Читать книгу Minu Moskva - Manona Paris - Страница 6

Rong libistab end vaikselt perrooni äärde ning uksed avanevad, andes meile esimese sõõmu metropoli õhku. See on kuiv, veidi vingune, täis vihjeid vagunite kivisöekateldele ja pontšikubaaridele.

Ma olen alati arvanud, et esimene sõõm uue maa õhku on täis lubadusi meie ja maa tulevase suhte iseloomu kohta. Äsja näkku saadud õhupahvak maalib mulle silme ette rahvamasse, vagunite kolksumist ja kuldsed poslamasla- ehk päevalilleõlipudelid. Uudistan ringi nagu väike laps. Päike pilkab mulle hetkeks silma. Perroonile astudes tunnen, justkui astuksin unenäkku. Peeglitagusesse paralleelmaailma.

See tunne hakkab järgmistel aastatel mind korduvalt külastama, kui õpin samm-sammult enda jaoks lahti mõtestama Moskva elu keerdkäike. Ja kui õpin ikka ja jälle, et loogika võib Venemaal koju jätta. Venemaa ja eriti Moskva on koht, kus eksisteerib äärmine vabaduste piiramine ja sellest tulenev ajuvabadus. Kuid ikka ja jälle kohtad sa sellest hoolimata inimesi, kelle sisemise vabaduse ja maailmatunnetamise sügavus lööb su pahviks.

Lisaks sellele ei saa unustada, et igas selle linna nurgas hõljuvad sünged minevikuvarjud. Moskva kesklinnas luurab nurga taga mõne endise kindrali, marssali või lihtsalt tšekisti vari. Neid on täis Lubjanka, Kremli-äärne ja isegi Gorki pargi lasteatraktsioonid. Enamik nendest varjudest on mõrtsukate omad. Venelastel on siiamaani oma ajaloole julgelt silma vaatamata. Nad nutavad siiamaani taga Nõukogude Liidu kokkukukkumist, kuid ei taha endale tunnistada, et see moodustis tegi neilegi palju kurja. Seetõttu tunnetavad nad punaterrori õudusi siiamaani, nagu oleks need juhtunud mõnes teises maailmakõiksuses.

Kuid sel mu esimesel Moskva-päeval on varjud helged ja nende hõng meenutab mulle lapsena enne kooli Balti jaamas salaja õgitud rasvapirukaid. Üks kopikas kapsapiruka, kolm lihapiruka eest. „Ära võta lihapirukat, seal on rott sees,” sosistab aju 1. klassi juntsu koolitarkust.

„A nu, privet!”^[1.] Meie poole longib pikka kasvu tumeda peaga mees. See on Anton, korrespondendipunkti tulevane kaameramees, kes on meile jaama vastu tulnud. Midagi temas meenutab hunti: veidi järsud näojooned, karused juuksed ja ülitähelepanelikud šokolaadipruunid silmad.

Hiljem saan teada, et Anton on päritolult Kuubanimaa kasakas (mäletate küll ajalootunnist, need olid eriti vahvad vabad sõjamehed – või röövlid, oleneb, kelle poolt vaadata). Sealt on Antoni suguvõsa küll kaugele rännanud, sest tegemist on mitmendat põlve moskvalasega. Hingelt on Anton ikka veel vapper steppide sõdalane, kes, nagu hiljem selgub, trügib kartmatult kaameraga ka kõige palavamatesse kohtadesse, riskeerides nii salvestatud materjali kui Kristeri närvidega.

Ta on õppinud teatrikoolis näitlejaks, seega omandanud oskuse inimesi meisterlikult jälgida ning sellest infot ammutada. Näitlemine pole aga Moskvas kuigi tulutoov tegevus, nii otsiski ta endale lisatööd. Lisaks sellele otsustas Anton aastaid tagasi võtta endale Narvas elanud vanaema järgi ka Eesti identiteedi ja õppida ära eesti keele. ERRi kaamerameheks sattus ta eestlastest sõprade kaudu, kes teda Kristerile soovitasid. Kõik see kokku teeb temast meie edaspidiste Moskva-aastate asendamatu kolleegi ja kamraadi, kellega suurlinna korr-punkti nullist üle ehitada.

ERRil ei ole nimelt enne Kristeri saabumist juba aastaid Moskvas korrespondenti olnud. Viimased korrespondendid lõpetasid aastal 2001. Enne seda on muidugi olnud eelkäijaid, kes on endast jätnud säravaid jälgi, näiteks karismaatiline tegelaskuju poliitikataevas – Heimar Lenk – on endine Eesti televisiooni Moskva-korrespondent. Tema küll tegutses suures pealinnas Nõukogude riigi aegu. Viimati oli Moskvas rahvusringhäälingu nimel ametis Astrid Kannel, kel õnnestus ühel pressikonverentsil Vladimir Putinile esitada legendaarselt ebameeldiv küsimus Eesti territoriaalse terviklikkuse kohta. Pärast seda lõpetati kõrgete võimukandjate esinemistel igasugune ettevalmistamata improvisatsioon.

Anton annab kohe pärast kohtumist meile ka esimese Moskva-elu õppetunni. See on kiirus. Kõik moskvalased suudavad tänaval pikki vahemaid läbida uskumatu tempoga, olgu neil all siis matkasaapad või tikk-kontsad. Haarates me kohvri oma pikkade sõrmede otsa, paneb Antoni sõdurisineli moodi sinakashallis palitus kogu jaamaukse poole ajama. On päris tegu, et tal sabas püsida, trügida läbi pakikandjate, taksopakkujate ja igavlevate militsionääride summast, kes rahvasumma piidleb – kellelt küsida dokumente ja saada selle päeva lõunasöögi-sajarublane. See on väga levinud altkäemaksu küsimise süsteem, mis enamasti reserveeritakse küll veidi tõmmuma nahavärviga tegelaste jaoks, sest nende puhul on suurem tõenäosus, et midagi pole päris paigas. No näiteks teadmine, kus nad tulevase öö veedavad. Mina hoian kramplikult oma passiga kotti üle õla ja üritan miilitsatega mitte silmsidet luua. Krister aasib mind ja ütleb, et ma olen miilitsate jaoks liiga tüütu tegelane – lääne inimene, hakkab veel õigusi taga nõudma. Usbekke ja tadžikke on märksa mõnusam kiusata.

Saan peagi selgeks, et Moskva heakord elabki endistest lõunapoolsetest liiduvabariikidest pärit võõrtööliste arvel, kes teevad moskvalastele enestele sobimatuid räpaseid ja odavaid töid. Just gastarbeiter’id^[2.] pühivad tänavaid ja müüvad teile putkas odava, ent maitsva šaurma – õhukese saia ehk lavaši sisse koos salati ja kastmega keeratud varda otsas küpsenud liha. Hoolimata sellest pole suhtumine neisse kuigi leplik, vaid pigem otseselt rassistlik ja kiusav. „Kitsaste silmadega inimesed” on veel viisakas väljend, vihjates nende asiaatlikumale väljanägemisele. Karmimad ütlused ei kannata trükimusta.

Kihutades Antoni sabas läbi Leningradski vaksali metroo poole, pole mul aga mahti täpsemalt nende inimeste hingeellu süveneda. Seda enam, et tõmmud mehed astuvad Kristeri ja Antoni eest ära, kuid minu eest mitte. Põrkan paari pilusilmaga kokku ja vaatan, kuidas nende kuldhambaid täis suu selle peale (kahjurõõmsalt?) naeratuseks avaneb. Vanake Lenini kuju metroosaali keskel heidab mulle heasüdamliku muigega pilgu, kui temast mööda kihutame. Ta justkui tahaks mulle silma pilgutada. Mis sa pabistad, lilleke...

Tahaksin peatuda ja küsida, mis siin naljakat on, kuid juba siseneb Anton ühte käiku ja me olemegi maa all. Keset kuulsa Moskva metroo ilunikerdusi ja maalinguid. Au töörahva diktatuurile, mis kinkis meile nii kauni metroo – sedasi ütleb paatoslik ülistus seinal. Ja tõsi ta on. Venemaa pealinna allmaarongide jaamu peetakse maailmas kauneimateks ja metroosüsteemi muu Vene segaduse taustal – kummaline küll – ka ülihästi korraldatuks. Skeem on lihtne ja loogiline, ümberistumisi on palju ning rong läheb tööpäeviti iga minuti tagant.

Kannab see krempel muidugi Lenini nime. Loomulikult hüppab mu niigi paanikas mõttekera Vladimir Iljitš Uljanovile ja tema abikaasa saatusele. Vaimus kerkib mu kõrvale haigusest tingitud kurbade kalasilmadega aher naine Nadežda. Nadjake, kes järgnes oma mehele orjalikult kõikjale, ka armukeste juurde. Ta oli sedasorti ära pööranud „dekabristi naine”, kes abiellus tulevase mehega pärast viimase vanglast saadetud salakirjakest. Enne seda olid nad põgusalt tuttavad ja isegi ei sümpatiseerinud teineteisele. Kirjakeses polnud ka mingit armastust, lihtsalt sõnum, et tule minuga asumisele! Ei noh, mehe seisukohast mõistlik, nii ei pidanud Lenin üksi pärapõrgus revolutsiooni ette valmistama, tal oli privaatsekretär.

Kas see ongi mu saatus? Kas selleks torman ma pärast ühest ikkest vabanemist kohe teise? Et pühendada oma elu isikliku karjääri edendamise asemel jälle ühele mehele? Kas selle eest üritabki Krupskaja mind hoiatada? Raputan end. Mine tagasi, Nadjake, sinna, kust iganes sa välja vupsasid, ja võta oma hull mees ühes! Tuleb rong, ja võtab mu endaga kaasa, jättes Lenini kuju kusagile massi sisse maha. Huhh.

Taas uus peatus, taas trügimine. Pea tühjeneb mõtetest, vaatan parem, et ma kellelegi otsa ei kuku. Üritan vaadata inimesi enda kõrval ja ees, kuid nad pööravad mu eest ära. Kõigun eskalaatorilindil nagu kuivav pesu ja vaatan üles. Väljapääs on lausa ebareaalselt kõrgel. Mitukümmend meetrit vertikaali, liikuvat treppi suisa mitusada. Käsi kobab eskalaatori äärt kindlamalt pihku. Ära vaata alla. Huvitav, kas mul kõrvad lukku ei peaks minema? Esitan küsimuse Kristerile ja ta leiab, et kui kiiresti alla sõita, siis peaks, aga me oleme ju üsna aeglaselt liikuval lindil.

Ja korraga – ere päikesevalgus. Metroo sülitab meid sama kiiresti tänavale, nagu ennist allagi neelas. Pisikesed vanad roosad ja kollakad majad ning väike armas kohvik.

„Jääme siia, sööme hommikust,” viitab Anton, kohver ikka veel käes (kuidas ta jaksab?), ja naeratab esimest korda.

Enam pole trügimist ja sissepoole pööratud kurje nägusid, on vaid avala naeratuse ja kena pitspõllekesega näitsik. Korraga ilmuvad lauale karamelli-latte ja mooniseemnetest mustavad pannkoogid. Teisel pool vaateakent näen klantsajakirju ja sülekoeri jalutavaid prouakesi. Kodanlik idüll missugune! Ja mu tulevane abikaasa vaatab mulle otsa sära-säravi silmi.

Olen hiljem üritanud mitu korda seda esimese Moskvahommiku Šokoladnitsa ketti kuuluvat kohvikut üles leida. Just toda pisikest kohvimajakest, mis tukkus unisena hommikuses päikeses – tuleb ju Tallinna rong sisse napilt kell 9. Seal jõudsin esimest korda äratundmisele, et, hei, elul siin linnas pole viga midagi!

Arvan ka teadvat, miks ma seda kohvikut enam ei leia – see koht on jäänud meelde helge oaasina pärast emotsionaalset rongisõitu, esimese metroosõidu vintsutusi ja kogu tohuvabohu, mida Moskva kui „kurjuse impeeriumi” pealinn tavalises eestlases esile kutsub. See on koht, kus too taak esimest korda end mu õlgadelt maha tõstab ja laseb endale kohvi välja teha.

Anton teeb ehtsa, aega mitteraiskava moskvalasena meile selgeks edaspidiste päevade kava. Sidesõnana kordub iga lause ees „lühidalt” ehk korotše. See on muuseas kõigile moskvalastele väga iseloomulik väljend, tõden hiljem. Aeg on raha ja pikaks jutuks mõlemat ei jagu. Käibel on isegi anekdoot, mis kõlab nii: „Kui kõik ausalt ära rääkida, sai kõik alguse sel ja sel (pane siia suvaline aastaarv) aastal, aga lühidalt öeldes tahan ma seda.”

Ehk siis lühidalt: esimene samm – viime kohvri Antoni koju. Teiseks saame kokku kinnisvaramaakleriga, et Krister saaks ametikorteri välja valida. Kolmandaks, kui korter käes, on vaja sõlmida üürileping ning miilitsas end Moskvasse registreerida, et siis omakorda minna välisministeeriumisse lõplikku, aastast viisat taotlema. Mnjaa, Majakovskil oleks siin palju urisemist... Mäletate küll tema poeemirida: „Sind hundina pureksin, bürokratism!”

Anton on teinud meie eest esmase valiku: neli korterit enda kodu lähedal pooletunnise jalutuskäigu sees. Piirkonnaks Sadovaja-Suhharevskaja. Kõigil neil korteritel on kiviviske kaugusel üks või kaks metroopeatust. Moskvas määrab elukoha väärtuse ennekõike see, kui hästi sealt liikuma pääseb. Metroo vahetu lähedus on pidevate ummikute linnas väga suur pluss. Mitu metroopeatust – veelgi parem.

Saame kokku maakleri, idamaiste näojoontega tõmmu neiuga. Tema väheldane kogu on rõivastatud pööratud nahast erkoranži kasukasse ning lakknahast tikk-kontsaga saabastesse. Temast õhkub midagi (mitte halvas mõttes!) võõramaist, mittevenelaslikku. Hiljem selgub, et ta on pärit Kaasanist Tatarstanis. See on üks rikkamaid ja isepäisemaid Venemaa piirkondi, paljuski tänu suurtele naftamaardlatele. Tatarlastel, keda on selles Volga-äärses vabariigis üle poole elanikest, on oma keel ja valdav religioon islam. Mõned kuud hiljem Kaasanit väisates satume näiteks kohalike noormeeste peale, kes tervitavad meid heakskiitvate hõigetega, kuuldes me Eesti päritolust, sest „ka meile need venelased ei meeldi”.

Maakler-kaunitar on terve hommiku väsimatult Antonile mobiilile kõlistanud ja nii saame kogu hommikusöögi kuulata „Indiana Jonesi” algusmuusikat, mida Antoni telefon väljastab. Tollal ajas see mind veidi naerma, kuid hiljem adun, et see viisike on kuidagi väga... väga Anton.

Neiuke üritab meid nüüd näost näkku kohates surnuks rääkida: oi, kuidas reis läks, kuidas Moskva meeldib? Kuidas Eestis elu on, üürikorterite hinnad? 300 eurot Tallinnas kuu eest? Oi, Moskvas ei saaks nende hindadega isegi äärelinna midagi normaalset.

Ta pajatab, et korralikud kesklinnakorterid on isegi kohalike jaoks liiga kallid, neid vahendab ta ennekõike suurte korporatsioonide Moskvas töötavatele spetsialistidele. Skeem olevatki selline, et kesklinna korteri omanik kolib elama Moskva äärelinna suvilasse ning elatab end korteriüürist.

Jutukas neiuke räägib rõõmsalt ka endast, kuidas ta on kogu oma elu püüelnud selle poole, et saaks Kaasanist Moskvasse elama, ja nüüd ongi oma unistuse täitnud. Ta peab küll iga päev sõitma marsa ja metrooga tund aega tööle, kuid seeeest elab ta metropolis! Tema näiteks maksab oma üürikorteri eest 700 eurot. Meid huvitava piirkonna elamispindade maksumus on aga kolm-neli korda kõrgem...

Ennetamaks lugeja küsimust, miks peab Eesti rahvusringhäälingu korrespondent nii kallis kohas elama ja töötama, tuleks meil vaadata Moskva kaarti. Linna südame moodustab tukslev Sadovaja ringtee, millest sissepoole jäävad Kreml ja kõik olulised ametiasutused. Siin toimuvad ka kõik maailma huvitavad protsessid: olgu siis tegemist kohtumiste, miitingute või pressikonverentsidega. Samm ringteest kõrvale tähendab automaatselt oluliselt rohkema aja raiskamist transpordile. Ja aeg – see on Moskvas kõige defitsiitsem käibevahend!

Juba ringtee sees võib koos kaamera ja statiiviga ühest kohast teise liikumine võtta mitu tundi aega. Lisage veel juurde tipptunnil trügimine viimase võimaluseni inimesi täis topitud metroos ja iga ametikoha uksel kohustuslik põhjalik turva- ja dokumendikontroll. Seega – kesklinnast eemal elamine muudab Moskva uudiste operatiivse edastamise hoobilt raskeks, kui mitte võimatuks.

Muide, auto on Moskvas kõige mõttetum liiklusvahend, mis annab vaid ühe eelise – võimaluse istuda tossuses liiklusummikus mõnevõrra eraldatumana. Meie korr-punkti kolmanda aasta lõpul ostab Anton endale Eestist vana BMW ja ta peab taas tõdema, et siin linnas ei tohi iial neljarattalise liiklusvahendi peale lootma jääda.

Vaatan esimestel päevadel, silmad pungis peas, lõputuid ummikuid, mis Sadovajal isegi südaööks vaibuda ei taha. Kujutage ette: mõlemas suunas kuus rida autosid, mis lihtsalt seisavad! Kõik ristmikud on kinni sõidetud, foorituledest ei pea keegi miskit. Liikuma pääsevad vaid siniste vilkuritega limusiinid ja miilitsaautod – sest neil on seadusega antud jõud läbi trügida.

Isegi kiirabimasinad huilgavad jõuetult ummikus. Nende sireenid ei loe midagi! Neil on küll oma liikumistrass, kuid kõrge korruptsioonitasemega ühiskonnas saab iga vähegi vingem vend endale seal liiklemiseks loa. Kui tühimik tekibki, pressib sinna kindlasti mõni tanki meenutav hiiglaslik peegelklaasidega BMW või Lexuse džiip vahele. Sest selle juhil, nagu ka teistel, pole ambulantsiautost sooja ega külma. Sure sina täna, mina suren homme, kui refereerida vangilaagritest pärit platnoimentaliteeti.

Kust kohast võetakse Moskva tänavatele tuntud automarkide nii koledad ja üüratu suured mudelid, ajab mind pärast esimest Moskva-tunnetust veel kolm aastat hiljemgi hämmingusse. Olen käinud nii Ameerikas kui ka Euroopa suurlinnades ringi, kuid nii jäledaid neljarattalisi monstrumeid saab näha vaid Moskvas.

Maaklerineiu näitab esimest korterit. See asub Sadovaja ringi sees, võrdlemisi uues majas. Allkorrusel on isegi valvurimutt, kes vaatab vilkuvast taskutelerist seepi. Meie peale ta oma pilku ei tõsta – don Ricardo saatus on olulisem.

Kahetoaline korter on ruumikas, uhkete kristall-lühtrite ja kõrgete lagedega, kuid tohutult räpane. Tundub, nagu oleks siin viimased paar aastat elanud prükkarid. Aknad on paksu mustusekihiga kaetud ning isegi meeter maad aknast eemal seistes on tunda külma tuuletõmbust. Peale katkise nõuka stiilis vineerdiivani ja räämas laua puudub igasugune mööbel. Köögis on vana kaheauguline pliit. Küsin, palju selle pinna kuuüür on. 4000 dollarit? Et siis mis mõttes?

Maaklerineiu Nastja ei saa hämmingust aru. Tegelikult ei saa ta üldse aru, miks mina mööda nurki nuuskimas käin – ega mina klient pole. Siiani on ta teadnud, et peab leidma eluaseme ühele inimesele, üksikule noormehele. Nüüd aga avaldab mingi neiu arvamust... Anton lahendab asja.

„Vaata seda tüdrukut seal,” osutab ta minu suunas. „Ta on revident! Kuna me kulutame siin Eesti vabariigi raha, siis tema peab seisma hea selle eest, et raha asja eest läheks.”

Maaklerinna taltub mossitades ja ülejäänud müügijutt tuleb juba minu kõrvadele.

Miks siin nii räämas on? – No teate, alati annab ju koristada.

Miks siin mööblit pole, oli ju jutt, et on möbleeritud? – A mis ta selle mööbliga teeb? A nojah, istub vahel. No ta võib ju tooli endale osta?

Miks aknad läbi puhuvad? – A meil siin kõigil puhuvad, las topib kinni.

Teine vaadatav korter sirab puhtusest. Klassitsistlikus stiilis maja, laed on kolme meetri kõrgusel ning kaunistatud kipsvanikutega. On tunda, et Antonile endale see korter meeldib. Ka maakler rõõmustab seda nähes ja hakkab sädistama. 3500 dollarit kuus, imeline arhitektuur ja palju ruumi. Mööblit on ka, laud ja tool ja voodi ja kapp. Saab istuda ja puha.

Kuri Eesti revident rikub muidugi taas kõik ära. Külaskäik vannituppa reedab logiseva ning ausõna peal toimiva sanitaarsõlme. Pilk suurte kapiuste taha aga paneb judisema: nende taga on lademetes pisikesi putukapüügimajakesi. Kõrval on puru, mis näitab, et need karbikesed on seal põhjusega. Ei, tänan. Maaklerineiu rohesilmad hakkavad vihaselt vilkuma, kui ma kiiresti välisukse poole astun.

Kolmanda korteri ees teeme väikese pausi. Ootame omanikku, kelle käest võtmeid saada. Teeme suitsu ja piilume ümbrust. Valge paneelmaja, igal korrusel isemoodi kinni ehitatud rõdu. Majaesine on aga hoolikalt rehitsetud, rohekollaseks võõbatud piirete sees paeluvad pilku isegi lillepeenarde jäljed ja pingike nende kõrval. Jaa, siin on tunda perenaise kätt. Kohe saame ka teada, kelle.

Meie juurde astub kurja olekuga tädike.

„Kas teie viskate konisid maha?”

„Ei, mis te nüüd, me paneme ikka prügikasti.”

Babulja ei jää uskuma, vaid läheb roosilist pearätti kohendades ja midagi pobisedes eemale.

Nastenka judistab õlgu ja kurdab, et see on kõige halvem korter, kõige odavam ja nõukaaegsem – 35 aastat vana paneelelamu, pole midagi teab mis uhket ega vägevat. Minus hakkab aga tekkima huvi...

Ning pettuda ei tulegi. Kolmetoaline korter, sisustatud tagasihoidlikus, ent funktsionaalses põhjamaises stiilis IKEA mööbliga. Piinlikult puhas ja hoobilt kuidagi kodune. Mürgimajakesi pole, isegi mitte sanitaarsõlmes torude vahel. On köök koos pesumasinaga, korralik vannituba ja WC, mille potist ei jooksegi vett läbi. On kapid, toolid, lauad ja voodi. Isegi potid-pannid on. Omanikult saame teada, et endine üürnik oli rahvusvahelises firmas töötanud poolatar. Tema kätt on tunda igal pool: minimalistlikes kardinates, tagasihoidlikes laelampides ja heledates diivanikatetes. Ning üür on 2400 dollarit, teatab maaklerineiu mossitades. Odavam üür tähendab talle ju madalamat protsenti vahendamise eest. Mulle aga kipub vägisi naeratus huultele: suurepärane, lisatuba ja odavam hind!

„Selle me võtame,” otsustab Krister pärast mulle otsavaatamist, sest talle on kinnisvararongkäik mööda Moskvat hakanud juba närvidele käima.

Maaklerineiu nägu läheb viimaks naerule ja ta hakkab juba pabereid koostama. Üritan veel eluaseme kohta veidi tausta teada saada. Näiteks, kas majas on avatud prügišaht? Jaa, loomulikult. Aga kuidas on siis lood prussakatega? Ma mäletan Õismäe üürikatest, et need koduloomakesed käivad taoliste panelkadega kokku. Maakler teeb esmalt näo, et ei saa aru, millest jutt käib.

Omanik, hallipäine suure ninaga vanamees (keda me hiljem hakkame nimetama ühe tuntud nõukaaegse lasteraamatu järgi Vanake Hottabõtšiks), naeratab teadjalt ja ütleb, et ei mingeid prussakaid. Ta on valmis veel me küsimustele vastama, kuid seda tal teha ei lasta. Nähes, et me vestleme otse omanikuga, murrab maaklerineiu end kiiresti vahele ja hakkab sädistama, et kui tulevad prussakad, toob ta meile isiklikult mürgipüünised. Kiire telefonikõne toob ukse tagant sisse neiu kolleegi, noore kuti, kes viib taadi minema. Ukse vahelt hüüab vanamees veel mulle silma tehes järele, et kõik, kes selles korteris elanud, on peagi abiellunud ja lapse saanud.

Veidi hiljem, koostades köögilaua taga üürilepingut, saame aru, miks neiu nii kummaliselt käitus. Nimelt on tal algajana paaniline hirm, et me „külma teeme”. Äraseletatult – et vahetame „kogemata” omanikuga telefoninumbreid, talle kui maaklerile aga ütleme ära, et korterit ei taha, et siis hiljem temast mööda minnes ikkagi pind üürile võtta. Ehk siis jätaks ta ilma vahendustasust, milleks on ühe kuu üür.

„Mis sellisel juhul siis saab?” küsib Krister neiult meelega natuke naiivselt.

„Tulevad karmid vennad, kes peavad maha tõsise jutuajamise,” teatab neiuke avalalt laua ääres jalga kõlgutades.

Diil on allkirjad saanud, enam pole vaja karta.

Kui palju selliseid „jutuajamisi” ette tuleb? No ikka tuleb... Ning nagu muuseas mainib neiuke, et ta vend teenis Tšetšeenias Vene armee erivägedes.

Korraks küll muutub Nastjakese naeratus virilamaks, kui selgub, et meil polegi vajalikku summat sularaha kaasas. Meie aga olime enam kui veendunud, et saame selle lasta ERRi raamatupidajal kusagile üle kanda – me ju ometigi kasutame suurt ja tuntud maaklerifirmat?

„Oi, me ei usalda panku,” teatab tunnustatud kinnisvara-firma töötaja ja sädistab kinnituseks, kuidas isegi tema Kaasani babuška^[3.] hoiab raha kodus sukasääres kolmes vääringus – rublades, dollarites ja eurodes. Et igasuguseid saatuselööke võimalikult palju ette pehmendada. Mõistetav kah, majanduskriis on just alanud. Eelmise suure kriisi ajal 1998. aastal langes rubla väärtus üleöö kuus korda ja mälestus sellest pole kuhugi kadunud.

Et panku ei usalda kriisi ajal ka kohalik võim, saame omal nahal tunda. ERRi raamatupidaja kannab raha Kristeri arvele, kuid meil tekib ootamatu probleem raha automaadist kättesaamisega. Swedbanki automaat vilgutab ekraanil kirja, et üle 6000 rubla ta korraga välja ei maksa. Selline olevat seadus, et inimesed ei võtaks arveid tühjaks. See mõjub mõnitamisena linnas, kus keskmine restoraniarvegi on heas kohas enamasti suurem.

Läheme pangakontorisse sisse, et pärida, kuidas suuremat summat arvelt kätte saada. Esimesena põrkame vastu keset saali istuvat sekretärineiukest. Tema muidugi midagi ei tea, uurida ka ei suvatse. Selle asemel kutsub ta hoopis turvamehe enda juurde, kellega nad siis koos väidavad, et automaadist saabki päevas korraga ainult 6000 rubla võtta. Meil aga oli vaja võtta üle 100 000, et tasuda korteri üür, deposiit ja vahendustasu.

Olukord muutub kiiresti absurdseks. Muidu ingelliku olekuga saaliteenindaja raiub nagu Brežnev poliitbüroo ees, et rohkem raha välja võtta ei saa. Nõuame end telleri jutule, kes teatab tõrksa ülbusega samamoodi, et välismaiselt arvelt nemad raha välja ei maksa. Neid ei kõiguta ka see, et tegemist on arvega sellestsamast Swedbankist, kus nad ise töötavad. Järsku haihtub tuttav kliendisõbralik Rootsi pank ja alles jääb sovetiaegne hoiukassa. Muuseas, minu kolmanda Moskva-aasta lõpuks laseb rootsimaalasest pank Moskvast, saba jalge vahel, jalga, sest ärikliima olevat muutunud talumatuks. Vahest oleks Swedbank pidanud ise läänelikku ärikliimat kohale tooma?

Toona päästis meid meeleheitest aga meenutus, et olin ju veidi varem võtnud kaardiga ühest teisest automaadist kaks korda 4000 rubla välja. Läheme tagasi automaadi juurde ja proovime, kas meile antakse 6000 rubla mitu korda. Ja ennäe, antaksegi, kuigi kiri väitis ju vastupidist, ja antakse suisa 15 korda! Saaliteenindaja ja turvamehe tähelepaneliku jõllitamise saatel. Too töll tuleb suisa automaadi kõrvale passima. Et mis nad siin kurnavad kallist masinat!

Maaklerineiu saab oma vahendusraha dollarites (iga Moskva rahaautomaat annab välja ka dollareid või eurosid), kuid Vanake Hottabõtš soovib oma deposiiti ja esimese kuu üüri rublades. Korteri peremees on meil kodumaa tõeline patrioot ning keeldub dollarites arveldamast, isegi kui maakler talle seda tungivalt soovitab.

Veidi tekitab veel probleeme meie kaljukindel nõue saada makstud raha eest dokument: tšekk või arve, mida esitada ERRi raamatupidajale. Esialgu on maakleritar seda varmas lubama, hiljem aga hakkab keerutama. Omanik pole sellisest asjast midagi kuulnud ja ajab sõrad vastu. Selgub, et vanake kardab, et see tšekk paljastab ta Venemaa maksuametile. Viimast ta toetada ei taha, kuid meie omakorda ei saa maksta nii suuri summasid ilma tõestuseta!

Asi laabub, kui vanakesele tehakse vahepeal välja ilmunud kolmanda maakleri, soliidse olekuga mehe poolt selgeks, et seda arvet ei näe peale eestlaste mitte keegi. Taat taltub ja lubab maakleritel koostada nii palju arveblankette, kui vaja läheb. Kolmas maakler tundub kõigi märkide järgi olevat niinimetatud isake, kelle eest siis meie tuttav tibimaakler ja taati jalutanud noor kutt musta töö ära teevad.