Читать книгу Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid - Maniakkide Tänav - Страница 6

Los rappus tammuri ühtlases taktis kõrge sõiduki katusel. Vilu tuul tuhises tast mööda ja estronaut hoidis end suitsu pahviva sooja korstna varju. Aeg-ajalt keerutas tuul talle tossu näkku ja Los krimpsutas siis otsaesist. Hingamisraskusi tal tänu kehasisese skafandri filtritele ei tekkinud, kuid nägemist häiris see küll. Los oli oma nägemise lülitanud kubistliku stiili peale ja ta vaatas kõvera muigega suunurgas maoljalapsi, kes olid samuti katusele roninud, et siin pikka ja igavat reisi veidi lõbusamalt mööda saata. Küll püüdsid nad mööda kõikuvate puude lehti pihku rabada, küll loopisid mingeid mutreid või seisakute ajal korjatud kive teiste tammurite pihta. Mõnikord see ka õnnestus ja mõnikord kolksatas siinsamas teistelt tammuritelt vastu loobitud mutreid. Los muudkui ootas, millal ükskord esimene nagamann pihta saab ja nuttes raudredeleist alla kihutab ning Pörkeri naine kurjustades üles vuhib. Los keelama ei hakanud, tema mõtles oma pojale.

Poeg... Losil oli tegelikult naljakas mõelda Tunnest kui oma pojast. Mälestusi Tunne lapsepõlvest polnud tal peaaegu mingeid, vist ainult üks, kus nad olid koos mingit vana majapidamisrobotit lammutanud, ning teine juba hilisemast ajast, kui Los oli Kallosena juba sõjas ja sai lastelt kirja. Praegune Tunne ei sobinud aga kummagi mälestusega õieti kokku, nüüdseks oli tegemist samuti vägagi eaka ning suuresti bioonilise küborgi elutee valinud inimesega. Los vaatas läbi kunstifiltri väikesi kolmnurkadest ja kuubikutest kujusid enda ümber kakerdamas ja kahjatses, et tal Tunnest nii vähe mälestusi oli. Ilmselt oli enamus poisiga seotud mälestusi jäänud Kali poolele. Seda enam, leidis Los, on vaja Kali surmast teatada. Parem rääkida praegu, kui hiljem Kiievi müüride all keset verevalamist. Ohates valis ta kõnetarkvarast Tunne kontakt-ID. Kõne võeti vastu ja Losi silme ette ilmus sootu avatar.

«Tänan, et meile helistasite. Kahjuks on turvakaalutlustel meie töötajatega otsekontakt võimatu. Jätke teade ja teiega võetakse hiljem ühendust.»

«Tule liinile, poiss, tegemist on väga olulise asjaga,» sõnas Los, kes juba teadis Narva Infotehnoloogia ja Sünteetilise Bioloogia Instituudi kummalisi reegleid. Mõnikord tundus talle, et selle lolli asutuse kombed hakkavad ka Tunnele nii külge, et tegemist on varsti mitte ettevaatusabinõudega, vaid juba foobiaga.

«Anname teie sõnumi edasi.»

«Ma jään liinile, öelge seda kah.»

Los jäi ootele. Ta kujutas juba ette, kuidas automatiseeritud kõnekeskus printis ta ühe lause välja ja mingi pisibot sibas üle maastiku NISBI peahoonesse, et see üle anda. NISBI ei suhelnud välismaailmaga läbi virtuaali. Sinna ei viinud ühtegi ühendust, kartsid arvutiviirusi.

Losi kõrval tabas üks mutter valju kolksuga korstnat ja kukkus kolinal maha. Teine vihises estronaudi kõrva juurest mööda ja kolmas andis viimaks kauaoodatud vopsu ühele marakrattidest vastu selle hingamismaskis pead. Hoop tuli üsna silmaklaasi lähedale ja Los vangutas pead. Oleks klaas purunenud, siis oleks asi päris paha olnud. Poleks pidanud neil ikka laskma siin oma koerusi teha. Tabatu hakkas suure häälega ulguma ja kadus alla tammurisse, küllap ema otsima. Teised jõnglased hajusid samuti ehmunult laiali. Tammur aga pahvis muudkui musta suitsu niigi pilvisesse taevasse ja ragistas mööda kitsast teed, pooleldi läbi võsa, muudkui edasi.

Androgüün NISBI kanalil oli tardunud, näidates, et tegemist oli vägagi primtiivse tehisintellektiprogrammiga, kui tal muidugi üldse mingit intellekti oligi. Aega läks rohkem, kui Los oli arvanud. Vihmajärgne maastik muudkui möödus, tammur muudkui rappus ja tossutas. Vahepeal käis Pörkeri eit katusel teise tammuri peal olevate mutriloopijate poole rusikat raputamas, kuid need pugesid oma masina relvatornide ja korstnate taha ja peagi kööksas mutt samuti alla tagasi. Kui veerand tunni pärast ei olnud poega liinile tulnud, hakkas Los kartma, et programm on kokku jooksnud, ja kavatses ühenduse katkestada, kuid siis androgüün elustus.

«Tunne võtab teiega viie minuti pärast ühendust.»

Los norsatas, loomulikult, ta kujutas ette, kuidas Tunne enne kabiini tulekut paaniliselt enda küberkeha erinevaid ühendusi suleb ja end veel elektromagnetilist kiirgust isoleerivasse tuunikasse mässib. Kui Los ja Kal olid vaid pooleldi küborgid, siis Tunne oli juba palju enamat. Kui palju, seda Los ei teadnudki täpselt, poiss oli end juba ammu NISBI eralduses maailma jaoks välja lülitanud.

«Tere, Los!»

Pilt vahetus sedavõrd järsult, et Los võpatas. Inimese asemel vaatas talle otsa kaks ilmetut robotsilma, mis asetsesid sügaval karvavabas ja kahvatus näos. Nahk oli Tunnel seejuures mitte ainult koolnulikult valge, vaid tundus ka paberõhuke ja rebenemiseni pingul. Justkui oleks mõni üleskaevatud kolp õhukese värvikihiga üle piserdatud.

«Hei, Tunne, ma... mul on sulle halbu uudiseid... väga halbu tegelikult. Kal on surnud.»

Küborgisilmad põrnitsesid Losi endiselt tuimalt ja pilkumata.

«Kal on surnud?»

«Jah, üks Kiievi bojaaridest on ta väidetavalt tapnud.»

«On see kinnitatud info?»

«Meil on mõned tema surmaeelsed logid, pilt orbiidilt surnukehast. Aga ma loodan... üldiselt võib loota, et vähemalt tema robotpool ehk suurem osa kiibistikus asunud närvivõrku on ikkagi säilinud.»

«See hõlmab ainult mälestusi, mitte isiksust.»

«Ma ei tea, ma ei ole robootik.»

«Kui sa kiibistiku kätte saad, tahaksin seda näha. Saad sa kogu info juhtunu kohta mulle saata?»

«Kuhu ma selle saadan, teil ju...»

«Saada siiasamasse üldaadressile, küll ma kätte saan. On sul käepärast ka need logid ja satelliidivideod, millest sa rääkisid?»

«Kõik on mu pilvekanalil üleval.»

Los saatis talle otselingi oma kanalil olevale Kali surmauudisele. Ta silmitses poja nägu, kui see jälgis Kali surma, ning tema näolihaste pingutused ja suu ümber tekkivad ja kaduvad kurrud näitasid seekord üsna ilmekalt, mida mees toimuvat nähes tundis. Päike ilmus korraks pilvekatte tagant välja ja paistis Losile silma, segades virtuaalpildi vaatamist. Silmafiltrid korrigeerisid valgustust ja Tunne kuju teravustus uuesti Losi silme ees. Kuigi Tunne robotsilmad olid endiselt ilmetud, lasus näol selge leinavari.

Hoolimata sellest, et tal polnud Tunnega kunagi eriti lähedasi suhteid tekkinud, liigatas Losis midagi ürgset ja egoistlikku. Tema, Los, ehk pool Tunne isast oli ju ometi elus, aga sellest hoolimata leinas mees nii, nagu oleks kogu tema isa lõplikult lahkunud. Oli Los ilma Kalita tõesti vaid vari? Tunne pööras pilgu uuesti Losile.

«Mis sa edasi plaanid teha?»

«Esialgne plaan oli liikuda Kiievisse ja leida üles Kali jäänused ning loodetavasti ka tema kiibid.»

«See ei ole vast raske.»

Los mühatas.

«Kultuuri toetus puudub täielikult. Pigem on nad üritanud mind isegi takistada.»

«Takistada, mispärast?»

«Sest nende arvates olen ma juhm ja kasutu ja tuleks kiiremas korras tapiga Kuule saata, et ma mingeid lollusi ei saaks teha!» nähvas Los ja tema häälest kostis kogu kogunenud kibedus.

Tunne noogutas, ilmselt polnud see talle uudiseks. Kuid tema vastus üllatas Losi.

«Minu toetusega võid sa alati arvestada.»

Los tundis taas õrna torget. Kas Tunne oleks valmis sama agaralt Kultuuri vastu tegutsema, kui oleks vaja päästa tema – Losi – infomälestusi? Ta püüdis seda egoistlikku mõtet peletada, kuid see hoidis ta ajust kinni kui kuri viirus.

«Olgu nii, hoian sind kursis edasiste asjadega. Praegu pean aga edasi liikuma.»

Losi toon kõlas ta enesegi jaoks veidi tõredalt, kuid tal oli nii sant tunne hinges, et ta katkestas kontakti vastust ootamata. Samal hetkel läks päike taas pilve taha ja tume leinavari vallutas tammurite suitsuse tee. Üksik mutter kolises aurumasina sammude taktis Losi lähedal raudsel katusel ja estronaut tõukas seda vihaselt jalaga. Mutter kolksas vastu korstnat ja kadus selle põrkest üle ääre alla. Samal hetkel kostis teiselt poolt korstnat maoljalaste kisa. Mingid jõnglased olid siis järelikult taas katusele roninud või lihtsalt vargsi peidus püsinud.

«Linn!» karjusid lapsed maskidest summutatud häältel. «Ees on linn!»

Los ajas end jalule ja läks jõnglaste juurde. Seal, metallist varbadega vaaterõdul keksisid kaks marakratti üles alla ja sirutasid nahkkindais käsi ettepoole. Kaugusest metsa vahelt terendasid tõepoolest tuttavad viltused väravad ja kõverad, madalad müürid.

«See on Mustvee linn,» lausus Los lastele. Ta kuulis oma selja tagant raudredelitelt kiired samme ja varsti olid Pörker ning Jürno Losi selja taga. Veel mõni hetk ja ilmus ka Õnnepäev. Lapsed kadusid aga redeleid pidi alla, võisteldes omavahel, kes uudise esimesena teisteni viib.

«Tuu om Mustvee,» lausus Õnnepäev maoljatele. Jürno noogutas, aga Pörker ei teinud teist nägugi. Kogu tema olekust õhkus põlgust vaatepildi vastu. Los pidi tunnistama, et hiilgav ei olnud see tõepoolest. Majad tunglesid ruumi pärast üksteisel seljas nagu hirmunud kärsikud aedikus. Hirmunud olid ka linnavahid, kui nad jõllitasid läbi metsa murdvaid seninägematuid masinaid. Linnas taoti häirekelli ja varsti üürgasid ka suurelabalistelt hiiepuudelt energiat saavad Ippoliti kiriku hädapasunad.

«Pelgavad,» muheles Õnnepäev. Pörker vaatas teda varjamatu sapisusega.

«Kas hakkame seda ka ründama?»

Vägilane naeris.

«Ei, noid mie ep ründa. Vähemalt ku nad põle Lehari põgenenud tütrega mestis ja tunnistavad mind uma pialikuks.»

«Noh, siis tähendab ründame,» urises Pörker, «kes sihukest tölli endale ikka pealikuks tahab.»

Jürno vaatas ärevalt Õnnepäeva poole.

«Ei ründa,» kinnitas vägilane rahulikult, asetades käed rinnale risti. «Ku Õie o siin käind ja rääkinud noile Tarbatu langemisest ja Lehari ja kogu tolle soekarja koolmisest, siss nad tiavad, et siinsel kärsikujunnihunnikul põle mingit jaksu meile vasta panna. Pialegi o Tarbatu rahvas meitega kaasas ja veenab noid omakorda, et mia o tõepoolest Õnnepäev, uma isa poig ja siinsete maade valitseja.»

Los heitis pilgu selja taha. Seal kappasidki juba oma kuuejalgsetel ligi sepp Raudur ja teised tähtsamad Tarbatu ründurid, kes muidu sõitsid tammuriterea taga, nautides laia, sissesõtkutud maanteed, mis aurumasinatest maha jäi.

«Sa, Jürno, mine ütli roolimeestele, et nood aaksid tammuri peris müüri manu, nii et saaksin nendega siitsamast rõdult kõnelda.»

Jürno noogutas ja kadus jooksuga alla roolikambri poole. Tammurite kolonn aeglustas sammu, kui juhtmasin tuure maha võttis. Aeglaselt trampis raudhiiglane päris müüri juurde, jäädes vallikraavi veerele seisma. Masin kõrgus tublisti üle linnamüüri, nii et mustveelased, krampis käed relvade hoidmisest valged, pidid Õnnepäevaga alt üles rääkima.

Kui mustveelased kuulsid, et neid külastab mitte mingi murdõkkide või lätakate armee, vaid Tarbatu seaduslik pealik, veeres üle terve linna kergenduslaine. Nende pealiku ja vanemate häältes helises küll endistviisi kõhklus, aga väravad tehti sellegipoolest lahti. Ja ega neil polnud ka muud valikut, tammurid oleksid nende müüridest vabalt läbi murdnud ja mustveelased oleksid saanud teha väga vähe nende takistamiseks. Tammurid ja tarbatlaste vägi jäid linna lähedale laagrisse, Õnnepäev aga võttis pealikud kokku ja suundus kohaliku pealiku kotta vastuvõtule.

Mustvees oli Los käinud vaid mõned kiired korrad ja siis ka Kultuuri pakilisi ülesandeid täites läbisõiduna, vabalt ringi uidata ei olnud ta siin kunagi saanud. Nüüd viimaks lasi ta rahulikul professionaalsel pilgul üle majade, töökodade ja muude kaitserajatiste käia, ning pidi pettumusega tunnistama, et museoloogilist kraami oli asulas palju vähem kui Tarbatus. Isegi hiie juures asuv Ippoliti koda oli kaunistamata puithoone, mille hiislar piidles Ivani aralt linnavanema selja tagant ega tõtanud sugugi ametivenda tervitama. Ainukesed tehnilised seaded, mida Los märkas, olid kergelt krigisedes pöörlevad elektriuse ristid hiiepuudel. Oma kollektsioonile ei paistnud ta siit erilist lisa saavat. Sellest hoolimata filmis ta kõike, et seda oma kanalile üles panna. Iga infokild, mis maalaste elu valgustas, oli ju Kuul asuvatele entusiastidest uurijatele sama palju väärt kui Losile. Neil ju siia otsene ligipääs puudus. Kuna tal pärast Kali surma ei olnud enam jaksu ega tahtmist tegeleda salvestatu lõikamise ja kommentaaridega varustamisega, nagu ta varem teinud oli, siis striimis ta kõik otse üles. Ka selle, kuidas neid viidi pealiku kotta pika laua taha, kus algas suur sööming-jooming ning poliitilised seletamised, mis Losile erilist huvi ei pakkunud. Ta mõtted kippusid aina uuesti ja uuesti Kali surmale ja sellele, et tema teist poolt ei olnud enam.

Lõpuks hakkasid ka mustveelased mõistma, et vägilasekasvu pealik ja tema kummalistes vammustes ja maskides sõdalased ei kavatse siiski neid rüüstata ega mõrvata, ja muutusid aegamööda lahkemaks.

«Jah,» teatas Mustvee vanem Väetõiv Õnnepäeva küsimise peale. «Lehari tütar käis siit läbi neh ja kõneles, mes Tarbatus juhtus. Kutsus meid appi, a ma ütsi talle nõnna: ku Õnnepäev o tõeste tagasi, siis o ju õite imelik, et te teda linna ei last. Siis oles mia ka jõuga üle müüri trügind. Selle pääle vingutas ta mokki ja lasi Kiievi poole jalga.»

Selle teate peale elavnes Pörker.

«Kiievisse?» mõmises ta. «See on hea.»

Väetõiv vaatas maa-alust imestades, kuid kui Õnnepäev talle selgitas, et nende lõplik siht on niikuinii Kiiev ja selle rüüstamine, ilmus nii mõnegi kohaliku palgele suisa naeratus. Ebasobiva asukoha tõttu olid nad sagedasti Kiievi vürstide malakat maitsta saanud ja neile andamit maksma pidanud, eks sellepärast oligi neil nõnda vähe vara.

«Kiievisse tules mie ise koa kaasa,» teatas Väetõiv ja teised paremad mehed toetasid teda kõlavalt. Isegi hiislar soostus viimaks Losi juurde astuma ja mõned kombekohased tervitused pomisema. Iga kord, kui kiievlased olid Mustvee alistanud, olid nood siin oma papid ametisse pannud ja kohalikud hiislarid hukanud. Nood teenisid ju Ippoliti valesti ja kuigi ka Los kandis papirüüd, mis alguses tema suhtes umbusku tekitas, siis nüüd oli ta «õige» papp.