulisse koduaresti lukustatult. Ta lösutas ihualasti, suletud silmil, lihavad käed rinnal risti põrandat oleval magamisasemel ja kuulas uudiseid. Need rääkisid viimasel ajal ühest ja samast – Kuiperi vöös redutavatest kosmosepiraatidest ja lahendusest sellele probleemile.

Pauli korter Uraani orbiidil tiirlevas Heimi kosmosejaamas oli pisike, vaevalt üheksa ruutmeetrit põrandapinda. Korteri üks sein oli kaetud tiheda hapnikutaimede vanikuga. Teises seinas oli kaubalifti luuk, kolmandas riiul väheste isiklike asjadega, kesk põrandat oli laiali magamisase, millel ta praegu lebas. Otse Pauli ees oli heledast metallist uks. See oli lukus juba pikemat aega. Väljastpoolt.

Paul kontrollis iga veidi aja tagant kella, oodates, millal Heimi kosmosejaama valitsus lõpuks ometi tema sotsiaalkrediidi arvele ühe punkti lisab. Üheainsa imelise krediidipunkti, mis lõpetab Pauli koduaresti ja avab ligipääsu võrgule.

Päikesesüsteemi Ühenduses oli neli sotsiaalse krediidi taset: kõrge, keskmine, madal ja olematu. Need, kelle punktitase oli „kõrge“ ehk sada ja enam punkti, said boonuseid: broneerida eelisjärjekorras lennupileteid, reisida kõrgklassi kajutites, panna eelisjärjekorras kinni laudu restoranides, kasutada eksklusiivseid vaba aja veetmise võimalusi. „Keskmise“ sotsiaalkrediidi kontoga inimestel, kelle kontol oli üheksakümmend üheksa kuni null punkti, ei olnud ei eeliseid ega keelde. „Madala“ sotsiaalkrediidi tasemega – need, kelle krediit oli miinus üks kuni miinus üheksakümmend üheksa – hakkasid ilmnema teatud keelud: nad ei saanud töötada juhtivatel kohtadel, ei saanud reisida, kitsenes hankida võimaldatavate kaupade valik, tekkisid liikumis- ja suhtlemispiirangud. Neljas tase – „olematu“ kontoseis – tähendas, et sinu punktisumma oli langenud tasemele miinus sada ja allapoole. Selleks hetkeks jõudsid keelud selleni, et inimesele oli lubatud vaid ühetoaline korter, kuhu ta oli määratud koduaresti. Sinna sai tellida lihtsamat toitu ja puudusid igasugused suhtlemisvõimalused ülejäänud maailmaga. See kestis seni, kuni arestis oleva inimese konto oli iganädalase pluss ühe punktise kodanikukrediidi lisamisega tõusnud taas ülespoole.

Uudised lõppesid ja Pauli teabevälja ilmus miniaknake. Paul ei pidanud seda isegi avama, ta tundis tuttava ikooni ära ja teadis, et see oli soovitus asuda õppetöö kallale. Selleks, et lisakrediiti teenida, pidi Paul näitama, et ta on arenguvõimeline ja soovib panustada ühiskonna üldisesse hüvesse. Paul põrutas vihaselt rusikaga põrandale enda kõrval. Käesoleva nädala lisapunkt oli tal juba välja teenitud ja kodutöö tehtud, ta oli lihtsalt unustanud selle avalikuks teha. Ta tegi puuduva liigutuse ja jalamaid muutus tema sotsiaalse krediidikonto seis. Punane miinus sada ta perifeerse nägemise allservas asendus kollase miinus üheksakümne üheksaga. Sellele järgnes kohe uus teade. See oli jaamavalitsuse õnnitlus, et Paul on liikunud olematult sotsiaalkrediidi tasemelt ülespoole, madalale tasemele. Ukse poolt kostis lõksatus, selle lukumehhanism avanes. Samal ajal aktiveerusid seni hallikad võrguikoonid Pauli nägemisvälja äärtes. Ta oli tagasi nii inimeste seas kui avalikus võrgus.

Võrguühenduse sulgemine oli Pauli palju rohkem häirinud kui blokeeritud välisuks. Esimese asjana tellis Paul endale kaks tuubi rõivaspreid, mis tekitas kehale kerge, hingavast materjalist kihi. Sel oli nii dekoratiivne kui ka kehaimplantaate toetav iseloom. Ta valis endale sprei, mis andis implantaatidele lisamälu ja parema Wi-Fi levi. Viimane nädal oli ta käinud korteris alasti, sest esiteks ei näinud keegi peale turvakaamerate teda niikuinii ja teiseks oli ta viimane sprei lõppenud just enne olematusse krediiditasemesse langemist.

Siis avas ta toatööbörsi keskkonna, et uurida sealseid pakkumisi. See oli just see, mida temalt oodati, see oli korraliku kodaniku tee. Kuid sellest hoolimata tundis Paul, kuidas sipelgad hakkasid mööda ta peanahka ringi sibama ja elumoodulis tundus äkki liiga palav. Paul nipsutas sõrmi ja köögirobot tõi talle klaasi vett. Madal kontoseis oli selgelt parem kui olematu – seni oli robot tuimalt kööginurgas oma laadimisalusel seisnud ja ta käsklusi eiranud.

Tööpakkumisi oli börsil palju. Mitmed neist olid sellised, mille Paul oleks kõhklematult vastu võtnud ja kus ta oleks kahtlemata hakkama saanud, kuid Pauli sotsiaalkrediit oli nii madal, et ta võis selliseid kuulutusi vaid vaadata. Need olid kodanikele, kelle sotsiaalkrediidi tase oli vähemalt keskmine.

Paul uuris kümmekonda madala krediidiga rahvale mõeldud tööotsa. Siit oleks üht-teist leidnud, kuid ta läks neist ikkagi mööda. Viimaks avas ta Heimi prussakafarmi kuulutuse. Seal pakuti tööd farmiseadmete hooldustehnikule. Töö oli naeruväärselt madala sotsiaalpunkti väärseks hinnatud. See andis lisaks kodanikupunktile vaid ühe plusspunkti ja sedagi vaid korra kvartalis. Paul täitis kõhklematult taotlusankeedi. Sellel tööl oli varjatud eeliseid ning ta oligi just seetõttu nii madalalt tasustatud, et seda ei himustaks mitte keegi peale nende, kes teavad selle töö tõelist väärtust. Kui isa oli kunagi ühes nendevahelises vestluses maininud, et ta teeb Pauli jaoks igaks juhuks säärase avariitöökoha, siis tollal Paul ainult muigas papsi üle. Viimased nädalad oli see töökoht aga olnud ainus, millele Paul oli suutnud mõelda. Äkki oli isa Pauli jäänud kuulama ja loobunud sellest turvavõrgust? Kuid ei, töökoht ootas teda. Paul tundis, kuidas kergenduslaine üle tema uhkas ja ta tundis papsi vastu sügavat tänulikkust.

*

Pauli kõnetaotlus võeti vastu ja Malte ilmus Pauli ette virtuaalruumi. Madala krediidiga rahvas ei saanud kasutada reaalelust erinevaid avatare ja seega oli Malte nagu päriseluski kõhn ja rõõmsameelne. Nad ei oleks tegelikult tohtinud üksteisega kohtuda, kuid ka Malte oli end registreerinud tööle oma vanemate firmasse kõige alama astme teenindajaks. Teenindajatena võisid nad omavahel suhelda.

„Mis sa siis tegid ka nende armsa paari kuu jooksul üksikvangistuses?“ küsis Paul.

Malte laiutas käsi.

„Ma võtsin koristusrobotit ajaviiteks lahti ja panin erinevatel viisidel kokku. Täitsa uskumatu, kui palju vigureid saab ühest tavalisest koristusrobotist teha.“

Paul võpatas.

„Mida? Sa said kõik see aeg oma roboteid kasutada?“

„Loomulikult sain. Ma võtsin muudele õppeainetele veidi programmeerimist lisaks, sellest piisas, et kodumasinad käima saada. Sa istusid ilma või?“

Paul puhises endamisi.

„Nojah. Mina see-eest mõtlesin välja erinevaid viise, kuidas saaks koristusroboteid kasutades hävitada krediidipunkte määravaid servereid. Sa ei kujuta ette, kui palju erinevaid võimalusi selleks on. Kusjuures – sellega seoses tuli mulle suurepärane idee!“

Malte pani käed kõrvadele.

„Palun, Paul, me saime just üle üksikvangistuse läve. Ma tahan seda su ideed ainult siis kuulda, kui see meid sotsiaalkrediidiga plussi viib.“

„See viib,“ lubas Paul.

Malte võttis käed kõrvadelt.

„Olgu, räägi siis.“

Samal ajal kui Paul rääkima hakkas, kostis talle kõrvu kaubaliftist kostev kolksatus, mis teavitas tellitud rõivasprei saabumisest.

*

Pauli langus ühiskonna põhjakihti oli alanud tema neljateistkümnendal sünnipäeval. Just sel päeval sai ta oma isikliku krediidikonto. Koos piduliku hologrammläkitusega Heimi jaamavalitsuselt kanti talle üle ka esimesed viiskümmend sotsiaalkrediidi punkti. Kuni Paul korralikult õppis ja üleastumised puudusid, lisas Heimi jaamavalitsus tema kontole igal nädalal ühe plusspunkti. Teoreetiliselt oleks Paul vähem kui kahe kuuga võinud jõuda kõrgemasse sotsiaalsesse kategooriasse. Tegelikkuses aga suutis ta kuu ajaga kahandada oma kontoseisu neljakümne kahe punktini. Kui Pauli vanemad hakkasid uurima, mis oli selle põhjuseks, siis ilmnes, et miinuspunktide põhjuseks olid kergemeelsed ja vägivallakallakuga virtuaalmängud, mille Paul oli vanemate eest salaja hankinud ja ennastunustavalt mängis.

Pauli vanemad läksid ärevile ja võtsid poisi hoolsama järelvalve alla. Kuigi ilma erilise tehnikahuvita, oli Paul sunnitud liituma robootikaringiga, mille tegevuses osalemine andis igakuiselt ühe lisakrediidi. Seal sõbrunes ta Malte Öbergiga. Malte oli tõeline masinaehitusfänn, kuid ei põlanud ära ka programmeerimist. Pauli ei köitnud kahjuks kumbki ala ja tema osaks sai mõelda välja, mida robotid teha võiksid. Üsna kohe hakkas ta organiseerima robotite võistlusi ja sai selle eest kiita. Mingi aja pärast muutus see talle igavaks ja ta hakkas organiseerima robotite võitlusi. Niipea kui see avastati, määrati Paulile ja Maltele miinuspunktid. Vägivald ja sellele õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine, oli Päikesesüsteemi ühenduses rangelt karistatav.

Enne Ühenduse loomist keesid erinevate planeetide ja kolooniate vahel ning sees alalõpmata verised konfliktid, kus iga osapool püüdis saavutada planeedi üle ainuvõimu. Pärast planetaarsete sõdade perioodi lõppu, kui iga planeet oli ühe valitsuse all, saabus vaikuseperiood. Paar korda püüdsid mõned valitsused sõjaliste vahenditega teistele planeetidele laieneda, kuid loobusid sellest peagi. Vahemaad kosmoses olid liiga pikad ja tehnika liiga kallis, kaubelda ja koostööd teha oli tunduvalt tulusam ja odavam. Aastasadade jooksul sõlmisid planeedid rahumeelseid liite, kuni sündiski Päikesesüsteemi Ühendus. Seda juhtis föderaalne keskvalitsus, mis jättis planeetidele laialdased autonoomsed õigused ja mille peamine ülesanne oli valvata rahu üle.

Kui kogu Päikesesüsteem oli ühendatud ühe valitsuse alla, saadeti sõjavägi laiali ja jäid vaid politseijõud. Rahu ja korra tagamiseks loodi sotsiaalkrediidi süsteem, kus politsei jälgis pidevalt inimeste tegevust ja rahurikkujad isoleeriti, kui nende sotsiaalkrediit langes. Ühtlasi hakati vaikselt juurutama geeniteraapiat loodetele, et peale kasvav põlvkond oleks rahulikuma meelelaadiga kui minevikuinimesed. See oli nüüdseks kestnud juba mitu sajandit ja enamus inimesi olid juba parendatud. Vaid Ühenduse äärealadel, kus nappis vastavaid spetsialiste, võis veel kohata muutmata geenidega inimesi.

Robootikaring võeti pärast skandaali robotivõitlustega lastevanemate poolt teravdatud tähelepanu alla ja edaspidi oli Paul sunnitud jääma rangelt mittevägivaldsete mängude piiridesse. Kuid viirus oli juba välja lastud. Peagi tuli Paul uuele mõttele, millega Malte kaasa tuli. Nad otsustasid luua salajase mänguserveri, kus nad saaksid pidada virtuaalseid võitlusi. Pauli poolt olid serverid – tema isa prussakafarmi juhtis madalintellektne neurosensorvõrk ja Pauli isa oli ettenägemata juhtudeks ostnud paar varuserverit. Ühe neist smugeldaski Paul kõrvale ja lõi neile prussakafarmi serverisse kontod, kus nad said krüpteeritult mängimas käia, ilma et jaamavalitsus suutnuks neid jälitada ja vahele võtta. Malte hankis neile mustalt võrguturult mänge, sealhulgas selliseid, mis olid ametlikult keelatud ja sisaldasid tapmist.

Nii möödusid aastad. Nad said täisealisteks, asusid tööle ja aina arendasid oma mänguserveri keskkonda. Kahekesi mängida oli lõbus, ent ajapikku lisasid nad oma salaserverisse veel mõne tuttava ja need tuttavad tõid oma tuttavaid ja viimaks, kuskilt, kellegi kaudu jõudis info sinna, kuhu polnud vaja. Avastatud rikkumine oli nii tõsine, et krediit Pauli ja Malte kontodel langes sügavale miinusesse, kaugele alla saja punkti. Nende ligipääs võrku suleti, elumoodulite uksed lukustusid ja ainus, mis neile jäi, oli võimalus tellida endale lihtsamat toitu, õppida midagi kasulikku, vestelda kitsalt psühholoogia muutmiseks mõeldud programmidega ja kuulata Heimi jaamavalitsuse uudistekanalit. Ning muidugi lülitusid välja koduhooldusrobotid.