Читать книгу Euromant - Maniakkide Tänav - Страница 5
Euromant
ОглавлениеLõpuks võttis doktor mind vastu. Ta skaneeris tserebraalse implantaadi seisukorda, lasi testprogrammi läbi okulaarse videokanali, suristas neurokontakti kallal. Jälgisin toimuvat tuima huviga. Juba kolm päeva oli mul 39 kraadi palavik ja neuroühenduse sisendi ümbrus valutas nagu põrguline.
«Teiega on asjad tõesti pahasti,» teatas arst.
«Tule eile meile,» mõtlesin resigneerunult.
«Varem oleksite pidanud tulema.»
«Ma ei saanud varemaks aega. Püüan juba pool aastat teie juurde vastuvõtule saada.»
Valetasin muidugi. Nihverdasin end alles täna talle nimekirja.
«Jaa,» nõustus doktor. «Ajad on täis.»
Paus.
«Põletik tuleb välja ravida ja siis tuleks uus ühendus panna.»
«Selge.»
«Ja seda peab kiiresti tegema. Teie seisukord on üsna halb.»
Ma hakkasin ärrituma. Kurat, ma tean ise ka, et mu seisukord on halb.
«Minu pärast võib kohe pihta hakata.»
«Kirjutan antibiootikumid välja.»
Digiretsept ilmus mu postkasti. Saatsin selle apteeki edasi. Tabletid lubati poole tunniga kohale tuua. Postkasti ilmus arve.
Viseerisin. Osa raha mu naabri pangakontolt haihtus.
«Hästi, millal uue ühenduse saab panna?»
«Mmmm...» venitas arst.«Sellega on nüüd kehvasti. Järgmine vaba aeg on mul kahe ja poole kuu pärast.»
Ma ahmisin õhku.
«Aga niikaua ei vea te vist välja.»
«惡魔,» vandusin mõttes.
«Ma võin juurde maksta,» ütlesin end rahulikuks sundides. Ta ütles summa.
«Kuidas see siis nii kallis on?»
«Arste ei ole. Soomes saaksite ilmselt kiiremini. Aga siin järjekorrad lihtsalt... nad lihtsalt on pikad. Kui tahate kiiremini, siis soovitan Soome opile minna. Ma tean seal paari head eesti arsti.»
«Ma ei saa,» keeldusin. Ma olen ju tagaotsitav.
«Nojaa, siis...Ma arvan, et kuna teie asi ei kannata oodata, siis pean teile virtuaaloperatsiooni plaani välja kirjutama.»
«Eh?»
«Panen punktikaupa kirja, mis on vaja teha, ja te saate selle operatsiooniga ise ka hakkama. Või teeb elukaaslane või mõni sõber selle ära. Näidisvideo on meie kodulehel üles laetud.»
Ma olin sellistest tee-ise operatsioonidest midagi varem kuulnud, aga millegipärast hakkas mu käsi doktori jutu peale kergelt tõmblema.
«Kas see on legaalne?»
«Jah, pool aastat tagasi seadustati. Meditsiinipersonali nappus, saate isegi aru.»
«Olete kindel, et ma sellega ise hakkama saan?»
«Kui te Soome ei lähe...?»
«Ei lähe,» vastasin.
«Siis mis teil muud üle jääb,» arvas tohter. «Ma lasen õel teile plaani tänase päeva jooksul ära saata.»
Viimasel ajal oli mu kannatus sihukese ila peale õige lühikeseks muutunud. Ilmselt mängis siin oma osa ka vigastus.
«Kuulge, kas ma sihukese arstiabi nimel maksan iga kuramuse kuu makse?»
Arst vaatas mulle pikalt otsa.
«Kuidas teil see õnnetus nüüd täpsemalt juhtus?»
«Ah?»
«Mis te arvate, et sotsiaalabi süsteem ja arstiabi on need, mis peavad eesti meest elus hoidma?»
«Loomulikult ei arva. Need on ainult naiste elushoidmiseks tööle pandud.»
«Mees peab ise end elus hoidma.»
Ma olin pahviks löödud.
«Selleks, et oma lapse jaoks kauem elus olla! Jutt ei ole kehvast arstiabist, jutt on sellest, mida mees teeb, et kauem elada.
Teie moodi vinguda ei ole mehe moodi. Vaevalt et teil juhtus see õnnetus lastega mängides. Mõelge parem veidi oma elustiili üle järele ja muutke seda, enne kui vinguma hakkate.»
Mis ta arvas, et ma olen mingi joodik ja kõrtsikakleja? Kuradile! Maksin visiiditasu ja plaani koostamise tasu, siis logisin haiglast välja. Naaber jäi jälle sutike vaesemaks, aga ega mul ka kergem ei olnud. Silmade ees virvendas. Pea tuikas. Kogu keha oli nagu jahutuseta kõvaketas. Kuumas ja hõõgus. Jõudu üldse ei olnud. Istusin oma toa keskel põrandal, pehmel vaibal ja vaatasin süles olevaid käsi. Need värisesid tõepoolest. Vandusin.
«Noh,» küsis Sirts.
Lõin käega.あたた,elu muutub vägisi järjest enam selliseks, et vanuridki hakkavad peagi Eestist põgenema, mitte ainult noored. Too valges kitlis tõbras oli viimane lühikeses nimekirjas. Iga viimase kui lihalõikuja juurde pääsemiseks olid kas järjekorrad eoonipikkused või siis maksis enda järjekorras edasi nihutamine sellist hinda, et isegi kiirlaen ei oleks aidanud. Kui kliendid olid end mitme kilo pleki võrra kergendanud, siis olid nad arstidel ka täpselt meeles, nii et väikse virtuaalmustkunstiga end järjekorras teistest patsientidest juba mööda ei nihuta. Ajasin oma väsinud keha püsti ja loivasin peegli juurde. Pool pead oli paistes ja suur nagu melon. Kogu neurokontakti ümbrus punetas ja valutas kohutavalt. Ma ei olnud juba nädalaid korralikult magada saanud. Kõik erinevat sorti valuvaigistid olid ära proovitud ja oma toime kaotanud. Püüdsin pudelit viina kogu aeg kodus hoida, et saaks õhtuti magama jääda. Istusin tagasi põrandale ja neelasin lootusetuna kaks paratsetamooli. Niikuinii ei kao palavik kuskile.
Postkasti potsatas arsti saadetud operatsiooniplaan. Võtsin selle lahti. 42 tegevuspunkti. Kaks lisa. Esiteks vajaminevate riistade loetelu, teiseks näidisvideo link. Halleluuja. Võtsin kirja ette ja läksin meditsiinifoorumitesse hulkuma. Tunni aja pärast jõudsin järeldusele, et võin pooled vidinad maha tõmmata, ja kirjutasin kaks uut riista asemele. Neljakümne kahest tegevuspunktist jäi järele 38. Leidsin veel paarkümmend videot, kus inimesed olid filminud ennast ise või lasknud sõpradel filmida sellal, kui nad oppi tegid. Üks neist lõppes osalise surmaga, viis ei saanud hakkama, seitse ei saanud hakkama esimese korraga, viiel jäi ühendus vigaseks või ilmnesid mingid muud tüsistused, üheteistkümnel õnnestus operatsioon korralikult.Fifty-fifty. Jõin valu peletamiseks pitsi viina. Solk on solk, aga see oli hetkel ainus, mis mingil määral mõjus. Silmade ees hakkas jälle virvendama. Mäda oli jõudnud juba videosisendini ja segas kunstsilma tööd.
«On ikka 被诅咒的生活,» vandusin valjusti. Seina tagant kostis, kuidas naaber end pöördtoolis ringi keeras ja rusikaga vastu seina põrutas. Talle ei meeldinud, kui ma omaette rääkisin.
«Pane omale kuramuse kõrvaklapid pähe, vana junn,» mõtlesin, kuid ei öelnud midagi. Olin juba ammu aru saanud, et see tegelane oli minust palju järjekindlam. Ta võis päevad ja ööd läbi mõnuga vastu seina taguda. Parem oli temaga üldse mitte tüli norima hakata. Pealegi varastasin ma tema internetti ja kasutasin oma asjade ajamiseks tema identiteeti ning pangakontot, nii et tegelikult olime viigis.
Tühja temaga. Higi nõrgus mööda kaenlaaluseid. Mööda sääri. Kontrollisin oma kehatemperatuuri – 40, 1. Sirts ohkas ainult ja tegi viina ja vee lahuse, kastis sokid ja särgi selle sees märjaks ning tõmbas need mulle selga-jalga. Ma ei uskunud, et see kuigi palju aitaks. Viimasel ajal ei aidanud enam üldse eriti midagi.
Sellal, kui ta viinakompressiga mul käsi ja jalgu üle tõmbas ning otsaesist jahutas, lesisin põrandal ja läksin haigla leheküljele videot vaatama. Ühendus oli vilets ja mul läks veerand tundi, et saaks elava esitluse alla laetud. Neetud AS Eesti Mobiilne Püsiühendus. 被诅咒的生活. Hinnad läksid üha üles ja teenuse kvaliteet muudkui langes. Kuramuse naaber peaks võrguoperaatorit vahetama. Tõmbaks tal raisal ühenduse nii aeglaseks, et kiunub ja otsib omale uue operaatori? Ah, ükskõik. Praegu ei olnud jõudu sellega tegeleda. Vaatasin video poole peale, see ei erinenud varem nähtutest muu kui tsenseeritud vere ja suurema optimismi poolest patsiendi silmades. Siin sai ohver lõikusega hakkama.
Olgu, mõtlesin. Eesti pole nõrkadele. Tuleb vägisi endale riistakomplekt muretseda ja see ropp opp ära teha. Sirts lõpetas kompressiga. Võtsin veel teise pitsi viina ja mälusin kurki peale.
Paremaks nagu ei läinud. See-eest oli palavik kraadi võrra alla läinud. Tänasin Sirtsu. Too vaatas surnumatja näoga vastu. Ilmselt oli mind juba maha kandnud. Vaatasin talle vastu ja otsustasin, et hullemaks enam minna niikuinii ei saa. Teeme selle triki ära.
«Lõbusamalt, õeke,» ütlesin talle ja püüdsin naeratada. Aga hääl oli kare ja meenutas rohkem surnu kui elava inimese oma.
Ma leidsin, et ei tasu praegu eriti lobiseda. Kui ma samasugust röginat veel kuuldavale lasen, siis teeb Sirts mulle varsti hädatapu.
Egas midagi. Punkt üks – muretse vajalik kraam. Kiikasin kirbuturgude lehekülgedele. Mulle kirendas vastu hiina internetiputkakaubanduse õitseaeg. Ma ei tea kas moe pärast, või on meil tõesti nii palju pilukaid siia siginenud, aga kõik kohad olid hieroglüüfe täis ja vajaliku kraami leidmine sarnanes prügikastist söögi otsimisega. Igatahes oli see prügikast rikkalikult kraami täis.
Mulle vajalikku meditsiinivärki leidus nii täiskomplektide kui üksikjublakate kaupa. Avastasin, et üksikult ostes tuleb odavam.
Vaesus pole patt. Pealegi saab siis enamuse mandist Euroopa asjadena kätte. Komplektid olid üldjuhul Hiina orjatööstuse rämps.
Seda sitta ma ei tahtnud, peldikus ma ei söö. Ehkki enamus läänes üles kiidetud kaubamärke toodab praeguseks lõviosa oma kraamist Hiinas ja seda kilide jama vältida on peaaegu võimatu. Aga kui on võimalus, siis väldin.
Netiturul kolamisel on alati kerge kõrvalmõju. Ma seadistasin endale kunagi naljaviluks iga saabuva spämmi teavituseks vihmatilga kukkumise heli. Nii kui turgu mööda nuuskima läksin, kuulsin, kuidas vihmasadu algas. Selline mõnus uinutav heli. Mõne aja pärast jäi vaiksemaks. Noorusajal sai nikerdatud selline vahva proge, millele panin nimeks «Vihmavari».Too võttis iga rämpsu väga südamesse ja asus otsima saatjat, et tollel midagi kokku lasta.
«Ainult tellitud post, palun,» on alati minu lipukiri olnud.
Enne kui jõudsin ostma hakata, venisid turukaubitsejate hieroglüüfid mu silme ees aeglaseks nagu tatt. Kontrollisin kella. 获 取地狱!Taevane reegel asus jõusse. Nii kui kell sai pool viis, kukkus ühenduse kiirus ära. Enne õhtut enam normaalselt virtuaalis liikuda ei saanud. Säh sulle «mobiilset internetti otse sinu peas».
Jätsin turu kus seda ja teist ja panin kolmanda klähvi viina. Tunne oli selline, et kohe-kohe kukub pea kaela otsast maha.
Ajasin viinakompressi nired mööda põski laiali ja mõtlesin minna linna wifit püüdma. Kui Sirts sellest kuulis, sai ta päris vihaseks.
Surus mu voodisse. Võttis nimekirja ja lubas asja ise korda ajada.
Vajusin poolvegeteerivasse olekusse. See oli punkt kaks – puhka ennast enne oppi korralikult välja. Väga oluline punkt. Pea peab selge olema. Selles suhtes on mõnikord isegi hea, et net ära vajub.
Saab seda jama peas veidi vaiksemaks. Nii mõnigi kord tunnen, et mandun suures teabemüras. Ainus lahendus on mõneks ajaks pea pilvest välja tõmmata. Noh, jäin tukkuma.
Ärkasin võpatades selle peale, et keegi kolistas toas.
«Sirts?» hõikasin ja kahmasin oma šokkeri kätte. Vastuseks kärgatas pauk, siis teine.
Viskusin voodi kõrvale põrandale. Kukkumise põrutus mõjus paistes peale nagu löök näkku ja võttis silme eest virvendama.
Lükkasin šokkeri maksimumi peale ja pooleldi alles magades kihutasin paukude suunas kõva säraka. Hetk vaikust. Siis kostis seina tagant vihast venekeelset sõimu.
Lebasin edasi põrandal ja püüdsin aru saada, mis toimub. Unest ärganud aju meenutas laske ja ütles, et need olid tegelikult äravahetamiseni sarnased naabri vastu seina tagumistega. Ja põhjuseks oli ilmselt see, et võisin norsata. Seda juhtus teinekord, kui jäin selili magama. Ja ta oli ka varem selle tõttu vastu seina kolkinud. Aga millest see sõim? Šokker oli nii vaikne relv, et selle särin ei oleks tohtinud isegi nendest papiseintest läbi kosta.
Vastuse sain siis, kui tõusin üles ja üritasid toas tuld põlema panna. Elektrit ei olnud. Nüüd haistsin ka kärsanud juhtmete lõhna. Jah, elektrirelval olid omad miinused. Viskasin tagasi voodisse pikali. Naabri kisa oli vaikinud. Ju läks elektrit otsima.
Vajusin uuesti unne.
Kui ma ärkasin, siis pea küll selgem ei olnud. Kuid midagi oli ajus siiski toimunud, sest enam ei olnud mingit isu seda operatsiooni teha. Enesetapp ei ole minu stiil. Sirts ei olnud veel tagasi ja ma jäin Jorsi peale mõtlema. Ajud mööda seina laiali, oli ta meist sinna maha jäänud. Sirts suutis vaevu-vaevu mindki sealt minema vedada. See oli üks napp tulek. Aga Jorss jäi maha ja tema sidemeid sõeludes jõudsid nad ilmselt meieni. Vaene mees.
Sirutasin käe pudeli järele, et teda vääriliselt mälestada. Pudel oli tühi. Kõik oli viinakompressi peale ära läinud. Oh, 异教徒! Sirts ja tema maarohud...
Palavik oli jõu kehast täiesti välja imenud. Aga temperatuuri uurides selgus, et viinakompress oli aidanud rohkem kui joomine.
Palavik oli veidi alla läinud. Jäin voodi servale kägaras istuma.
Nii kui vahtima jäin, läksid mõtted Jorsi peale ja kurku tõusis kahtlane klomp. Vajasin tegevust. Hakkasin asjatama sellega, mille kallal olin juba kuu aega oma madala profiili hoidmise ajal nikerdanud. Asusin läbi närima jamast, mis me tellija jaoks Sisevõrgust minema vedasime. Ja mille eest tellija maksis sandikopikaid, kui värgi tema ette laiali laotasime, sest saak oli poolik.
Pool aastat tagasi paluti mul virutada andmeid ühest väga tähtsast kohast. Tartus, Plasku all, miinus neljas korrus. See oli nii tähtis koht, et tüübid olid enda ja oma võrgu täiesti muust maailmast isoleerinud. Isegi elektrikaableid ei viinud sinna alla, olid omale isikliku generaatori püsti pannud. Ma ei ole suurem asi füüsiliste lukkude muukija ja seepärast värbasin Sirtsu ja Jorsi ka selle otsa peale. Nemad on füüsilises maailmas sama osavad kui mina virtuaalses. Sirtsu isa on mäeinsener ja käbi pole kännust kaugele kukkunud. Neli kuud kaevamist ja rööbaste maha panemist ja ühel öösel ronisime sellesse neetud keldrikompleksi põranda alt sisse.
Neil oli seal kõik kenasti rahalõhnane ja tipp-topp. Valguskaablid, särk-värk. Väike vahemoodul vahele ja ühendasin ennast nende kaablivõrku. Surkisin ja ootasin. Lasin oma fakiirikorvist välja hästi treenitud ussid ja mängisin neile niikaua vilepilli, kuni nad ennast keldrimeeste arvutite kilbist läbi närisid.
Viimaks olin sees ja andmed hakkasid voolama. Ma olin viimased kuud maa all kaevurmasinaid juhtides pidanud leppima mingi näkase mobiilse ühendusega, mis läbi maakamara eriti levida ei tahtnud, ja nüüd oli mõnus vaadata, kuidas andmed lippasid. Tundus päris naljakas, et säärase kiiruse juures olid nad enda logoks võtnud kilpkonna. Ma nautisin seda kolinat, millega inf nagu sulakuld mu mälupanka kolises. Kogu mant mis neil oli, kõik puha ehtne euro kraam. Mitte koodijuppigi hiina jura. Sula inglise keel. Neetud hiinlased on oma programmeerimiskeele välja nuputanud ja kui sihukese peale satud, siis nikastab ajud paigast. Nüüdsel ajal on kõik kohad seda täis. Suure valuga olen endale nende kriipskirja pähe ajanud. Ma ei kannata seda mitte üks bitt. Aga siin. Nagu paradiisi oleks sattunud. Sain kätte poole sellest jamast, mis nõutud oli, kui sireenid hakkasid ulguma ning nii virtuaalne kui reaalne koertekari lasti meie peale lahti.
«Minek,» ütles Jorss kui kuulis keldrikompleksi teisest otsast jooksumüdinat. Peaaegu kohe hakati tulistama ja ta sai kuuli pähe. Ma ei näinud seda. Kuulsin ainult kuuli vingumist, aju väljapurskumise lärtsatust ning tundsin kuuma verd oma T-särgi seljale pritsimas. Sööstsin paigalt. Ning miski plahvatas mu peas, parema oimu kohal. Kõige hullem valu, mis ma oma elus olen tundnud. Kõige-kõige hullem.
Unustasin, et olen kaablitpidi alles võrgus kinni, ja pidin peaaegu implantaadi peast välja tõmbama. Kui maoli maas olin, siis tuli küll meelde, kuidas kaabel pea küljest ära käib, aga see rapsakas tõmbas midagi loksuma ja tollest hakkas see põletikujama pihta.
Lesisin seal ja välgud sähvisid mu peas ja pea kohal. Sirts tegi turvameestele elektriravi ja implantaat tegi sama mulle. Kobasin ühe käega ühendust lahti teha, teisega proovisin relva kätte saada.
Olin valust nii sassis, et ei saanud kummagagi hakkama. Siis pani õeke korraks oma relva maha ja tõmbas noaga selle neetud kaabli läbi. Piisas neetud lühikesest hetkest tema välgurelvade tules, kui ümber meie hakkasid jälle kuulid ja kivipuru tuiskama. Varjasin käega silmi ja roomasin põrandas oleva augu poole.
See oli minu suur õnn, et Sirts oma šokkeritega kohal oli. Sellistes paikades on valvurites rohkem metalli kui liha ning on vaja raketti, et neid kummuli saada.Šokker on muidu lasterelv, kedagi ei tapa ja ametlikult ka lubatud ja puha, aga selliseid tinasõdureid võtab siplema mis hirmus. Sellal, kui Sirts neid tantsitas, suutsin ennast alla meie käiku vedada. Panime oma kaevandusmonorelsiga minema nagu tuul. Aga Jorss jäi maha. Mul lipendas kaablijupp veel tükk aega pea küljes, enne kui tuli meelde see lahti haakida.
Ma ei saanud tükil ajal ühegi meediku juurde minna, pidime jalamaid end kuhugi peitma, sest need Sisevõrgu tüübid said õige kurjaks meie peale. Nii kui sealt monorelsi seljast maha saime, siis panime joonelt Sirtsuga mutta. Joonelt! Ja mitte hetkegi liiga hilja.
Jorsi kaudu jälgi ajades said nad aimu, kes neid puistamas käis, ja panid meie eest kohe suure rulli pappi välja. See oli suur rull. Tellija oli samuti vihane, sest ta ei saanud oma jama kätte ning kartis, et kui meile nüüd käpp peale pannakse, siis anname tema ka üles. Tahtis, 老臭鼬, meid alguses koha peal vagaseks teha, aga Sirts oma šokkeritega rahustas vennikese maha, nii et mees suure hirmuga mingi kopika ikka välja käis. Ja siin me siis nüüd oleme. Kaksi, ära põlatud ja kurja saatuse poolt jälitatud.
Halleluuja! Jumala kindel, et niipea, kui me ainult nina urust välja pistame, siis üks kolmest, kas Sisevõrgu mehed, tellija või linna politsei, kustutab meid kohe ära.
Ja alles nüüd taipasin millise riski peale Sirts oli läinud, kui mulle manti tooma läks. Ajasin ennast jahmatusest sirgu. Ta pidi ikka väga mu elu pärast kartma, et nii sõna lausumata välja ronis. Ja mul, n00bil, ka ei koitnud kohe. Häirekellad hakkasid peas taguma.
Jätsin võrgumeeste kilpkonnasupi rahule. Püüdsin rahuneda. Sirts ei ole rumal, temaga ei juhtu midagi. Nii ma endale väitsin, aga kergemaks ei läinud. Tõmbasin teki üle pea. Ei midagi. Magada ei saanud. Iga hetkega, mis Sirts ära oli, tundsin, kuidas vererõhk uutesse kõrgustesse tõuseb. Võtsin kilpkonna uuesti ette. Raske oli keskenduda. Tegin paar neetud hiina hingamisharjutust. See aitas veidi.
Programm, mille kallal ma nokkisin, oli keeruline. Kui ta sealt maa alt välja tassisin, siis oli see ikka täielik pask. Suur, segane ja poolik. Õnneks on mul ajusid kunstlike neuroühendustega ergastatud – erakooli võlud – ja poolikud programmid on parasjagu minu spetsialiteet. Aga läks kuu aega, enne kui ma enam-vähem selle jamaga kuhugi jõudma hakkasin. Seevastu kui jõudsin, meeldis saabumispunkt mulle väga. Nüüdki püüdsin süüvida ja tõsiselt töötada. Kui ma kilpkonna või mille iganes kallal süvenenult töötan, siis pole muud maailma olemas. Seegi kord suutsin niiviisi mure Sirtsu pärast kuhugi tahaplaanile lükata.
Aga mitte täielikult, sest kui Sirts tunni pärast tagasi jõudis, oli mu kergendust võimatu kirjeldada. Jätsin kilpkonna rahule, ronisin teki alt välja ja olin valmis oma vanemat õekest kallistama. Sirtsu aga mu kallistused ei huvitanud. Tema vahtis hämmeldunult ringi ja klõpsutas valgusti lüliteid. Rääkisin talle, mis valgusega juhtus.
Sõimata ma ei saanud. Sirts patsutas mulle õlale. Ma sain oma mandi kätte. Euro värk, tšehhi oma, mitte mingi hiina kraam.
Tema ohkas ja hakkas elektrisüsteemi lappima.
«Palju läks?» küsisin. Rahaga oli kitsas.
«38 kulli,» vastas ta külma rahuga.
«Misasja?»
Takseerisin arstiträna uue pilguga. Ikkagi hiinakas? Aga isegi seda ei saa niisuguse hinnaga. «Poola oma?»
Sirts mühatas põlglikult.
«Eht europäritolu mant. Lihtsalt esimeses urkas taheti mind röövida, teises kohas vägistada, kolmandas politseile üles anda.
Šokkeri akud said päris tühjaks. No ja jäigi iga kord maksmata.
Aga 38 kulli oli metroopilet.»
«Ma imestan, et sa üldse elusana tagasi jõudsid.»
«Pole olemas üle jõu käivaid ülesanded, on vaid ebareaalsed tähtajad.»
«Hah, sa oled päris hästi integreerunud. Tuleb juba tüüpilist eestlase juttu. Töö teeb õndsaks. Mine hakka kartuleid panema.»
Sirts vaatas mind pika pilguga ja kohmitses juhtmetega edasi. Okei, solvasin teda vist jälle. Oleks pidanud hoopis kiitma. Raha jäi ju alles. Sirts on meil ikkagi integreerunu. Eestlane on tuntud koonerdaja ja kitsipung. Isegi õnnestunud vargustest räägivad muidu justkui korralikud inimesed suure uhkusega.
«Kui sa nii kõva eit oled, siis äkki teed mulle opi ka ära.»
Naine surus huuled kokku ja raputas pead: «Sa tead - ma ei ole mõrtsukas.» Ka tema oli neid neetuid videosid vaadanud.
«Kui ennast tappa tahad, siis hüppa aknast alla.»
«Ära pulli, Sirts, ma räägin tõsiselt.»
«Mina ka, väikeveli.» Ta jättis korraks oma juhtmed ja vaatas mulle otsa. «Läki mu vanaema juurde, ta on kõva ravitsejamutt, tõmbab mett mokale ja oled terve.»
Sirts ei ole tegelikult mu õde. Aga ta on aastat viis minust vanem ja kuidagi on kujunenud, et meie suhted on nagu vanemal õel ja nooremal vennal. Veider.
«Mis mett?»
«Maarohud.»
Ma oleks hea meelega sülitanud «Mul ei ole vaja maarohte, vaid väikest lõikust.»
«Kui vaja, siis lõigub ta su ära ka.»
Hakkasin naerma. See ei olnud eriti lõbus naer.
«Ma usun, et su vanaema võib sigu veristada, aga kõri võin endal ise ka läbi tõmmata. Ma tahan et sina teeks. Teed?»
«Ei!»
«Kuradi jobu,» nähvasin vihaga. Sirtsul tuli selline nägu pähe, et kargab üles ja paneb mulle kohe jalaga munadesse. Ahhaa! Tal ka närvid läbi. Aga ei pannud. Sai enesevalitsuse tagasi.
«Oled sa ikka üks terane poiss! Intellekti purskab lausa kilomeetrite kaugusele!» ütles ta ainult ja asjatas oma juhtmetega edasi.
Oli selge, et skalpelli ta kätte ei võta. Jumal temaga. Vähemalt tuli mõne aja pärast elekter tagasi. Mõtlesin voodil koogutades oma viimaste sõnade üle ja hakkas veidi nagu piinlik.
«Eks siis lõigun ennast ise,» urisesin, et seda varjata. Tegelikult ma ei tahtnud Sirtsu solvata. Ta meeldis mulle ja ma oleks soovinud, et me olnuks lähedasemad. Kogu kuuajase kitsas korteris koos elamise jooksul ei olnud meie vahel mingit sädet tekkinud.
Minu jaoks tundus ta täiuslik naine. Ja täiuslik naine on minu jaoks selline… noh… suuresti hea mehe iseloomuomadustega, aga välimuselt naiselik ja ilus. Ning ei kanna mingeid kuramuse pükse. Mida Sirts kandis. Aga noh, muu täiuslikkuse nimel olin sellega leppinud. See leppimine ei aidanud kahjuks meie suhete arenemisele kuidagi kaasa. Milline oli tema arusaam täiuslikust mehest, ma ei teadnud. Ilmselt mina see ei olnud.
Laotasin mandi lauale laiali ja võtsin piibli ette. Selle 38 punktiga operatsiooniõpetuse. Käed hakkasid higistama. Mis käed! Selline hirm tuli peale, et nõrgusin higist üle terve kere. Ainult lõputu valu peas ja aimdus, et edasilükkamine on kindel surm, aitas mind edasi. Vaatasin Sirtsu poole. Ta pöördus ära. Mossitas.
Olgu. Esimesed kaks punkti on täidetud. Edasi.
Punkt kolm – tee neurokontakti ümbrusest röntgenpilt.
Tegin pildi ära. Noh, targemaks sellest väga ei saanud. Ma ei tea, kas ma ei osanud aparaati kasutada või olin juba palavikust segane. Alles kui Sirtsu käest vabandust palusin, tuli ta mulle appi ja mõistatasime koos, mis need udukogud seal pildil võiks tähendada. Mida nad ikka võisid tähendada. Siin mäda, seal häda.
Punkt neli – pesin käed ära. Pakkusin Sirtsule skalpelli. Ta võdistas õlgu ja läks teise tuppa. Olgu.
Punkt viis – desinfitseerisin tulevase sisselõike koha. Kuulsin kuidas Sirts teises toas oma šokkeri akud uute vastu vahetas ja vanad laadima pani.
Punkt kuus – tuimestus. Sirts tuli tagasi. Adrenaliinisüst. Süstal... nõelaga… kurat, käed värisesid. Vaatasin anuvalt Sirtsu poole, too keeras end ära. Hästi. Süstal... peegli ette... nelja kohta kontakti ümbrusesse väike sorts. NB! Aeglaselt. Näpp vääratas ja surus pool süstla sisust kõik ühte kohta. Ai kurrrat! Tuimesti hammustas põsest nagu marutõbine koer. Pillasin süstla maha.
Kiunusin ja ei olnud suuteline süstalt otsima. Sirts tuli ja aitas selle peeglikapi alt välja tuua. Vajasin väikest hingetõmmet.
Uuesti? Käed värisesid veel hullemini. Ahh... valus… aga mitte nii hirmus kui esimene kord. Tehtud! Varisesin toolile istuma, ise higist leemendades, keha pinges nagu piinapingil.
Punkt seitse – oodata, kuni mõjuma hakkab. Tundsin, kuidas kõhus keeras ja süda adrenaliinist kloppima hakkas. Viskasin pikali, sest ei suutnud enam istuda, pea hakkas ringi käima. Rahunesin.
Tundsin, kuidas pool pead tuimaks tõmbab. Katsusin õrnalt käega.
Nahk oleks nagu kummist olnud.
Punkt kaheksa – jälle sama süst, seekord juba põletikupiirkonda. Vaatasin, kuidas murelike silmadega Sirts võttis süstla, täitis selle ja lähenes mulle. Panin silmad kinni. Võttis viimaks ikkagi julguse kokku. Tundsin puudutust õlast. Sirts seisis mu juures ja pakkus süstalt. Vandusin hiina keeles. Levinuim keel internetis.
Kõlbab ka vandumiseks. Süstisin. Seekord ei olnudki nii hull.
Esimene tuimesti juba mõjus ja veidi oli ka kogemust tekkinud.
Hõõrusin näolt higi… või siis ehk pisarad? Igatahes hõõrusin selle laiali.
Punkt üheksa – oota, kuni mõjuma hakkab. Kõhus hakkas jälle keerama ja pilt hakkas silme ees virvendama. Hinga! Hinga!
Punkt kümme – nuuskpiiritus.
Punkt üksteist – lõika mädakolle lahti. Võtsin skalpelli. Kerge sisselõige. Samal hetkel helises uksekell. Käsi vääratas. Pillasin skalpelli maha. Sirts võttis šokkeri välja. Ma ei suutnud enam isegi vanduda. Sisselõige oli liiga suur. Mäda nõrgus verega pooleks mööda nägu alla.
Punkt kaksteist – loputa. Ühes käes süstal loputiga ja teises käes imur, vaatasin, kuidas Sirts esikusse kadus. Loputasin. Uksele prõmmiti ja päris isuga. Pitsapoiss see ei olnud.
Punkt kolmteist – võtsin padja alt šokkeri ja panin enda kõrvale voodile. Mu ustav odav hiinakas. Imesin mäda ja loputusvedelikku haavast välja. Esikus oli vaikne. Vererõhk tõusis, süda kloppis metsikult.
Punkt neliteist – esikust kostis hoop ja ragin. Pillasin süstla loputusvedelikuga. Uus hoop ja jälle ragin. Me olime ust seestpoolt tugevalt riividega kindlustanud. Avage, siin politsei, ei karjutud, järelikult politsei see ei olnud, kes seal lammutas. Võtsin süstla üles ja täitsin selle uuesti loputusvedelikuga.
Punkt viisteist – hoop ja ragin. Oota... kas ma olin punkt neliteist juba ära teinud... ma ei suutnud meenutada... mis see neljateistkümnes punkt nüüd oligi? Automaadivalang. Kuulid prõmmisid minust paari meetri kaugusel seina sisse auke. Pillasin nii imuri kui süstla maha ja rabasin šokkeri pihku. Kukkusin voodi kõrvale pikali. Toppisin teise käega poolsegasena antibiootikumi tablette tasku. Ilmselt tuleb kiire lahkumine. Loodame, et mitte teise ilma.
Punkt neliteist – mis see nüüd oligi? Keskendusin ja manasin opiplaani silme ette. Uus valang. Hirm oli, aga mingi hüsteeriline naer kippus ka peale. Kujutasin ette, kuidas naaber kohe vastu seina hakkab prõmmima. Saab siis ilmselt ka oma jao kätte. Aga ei, ei hakanud vastu prõmmima. Püsis vakka nagu hiir.
Meenutasin. Vist sain neljateistkümnenda vist ikka tehtud. Nii et siis viisteist. Ukse kukkumise mürtsatus. Kus kurat Sirts on? Vajusin veel enam põrandasse. Oleks kühvel olnud, oleks kaevama hakanud.
Viieteistkümnendaks on vaja rohtu peale panna, mõtlesin palavikuliselt ja pigistasin oma odava hiinaka pära. Enne ei saa midagi teha, kui põletik taandunud on. Ettevaatlikud sammud esikus.Šokkeri särin, karjed, vaikus, juhtmete ja inimliha kärsahais.
Elekter oli taas ära. Julgesin jälle hingata.
Samme ma ei kuulnud, aga voodi alt nägin Sirtsu tennises jalga tuppa astumas.
«Siin olen,» sosistasin.
«Pane kola kokku ja laseme jalga,» käsutas Sirts. Tõstsin pea üle voodi ääre. Naine oli karm ja pingul.
«Pühi veri näost ära,» soovitas ta. Sirtsu öönägemisega silmad hiilgasid aknast kumavas valguses nagu hundi omad. Või roboti.
Ajasin end püsti ja panin hämaras nii kiiresti kui sain oma tšehhi mandi kokku.
«Kes need olid?»
«Tellija omad ilmselt,» vastas Sirts napilt.
Selge. Nii et keegi kuskil rippus tal linnast tulles ikkagi korterini küljes.
在中国未翻译的马槽!
Kärsanud liha lõhn läks üha vängemaks. Sirts oli neile tõsise raviseansi korraldanud.
Toppisin lisaks arstiriistadele veel kotti varumälupanga, juhtmed, jupi vorsti. Veel midagi? Viinapudel? Tühi… las siis jääda. Sokid ja särk. Nii. Vist kõik oluline oli olemas ja mina minekuvalmis. Sirts sikutas sellal kaks tundetut keha kööki, laotas laiali ühele tüüpidest kulunud pika mantli ja keeras selle sisse sõjasaagiks saadud relvad.
