Отрывок из книги
See raamat on sündinud uudishimust. Olen tagantjärele taibanud, et ajalooõpingute algusest saati on mind huvitanud see, kuidas ajalugu kirjutatakse, pea samavõrd kui see, millest ajalugu kirjutatakse; teisisõnu, lisaks minevikule endale on mind alati paelunud see, kuidas minevikku uuritakse. See huvi on mind sundinud varakult lugema raamatuid, mis on jäänud väljapoole mu erialasest huvideringist (keskaja kultuurilugu) ning pannud lähemalt tegelema ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalooga. Seesama huvi on mind innustanud otsima kontakti mitmete ajaloolastega üle maailma, kes on mulle tundunud põnevad selle poolest, kuidas nad ajalugu kirjutavad. Käesolev raamat ongi omalaadi aruanne nendest harali lugemistest ja inspireerivatest kohtumistest, minu „õpi- ja rännuaastatest”, mida on lõppkokkuvõttes toitnud üks ja seesama soov: laiendada oma teadmisi ajaloo kirjutamise võimalustest.
Seda uudishimu on võimalik põhjendada lisaks isiklikele loomuomadustele ka ajaloouurimise enda iseloomust lähtuvalt. Sõltumata aegade jooksul teisenenud rohkem või vähem teaduslikust retoorikast on ajalugu ennekõike siiski kirjutus.[1.] Mõistagi pole võimalik ajaloolase tööd taandada pelgalt kirjutamisele – see kätkeb mitmeid muidki olulisi toiminguid –, ent tipneb see töö paratamatult kirjalikus (või suulises) tekstis. Mitte kõik ajaloolased pole selle tõdemusega üksmeelselt päri või vähemalt ei tee nad sellest ühesuguseid järeldusi. Ameerika ajaloofilosoof Hayden White nendib õigusega: „Üldiselt on valitsenud ülim tõrksus selle vastu, et käsitleda ajaloonarratiive niisugustena, nagu nad kõige ilmsemalt on: verbaalsete fiktsioonidena, mille sisu on samavõrd leiutatud kui avastatud.”[2.] Tõenäoliselt kammitseb kutselisi ajaloolasi tunnistamast kirjutamise tähtsust hirm, et sellega minetatakse oma tegevuse teaduslik aupaiste. Kirjutamine pole teadagi omane ainult ajaloole (ja teadusele üldiselt), vaid samuti kirjandusele. Enamgi veel, ajalookirjutusel puudub talle ainuomane erialakeel, sisuliselt kasutab ajaloolane oma uurimistöös sedasama keelt ja neidsamu kirjutamisvõtteid, mis on omased romaanikirjanikule. Seega kummitab ajaloolasi pidevalt oht, et tunnistades narratiivsete ja retooriliste tehnikate suurt osatähtsust oma teadusloomes, ei ole seda enam võimalik selgepiiriliselt eristada kirjaniku loomingust. Nagu tõdes Saksa romantiline kirjanik Friedrich von Schiller: „Miks ajaloolane ei peaks käituma nagu poeet? Pärast materjali endasse kogumist tuleb tal see jällegi uue jutulõngana väljastada.”[3.] Niisamuti ähvardab ajaloo analüüsimine kirjutuse võtmes röövida viimaselt „teadusliku objektiivsuse” autoriteedi, sest ajalookirjutuses valitsev suhteline ja narratiivne tõde ei sobitu hästi nende nõuetega, mida oodatakse teaduslikult tõelt; ajalugu ilma teadusliku autoriteedita ei ole aga kardetavasti enam see auväärne valdkond, millesse usub ülejäänud ühiskond.
.....
Tähelepanelikumale lugejale ei jää kindlasti märkamata, et näilisele kirevusele vaatamata läbivad raamatut punase niidina mõned teemad, millest on juttu suurema osa vestluskaaslastega. Pole saladus, et iga intervjuu on ühtaegu nii küsitletava kui ka küsitleja nägu. Siinseteski kõnelustes otsisin ma ennekõike vastuseid küsimustele, mis mind ennast kõige enam huvitasid. Kuigi kindlasti pole see juhus, et oma küsimustele lootsin vastuseid leida nimelt nendelt ajaloolastelt. Pigem võib öelda, et teadlikkus nendest küsimustest sündiski küsitletavate ajaloolaste töid lugedes.[24.] Laias laastus võib neid põhiküsimusi välja tuua neli.
Esiteks, kuidas mõjutab ajaloolase tööd tema päritolu ja hariduskäik? Kas tema uurimisteemad on teadlik valik või sattumuste tulemus? Mil moel ja kui palju sõltuvad ajaloolase probleemipüstitused oma ajastust ja teadussituatsioonist? Mõistagi pole nendele küsimustele võimalik anda ammendavaid vastuseid, kuid on ütlematagi selge, et kõikidest humanitaar- ja sotsiaalteadustest on ajalugu üks kõige tihedamalt oma kaasajaga seotud distsipliine. Nagu tõdeb siinsamas raamatus Jean-Claude Schmitt: „Ajaloolase tõlgendus on aga alati oma ajastu nägu. Niisiis pole olemas ajalugu iseeneses, vaid alati ajalugu, mida kirjutatakse teatud aeg-ruumis.” Korrates õigupoolest itaalia ajaloolase ja filosoofi Benedetto Croce läinud sajandi alguses sõnastatud tõdemust, et „iga tõeline ajalugu on alati tänapäeva ajalugu (storia contemporanea)”.[25.]
.....
