Читать книгу Sellised me olime - Marcia Willett - Страница 3

Proloog

Оглавление

Veebruar 1976

„LÄÄNDE”. Maantee teeb järsu kurvi ja hargneb ootamatult kaheks. Kiri vanal teeviidal, mille peaaegu tervikuna varjavad vana laukapuu raagus oksad, on vaevu loetav, aga naine sõidab enesekindlalt edasi; temale on nii tee kui teeviit tuttavad. „LÄÄNDE”: selles sõnas on alati olnud jõud, mis ta erutusest värisema paneb. Kui ta oli alles laps, manasid need tähed tema vaimusilma ette pildi salapärasest mägimaastikust, kõrgetest mäetippudest ja tornidest, mis justkui akvamariinivärvi mere säravasse tõusuvette mähkunult kümblesid peeneteralise kuldse valguse käes; see oli maagiline paik, kuhu ta võis peitu pugeda omaenese väikese maailma segaduse ja kurbuse eest. Tema vanaisa, Wigmore’i paruni, Marchi krahvi ning Breconi, Radnori ja Ludlow’ lääniisanda – kuulsa Roger de Mortimeri järeltulija, oli jutustanud talle romantilisi lugusid Inglismaa ja Wales’i piirialade, Shropshire’i ja Herefordshire’i losside õukondade armuelust ja kombestikust, ning pajatanud sütitavaid lugusid ägedatest lahingutest ja veristest varitsusrünnakutest kivist mägilossidele. Ta mäletas ka teisi, vanemaid lugusid, mille tegevuspaigad asusid veelgi kaugemal läänes, Cornwalli metsikul põhjarannikul Tintagelis, ja mis rääkisid kuningas Arthurist ning tema ümarlauarüütlitest, kuninganna Guinevere’ist ja võlur Merlinist.

Tahtmatult heidab naine kiire pilgu väikesele pronkskujule kõrvalistmel: võlurpoiss Merlin, randmel pistrik. Ta hoiab kuju nagu talismani enda lähedal; see valvab teda ja Türklast pikal teekonnal läände.

„Võta väike Merlin kaasa,” ütles tema vanaema ennist, ilmudes tema kõrvale hetkel, mil ta gobeläänist reisikoti matkaautosse heitis ja terjeri tekile istuma pani. „Julgemalt. Võta ta kaasa. Sa oled teda alati armastanud.”

Ta võtab kuju kõheldes vastu. Pronksist kuju tema käes on sile ja raske, pisike lisadetail annab poisile samasuguse pingsa ilme nagu pistrikul. Poisi tuunika lehvib, otsekui oleks ta pidevas liikumises, ning südikalt ette aetud lõug väljendab tema vastupandamatut soovi võimalikult kiiresti tundmatusse sihtpunkti jõuda. Omaenda reisi eesmärgile mõeldes hakkab naise süda kiiremini lööma; pronkskuju peaks talle jõudu andma – aga ikkagi vaevavad teda kõhklused.

„Tee mulle rõõmu!” Vanem naine, viimsel hetkel majja tormamisest ja võluva kujukese ära toomisest hingetu, anub teda – see pole sugugi tema moodi.

„See kuulub minu isale,” vastab naine vastumeelselt.

Vanaema hüüatus on vihane ja kannatamatu. „Praegu kuulub kõik sinu isale. Nõnda korraldas sinu vanaisa juba aastaid tagasi ning kui ta suri, ei mõelnud ma kordagi sellele, mida see võib sinu jaoks tähendada. Mulle ei tulnud hetkekski pähe mõtet, et varsti sureb ka sinu ema või et sinu isa võiks uuesti abielluda. Tõenäoliselt peaksin ma su isale tänulik olema, et ta lubab mul siin edasi elada; hooldada tema varandust, mis läheb tulevikus tervikuna tema ja selle prantslanna abielust sündinud pojale. Võta vähemalt Merlin kaasa. Ta on juba aastaid seisnud punases toas riiulil ja mitte keegi ei hakka temast puudust tundma. Võta, Tegan.”

Alati Tegan: vanaema ei kasuta kunagi hellitusnime Tiggy, nagu kutsuvad teda ta sõbrad. Ta avab autoukse ja asetab väikese kuju – see pole üle viieteistkümne sentimeetri kõrge – istmele, kus on kogu tema pagas: tekk, kaardid, paar šokolaadi. Teki soojade voltide vahelt vahib kuju üksisilmi ettepoole, profiil sama kõrk ja jõuline nagu vanaemal. Tiggy paneb kuju kindlamalt paika, sulgeb ukse ja võtab hapra vana naise oma käte vahele.

„Tänan,” lausub ta. „Hoolitse enda eest, eks! Mina ei pruugi niipea tagasi jõuda.”

Vana naine hoiab teda viivu tugevalt kaisus, seejärel suudleb ta lapselast põsele ja astub sammu tahapoole. Ta pole harjunud tundeid välja näitama ja otsus anda Merlin oma lapselapsele – impulsiivne, aga vajalik žest – on ka teda ennast üllatanud.

„Ma olen rõõmus, et sa lähed Julia juurde,” lausub ta. „Ta on tõeline sõber. Tervita teda minu poolt.”

„Loomulikult. Ma annan teada, kui olen õnnelikult kohale jõudnud, aga võib-olla pean tee peal ööbima, nii et ära minu pärast muretse.”

„Oma pereliikmete pärast ei muretse ma enam ammu,” kõlab kibestunud vastus. „Head aega, kullake!”

Ta pöörab end järsult ringi, sammub üle kruusatee ja kaob majja, jättes Tiggy omapead; naine ronib Volkswagenisse ja sõidab ära. Vanaema äkiline lahkumine ei solva teda: ta teab sõnadetagi, et nad mõlemad on liigutatud ja vanaema nutu piiril, ehkki ei näita seda välja.

Kas tõesti aimab vanaema tõde? Tiggy raputab pead. Kindlasti mitte. Vanaema pole teinud sellele ainsatki vihjet; tema käitumine pole mingil moel muutunud – välja arvatud hetk enne tema teeleasumist pronkskuju üle andes: vanaema palve kingitus ilmtingimata vastu võtta oli harjumatult tungiv ja vastuolus teadmisega, et Tiggy keeldub põhimõtteliselt kõigest, mis kuulub tema isale. Praegu püüab ta end veenda, et Merlin võib vabalt olla vanaisa hangitud – punases toas on alati olnud suur hulk kauneid erilisi kunstiteoseid, mille kollektsiooni täiendab nüüd tema poeg –, ja sellele mõeldes on tal veidi kergem võtta vastu üks väike asi nii paljude hulgast. Vanaisal, kes talle Merlinist ja kuningas Arthuri õukonnast nii palju lugusid jutustas, poleks olnud midagi selle vastu, et ta saab tema kollektsiooni kuulunud kunstiteose endale. Veider on vaid see, et just nüüd, mil tema elus on niivõrd raske aeg, reisib ta läände. Julia elab Tintagelist vaid mõne kilomeetri kaugusel.

Loomulikult pead sa meie juurde tulema,” ütles Julia. „Vaeseke. See on nii kohutav. Kindlasti oli Tomi kaotus valus, aga … Tead, sa peaksid otseteed Trescairni sõitma … Pete? Pete’il pole selle vastu kõige vähematki. Järgmisel nädalal läheb ta kolmeks kuuks merele, nii et tema vaid rõõmustab, kui mulle sel ajal seltsi pakutakse. Ära pabista, Tiggy, lihtsalt sõida siia – kohe, kui su vaim on valmis.”

Oswestry, Shrewsbury, Ludlow, Leominster: kilomeetrid kaovad aeglaselt veerevate rataste alla. Wenlock Edge’i jõudnud, teeb ta peatuse, et juua kohvi ja lasta Türklasel vabalt ringi joosta, ning peatub seejärel Herefordis, et tankida. Nad söövad käänulises Wye orus jõe ääres varajase lõuna, aga Tiggyl on kogu aeg meeles läänes ja põhjas laiuv Snowdoniani ulatuv metsik tühermaa, kus Tom nelja nädala eest surma sai, üritades lumesajus mööda hobuserauakujulist mägirada alla laskuda. Mustad mäed ja Brecon Beaconsi mäestik on endiselt lumega kaetud ning isegi siin, sügaval orus, on tuul jäine ja veebruaripäike helgib pilvevinega kaetud taevas kõledalt.

Tom – naine näeb teda oma vaimusilmas just sellisena, nagu mees näeks välja praegu. Läitnud väikese gaasipliidi ja täitnud katla veega, nõjatub pikakasvuline tugev mees matkaauto ukse vastu, käed teksataskutesse surutud, ise vaikselt vilistades. Üle kõige armastas ta reisida: lühikese talvevaheaja jooksul oli ta juba teinud plaane pikaks suvepuhkuseks, laotanud kaardid oma ülikoolilinnakus asuva tillukese korteri põrandale laiali, näidanud talle maanteid, mida mööda nad sõitma hakkavad, ja pidanud temaga nõu, missugustesse telkimiskohtadesse ööbima jääda.

„Miks sa tahtsid saada õpetajaks?” küsis ta mehelt.

Mees oli enne vastamist viivu järele mõelnud ja pikad tõmmud sõrmed läbi lühikeste tumedate juuste libistanud, helehallid silmad mõtlikud. „Ilmselt sellepärast, et olen kogu oma elu veetnud hoolekandeasutustes,” vastas ta. „See näis olevat asjade loomulik käik. Ja kuidas on lood sinuga?”

„Ma armastan väikseid lapsi,” ütles naine. „Võib-olla tegime me sellepärast niisuguse valiku, et meil kummalgi pole olnud oma peret. Vähemalt mitte päris peret. Me vajame enda ümber seltskonda, mida rohkem inimesi, seda lõbusam.”

„Aga mitte alati,” lausus mees. „Vahel tahan ma olla üksi või vähemalt suurest rahvahulgast eemal. Sellepärast mulle mägironimine meeldibki.”

Tiggy väriseb külmast, kui ta Türklase tagasi matkaautosse tõstab. Dandie Dinmonti terjeri suured säravad tumedad silmad vaatavad teda targa pilguga ja järsku surub Tiggy oma pea koera traatjate karvadega kasuka vastu ning igatsedes Tomi küsib endalt, kas tõesti jääb elu lõpuni südamesse see terav valu. Esialgsest halvavast tuimusest, mis oli haaranud kogu ta keha, on aja möödudes järele jäänud kõva kestaga ängistustomp. Kuidas selline lein toimib ja kellelt küsida nõu? Pärast ema surma oli ta aastaid tundnud, et on teiste omavanuste lastega võrreldes ebasoodsas olukorras. Nemad teadsid midagi, mida tema ei teadnud, vihjasid käitumisele, mida tema ei mõistnud; kui ta neilt midagi otse küsis, purskasid nad kohmetult naerma. Aegamööda pani ta oma kogemustest kokku mosaiigi, millel näis olevat mõte: isa seletamatutest äraolekutest ja ema pisaratest, mis lõppesid kibestunud sõnade ja pikkade vaikimisperioodidega, hakkas moodustuma muster. Aastaid hiljem läksid paika ka viimased mosaiigitükid – kui talle meenusid isa öised sammud trepil, mis viis lapsehoidja tuppa. Mõned tüdrukud vallandati, nad protestisid, uppusid pisaratesse, palusid võimalust edasi jääda ja rääkisid lubadustest abielluda; mõned olid vihased ja karjusid ähvardusi; aga oli ka neid, kes olid kohkunud ja jooksid vallandamisteadet ära ootamata minema. Tiggy polnud kunagi mõistnud, miks, ja mõnda neist igatses ta väga taga, aga isa oli nad kõik pagendanud üheainsa õlakehituse ja pearaputusega, mis andis mõista, et naiste käitumine on arusaamatu, see pole muretsemist väärt. Jõudnud ikka, mil lapsehoidjat enam tarvis polnud, tundis ta kergendust. Nüüd veetis ta suurema osa aastast kodunt eemal koolis ja enamiku koolivaheaegadest vanaema kodus Herefordshire’is.

Aga ühel õhtul astus isa tema tuppa, viskiklaas käes, ja jäi ukseavas vaarudes vaatama, kuidas ta peegli ees oma juukseid harjab.

„Sa oled juba suur tüdruk, oled ju?” küsis ta. „Väike Tegan. Tule anna oma vanale papsile musi!”

Järgnev stseen oli vääritu ja segadusttekitav: viimaks tõmbus isa tagasi, lasi viskil meelega üle ääre loksuda ja vandus tasakesi. Tiggy oli otsustanud vahejuhtumi unustada, sest arvas, et isa tunneb end üksildasena ja joob liiga palju. Teisel korral oli isa talle lõunasöögi ajal veini pakkunud ja seejärel oli peetud karm, otsustav ja hirmuäratav võitlus. Kolmandal korral oli isa teda tugevalt löönud ja ta põrandale paisanud, aga tal oli õnnestunud õigel ajal minema pääseda ja end vannituppa lukustada enne, kui isa talle järele jõudis. Ta jäi sinna terveks ööks ja kui isa hommikul kunstigaleriisse läks, heitis ta reisikotti paar hädavajalikku asja ning helistas Juliale, oma kõige kallimale ja lähedasemale sõbrannale.

Muidugi pead sa siia tulema,” ütles Julia sedamaid. „Kindlasti ei taha sa koolivaheaega oma Londoni korteris üksi mööda saata. Oota veidi.” Kuni Julia emaga nõu pidas, kuulis Tiggy Hampshire’is elava Julia pereelule iseloomulikke rahustavaid helisid, tema õdede-vendade karjumist ja nuttu, koerte haukumist ja tema ema sooja asjalikku häält: „Loomulikult võib ta siia tulla ja meie juurde jääda. Küsi, mis kell ta rong saabub, Julia,” – ja kogu selle aja jooksul klammerdus Tiggy telefonitoru külge, endal põlved värisemas hirmust, et isa võib ootamatult koju jõuda.

Ainult Julia teadis tõde, ehkki Tiggy oletas, et ka vanaema võis midagi kahtlustada. Vähem kui aasta pärast – vahepeal ei jäänud Tiggy kordagi Londoni korterisse üksi – müüs isa Londoni galerii maha, abiellus oma äripartneriga Pariisi galeriist ja kolis Prantsusmaale; kuus kuud hiljem sündis neil poeg.

Praegu aga lööb Tiggy matkaauto ukse kinni ja ronib pika lambanahkse kasuka hõlmu koomale tõmmates juhiistmele. Kasuka ostis talle Tom King’s Roadilt ja selle üdini tungiv soojus tuletab talle meest meelde. Tomi kohates oli tal olnud tunne, et alles siis ta elu algas – isegi selline lihtne toiming nagu hingamine omandas sügavama, meeli rikastava tähenduse, aga armastuse jagamisest, mida ta pärast isa vägivaldseid käpardlikke katseid oli vältinud, sai Tomiga rõõmu ja rahuldust pakkuv nauding. Tomi tundmaõppimine, temaga koos vanas oranžis matkaautos reisimine ja tema armastamine oli tekitanud täpselt samasuguse tunde nagu soojus ja valgus, mida kingib süngete, vihmast raskete pilvede vahelt välja tunginud päike. Viimaks ometi olid tema lihased lõdvestunud, ta muutus nõtkeks ja vabaks ning teda valdas meelerahu. Mees andis talle oma armastusega jõudu, julgustas teda, aga ei üritanud teda endale allutada; mehe sõprus näitas talle senitundmatuid radasid teamiste ja uute avastuste juurde. Nüüd pidi ta õppima kõige selleta hakkama saama.

Väike Merlin põrnitseb teed näidates otsustavalt enda ette. Tiggy paneb mootori käima ja sõidab maanteele, mis viib Chepstow’sse ja Severni sillale – läände.

Bristolis orienteerumiseks kulub üle tunni, aga lõpuks keerab ta kergendust tundes taas linnast välja viivale maanteele A38, teadmata, kus saab teha hädavajaliku puhkepeatuse. Viimaks peatub ta kaks korda, et teed juua ja jalgu sirutada; esimesel korral väikese kõrvaltee ääres Tauntonist põhja pool ja teisel korral ühe ratsutustee sissepääsu kõrval Whiddon Downi ja Sticklepathi vahel Exeterist lääne pool, käänulisel maanteel A30. Sel korral röstib Tiggy pärast jalutuskäiku endale saia, Türklane aga uurib mõõgana kõverat saba liputades erutatult ümbruskonda. Kell läheneb neljale. Dartmoori põhjapoolsed küljed on kaetud peenikese tuhklumega, päike on juba ammu tiheneva pilve taha kadunud ja tuuleklaasile langeb tasase kahinaga märga lobjakat.

„Pete ütles, et reis võib vabalt kesta seitse-kaheksa tundi,” oli Julia murelikult teatanud. „Kas sa ei arva, et peaksid teekonna pooleks jagama?”

„Eks paistab, kuidas asjad sujuvad,” vastas ta. „Kui ma varakult teele asun, peaksin kenasti hakkama saama. Kui suudan, üritan ühe jutiga kohale jõuda.”

Nüüd aga, kuuma teekruusi tänulikult pihkude vahel hoides, küsib ta endalt, kas poleks mitte targem praegu, mil hea telkimisplatsi leidmiseks on veel piisavalt valge, kusagile ööbima jääda. Ehkki ta selg valutab ja väsimus vaevab, tundub selline lahendus masendav ja ta otsustab taas tärganud meelekindlusega pingutada ning edasi sõita. Türklane jõuab tagasi ja haugub sisselaskmist oodates ukse taga; Tiggy heidab viimase pilgu kaardile ja ronib juhiistmele.

„Okehampton pole enam kaugel ja sealt võtame otsesuuna Launcestonile. Umbes pooleteise tunni pärast peaksime Julia juures olema,” ütleb Tiggy valju häälega, et end julgustada ja ka Türklane maha rahustada. Üle kõige igatseb ta praegu olla reisi sihtpunktis; istuda kamina ees Julia kõrval ja anda aru pikast päevateest läände.

„Sulle hakkab siin meeldima,” ütles Julia. „Trescairn on aegade algusest peale olnud seotud Pete’i suguvõsaga – midagi oli siin tegemist ka kaevandamisega – ning siit on mitme kilomeetri kaugusele näha. Me oleme end alles hiljuti sisse seadnud ning mereväebaasini on päris pikk tee. Aga Pete’i arvates see just ongi väärtus ja lastele meeldib siinne avarus. Võrreldes Gosporti korteriga on siin tõeline paradiis.”

Tiggy puudutab väikest Merlinit, et see talle õnne tooks, surub jala gaasipedaalile ja lülitab sisse kojamehed; Sticklepathi küla juures tankimispeatust tehes märkab ta, et välistemperatuur on järsult langenud.

„Lund tuleb juurde,” täheldab teenindaja rõõmsameelselt. „Sõidate kaugele?”

„Cornwalli poolsaarele,” vastab ta. „St Brewardi lähedale.”

Mehe suunurgad langevad allapoole ja ta raputab kahtlevalt pead. „Võib-olla jõuate tõesti kohale enne, kui ilm päris hulluks läheb,” lausub ta. „Lumetorm hakkab juba mäetippudele jõudma.”

Kui ta Okehamptoni tuled selja taha jätab ja ümber raba põhjaserva ringi teeb, lööb taevas helendama ja kaugel läänes tungivad loojanguvalguse pikad sõrmed tiheda pilve kihtidest läbi ning toovad nähtavale müstilised mäetipud ja kõrgendikud täpselt sellistena, nagu ta neid sildi „LÄÄNDE” taustal esimest korda nägi. Tema peas hakkavad helisema read ühest kirikulaulust ja ta laulab need valju häälega ette Türklasele, kes viisakalt sabaga vastu oma tekki põntsutab:

Kuldses õhtus helendamas lääs,

väsind sõdalaste puhkus peagi käes.

Õndsa paradiisi rahus peagi pääs …1


(Sir Joseph Barnby)

Nägemus ja need sõnad julgustavad teda, toovad ülivajaliku energialaengu, kui põgus päikeseloojangu kuma taevasse kogunevatesse pilvedesse imbub. Peagi on Dartmoori mäetipud ja künkanõlvad taas kadunud, viimaks on ka Launceston möödas ja nad jõuavad Cornwalli, lähenevad Five Lanes’ile ja Altarnunile. Hendra Downsile langeb lumi, kui ta teepervel peatub, et veel kord Pete’i kaarti uurida. Kaart ütleb selgelt: „Kui paremal pool teed ilmub nähtavale „Jamaica Inn”, sõida läbi Bolventori ja keera St Brewardisse näitava teeviida juures paremale. Sõida üle loomatõkke lagedale nõmmele.”

Valgus on kadumas ja tuul tõuseb, aga Tiggy näeb selgelt teeviita, pöörab matkaauto A30-lt kõrvalteele ja ületab kolksatuse saatel loomatõkke. Kitsale nõmmeteele on juba kogunenud lumi ja tema südant haarab kerge hirmukramp. Metsik maalahkamas helgib tontliku ja kõledana vastu; väikesed hajali astelhernepuhmad mõjuvad õhukese lumevaiba taustal mustade laikudena. Äkitselt eemaldub üks suurem laik teistest ja läheneb maanteele. Tiggy ahmib ehmunult õhku, aga tõmbab kergendatult hinge, kui poni minema traavib. Ta sõidab üliaeglaselt, keha ettepoole kaldu, et selgemini maastikku näha, märkab siis vasakule osutavat teeviita ja talle meenub juhise ülejäänud osa: „Jälgi St Brewardisse näitavaid teeviitasid: kõik osutavad paremale.”

Nõmmemaastik lõpeb ja nüüd piiravad allamäge suunduvat kitsast teed mõlemalt poolt graniidiseinad; täistulede viltune valgusvihk langeb suurtele rändrahnudele ja toob esile okaspuude jämedad tugevad juured, kuid langev lumi keerleb ja pimestab teda. Tiggy klammerdub rooli külge, sõidab edasi mööda kurvilist teed, mis viib uuesti mäest üles, ning mõistab siis, et võib iga hetk teelt eksida ja rabasse söösta. Tee pöörab nii järsult vasakule, et autonina ette jääb müür ja ilmetu kõrge majasein, ja ägedalt rooli keerates tunneb ta, kuidas matkaauto küljetsi libiseb; tema sees kogub jõudu meeletu, peaaegu atavistlik hirm; justkui halb eelaimus, et kohe juhtub midagi kohutavat. Veidi aega tagasi oli ta märganud telefoniputka tuttavlikke piirjooni, pimeduses helendavat lampi ja putka ümber kogunevat lund ning küsib nüüd endalt, kas ta peaks peatuma ja helistama Juliale. Aga kuidas saaks ta sellisel õhtul paluda abi naiselt, kes on kolme väikese lapsega kodus?

Tuul muutub aina tugevamaks, tümitab auto külgi ja keerutab lund kivimüüri äärde hangedeks. Kergendusega märkab ta graniitposti, mille külge kinnitatud teeviit näitab paremale, ja auto liigub rappudes edasi, ehkki nüüd suudab Tiggy hämaras lumises videvikus vaevu eristada teed teda ümbritsevast karmist maastikust ja kaks äärmist ratast põrkuvad aeg-ajalt vastu muhklikku rohust teeserva. Eespool on vaevu nähtavad silla piirjooned ja talle meenub, et teejuhis mainiti seda kui Delfordi silda; ta läheneb aeglaselt sillale, sõidab ettevaatlikult rauast piirete vahel ja heidab De Lanki jõe keerlevatele mustadele voogudele kartlikke kõrvalpilke. Ootamatult tugeva jõnksatusega üle loomatõkke veerevate rataste kolin ehmatab teda, aga viimaks näeb ta hämarikus vilkuvaid St Brewardi tulesid ja pöörab veel kord paremale, külast kaugemale, teades, et on nüüd teekonna viimasel lõigul.

Sellest hoolimata kogub vormitu paanika tema sees jõudu, pigistab südant ja paneb kõhus keerama ning just sellise halva eelaimusega sukeldub ta kõrgete nõlvade vahelisele kitsale teele, musta tunnelisse, kuhu ei paista viimne videvikukuma ja kus tantsivalt lumelt tagasi peegelduvad esituled teda peaaegu pimestavad. Veel üks loomatõke, siis kõrgub vasakul sein ning lumised teeveered on tervenisti kaetud hiigelsuurte rändrahnudega; viimasel hetkel märkab ta teed, mis keerab paremale. Kiiruga manööverdades tunneb ta, kuidas auto hiiglaslik kere tema kontrolli alt väljudes küljele kaldub, ja ta karjatab õudusest, kui see kõrvale, otse graniitrahnu vastu libiseb.

Üle kogu keha värisedes ei suuda Tiggy rahustada põrandale paiskunud ja haleda häälega vinguvat Türklast, vaid katab kätega näo. Hirm on muutnud ta jõuetuks, ta ei julge end liigutada, sest kardab, et kohe juhtub midagi veelgi kohutavamat; ometi on tal kogu aeg tunne, et Julia on tema kõrval, lohutab ja julgustab teda. Ta tõstab pea ja näeb kauguses säravat tuld, mis tungib nõmme kohal keerlevast lumetormist kindlalt läbi: Trescairn.

Ta lõdvestab aeglaselt krampis lihased, hingab sügavalt sisse ja pöörab end ringi, et rahustada Türklast. Seejärel taipab ta, et mootor käib ikka veel; tema ihuliikmed värisevad, aga ta surub vasaku jalaga siduri üliettevaatlikult põhja, lükkab käigukangi aeglaselt algasendisse ning vajutab siis tasakesi, hästi tasakesi gaasipedaali. Tugeva müra saatel käivad rattad väikestel kivikestel ja libedal teekattel toetuspinda otsides ringi, aga siis hakkab auto ikka veel värisedes aeglaselt liikuma. Tiggy juhib auto ettevaatlikult teeotsale, sukeldub silmipimestava lumesaju sisse ja sõidab üles nõmmele. Viiest latist värav on pärani lahti ja ta pöörab vaikse kergendusohke saatel maja juurde viiva sissesõidutee siledamale pinnale.

Kui ta avatud esiküljega kuuri ees auto seisma jätab, paiskub maja välisuks valla, lumisele õuele voolab valgus ja juba ongi Julia tema kõrval, avab juhiukse, peaaegu tirib Tiggy istmelt alla ja embab teda.

„Oh jumal küll, ma olin nii mures!” hüüab ta. „Ma kartsin, et sa võisid kusagile kinni jääda … ma lootsin, et sa vähemalt helistad … ma oleksin pidanud sind lumetormi eest hoiatama …”

Julia toetav käsivars ümber piha, tema hääl kõrvades, tabab Tiggyt järjekordne tugev déjà-vu-tunne. See kõik on tuttav.

„Lähme,” ütleb Julia. „Tule sisse, ma annan sulle midagi süüa ja juua. Nüüd, mil sa kohal oled, on kõik hästi. Oh, ka Türklane on siin! Tubli tüdruk. Tulge!” ja nad sammuvad üheskoos, pead vastutuule ja lume tõttu ette kummardatud, üle õue majja.

Tillukeses toas on tontlik valgus: lumevalgus. See peegeldub vastu kahvatutelt seintelt ja libiseb üle kitsa voodi, kuhu Tiggy end suleteki alla kerra on kerinud, magav Türklane tema jalgade peal mõnusas pesas. Tiggy ajab end küünarnuki najale ja jääb, kulm kortsus, silmitsema neljakandilist akent, sügavast vaikusest ja eriskummalisest valgusest segaduses. Ta lükkab suleteki kõrvale, astub värisedes voodist välja ja läheb akna juurde. Ühe käega ühe ja teise käega teise kardinapoole akna eest kõrvale lükanud, jääb ta hämmeldunult silmitsema tema ees avanevat vaatepilti. Maja tagant algav nõmm on mattunud lumelainetesse, mis paiskuvad vastu hallide graniitrahnude tippe ja mähivad endasse mustjasrohelised kuusetüved. Peaaegu üleni orgu peitunud St Brewardi kiriku nelinurkne torn seisab ihuüksi raagus puulatvade taustal ning teisel pool rajab ussina looklev hõbedane veetriip endale teed kauge mere poole.

Vaatepildi tüünus ja ilu hoiavad Tiggyt oma lummuses; pikkamööda valdab teda sügav hingerahu ja turvatunne. Siin, mõõtmatu looduse keskel, näivad piirid mineviku ja oleviku, elavate ja surnute vahel kaduvat ning ootamatult täidab teda uudne rõõmus eneseteadvus, ta usub, et seisab suure tõe avastamise lävel: see on midagi sellist, mis annab talle jõudu ees ootavateks kuudeks. Lükanud kardinad akna eest veelgi kaugemale, mõistab ta, et see on esimene hommik pärast Tomi surma, mil teda pärast ärkamist ei haara meeleheide. Ent selle hetkelise kergendustunde matab kohe enda alla kaotusvalu, mis surub hingerahu maha, ning hirm leiab taas üles juba tuttava koha tema rinna sees. Ta vaatab ikka veel pingsalt aknast välja; ta soovib, et oleks uuesti selles tüüne rõõmu seisundis, aga lummus on kadunud, vaikus samuti. Kusagil avaneb uks ja ta kuuleb hääli: kaht omavahel vaidlevat kõrgendatud häält, midagi manguvat duetti, kusjuures kolmas – Julia kontraalt – täiendab vaigistava, aga kindlameelse helinaga laste sopraneid.

Türklane hüppab voodist välja ja jookseb ukse juurde, palub vingudes välja laskmist. Hommikumantli ümber tõmmanud, avab Tiggy ukse ja vaatab trepimademe poole. Hääled vaibuvad sedamaid, kaks tuhkblondide juuksekahludega pead pöörduvad ja kaks paari siniseid silmi jäävad teda vahtima. Tiggy naeratab kaksikutele, Andrew’le ja Oliviale, Andyle ja Livile. Julia tõstab ahastavalt käe.

„Anna andeks,” ütleb ta. „Mul on kahju, et nad su üles ajasid. Ma ütlesin neile, et sa pead end välja puhkama, aga loomulikult olid nad uudishimu kätte suremas, sest tahtsid sind kangesti näha. Näete nüüd,” pöördub ta kaksikute poole, „te ajasite vaese Tiggy üles.”

„Nemad mind ei äratanud. Ma olin juba ärkvel.” Tiggy vaatab pealt, kuidas kaksikud maha kükitavad ja Türklast kallistavad, ning naeratab Juliale. „Akna taga laiuvat lumist raba vaadates ei suuda ma uskuda, et lõpuks kohale jõudsin.”

Julia keha läbib kerge värin. „Ma olin arust ära,” tunnistab ta. „See oleks võinud lõppeda traagiliselt. Ma lubasin kaksikutele, et lähme matkaautoga sõitma, aga mitte täna.”

Eemalt ühe ukse tagant kostab veel kellegi hääl ning lärm tugevneb.

„Vaene Charlie tunneb end tõrjutuna. Varsti lammutab ta oma võrevoodi päris ära.” Julia vaatab lootusrikkalt Tiggyle otsa. „Kas sa võiksid kohvi keeta, kuni ma ta riidesse panen? Kaksikud näitavad sulle, kus miski asub.” Ta kõhkleb viivu ja vaatab korraks üle õla. „Kas kõik on … ühesõnaga … endiselt hästi?”

„Loomulikult,” lausub Tiggy. „Vägagi hästi.”

„Tore,” sõnab Julia ebalevalt. „Siis on kõik korras, eks ole?” Ta heidab kaksikutele põgusa pilgu. „Sellisel juhul liigutage end, aidake Tiggyl kohvi teha! Ärge unustage Bellat õue lasta!”

Kaksikud marsivad trepist alla, jõudmata kokkuleppele, kumb neist peaks Bella ja Türklase aeda laskma, ning Tiggy järgneb neile aeglasema sammuga. Ta mõistab Julia mure põhjust, aga on veendunud, et kõik on korras, ning sirutab alateadlikult ühe käe sinna, kus on peidus Tomi laps, kes eilsetest hirmudest hoolimata endiselt tema külge klammerdub. Tal pole raske ette kujutada vestlust, mis võis aset leida Julia ja Pete’i vahel: kaitsehoiaku sisse võtnud Juliat, kes keelitab Pete’i, et mees näitaks üles kaastunnet, ning kärsituvõitu Pete’i, kelles on äratatud isainstinkt ja kes püüab kogu loole parimat lahendust leida.

„Kõik on imetore, kallis, aga kuidas saab see vaene armas olevus hakkama lapsega, kel puudub isa? Nad oleksid pidanud abielluma, mitte terve eelmise suve oma matkaautoga mööda Mandri-Euroopat ringi kolistama,” võis Pete öelda.

„Aga neil oligi kindel plaan abielluda, Pete. See on lihtsalt nii Tomi ja Tiggy moodi. Nad elavad omaenda tillukeses maailmas. Või vähemalt elasid … Oh armas jumal, vaene Tom!”

„Aga ausalt, Julia, mismoodi Tiggy üksi hakkama saab?”

„Me leppisime temaga kokku, et esialgu võib ta elada meie majas ja kui laps on sündinud, pöördub ta tagasi õpetajaameti juurde …”

Kaksikute järel trepist alla minnes mõtiskleb Tiggy selle üle, kas Pete võis siinkohal märgata üht väikest „aga”: tema väikese kooli direktriss oli selle kohe üles leidnud. Proua Armstrongis ei äratanud vähimatki kaastunnet vääritu ja hukatuslike tagajärgedega kombinatsioon Tomi surmale järgnenud šokist ja hommikustest iiveldushoogudest, mis olid sundinud Tiggyt üles tunnistama, ega ka tema seletus, et nad olid Tomiga lihavõttepühade ajal abielluda kavatsenud. Reeglid on üheselt mõistetavad, oli direktriss öelnud: Tiggy kui vallaline ema pole oma tillukestele hoolealustele enam hea eeskuju ja peab koolist lahkuma. Tiggy teab, et need reeglid jäävad ka pärast lapse sündi kindlalt kehtima.

„Ma ei saa loobuda lapsest,” oli ta tol õhtul Juliale telefonitorusse nutnud – ja Julia suuremeelne vastus täitis ta ülevoolava tänutunde ja kergendusega. Ettepanek pakub talle puhkepausi; vahepeal õpetab ta end oma hirmust jagu saama, mitte vaatama oma lapse sünnist kaugemale tulevikku, aga alati ei taha see õnnestuda. Reaalsus on karm: kuidas saada hakkama nii enda kui lapse ülalpidamisega?

Kitsas trepp lõpeb suures elutoas, mida valitsev graniidist kamin võtab enda alla peaaegu terve seina. Tiggy tõmbab kardinad akende eest ja vaatab ruumis ringi. Just siin, lõõmavate leekide ees, oli ta Julia seltsis veetnud eelmise õhtu – täpselt nii, nagu ta teel olles oli ette kujutanud – ning läbi arutanud päevasündmused. Kamin, mõlemal pool puuriit, on praegu külm, kahvatu tuhk on kokku riisutud ja pooleldi söestunud halgude ümber kuhjatud, aga Tiggy kahtlustab, et sügaval selle keskmes on kuumuse südamik alles. Ta kükitab kamina kõrvale, lükkab paar pooleldi söestunud halgu kokku ja, võtnud käsilõõtsa, puhub õrnalt. Tuhk keerleb ja lendleb peaaegu samamoodi nagu eelmisel õhtul lumi, aga peagi särab puusöehelbel säde, mis kasvab ja paisub leegiks, haarab endasse söestunud puiduosakesed ja jääb peagi ühtlaselt põlema. Tiggy kuhjab sellele veel halge, sätib kaminakaitse paika ja läheb kööki.

Julia kaunis pruun põlluspanjel Bella tuleb teda tervitama, Türklane aga suundub kaksikute kannul tagaverandale ja vingub kannatamatult, kuni nad riivide ja lukkudega mässavad. Tiggy läheb kaksikutele appi ja avab ukse tundmatusse maailma, kuhu mõlemad koerad kohe julgelt sööstavad. Nad jäävad kolmekesi seisma, jahmunud vapustavast vaatepildist, mida pakub sinakasroheliselt kumav taevas ja sellel liikuvad roosad pilvetriibud, ning miljon tibatillukest sädelevat valgustäpikest, mis peegelduvad vastu lumega kaetud rabalt. Tiggy tajub veel kord samasugust sõnulseletamatut rõõmupuhangut, mida ta oli tundnud veidi aja eest; seejärel liugleb jäine tuleiil Rough Tori kivisest mäetipust alla ja kerib end nende pahkluude ümber, mispeale kaksikud lõdisema hakkavad ja hommikumantli tihedamalt ümber keha mässivad.

Tiggy saadab nad kiiresti tagasi sooja kööki ja annab neile kätte piimakruusid. Ta tühjendab pliidi tuhast, täidab selle koksiga ning asetab kannu tulele ja selle aja peale, kui ilmub nähtavale Julia, Charlie kaksiratsa puusal, on kohv valmis. Poiss vaatab hämmeldunult Tiggyt ja muutub äkitselt häbelikuks, surub pea vastu Julia kaela, aga piilub siiski ujedalt silmanurgast Tiggyt, ehkki tema etteaste ei veena kedagi.

„Sa mäletad väga hästi oma ristiema,” lausub Julia kindla tooniga poissi kõrgesse lapsetooli asetades ja tema klammerdumiskatseid ignoreerides. „Ütle Tiggyle „tere”, kuni ma sulle piima toon!”

Kaksikud hakkavad venda julgustama ja skandeerivad hullupööra itsitades kooris: „Tere, Tiggy”, misjärel Julia annab Charlie’le piimapudeli, haarab oma kruusi ja kallab endale kohvi. Uksest paiskuvad sisse koerad, kasukad lumekihiga kaetud, ja Julia võtab vana käterätiku, laskub põlvili ja hakkab koerte veidrate liigutuste üle naerdes neid kuivaks hõõruma, paksud juuksed näole langenud.

Sügava kiindumusega Juliat silmitsevat Tiggyt üllatab ootamatult valus kadedusetorge. Milline õnn on olla Julia: ilus, armastatud ja kaitstud, kolme kauni lapse ja ülimõnusa vana majaga. Järsku näeb Tiggy troostitu selgusega nendevahelist erinevust: tark ja ilus Julia jagab rumala sõbrannaga suuremeelselt oma varandust. Tiggy tunneb end alandatuna ja kohutavalt üksi. Harjumatust tundevälgatusest kohkunud, hakkab ta kiiresti rääkima, püüdes seda tunnet eemale peletada.

„Täiesti vapustav maja. Milline õnn, et Pete’i onu ja tädi otsustasid mujale kolida.”

„Mina pole senini toibunud.” Julia lõpetab köieveo Türklasega, riputab käteräti tagaverandale ja istub uuesti laua äärde. „Neile käis maja korras hoidmine lihtsalt üle jõu, ehkki kumbki ei tahtnud siit lahkuda, eriti onu Archie. Ma arvan, et tädi Em on väikeses ja tunduvalt hubasemas majas üliõnnelik. Asi on nimelt selles, et Pete ja tema vend oleksid ühel heal päeval niikuinii maja pärijad olnud, niisiis otsustas onu Archie, et see võib juhtuda kohe. Õnneks puudub Robertil soov kolida Bodmini rabasse, seetõttu võtsime pangalt kinnisvara tagatisel laenu ja ostsime tema osa välja. Meile Pete’iga meeldib hoone ebakorrapärasus. Kõik märgid näitavad, et esialgu on siin olnud kolm maja, aga aastate jooksul on tehtud palju muudatusi, ehkki originaalehitis on selgesti äratuntav, kui tead, mida otsida.”

Juliat kuulates jääb Tiggy teadlikuks iseenda üksildusest: see eraldab teda vadistavatest kaksikutest, Charlie’st, kes joob oma piima, üks silm kõigutamatu rahuga Tiggy näole suunatud, Juliast endast, kes kirjeldab, kuidas majakesed üheks suureks eluhooneks muudeti. Ta tunneb end täiesti eraldiseisvana, justkui ei hõlmaks lihtne pereelu idüll vähimalgi määral teda ega pakuks lohutust, vaid üksnes rõhutaks tema üksildust.

Andy vaatab talle otsa ja naeratab oma armsat tõsist naeratust. „Emme arvab, et me tohime sinu matkaautoga sõitma minna,” teatab ta veidi häbelikult. „Ta ütles, et seal on väike pliit ja me saame endale ise süüa teha.”

Poisi väike nägu, ootusärev, aga kõhklev, on nii roosa, nii täiuslik, et ta tahaks katta selle suudlustega.

„Muidugi lähme me sõitma,” vastab Tiggy kiiresti. „Aga mitte enne, kui lumi ära sulab. Me sõidame randa ja sööme lõunaks röstitud juustusaiu. Kas see meeldiks teile? Ja keedame teed. Huvitav, kas see meeldiks ka Charlie’le?”

Andy ja Liv jäävad üle laua murelikult Charlie’t silmitsema. Poiss on äsja käest pannud oma tühja lutipudeli, toonud kuuldavale sügava küllastumisest märku andva ohke ja lehvitab nüüd Tiggyle – žest on kuidagi piiskoplik, sest liigub kogu käsivars –, õnnistades teda särava naeratusega, ning Tiggy naeratab vastu, on miskipärast sügavalt liigutatud ja tunneb, justkui oleks teda tõepoolest mingil moel õnnistatud. Tema valu väheneb veidi: optimism saab oma kõikuva positsiooni tagasi.

Julia pühib Charlie lõua piimast puhtaks ja vajutab ta pealaele suudluse.

„Charlie’le meeldiks see väga,” kinnitab ta. „Meile kõigile meeldiks see. Aga täna peame leppima lumememme ehitamisega. Pange end riidesse ja siis sööme hommikust.”

Kaksikud libistavad end toolidelt maha ja jooksevad kisades trepist üles. Julia hakkab laualt kruuse koristama ja kui ta neid kuivatusrestile ritta seab, tõuseb Tiggy laua tagant ning pistab käe sõbranna käevangu.

„Aitäh, Julia!” ütleb ta.

Julia surub vastuseks oma küünarnuki tema külje vastu. „Kindlasti on meil koos imetore,” lausub ta.

Möödub rohkem kui nädal, enne kui lumekiht nii õhukeseks jääb, et Julia Tiggy matkaauto mere äärde viivatele kitsastele käänulistele teedele lubada julgeb.

„Peateed on lumevabad,” sõnab ta, „aga ma ei taha riskida mõnele kõrvalteele kinnijäämisega,” ja Tiggy, kellele meenub, kuidas auto oli küljele kaldunud ja teelt välja libisenud, nõustub rõõmuga. Autot üle vaadates selgub, et kahjustused pole kuigi suured: paar mõlki, veidi mahakraabitud värvi, aga mitte midagi sellist, mille pärast tasuks muretseda.

„Tomil oli karm juhtimisstiil,” räägib Tiggy Juliale, „ja tema oleks selle vahejuhtumi üle ainult naernud. Tema vana nõbu, seesama, kes ta üles kasvatas, võttis ära kõik tema asjad peale matkaauto. Ostsime auto Tomiga kahasse ja jagasime kulud pooleks, seetõttu lubas ta mul auto endale jätta.”

Ilm on külm, kohutavalt külm. Julia tänab mõttes Pete’i, et mees nii ettenägelik oli ja pliidi jaoks piisavalt koksi ning kaminasse tule tegemiseks halge varus, aga unistab sellegipoolest keskküttega magamistubadest. Kaksikud riietuvad igal õhtul lahti elutoas kaminatule ees, misjärel nad saadetakse kiiresti trepist üles voodisse, kus nad kuuma vee pudelitega suleteki ja lisatekkide all kerra tõmbuvad. Majas oleva ainsa väikese elektriradiaatori saab Charlie endale. Nii Bella kui ka Türklane tohivad jääda Julia ja Tiggy voodijalutsisse, et end seal kerra kerida.

„Kui pakane jätkub,” lausub Julia, „võtan ma endale veel ühe koera. Loomulikult on tädi Em ja onu Archie lausa spartalased, nii et nendele ei julge ma kurta, et siin külm on.”

Tiggy võtab koertega jalutamise ülesande enda peale. Ta uurib Julia käest saadud Inglismaa ametlikke topograafilisi kaarte, nagu Tom teda õpetas, ning läheb iga päev otse ukse eest algavat metsikut maastikku mööda veidi kaugemale. Lumi pole sügav; tuul kihutab lakkamatult unnates üle nõmme ja lagedate graniidist künkatippude, pühib tuhklume orgudesse ja nõgudesse, jättes kõrgematele künkanõlvadele õhukese jäise kihi, mis ta saabaste all kriiksub ja praguneb. Oma soodsas vaatluspunktis seistes suudab ta eristada hallikaid lambakujulisi objekte, kes temast allpool mägede varjus ringi uitavad, ning kogu selle aja vältel torgivad tuule jahedad sõrmed tema põski ning nopivad ja uuristavad maa seest välja kivikesi. Ta avastab tillukesi veelompe, kõigi pind krimpsus ja kortsus, plisseedeks ja voltideks tardunud samal hetkel, kui tuule külm hingus neid puudutas, ja kui ta lõpuks Alex Tori mäel seisab, kuuleb ta väikeste kõvade kapjade plaginat ning äkitselt ilmub nähtavale kari kõrbkirjusid ponisid, kes kappavad kaljude vahel, hingeldavad koerad kannul.

Maastik muutub madalamaks, laskub lõuna pool St Austelli savitöökoja püramiidideni ja põhja pool kulmineerub hõbekuldse läikega merega; veevälja mõõtmatus ja vihje lõpmatusele pakuvad Tiggyle lohutust. Talle tundub, et just siin kõnnib tema kõrval Tom; siin suudab ta temaga sõnadeta suhelda, temaga oma mõtteid jagada, ja meeleheide asendub sügaval sisimas pesitseva teadmisega, et tegelikult ei saa keegi neid teineteisest lahutada.

Korduvate igapäevaste tegevuste ajal tunneb ta aga endiselt kaotusvalu: kui ta kohvi keedab, kukleid küpsetab, Charlie sooja siputavat jalga soki sisse surub, koeri toidab. Hiljem, mõtleb ta, kui ta oma lapsega üksi jääb, on kõik need tillukesed monotoonsed ülesanded ilma Tomi osaluseta mõttetud; lihtsalt tegevused, mis aitavad päeva õhtusse saada. Ent kohe, kui halvavad mõtted teda taas ründavad, meenutab ta seda tunnet mägedes ja suunab mõtted tahtlikult lapsele, keda ta kannab: Tomi laps annab talle lootust. Seniks aga hoiavad kaksikud ja Charlie teda päeva ajal tegevuses ja õhtuti istub ta Juliaga telekat vaadates või juttu ajades kamina ees; nad teevad plaane soojadeks kevadpäevadeks ja vestlevad asjadest, mida nad koos ette võtavad.

Ja ometi, hoolimata selges sinises taevas iga päev leegitseva päikese särast, püsib temperatuur alla nulli. Tibatillukesed rõivaesemed, mis optimistlik Julia pesupulkadega õue nööri külge on kinnitanud („Kindlasti on täna soojem!”), muutuvad aegamööda sama jäigaks nagu Livi pabernukkude rõivad ja pesu tuuakse tuppa pliidi kohale puurestile sulama.

Ühel pärastlõunal aga muudab tuul suunda; see pöördub läände, kus horisondi kohal kõrgub pehme hall pilvemüür. Kohe saabub ka sula, jääpurikad tilguvad, veelompidelt sulab külmakirmetis, üle rabapinna jooksevad veenired, mis voolavad kokku sügavateks ojadeks ja paisutavad veekogusid. Jäisest vangistusest vabanenud maa hakkab tasapisi ilmutama külma kena kevade märke.

1

Tõlkinud Peep Ilmet.

Sellised me olime

Подняться наверх