Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris
Оглавление
Manona Paris. Minu Moskva
SAATEKS
RATTATA, RATATAA, RATATAAA…
KELDRIKÕRTSIDES ON JUBE KÕRGED HINNAD
AJALOOTUNNID DOMŽURIS
KUTSUN TEID OMA ARMUKESE JUURDE!
NELI STSEENI UUSAASTAEELSEST MOSKVAST
TÖÖOTS MIILITSATE EUROVISIOONIL
„MIS MEIST SAAB?”
LASE SISSE SEE ÕIGE
SEE, MIDA ME EI NIMETA
HOMMIK METROOS
KOLM KOHTUMIST KREMLI KUTSIKATEGA
ILVEST JA HIIRT MÄNGIMAS
MOSKVASSE, MOSKVASSE, POJAKE!
NÕUKOGUDE NAISE VARJUS
MÜSTILINE VENEMAA
IKOON RAHAJUMALALE
ÕHTUD MOSKVA LÄHISTEL – PÄÄSTERÕNGAS SUURLINNAS
LÕPETUSEKS
LISA. KUIDAS MOSKVAS ASTUDA JA ISTUDA
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Ma annan endale täiesti aru, et see Moskva, mis järgmistelt lehekülgedelt välja koorub, ei pruugi olla sinu Moskva, hea lugeja, kes sa vahest oled selles linnas käinud nõuka ajal ekskursioonil, tudengina kirjandust otsimas või niisama äri tegemas.
Ega ma saakski kirjutada sinu Moskvast, ikka ainult minu enda omast.
.....
Targem on sellele mitte mõelda...
„Manona?” Krister on ärganud ja vaatab mind oma lavatsilt ainitise pilguga. Ta on ikka veel pikali, pea toetatud minu suunas pikalt välja sirutatud käele.
