Читать книгу Surmakarva - Maniakkide Tänav - Страница 4

Kaja ärkas selle peale, et keegi näris tal pea küljest liha. Pool pead oli juba luuni paljaks järatud ja kooljas, kes sellega ametis oli, ei pidanud paljuks ka juukseid hammaste vahelt läbi jahvatada. Hääl, mis seda saatis, kõlas, nagu krõmpsutaks lehm rohtu. Kõrval seisev surnumanaja, kes naise uuele elule oli kutsunud, ei takistanud närijat. Tema jaoks polnud eriti oluline, et pea on vaid lihatu kolp. Kuid Kajale oli see oluline ning vastikustundega virutas naine ründajale vastu pead. Kooljas tõmbuski eemale teiste surnute sekka, rahul sellega, mis juba keres. Viimaseid juuksetutte alla kugistades vahtis ta tardunud pilgul kuhugi Kajast mööda. Teised kalmulised – neid oli siin sadu – vahtisid samuti, kes kuhu. Kõik nad seisid liikumatute nukkudena, ent ometi tundis naine mingi uue meelega, et nad on näljased ja valmis iga hetk teda ründama.

„Maast lahti!” käsutas manaja ja naine ajas oma surnud keha vaevaliselt püsti. Nii hea oli ennast jälle liigutada. Ja nii võimatu oli surnumanaja käsule mitte alluda. Käsutaja ise istus mõned meetrid eemal kõrge ratsu seljas ning oli ammuilma surnud, maha maetud ja kellegi poolt hauast üles tõstetud. Sääraseid kooljaid-nekromante kutsuti kõigusteks. Nad olid ideaalseteks malevapealikeks, kui oli vaja luua suuremat surnuarmeed.

„Nüüdsest kuulud minu juhatuse alla, Laibalõhe haudkonda,” lausus kõigus.

Sügis oli käes, vihma tibas alatasa. Liiv ja Ora liikusid kogu öö. Vaid kaks korda tehti peatus, et lasta hobustel mõnest lombist juua ja veidi jõudu koguda. Puhati harva ja ka siis vahiti pinevalt ringi, julgemata hetkekski tukastada. Iga vaiksemgi krõpsatus metsas pelutas nad taas teele. Omavahel vana sulane ja nooremand suurt ei rääkinud. Mõlemad olid ikka veel vapustatud sellest, mis öösel mõned tunnid tagasi oli juhtunud. Kumbki polnud oma elus veel sellist aruröövivat hirmu tundnud.

Ora oli lühikeste sinkjasmustade turris juustega noor naine, veel pooleldi neiueas, sõdalasnaise riietuses – rõngassärk ja vööl rippuv mõõk. Põiki üle tema näo jooksis verest läbi imbunud linane side. Haav tegi Orale kohutavalt valu ja alguses polnud ta lasknud sulasel seda puutuda. Ega neil olnud suuremaks ravimiseks aegagi. Kuid viimase puhkepeatuse ajal oli Ora vajunud kurnatusest korraks pooleldi teadvusetusse seisundisse, mille ajal vana sulane naise vigastust oma oskuste piires puhastas ja sidus.

„Ma poleks kunagi arvanud,” oli Ora lausunud, kui ta ärkvele võpatas, „et inimest võib pärast surma selline saatus oodata. Ma muidugi olen kuulnud Maagimägede isandate nõiavõimetest – kes ei oleks – kuid et nende alamad sellised koletised välja näevad…” Naine vaikis hetke ja värin jooksis üle ta keha. „Ma olen surnuid matustel näinud, nad olid siiski inimesed. Kuid need, kes meid ründasid… nad ei olnud enam inimeste moodi. Põlenud, paljaks näritud, mädanevad…”

„Nad ei olegi enam inimesed,” kohmas vana sulane. „Nad on kooljad.”

Ta käed värisesid sidet kinni sõlmides.

Saabuvat päeva tervitasid Ora ja Liiv kergendusohkega. Mis sellest, et päevad Iidmaal ei erinenud oluliselt öödest, sest päike polnud kuust kuigi palju heledam. Särav taevakeha oli tuhmunud juba ammu, inimpõlvi tagasi, ja soojad ilmad olid nüüd ülimalt haruldased. Siiski andis päike niipalju valgust, et ei olnud enam päris kottpime ja hämarusega harjunud inimesed nimetasid seda ööst veidi heledamat aega päevaks. Hobused lonkisid rammetult edasi, vaikselt ja ruttamata, mõlemad ratsanikud kõikusid sadulas, suutmata magada, kuid jaksamata ka enam ärkvel olla. Ora oli juba suigatamas, kui Liiv äkki ehmunult hüüatas.

„Näe!” Sulane osutas taevasse. Ora tõstis pilgu ja nägi eestpoolt lähenemas tumedat elukat, kes mornis tumehallis taevas esialgu veel kauguse tõttu üsna väike paistis. Pikk kael, tohutud tiivad, vonklev saba – kajakas see igatahes ei olnud.

„Lendmägi,” sosistas neiu uskumatust väljendaval häälel. „Peitu! Peitu!”

Nad pöörasid ratsud robinal metsa, puude alla varju. Laas oli siin tihe ja võsane, neelates nad kohe lendmäe võimaliku pilgu eest. Ent sellesama tiheduse tõttu oli peitujatel väga raske edasi pääseda. Kartes, et elukas on neid võib-olla juba silmanud, kargasid pagejad ratsudelt maha ja raiusid teed tõkestavaid oksi nagu meeletud, püüdes kiiresti teest võimalikult kaugemale jõuda.

Varsti leidsid nad ühe nõo, kus hädise valguse poole sirutuvate kõrgete puude tihedad võrad varjasid taeva ja lasid maapinnal peituda sügavatesse varjudesse ning pimedusse. Vaikselt tardusid põgenikud paigale ega julgenud isegi hingata. Ka sõjaratsud tajusid lendava mäe kohalolu, värisesid, kõrvad lidus, hambad paljad, nagu tahaksid võitlusse asuda. Siis jõudis mägi kohale. Elukas polnud midagi märganud ning lendas neist mühinal üle, edasi kaljumägede poole.

Ora ja Liiv said alles nüüd õieti aimu, kui suur on tegelikult üks lendmägi. Nad polnud kunagi varem ühtki lendmäge nii lähedalt näinud – nii madalalt lendamas, et pea puudutab puude latvu. Ta oli tohutu! Puud oigasid ja kooldusid, kuivemad murdusid eluka tiibade tuulest. Kõige rohkem vapustaski neid eluka suurus. Ta olid tohutu!! No ikka nii suur, et... Nooremand oskas ainult neelatada. Ta oli tulnud elavmägedega võitlema, kuid kas need olidki kõik nii suured? Sellisele võitlusväljal vastu minna... see ei tundunudki enam eriti hea mõte – isegi mitte koos sadade teiste sõdalastega. Piiga tänas õnne, et elukas ei olnud neid näinud. Nad mõlemad Liivaga pühkisid otsmikult higi, kui koletu elukas kadunud oli, ning istusid värisevail jalgadel maha.

„Ma ei teadnudki, et nad on nii suured,” pomises Ora vapustatult. „Kõrgel taevas näevad nad hoopis pisemad välja. See vist märkas meid ennist, et nii madalalt lendas.”

„Miski on nad väga üles ärritanud,” lausus sulane vaikse, võõra häälega. Ora vaatas talle otsa. Vana mees tundus olevat jäänud veel kümme aastat vanemaks. Ta oli näost täiesti hall.

„Et ma veel vanuigi midagi sellist pean nägema,” lausus Liiv.

Oli juba õhtu, kuid nad edasi sõitsid. Päeval olid nad mingi oja lähedal kurnatuse tõttu peagi järjekordse puhkepausi teinud. See oli õige otsus, sest puuvõrade varjust märkasid nad veel paar korda kõrgustes elavmägesid, kes teed silmas pidasid. Kuid peagi katsid tuhmid pilved taeva täiesti ja hakkas sadama. Keebid vihma kaitseks olid jäänud rüüstatud voori kottidesse. Ilma keepideta ligunesid rändurid peagi läbi ja värisesid külmast. Oli hämar ja nähtavus halb ning seetõttu asusid nad taas teele, lootes, et säärase ilmaga on ka lendmägedel neid raske avastada.

Mida aeg edasi, seda märjemaks nad said ja kui tõusis jahe tuul, mis teelistele vihma näkku peksis, külmusid nad üdini läbi. Isegi sadulas püsimine muutus raskeks. Ei olnud kergem hobustelgi ja Ora haletses oma neljajalgset sõpra, kui pidi teda tagant sundima. „Pea veel vastu, Musu,” palus ta endamisi, hobuse kaela kohal tuulevarju otsides, ja paitas sinakate külmakohmas kätega ratsu lakka. Valjusti ta seda ei öelnud, sest ka lõuapärad olid läbi külmunud ning Ora ei olnud kindel, kas ta suudaks rääkida.

Äkki peatasid neid hämarusest kerkinud kogud, kes sulgesid otsustavalt tee. Hirmulahvatus lõi Oral ühe hoobiga kogu kere kuumaks. Ta rebis mõõga tupest ja püüdis hobust ümber keerata.

„Hõi! Seis! Kes te olete ja kust tulete?” nõudis teesulgejate juht ja Ora jättis jalamaid põgenemiskatse kus seda ja teist. Need polnudki hirmutised! Nad olid lõpuks inimesteni jõudnud! Elavate inimesteni! Nooremand oleks äärepealt nutma puhkenud. Võttis mõne hetke aega, enne kui ta vastata suutis, kuid viimaks sai ta enesevalitsemise tagasi.

„Olen Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, minu vapiks on Kolm Viljapead ja sõidan Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti!” teatas rüütlitar. Ta suutis vaevu sõnu julgelt ja selgelt välja hüüda, sest hambad kippusid külmast plagisema. „Ja kes te ise olete?”

„Savilöövi Rand, vabamõõk Paljaskõnnust, praegu mäejahil maaisand Raudkäsna teenistuses. Vapiks on Poolik Hobune. Minu ülesandeks on valvata mäe tuleku järele ning hoiatada teekäijaid nagu teie kukkumast lõksu, mida eespool kaevatakse.” Mehe hääl oli karm. Ent siis lisas ta sõbralikumalt: „Kuigi see viimane ülesanne on üks tühi töö ja vaevanägemine, sest need nurjatud olevused on teekäijad kõik viimseni eemale peletanud või nahka pannud.”

Ora naeratas. Ta oli lõpuks ometi kohal.

„No kuis see siis tühi töö on, kui mina ometigi siin olen,” ütles ta.

Savilöövi isand andis käsu ja sõjasulaste rivi tõmbus kaheks. Ora ratsutas lähemale ja kuna Rand oli jalamees, siis ronis rüütlitargi oma Musu seljast alla. Hea oli külmast, pikast teest ja pidevast valvelolekust kangeks jäänud liikmeid sirutada. Ta ei olnud seniajani arugi saanud, kui pinges ta tegelikult oli olnud. Viimane kui lihas oli krampunud kivikõvaks ja andis valusalt tunda.

Neid peatanud rüütel jättis sõjasulased vahipostile vihma kätte ligunema ja juhatas rüütlitari veidi eemale tihedasse võssa, kuhu peenematest palkidest oli rajatud mitu ruumikat varjualust, igaühes pimedust peletamas väike hubisev lõke. Hobustelegi oli siiasamasse tehtud lihtne vihmavari. Liiv suundus lihtsõdurite juurde onni, ent Vilivalla nooremanda kutsus Savilöövi isand vahipealike juurde. Seal magas nahkade vahel veel üks isandaseisuses mees, keda Rand tutvustas Kobruvere Siuna ja tule ääres istus nooruke talupoiss, kes valvas lõket.

Lõkkevalgusesse jõudnud, uuris Ora valvesalga pealikku lähemalt. Rüütlitari peataja oli üsna keskmist kasvu sõjamees, Orast kümmekond aastat vanem. Hoolimata paksust nahkturvisest ja pikast mõõgast ei näinud ta välja eriti ähvardav, pigem tundus rõõmsameelne, et öövalve polnud tühja läinud. Mees asetas kilbi ja kiivri nurka ja naine nägi, et tema tumedad, üle õlgade ulatuvad juuksed olid palmitsetud kahte märga patsi. Lühike habe oli tekkinud ilmselt alles siin, valves olles, kui polnud võimalust nägu siledaks kaapida.

Savilöövi Rand pakkus Orale istet lõkke ääres, lambanahkadega kaetud palgil, mille ees seisval madalal laual olid hilise õhtusöögi jäänused.

„Istuge, sööge. Tundub, et olete teel nii mõndagi läbi elanud?” Nüüd, lõkkevalguses, heitis ta pilgu naise näole ning Ora tundis kogu oma olemusega, kuidas teine tema palet moonutavat armi silmitses. Side oli vihmaga läbi ligunenud ja ta oli kasutuks muutunud kaltsu minema visanud. Verejooks oli niikuinii juba kinni jäänud. Rüütlitar pööras pea ära ja noogutas, kuid istumast keeldus.”Ei, aitäh, ma hea meelega veidi seisan,” tõrjus ta ja nihkus tulele võimalikult lähedale. Tal oli sadulas istumisest juba tagumik kange ja iste oli tema meelest tulest ning soojusest liiga kaugel. Praegu vajas ta kõige enam sooja… naine takseeris hetke lauda… no ja midagi korisevasse kõhtu. Ta haaras laualt ühte kätte leiva ja teise lihatüki, asudes isukalt sööma.

„Kuidas te ometi sihukese koerailmaga nii kergelt riides olete? Soovite ehk midagi kuiva selga panna?” küsis rüütel, laua taha istuma räntsatades.

„Meid rünnati, ma kaotasin voori ja mitu sulast,” lausus Ora väsinult. „Mul pole märgi rõivaid millegi vastu vahetada. Küllap linnuses hangin midagi sobivat. Öelge parem, aulik isand, mis lõksust te ennist kõnelesite?”

„Lõksust räägin teile hea meelega, kuid enne pakuksin teile midagi oma varudest, kui teil endal varurõivaid ei ole. Usutavasti on need, ehkki küll teile ilmselt veidi suured, siiski mõnusamad kanda kui vihmamärjad riided.”

Ora elavnes selle pakkumise peale jalamaid.

„Kuivad riided? Loomulikult soovin ma kuivi riideid! Olge te tänatud, hea isand.”

„Võtke heaks. Ma saadan oma sulase teile teed näitama mu siinsesse, mmmm... metsalossi, kui nii võib öelda. Mardik! Latern!” Viimased sõnad hõikas ta kellelegi pimedusse.

„Kohe, isand,” kostis sealt vastu ja mõne hetke pärast ilmus keepi mähitud sulane, käes kinnikaetud latern mille väikesest avatud luugist paistis kitsas valgustriip.

„Näita nooremandale teed minu telki,” käsutas Rand. Ja pöördudes Ora poole, lisas selgituseks: „Ma ise ei saa valvepostilt lahkuda. Kui tagasi olete, siis lasen ravitsejal teie haava üle vaadata.”

„Üks küsimus veel,” meenus Orale. „Ega isanda sulastel juhtu mõnd hilpu üle olema, et mu teenrilegi veidi kuiva riiet ümber saaks?”

„On sul?” küsis Rand oma sulaselt. Too noogutas tusaselt ja pöördus minekule. Ora naeratas soojadele rõivastele mõeldes, utsitas Mardikat tagant ja unine sulane kiirendas sammu. Väsimusest ja ratsutamisest kangete jalgadega kippus neidis talle järgnedes tihtilugu komistama, sest kinnikaetud latern ei andnud peaaegu mingisugust valgust. Õnneks ei olnud vaja kaugele minna.

Üksi poleks Ora Ranna telki isegi päeva hämaras valguses üles leidnud. See asus metsa all tihedas võsas ühes orus, kuhu oli puhastatud kitsas rada. Sedagi rada oli kahelt poolt kokku painutatud puudega maskeeritud nii, et ühel hetkel avastas Ora oma imestuseks, et nad liiguvad elavatest puudest käigus. Millal nad sinna sisenesid, seda polnud ta märganud.

„Küll te olete alles varjumisega kõvasti vaeva näinud,” lausus ta Mardikale.

„Ikka, aulik nooremand. Kui lendmägi peaks eelposti ülelennul nägema, siis ei jääks meist märga plekkigi järele.”

„Aga kooljad?”

„Mis? Kooljad? Siinkandis ei ole kooljaid.”

Ora imestas, kuid ei öelnud midagi.

Ranna „metsaloss” oli kaheosaline ehitis. Esimene pool, eeskoja moodi ruumikas varjualune, oli tehtud okstest ja kaigastest, selle all külitasid tavaliselt puhkepausil olevad sulased. Praegu polnud seal kedagi peale ühe valvuri, kes norinal magas. Kõik teised olid koos Rannaga valves. Eeskojas hoiti toiduvaru, relvi ja muud taolist. Edasi viis uks telki, mis oli ümara põhiplaaniga ning tubli viis sammu läbimõõdus. Telki valgustasid paar muldpõrandale asetatud lampi, mille sulane nüüd süütas. Nende kumas märkas Ora ruumi ühes otsas nahkadega kaetud magamislavatsit, teise seina ääres suurt rõivakirstu, mõnda veel avamata pauna, ning oligi kogu sisustus. Mardik läks tagasi, et ka Liivale riideid viia.

Ega Rannal polnudki rohkem kui üksainumas paar vahetusrõivaid, nii et Ora ei pidanud eriti nuputama, mida tohib võtta. Omaette jäädes heitis ta märjad riided kiirelt seljast. Oo kui mõnus oli neist lõpuks vabaneda! Alastiolek pani teda veel enam külmast värisema ja Ora kiirustas riietumisega.

Kui vaikne vihmasabin välja arvata, siis oli kogu ümbrus vajunud rahu ja vaikuse rüppe. Nooremand oli kõigest läbielatust väsinud. Ja ehkki nägu sisselõike koha pealt valutas, oli ta nüüd viimaks kuivades riietes, soojas ja ohutus paigas. Magada, mõtles naine. See oli ainus, millele ta üldse suutis mõelda. Kõik läbielatu oli ta viimase piisani ära kurnanud. Ora istus mehe lavatsiservale karusnahkadele ja hakkas unele järele andes asemele pikali vajuma, kui äkki tundis ta nina mingit vastikut lehka. Tuttavat vastikut lehka, ehkki esimese hooga ei suutnud taibata, kus ta seda enne tundnud oli. Ent siis löödi nooremandale nagu puuga pähe ja ta kargas väsimust unustades jalule. Metsas! Vahetult enne vooriga varitsusele sattumist oli metsas heljunud sama hais! Hirmukülvajate hais! Nad olid siin… kuskil läheduses… Ora kustutas kiirelt lambid, sööstis eeskotta ning virutas magavale valvurile jalaga ribidesse. See norsatas eriti kõvasti ja püüdis siis unesegaselt jalule tõusta.

„Paigal, kui sa elada tahad!” sisistas Ora talle. „Vaenlane hiilib ringi!” Mees oli mõistlik. Ta ei saanud küll aru, kes hiilib ja kes on see tundmatu naine, kuid püsis vagusi ja otsis kobamisi oma kirve ja kilbi üles. Ora seisis tardunult paigal, mõõk käes.

Veidi aega hiirvaikselt seisnud, tabas naise kõrv metsast telgiriide lähedalt ettevaatlikku okstekahinat, mingit raginat ja siis raskeid samme. Hais oli jõudnud kohale tükk maad enne koletisi. Ora mõtles, kas panna jooksu või mitte. Ei, parem mitte, ka siin oli ruumi, et vajadusel mõõka keerutada. Ta otsustas paigale jääda – polnud mingit isu kitsas pimedas võsakoridoris hirmukülvajatega kokku põrgata. Sinna jõuab alati pageda, kui peaks vaja olema.

Nooremand üritas arvata, kustpoolt vastane võiks rünnata. Kuid ragina ja sammude järgi otsustades läksid koletised mööda. Peagi hääbus nende tekitatud müra ja haiski hakkas nõrgenema. Varsti valitses telgi ümbruses taas vaikus. Ta ootas veel mõne aja, et peletiste lahkumises kindel olla, ja pakkinud oma märjad riided kotti, võttis valvuri kaasa – juhiks tagasiteele Savilöövi Ranna juurde. Mees ei küsinud midagi. Ora ei saanudki aru, mis ta mõtles. Tundus, et mees oli veidi kohtlane, küllap seepärast oli vennike ka telki valvama jäetud.

*

Kaja rüsis teiste kooljate seas metsas. Tal oli hirm. Möödunud päeva ja öö jooksul oli ta tundnud, kuidas jõud, mis ühendas tema keha ja vaimu, hakkas tasapisi hääbuma. Öösel ei saanud sellest eriti aru, kuid päeval – siis lausa õgis tema vaimu see vähenegi valgus, mis tuhmunud päikesest läbi pilvelaamade kumas. Mitte ainult tema, kogu nende kääpjalgne salk kannatas selle käes. Neid loonud surnumanaja ei lasknud oma nukkudel päevaks peitu lebama heita ja valguse eest maasse kaevuda, tal oli kuhugi kiire. Kuid ta ise oli nii suure hulga kooljate jalulhoidmiseks liiga nõrk. Seepärast neil nii näruselt läkski.

Ihu! Elav ihu, mis veel mäletas, mida tähendab elada, oli see, kust uut jõudu ammutada! Aga elavaid ei olnud. Haudkond oli vahepeal saanud poolkogemata kätte hirve ja selle omavahel kiseldes tükkideks rebinud. Kooljad ei tapnud hirve kohe, vaid rebisid loomal ükshaaval jalgu küljest ja kaevusid siis sisikonda. Nad mälusid läbi iga tüki tema kehast, joovastudes metsalagendike rohu magususest, uusi ja harjumatult meeldivaid lõhnu ninna toovast tuulehoost, isahirve erutavast hüüust – kõigest, mida loom oli oma elu jooksul tundnud ja enesesse talletanud. Ebameeldivusi keegi kooljatest üldjuhul ei tahtnud, kuid nüüd, suure nälja ajal, läks kõik loosi. Kaja kui kõige värskem koolnu pidi leppima jäänustega. Tema sai veel kord elada läbi hirve valu, hirmu ja õudu, mida too oli tundnud sellal, kui haudkond looma tükkideks kiskus. See oli parem kui mitte midagi, võrreldes tundetusega, mis koolja sisemuses muidu valitses. Kuigi... väga palju paremaks hirve surmaagoonia mälestused tema olemist ei teinud.

„Sa pead õppima tundeid ümber töötlema,” õpetas teda Väits, mees, kes oli ta tapnud. „Ega vili pole samuti teradena teab mis pidusöök, kuid kui see jahvatada ja leivaks küpsetada, siis pole midagi paremat värskest soojast leivast.”

See oli väga teravmeelne soovitus, seda tunnistas ka Väits ise, sest kumbki neist ei mäletanud enam värske leiva maitset. Kuid teadmine, et see on hea, oli säilinud. Ja soov seda uuesti tunda. Just säärased soovid hoidsidki neid elu küljes ja liikumas. Kui surnumanaja Kaja rapitud keha ja räsitud vaimu üheks tervikuks ühendas, siis oli ta puhastanud naise mälu kõigest, mis oli seal enne olnud. Sest mälestus silmadega nägemisest oleks seganud tal vaimuga vaatamise kiiret äraõppimist, mälestus kõrvadega kuulmisest ja suuga rääkimisest oleks seganud tema uutmoodi suhtlemist teistega. Aga et naises üldse tekitada tahet püsti tõusta, andis manaja liikumapaneva jõuna midagi helget, mille nimel liigutada ja mille poole püüelda. Mälestuse sülle võetud koerakutsika piimasest lõhnast. See oli nii soe ja mõnus, et Kaja oma külmas ja tuimas kestas ei suutnud taolisele tundele vastu panna. Ta ajas end jalule ning läks haudkonnaga kaasa, et hankida lisa. Nüüdseks oli mälestus juba tuhmunud ja kadunud, kuid teadmine, et maailmas on midagi nii mõnusat nagu sülle võetava koerakutsika piimane lõhn, ei andnud Kajale enam asu.

Väits – see raipeõgijast talumees, keda hüüti surnute vahel Kondinärijaks ja kes oli Kajagi pea pooleldi lihast puhtaks noolinud, oskas elavates juba pelgalt pilguga hirmu tekitada. Väits võttiski hirve hirmust kangeks, nii et too ei suutnud põgeneda. Ta õpetas rännaku ajal veidi Kajagi, kui too loovutas öösel ühe puu otsast alla toodud unise linnu raipeõgijale. Selleks ei olnud vaja muud, kui kanda oma kõige jubedam mälestus üle elavale. See oligi ainus, mida sääraste mälestustega teha oli. Ükski koolnu ei soovinud neid ise läbi elada ja talletas need tuleviku tarbeks kuhugi sügavale hingepõhja. Kui selle aga elavatele ootamatult ette söötsid, siis lõi see nood enamasti rivist välja. Nad ei osanud midagi sellist oodata. Väits oli oma varem kogutud surmaõudused niiviisi juba ära kasutanud. Viimane neist – Kaja agoonia – oli läinud hirve halvamiseks.

Väits oskas ammutada jõudu ka ammusurnute ihu õgides ja seda endast läbi lastes, sõeludes korjusest välja viimse kui mälestusepiisa. Neid, kes seda oskasid, kutsuti raipeõgijateks. Ka Kaja tahtis seda õppida, ent Kondinärija polnud nõus. Ta ei soovinud rivaale laipade kallale. Neid oli juba niigi palju. Väits oli haudkonnas tähtis tegelane, nende kääpa pealik, järgmine mees kõigusest – surnud manajast, kes haudkonda oma kõngenud ja skeletiks kuivanud hobuse seljast juhtis.

Peale ribakese hirveliha ei olnud Kaja saanud tükkigi elavat ihu, et hoida alal mälestusi elust ja sellega ka soovi olemas, liikumas olla. Hirve valu ja surmahirm ei olnud hoopiski need asjad, mille nimel elada. Järjest tihemini jäi Kaja seisatama ja mõtlema, milleks ta siin komberdab? Iga mööduva tunniga suutis ta end üha vaevalisemalt edasi vedada. Suure näljaga näris ta kaaslaste kombel ka taimi. Needki olid elusad ja ehkki sealt saadav mälestus elust oli kaduvväike ja liiga erinev ihulisest elust, millega nad harjunud olid, hekseldasid surnud otsekui lehmakari käigu pealt rohtu, lehti, sammalt ja peenikesi oksi. Neist jäi maha rüüstatud maa. Ja nad olid endiselt näljased ja hirmul oma olemasolu säilimise pärast. Oli suur õnn, et enamuse ajast sadas vihma ja rännaku vältel ei kumanud madalate hallide pilvede vahelt kahvatut, uimaseks tegevat valgust. Sellest hoolimata kahanes Kaja jõud. Ainus, mis teda praegu edasi liikuma sundis, oli kartus jääda kuhugi metsa raipehunnikuna vedelema. Juba praegu teadis Kaja, et tema surnud kaaslased-raipeõgijad heidavad üksteise ja ka tema poole näljaseid pilke. Eesotsas Väitsa-Kondinärijaga. Nad näriksid ta jalamaid kontideni paljaks ja kuhu saaks ta siis kehatuse valu eest varjule põgeneda? Kontidesse? Kuid lõpuks jahvataksid nad oma raudhammastega ka kondid läbi. Jah, mitmedki raipeõgijad olid pannud endale raudhambad suhu. Mitte Väits. Tema oskas kondiväänamist ja kasvatas endale just sellised kihvad, nagu ise tahtis. Ilma kehata olla suutsid vaid mälestustest tiined hinged. Neil polnud keha vaja, nad elasid oma mälestustes. Temal aga oli säilinud vaid keha. Kui pole enam keha, ei ole enam midagi. Kajal oli hirm. Kuid nüüd, kohe-kohe saab ta ennast elujõudu täis õgida. Nad olid jõudnud elavate laagrini. Ainult vaikselt pidi olema, et saaki mitte ära hirmutada. Kuskil seal ootas teda kutsikalõhn.

*

Ora leidis Ranna sellesama laua tagant lõkke äärest, kus nad enne olid olnud. Mardik keetis lõkkel teed. Liiv magas sealsamas laua kõrval, kuivad riided juba seljas.

„Painajad on siin!” paiskas Ora, niipea kui meesteni jõudis. Mehed olid hetkega jalul.

„Kes?” küsis Rand ja raputas samal ajal juba magajat üles.

„Kooljad! Needsamad, kes mu voori ründasid ja sulased tapsid!”

„Siin kandis pole kooljaid.” Rand unustas kaaslase raputamise, kuid see oligi juba ärkvel. „Ma arvasin, et teid ründas lendmägi?”

„Noh, nüüd on siinkandis ilmselt ka kooljad, sest just nemad meid ründasid.”

„Kus sa neid nägid?”

„Ma ei näinud neid, ma tundsin teie telgi juures nende lõhna. Seda haisu juba millegi muuga segi ei aja. Oleksin ma neid näinud, oleksin ma juba surnud! Kuulsin oksaraginat, kui nad teie telgist mööda läksid.”

„Maagimägede Kalju, vana raisakull, küllap läks pealaagrisse,” kiristas Rand hambaid. „Mardik, hüppa hobuse selga ja vii sinna kiirelt hoiatussõna.” Siis pöördus ta magaja poole, kes oli end istukile ajanud ja vahtis arusaamatult ringi.

„Kooljad hiilivad meie ümber, aja mehed kokku, taandume pealaagrisse.” Mees hõõrus uniselt silmi, noogutas jahmunult, ja haarates asemeotsa juurest oma mõõgavöö, jooksis seda ümber pannes öösse.

*

Laibalõhe haudkonda kuulusid ka Väits ja kõik ülejäänud raipeõgijad. See oli sõjasalk, mille tuumik oli asunud koos isandaga teele tolle Laibalõhe-nimelisest linnusest. Linnusekooljad olid hästi relvastatud, kuid neid oli vähe. Peamiselt korjati laibalõhelastele surnuid lisaks tee pealt, ettejäävaid külasid rüüstades ja seepärast olid nad ka peaaegu ilma varustuseta, vaid mõnel üksikul oli kirves või hang. Teine, Linnumetsas moodustatud haudkond kandis Külaraipe nime. Nende kõigus oli pärast elavmäe rünnakut öiti Linnumetsa külade tuhaasemetel hiilides mitme nädala jooksul kõik sealsed surnud jalule tõstnud ning metsa peitnud, kus nad elujõu otsinguil loomade, lindude ja metsa peitunud inimeste seas surma külvasid, oodates isanda ja laibalõhelaste tulekut.

Kaja sattus Laibalõhe haudkonda seetõttu – nagu Väits seletas – et tema keha oli värske ja korras. Külaraipe omad olid puha kontjaladluukered, sest metsloomad olid kõiguse saabumise ajaks enamikult liha kontidelt viinud. Nad olid kehvad sõdurid, sest konte oli lihtne puruks peksta ja et olematus põletas nende hingi sealt, kus liha polnud, siis olid nad ka poolhullud ja raskemini juhitavad. Kõik kääpjaladkooljad, kel veel liha luudel, kuulusid Laibalõhesse.

Ning nüüd tõmbasid nad piiramisrõngast koomale. Külaraipe kontjalad kügelesid ümber teel oleva eelposti ja laibalõhelased tuiasid pealaagri juures. Elavad olid kui meepott, mis neid enda poole kiskus. Kuid kõigused sundisid kooljaid mälu igaveseks tühjendamise ähvardusel veel ootama. Liiga palju hästirelvastatud mehi oli seal koos. Nad ootasid inimeste uneaega. Vaid pidev vihmakahin ja tuulekohin puudelatvades ning kõiguste otsus paigutada vägi allatuult polnud seni lasknud neil oma kohalolu reeta, hoolimata roiskumislehast ja rahutust ragistamisest.

Kaja lebas koos teiste Kondinärija kääpa surnutega liikumatult ja vahtis taevasse, sest ümberringi ei olnud midagi muud vaadata. Piirajad olid jäänud pooltuhat sammu eemale metsa sisse. Ajaviiteks näriti kogu ümbrus kõigest rohelisest paljaks, enamik relvitutest olid endile ka toekad roikad murdnud. Nii Kaja seal nüüd siis lebas ja ootas, ümberringi vaid mädanev laibaväli ja rüüstatud metsaalune. Väits aga ei olnud unustanud kääpavanema kohustusi ja õpetas oma alluvaid väsimatult.

„Relvaga inimene, kui ta oskab seda kasutada, on väga ohtlik,” õpetas Väits. „Selline võib sul käed, jalad ja pea küljest raiuda, enne kui jõuad talle korralikult virutada. Seepärast tuleb neid rünnata hulgakesi koos, mitte lasta neil koonduda, kui nad aga on juba koos, siis läheda maa pealt saata nende peale hirm, läkitada nende peadesse kõige võikamad mälestused, mis teil on kasutada. ja kohe rünnata, kuni paanika kestab. Kui meil on vastas paljudest veristest lahingutest läbi käinud mehed, siis nad pigem kergelt võpatavad kui taanduvad, sest on oma elu jooksul palju hullemat näinud. Noored ja kogenematud aga pistavad tihtilugu paanikas põgenema. Hirm mõjub kõige paremini suure hulga vastaste vastu. Ühe paanika kandub teisele üle ja viimaks ütlevad ka kõige vapramatel närvid üles. Just sel hetkel, kui nõrgemad tagasi vanguvad ja sellega lahingurivvi augud jätavad, tuleb rünnata, enne kui karastunumad rea jõuavad kokku võtta. Muidu hakitakse meid lihtsalt sõnnikuks. Ja isegi kui sind tükkideks raiutakse, tuleb jagada end kõigi oma kehatükkide peale ning edasi rünnata – jaa, ma tean, see on raske ja keeruline, aga! Kui tuleb võit, siis õmblen ma teid oma käega kokku, kui kaotus – jäätegi maha mädanema. Nii et iga hinna eest edasi, ka tükikaupa!”

Kaja kuulas ja mõtles, kas seal inimeste seas on ka tema tuttavaid, sõpru või perekonnaliikmeid? Isegi kui oleks, ei tunneks nad teda ilmselt ära, tema pea on ju poolest saadik luuni puhtaks näritud. Ja tema ei tunne neid ära, sest ei mäleta neid. Aga kui ta neist kellegi kätte saab ja surnuks pureb, kas ta mälestuste järgi tunneks nad ära? Kas tuleks tuttav ette? Võib-olla. Ta ei osanud öelda, kas see oleks hea või halb, kui see nii oleks. Ja ei tahtnud ka kelleltki täpsemalt küsida.

*

Eelpost oli ilmselt haisu tundnud, muudmoodi ei osanud kõigus seletada seda, et elavad järsku ärevaks muutusid, häiret andsid ja kõik jõud kiirelt lahingukorda koondasid. Ta oleks hea meelega rünnanud, kuid vaid oma kontlastega oleks see osutunud äärmiselt raskeks, ehkki tal oli haudkonnas neli korda rohkem surnuid kui vastaste salgas elavaid. Elavad olid hambuni relvis ja teadsid rünnakut oodata. Ka kõigus otsustas oodata – elavad neid ei näinud, ainult haistsid, ja teadmatus ning pinev ootamine võis rohkem kasu tuua kui ummisjalu rünnak. Ta oli juba varem korduvalt näinud, kuidas sellistel salkadel närvid üles ütlesid, kuidas nad paanikas laiali pudenesid ja pagema pistsid. Siis ei olnud neid enam mingi kunst tappa. Ja kõigusel oli, mida oodata – isand ise pidi kohe-kohe pärale jõudma. Polnud ka hirmu, et teade inimeste pealaagrisse võiks jõuda – käskjalg oli kinni võetud ja tapetud, niipea kui ta pimeduses esimese käänaku taha kadus. Nüüd oli ta juba tükkideks kistult kontjalgade vahel ära jaotatud. Ja hobune takkapihta.

*

Savilöövi Rand, Vilivalla Ora ja Kobruvere Siug oma sõjaratsudel koos kolme hobustel kannupoisiga moodustasid paarikümnemehelise taganeva salga pea. Olid süüdatud tõrvikud ja jalamehed lippasid pooljoostes hobustele järele. Kooljad olid ilmselt lähedal, sest nüüd tundis üks ja teine aeg-ajalt raipehaisu, mida tuulehoog kohale kandis. Hirm meeste seas oli suur. Peale Ora ja Liiva oli vaid mõni üksik kooljaid oma ihusilmaga näinud ja õhtuti lõkke ääres vestetud hirmujutud maalisid nende kujutlustesse pildi surematutest kiskjatest, keda on peaaegu võimatu peatada.

Ranna suguvõsa oli omal ajal Maagimägede nõidisandatega hõbedakaevanduste pärast vägikaigast vedanud ja sõdu pidanud. Peaaegu kunagi polnud kalmulistega sõdides piisanud vaid mõõgast, ikka oldi sunnitud abiks kutsuma kõrgemaid võime – tonte ja lummutisi – et nende abil mustast maagiast jagu saada. Sõjasalga hulgas polnud aga hetkel ainsatki teadjat ja ega oleks olnud mahtigi hakata ohverdusi ja riitusi korraldama. Praegu oli vaja nii kiiresti kui võimalik pealaagrisse jõuda.

Nende endi vandumine, poris lirtsuvate jalgade müdin ja sõjariistade kolksumine summutas tagaajajate hääled. Ühtäkki kuulsid nad juba päris lähedal selja taga raskete kapjade mütsumist ja tõrvikute valgussõõri lendas musta riietatud rüütel, kilbil ja riietel Tantsiva Kontjala vapp. Maagimägede nõid, Laibalõhe, Surmakuru ja Hukatusenõlva valitseja, suurisand Kalju ise oli kohale jõudnud. Tal oli kaasas kümmekond kooljat-vereimejat, kelle varustus oli isanda vääriline. Kogu kaaskond oli pealaest jalatallani rauda riietatud ja piikide-mõõkadega relvastatud. Kaitsjad jõudsid end hädavaevu pimedusest ilmunud vastase poole pöörata. Tekkinud segaduses jäid isandad oma hobustel jalameeste selja taha. Mingit hoiatust või läbirääkimisi ei toimunud, hoogu peatamata kihutas Maagimägede Kalju jalameestele otsa. Nagu nuga võist murdis kohutav ratsasalk jalameeste ridadest läbi, paisates neid laiali ja tallates teravate kapjade alla. Koos vastasega kandus inimesteni haisupilv, mida vihm ja tuul olid enne varjanud.

„Siin ei ole enam midagi teha, minema!” röögatas Rand moondunud häälel, pööras ratsu ringi ja andis hobusele kannuseid, kihutades pealaagri poole. Kuid Kobruvere isand koos kannupoistega oli juba lootusetusse võitlusse kistud. Vaid Ora suutis Ranna üleskutsele järgneda. Neid päästis see, et jalamehed olid vereimejatel hoo maha võtnud. Kisa, relvade tärin, rauakõlin, hobuste hirnumine. Paanikas tormasid paljud jalamehed kahele poole metsa, kiirendades veelgi lahingu lõppu. Kooljarüütleid oli liiga palju, et Siug oma meestega suutnuks midagi korda saata. Nad paisati hobustelt, raiuti tükkideks ja trambiti kapjade alla. Hobusedki, millel Maagimägede isanda sõdalased võitlesid, polnud elavate killast.

Lahingu lõppedes tulid kontjalad võsa vahelt välja. Kooljad olid inimeste taanduvat salka kogu aeg metsa varjust saatnud ning kogunesid nüüd sõõrina ümber võitlusvälja kokku. Nad olid omal käel lõpetanud metsa pagenute elud, nad puruks kiskunud ja läbi närinud. Nüüd ootasid skeletirivid liikumatult, kuni vereimejad haavatute ja surnute kallal oma janu kustutasid ning alles siis, kui isand koos kaaskonnaga edasi ratsutas, tormasid aplalt laipade kallale. Külaraipe kõigus hoidis neid veidi tagasi. Vähemalt pooled tapetutest pidi haudkonnale täienduseks jalule tõstetama. Kontjalad vajasid toitu, nii et ta andis neile loa rebida pehmet liha, kuid vähemalt luud pidid täienduse jaoks järele jääma.

*

Hoolimata pimedusest ja libedast porist kihutasid Ora ja Rand suure ajuga pealaagri poole. Äkki hakkas ka sealtpoolt kostma kisa ja karjumist, sellele lisandusid sarvehüüded. Põgenikud peatusid, kuulatades ärevalt hääli nii eest kui tagant. Hobused lõõtsutasid, olid hirmunud ning perud, tantsiskledes kitsal teel rahutult ringi.

„Pealaagrit rünnatakse,” kähistas Savilöövi Rand. „Sinna pole mõtet minna, kihutame kollidele otse sülle.”

„Aga kuhu meil minna on?” peaaegu karjus Ora. „Metsa jääda tähendab sulaselget surma! Kooljad näevad meid suurepäraselt, meie neid ei näe, enne kui hilja!”

„Peame püüdma jõuda maaisanda linnusesse – Kütkesse. Teed pidi sinna ei saa, pealaager oli otse tee ääres, aga siin lähedal on jõgi mis Kütke kõrvalt mööda voolab. Jõe ääres, siit mitte kaugel on küla, mille lendmäed segi sõtkusid ja kõik maha tapsid, seal on ehk mõni kalapaat terve. Ma arvan, et see oleks kõige ohutum tee.”

„Tont neid neetud kooljaid võtku!” karjus Ora. „Mis meil muud teha, näita teed.”

*

Kääpavanemad hiilisid esimestena kohale ja tapsid vahimehed. Pime öö oli praegu kääpjalgade vaieldamatu abimees. Vihmasadu oli lakanud, kuid oli endiselt niiske ja jahe. Seetõttu vahtisid valvurid pigem lõkete poole kui tara taha pilkasesse pimedusse. Maadligi lähemale hiilivaid surnuid ei märganud valvurid enne, kui nood inimesi ründasid. Heitlus oli lühike.

Tapnud valvurid, avasid kääpavanemad laagriväravad ning haudkond trügis kääbas kääpa järel sisse. Kuid kõiki vahimehi polnud kääpavanemad taibanud tappa – hobused haistsid kooljaid ja tõstsid häiret. Loomade meeleheitlik hirnumine ja rabelemine ajas unesegased inimesed üles. Niipea kui esimene inimestest telgiuksele jõudis, andis kõigus käsu tapatalguks. Vähemalt veerand elavatest suri une pealt või unesegasena oma telgiümbruses. Enamasti olid siin töölised, kes oma võimalikud relvad – kirkad ja labidad – olid jätnud lähedalasuvasse kaevandusse. Surevate inimeste kisa kõlas elavate jaoks veel võikamalt kui hobuste oma, kooljatel oli nende mõlemate ahastusest ükskõik.

Sõjameeste telgid olid laagri keskel ja nemad suutsid end lahingurivvi koondada. Paljud olid selga tõmmanud nahast turvised, suuremate isandate seas välkus rõngassärke ning kõigil olid suured kilbid. Kuni sõjameesteni käis lihtsalt tapmine. Sõdalasteni jõudes läks lahinguks.