Читать книгу Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan - Marcia Willett - Страница 5

Vana Herm seisab ristteel, pilk suunatud läände, ja valvab tuhandeaastaseid saladusi. Kunagi tunti teda Mercuriuse ehk Hermesena, rändurite väikese jumalana, ja ta pakkus seltsi teistele metsade ja jõgede jumalatele. Ülejäänud vanad jumalad on ammu unustusse vajunud; kõik, kes neid pühapaikades kummardamas käisid, neile lepituseks jooke või toitu ohverdasid, on kaua aega tagasi surnud. Aga vana Herm seisab kindlalt omal kohal, ehkki tema alusplaat on pragunenud ja keha murenenud. Ilmetuid silmi, vaevumärgatavaks naeratuseks kaardunud huuli ja kerget kitsehabet võib endiselt näha igaüks, kes kummardub, et teda lähemalt uurida, lükates kõrvale rastapatsidena tema kivist laupa ümbritsevad metsalilled ja koltunud rohukõrred. Kuju valvab iidset maanteed ja sellel rändajaid.

Külateel ilmuvad kurvi tagant esimesena nähtavale koerad, kes liputavad saba ja näivad pikast jalutuskäigust hoolimata olevat erksad ja energilised. Nende karvkate – ühel maksakarva, teisel valge – on sile ja läikiv, jões hullamisest veel märg, ja suurem spanjel kannab suus palli. Mungo järgneb aeglasemas tempos, mehe kannul tatsab tema vanem krants Mopsa. Augustipäike küpsetab ning Mungo on kampsuni ümber piha heitnud ja varrukad lõdvalt sõlme sidunud. Ta seisatab, sirutab end soojas kuivas õhus ning hingab sisse äsja pügatud muru ja kuslapuu lõhna. Koerad tormavad tema juurde tagasi. Boz pillab mehe jalge ette palli ja Sammy püüab seda kinni püüda, aga Mungo on kiirem ja viskab palli nii kaugele, kui jaksab. Koerad sööstavad teineteist nügides ja omavahel rüseledes sellele järele, ning Mungo puhkeb neid pilguga saates valjusti naerma. Nagu ikka, tajub ta teda ümbritsevat minevikku: ammu kadunud kindlusesse marssivate Vana-Rooma sõdurite vaime; pakkidega koormatud kandehobuseid, kes rühivad vaevaliselt pikas rivis Horse Brooki poole, kus kitsa veeriba kohal kõrgub veel algupärane klappsild.

Palju aastaid tagasi, kui Mungo nimi alles hakkas kuulsaks saama, oli ühest tema lavastatud filmist, kus ta ka ise kaasa tegi, saanud tõeline kassahitt mitte ainult Inglismaal, vaid terves maailmas. Just siin oli olnud filmi tegevuspaik: selles orus, sellel ristteel, sellel koolmekohal hobuste silla juures. Kadunud puust kindlus oli taas tõusnud tuhast ning õhku olid jälle lõhestanud ristatud mõõkade kõlin ja sõdurite hõiked. Võttemeeskond veetis palju vihmaseid tunde, juues kohvi kunagises sepikojas, mis oli nüüd Mungo köögiks ümber ehitatud, vanemad näitlejad aga tõmbusid vagunelamutesse, mis seisid talu kõrval karjamaal.

Isobel Trent mängis tõrksat kohalikku kaunitari, kes ei tahtnud Mungo karmile Rooma kindralile kuuletuda. Neist said kultuslikud filmitegelased; Mungo filme saatis alati edu, nende partnerlus oli maagiline. Meedia kohtles neid nagu kuningapaari: neid pildistati, neid klatšiti, nende suhte tõsiduse kohta tehti kõikvõimalikke oletusi.

„Las räägivad,” ütles Izzy. „Meile tuleb see vaid kasuks, kallis Mungo. Viib valejälgedele.”

Izzy tormiline salasuhe Ralphiga oli selleks ajaks juba möödas, mees oli pärast viimast ägedat tüli Mungo köögis igaveseks nende elust kadunud. Kui noored nad olid tookord olnud, kui tõsised ja jõulised olid olnud nende tunded: Mungo raev ja abitus, Izzy pisarad ja meeleheide, Ralphi julm hoolimatus.

Mungo seisatab ristteel, kummardab aupaklikult vana Hermi ees, sammub koerte järel trepist üles ja astub läbi värava munakivisillutisega õue. Külatee kohale laskub vaikus, saarepuude ja viirpuude haraliste okste vahele hiilivad varjud. Vana Herm jääb omale kohale, hoiab pilgu peal jalgradadel ja valvab oma saladusi.

Mungo hõõrub koerad rätikuga kuivaks, kallab neile värsket vett ja jätab lõõtsutavad loomad õuele pikutama. Ta lükkab veekannu pliidiplaadile, aga tõmbab kohe tagasi, sest kuuleb telefonihelinat.

„Tere, Mungo. Siin Kit.”

Kit Chadwick. Naise hääl on soe ja tarmukas ning Mungo näeb teda selgelt oma vaimusilma ees: tuhakarva pruunid juuksed, suitsusinised silmad, sale vilgas keha.

„Loodetavasti kuulen uudist, et sa tahad siia sõita,” lausub ta. „Sa ei kujuta ette, kui rõõmsaks su külaskäik mind teeks, kullake.”

„Just seda ma tahtsingi öelda – muidugi juhul, kui sa oled nõus mind vastu võtma. Londonis valitseb lämmatav palavus ja tegelikult juhtus siin äsja midagi veidrat.” Naise hääl muutub ebalevaks. „Ausalt, Mungo. Mul oleks hädasti sinu nõu tarvis.”

„Sellisel juhul hüppa järgmise rongi peale.” Mungot valdab kerge ärevus ja ta on põnevil, aga ta teab, et praegu ei tasu Kitilt midagi pärida. „Või tuled sa autoga?”

„Pigem küll. Sa ju tunned mind. Kui sulle sobib, jääksin paariks päevaks, aga väga võimalik, et mul on tarvis veidi üksi olla.”

„Sobib,” vastab mees muretult. „Millal sa sõitma hakkad?”

„Hiljem, kui ilm veidi jahedamaks läheb. Varsti näeme. Üheksa paiku. Ega see liiga hilja pole?”

„Muidugi mitte.”

„Üks asi veel. Mulle meenus midagi. Täna on Izzy sünnipäev.”

Järgneb põgus paus. „On tõesti. Me katame õhtul tagasihoidliku, aga hõrgutava pidulaua. Kas sulle Itaalia kartuliklimbid maitsevad? Ja külmikus ootab meid pudel Villa Masetti veini.”

„Kõlab jumalikult.”

„Sellisel juhul mine pakkima. Ja sõida ettevaatlikult.”

Ühtäkki ei viitsi Mungo nüüd enam isegi teed teha. Ta läheb talli ukse juurde, jääb seisma ja silmitseb sillutatud õue teises servas pikutavate koerte ähmaseid piirjooni. Avaral köögil on tumedaks tõmbunud talalagi ja paekivipõrand – kunagi töötas siin suur hulk seppasid –, aga see ruum on endiselt maja süda, kuigi maja on paljude aastate jooksul laiendatud ja sellega on ühendatud naaberhoone ning sellest on saanud äärmiselt hubane kodu.

„Mulle ja Camillale meeldiks, kui sa sepikoja ja aida endale saaksid,” oli Archie talle neljakümne aasta eest öelnud. „Meie arust on see ebaaus, et paps jättis kõik minule ainuüksi sellepärast, et sinu näitlejaametit heaks ei kiitnud.”

Mungo oli siiralt liigutatud, aga mitte üllatunud: suuremeelne žest näitas täpselt, missugune on tema vanema venna ettekujutus ausast mängust. Archiele, kes oli ühtlasi nende hiljuti lahkunud isa äripartner Exeteri advokaadibüroos, kuulus endiselt peamaja, nende kodutalu, ja veel kaks väikest maja, aga Mungo võis end tunda seal kõikjal nagu kodus. Mungo armastas sepikoda. Tema jaoks oli see tõeline pelgupaik, kuhu Londonist põgeneda: tore oli sõpradega Paddingtonist rongiga siia sõita ja pidusid korraldada. Camilla oli talle meeleldi abiks ja julgustas teda. Talle meeldisid Mungo teatrikolleegid, ta täitis tema külmiku ja kutsus mehe sõbrad peamajja lõunasöögile. Camilla oli kena: heledate juuste, kergelt tedretähnilise kahvatu nahaga, helde ja praktiline. Alati rõõmsameelne, sai ta suurepäraselt hakkama nii Archie, nende laste kui koertega. Mungo sõbrad jumaldasid Camillat, tõid talle kingitusi ja mängisid tema poegadega, Archie aga talus neid rahuloleva leplikkusega. Archie ja Camilla olid Mungo tagala. Nad olid iga esietenduse ajal palganud lapsehoidja, et saaksid kihutada Londonisse ja veenduda oma silmaga, kuidas Mungol läheb, õnnitlenud teda lava taga ja jäänud tema tibatillukesse korterisse ööbima. Ja kui Mungo kuulsaks sai, rõõmustasid ka nemad tema edu üle, said osa tema õnnest ja tähistasid seda suurejooneliselt.

Päikesepaistel talliuksele nõjatudes tuletab Mungo meelde oma hiilgepäevi. Kui mõnus oli tookord tagasi pöörduda sellesse pelgupaika; mõnikord üksi, aga enamasti siiski paari erilise sõbra seltsis. Ta polnud kunagi armastanud üksiolekut. Noil algusaegadel oli tema alaliseks seltsiliseks olnud Izzy: Izzy – ja hiljem Ralph.

Täna on Izzy sünnipäev. Seda polnud tarvis talle meelde tuletada.

Kullakallis Izzy: seksikas, keerulise loomuga, stressialdis. Tema karjäär oli alanud muusikateatris: Ado Anniena „Oklahomas”, Adelaide’ina muusikalis „Kutid ja tibid”, Lois Lane’ina muusikalis „Suudle mind, Kate!”. Mungo nägi temas võimekat näitlejannat, kes vaevles madala enesehinnangu ja järskude meeleolumuutustega, ning veenis teda tulema Kuningliku Shakespeare’i Kompanii esinemisproovidesse, kus otsiti „Suveöö unenäo” lavastusse Pucki osatäitjat ja hiljem „Tormi” jaoks Arieli. Need rollid tõid Izzyle kriitikute tähelepanu ja tunnustuse – ja hiljem tõi talle suure kuulsuse koostöö Mungoga –, aga karjääri esimesed päevad jäid alatiseks naise südamesse.

„Tegelikult olen ma laulev tantsijanna,” tavatses Izzy öelda. „Õudne mõelda, mis saab siis, kui publik taipab, et ma olen petis.”

Kui Izzy ja Ralph Stead kohtusid, olid nad Birminghamis „Kaheteistkümnenda öö” proovidega juba algust teinud. Izzy oli valitud Maria rolli, Ralph pidi mängima Sebastiani ja Mungo Festet. Üheskoos nauditi ka kõige süngemaid hetki ja tehti proovi tõmbetuuliste kirikute eeskodades, aga kõik kolm olid õnnelikud. Izzy õpetas Mungole, kuidas hääl kandvamaks muuta, ja laulis temaga kaasa, et kergele tenorile rohkem kaalu anda: „Tule, surm, tule nüüd ...” ja „Kui olin aga väike poisipõnn ...”^[1.]). Kui kõik olid koju läinud, jäid nemad eeskotta harjutama, ja Izzy otsis iidsel klaveril õigeid noote. Ühel õhtul jäi ta aga ootamatult vait ja vaatas enda kõrval klaverile toetuvale Mungole otsa.

„Oh, kallis, kas elu pole mitte tõeline põrgu? Mulle tundub, et ma olen Ralphi armunud.”

Mungo mäletab ikka veel, kui murelik ja ärev oli olnud naise pruunide silmade pilk, ja kui veidrat hirmukrampi tema ise oli alakõhus tajunud; teda oli haaranud katastroofi eelaimus.

„Mis siis sellest, kullake?” nentis ta muretult. „Mina samuti. Kõik on Ralphi armunud.”

„Kas sa oled armukade?” küsis Izzy temalt palju hiljem, kui temast oli juba Ralphi armuke saanud. „Ära ole, Mungo. Ma tahan olla kindel, et sa oled minu poolel.”

„Ma olen alati sinu poolel,” vastas Mungo. Ja see oli tõsi.

Aidauksele nõjatudes on tal tunne, et ta kuuleb jälle Izzy häält, mis laulab vana Hermi lähedal hekkide vahelisel teel: „... siis mängud olid minu õnn, sest et vihma sadas iga päev.”^[2.]

Kui Mungo esietenduse lõpus üksi laval seistes selle laulu lõpetas, valitses teatrisaalis hauavaikus, misjärel publik ekstaatiliselt plaksutama hakkas. Isegi praegu valguvad tema silmadesse pisarad: tal on see hetk selgelt meeles, noore näitetrupi siirad õnnitlused, Ralphi patsutus seljale ja Izzy kallistus, naise hääl, mis sosistas talle kõrva: „Sa olid lihtsalt super, kallis. See oli absoluutselt täiuslik.”

Absoluutselt täiuslik senikaua, kuni naise vastik vana kallim nende loo jubedal kombel ära rikkus.

„Sa saatana sigidik!” sõnab Mungo raevukalt iseendalegi üllatuseks. Miks minevik teda just täna nii tugevalt häirib? Kas sellepärast, et on Izzy sünnipäev?

Koerad on ärevuses. Kõrvad kikkis, vahivad nad vaikides ainiti väravat ja hüppavad hetk hiljem saba liputades püsti. Värav avaneb ja õue astub Camilla. Tal on seljas vana teksaseelik ja pleekinud puuvillane pluus ning jalas plätud, heledad juuksed on kõrva taha lükatud ja ta näeb välja nooruslik: vanade heade aegade Camilla. Viivuks elustub Mungo silme ees minevik, aga siis astub naine varjude seest välja ja Mungo näeb teda selgelt.

„Tervitus!” lausub Camilla. „Ma tulin koertele järele. Kas nad pidasid end korralikult üleval?”

Mungo on Camilla tuleku üle rõõmus. Naise rahu ja asjalikkus peletab vaimud eemale.

„Tublid olete. Head kutsud.” Naine kiidab tema ümber hüplevaid koeri, kummardub, et neid tervitada, kükitab ja silitab Mopsat, kes natuke aega saba vastu munakive põntsutab ja silmi pööritab, kuid ei liigu paigast. „Tulge. Meil on aeg koju minna.” Camilla vaatab lootusrikkalt Mungo poole. „Ehk jood minu seltsis tassi teed? Archie pole veel tulnud. Ole mulle seltsiks.”

Mungo kõhkleb viivu, ent ta ei taha üksi jääda, mitte praegu, sest vana Hermi kohal külavaheteel kummitab Izzy vari.

„Hästi,” ütleb ta. „Aga just praegu helistas mulle Kit ja küsis, kas ta tohib täna õhtul külla tulla, nii et kauaks ma ei jää.”

„See on imetore uudis!” Camilla nägu lööb Kitiga kohtumise ootuses särama. „Mis kell ta tuleb? Ehk tahad ta meie poole õhtusöögile kaasa võtta?”

„Mitte täna.” Mungo ei soovi Kiti esimesel õhtul kellegagi jagada. „Ta jõuab alles üheksa paiku. Võib-olla homme? Ta jääb päris mitmeks päevaks.”

Camilla noogutab. „Olgu. Archie tahab kindlasti Kitiga kohtuda. Kas tema külaskäigul on mingi põhjus? Visiit on kuidagi ootamatu.”

„Londonis pidi valitsema lämmatav palavus,” vastab Mungo puiklevalt, kui nad koeri kokku koguvad. Ta ei kujuta ette, mis Kiti vaevab, ega kavatse sellest juttu teha enne, kui on välja selgitanud, milles asi. „Ta ütles, et lahkub alles siis, kui ilm on veidi jahedamaks läinud, aga ma tahan tema vastuvõtuks valmistuda.”

„Loodame, et tegu pole järjekordse armudraamaga,” lausub Camilla, kui nad kõrvuti mööda külateed sammuvad. „Ma ei unusta iial, mida ta elas läbi eelmisel aastal, kui oli internetis selle mehega tutvunud. Ta oli kohutavalt elevil, aga sai siis teada, et mees on abielus.”

„Mõneks ajaks pakkus too talle siiski seltsi. Pärast kohutavat Michaelit oli see tohutu areng.”

„Taevas halasta! Kohutav Michael.” Camilla puhkeb naerma ja haarab Mungol käsivarrest kinni. „See mees oli ikka tõeline tüütus. Huvitav, mida Kit temas leidis?”

„Mulle tundub, et mees oli Kiti jaoks lihtsalt üks armas vanapoiss. Tead küll, umbes samasugune nagu õilis kuldne retriiver või heasüdamlik labrador. Silmale hea vaadata, aga mõistust napib. Mina saan sellisest kiindumusest aru. Tekib tahtmine tal pead silitada ja teda kallistada. Ta jalutama viia. Kahjuks ei mõistnud Kit üht olulist asja: mehel puudus iseloom ja soov alatiseks tema juurde jääda. Aga Michaeli mereväelase minevik andis Kitile põhjust arvata, et tema suguvõsa on nende poolt. Valitsev klikk ja nõnda edasi.”

„Loo lõpu poole muutusid sa lausa julmaks.”

„Mis mul üle jäi, Millie? Michael oleks ta hävitanud. Koos endaga põhja kiskunud. Kit hakkas tasapisi sama tüütuks muutuma nagu Michael. Ise nägid. Vanemapoolne leskmees jumal teab kui paljude laste ja lastelastega. Tema tahtis, et Kitist saaks vaoshoitud mõistlik vanadaam, kes kannaks jubedaid kingi. Pigem olin ma liiga leebe.”

Camilla puhkeb naerma ega saa enam pidama. „Minu arust lootsime kõik, et kui ta meil sagedamini külas käiks, näeks ka Kit teda õiges valguses, aga iga kord, kui sa helistasid ja teatasid: „Kohutav Michael tuleb nädalalõpul meiega kaasa,” vajus minu süda saapasäärde, Archie aga hädaldas, et ei tunne Kiti enam ära ja et Michael tuleks purjetama viia. Ükskord võttiski Archie ta jõele kaasa ja Michael oli teda vahetpidamata õpetanud, kuidas purjekat juhtida. Archie oli koju jõudes vihast lõhkemas. Kohutavale Michaelile ei mõjunud isegi Izzy võlujõud.”

„Tead, Millie, me olime temaga niigi üle mõistuse kannatlikud, aga kui ta hakkas rääkima, et Kit peab oma korteri maha müüma ja tema maamajja kolima, pidin ma tegutsema. Muidugi ei tahtnud Michael, et tema naine tööl käiks, ja minu ja Izzy suhtega polnud ta samuti rahul. Kit oleks võinud igavuse kätte kõngeda. Aga meil oli teda tarvis.”

„Kuidas sul see lõpuks õnnestus? Mulle ütles Kit, et sa olid talle kohutavaid asju näkku paisanud.”

Mungo mühatab põlglikult. „Jama. Asi on pigem selles, et tõde on valus kuulda. Ma lihtsalt ütlesin Kitile otse välja: nüüd, kui te elate koos, peaksid sa taipama, et kohutav Michael pole kena armas vana kutsa, vaid väiklane põikpäine tüütus. Ma selgitasin Kitile, kui tüdinud on tema sõbrad lugudest, mida mees monotoonsel häälel lõunalauas ette kannab, kui ta oma meeli nüristavaid Falklandi sõja kogemusi kirjeldab, ja et kui Kit Kenti või Surrey krahvkonda või kusagile mujale koliks, oleks tema elu läbi. Ta närtsiks ja vananeks, püüaks ära õppida bridži ja kuulaks raadiost „Archereid”, ainsaks kaaslaseks kohutav Michael.”

„Pole neil „Archeritel” häda midagi,” on Camilla nördinud. „Minule „Archerid” meeldivad.”

„Kui sellest saatest saab ainus meelelahutus, siis on asi tõsine, Millie. Elus on palju enamat kui „Archerid”. Kit armastab teatrit ja näitusi. Kas sa tead, et tal on imearmas kunstikogu, mille väikeste originaalmaalide autorid on peaaegu tundmatud tänapäeva kunstnikud? Ta jumaldab lõbusaid koosviibimisi väikeses seltskonnas, kus klatšitakse palju ja juuakse palju, ja kes meist ei armastaks vahel sõpru taga rääkida? Kohutav Michael hakkas vähehaaval tema isiksust hävitama. Mul oli tunne, et ma näen aeglaselt kustuvat küünalt. Agooniat. Kit muidugi teadis seda ja kõhkles, niisiis andsin mina vaid karmil toonil teada, mis on talle parim.”

„Vana hea Kit. Ta on nii usaldav. Temas on naiivsust, justkui polekski ta veel täiskasvanuks saanud. Sellepärast ongi tema seltsis tore. Aga tutvusportaalist leitud mees mõjus talle halvasti, ja kui tema ema eelmisel aastal suri, oli ta tükk aega rivist väljas, ehkki see surm polnud sugugi ootamatu. Ema oli tal juba üle üheksakümne aasta vana.”

Mungole meenub Kiti telefonikõne: „Arva ära, mis juhtus? Täna hommikul suri minu eakas ema. Ma olen orb, Mungo. Matused on reedel. Kas ma tohin laupäeval sinu juurde tulla?”

Kit leinas ema, jõi liiga palju, võttis Mopsa ööseks voodisse. Nad istusid koos diivanil, kuhu olid trüginud ka kõik selleks puhuks laenatud koerad – „Ma vajan koeri,” selgitas Kit Camillale, kes teda väga hästi mõistis ning Bozzy ja Sami sedamaid sepikotta tõi –, ning Kit rääkis ja nuttis vaheldumisi.

„Temas on midagi ajatut,” ütleb nüüd Camilla. „Kiti puhul ei mängi vanus mingit rolli. Sinu puhul, Mungo, samuti mitte. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et kumbagi teist pole räsinud abielu ja lapsed.”

„Kullake, sa ei kujuta ette, mida tähendab töö näitlejatega,” vastab Mungo. „Usu mind, see räsib ikka päris korralikult ära.”

Camilla puhkeb naerma. „Aga päeva lõpus jätad sa nendega hüvasti ja astud uksest välja,” ütleb ta. „Kõigest hoolimata on mul hea meel. Praegu oled sa vaid minu päralt.” Ta libistab käe mehe käevangu ja nad astuvad koos jalgteelt läbi värava õue. „Kas sina oled kellestki puudust tundnud, Mungo?”

„Ma tunnen puudust Ralphist,” lausub too pikemalt mõtlemata – ja Camilla vaatab talle üllatunult otsa.

„Ralphist? Taevas halasta, see juhtus väga ammu. Kas ta ...? Kas sa ...? Ja mina arvasin, et ta oli hull Izzy järele. Päris kindlasti oli Izzy hull tema järele.”

„Ralph oli ... mitmekülgne,” vastab Mungo. „Aga sellest loost on möödas nii palju aega, et kahetsusest pole kasu.”

„Kas ta ei läinud mitte Ühendriikidesse? Ma mäletan, kui suurde masendusse Izzy langes.”

Mungo noogutab. „Ka mina mäletan seda. Meil olid „Teekonna lõpu” proovid pooleli ja Ralph kõndis lihtsalt minema. Teda kutsuti kandideerima mingisse pisikesesse filmirolli, aga sellest, kas ta selle ka sai, ei kuulnud ma kunagi. Selle aja peale, kui kära vaibus, oli tema oma eluga juba edasi läinud. „Kui pehmelt ja äkitselt olemast lakkas – Snark oligi Kõmak, kas tead?”^[3.] Talle sobisid noorte briti härrasmeeste rollid, aga oma edu võlgnes ta noorusele ja silmapaistvalt heale välimusele, mitte andele. Vabandust. Kõlab õelalt, eks ole?”

Camilla tõmbab kulmu kortsu ja püüab meest vaimusilma ette manada. „Mina temast eriti suures vaimustuses polnud. Ta oli liiga suur eneseimetleja.”

Maja all nõlval niidetakse heina ning mõlemad jäävad seisma ja saadavad pilguga põllu serval ringi keeravat traktorit. Pikad rohukõrred langevad kuldses õietolmu- ja tolmupilves; kuumas sinises õhus võbeleb ja kiigub kihulaste parv, mis oma lõputus tantsus kord laguneb ja siis taas uusi kujundeid võtab. Koerad kiirustavad maja poole; kameeliapõõsaste ja asaleade keskel seisab kena valge kivist hoone. Lükandakende puuraamid on värvitud tumeroheliseks ja sobivad kokku eesuksega. Maja, mis seisab nõmmeserval iidsetest aegadest saati metsiku looduse keskel, võib ootamatule külastajale näida muinasjutulossina.

Tuttavlik paik rahustab Mungot ja ta on rõõmus, et Archie ja Camilla on suutnud hoida maja enam-vähem samasuguse, nagu see oli Mungo ja Archie lapsepõlves. Camilla heidab talle terase pilgu.

„Kas kõik on hästi?” küsib ta.

„Jah,” vastab Mungo kärmelt. „Jah, loomulikult,” ja lisab siis: „Lihtsalt Kit tuletas mulle äsja meelde, et täna on Izzy sünnipäev.”

„Sellepärast su mõtted Ralphile läksidki.” Camilla hääles kõlab kergendus, otsekui oleks mõistatus saanud lahenduse.

Koerad on kadunud, läinud otsima külma joogivett ja jahedaid kiviplaate, millele end pikali visata, ning päike valgustab tervet maja.

„Jah,” kinnitab Mungo. „Sellepärast Izzy mulle meenuski. Izzy ja Ralph,” aga ta muudab kohe teemat, kui nad uksest sisse astuvad.

Kui Mungo on lahkunud, läheb Camilla õue, et viljapuuaias ploomipuude vahel nööril rippuv pesu tuppa tuua. Kõrge rohu sees mädanenud puuviljadel ukerdavad kleepuvate jalgadega herilased, magusast käärivast mahlast purjus, ning kaugel metsas kudrutab üksik tuvi hilissuvist laulu. Voodilinad on kuumad ja karged ning Camilla lappab need ettevaatlikult vanasse vitskorvi, mõtted ikka veel Mungo, Ralphi ja Izzy juures. Kui ta tahab enda vastu aus olla, peab ta tunnistama, et tegelikult Izzy ei meeldinud talle: ta oli liiga rahutu, liiga klammerduv. Archie muidugi jumaldas Izzyt – ja too oskas talle meele järele olla.

„Vaene väike Izzy,” oli Archie tihti hellalt öelnud. „Muide, tema elu oli väga karm. Mõlemad vanemad hukkusid autoõnnetuses. Teda kasvatas eakas pedantne nõbu. Ta on ikka paganama tubli olnud.”

Camilla pidi nii mõnigi kord keelde hammustama, huuled jahedat vastureaktsiooni ennetades kokku suruma. Izzy oli nii sale, nii taibukas, nii vaimukas, et tema, Camilla, tundis end Izzy kõrval suure ja kohmakana. Rasedana, väikesed lapsed käe otsas rippumas, oli tal tunne, et nendevaheline konkurents pole võrdne. Ja ometi sööbisid need aastad tema mällu kui väga õnnelikud.

Camilla voldib viimase lina kokku ja asetab korvi. Talle meenub, mida Mungo oli Ralphi kohta öelnud, ega taipa, mismoodi ta Ralphist puudust tunneb. Võib-olla näeb ta Ralphis nende nooruse sümbolit. Kolm sõpra olid olnud lahutamatud nii esimestel aastatel repertuaariteatris kui ka hiljem, kui Mungo rajas oma firma. Camilla vinnab korvi puusale ja tassib majapidamistuppa. Linade sorteerimisega ta end ei vaeva, selleks on liiga palav. Ta läheb hoopis tagasi õue, kus koerad on end varjus välja sirutanud ja sügavasse unne vajunud.

Kit oligi selle pesakonna kutsikatele nimed pannud. Camillale tuleb meelde, kuidas nad Archiega koerte nimede üle vaidlesid, sest kumbki ei tabanud kohe ära õigeid. Siis aga saabus Mungo juurde Kit, kes oli nende valikuraskustest teada saanud. Kit tuli koos Mungoga neile külla ja nägi suures koerakorvis kägarasse tõmbunud kutsikaid.

„Boswell ja Johnson,” oli Kit nende kõrvale põlvitades lausunud. „Bozzy ja Sam. Sammy ja Boz. Suurem on Bozzy ja pisem Sam. Nad on nii armsad.”

Nimed sobisid koertele nii hästi, et Camilla ja Archie ei mõistnud, miks nad ise nende peale ei tulnud.

„See on minu anne,” ütles koerakorvi juures kükitav Kit tagasihoidlikult ja võttis soojad unised kutsikad sülle. „Oh, miks küll mina ei sündinud koerana! Kui lihtne oleks elu.”

Camilla meenutab seda stseeni heldimusega; tal on hea meel, et Kit külla tuleb. Ta on Mungo hea sõber ja kogu pere on temasse kiindunud.

„Kit oleks pidanud abielluma ja lapsi saama,” on Camilla aastaid nii Mungole kui Archiele korranud. „Ma ei kujuta ette, miks ta seda ei teinud. Ta on kohutavalt tore ja väga veetlev.”

Camilla mõtleb, kui naljakas see on, et ta pole iial olnud Archie peale armukade, ehkki mees Kiti jumaldab, temaga flirdib ja naljatleb. Ta pole eales tajunud ohukiirgust, mis Izzy puhul oli alati olemas. Izzyt iseloomustas vaimne ebastabiilsus, haavatavus ja kalduvus klammerduda, Kitile aga on need omadused võõrad, ehkki temalgi on oma kriisihetked ja ootamatud hullumeelsed tujud. Kit juhib oma sisekujundusfirmat enesekindlalt ja loomupärase andega ning tal on palju häid sõpru. Izzy oli alati ülimalt tänulik kõigile, kes talle tähelepanu pöörasid ja teda armastasid.

„Ära unusta, Millie, et ta on näitleja,” tavatses Mungo öelda. Ta on ainus inimene, kes kutsub teda Millieks; seda hellitusnime ei tahagi Camilla kellegi teise suust kuulda. „Sellised me, näitlejad, kord juba oleme. Me ihaldame tunnustust. Midagi muud pole meile tarvis.”

Ometi ei käitunud Mungo iial nõnda nagu Izzy, mõtleb Camilla, ehkki Ralph soovis alati olla tähelepanu keskpunktis, imetletud ja austatud. Ehk viis just see Ralphi ja Izzy kokku – samas võis see olla ka põhjus, miks nende suhe otsa sai.

Camilla heidab pilgu kellale. Archie peaks varsti koju jõudma. Ta võiks talle mobiilile helistada ja paluda, et ta Ashburtonist üht-teist kaasa tooks. Kui Kit õhtusöögile tuleb, oleks tore pakkuda midagi erilist.

Kaugel Stoke Gabrieli külas silmitseb Archie oma paadi ankrupaigas Darti jõel kihavat elu. Päev on olnud liiga palav, et paat ankrust lahti päästa, pealegi pole tuuleõhkugi, aga talle meeldib paadi juures askeldada, kõik üle kontrollida, lihtsalt istuda oma paadis nimega „The Wave” ja tunda lainete loksumist kiilu all. Siia saab ta põgeneda kohustuste eest, mis teda ootavad kodus: hoonete remont nõuab raha, maksud tahavad maksmist, kogu majapidamine peab toimima. Veider mõelda, et maismaalt vaid paari jardi kaugusel võib asuda hoopis teistsugune maailm; siin tekib tal tunne, et mured on kadunud ja ta saab lõõgastuda. Ta kuuleb, kuidas vilistab vana auruvedur, mis läbi oru Kingsweari poole veereb; minevikku meenutav heli manab esile lapsepõlvemälestused: reisid Totnesist Dartmouthi sõitval ratasaurikul, ja kui ta vanemaks sai, purjeretked mereväekolledži semude seltsis. Jõel ja merel tunneb ta end vabana, lahus oma teisest minast, kes näeb kogu maailma liiga selgelt – kellele meeldib i-dele täppe panna ja t-sid läbi kriipsutada.

„Mungo käis meil teed joomas,” ütleb Camilla, kes mehe mobiilile helistades idülli katkestab, „aga ta käitus kuidagi kummaliselt. Vist sellepärast, et täna on Izzy sünnipäev – minu meelest oli ta nostalgilises meeleolus. Muide, täna õhtul on oodata Kiti. Kas pole tore uudis? Mungo toob ta homme meile õhtust sööma.”

Archie nõustub, et uudis on tore, kirjutab üles, mida poest tuua, ning lubab varsti kodus olla. Tema hinges valitseb endiselt mõnus rahulolu ja ta on rõõmus, et peagi saabub Kit. Tema suhe Kitiga on probleemitu ja tänuväärne: naine ei nõua midagi peale kaasosalise rolli oma ekstsentrilistes ettevõtmistes. Kit tuleb meeleldi temaga jõele purjetama eeldusel, et ees ei oota kohutavad elamused ja tema saab olla ainult huvireisija. Pole mõtet paluda Kitil rooliratas enda kätte haarata või koolmekohal paati pöörata. Tema jääks ainiti kallast silmitsema – „Kas see seal on hallhaigur?” – või lehvitaks mööduvale purjetajale just siis, kui käes on mõni kriitiline hetk. Üle kõige meeldib Kitile jääda ankrusse vaiksesse lahesoppi, näiteks Old Mill Creeki juurde, teha seal kohvi või teed. Aga isegi gaasipliiti ei usalda Archie tema hooleks – „Missugust kraani keerata, Archie?” –, vaid laseb tal päikesepaistel istuda ja saiaraasukestega parte toita.

„On ju tõeline paradiis?” küsis Kit särava naeratusega ikka ja jälle, kruus käes. „Mina küll ei mõista, miks kogu inimkond ei ela paadis, kas sina saad sellest aru?”

Camillal pole kunagi midagi selle vastu, et ta Kiti kaasa kutsub. „Tema seltskond mõjub sulle hästi,” väidab naine. „Teil pole mind tarvis. Lõbutsege hästi.” Camilla pole kunagi olnud armukade, et ta Kitiga nii lähedane on. Izzyga oli teisiti – üle Archie näo libiseb nukker vari –, aga Izzy oligi hoopis teistsugune. Taevas hoidku, kuidas ta seda naist oli ihaldanud, kui nad kõik noored olid. Izzy oli oma audrey-hepburniliku välimusega vapustav ja tekitas temas tunde, et ta on kõva mees ja suudab naist kaitsta. Archie teadis, et ehkki nende kooselu on probleemivaba, ei mõistnud Camilla teda kunagi päris lõpuni, aga tookord oli ta alateadlikult tajunud, et naiselik vaist tegi Camilla umbusklikuks. Alati, kui Izzy juhtus lähedal olema, kiirgas tema käitumisest vaevumärgatavat närvilisust, nii et Archie pidi ettevaatlik olema.

Täna on Izzy sünnipäev. Tema ei vanane nagu meie, kes me maha jäime ja aina vanemaks saame, mõtleb Archie sentimentaalselt. Ta mäletab selgelt, missugune oli Izzy tookord ammu, kui nad kõik olid noored: talle meenuvad reisid Birminghami, kus Izzy ja Mungo repertuaariteatris töötasid, või Londonisse, koos veedetud nädalalõpud sepikojas. Nurjatu Ralph oli olnud see, kes neile kaikaid kodarasse loopis. Archie polnud kunagi Ralphist erilises vaimustuses olnud: liiga hea välimusega, liiga libe sell. Ta oli vaese Izzy peaaegu hulluks ajanud, naine ei taibanud enam, mis toimub, ja siis oli Ralph Izzy – ja ka nemad – päevapealt hüljanud. Izzy oli omadega läbi. Muidugi sai temast ülipopulaarne näitleja, sest selle eest kandis Mungo hoolt, aga neil kõigil oli tunne, et üks ajajärk nende elus oli ootamatult otsa saanud: nende noorus oli otsa saanud.

Archie viskab kannu põhja vajunud teepuru üle paadiserva ja tunneb oma sentimentaalsuse pärast häbi. Ta mõtleb Ralphile, kellest pole sestsaadik midagi kuuldud, seisab hetke, et mälestada sünnipäevalast Izzyt, ning suundub alla asju kokku korjama. Ehk meeldib ka Kitile väike lõbureis jõel. Ta on veendunud, et teistele see huvi ei paku. Tõenäoliselt on Camilla meelest ilm liiga palav ja vaest vana Mungot, kellel isegi Dartmouthi praami peal süda läigib, pole samuti mõtet kaasa kutsuda. Archie raputab lõbustatult pead, sest talle meenub, kuidas nende isa Mungo Parki auks Mungole nime pani: tema noorem vend pole põrmugi kuulsa maadeavastaja moodi. Lapsena oli aga Mungo üleannetu: mõtles välja kõikvõimalikke lugusid, püüdis auku pähe rääkida nende kodutalus elavale Billy Juddile – kes oli piisavalt vana, et mitte õnge minna –, et poiss tema vembud kaasa teeks. Mungol õnnestus isa meeleheitele ajada ja tema, Archie, sai korralduse hoida silm peal oma paharetist vennal, kes rikkus kõiki reegleid, hirmutas kohalikke lapsi vaimu- ja vampiirilugudega ning veenis neid osalema fantaasia- ja kostüümimängudes. Internaatkooli minek tundus Archiele peaaegu kergenduse ja vastutusest pääsuna. Kõik muutus, kui ta sai vanemaks, kohtas ekspressbussis Camillat ja armus. Camilla jumaldas Mungot. Ta pidas algusest peale tema venda vaimukaks ja toredaks kaaslaseks.

Archie küsib endalt, miks tal polnud kunagi midagi nende sõpruse vastu; miks nende lähedus teda kordagi armukadedaks ei teinud. Kas sellepärast, et Mungo on gei ega saa olla tema rivaal? Tänu Camillale ei olnud Archie oma noorema venna suhtes enam nii kriitiline ja tal õnnestus oma loomupärast kiindumust Mungosse isegi välja näidata. Kui isa suri ja Archie kogu krempli päranduseks sai, suutis ta olla suuremeelne, andis Mungole vana sepikoja ja toetas teda näitlejakarjääri alustamisel.

Aeg-ajalt on Mungo muretu ellusuhtumine, ükskõiksus teiste arvamuse suhtes ja soov kõiki reegleid rikkuda Archie karmivõitu moraalsed põhimõtted proovile pannud, aga mitte enam viimasel ajal. Täna on ta jõel ja homme on õhtusöögile oodata Kiti: elu on ilus. Archie lukustab kajutiukse, ronib tillukesse paati, käivitab päramootori ja võtab suuna kaldale.

Mungo ootab Kiti. Ta heidab korraks pilgu kellale, kontrollib, kas õhtusöögiks on ettevalmistused tehtud, ning kihutab trepist üles, et vaadata üle Kiti magamistuba ja duširuum. Kõik on korras. Kui sepikoda ja selle juurde kuuluv pisike ait ümber ehitati, otsustas Mungo, et ait peaks sisaldama kõike eluks vajalikku ja tuleks ühendada sepikojaga mitte ainult köögiukse kaudu, vaid ka koridoriga, ning peale selle peaks aidal olema ka omaette sissepääs. Tema meelest sobisid kaks kahekohalist magamistuba, vannituba ja avatud köögiga elutuba tema külalistele ideaalselt: seal võisid nad tunda end täiesti sõltumatult, olla kaua üleval ja vaadata telekat või tõusta vara kartmata, et teevad kellelegi tüli. Tegelikult ei meeldinud Mungole vaatepilt, mida pakuvad déshabillé naised: lahtised sassis juuksed, kahvatud näod, määrdunud hommikumantlid. Tema eelistas kerget maquillage’i, kavalat pettust. Vaid Izzy ja hiljem Kit olid selle au osaliseks saanud, et tohtisid ööbida tema juures sepikojas ja mitte aidas.

Izzy oli seda enesestmõistetavaks pidanud.

„Äkki ma näen halba und, kullake,” ütles ta. „Sa ju tunned mind!”

Ta oli ilmunud koidu ajal üle keha värisedes ootamatult Mungo voodiservale, ja too oli uniselt sulgteki kõrvale lükanud ja käed välja sirutanud.

„Tule siia,” oli ta siis öelnud. „Poe kaissu,” ning hoidnud naist oma käte vahel ja lohutanud teda senikaua, kuni õudusunenäod olid möödas.

Ta pidas Izzy painavate unenägude põhjuseks seika, et ta oli vaevu üheksa-aastasena kaotanud mõlemad vanemad, kes surid vägivaldset surma. Kitil oli elav kujutlusvõime ja autoavarii kohutavad üksikasjad kummitasid teda.

Mõnikord harva jagasid nad ka armastust.

„Sõpruse märgiks,” tavatses Izzy öelda, aga Mungole polnud see kõige olulisem. Seltskond, naljad, klatš – tema igatses vaid seda. Neil oli kombeks pudeli veini juures lobiseda, naerda, kellegi mainet alandada või parandada, kiita või solvata sõltuvalt sellest, keda nad armastasid või ei sallinud.

„Miks sa kunagi Ralphi külla ei kutsu?” päris Izzy temalt esimeste „Kaheteistkümnenda öö” proovide ajal. „Kutse rõõmustaks teda. Ta ikka meeldib sulle?”

„Senikaua, kuni ta ööbib aidas.”

Izzy tegi talle grimassi. „Kas sa ei usalda mind?”

Mungo raputas pead. „Ma ei usalda iseennast, kallike.”

Kuni ta õhtusööki valmistas, laulis Izzy talle: „When I Marry Mister Snow” või „Why Can’t You Behave”. Mungo kuulas teksti üle, andis talle paar näpunäidet, julgustas teda. Izzy kuulas omakorda tema laulu, õpetas teda hingama ja oma häält kõige paremini esile tooma.

Nüüd Kiti oodates on tal tunne, et ta kuuleb taas Izzy häält: „Tule surm, tule nüüd ning mind sule kurba küpressi ju.”^[4.]

Mungo silmi kõrvetavad pisarad. Mopsa hüppab püsti ja hakkab haukuma ning Mungo kuuleb läheneva auto mürinat. Kit on kohal. Kergendustundega unustab ta kurbuse ja ruttab Kitile vastu.

Ühes väiksematest talumajadest, mis asuvad veidi kaugemal tee ääres, valmistab James Hatton endale õhtusööki. Röstsai ubadega, õun ja kruusitäis kohvi. Sally ei kiidaks seda heaks, aga Sallyt pole praegu siin. Tõenäoliselt on naine end Oxfordis nende tillukeses Jericho majas mõnusalt teki sisse mässinud, veinipokaal käes. Või veedab sõpradega aega. Igatahes pole teda siin, selles rahulikus orus, mida ümbritsevatel karjamaadel valitseb vaimustav vaikus, et õudusega vahtida musta pesu hunnikut või üles tegemata voodit. Selles suvemajas olid nad käinud esimest korda puhkamas päris mitu aastat tagasi kohe pärast abiellumist, ja majake sai neile niivõrd armsaks, et nad pöördusid ikka ja jälle tagasi. Ehk andsid just need puhkusenädalad talle häid mõtteid, kuhu paigutada praegu käsil oleva raamatu tegevus. Tookord oli majake olnud võluvalt maalähedane, tervishoiu- ja turvalisusnõuetele poleks see muidugi vastanud. Camilla oli teda telefonis hoiatanud ja selgitanud, et hoone on terve aasta seisnud tühjana ja peagi ootavad ees renoveerimistööd, aga väikse üüri eest võib James seal kuu aega elada. James oli sedamaid kihutanud maja vaatama, aga hoone ei tundunud sugugi hullus seisukorras olevat. Kööki ja vannituba oleks võinud ehk veidi kaasajastada, aga mis tähtsust sellel oli? Tema tagasihoidlikud vajadused olid rahuldatud; majake oli ideaalne paik, kuhu igapäevamurede eest peitu pugeda ja kus mõtted uue romaani avarustesse uitama lasta.

„Kohtumiseni, kui su otsus on kindel,” lausus Camilla. „Pea meeles, et kui sa oled sisse kolinud, ei tohi sa enam kurta. Muide, sinu raamat oli hea. Minu meelest oli sinust väga nutikas siduda pinev ootus romantikaga, sest kõik oli usutav. Aga ära muretse, seal sind ei segata. Meil on uus üüriline, kes hakkab elama sinu naabermajas – noor sõjaväelase abikaasa kahe pisikese lapsega –, aga me hoiatame teda, et sa ei taha, et sind segataks. Nii põnev, et just see kant saab sinu uue raamatu tegevuspaigaks. Meil tuleb nüüd korralikult käituda.”

James naeris kaasa. Võimatu oli ette kujutada, et midagi põrutavat võiks juhtuda Camilla, Archie või siis nende kahe talus elava vanamehega. Loomulikult oli Sir Mungo omaette juhtum, aga isegi tema hiilgeajad olid seljataga. Ikka veel naerdes läks James tagasi majja, et võtta Archie ja Camilla seltsis üks naps, maksis ette ühe nädala üüri, ning tehing oligi sõlmitud.

James sööb õhtust, uks lahti. Äsja tagasi jõudnud kiirelt nädalalõpureisilt Oxfordi, püüab ta taas kohaneda oru vaikusega: siin ei unda politseiautode sireenid, puudub liiklusmüra, naabrite juurest ei kosta summutatud teleri- või raadiohääli. Peagi algab tal siin majas teine nädal ja edusammud teevad rõõmu. Tal on käsil teine raamat – esimese kirjastas ta ise –, ning sel korral loodab ta kogu südamest, et uus teos pälvib mõne Londoni kirjastusagendi või suure kirjastuse tähelepanu ja ta saab üleöö kuulsaks. Ta loobuks meeleldi õpetajaametist kohalikus ühtluskoolis ja hakkaks vabakutseliseks kirjanikuks; ehk õnnestub tal vabastada põetajaametist ka Sally ja nad võiksid laste peale mõelda. Selleks vajab ta küll mingit õnnelikku juhust, mis kindlasti leiab kunagi aset, praegu aga saab ta kasutada paarinädalast suvepuhkust selleks, et vaadata üle ümbruskond ja teha esialgne kavand. Esimese raamatu tegevuspaigaks oli ta valinud Gloucesteri ja see oli saanud päris palju kohalikku reklaami. Hiljem oli ta mõistnud, kui väärtuslikud on paigad, kus käib tõeline elu – kohvikud, pubid, kauplused –, ning kuna teda toetasid ka kohalik raamatupood ja kohalik ajakirjandus, otsustas ta, et West Country turismirada võib osutuda veelgi põnevamaks.

Just Sally oli talle meelde tuletanud suvemaja, Camilla ja Archie külalislahkust, ja üles otsinud nende telefoninumbri. Sal on teda igati toetanud; ta soovib, et meest saadaks edu, ja selle nimel on ta valmis leppima isegi lahusolekuga. Sal teeb Radcliffe’is kõvasti tööd – James heidab pilgu käekellale, sest talle meenub, et sellel nädalal on Salil öövalved – ja peaks just praegu haigla poole sõitma. Ta saadab Salile õhtul meili, selle asemel et helistada ja päevast aru anda, ja Sal saab seda hiljem lugeda.

Ta pistab nahka viimase ubadega röstsaiatüki, lõikab õuna neljaks ja viskab koore üle ukse heki sisse. Taldriku kõrvale lükanud, avab ta sülearvuti ja hakkab kirjutama.

Ka täna oli imetore päev. Ilm on jälle väga palav ja turiste palju, aga ma olen õppinud neid vältima. Ma pole siin enam uustulnuk. Tean, kuhu parkida, kui parklad on täis, tunnen turistilõksudest kaugemale jäävaid kohvikuid, ja nõnda edasi. Samal ajal kui ma kirjutan, toimib majas kõik tõrgeteta. Ma armastan suurt eluruumi ja võimalust asjad laokile jätta!! Mitte nagu meie pisikeses karbis. Keegi ei tülita mind ja see mulle meeldib, aga rahvas on minu vastu sõbralik, mulle lehvitatakse, kui ma tee peal kedagi kohtan, ja nõnda edasi. Mulle tuli mõte, et võiksime korraldada enne ära kolimist külarahvale väikese peo. Archie ja Camilla on väga lahked. Olen mõlemale delikaatselt teada andnud, et nad on alati oodatud kohvile või napsile, ning Archie pakkus välja võimaluse veel kord tema paadiga jõele minna. Sellest oleks palju abi. Vee pealt paistab maa hoopis teistsugusena, ja mulle tundub, et ka tema vajab kodunt välja saamiseks ja jõele minekuks põhjust. Nagu näha, on Sir Mungo Šotimaalt sõprade juurest nädalaselt puhkusereisilt kodus tagasi. Kui ma mööda sõitsin, tervitas ta mind sõbralikult, ning mul on kange kiusatus järele proovida, kas ta saaks minu edule veidi kaasa aidata. Asi on nimelt selles, et ma pean oma tõeliseks kutsumuseks televisiooni, ja tema on alati olnud teatrimees, kes pole mänginud mitte ainult tõsistes eepilistes draamades, kus ta kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel kaasa tegi. Arvata võib, et tal on veel praegugi kontakte, ehkki Camilla väitel on ta näitlemisest loobunud. Kõrvalmajas on endiselt väga vaikne hoolimata sellest, et seal elab kaks väikest last. Nad lähevad hästi vara magama ja nende ema – kas ma mainisin, et tema nimi on Emma? – hoidub omaette. Tõenäoliselt on Camilla neid hoiatanud, et ma tahan tööd teha.

Käisin täna hommikul veel kord lähimates väikelinnades luurel. Ashburtonis ja Buckfastleigh’s. Tegu on nõmmele ehitatud linnakestega, mis on oma hallide kivimajadega esmapilgul niivõrd võluvad, et ma ei kujuta ette, kuidas minu lihtlabased tegelaskujud nendes elada saavad. Teine probleem on hoonete väiksus. Alati võib kasutada suuri kaubamaju, muuta need tegevuspaikadeks ja pääseda karistuseta – Gloucesteris ma seda tegin –, aga nendes imepisikestes poodides, kus juba paari nädala pärast tuntakse sind nimepidi, on see tunduvalt raskem, ja tõenäoliselt süüdistataks mind laimamises, halvustamises või milles iganes!! Tulevikus pean olema kavalam. Loomulikult jääb minust vaid paari miili kaugusele Exeter ja läände Plymouth, aga miskipärast tõmbavad mind palju pisemad linnakesed. Nagu ma sulle nädalalõpul mainisin, olen ma lausa armunud Totnesisse ja üllatavalt eripalgelistesse karakteritesse, keda selles linnas kohata võib. Üldiselt valitseb seal hea rahulik aura, aga õhus on tunda ka väljakutsuvaid võnkeid, mistõttu otsustasin oma loo tegevuspaigaks valida just selle koha. Tead, Sal, ma olen täiesti veendunud, et sellest saab minu läbimurdeteos. Ma viin Totnesi maailmakaardile!! Aga seda orgu ma sinna ei vii! Siin ei juhtu iial midagi põnevat, vaid möödunud sajandid suunduvad rahuliku ettearvatavusega järgmisesse aastatuhandesse. Töötamiseks on see kant muidugi suurepärane. Kõige vahvam on mõte, et ma ei pea oma raamatut kindlaks tähtajaks valmis saama, ei pea midagi ette valmistama ega tundideks uusi teadmisi omandama. Teades, kui rasket tööd teed praegu sina, Sal, tunnen ma end veidi isekana, et saan endale lubada sellist luksust, aga kui mu raamat tõuseb edetabelite tippu, on pingutus seda väärt. Ma tean, et sa muretsesid, ega ma keskpäevani voodis ei vedele, aga tegelikult tõusen üpris vara. Mulle pakub tõelist rõõmu niisama ringi uidata, siinset õhustikku endasse ahmida ja inimesi vaadelda, õhtuti aga uue romaani käsikirja kallal tööd teha. Võtangi nüüd selle käsile. Muide, Sal, paar head ideed on mul juba olemas, nii et on aeg tööle asuda. Ma loodan, et palatites valitseb täna öösel vaikus!

Sind armastav J XX

Tund aega hiljem lülitab James sülearvuti välja ja astub õue. Üksteisest kivimüüriga eraldatud väikestes eesaedades võimutsevad fuksiapõõsad, ning ta nõjatub pimedust ja vaikust nautides puuväravale. Kaugemal hekkide vahelisel teel kõrguvad saarepuude all tumedad tihedad varjud, ehkki kraavipervedel, kus kasvavad tulikad, võib ikka veel näha nõrka kuldset kuma. Otse tema pea kõrval vilksatab nahkhiir, nii et ta ehmub ja toob kuuldavale summutatud karjatuse, põikab kõrvale ja rehmab looma eemale; samal hetkel süttib kõrvalmaja ülakorruse toas ere valgus. Puude all eraldub pimedusest üks vari, mida James jääb kogu keharaskusega kriiksuvale väravale toetudes ainiti vaatama, ning ta oletab, et Sir Mungo on oma koerakesega hilisel jalutuskäigul. Aga kuulda pole ainsatki heli, varjud sulavad taas kokku, ja peagi kuuleb ta, kuidas automootor käivitatakse, siis jääb see järjest vaiksemaks ja viimaks kaob sootuks.

1 William Shakespeare, „Kaheteistkümnes öö”. Tõlkinud Georg Meri. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 William Shakespeare, „Kaheteistkümnes öö”. Tõlkinud Georg Meri. [ ↵ ]

3 Lewis Carroll, „Snargijaht”, tõlkinud Mati Soomre. Tänapäev, 2010. [ ↵ ]

4 William Shakespeare, „Kaheteistkümnes öö”. Tõlkinud Georg Meri. [ ↵ ]