Читать книгу Jõuluingel - Marcia Willett - Страница 5

Püha perekond elab vanas linasest riidest kingakotis. Kott on tumepruun, nimesilt on õmmeldud kotisuu lähedale, mille jäme nöör kõvasti kinni tõmbab, ning igal aastal, kui kott jõuluõhtul avatakse, asetatakse püha perekond ja selle saatjad – Hommikumaa targad, karjased, katkise pühapaistega ingel ja erinevad loomad – jõulukuuse kõrvale lauale. Neil on oma tall, avatud esiosaga puust ehitis, mis kunagi kujutas endast üht osa elegantsest mängutalust, ning nad kõik mahuvad selle sisse suurepäraselt ära: kuldne ingel seisab vagalt väikese sõime taga, sõimes aga lebab valgetes mähkmetes tilluke Jeesuslaps. Poja ema, üleni sinises, põlvitab peatsis, tema vastas sõime teises otsas on põlvitav karjane juubeldavas imetluses käed laiali sirutanud. Punases rüüs Joosep ja teine karjane – lambatall turjal nagu karvakrae ümber kaela – seisavad veidi eemal ja vaatavad neid. Musta-valgekirju lehm on uniselt ühe sõimenurga lähedale maha heitnud, tema kõrval seisab hall eesel, pea kergelt langetatud. Kodusesse stseeni sisenevad end üksteise kõrvale rivistanud värvikirevates lendlevates rüüdes Hommikumaa targad, kes toovad aupaklikult kingitusi: kulda, viirukit ja mürri.

Jakey seisab päris laua kõrval, silmad kujukestega samal tasandil, ja vaatab neid. Aeg-ajalt võtab ta mõne kuju kätte ja uurib seda lähemalt: ingli katkendlikku pühapaistet; lambatalle, kes on end nii rahumeelselt karjuse kaela ümber kerinud; pisikesi aardelaekaid, mida kannavad targad Hommikumaalt. Kord pillas ta põrandale Jeesuslapse, kes veeres diivani alla. Oh, kui kohutav see hetk oli olnud: nägu vastu põrandat, oli ta roninud neljakäpakil raske diivani alla, ise hirmul, et ei suuda seda paigast liigutada, ja tundnud tõelist kergendust, kui ta sõrmed olid kujukese ümber sulgunud, lapsuke vigastusteta välja tõmmatud ja sinise riidega kaetud sõime tagasi asetatud.

Praegu sõime kõrval seistes saab Jakey vähehaaval teadlikuks teda ümbritsevatest helidest: kella raskest tiksumisest ja karmilt sõrme viibutavast pendlist, ohkivatest ja praksuvatest tuhakarva halgudest, mis tuleasemes korraga kokku varisevad, seina taga köögis telefoniga rääkivast isast ja vaikseks keeratud raadio monotoonsest prääksumisest. Täna tuleb kuusekaunistused ära võtta, sest käes on kolmekuningapäeva eelõhtu: jõuluaeg on läbi.

Jakey hakkab vaikselt omaette laulma: „Viis ku-uldset sõlmust. Neeli mustlästast, kolm plantsuse kana, ka-aks tulteltuvi, ja üks põldpüü pilnipuul.”

Teda haarab rahutus; ta on kurb, et varsti pole enam toas pisikeste vilkuvate tulukestega kaunist jõulupuud, mis tõi lühikestesse pimedatesse talvepäevadesse valgust. Ikka veel laulu ümisedes ronib ta diivanile ja püüab patjade abiga end pea peale seisma ajada, toetab jalad diivaniseljale, aga kukub külili ja vajub aeglaselt põrandale. Ta jääb pikali, jalad endiselt diivanil, pea vaibal külje peale pööratud, ning jääb silmitsema tädi Gabrieli, kes seisab jõulukaunistuste kohal kõrguval raamaturiiulil. Ingel on ligi kuuskümmend sentimeetrit pikk, jalas kohmakad puukingad, seljas kuldsete polsterdatud tiibadega valgest papjeemašeest kleit. Tema juuksed on tehtud nöörist, aga tulipunane ülespoole pööratud nurkadega naeratuseniit on kaastundlik; see on rõõmus. Rasked nelinurksed klotsid jalgade otsas hoiavad teda tugevasti maa küljes kinni, aga linakarva juustele asetatud kuldsetest traatidest kroon muudab ta kuidagi ebamaiseks. Käes hoiab ta õrnalt punasest satiinist südant. Võib-olla on see armastuse sümbol?

Toas on veel mitu väiksemat inglit, kes on riputatud erinevatesse paikadesse kinnitatud konksude külge; ometi pole ühelgi neist nii erilist seisundit nagu tädi Gabrielil. Nemad pole nii ägedad ega lahedad ega uhked nagu peaingel ise, kes lendab võimuka ja majesteetlikuna taevast alla, selja taga aupaistepilvedest rada; aga kõigest hoolimata on ta nende kauge sugulane: inimlik, eksliku armastuse sümbol.

Jakey võtab hoogu, teeb tagurpidi kukerpalli ja ajab end püsti. Ta läheb raamaturiiuli juurde, tõstab pea ja jääb ainiti vaatama tädi Gabrieli, kes saadab talle armsa naeratuse, siidniidiga tikitud suu viltu. Poiss ei taha, et tema ümber keeratakse pehme majapidamispaber, mis kaitseb ta õrna kleiti ja polsterdatud tiibu, et tema kuldne kroon pakitakse eraldi ja et kõik inglid surutakse suurde paberkotti ja topitakse vana kummuti sahtlisse. Ta ei taha, et jõulud läbi saavad. Jakey on üdini õnnetu. Ta tõstab jala, sihib pehmes nahksussis varbaga raamaturiiuli nurka ja saab haiget, misjärel ta suunurgad vajuvad alla. Ta otsustab anda endale loa nutta; just seda kavatseb ta teha, ehkki teab, et on juba suur poiss, et ta saab järgmisel sünnipäeval viieseks. Ta nuuksatab prooviks, jääb huviga oma häält kuulama ning pigistab silmad kõvasti kinni, et välja pressida üks pisar.

Clem jälgib uksel seistes oma väikest poega ja tema südames võitleb kaastunne sooviga naerma puhkeda.

„Kuule,” ütleb ta. „Arva ära, kes meile just praegu helistas.” Isa hääle peale Jakey võpatab ja pöörab end kähku ringi. „Dossie,” lausub Clem. „Ta on siiapoole teel ja tal on kaasas üks eriline asi.”

Jakey kõhkleb, pea norgus, alahuul ikka veel rullis, ega soovi lasta end nii kiiresti enesehaletsusest välja meelitada.

„Misasi?” küsib ta huvipuudust teeseldes. „Mis eliline asi see on?”

„See on saladus.” Clem istub ja haarab põrandalt põlvele eredavärvilistest lõngadest kootud pikakõrvalise ja pikakoivalise jänese. „Triibujänku, on mul õigus? Kolmekuningapäeva kingitus. Kui kõik jõulukaunistused on maha võetud, saad sa selle endale.”

Jakey pilk libiseb üle toa: püha perekond, sädelev jõulukuusk, tädi Gabriel. Ta lööb kõhklema, peab iseendaga aru, aga Clem tajub allaandmise märke ja on hea idee eest emale tänulik.

„Ta on kohutavalt õnnetu,” ütles ta telefoni teel emale. „Ta ei taha uskuda, et jõulud on möödas, ja ma ei oska talle kuidagi selgitada, miks kõik kaunistused tuleb maha võtta. Täna tuleb kurb õhtu.”

„Vaeseke,” lausus ema. „Ma tunnen talle kogu südamest kaasa. Ega see mulle ka ei meeldi. Aga mul on üks mõte. Mis siis, kui ma toon teile täna hommikul küpsetatud šokolaadikooki ja leian tema jaoks midagi oma kingitusesahtlist? Mul peaks olema mõni väikese veduri Thomase komplektist pärit mudel. Tõenäoliselt James. Või hoopis Edward? Küll Jakey ta ära tunneb. Kunagi lugesin ma talle ette ühe loo, kus neist kõigist juttu oli.”

Clem jäi mõttesse. „Tead, Dossie, ta sai jõuludeks nii palju kingitusi. Ma ei taha teda ära hellitada.”

„Oh, kullake. Üksainus pisike veoauto. Mäletad, kuidas sina end lapsena tundsid? Pealegi ei õnnestu meil Jakeyt mingil moel ära hellitada. Ta on selleks liiga tasakaalukas. Kolmekuningapäeva kink? Mida sina arvad?”

„Olgu. Miks mitte? Kas ka mina saan kingi?”

„Muidugi mitte. Sa pole kaugeltki nii tasakaalukas nagu Jakey ja ma ei saa riskida võimalusega, et su nii kõrges vanuses ära hellitan. Aga kooki saad sa küll. Nägemiseni.”

Jakey tuleb üle toa ja toetub Clemi põlve vastu. Ta veeretab sõrmede vahel Triibujänku pikki pehmeid kõrvu ja saab iseendalt loa järele anda.

„Millal Dossie siia jõuab?”

„Varsti.” Clem tõstab pea ja vaatab kella: St Endellionist Peneglosi sõitmiseks kulub umbes pool tundi. „Me jõuame enne pimedat teha ühe kiire jalutuskäigu ja sa saad oma uut jalgratast proovida. Triibujänku võib istuda pakiraamil.”

Jakey tormab suure kisaga ukse juurde, hea tuju tagasi.

„Saapad jalga,” hõikab Clem. „Ja mantel selga. Oota, Jakey. Ma ütlesin, oota...”

Peagi astuvad mõlemad õue talvisesse päikseloojangusse.

Kraavipervesid katab paks härmatisekiht, mis paneb krabisema närbunud madalal rohul ja külmunud maapinnal roomavad tulipunased, kollased ja purpursed põldmurakalehed. Dossie sõidab käänulisel maanteel ettevaatlikult, et näha jäätunud lompe, mida päevane päike pole jõudnud ära sulatada. Raagus kibuvitsaheki tagant põllu pealt tõuseb õhku kuldnokaparv; linnud sööstavad üles-alla, siledad ja läikivad justkui külmas sinises õhus ujuv kalaparv, ja laskuvad siis juhuslikus järjekorras telefonitraatide peale ritta nagu partituurileheküljele kritseldatud noodid.

Kiirteelt A39 pöörab ta läände Wadebridge’i poole. Ta silmitseb vaimustusega ülevat vaatepilti, mida pakub päikeseloojang – roosa taeva taustal voogavad kuldsed ja veripunased pilved – ja päris kõrgele tõusnud poolkuu, üksik suur täht sabas. Ta loodab, et Jakey näeb seda tähte; poisile meeldib öine taevalaotus. Sellel aastaajal saavad nad enne tema magaminekut koos tähti vaadelda; poisi neljandaks sünnipäevaks oli ta küpsetanud täheuurijate piruka. Kui naisele meenub, missuguse ilmega oli poiss kõiki neid taevasse vaatavaid tillukesi sardiinipäid vahtinud, valgub tema näole naeratus, aga naeratusega kaasneb ka tuttavlik valutorge. Kui kurb – kui halastamatult kurb –, et saatus otsustas väikest õelat trikki korrata: Clem polnud kunagi näinud oma isa ja Jakey ema oli vaid paar tundi pärast poja sündi verejooksu kätte surnud. Dossie rinnust pääseb välja sügav ohe: oh, milline šokk ja valu; see mälestus on ikka veel värske. Tookord oli ta kogu hingest veennud Clemi, et mees ei jätaks pooleli äsja Oxfordis St Stephen’si kolledžis alustatud teoloogiaõpinguid, pakkunud neile kõigile sealkandis kodu senikauaks, kuni ta on ametisse määratud, anunud, et Clem lubaks tal Jakey eest hoolt kanda, kas Oxfordis või Cornwallis, nende vanematekodus.

„Memm ja taat aitaksid suurima heameelega,” ütles Dossie. „Ära unusta, Clem, et lõppude lõpuks on ta ju nende lapselapselaps. Kunagi aitasid nad mul üles kasvatada sinu, nüüd võivad nad teha sedasama Jakey heaks.”

Sellest polnud vähimatki kasu. Mees keeldus viisakalt, aga kindlameelselt, ega kuulanud oma õpetajaid ja vaimseid nõuandjaid, kes püüdsid veenda teda haridusteed jätkama ja kinnitasid, et lein teeb ta tõelise kutsumuse suhtes pimedaks. Ta pöördus tagasi Londonisse tulusa IT-spetsialisti ameti juurde, käis nende pisikesest korterist tööl, maksis palka lapsehoidjale, kes Jakey eest hoolitses, ja tegi ise oma vastsündinud poja heaks kõik, mis võimalik.

Dossie teadis suurepäraselt, kui vastumeelne oli Clemile olnud mõte, et ema loobub toitlustusettevõttest ning kaotab oma kontaktid ja hea maine, mille saavutamiseks ta sellel Atlandi ookeani tuultest räsitud kõrgel kaldapealsel nii palju aastaid vaeva oli näinud; memm ja taat polnud aga enam noored. Clem oli väitnud, et soovib ise enda ja Jakey eest hoolitseda. Aga naine teadis ka seda, et mehele ei meeldiks pöörduda tagasi paika, kus ta kunagi esimest korda oli tundnud midagi, mille olemasolu ta ei suutnud uskuda ja mida ta oli aukartusega kirjeldanud kui „Jumala kohalolekut.”

Nüüd näeb Dossie uut silda, mis sirutub üle Cameli jõe. On mõõnaaeg ja vee suunda märgib vaid hõbedane nire. Väikesed paadid lebavad elutult oma ankrupaikades kahvatu läikiva muda peal, oodates aega, mil meri jälle elust pulseerib ja ka paadid ellu äratab. Ta sõidab üle silla, möödub Wadebridge’ist ja vanast sillast, mis asub ülesvoolu, keerab kiirteelt A39 Padstow’sse viivale haruteele ja järsku meenub talle rohkem kui aastatagune Clemi kõne.

„„Church Timesis” on üks tööpakkumine,” ütles Clem. „Kusagil sinu kandis, paigas nimega Peneglos. Kuulutuse tekst on selline: „Tugeva kehaehitusega isikule pakutakse tööd: korras tuleb hoida kahe ja poole hektari suurune maavaldus ja teha mõningaid majapidamistöid. Palk pole suur, aga töökohale lisandub kolme magamistoaga väike maja.” Tegu on anglikaani kloostriga.”

Mehe hääl, järsk, aga eriliselt vaimustunud, peaaegu kommenteerima kutsuv, sundis ta viivuks vaikima. Tal polnud aimugi, et Clem ikka veel „Church Timesi” loeb.

„Kindlasti on see Chi-Meur,” lausus ta muretult. „Vana armas paik. Tilluke Elisabethi-aegne mõisahoone, mille andis nunnade käsutusse üks Bosanko suguvõsasse kuuluv eakas vanatüdruk, kes oli sel ajal hoone omanik. Ja Peneglos on pisike küla, mis laiub Stepper Pointi neeme ja Trevose’i neeme vahel, ulatudes mereni. Nunnaklooster paikneb orus külast kõrgemal.”

Ta ootas; vaikus nende vahel venis pikaks.

„Ma arvan, et teen proovi,” lausus mees viimaks väljakutsuvalt. „Ma võin korteri maha müüa ja saadud raha investeerida ning eks siis paistab, kuidas me hakkama saame. Kunagi oli ju memmel kombeks mind nagu orja aias tööle rakendada ja taat hoolitses selle eest, et ma oskaksin maalripintsliga ümber käia.”

Kuuldu erutas Dossiet nii tugevasti, et ta ei söandanud isegi hingata.

„Kõlab suurepäraselt,” lausus ta justkui möödaminnes. „Ma olen kindel, et seal pole midagi, millega sa hakkama ei saaks, ning kindlasti on see fantastiline paik ka Jakey jaoks. Täiuslik keskkond, kus väike poiss võiks üles kasvada, nii lähedal merele.”

Ta jäi järge ootama: ta ei kavatsenudki poega küsitlema hakata ega pärida, kuidas ta kavatseb hakkama saada Jakeyga sel ajal, kui ta töötab.

„Ma pean sealseid lapsehoiu võimalusi uurima,” jätkas mees. „Kui ta kooli läheb, muutub meie elu loomulikult kergemaks, aga Padstow’s peaks ju mõni lasteaed olema. Ja ka sina pole kuigi kaugel.”

„Minu arust kõige rohkem pooletunnise autosõidu kaugusel. Me kõik võime sind aidata, kuni sa jõuad end sisse seada.”

„Hästi.” Ta hääl kõlas erutatult see oli lootusrikas. „Kui nad mind vestlusele kutsuvad, võime paariks päevaks Courti jääda. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu?”

Dossie oli seda kuuldes naerma puhkenud. „Loomulikult mitte. Anna teada, kuidas see lugu edasi areneb.”

„Ch’Muir?”” kordas Clem mõtlikult. „Kas seda hääldatakse nõnda?”

„Enam-vähem,” vastas naine. „Korni keeles tähendab see „suurt maja”. Midagi sellesarnast.”

„Kõlab hästi.” Järsku oli mehe hääles nukker igatsus.

Dossie nägi oma vaimusilmas poja pikka kõhna kuju ja hõbedaläikelisi kuldblonde salke, mis olid sama värvi nagu tema enda juuksed, aga hästi lühikeseks lõigatud. Talle meenus, kui õnnelikuks oli mehe teinud äsja avastatud kutsumus, armastus oma kauni prantslannast naise vastu ja nende ühise lapse ootus, ning ta valutas poja pärast südant. Polnud mõtet pärida, kas ta peab oma praegust tööd tüütuks; ta teadis vastust.

„Kui see peab nõnda minema, siis nii see ka läheb,” lausus ta järsku rõõmsaks muutudes; kuues meel sisendas talle enesekindlust.

Ja nii see ka läks. Chi-Meuri nunnakloostri õed Issandas ja nende kaplan isa Pascal olid südamlikult enda hulka vastu võtnud nii Clemi kui ka Jakey ja pakkunud Clemile vaba töökohta, mille juurde kuulus ka tugeva konstruktsiooniga väike maja.

Peneglosi viivale kitsale teele keerates täidab Dossie südant rõõmus tänutunne. Clem hakkab kaotusvalust üle saama, Jakey kasvab jõudsalt – ja mõlemad on õnnelikud. Kui ta on kloostriväravast sisse sõitnud, näeb ta kohe majakest, millest kiirgab sissesõiduteele valgust, ja märkab akna all seisvat Jakeyt, kes teda ootab.

„Mulle tuli üks mõte,” alustab Clem, pilk Dossiel, kes laob järelejäänud koogitükid tagasi Raymond Briggsi kujundatud jõuluvana pildiga säilituskarpi, „et ehk peaksime kaunistused jätma paika senikauaks, kuni ta on voodisse läinud. Mõistad? Tegeleme nendega alles siis, kui ta magab.”

Nad joovad suures nelinurkses rõõmsavärvilises köögis teed ja Jakey vaatab nende kõrval elutoas „Lammas Shauni” DVD-d. Triibujänku kaisus, püsib kogu tema tähelepanu armsal lambakarjal ja idiootliku lambakoera trikkidel.

„Ei, ei.” Dossie hääl kõlab kindlalt. „Teatud kombel ta isegi naudib seda. Elus on oluline osata asju ka lõpetada, mitte ainult alustada, kas pole? Kui ta ärkab ja näeb, et kõik kaunistused on ära pandud, saab ta tõelise šoki. Sama lugu on leinaga. Ka sellel on oma tempo ja kindlad rituaalid. Eelmisel aastal oli ta veel liiga väike, et meid aidata, aga sellel aastal saab ta juba abiks olla. Küll sa näed, et talle hakkab see meeldima.” Ta heidab Clemile põgusa pilgu. „Kas ma olen liiga kamandav, kullake? Tee seda, mida ise õigeks pead.”

„Ma arvan, et sul on õigus.”

Mees keerab talle selja ja jääb viivuks seisma, selg vastu valamut toetatud, ainitine pilk aknast välja pimedusse suunatud. Raagus puuokste vahel säravad kloostri tuled, aga Dossie teab, et mees mõtleb Madeleine’ile; sellele, kuidas Jakey ema oleks sellises olukorras käitunud. Dossie mõistab, et leinamisest teab Clem enam-vähem kõike.

„Ta võib sisse pakkida tädi Gabrieli,” sõnab Dossie lõbusalt, et varjata ängi, mida ta ise tunneb. „Talle meeldib tädi Gabriel. Ja püha perekond. Ta saab võimaluse nende eest vastutada. Hiljem saab ta kätte oma kingituse ja võib enne vanni minekut mängida rongidega. Mida sina arvad?”

Clem keerab end uuesti tema poole ja naeratab. Mehe naeratus ajab talle hirmu nahka: selles on midagi õõvastavat, mingi kindlameelne stoilisus. Ta tahaks poega kallistada, aga teab, et lohutades ta vaid koormaks teda, sunniks meest matma oma valu veelgi sügavamale, et ema ei muretseks.

Kööki astub Jakey, Triibujänku endiselt kaenlas.

„„Shaun” sai läbi,” teatab ta. „Kas me võtame nüüd kaunistused alla?”

Ta pole veel valmis lõplikult loobuma kergest kurbusest, mis on juba toonud talle suure koogitüki ja peaks varsti tooma ka kingituse, ning Dossie jääb naeru tagasi hoides teda vaatama. Poiss on end tõsiselt vaos hoidnud ega pole oma kolmekuningapäeva kingi kohta midagi küsinud, ent selge on see, et tema jaoks sõltub kingituse kättesaamine jõulukaunistuste sissepakkimisest ja seetõttu on ta järgmiseks sammuks valmis. Dossie kergitab kulme ja pöörab pilgu Clemile, kes noogutab.

„Kas sa saaksid tädi Gabrieli enda hoolde võtta? Ja püha perekonna? Jõulukuusega on päris palju tegemist ja kui sa nendega hakkama saaksid, oleks sellest palju abi.”

Jakey ajab oma tähtsust tunnetades silmad pärani; ta kasvab silmanähtavalt pikemaks. Ta noogutab. „Aga kui ma tahan tädi Gablieli kätte saada, pean ma tooli peale lonima.”

„Ma tulen teile appi,” ütleb Dossie. „Ma aitan ehted kuuselt maha võtta ja siis saab issi kuuse välja viia.”

Nad lähevad koos elutuppa ja naine tõmbab kummuti raske alumise sahtli välja. Nähtavale ilmunud tühjad karbid ja kotid laob ta diivani peale ritta. Jakey haarab linase kingakoti ja jääb uurima nimesilti, millele on punase niidiga tikitud tähed: C PARDOE. Ta teab, et nende tähtedega on kirja pandud issi nimi, mis on ühtlasi tema nimi, ja et kingakott kuulus issile, kui ta oli väike ja käis koolis. Ta tõmbab kotisuu pärani ja viib koti kuuse kõrvale madalale lauale.

Milline jõuluehe peaks olema esimene? Ta pistab kotti lehma ja seejärel eesli, asetab need kõrvuti päris koti põhja ja piilub seejärel sisse, et teha kindlaks, kas nendega on kõik korras. Umbsevõitu kotis puhkavad loomad näivad õnnelikena. Järgmisena läheb kotti põlvitav karjane, käed välja sirutatud, ja seejärel Hommikumaa targad: üks, kaks, kolm. Ta piilub uuesti kotti, mille sees kõik mõnusalt kõrvuti pikutavad.

„Nad puhkavad,” ütleb ta Dossiele. „Nad almastavad puhata.”

„Muidugi. Nad on seisnud või põlvitanud kaksteist päeva jutti. Kui sina peaksid kaksteist päeva seisma, vajaksid ka sina puhkust.”

Jakey sirutab käe teise karjase ja Joosepi järele ja tunneb end palju rõõmsamalt. Kui Joosep on end koti põhjas mugavalt sisse seadnud, asetab ta tema kõrvale Maarja. Peaingel Gabriel, väärikas pilk tühjusesse suunatud, tiivad lahti rullitud, pühapaiste katki, läheb kotti järgmisena ning pisike ase ja Jeesuslaps jäävad viimaseks. Jakey paneb ka sõime kotti, aga jätab magava tite enda kätte.

„Jeesuslapsele ei ole puhkust talvis,” lausub ta peaaegu iseendale. „Ta on kogu aeg puhanud.”

„Aga ta tahab olla oma pere juures,” väidab Dossie. „Muidu hakkab ta sellest puudust tundma.”

Poiss peab endaga aru, kas sellest tuleks suurem number teha, vastu vaielda, aga talle meenub ees ootav kingitus ja ta otsustab asja sinnapaika jätta. „Olgu,” nõustub ta heatujuliselt.

Ta paneb Jeesuslapse kingakotti, heidab kõigile kujudele viimase pilgu ja tõmbab kerge pingutusega kotisuu nööriga kinni.

„Tubli,” kiidab Dossie. „Talli paneme sahtlisse eraldi. Kas sa saaksid nüüd ka tädi Gabrieli sisse pakkida?”

Ta võtab suure koguka kuju raamaturiiulilt alla ja toetab selle diivanipatjadele pehme majapidamispaberi rulli kõrvale. Jakey jälgib nukralt tema tegevust: ta hakkab puudust tundma ingli naeratusest ja rahustavast tundest, et ingel kaitseb teda. Ta mõtetes väreleb mälestus unenäost, mida ta on korduvalt näinud: nende maja sissesõidutee vastas puude vahel seisab liikumatult heledatesse sallidesse mässitud vaikiv kuju ja jälgib teda. Praegu ei meenu Jakeyle, kas ta on ka päriselt voodist välja roninud ja läbi akna seda kuju näinud või on see ilmunud vaid unes. Ta patsutab sõrmedega raskeid klotse tädi Gabrieli jalgade otsas ja tema pehmeid polsterdatud tiibasid, puudutab punasest satiinist südant, mida ingel hoiab oma töntside käte vahel.

„Ära unusta tal krooni peast võtta,” ütleb Dossie, „ja seda eraldi paberisse keerata. Vaene vanatädi Gabriel. Tema on tõesti puhkuse ära teeninud. Siis on ta jälle valmis järgmiste jõulude ajal välja tulema.”

Jakey võtab aupaklikult paksudelt nöörist juustelt kuldse traadist krooni; ta kummardub ettepoole, et tema suu jääks siidniidist naeratusega kohakuti.

„Järgmiste jõulude ajal kohtume,” sosistab ta. „Puhka lõõmuga.”

Ta paneb ingli pehmele majapidamispaberile ja mässib ta otsekui teki sisse. Ta ei taha kinni katta tema nägu, sest siis ei saa ta hingata. Ta asetab ingli väga ettevaatlikult suurde paberkotti, keerab veidi paberit ka krooni ümber ja lükkab krooni talle järele. Äkitselt haarab teda jälle kurbus: nii vastik, et tädi Gabriel on peidus paberkoti sees nagu mõni suvaline poest ostetud asi. Aga ta ei jõua suud lahti teha, sest Dossie kõnetab teda esimesena.

„Kas sa saaksid mind aidata, kullake?” küsib ta. „Ma olen üks vana tobu. Võtsin nii palju asju alla ega suuda nüüd leida karpi, kuhu nad sisse lähevad. Äkki on see diivanil? Just. Seal see ongi. Tule vaata neid pisikesi kujukesi, Jakey. Kui su issi oli sinuvanune, olid need ta lemmikud.”

Ja Jakey läheb vaatama tillukesi puunukke – trummipoissi, lumememme ja pisikest poissi laternaga – ning aitab Dossiel panna need väikese rohelise karbi sisse; vanaema näitab talle õrnu klaaskuule, öökulli, kella ja kellukest, ning ohtlik hetk ongi möödas.

Sellel ööl näeb ta jälle unes kuju, kes seisab heledates rõivastes puude vahel ja jälgib teda. Aga ta ei karda enam: ta teab, et see on tädi Gabriel.

Sissesõidutee jookseb läbi suurte kivist keskpiidaga mitmepoolsete akende ja tugeva tammepuust uksega maja eest, suundub kaarekujuliselt avatud fassaadiga tallideni, mida kasutatakse garaažina, ja lõpeb tõllakuuri juures. See hoone on muudetud külalistemajaks, kus peatuvad sellised maailma eest varju otsivad väikesed seltskonnad, kes ei soovi peatuda peamajas ega einestada külaliste söögitoas, vaid eelistavad ise toitu valmistada, kellele meeldib jalutada piki randa kulgeval jalgrajal ja külastada Padstow’d ning osaleda kabelis igapäevastel jumalateenistustel. Tegu on võluva hoonega, mille aknad avanevad loodesse, üle Atlandi ookeani ranniku merele, ning kagusse, puuviljaaia poole, kus õunapuude vahel seisab haagissuvila.

Kunagi oli haagis ühe eraknunna pelgupaik, nüüd on see Janna kodu. Naine astub trepist alla, katab lõvilakka meenutavad juuksed eredavärvilise salliga ja on valmis vapralt külma õhku trotsima. Vagunelamus, mille akendest voogab sisse madal talvepäike, on hubaselt soe; silmipimestav valgus särab tema vähestel väärtuslikel esemetel, peegeldub vastu väikeselt hõbedaselt vaasilt, mille Clem ja Jakey talle jõuludeks kinkisid. Vaasi panekuks leidis ta puude alt mõned rohelisesooniliste lehtedega kahvatud lumikellukesed ja imetleb nüüd hommikuti pisikese laua taga süües hardunult õrnu õisi.

Vaas on pärishõbedast ning Janna oli ühteaegu vapustatud ja ülitänulik, et sai nendelt kiindumuse märgiks niivõrd hinnalise eseme. Kingituse ettevaatlikult paberi seest välja võtnud, oli ta tajunud Jakey erutust ja Clemi vaevumärgatavat rahutust. Tema siiras rõõm oli mõlemad õnnelikuks teinud ning isa ja poeg olid nagu kaks meest omavahel kergendatult pilke vahetanud, mis tema meelest oli eriti armas.

„See meeldib mulle väga. Imekaunis,” lausus ta, asetas vaasi lauale, libistas sõrmega üle pinna keerduvate vagude ja kallistas seejärel Jakeyt. Clemi ta ei kallistanud: Clem pole sedasorti mees, keda võiks niisama lihtsalt emmata; ta on hoopis teistsugune kui tema ema Dossie või õde Emily. Esiteks on Clem päris pikka kasvu ja hästi kõhn, peale selle on temas midagi karmi – seda väitis kunagi Dossie, kes kasutas just niisugust väljendit: „Clem on sellise karmi olekuga, kas pole?” – ja selles mõttes isa Pascali moodi. Jannale meeldib isa Pascal, sest ta ei esita kunagi küsimusi ega arvusta teda, ja seetõttu on just tema see inimene, kellele ta üle hulga aja rääkis oma elust: näiteks oma isast, kes lasi jalga juba enne tema sündi, ja emast, kes oli sel ajal veel ise lapseohtu. Sellest, kuidas nad pidevalt ringi rändasid ja kuidas teda hiljem ühest kasuperest teise saadeti, sest ema jõi, ja kuidas ta kasuvanemate juurest ära jooksis, et üles otsida oma ema.

„Me tundsime reisimisest puudust,” rääkis ta isa Pascalile. „Me olime pidevalt teel. Erinevatesse paikadesse. Kui ema viimaks ratastooli jäi, ei suutnud ta seda välja kannatada. Mina olen samasugune. „Ronge mööda sõitmas aknast näen, on külm ja nukker veebruar käes...” Ta ümises seda viisi. „Ise ka ei tea, miks.”

„Me kõik oleme palverändurid,” lausus isa Pascal mõtlikult. „Nii või teisiti, kas pole? Alati millegi otsingul.”

Janna seob salliotsad kuklale sõlme ja seisatab, et avaldada austust trepi kõrval suures vaasis kasvavatele võõrasemadele: kreemikasvalged, kuldsed ja purpurpunased õied pööravad oma kenad siidised näod talvise päikese poole. Ta keha läbib värin ja ta tõmbab sooja villase jaki hõlmad tihedamalt ümber keha. Selle jaki kinkis talle Dossie. Jakk ulatub peaaegu põlvedeni, on õmmeldud pehmest kreegivärvi villasest kangast ja on elegantne, aga ühtlasi oh, kui soe. Sel korral kingi avanud, ei suutnud ta varjata oma tundeid, ning kui nad Dossiega teineteist embasid, särasid ka Dossie silmis pisarad. Just sellised hetked on tema jaoks erilised. Dossiel aga on neid hetki palju: kauniks hetkeks võib saada kohvi ja šokolaadikoogi nautimine, aga ta võib kihutada ka Padstow’sse vaid selleks, et veeta tunnike päikese käes ja süüa muuli ääres kala krõbekartulitega. „Ma arvan, et me peame nautima hetke, kullake.” Sellised hetked aitavad Dossiel elust rõõmu tunda ja Janna võtab need õnnelikult vastu: ta mõistab neid. Ka tema armastab üle kõige piknikke, improviseeritud eineid ja ootamatuid väljasõite.

Tema jõulukingid nendele olid palju tagasihoidlikumad: värviraamat „Väike vedur Thomas” Jakeyle, kaks täpilist taskurätikut Clemile, turult ostetud armas portselantass Dossiele. Janna palk pole kuigi suur, ehkki haagise eest ta üüri ei maksa, aga ta saab kloostri köögis hästi süüa ja arvab, et tal on vedanud: siin on ta elu palju kergem, kui see oli olnud suvekuudel pubides töötades ja talvekuudel suvalisi juhutöid tehes. Sellest paigast oli ta kuulnud suvehooaja lõpus Padstow’s töötades, rännanud ühel tuulisel õhtupoolikul Trevone’ist siia, jätnud maha surfarid, kelle seltsis ta rannas aega oli veetnud, ja jalutanud septembrilõpu päikeses üle rannakaljude. Ta oli kõndinud mööda kaljurada; mõõnavee kohal karjusid kajakad, tuul oli selja tagant.

„Loodetuul puhus ta meie juurde,” ütleb õde Emily üle näo särades, „ja see päev oli meie jaoks fantastiline.”

Kummaline, kui kerge oli siin kohaneda, mõtleb Janna. Juba siis, kui ta kahe kõrge graniitsamba vahelt õue astus ja väikesest väravamajast möödus, oli teda sissesõiduteel vallanud tunne, et ta on jõudnud koju. Graniidist mõisahoone põldude keskel, esikülg lääne poole, ümberringi peenramaa ja viljapuuaed, oli nii kaunis, nii rahulik. Ometi oli ta südamlikust vastuvõtust ja veidrast koju jõudmise tundest hoolimata eelistanud talle pakutud mugavale möbleeritud magamistoale viljapuuaias seisvat vagunelamut. See paikneb ülejäänud hoonetest eraldi, pakub privaatsust ja sõltumatust.

„See meenutab mulle aega, kui ma veel laps olin,” ütles ta sõbralikele õdedele, kes teda siiralt tervitasid ja soovisid talle kodutunnet pakkuda, „aega, mil me pidevalt ringi rändasime.”

Kui see neid ka üllatas, ei näidanud nad seda välja. Südamlikult ja viisakalt olid nad talle andnud vagunelamuga kaasneva vabaduse ja kirjeldanud talle tema tööülesandeid, mis on lihtsad: hoida korras maja, pesta ja triikida pesu; kui tarvis, pakkuda seltsi õde Nicholale, kes hakkab üheksakümne kahe aastasena nõrgaks muutuma.

„Varem saime me kõigega ise hakkama,” rääkis ema Magda Jannale nukra häälega. „Nii kloostris kui väljaspool. Aga siis oli meid palju rohkem ja me olime noored. Väravamajas elas pikka aega abielupaar, kes meid aitas, aga kui mees suri, läks naine oma tütre juurde. Nüüd on seal Clem, tõeline õnnistus.”

„Ja Jakey,” lisas õde Emily talle silma tehes.

„Ma pole päris kindel,” lausus õde Ruth jahedalt, „kas meil Jakeyst erilist abi on.”

„Ta paneb meid end jälle noorena tundma.” Ema Magda hääl kõlas kindlalt. „Ja ta teab, mida lugupidamine tähendab.”

Janna kõnnib õunapuude alt läbi ja sammub üle õue, kus õrnhallisügavkuldse sulestikuga kenad pisikesed kääbuskanad tema ees sibades jooksu pistavad. Külalistemaja on tühi, sellel nädalal külalisi pole. See teeb talle rõõmu. Nii hea on vahel omaette olla. Talle meeldivad päevad, mil teda ümbritsevad vaid pereliikmed; niisugusest perekonnast on ta alati unistanud. Ema Magda, isa Pascal, õed Emily, Ruth ja Nichola ning lisaks neile Clem, Jakey ja Dossie. Kas pole veider, et ta leidis nad ootamatult just siit, sellest kõrgete nõlvadega pisikesest orust, kust viib konarlik tee mereni. Ta siseneb läbi tagaukse majja ja astub kööki.

Kabelis peavad õed hommikupalvust. Õde Nichola istub, pilk naelutatud suurele vahepiidaga aknale ja selle taga seisva raagus sirelipõõsa härmatisekihiga okstele. Tema mõtted pole alati selged ja talle tundub, et kui aken oleks avatud, tunneks ta sügavalt sisse hingates sireliõite peadpööritavat lõhna; ta kuuleks ka selle okste vahele peitu pugenud musträsta laulu. Sellel hommikul on aken kinni, et talvekülm sisse ei pääseks, ning kevad on veel kaugel. Õde Ruth, kes istub tema kõrval, ajab end püsti ja läheb kõnepuldi taha; õde Nichola jääb silmitsema tema pikakasvulist kõhetut kuju ja püüab meenutada tema nime. Kabelis ringi vaadates näeb ta juba ammu teise ilma läinud nägusid ja kujusid, kes tühjadel pinkidel istudes tähelepanelikult kuulavad, märkab ema Magda kaunist kõhna nägu ja kirkaid siniseid silmi, õde Emily intelligentset siirast pilku ja muigvel suud. Nad kõik jälgivad õde Ruthi – just; see ongi tema nimi, kes Piibli avab ja hakkab lugema. Kui õde Nicholale see meelde tuleb, noogutab ta rõõmsalt peaga.

„Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Jehoova auhiilgus koidab su kohal!”

Jesaja: kolmekuningapäev. Tuttavlik kirikukalender, mis aina oma lõputut tantsu tantsib, mõjub õde Nicholale rahustavalt. See jääb temaga ka siis, kui nii palju teisi asju on tema elust lahkunud. Tema pea vajub väheke longu, aga ta ei maga.

Clem jõuab kööki enne Jannat ja kallab köögiviljad korvist ajalehele, mis on laotatud suure puhtaks küüritud laua peale. Puljongiga pada podiseb aeglasel tulel pliidil, aga Pennyst, kes käib külast neile süüa tegemas, pole jälgegi. Janna ja Clem naeratavad teineteisele. Paari viimase kloostris veedetud kuu jooksul on Janna õppinud liikuma aeglaselt ja rääkima hästi vaikselt: nunnad hindavad vaikust, ehkki siin, köögis, on tasane vestlus lubatud. Clemil pole raske vaikida. Sellegipoolest tuleb nii temal kui ka Pennyl toiduaineid ette valmistades ja süüa tehes sageli summutada ärritushüüdeid või naerupahvakuid, kui nad teineteisele teele ette jäävad, kastme põhja kõrvetavad või taldriku maha pillavad. Nende selja taga vaikselt kööki lipsanud õde Emily naeratab, aga õde Ruth pole selliste tundepuhangute suhtes nii leebe. Tema kahvatu nägu ja muutumatu pilk taastavad köögis imekähku korra, seevastu Emily tumedate silmade kõrvale ilmuvad semulikud naerukurrud.

Vabadel pärastlõunatel suundub õde Emily sageli läbi viljapuuaia vagunelamu juurde, et juua tassike teed. Janna hindab neid „hetki”; just sellistel minutitel nauditakse elu nii, nagu see meeldib Dossiele. Õde Emily armastab elu kirega, mis kaheksakümne kahe aastase naise puhul on ootamatu: kui ta näeb erilist kooki või üht paljudest Janna puuviljateedest, löövad tema pruunid silmad särama.

„Punane päevakübar ja vaarikas,” sosistab ta. „Kummel ja sidrun ja piparmünt. Kõik on imehead. Milline neist valida?”

Esimest korda paljude aastate jooksul elab Janna koos naistega, kellel on isegi vähem varandust kui temal: enam ei pea ta end õigustama, et tal puuduvad isiklikud asjad. Tundub, et siin peetakse seda vooruseks. Ta näitas õde Emilyle oma pisikest aardekogu: jänes Peetri pildiga kruusi, Roger Hargreavesi raamatut „Väike preili Päikesepaiste” ning viledaks kulunud India siidsalli.

„Minu ema kinkis need mulle, kui ma väike olin,” ütles ta end peaaegu õigustavalt. „Ta armastas mind, mõistate, ehkki pidi minust loobuma. Ta ostis mulle palju asju; ta kutsus mind väikeseks preili Päikesepaisteks. Ta ei tahtnud mul minna lasta, aga ta oli tõesti haige.”

Vanem naine silmitses tema aardeid, noogutas mõistvalt, silmis mõtlik pilk. Seejärel naeratas ta Jannale.

„Kui sa neid enam ei vaja, siis oled sa vabaks saanud,” lausus ta. Tema hääl oli julgustav, peaaegu juubeldav, justkui oleks see loomulik, et Janna peab nüüd selle erutava, vääriliseks tasuks oleva auhinna nimel tööle hakkama, ning need sõnad üllatasid teda. Ta oli harjunud hellade lohutussõnadega, kinnitustega, kui hästi nende sümbolite tähtsust mõistetakse, aga tundub, et õde Emily näeb kõike hoopis teises valguses. Sellele on Janna sageli mõelnud. Õde Emily reageeringud on tihti ootamatud.

Clem juhib tema tähelepanu väikesele paberitükile leivalaual. Kirjake. Janna naeratab tahtmatult: õed kasutavad kirjakesi paljude teadete edasiandmiseks. Tillukesed peidetud paberitükid on välja rebitud kirjadest, kasutatud kirjaümbrikute tagakülgedest, retseptidest; miski ei tohi kaotsi minna. Kokkuvolditud sõnumid lükatakse ukse alt tuppa, jäetakse vooditele ja kabelipinkidele. Janna loeb kirja koos üle tema õla piiluva Clemiga läbi.

„Penny ei tunne end hästi,” on ema Magda paberile kritseldanud. „Ma hakkasin suppi keetma. Kas sa saaksid selle valmis teha, kulla Janna?”

Kindlasti pole see kerge, mõtiskleb Janna, muutuda kellestki sõltuvaks, kui oled alati sõltumatu olnud.

„Köögiviljasupp?” pomiseb Clem talle kõrva ja noogutab aedviljade poole, mida tal on pakkuda: porgandid, sibulad, kartulid, porrulauk.

Janna noogutab, naeratab tänulikult, ning mees jätkab pooleliolevate töödega, tema aga viib köögiviljad valamusse ja peseb need voolava vee all puhtaks.

Nädal hiljem hakkavad Atlandi ookeani läänepiirkonnas kuhjuma ja kogunema rasked hallid pilved. Need kõrguvad pea kohal ja hajuvad, kihutavad üksteise võidu ranniku poole, sest selja tagant annab neile hoogu metsik tuul, mis ründab poolsaart. Jää sulab veeks, hakkab tilkuma. Päike kahvatub, sidrunivärvi ketas liigub õhukese pilveloori taga ja viimaks valgus kustub. Sügavate roobastega teed, mis on olnud kõvad nagu betoon, muutuvad kiiresti paksuks raskeks mudaks; jõed ja ojad täituvad veega, mis tormab mühinal oma kivises sängis edasi.

Väravamaja aknad lõgisevad tormituules ning nagisevad ja õõtsuvad puud sirutavad oma talvised raagus oksad korstna kohale. Jakey, kes joob köögilaua ääres teed, silmitseb läbi akna pimedat vettinud aeda. Kardinaid pole veel ette tõmmatud ja tumedalt vihmamärjalt klaasilt peegeldub vastu valgusküllase köögi sisemus. Köögis tunneb poiss end turvaliselt ja tal on soe, ja laua teises otsas istub issi, sülearvuti lahti.

Jakey lükkab ettevaatlikult kahvlile veel paar küpsetatud uba ja pistab need suhu, Triibujänku tema taldriku kõrval pakub talle seltsi. Aeg-ajalt tõstab issi pea ja küsib: „Kas kõik on korras, Jakes?”, mispeale poiss noogutab; talle meeldivad hetked, mil issi on küll tema juures, aga tegeleb oma asjadega, ning Triibujänku on otse käeulatuses. Ta tunneb, et on kaitstud, aga ühtlasi vaba; vaba, et mõelda oma mõtteid ja kuulata hääli. Hääli on siin palju: vihma pikkade sõrmede trummeldamine vastu aknaklaasi, sülearvuti vaikne undamine, külmiku monotoonne sumin, vee mulksumine radiaatoris.

Ta teab, et paari minuti pärast issi tõuseb, võtab laualt taldrikud ja viib need nõudepesumasinasse. Ta avab suure raske ukse ja kööki paiskub nõudepesumasina halb hingeõhk. Dossie ütleb küll, et issi peaks taldrikud enne üle loputama, eriti kui nendelt on söödud kala, aga issi vastab, et kui tal tuleks seda teha, kaotaks nõudepesumasin igasuguse mõtte. Seepeale pööritab Dossie silmi ja ohkab sügavalt, issi aga jätkab muutumatul ilmel oma tegevust. Jakey võtab röstsaiatüki ja pühib taldriku paksust tomatikastmest puhtaks, mõtted issi erilise ilme juures. Just selline ilme tekib issi näole ka nendel puhkudel, mil tema, Jakey, vahel üleannetuks muutub ja issi teda hoiatab: „Ära mine üle piiri, Jakes,” ja siis on targem lollitamine lõpetada. Jakey sööb õnnelikult oma röstsaia lõpuni ja mõtleb huviga, missugune magustoit võiks teda oodata, kui ta on oma taldriku tühjaks söönud.

Clem lükkab sülearvuti kaane kinni.

„Kõik on söödud?” pärib ta. „Tubli poiss.” Ta võtab Jakey taldriku ja paneb selle nõudepesumasinasse. „Mida sa arvad „Petits Filous” maasika-vaarikajogurtist? Kas see maitseks sulle? Või soovid hoopis viinamarju?”

„Jogultit ja viinamalju,” lausub Jakey veendunult. „Ja küpsist ka.”

„Küpsise suhtes pole ma päris kindel,” ütleb Clem. Dossie ja lapsehoidja, kes hoolitses Jakey eest Londonis, on tema väikese poja toitumise koha pealt hästi välja õpetanud, ehkki mõnikord lubab mees veidi reegleid rikkuda. Ta sirutab käe üle valamu ja tõmbab kardinad akna ette. Janna on ostnud mõned alpikannipotid, mis seisavad valgeks värvitud aknalaual. Naine toob nende maskuliinsesse maailma kauneid, üllatavalt lahedaid, õrnu asju ja selle eest on Clem talle tänulik. Nende vahel on kiiresti tekkinud mõnus mitte millekski kohustav suhe; naise ehedus tungib tasapisi läbi mehe karmi pealispinna ja muudab tema range loomuse soojemaks. Naine oskab meest naerma ajada ja Jakey armastab teda.

„Me oleme kaks Jayd,” ütleb ta poisile. „Me oleme meeskond: viska viis, partner,” ning Jakey sirutab end kikivarvastele ajades täies pikkuses välja ja lööb oma pisikese peopesaga vastu Janna oma.

Just nüüd, kui Clem Janna peale mõtleb, koputatakse sõrmeotstega kärmelt uksele ja naine astub sisse, paiskab põrandale vihmapiisku, tuult ja vihma trotsinud nägu pingul.

„Öäkk!” hüüab ta. „Milline õhtu! Aga siin on nii armas ja soe. Ma käisin poes!” Ta sikutab kaks rasket kotti lauale ja Jakey vinnab end oma toolil peaaegu püsti, et kottidesse piiluda.

„Tänan, Janna.” Clem võtab külmikust jogurti ja ulatab selle Jakeyle. „Ausalt, ma olen sulle tõesti tänulik.”

„Mul oli nagunii tarvis minna. Ma loodan, et ei unustanud midagi ostmata.”

Clem hakkab kotist asju välja tõstma: kalapulgad, viinerid, jogurt.

„Väga hea, et su ema on kokk ja laob teie külmiku tervislikku toitu täis,” täheldab Janna.

„Ma oskan ise ka süüa teha,” lausub Clem häirimatu rahuga. „Lihtsalt Jakeyle ja mulle viinerid ja kalapulgad maitsevad.”

„Mulle meeldivad viinelid,” teatab Jakey. „Viinelid on minu lemmikud.” Ta hüppab toolil üles-alla, vaatab Jannale särava naeratusega otsa, viibutab edvistades lusikat.

Clem asetab tema ette lauale väikese kausi viinamarjadega. „Söö korralikult, muidu hakkab kõhuke valutama. Teed soovid, Janna?”

„Meeleldi.” Ta istub Jakey kõrvale. Clem lülitab teekannu sisse ning hakkab purke ja pakke köögikappi laduma. Janna vaatab Jakeyle otsa; ta pilgutab poisile vaevumärgatavalt silma.

„Ja mida sa täna õhtuks sõid, kullake?” küsib ta. „Pole tarvis öelda. Küpsetatud ubasid röstsaia ja viineritega.”

„Talle maitsevad küpsetatud oad röstsaia ja viineritega.” Clem sulgeb kapiukse. „Need on väga toitvad. Ta saab koolis hästi süüa ja Dossie käib meil piisavalt sageli külas, et jälgida, kui tasakaalustatult ta toitub.”

Jakey teab, et Janna lihtsalt õrritab issit ja et issil pole selle vastu midagi; kui issi teekotikese kruusi paneb, on tema näol naeratus. Jakey sööb paar viinamarja. Ta krimpsutab nina ja niheleb. Ta ei suuda otsustada, kas ta peaks Janna tähelepanu endale tõmbama: paluma tal endaga mängida või mõnd lugu ette lugeda. Aga ühtlasi teab ta ka seda, et just siis, kui issile külla tullakse ja temaga juttu puhutakse, on õige aeg paluda luba telekat vaadata. Kui täiskasvanud omavahel räägivad, saab ta tavaliselt isegi lisaaega. Ta pistab suhu viimase viinamarja ja haarab Triibujänku kaenlasse.

„Kas ma saan toolilt alla tulla, issi? Kas ma saan telekat vaadata?”

„Kas ma tohin alla tulla! Olgu, tohid. Ja telekat tohid ka vaadata. Natukene. Oota korraks, ma pühin su näo puhtaks.” Vesi läheb kannus keema. Clem teeb Jannale teed, asetab kruusi tema ette lauale ja läheb Jakeyga elutuppa. Naine kuuleb vaidlust puldinuppude vajutamise teemal ning mida ja kui kaua Jakey tohib vaadata. Varsti tuleb Clem tagasi ja istub laua taha. Sülearvuti kõrvale lükanud, võtab mees kätte kruusi lõpuni joomata kohviga, mis on peaaegu külm.

„Kõige kurnavam on kohustus pidevalt ette näha,” lausub ta. „Mul polnud aimugi, et nelja-aastane võib niivõrd leidlik olla. Ta võib tundide kaupa vaielda ja see on päris jube, kui loogilised on tema argumendid. Vahel tuleb mul tahtmine valju häälega hüüda: „See on nõnda sellepärast, et mina ütlen!” Aga seejärel tekiks mul tunne, et ta on mu üle kavaldanud. Ela justkui koos Henry Kissingeriga. Dossie oskab minust palju paremini oma vastuseid põhjendada.”

„Tal oli võimalus päris palju aastaid sinuga harjutada. Pealegi on ta naine. Jakeyl pole lootustki muutuda nii leidlikuks nagu tema.”

Nad istuvad sõbralikult teineteise kõrval ja arutavad päevasündmusi. Janna joob ära teisegi kruusitäie teed.

„Mõne aja eest luusis siinkandis üks imelik sell,” ütleb naine. „Veider tegelane. Lihtsalt uitas sihitult ringi. Kas sa nägid teda?”

Clem raputab pead. „Ma tegin väikeses läänetoas remonti. Viimase paari päeva jooksul pole olnud võimalust õues tööd teha ning praegu pole ka külastajaid. Mida sa „veidra” all silmas pead?”

Janna kortsutab kulmu. „Kui ta mind märkas, muutus tema käitumine kuidagi kahtlaseks. Ma läksin mööda tagumist teerada mäest alla küla suunas ja tema oli ilmselt just sealtkaudu üles tulnud, sest ta oli juba külalistemaja taha jõudnud ja vahtis ringi. Ma küsisin, kas ta soovib midagi, aga tema vastus oli eitav, sest ta polevat arugi saanud, et rada toob otse meie krundile. „Tähendab, see ongi klooster?” päris ta uudishimulikult, särav naeratus näol. Vastasin jaatavalt. Seepeale pomises ta, et külla viiv erateerada on päris nutikas lahendus. Ning lisas: „Aga loomulikult kuulus neile vanasti ka küla, on mul õigus?” Selle välja öelnud, muutus tema ilme kuidagi kohmetuks ja et ma ei taibanud, millest ta räägib, jätsin ta omapead. Ma ei soovinud koos temaga alla minna, mõistad? Ma ei tundnud end tema seltsis hästi. Hiljem hakkasin küll kahtlema, kas mehe üksi jätmine oli ikka õige tegu, aga ta polnud sugugi hulguse moodi. Riides oli ta päris elegantselt. Huvitav, miks ta väitis, et vanasti kuulus neile ka küla?”

„Enne seda, kui siia klooster rajati, kuulusid Chi-Meur, Peneglos, kirik ja kõik ümberkaudsed põllumaad Bosanko perekonnale. Kui Elizabeth Bosanko Chi-Meuri oma testamendiga väikesele nunnade kogukonnale pärandas, müüdi küla ja enamik talusid. Ilmselt on see vennas kohalikku ajalugu uurinud, aga sellest hoolimata oleks ta pidanud märkama tagumise sissepääsu juures silti „Eravaldus”.”

„Seda mõtlesin ka mina, aga ei tahtnud miskipärast olla liiga karm. Ta võis ju olla külaline, keda õed ootavad. Lõppude lõpuks on siia aegajalt ikka imelikke inimesi sattunud.”

Clem kehitab õlgu. „Selge on see, et paiga ajalugu ta tunneb. Võibolla oli tegu uudishimuliku turistiga, kes peatub külas.”

Janna joob teekruusi tühjaks ja heidab pilgu kellale. „Nüüd pean ma tormama. Kümne minuti pärast algab õhtupalvus ja õde Ruthil on õhtusöögi valmistamisel abi tarvis. Ma jätsin tagasisaadud raha lauale. Tänan tee eest.”

„Aitäh, et poes käisid,” vastab Clem.

Ta pistab mündikuhja taskusse, kortsutab kassatšeki kokku ja viskab paberikorvi. Ühest küljest oleks ta soovinud Jannalt küsida, kas naine saaks hiljem tagasi tulla ja tema seltsis õhtust süüa, aga teisest küljest teab ta, et kui Jakey vannitamise ja magamapaneku rutiin läbi saab, on ta lausa õnnelik, kui saab viimaks võimaluse võileivaga teleka ette maanduda. Krundi korrashoidmine ja majapidamise eest hoolitsemine on raske füüsiline töö, pealekauba peab ta olema kindel, et Jakey vajadused on rahuldatud. Dossiest ja Jannast on tohutu suur abi, aga valus tühjustunne jääb: ta tunneb puudust Madeleine’ist ja ta tunneb puudust hingerahust, mida kunagi tundis – sügaval sisimas pesitsevast rahust, mille andis oma kutsumuse äratundmine ja sellele pühendumine.

Ta seisab laua kõrval, käed taskus, pea longus. Madeleine’i surm tekitas šoki, mis ta rööpast välja lõi. Ta kaotas täielikult pea. Paar asja olid siiski selged: naine oleks soovinud, et mees kannaks eelkõige hoolt nende lapse eest, ja Oxfordis poleks ta sellega hakkama saanud. Naise vanemad elasid ja töötasid Prantsusmaal ega saanud teda seetõttu olulisel määral aidata, ja ehkki Dossie tegi pojale ettepaneku, lausa anus, et see lubaks tal Oxfordi kolida ja ühine uus kodu rajada, poleks mees suutnud leppida mõttega, et kolimine ema elu täiesti segi paiskab. Oli ju ema selle korra üle elanud: noore armastatud abikaasa kaotuse autoavariis ja teadmise, et nende laps kasvab üles isata. Tookord oli ema õppinud toitlustuskolledži viimasel kursusel ja kasutanud kohe ära kõik äsja omandatud oskused, et hakata oma lapse eest hoolitsedes ühtlasi elatist teenima. Kuidas oleks saanud mees paluda emal loobuda klientidest, kontaktidest ja kõigest ülejäänust, millele ta oli pühendunud? See oli võimatu. Clem raputab pead. Kõne alla ei tulnud ka teine võimalus, et Dossie viib Jakey kolmeks järgmiseks aastaks tagasi Cornwalli ja tema jätkab õpinguid Oxfordis. Jakey oli kaotanud ema, ta vajas isa. Londonis võis Clem teenida korralikku palka ja maksta täiskohaga lapsehoidjale, samuti ootasid teda seal ees sõbrad, kes said teda toetada. Kõigi tema unistustega võrreldes tundus see väljavaade kahvatu, aga ühtlasi esitas ta endale küsimuse, kuidas olla kindel, et tema kutsumus on õige. Kui ta tõesti on määratud saama preestriks, miks pidi see tragöödia juhtuma just esimesel paaril õpingukuul? Ta kirus pikka aega jumalat: vihasena, meeleheitel, kannatades.

Sellele ajale tagasi vaadates mõistab ta, et kõiki tema otsuseid kannustasid tagant süütunne ja lein – ja ometi leidis ta kolm aastat hiljem tee Chi-Meuri. Nüüd aga valdab teda tunne, et ta on tervenemas, teatud mõttes saanud tagasi ka hingerahu, mis valdab teda siis, kui ta teeb selles maagilises mereäärses paigas tööd või lipsab vaikselt kabelisse, et saada armulauda, kuulata hommikust liturgiat, õhtupalvust või ööteenistust. Ning rääkida isa Pascaliga tema tillukeses majakeses all külas.

Esialgu oli Clem aeglaselt ja vastu tahtmist rääkinud vanale preestrile oma segadusest ja vihast: ta oli uskunud, et teda tervendavad töötamine Chi-Meuris, õdede heasüdamlikkus ja Janna sõprus. Aga mis mõte sellel kõigel oli? Mis saab tulevikust?

„Teeviidad?” pakkus isa Pascal ühel järjekordsel kohtumisel. „Võõraste suuremeelsus, sõprade armastus. Kas te ei arva, et need võivad olla viidad teel Jumala juurde? Lubadused Jumalalt, kes on teist eespool. Ta kohtub teiega teekonna lõpus.”

„Kus?” päris Clem väsinult. „Ma arvasin, et olen juba tee alguses, aga siis lendas kõik minu ees õhku.”

„Aga te leidsite Chi-Meuri. Te olete taas õigel teel, võib-olla isegi veidi kaugemale jõudnud. Ülejäänu on Jumala kätes.”

Nüüd võtab Clem käed taskust ja vaatab kella: varsti on aeg Jakeyt vannitada; pealegi on Jakey vaadanud telekat palju kauem, kui ta tavaliselt on tohtinud, ega tahagi lõpetada. Clem hingab sügavalt sisse ja valmistub võitluseks.

Nendest tükk maad eemal rannikul talumajas kummardub Janna „võõras” mobiili kohale.

„Kõik on päris heas korras,” räägib ta. „Armas maja. Väravamajas elab üks noor sell, kes hoolitseb kogu krundi eest. Täpselt paika pandud tööülesannetega. Ja vagunelamus on tütarlaps. Minu arust võib ta olla nii ülemkokk kui ka pudelipesija. Päris kenake... Ei, ei. Ära nüüd ähmi mine! Midagi sellist seal ei toimu. Aga ma kogun infot ka külast. Neli nunna. Õed, nagu nad end ise nimetavad. Vanakesed. Üks väheke metsa poole. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas nad seal hakkama saavad, aga kohalike hulgas on nad väga populaarsed… Ei, sellesse külla ma kauemaks ei jää. Praegu peatun ma ühes rannikuäärses külalistemajas. Tegelikult on see talu. Kena ja vaikne. Kuidagi vanaaegne, rahvas räägib Lõuna-Inglismaa murret, aga mulle see sobib. Kohalikele ütlesin, et kirjutan raamatut Cornwalli rannikust ja ajaloost. Nad on vaimustuses…

Ühesõnaga, me esitame oma pakkumise ja jääme ootama. Kui pakkumine vastu võetakse, saame tõestada, et seda hoonet ei saa edaspidi kasutada kloostrina, ning siis ilmud välja sina, lehvitad oma dokumenti ja kinnitad, et sadu aastaid tagasi koostatud testamendile tuginedes on sinul kui Bosankode viimasel pärijal õigus pärandile…. Jah, ma tean, et kogu see lugu on segasevõitu, aga just sellises seisus need asjad praegu on. Eks ole?... Ei, mind pole võimalik pealt kuulata. Ära ole närvis. Nagu ma juba mainisin, on märksõna „raamatu materjal”. Sellest võidakse teha teleseriaal. Mainisin justkui muuseas ka paari kuulsat nime ja kohalikud ootavad kannatamatult päeva, mil saavad sõna sekka öelda. Mul on stardivalmis isegi Phil Brewster, kes on valmis teele asuma kohe, kui sa käskluse annad... Olgu, ma vaatan siinkandis veel veidi ringi. Räägime homme samal ajal, eks?”

Ta lõpetab kõne, jääb ainiti silmitsema mõnusat korralikku tuba ning seejärel pimedat vihmast ööd akna taga. Väljast ei kosta ainsatki heli, näha pole ühtki tänavalaternat. Ta keha läbib värin ja näole ilmub grimass, sest ta ei suuda mõista, kuidas sellises vaikuses elada saab. Ta tõmbab akende ette kardinad ja jääb mõttesse vajunult seisma. Skeem on päris pöörane, aga Tommy on neid napilt läbi tirinud ka hullematest tehingutest, mis on olnud küll kahtlasevõitu, aga tulutoovad. Tommy on helge peaga poiss; vanal koolivennal on palju kerget tulu tõotavaid kontakte, aga ta ei anna kunagi ülemäärast lootust ja laseb tal ootusärevalt piinelda. Nende viimasel kohtumisel oli ta igatahes elevil, viimse võimaluseni pingul.

„Pane nüüd tähele,” oli Tommy öelnud. „Minu juristist sõber, kes elab Truros, on ühe vana suguvõsa kinnistu kohta nii mõndagi huvitavat teada saanud. Ma tahan, et sa sinna sõidaksid ja kohapeal veidi ringi vaataksid. Selles paigas on peaaegu kakssada aastat olnud klooster, aga kui me suudame tõestada, et see pole enam elujõuline, antakse kinnistu selle dokumendi põhjal jälle kõnealuse suguvõsa elus oleva liikme hoolde. Me oleme seda kontrollinud ja see järeltulija olen mina. Paistab, et järele on jäänud ainult paar nunna, kes on ehk ammu kaalunud mõtet, et võiksid mõne suurema kogukonnaga ühineda. Aga me ei tohi neid asjatult ärevusse ajada, mõistad? Meie töö lähtub eeldusest, et keegi pole märganud väikest kirja lepingu lõpus. Sõida sinna ja uuri järele, kuidas asjad tegelikult on.”

„Ma ei mõista. Kui klooster kuulub õigusjärgselt niikuinii sulle…”

„Tead mis, vanapoiss,” andis Tommy mõista, et on temaga niigi kannatlik, „ühel heal päeval sa mõistad, et su vanad head sõbrad tahavad edasi liikuda. Sa annad Phil Brewsterile rohelise tee. Tema käitub nagu hotelliomanik ikka ja teeb ülihea pakkumise, milles nunnad näevad katset nende tulevikku kindlustav usuühingu varandus säilitada. „Oo jaa,” ütlevad nad. „Me oleme väga tänulikud.” Phil saab positiivse kinnituse, et pakkumine võetakse tõenäoliselt vastu, saadab selle sulle edasi, aga seejärel – põmm! – ilmun välja mina, käes vana testamendi koopia. Tehing ebaõnnestub ja paik on minu. Ma tean kedagi, kes on nõus sealkandis asuva suvalise kinnistu eest ülikõrget hinda maksma.”

„Aga mis kasu saavad nunnad?”

Selle küsimuse peale puhkes Tommy naerma, südamest naerma. „Sa lihtsalt ei taipa, ega ju?” küsis ta. „Nemad ei saa midagi. Mina saan oma esivanematelt päritud kodu tagasi ja müün selle parimale pakkujale, nunnad aga saavad oma varanduse kätte taevas, kus seda ei riku ei koiliblikad ega rooste. Aga praegu hangid vajalikud tõendid sina ja seejärel astun mängu mina. Nagu ikka, saad sa palka ja kuluhüvitist.”

Caine tõstab pea. Tuul muutub tugevamaks ja vastu aknaklaase peksab vihm. Talle pakuti õhtusööki, mille ta tänulikult vastu võttis. Tal oli plaanis kedrata lugu oma raamatust, rääkida teleseriaalist ja mainida ka paari nime: Simon Schama, Dan Cruikshank. Aga kes on see tütarlaps, „Jalutuskäigud Wainwrightis” saatejuht?

Ta kuuleb lärmi. Trepil seisab talupidaja naine ja mees lahkub kähku toast, et temaga kohtuda; ta sulgeb enda järel ukse, et terase pilguga mustad silmad tema toas midagi ei märkaks.

Lärmakas mutt, mõtleb ta, aga naeratab naisele ja keerab nunnumeetri põhja.

„Kas õhtusöök on tõesti juba valmis, proua Trembath? Taevas hoidku, pärast värskes õhus veedetud päeva olen ma näljane nagu hunt.”

„Laud on kaetud, härra Caine,” lausub naine, kui mees tema järel trepist alla läheb.

Dossie paneb telefoni käest ja teeb sülearvutisse paar märkust. Sellel hommikul töötab ta köögis ning see ruum on palju soojem kui tema pisike põhjapoolsete akendega kabinet ülakorrusel; vähemalt saab ta viimasel ajal kasutada töötuba, mis on tervenisti tema päralt. Nii mõndagi on muutunud sestsaadik, kui ta palju aastaid tagasi väga noore lesena taas koju tuli, lapse sünnitas ja karjääri teha proovis. Tema vanemad olid külalistemaja pidamisega kaasneva rabelemise kõrval Clemi hoidnud, Dossie aga oli organiseerinud lõuna- ja õhtusööke, valmistanud teiste perede köökides erilisteks puhkudeks ette pidusööminguid.

„Loomulikult saame me hakkama, kullake,” ütles Dossie ema. „Ja me teame, kui palju on neid, kes haaraksid silmapilk kinni võimalusest sind mis tahes pereüritusele toitlustajaks kutsuda.”

Emal oli õigus. Dossie vanematel oli kõikjal poolsaarel hulgaliselt tuttavaid, kes soovisid kogu hingest aidata oma sõprade lesestunud tütrel eluga toime tulla. Aja jooksul rajas Dossie igati usaldusväärse kilendibaasi ja rändas läbi terve maakonna Launcestonist Penzance’ini ja Falmouthist St Ives’ini, kuna Pa ja Mo^[1.] kodus last hoidsid. Viimasel ajal on Dossie endalt rohkem kui korra pärinud, kas ta ikka käitus õigesti, kui jäi koormaks kaela kahele keskealisele inimesele, kes püüdsid endale elatist teenida. Tookord polnud ta kujunenud olukorda sellisena näinud. Pa ja Mo olid nii laia haardega, nii võimekad ja täiesti muretud. Nende külalised, peamiselt sõprade sõbrad ja sõprade vanemad, kellest juba pärast esimest külaskäiku näisid saavat vanad head semud, saabusid järgmisel korral, sabas koerad – või isegi mõni lapselaps –, ning elegantne hall kivimaja – Court – oli alati rahvast täis. Dossie oli harjunud, et leidis nii mõnigi kord piduliku lõunasöögi valmistamise järel Trurost tagasi jõudes võõrastetoast kaks vanahärrat, kes enne pubisse suundumist Pa seltsis pärastlõunanapsi võtsid, samal ajal kui nende naised köögis Mo’ga lobisesid ja järgmise päeva hommikusöögi tellimuse sisse andsid. Koridoris või väikeses telerisalongis, kus mõni külaline uudiseid jälgis, võis vabalt pikutada paar koera.