Читать книгу Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3 - Maniakkide Tänav - Страница 8

Kolm kohmakais kaitseülikondades kogu – Muhkar, Jürno ja Õnnepäev – seisid hädise õlilaterna valguses roostes platvormil ja kiikasid selle all valitsevasse udusesse hämarusse.

«Kaks rohelist wilgatust, paus, jälle kaks rohelist wilgatust ja punane lamp põleb pidewalt,» raporteeris Muhkard, kes oli vanast Jürnost märgatavalt parema silmanägemisega. Jürno lõi kaitseülikonda nagistades kaenla all olnud paksu plastköites raamatu valla, toetas selle niiskele piirdele, lappas krabisevaid, kiletatud lehti ja vedas näpuga mööda viimaks leitud rida.

«Kaks rohelist, pidew punane... nii... see tähendab... hmm... tsen...tsent...tsss...fugaar pump on lakanud töötamast.»

«Äh, mes see tähendab?» päris Õnnepäev kõrvalt. Ta hääl kõmises kaitsemaski tagant nagu karu urin. Suurt kasvu mees kõrgus pisikeste kaaslaste kohal nagu torn. Ta pruun, kulunud ja paigatud, paksust presendist, paljude keraamiliste plaatidega tugevdatud kaitserüü oli üsna samasugune kui maoljatel, kui välja arvata selle suurus ja rohmakus. Maoljad oleks saanud tema vägevat mantlit vabalt telgina kasutada. Õnnepäeva jaladki olid kängitsetud tugevatesse kaevandussaabastesse, mis kohalikele võinuks asendada mõnd keskmist konteinerit, sest Õnnepäev oli kaks korda suurem kui ükskõik kes ta vangistajatest. Siin maa all ei teinud keegi nii suuri esemeid ja seepärast, kuna elu oli talle armas, oli vägimees kogu oma varustuse selle pika vangistusaasta jooksul ise valmistanud. Sotsiaalses hierarhiaski asus vang üsna all ja seepärast ei teinud Jürno tema küsimust märkamagi.

Ruum, kus nad asusid, oli hiigelsuur ja sügaval maa all, kuid nii seda kui teist oli siin seistes raske aduda. Nende platvorm oli saali kõige kõrgemas punktis ja Õnnepäeva pea ulatus siin peaaegu lakke. Betoneeritud, niisked ja hallitanud seinad ei kutsunud enda vastu toetama. Õnnepäev kiikas allapoole, sinna, kuhu sihtisid Muhkardi silmad, ning aimas pimeduses kogu koobast täitvat masinavärki. Jürno jutu järgi kulus vähemalt päev, kui tahtsid mööda teenindustunneleid roomates sellele ringi peale teha.

«Kas lähen toon tööriistakoti seia?»

Jürno põrnitses tardunult kirjaridu ega vastanud.

«Mis wilgatused need õige olid?» küsis ta. «Ütle uuesti.»

Muhkar kummardus taas alla vaatama ja kordas öeldut. Jürno põrnitses kirjaridu samasuguse liikumatusega nagu enne ja mõmises viimaks pahaselt.

«Ebausutaw. See tähendab, kui ikkagi uskuda Kupard Masinarääkija ülestähendusi, siis... see tähendab reaktori seiskumist.»

Muhkard ja Jürno vaatasid teineteisele otsa.

«Kuidas nõnda?»

«Wat nõnda! Nagu kirjas, nii ka ütlesin!»

Muhkard ronis piirdelt alla, kummardus raamatu kohale ja vedas ka ise tumedas kindas näpuga mööda ridu. Õnnepäev, kes nende targutusest suuremat ei taibanud, vahtis niisama ringi. Reaktor või makabtor, talle oli see ükskõik, keegi niikuinii midagi seletada ei kavatsenud ja tühi nendega siis. Ta silmad peatusid, tabades pimedusehämus midagi liikumas. Vägimees püüdis uduseks tõmbunud maskiklaase puhtamaks hõõruda, et paremini näha, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda. Ta võttis maast lambi ja keeras selle leegi suuremaks – ning tabaski liikumise uuesti, nüüd oli see juba lähemal ja Õnnepäev napsas Muhkardil õlast kinni: «Kae, Muhk, kae, mes see sial o?»

Kuid maoljal jagus praegu silmi vaid Jürno mapis kirjas olevale. Ta vilksas korraks pilgu Õnnepäeva näidatud suunda, raputas siis tohutu käe oma õlalt ja uuris koos Jürnoga pabereid edasi.

«Näita paremini walgust!»

Õnnepäev tõstis lambi kõrgemale, kuid jälgis kasvava rahutusega, kuidas pimeduses krabistas mööda seinapragusid lähemale üks ajast üsna rohekaks tõmbunud metallkoorikuga ebameeldiv elukas. Too sibas ühe juhtmepuntra ja seadmehunniku juurest teise juurde, peatudes siin ja seal, oma jäledate jätketega sobrades, nagu süüa otsides, ja sibas siis jälle edasi. Siksakitades tõmbus ring kolme uurija ümber aina lähemale. Mida kauem Õnnepäev teda vaatas, seda kindlamaks muutus tema veendumus, et olevuse keerdkäigud olid petekas. Ükskõik kuidas too ka ei liikunud, siis liikumise keskpunktis olid just nemad. Õnnepäev haaras nüüd Jürnol õlast ja näitas uuesti eluka poole. Seegi maoljas pomises midagi pahaselt, lükkas käe eemale ja ronis hoopis koos Muhkardiga uuesti rõduäärele, et taas all plinkivaid tulukesi uurida.

Õnnepäev, kes nende kõrval seisis, tundis, kuidas tal nahk ohu eelaimuses pisitasa sügelema hakkas, ja ta pomises valjult: «Lämme parem eemale, enne ku riaktori hingus meitel jälle naha punetama lööb...» ja kui kumbki maoljas väljagi ei teinud, lisas: «... vai sootuks ä keedab.»

Ikka ei midagi. Varematel kordadel oli see lause neile kahele tolvanile alati mõjunud. Rohekas metallelukas oli aga juba ähvardavalt lähedal. Õnnepäev lasi kiirelt silmadel ringi käia, asetas lambi tagasi maha ja kahmas ühest pooleldi läbi roostetanud rõdupiirdest. Ta kangutas seda nii, et liigesed naksusid ja metall kiunus. Kriiskav metallikiunumine äratas nüüd ka viimaks maoljate tähelepanu.

«Hei!» hüüdis Jürno kurjalt.

«Jäta! Tahad, et me alla sajaks wõi?»

Kuid nüüd oli Õnnepäev see, kellel polnud aega nende jutule tähelepanu pöörata. Metallpiire murdus raksatades rõdu küljest lahti ja järgmisel hetkel virutas kangelane sellega kõigest jõust ründava eluka pihta. Käis kõva kõmakas, sädemeid ja roostet lendas, kui metall kohtus metalliga. Õnnepäev põrutas käed kohutavalt ära, kuid rohelinegi elukas kaotas tasakaalu, ta küünised libisesid seinapragudest välja ja abitult seina kaapides kadus koletis vuhinal alla, udusesse pimedusse, reaktorisaali kauge põranda suunas. Muhkard ja Jürno seisid rabatult, elukale järele vahtides. Alles siis, kui kauge mürtsatus andis tunnistust eluka päralejõudmisest, suutsid nad end taas liigutada.

«Mis see oli?» küsis Muhkard.

«Põle aimugi,» kohmas Õnnepäev ja uuris oma relva, mis oli kõvast hoobist kõveraks kooldunud, «a igatahes o tal neetult kõva koorik ümmer.»

«Miks sa ta alla lõid?»

Õnnepäev ei uskunud oma kõrvu.

«Ta ründas!»

«Hm.»

Jürno vaatas veelkord alla.

«Ei tahaks uskuda... warem pole nad kunagi...»

«Ah tie olete noid näinud? Mes asi tuu siis oli?»

Jürno vangutas pead, tal oli tähtsamaid muresid, kui loll-Õnnepäevale selgitusi jagada, kuid kartes, et hiiglane jälle midagi rumalat teeb, soostus erandi tegema.

«Kupard Masinrääkija kutsub neid rembottideks. Tema arwates on need kasulikud elukad, elawad reaktoriga koosluses.»

«Kupard wõib eksida. Minu meelest on nad parasiidid,» puhkis Muhkard.

«Ma olen neid näinud – ükskord sattusin peale, kui kaks sihukest kruwisid maha täiesti uue jupi, mille me olime minu töökojas eelmine päew valmistanud ja wärskelt külge pannud. Tassisid selle minema ja olimegi ilma.»

«Kae!» hüüatas Õnnepäev ja tõstis oma kõverdunud relva. Pimedusest ilmusid veel kolm rembotti. Seekord tundus Õnnepäeva ärevus õigustatud olevat, sest nood suundusid otse nende poole. Muhkard osutas ärevalt veel kahe roheselgse elaja poole, kes samuti ilma igasuguse keerutamiseta otse rõdu poole tulid.

«Nii palju ei ole ma neid wigureid kunagi koos näinud.»

«Ja tulewad otse siia.»

«Äkki, kuna Maailma Süda on töö lõpetanud, on nad wiimaks näljas?»

«Wõi peavad meid tema seiskumises süüdlasteks?»

Jürno lõi raamatu plaksuga kinni, kahmas lambi ja hakkas igaks juhuks liikuma väljapääsu poole. Õnnepäev tundis, kuidas vana hea võitlusvärin ta lihastes surisema lõi. Juba ammu oli temas kasvanud viha ja raev. Maoljaid ei saanud ta tappa, kui tahtis veel kunagi välja saada, ent nüüd viimaks oli keegi, kelle peale kibedust välja valada.

«Mia tulen viimasena,» kõmistas ta läbi maski niisuguse võitlusraevuse häälega, et kaaslased suuri vaevu sõnadest aru said.

Maoljad jälgisid silmanurgast, kuidas «parasiidid» kindlameelselt ja ähvardavalt aina lähenesid ja maa-aluste samm aina kiirenes. Olukord tundus tõepoolest üsna ohtlikuks kujunevat. Viimaks ei pidanud Jürno vastu ja pistis kaitserüü hõlmu laiali lüües jooksu, Muhkard sööstis talle järele. Nad pagesid platvormi lõpus oleva luugini ja pugesid sellest kibekähku läbi. Õnnepäev järgnes neile pika sammuga ja jäi luugil viivitama, oodates, et vähemalt mõni rembott neile järgi jõuaks ja ta saaks neile koha kätte näidata. Kuid nood olid kõik jäänud pidama maoljate poolt lahti kistud suure juhtpuldi juurde. Elukad kaevusid eemaldatud paneeli alt paistvasse juhtmerägasse ja näisid maoljaliha sootuks unustanud olevat. Vägimees kiristas hambaid.

«Mia teitele näitan,» pomises ta ja sööstis metalltoru viibutades tagasi platvormile. Enne, kui elukad end tema poole pöörata jõudsid, virutas ta raevukate hoopidega kaks neist alla, nii et reaktorisaal kõmas. Kolmas jõudis põrandale esimese hoobi eest ära karata, kuid lendas selili jalahoobist, mis ei jäänud kangilöökidele sugugi alla. Olevus vehkis korra abitult jalgadega, sai ühe neist põrandaresti külge haakida ja hakkas end püsti ajama, kuid Õnnepäev puuris toru tema kõhtu kaitsvast kestast läbi. Remboti sisemus särtsus, sealt tõusis suitsu ja masin kangestus, olles naelutatud toruga põrandaresti külge. Õnnepäev, veendunud, et sealt küljest enam ohtu ei ole, keeras end väledalt ringi, haaras kahel viimasel elukal, kes juhmilt toimuvat jälgisid, jätketest, keerutas raskeid mehaanilisi seadeldisi nagu põhukotte ja saatis nad üksteise järel hooga lendu. Need vihisesid otse reaktori suunas, kõmatasid vastu selle korpust ja partsatasid tükkideks pudenedes juppide vihmana alla.

«Vaat niimoodu, murdõkinäod!»

Õnnepäev seisis, rind kummis, vaadates rahulolevalt oma kätetööd. Lahinguraev lahtus, kuid mõnus võbelus lihastesse jäi. Ta kangutas ka kinninaelutatud roboti lahti ja heitis selle üle ääre alla. Seejärel suundus ta rõhutatud aeglusega luugi poole, mille pilust vahtis teda maskiklaaside tagant kaks paari kohkunud silmi. Õnnepäev ronis luugist läbi ning maoljad taandusid talle ruumi tehes eemale. Vägimees lükkas paksust rauast luugi pauguga kinni ja lukustas sissepääsu, keerates suurt roostes rataslukku nagu möödaminnes. Mitte nii nagu maoljad, kahekesi ja higistades, vaid nagu koletisetapjale kohane, muuseas, justkui ratas ei avaldakski vastupanu. Lukk krigises ja kägises hämaruses, nagu teades juba, et see on viimane kord, kui teda kasutatakse.

«Wägev etteaste,» pomises Muhkard kerge vapustusega. Ta polnud veel kunagi näinud, et keegi oleks paljakäsi koopaelukate vastu läinud, mis siis, et need olid teadaolevatest kõige ohutumad. Õnnepäev patsutas talle üleolevalt õlale.

«Siukseks tööks o mia sündindki.»

Vägilane vaatas seda öeldes maoljale säärase pilguga otsa, et too tõmbus sisemiselt kössi. Nii Muhkardile kui Jürnole meenus jalamaid, et vaevalt aasta tagasi oli Õnnepäev sisenenud nende koobaslinna nagu surmakülvav vihur, pidades ka maoljaid elukateks, keda tuleb hävitada, ning oli tapnud nende seast sadu, enne kui ta kinni püüti ja taltsaks tehti^[1.]. Jürno mõtles hirmuvärinaga, et ta oli seekord jätnud maha kõik relvad, sest uskus, et maapealne paharet oli taltunud. Mis siis, kui too otsustab nüüd, veremaik suus, ka nemad vastu seina sodiks visata, jõudu oli tol töllil selleks enam kui küll. Ent Õnnepäev ei tormanud neid tapma. Ta mõnules oma äsjases võidus nagu laps õliloigus. Jürno patsutas omakorda Õnnepäeva varrukat ja viipas siis teised endale järgnema, pealik oli siin ju ikkagi tema.

Vaid veidi eemal, raudsetel rööbastel, ootas neid pimeduses seisev jõuvanker. Nad poleks seda ehk näinudki, kui katla all poleks endiselt leegitsenud tuli, mis veikles tunneliseintelt vastu ja näitas varje tantsitades teed enda juurde. Jürno kinnitas lambi sõiduki esiotsa külge ja kõik kolm ronisid sõidukisse. See oli karm, ilma suuremate ilustusteta, teraskabiiniga vagonett. Õnnepäev tundis end selles masinas üsna kehvasti, sest liikuri kabiin oli ehitatud maoljate järgi ning tema pidi sinna mahtumiseks end kõvasti pressima ja litsuma, jäädes viimaks ebamugavalt mootori ning esimeste istmete vahele kägarasse.

Jürno posis mõtlikult masina mootori kallal, sikutas seal ühtesid käepidemeid välja, surus teisi sisse ning keerutas mingit ratast. Ta võttis kaitsemaski ära ja vanamehe nägu väljendas sügavaimat muret. Raudloom hakkas ühtlaselt podisema, masin nõksatas paigalt. Aeglaselt roomasid rataste kolinal mööda paljad kiviseinad, millele oli aeg-ajalt justkui kaunistuseks kinnitatud torusid ja voolikuid. Nii mõnestki kohast olid need ammustel segastel aegadel puruks kistud ja miskipärast parandamata jäänud. Ju neil siis erilist tähtsust ei olnud, mõtles vägilane. Tema oli siin võõras, vang ja kohalikke värke nii hästi ei tundnud, kui ta tahtnud oleks. Õnnepäev ei saanud kogu reisi rahu, parem jalg suri tal ära enne, kui nad üldse liikumagi said hakata. Aegamööda üritas ta seda masseerida ning seejärel paremasse asendisse nihutada. Viimaks tundus talle, et see isegi õnnestus – või oli jalg muutunud lihtsalt nii tundetuks, et ei andnud endast märku. Nüüd keerasid nad tunnelisse, kus polnud pikalt-pikalt mingit valgustust ja ainus kuma tuli sõiduki ees olevast lambist. Päikesepaistet tahaks, mõtles Õnnepäev, ja normaalseid inimesi tahaks. Kõneleks nendega millestki igapäevasest, nagu ilm või sõjaõnn. Pajataks, kuidas ma neid raudputukaid seal reaktori juures kolkisin. Kurat! Võtaks Ippolit kõiki neid maa-aluseid, nende leiutisi ja koobaslinnu, siunas ta mõttes. Kui saaks veel kunagi tagasi üles, värske õhu ja päikesepaiste kätte. Seal ei peaks ellujäämiseks hingama läbi voolikute, ning nägemine ei sõltuks ähmastest lampidest. Ta lootis, et see aeg pole enam kaugel. Maoljad olid aegamööda Õnnepäeva vastasest umbusust üle saanud ning lubanud tal nendega koos ringi käia. Vägilase muutis ahvatlevaks kaaslaseks tema hiiglasuur jõud, mistõttu teda kaasati pakikandjana üha pikematele retkedele koobaslinna sügavaimatesse osadesse. Kahju, et mitte pindseimatesse.

Teel tegid nad peatuse. Kupard Masinarääkija eluase, õudne urgas, kuid siin oli õnneks valgust. Aatomipatarei vaevaline tuluke hõõgus laes oma viimaseid hõõgumisi. Jürno ja Muhkard kadusid madalasse käiku, kuhu Õnnepäeva suur kogu ei mahtunud. Nii jäi ta välja ootama ja sai selga sirutada. Masin tema kõrval levitas ebameeldivat haisu, naksus ja puhises. Kuskilt kostis summutatud krabinat. Pimedusest ei paistnud midagi, kuid tavaliselt nii vaikses maa-aluses riigis oli iga hääl vihje elusolendile ja Õnnepäev lootis, et saab kellegagi rääkida, pajatada oma teost. Krabin kordus ja mehemürakas keeras pea viltu, et paremini kuulda. Ta ei suutnud aru saada, kas see tuli urust, kuhu kaks maoljat olid pugenud, või sammus keegi mööda tunnelit lähemale või hoopis sibasid maaemad kuskil seina taga omaenda asju ajada. Õnnepäev nõjatus kaaslasi oodates vagunile ja jäi pimedusse põrnitsema. Kunagi oma maa-aluse elu algusaegadel olid maoljad peljanud teda üksinda jätta ja üritanud tal igal võimalusel kas silma peal hoida või kärsikuna ketti panna. Aga üsna ruttu olid nad mõistnud, et iseseisvalt mees sellest käigulabürindist niikuinii välja ei pääseks, ja lasid ta lahti. Käigusuudmest, kuhu ta kaaslased olid kadunud, hakkas kostma sammumüdinat ja veidrat metalset müra. Hetk hiljem lendasid sealt kui kivid katapuldist välja Muhkard ja Jürno ning nende järel koletu elukas. Märksa suurem kui need, keda Õnnepäev oli just veidi aega tagasi purustanud.

«Aaaaapppi!» kisas Muhkard, silmad suured nagu tõllarattad. Enne kui Õnnepäev jõudis reageerida, sülitas masinamürakas kogu ümbruse üle paksu sinaka gaasiga. Sedavõrd vängega, et see lämmatas nende sõiduki katlaski tule. Kuskilt kostis maoljate läkastamist ja köhimist. Erinevalt Õnnepäevast olid nemad oma maskid ära võtnud. Õnnepäev torkas käe vagonetti, avas tööriistakasti ja sikutas sealt välja raudkangi. Maa põrumisest taipas ta, et ründaja on tema juures, ning ta virutas, virutas veel teist ja kolmandatki korda. Kostis kolinat, kui kang tabas midagi, miski krudises ja siis tabas teda paremasse külge hirmus hoop. Vägilane vaarus tagasi, kuid sööstis uuesti peale, lõi taas ja taas ning kargas järjekordse vastuhoobi eest kõrvale. Ta valmistus kohe ka kolmandaks rünnakuks, ent neetud elajas oli teda lüües lõhkunud maski jooksva õhutoru. Põletav tuli jõudis ka tema kopsudesse. Vägilane tundis, kuidas pisarad silma tungisid ning kuidas mürgine gaas talle tuhanded tillukesed küüned kurku surus. Ei jäta! Vihast röökides sööstis kangelane edasi ning rabas metallkoletist kogu oma keharaskusega. Elukas paiskus ümber. Ulguv Õnnepäev ronis talle kukile, ise enam midagi tajumata, sest eluka mürgine hingeõhk väänas ta piinarikastesse valuhoogudesse. Kinnisilmi kostitas vägilane oma vastast aina uute hoopidega. Mõni hetk oli kosta vaid kohutavaid kajavaid metallikõmakaid nagu sepikojas ja seejärel saabus vaikus. Õnnepäev ukerdas liikumatuks jäänud koletise otsast maha ning kaotas seejärel hapnikupuudusest teadvuse. Kui ta mõistus uuesti tööle hakkas, lebas mees juba sõidukil ning Jürno askeldas midagi keskendunult tema maskiga. Nähes, et vägilane on taas teadvusel, naeratas ta talle julgustavalt.

«Pole hullu, mürakas! Õhuwooliku rebend, parandasin selle üks-kaks ära. Paistab, et tarkade pingutustest oli siiski kasu. Tulid ilma maapealse õhuta wäga kenasti toime.»

Viimase märkuse peale Õnnepäev vaid mühatas, ta kurk oli sissehingatud mürgist endiselt hell, muidu ta oleks alles öelnud neile raiskadele, mida ta nende pingutustest ja nende tulemustest õigupoolest arvab. Tont võtaks, kui oli midagi, mida Õnnepäev vihkas maa-aluse elu juures kõige rohkem, siis oli selleks see äraneetud Ippoliti armust ilmajäetud õhk, mida maoljad hingasid. Maa-aluste targad olid kohe algusest peale proovinud ka teda seda hingama harjutada, lasknud tal väikeste kogustena mürki kopsudesse imeda, teinud talle ebameeldivalt torkivaid süste ja kokkuvõtteks peale pikki kangelasele põhjustatud piinu käed üles tõstnud ja alla andnud. Eriti muidugi siis, kui nad nägid, et mida rohkem nad mässasid, seda haigemaks Õnnepäev jäi ja isegi pärast süstide lõpetamist oli vägilane kuude viisi põdenud ja alles hiljuti oli tervis temasse uuesti tagasi hakanud voolama ja endine jõud taastuma. Ta tõstis pead ja püüdis uurida, kus nad on. Kahel sirgel metall-latil liikuv sõiduk kulges taas edasi, möödudes loendamatutest rämpsu ning konte täis harukoridoridest, seintele kinnitatud redelitest ning ammu suletud ja kinni roostetanud luukidest.

Viimaks peatusid nad kesk suurt hämarat ruumi. Rajatise keskel põlesid mõned üksikud akutoitel elektrilambid, kuid isegi nende jõuline ja erk valgus ei küündinud selle tohutu maa-aluse õõnsuse servadeni. Tundus, justkui ripuksid lambid kaugete tähtedena kõrgel keset laia öötaevast. Lampide all, varjudes, kössitasid hobuseraua kujuliselt plastköites raamatuid täis riiulid, mille vahel istusid juttu ajades ja oodates kolm tarka. Taadid olid suurte habemete ja pikkade juustega, nad paistsid igivanad, konutasid jahedust pelgavalt paksudesse tehiskiust mantlitesse mähituina, viimast reaktorisooja õhkavate ventilatsiooniavade resti peal. Vagonett peatus otse tarkade juures. Õnnepäev ja tema kaks kaaslast ronisid välja. Vägimees lausa ägises mõnust, et sai ennast viimaks sirutada. Hüva soe hoovus põrandaresti alt uhkas neist üle, peletades nahalt sõiduga kallale pugenud külma. Õnnepäev jäi sõidukit seiskama, Jürno ja Muhkel aga istusid tarkade vastu ja vaikisid mõne hetke tervituseks. Vagonett naksus ja sisises, Õnnepäev aga võttis lapi ja hakkas selle ümber käima, pühkides uuretest mustust ja ise kuulates, kõrv kikkis. Poleks ta endale tegevust leidnud, pidanuks ta lahkuma, minema külma ja jahedasse nurka toruderägastiku vahel, kuhu ta oli vanadest kaltsudest endale midagi pesa moodi ehitanud.

«Kuidas retk läks, wennad?» päris viimaks Pörker, tarkade eestkõneleja.

«Kas suutsite Südame kõnet näha ja tõlgendada?»Jürno põrnitses maha, vaatas pimedas askeldavat Õnnepäeva suurt kogu ja ohkas.

«Käisime, nägime, tõlgendasime. Ei tahaks nõndawiisi öelda, aga midagi rõõmustawat ei ole. Muistsete ehitatud jõuallikas on peatumas ja me oleme määratud elama ilma tema elustawa energiata. Raamatus on praegune juhtum märgitud kui kõige hullem wõimalikest, mille parandamiseks pole meile enam esiwanematelt juhiseid jäetud.»

Kolm taati vahetasid pilke. Sellist vastust polnud keegi oodanud. Eks oli ju ennegi Maailma Südamega muresid olnud, kuid need said alati lahendatud, ükskõik kui keeruline ja raske viga ka ei olnud. Sajad ja tuhanded olid teinekord hukka saanud töö käigus, kuid tehtud ta alati sai.

«Ehk teavad masinwaimud, kuidas jõuallikat remontida?»

Jürno raputas pead.

«Me sõitsime Kupard Masinarääkija juurest läbi ja ta kõneles waimudega. Nad ütlesid, et ka nad ise on hääbumas. Maailma Süda on sama hästi kui surnud ja seda ei päästa enam miski. Nad... nad palusid hoopis meie käest abi; kui nad seda ei saa, siis suiguwad peagi surmaunne ega ärka enne, kui reaktor on uuesti käiwitunud.»