Читать книгу Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi - Maniakkide Tänav - Страница 6

Valge "Opel" kihutas Jõgevast eemale, nagu oleks tal kogu põrguvägi kannul. Ja arvestades seda, mis linnas oli juhtunud, ei saanud nad väita, et neil seda kannul polnud, pealegi veel vägagi tihedalt.

Keegi ei rääkinud sõnakestki. Kedagi ei huvitanud, palju on ärandatud autos bensiini, kedagi ei huvitanud, kuhu nad sõidavad. Sergei Ivanovitš, kes roolis istus, ei teadnud seda isegi. Mootori ühetoonilise undamise saatel läbiti Kurista, Vägeva. Väike-Maarjast pööras ravitseja masina nina Tamsalu poole.

"Miks me sinna sõidame?" küsis Votokas oma letargiast ärgates. Nad olid talle rääkinud needusest ja mees vajus pärast seda kuidagi lössi. Ka võimalus, et needust saab peatada, ei ergutanud teda.

"Kardan, et selle jama keerasin siiski mina kokku," arvas ta. Teistele ei hakanud ta oma arvamust peale suruma. Nood uskusid oma, ehkki ta kõneles neile Choronzonist. Vanamees oli väitnud, et niiviisi deemoneid välja kutsuda on võimatu, kuid koos needuse kõrvalmõjuga ei saanud seda siiski välistada.

"Tahate Rakverre?" küsis Sergei Ivanovitš.

"Mul ükskõik," lõi Votokas käega. "Sõida, kuhu tahad."

"Rakverre me ei jõuaks, bensiin saab otsa. Tamsalus võime mõne rongi peale hüpata, kui tahate," seletas Sergei Ivanovitš.

Keegi ei vastanud, nad kõik olid väsinud.

Sergei Ivanovitš seiras piinatud pilgul vastutulevaid masinaid. Ta lootis, et nood ei sõida Jõgevale. See oleks neile endile parem.

Äkki sööstis eiteakust teele hirv. Vanamees hüüatas hoiatavalt, Sergei Ivanovitš tallas pedaale ning klammerdus rooli külge. Vastaspoolt lähenev masin hakkas vingerdama. Hirv ei teadnud, mida teha, kuhu hüpata, ja siis käis hirmus prahvatus, kolin ja kärin ning mõlemad autod olid käkaskaela kraavis. Vanamees jõudis ennast enne kokkupõrget varblaseks moondada ja aknast välja lennata.

Nüüd tiirutas ta avariipaiga kohal ja maandus lõpuks üsnagi terveks jäänud "Opeli" kõrvale, end taas inimeseks muutes.

"Opeli" rahvast polnud keegi tõsisemat viga saanud, kuid teise masina abielupaar ägas autorusude vahel kaebliku häälega.

Votokas ja Sergei Ivanovitš hüppasid autost välja ning kiirustasid neile appi. Nad tõstsid abielupaari teepervele ja Sergei Ivanovitš vaatas kannatajad kiiresti üle. Mõlemal oli mitmeid luumurde ja sügavaid haavu.

"Pole midagi hullu," teatas ravitseja, kui oli veidi aega nende kohal posinud.

Mees ja naine ajasid ennast vapustatult istukile. Vaadates oma veriseid riideid, ei suutnud nad imestushüüdeid maha suruda, kui taipasid, et neil pole enam ühtegi kriimu.

"See....see.....see on suisa ime!" hüüdis naine.

"Pole see mingi ime," ütles Vanamees. "Te käisite ühe maailma parima tervendaja käe alt läbi."

"Ooo," kilkas naine. "Te peate meile tulema. Meie väike poeg on ravimatult haige. Vähemalt arstide sõnul, kuid teie...teie suudaksite talle ta elu tagasi anda!"

Sergei Ivanovitš krimpsutas nägu.

Tühised inimesed oma tühiste probleemidega. Minu kaelas on kohutav needus ning nüüd ravi mingeid kloune. Kurat ja põrgu! Ta avas juba suu, et midagi koledat öelda, kuid märkas siis Vanamehe nägu.

"Puuduv kolmas," sõnas too ja osutas naise peale. Sergei Ivanovitš sulges suu.

"Me tuleme," noogutas ta. "Istuge meie masinasse, sel pole häda midagi. Sõidab veel nagu metsaline."

Viie minuti pärast olid nad teel Sääsele.

Kohale jõudsid nad juba pimedas. Sergei Ivanovitš parkis masina trepikoja juurde ja nad siirdusid neljandale korrusele. Seal võttis neid vastu vanaema, kes oli abielupaari tagasituleku üle äärmiselt imestunud. Nood seletasid tollele paari sõnaga kujunenud olukorda.

"Kuid poja juba tudub," laiutas vanaeit käsi. "Kas ajan ta ülesse?"

"Vast ei ole vaja, ta on niigi viimasel ajal nii halvasti maganud," arvas isa. "Ma loodan, et külalised jäävad meile öömajale?”

"Miks mitte?" noogutas Votokas.

Pärast hilist õhtusööki juhatati nad tagatuppa, kuhu perenaine oli neile asemed põrandale teinud.

"Homme, pärast seda, kui oled poisi terveks teinud, räägime naisele asja ära. Ta ei saa keelduda," sõnas Votokas, kui nad olid ennast pikali visanud.

"Ei ta keeldu," oli Vanamees temaga ühel nõul.

"Homme võib juba hilja olla, miks mitte veel täna öösel?" muretses Sergei Ivanovitš.

"Sest me peame selleks minema kuhugi üksikusse kohta, aga mis sa arvad, kas naisel on tahtmist meiega järsku kuhugi pimedasse metsa eiteamida tegema tulla?"

"Me poleks pidanud üldse siia tulemagi."

"Siis poleks me teda ka nõusse saanud. Aga homme, kui ta poeg on terve, siis on ka naine küps tegema kõike, mida sa soovid."

"Olgu peale," sõnas Sergei Ivanovitš. "Aga homme hästi vara."

Ta sulges silmad ja püüdis uinuda, enne kui tulevad pähe mõtted möödunud päevast, kuid mingisugune kopsimine trepikojas käis talle närvidele ning ta ei suutnud uinuda. Läbielatud sündmused olid temasse oma jälje jätnud. Teised hakkasid varsti norskama, ent Sergei Ivanovitš vähkres unetult asemel. Lõpuks tõusis ta üles ja läks akna juurde.

Õhtu

Elli istus köögis laua taga ja sõi. Ema vaatas televiisorist mingit saadet eesti vanadest regivärssidest.

"Emaaaa," kisas Elli, endal suu täis. "Pane kõvemaks, ma ei kuule."

Veidi aja pärast muutuski teisest toast kostev heli tugevamaks. Võimukas, justkui sügavalt maapõuest kostev hääl luges mingit loitsu, mis kutsus surnud esivanemaid appi, et hävitada võõraid sissetungijaid. Hüpnootiline hääl ja ürgne, hingepõhjani tungiv, ekstaasi piiril manatud spontaanne karje jumalate poole vapustas tüdrukut oma lihtsusega, oma raevuka tundepaljastusega - aidake meid, jumalad! Selleks te ju olemas oletegi! Kui kaome meie, siis varisevad ühes meie hingedega põrmu ka teie omad!

Maja näis röhatavat. Üle neiu selja jooksid külmavärinad. On ikka isevärki inimesed need usuhullud, mõtles ta endamisi. Hea, et nad teinekord midagigi kasulikku teevad - aitavad vaeseid ja nii edasi. Muidu aga… lühike on elu ja nemad raiskavad veel sedagi mingi… ma isegi ei tea mille peale.

Telerist kostus juba saatelõpumuusikat ning hetke pärast teatas telediktor: "Lugupeetud televaatajad, sellega on meie tänaõhtused saated lõppenud. Soovin teile kõigile head und."

Öö

...Elli avas silmad.

Tuba oli pime. Selline, nagu ta ikka on, kui kell saab öösel üks. Seda, et kell on üks, ta teadis. Õhtul enne magamajäämist raadiot kuulanud, jäigi see mängima. Praegu kostis aga täistunnikuulutus.

"Ja järgmise loona kuulete sellist pala nagu "Love in elevator"," teatas raadiodiskori öisele ajale vaatamata elurõõmus hääl.

Juba loo algust kuulates krimpsutas Elli pahaselt nägu:" Jälle mingi tilulilu, võiksid vähemalt öösel head muusikat lasta."

Ta pani raadio kinni. Saabunud vaikuses said ta kõrvad vaid hetke puhata. Trepikojast kostis hääli, nagu üritaks keegi raudkangiga treppi lõhkuda, helid olid aga palju summutatumad. Imestunult kuulates proovis Elli kopsimisele mingit seletust leida, kuid tagajärjetult. Kolkimine muutus üha tugevamaks.

"Kõige lihtsam viis saada teada, mis toimub, on minna vaatama."

Sooja teki alt oli küll kahju lahkuda, kuid uni oli nagunii juba läinud ja uudishimu oli suur. Pealegi oli võimatu sellise kolistamise sees magama jääda.

Tuba tundus jahe ja voodist välja ronides tõmbas tüdruk endale teki ümber. Ta mässis ennast kurguni sisse, nii et ainult peanupp ja paljad varbad välja jäid.

Kopsimine trepikojas muutus üha intensiivsemaks. Vaikselt avas Elli korteriukse ja pistis pea välja. Esialgu ei olnud midagi näha, sest trepikojas ei põlenud ühtegi tuld, kuid kolistamine tundus kostvat kuskilt siitsamast. Tüdruk väljus korterist ja läks välisukse poole. Heli tundus kostvat keldrist. See mõte sai ka kohe kinnitust, sest põrand ta jalge all vappus, kui seda altpoolt mingi esemega taoti. Jahmunult jäi ta seisma. Põrandaplaadid polnud üldsegi külmad, nagu oleks võinud arvata, vaid otse vastupidi. Plaatidest õhkus hellitavat soojust, nagu varjaksid nad enda all radiaatorit. Oli üsna mõnus seal seista ja oma varbaid soojendada. Niiviisi mõnuledes kuulis ta järsku, kuidas keegi keldriukse kallal ragistas, püüdes seda seestpoolt avada. Kuid uks oli lukus. Keldrist väljatungijat see ei peatanud, kostus puruneva puidu raginat, metalli kaeblikku kriginat, ning mürtsatuse järgi oletades võis arvata, et keldriuks kukkus eest.

"Targem oleks tuppa minna minna," mõtles Elli, kuid ootusärevus ja uudishimu oli nii suur, et ta ei liikunud paigast.

"Tuppa jõuan ma minna küll ja küll ja ukse snepri tõmmata," rahustas ta ennast. Väljast kostsid lohisevad sammud. Elli vahtis pingsalt ukseava, kuid pimeduses ja ärevuses ei taibanudki ta esmahooga, mis sinna ilmus.

Ukseavas seisis võigas värd. Pruunikasroheka mädanenud lihakorraga kaetud kolbast välkusid metsikute punaste tulukestena silmad. Üksikud pulstunud juuksesalgud ulatusid kohati üle õlgade, osaliselt kattis ligast keha hõre, määrdunud vammus. Käes hoidis see peletis haljast terasest mõõka.

Kiljatades põrkus Elli tagasi ja pöördus, et tuppa joosta, kuid eelmisest määratult tugevam hoop altpoolt paiskas ta jalust. Kõrvetava valu käes karjudes märkas Elli, kuidas põrandasse tekkisid sügavad praod. Kuna alt jagatavate hoopide seeriad ei lasknud tüdrukul ennast püsti ajada, üritas ta ennast päästa käpakil roomates. Kuid siis hakkas niigi kõikuv pind ukse juurest suurte tükkidena alla kukkuma, kadudes rohekalt pulseerivasse pimedusse, mis avanes põranda alt.

Elli viskus tagasi trepi poole. Seal seisis keldrist ilmunud ebard. Paanikas ei teadnud tüdruk enam, mida teha, ja jäi kiljudes kollile otsa jõllitama. Raksatades eraldas lai pragu tüdruku trepist ja järgmisel hetkel kukkus Elli õudusest röökides sügavikku.

Kukkumine ei olnud eriti kõrge, juba paari meetri pärast matsatas ta kolme jubeda kolli keskele. Need olid eelmisest veel hullemad, kahel paistsid kohati luud-kondid, sealt, kust liha oli juba mädanenud. Kõik kolm olid relvastatud pikkade odadega, millega nad kohutava jõuga trepikoja põrandat lõhkusid.

Keldrist ei olnud alles enam seinagi, vähemalt ei hakanud seda pimedas silma. Igale poole, kuhu silm nägema ulatus, sirutus lõpmatu pimedus. Kollide vahel maas, kohas, kuhu Elli kukkunud oli, kõrvetas rohekalt pulseerides tohutu kivikamakas, mis oli pooleldi maa all, laskmata aimata oma tõelist suurust. Kukkumise hoog paiskas tüdruku kobedale mullapinnale, mis kattis endist keldripõrandat. Kollid lasid odadel kukkuda ja kolm paari mädaseid jäsemeid krabasid Ellist kinni. Kuskilt ilmunud neljas ebard tõstis mõõga, löömaks rabelevat inimkeha pooleks.

Zombid tirisid tüdruku paremasse asendisse ja koll virutas metsiku hoobi - maasse. Hetk enne seda kui mõõk teda tabas, veeretas Elli end tekist välja, millest koletised kinni hoidsid, ja mõõk rebis puruks vaid T-särgi ning kriimustas nahka ta õlal. Suu hääletuks karjeks lahti, tormas pääsenu keldritrepist üles. Seal põrkas ta kokku ligandiga, keda oli esimesena näinud. Mõlemad paiskusid pikali. Määrdudes kokku kolli roheka lögaga, veeretas Elli ennast vaevu kolli haardest päästes eemale ja pistis püsti karates poolsegasena õe trepikoja poole jooksu. Kiiresti end jalgadele ajades viskas koll Ellit käes olnud mõõgaga, kuid tabas tüdruku asemel maja ees seisvat "Opelit". Masina esiklaas purunes tükkideks.