Читать книгу Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu" - Marek Tihhonov - Страница 4
ОглавлениеMa ei tea, miks ma neid ridu kirjutan.
Võimalus, et keegi kunagi mu päevikut loeb, on ju kaduvväike.
Ei, ma ei arva, et ma olen viimane inimene kogu maailmas. Kindlasti on ellujäänuid mujalgi ja ma tahaks väga loota, et kusagil on koguni tegutsemas väikesed inimgrupid, kes meie liigi säilimise lootust elus hoiavad.
Ehk on ses ilmas ka lapsi, kellele saab kirjutamist ja lugemist õpetada ning rääkida kadunud maailma imedest, mis mitte kunagi enam tagasi ei tule. Kui need lapsed peaksid kauges tulevikus mu märkmete otsa komistama, siis suudaksid nad loodetavasti neid lugeda ja vähemalt osaliselt mõista.
Aga oleme ausad – on äärmiselt ebatõenäoline, et keegi kunagi mu vihiku leiab.
On raske uskuda, et mõni vähestest elavatest inimestest satub lähimas tulevikus siia, Tallinna külje all asuvasse pisikesse majja ning leiab muu prügi seest üles just mu märkmed.
Kindlasti ei ole meenutused ühe maailma kadumisest esimene asi, mida selline inimene siit otsiks.
Pigem jõuab mu kirjutiseni enne tuli või langeb sisse majakatus ning tuul ja vesi teevad oma töö ja hävitavad mu mälestused igaveseks.
Mõistan seda, ent olen siiski otsustanud toimunu jäädvustada.
Panen kõik kirja nii, nagu mäletan.
Võib-olla siis peamiselt selleks, et mõista ja näha seoseid, mis mulle seni varjatuks on jäänud.
Seepärast, et saan ja kuni ma pole liialt palju unustanud.
Kuni mälupiltidel on veel värvid, lõhnad ja sügavus.
Kuni mina veel olen.
* * * * *
Maailmalõpuni viinud sündmused said alguse aastal 2020, mil meid tabas aastatepikkuseks veninud koroonaviiruse pandeemia esimene laine.
Mäletan, kui veider ja uskumatu tõve esmane löök tundus. Kuidas elu jäi äkitselt kogu maailmas seisma ning igal hommikul jahmatasid meid uudised uutest haigestunutest ja surnutest.
Eriolukord. Karantiin. Liikumispiirangud.
Esimese laine ajal elasin koos oma abikaasaga pealinna äärelinna üürikorteris. Tööd oli parasjagu, kõik sai kodukontoris tehtud ja, kuigi see kõlab praegu uskumatuna, oli karantiin tegelikult omamoodi üsna mõnus aeg.
Saime siis veel väga hästi läbi. Võib vist isegi öelda, et olime armunud, mistõttu oli koosolemine, mis sest, et sunnitud, siiski nauditav.
Hirmu ma ei mäleta ja ilmselt seda eriti polnudki. Lõppude lõpuks olin ma siis veel koroonaviiruse sihtrühma mõttes üsna noor ja riskigrupist väljas. Oli isegi natukene põnev, enneolematu ja uudne. Vähemalt seni, kuni kodus istumisest tõsiselt kõrini sai.
Tõesti, hirmust enam mäletan igavust ja tüdimust. Mida pikemalt pealesunnitud kodune elu kestis, seda suuremaks tülpimus muutus. Lõpuks oli seda suisa võimatu taluda.
Tekkisid ju isegi erinevad protestiliikumised, mis nõudsid juba paar kuud pärast esimese laine algust suuremat liikumisvabadust ja piirangute leevendamist. Inimesed väsisid kodusest vangistusest lihtsalt ära. Toona ei aimanud veel keegi, et meil tuleb selle haigusega koos eksisteerida pikki aastaid.
Mäletan veel muret, kuidas kõik toimuv mõjutab majandust. Kas palka kärbitakse, kas laenud ja liisingud saavad makstud? Veider on sellele praegu tagasi mõelda. Teine reaalsus, teine elu…
Noored surid esimeses laines väga harva, pigem viis tõbi hauda eakaid.
Muidugi valutasin ma seetõttu südant oma vanemate pärast, ent sedagi mitte üleliia. Siis oli meil veel luksust arvata, et meie ja meie lähedastega midagi hirmsat ei juhtu. Meil oli alust eeldada, et kõik meedia vahendusel nähtud jubedused leiavad aset kellegi teisega ja kusagil mujal. Ja mis seal salata, nii see ju tavaliselt oligi.
Püsisime kodus. Hoidsime distantsi. Pesime käsi. Kandsime maske.
Esimeses laines suri maailmas inimesi tohutul hulgal, ent igapäevaelus see meid siin Eestis, oleme ausad, eriti muretsema ei pannud.
Jah, ka meie kandis viis viirus hauda kümneid inimesi, ent need olid peamiselt eakad, kel pikk elu selja taga ja seega ei tundunud need surmanumbrid sugugi nii hirmsad.
Maailmalõpp saabub siin ilmas inimeste jaoks iga päev, ent need on teised inimesed ja kusagil mujal. Kuigi nende elu lõpeb, läheb meie oma edasi, samamoodi nagu läheb see kõigi teiste jaoks edasi ka siis, kui lõpp saabub meie jaoks.
Koroonaviiruse esimene laine oli Eestis suuresti anonüümne. Me ei puutunud surmaga isiklikult kokku ja väga vähestel meist oli mõni lähedane, kes haiguse tõttu elust lahkus. Me ei teadnud siis veel, kuidas surm lõhnab, kui see sind igast küljest ümbritseb. Meie jaoks polnud veel käes jõuetuse hetk, kus sa mõistad, et mitte midagi ei saa enam vääramatu lõpu lähenemise vältimiseks teha.
Ma ei mäletagi enam, kui kaua koroonaviiruse esmane löök kestis. Eestis vist neli või viis kuud, kui ma ei eksi. Või veidi kauem? Meil sai esimene suurem haiguspuhang läbi loetud kuudega, kuigi üksikuid haigestumisi ikka aeg-ajalt registreeriti. Kuigi mujal maailmas sai paljudes riikides haigestumine õige hoo sisse alles siis, kui Eestis tõbi mõneks ajaks taandus, tundus meile siin, et äkki ongi nüüd kõik. Korraks tekkis isegi lootus, et ehk läheb elu vana rada pidi edasi.
Tagantjärele mõeldes on veider ja arusaamatu, et keegi ei mõistnud toona, mis tegelikult haiguse juures oluline on. Keegi ei märganud vihjeid saabuvast hukatusest. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siis lugenud või kuulnud midagi sellist, mida võiks tagantjärele prohvetlikuks nimetada.
Mingil hetkel küll räägiti päris palju karjaimmuunsusest, meenub… Ehk oleks see võinud olla koht, kus keegi küsib alguses rumalana tunduva küsimuse, mis lähemal vaatlusel osutub selleks kõige olulisemaks küsimuseks üldse.
Oleks see midagi muutnud, kui mõni viroloog oleks välja pakkunud, et äkki oleme me kogu asjast pisut valesti aru saanud ja lähenenud koroonateemale väärast vaatenurgast? Võimalik, et oleks. Samas, tagasi vaadates on asjad alati selgemad ja nende teadmiste valguses, mis meil siis olid, oleks vilepuhuja ilmselt välja naerdud ja tema sõnum maha vaikitud.
Muidugi ei saa öelda, et keegi oleks maailmalõpus otseselt süüdi. Kindlasti andsid kõik eksperdid endast parima ja kui ka vigu tehti, siis olid need toonastes oludes andestatavad, kui mitte paratamatud.
Keegi ei teinud midagi valesti. Nii lihtsalt läks.
Arvan, et Gaia oli juba ammu otsinud võimalust meiesugustest ohtlikest parasiitidest vabanemiseks ja seekord sai ta oma tahtmise.
Ehk olime lihtsalt natukene liiga ennast täis, kui pidasime ennast jumalasarnasteks olenditeks, kellele loodusseadused enam ei kehti. Kui üldse süüdlast otsida, siis oli selleks meie liigne upsakus, meie superbia.
Ühel hetkel, kui selgus, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, hakkasid aina valjemalt kõlama arvamused, et meil tuleb lihtsalt õppida selle viirusega koos elama, sõlmida temaga kompromiss.
Oleksime pidanud olema targemad. Kui sa teed saatanaga salasobingu, siis võib sulle mingil hetkel tunduda, et oled võidumees. Alles hiljem selgub, et kurat võttis ikkagi oma.
* * * * *
Kui ma juba maailmalõpu kroonikat kirjutan, oleks igati asjakohane sissekanded ka dateerida, ent seda ma paraku teha ei suuda.
On veider, kuidas meie varasemat elu nii suurel määral raamistanud pidepunktid – kuupäevad, päevad, kuud, minutid, sekundid – on järsku kaotanud igasuguse tähtsuse ning aja möödudes mõnevõrra koguni tähenduse.
Aastaajad on muidugi endiselt olulised, sest neid on võimatu mitte märgata ja nende jälgimiseks on olemas ka vajadus – külmade saabumiseks tuleb valmistuda ning suvine kuumus toob enesega muresid, mille olemasolust mul varem üldiselt aimugi polnud.
Eelmise maailma lõpust on praeguseks möödas pisut enam kui kolm aastat. Seda ma tean. Veel.
Tean, et käes on kevad, sest loodus õitseb ja ilmad on läinud soojemaks.
Enne seda, kui senine maailm otsa sai, seostus kevadega alati ka linnulaul. Enam mitte ja see on asi, millega ma veel ikka harjunud ei ole. Mõne asja sügavat loomulikkust mõistad alles siis, kui seda enam ei ole.
Hetkel istun oma maja ees trepil ja teen päevaplaane.
Täna on kavas varustusretk Sikupilli keskusesse, kütusevarude täiendamine ning tagasi sõites kammin läbi tosinajagu maju Raekülas.
Ükski eesmärkidest ei tulene otseselt hädavajadusest, sest olen olnud varude täiendamisel väga tubli ja põhimõtteliselt saaksin praeguse kraamiga hakkama vähemalt pool aastat. Tegelikult isegi palju pikemalt, kui priiskama ei hakka.
Üht-teist mul siiski tarvis on ning kunagi ei tea, millal satub ette midagi sellist, mille vajalikkuse peale pole varem nagu eriti mõelnudki, ent ilma milleta sa edaspidi justkui enam hakkamagi ei saa.
Toidukraami osas kavatsen pisut ringi vaadata – ehk leian midagi muud peale kuivikute ja konservide. Ei oska eriti arvata, mis see võiks küll olla, sest viimati toodi poodi kaupa enam kui kolm aastat tagasi. Ilmselt tuleb lähiajal ikkagi oma peenramaa rajamine tõsiselt ette võtta. Esimesed katsetused aasta eest kukkusid läbi, ent eks olen nüüd mitme kogemuse ja teadmise võrra rikkam.
Vett võib alati lisaks tassida ning vitamiine ja mineraalaineid peaks juurde tooma. Nälg mind ei ähvarda, ent värske ja rohelise kraami puudumisel peab toidulisandite tarvitamisesse suhtuma väga tõsiselt.
Mäletan, et mulle tegid juba enne eelmise elu lõppu nalja telesarjad, kus inimestel on pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ning näljapajukile jäämist kaunis jume ja ilusad säravvalged hambad. Justkui pärast maailmalõppu taanduksid lavalt ka skorbuut ja muud vitamiinide vaegusest tingitud tõved.
Kammin muidugi veelkord põhjalikult läbi Sikupillis asuva apteegi. Olen teinud tervishoiu käsiraamatute ja muude sarnaste väljaannete abiga põhjalikku uurimistööd ravimitest, mida mul võiks erinevat tüüpi hädaolukorras vaja minna, ja vaatan, paljud neist ma saan pärast tänast käiku paberilt maha kriipsutada. Ennekõike huvitavad mind erinevad antibiootikumid.
Kui ma päris uue ilma alguses lisaks kaubanduskeskustele ka maju läbi otsima hakkasin, oli mu peamiseks sihiks leida toitu ja muud eluks esmaselt vajalikku. Vast peamiselt harjumusest või inertsist üritan ma kodudest tänapäevalgi esmalt leida erinevate koroonalainete ajal kokku tassitud kriisivarusid, ent sisimas tean ma, et see pole minu jaoks tegelikult juba ammu peamine.
Viimasel ajal olen eramajadest aina enam kaasa võtnud asju, millel puudub praktiline väärtus. Ühest küljest on mul piisavad toiduvarud juba olemas ja ma lihtsalt saan enesele sellist ekstravagantsust lubada. Teisalt – tunnen aina enam, et vaid esmavajaduste rahuldamine ei saa olla kõik, mis on alles jäänud. Midagi peab veel olema. Olgu see midagi siis kasvõi klaaskuul või maal seinal.
Võimalik, et kunagi elu täis olnud majade külastamine on minu jaoks omamoodi teraapia, justkui meenutus päästmatult kadunud normaalsusest. Mõnikord istun ma mõne maja paksu tolmukihiga kaetud ja satikatest kubisevas köögis, valan enesele termosest kuuma kohvi ja sulen silmad. Võtan sõõmu ja kujutan ette, et kõik on nii, nagu varem. See muutub iga päevaga raskemaks, sest eelmise ilma mälupildid on hakanud hägustuma.
Inimesed surid koroonaviiruse viimase rünnaku käigus loetud tundide jooksul ja enamik neist jättis selle ilmaga hüvasti koduseinte vahel. Seetõttu puutun eramajades väga sageli kokku surnukehadega. Üldiselt see minus enam emotsioone ei tekita, ent mul on tekkinud komme sealt leitud inimjäänused tekiga katta. Lihtsalt on selline tunne, et see on õige tegu. Eriti arvestades, et ma lähen nende inimeste koju võtma nende asju.
Tuleb öelda, et päris paljud haigestunud otsustasid üsna piinarikast surma mitte oodata ja tegid enesele ise lõpu peale. Peamiselt kohtan majades pooduid – lõikan nad alla, kui nöör juba ise varem katkenud ei ole. Sageli on inimesed end ka maha lasknud…
Nagu kirjutasin, surnute leidmine minus enam eriti midagi ei liiguta, ent mõnikord on neil surnutel rääkida lugu ja see võib olla raskem.
Hiljuti leidsin ühest majast voodist perekonna – ilmselt ema, isa ja kolm last – kes isegi aastaid pärast surma olid ikka veel teineteise embuses ja üksteise külge klammerdunud. Võib-olla oli minusse selleks hetkeks tavalisest rohkem kogunenud või oli põhjus muus, ent vajusin sealsamas toas põrandale ja nutsin nii, nagu juba ammu nutnud ei ole.
Sellest majast ma midagi kaasa ei võtnud ja minnes sulgesin hoolikalt kõik uksed.
Mõned kuud pärast maailmalõppu sattusin ma toona veel mööda Eestit ringi rännates ühte lasteaeda. Ma teadsin selleks ajaks juba väga hästi, mis mind võib seal ees oodata, ent parasjagu olid mu toiduvarud otsakorral ja seetõttu polnud mul erilist valikut.
Ma ei olnud valmis selleks, mida nägin. Millekski selliseks ei saagi vist valmis olla.
Õpetajad olid ilmselt surnud esimestena ja paanikas ning segaduses lapsed olid kogunenud ühte ruumi. Nii nad siit ilmast lahkusidki – üksteisest kõvasti kinni hoides ja üheskoos. Silma järgi umbes kolmkümmend erinevas vanuses last, kes moodustasid ühe suure hingelõikava surnukehade kobara.
Pärast maailmalõppu olen ma näinud nii mõndagi, mida ma hea meelega unustada sooviksin. Millegipärast on aga nii, et need kõige hirmsamad meenutused ei kao mitte kunagi. Nad ujuvad ikka ja jälle silme ette ning see teeb vahest sedavõrd haiget, et põgusaks hetkeks tundub mitteolemine nii neetult veetlev, sest annaks võimaluse nende nägemuste eest lõplikult varjuda.
Kui aga kriisivarude juurde tagasi tulla, siis nendega seoses on õhus sageli ka teatud huumorimoment. Asjad, mida inimesed maailmalõpu kartuses kokku on korjanud… Olen maailmalõpuvarude hulgast avastanud kõiksugu veidrat kraami alates Viagrast ja lõpetades silmaaluste kreemiga. Loomulikult ka tohututes kogustes WC-paberit, mille puhul tekib küsimus, kas see oli mõeldud söömiseks või tundus nende kunagisele omanikule lihtsalt mõte sitase persega surra absoluutselt vastuvõtmatu.
Üldiselt on varud siiski suures osas asjalikud – kuivained, pakisupid, konservid, kuivatatud puuviljad ja pähklid, ravimid, patareid, gaasiballoonid, vesi, küünlad ning muu taoline. Kokku pakitud ja mulle noppimiseks valmis seatud.
Lugemist pean kindlasti juurde tooma, sest riiulilt mul praegu enam nagu midagi uut eriti võtta polegi. Õhtud on pikad ja pimedad ning kõige parem ravim igavuse vastu on hea raamat. See pole muutunud.
Ma olen üldiselt alati eelistanud ilukirjandust, ent viimasel ajal olen päris palju lugenud neid Petrone kirjastatud erinevate maade reisikirju. Aeg-ajalt tekitab see natukene liiga tugeva dissonantsi ja siis panen raamatu mõneks ajaks käest, ent enamasti võtan seda kui leebet meeldetuletust, et kunagi oli olemas teistsugune, praegusest palju suurem ja värvilisem maailm.
Nüüd on lisaks tekkinud vajadus igasugu nõuandeid sisaldavate raamatute ja tehnilise kirjanduse järele. Sellised raamatud on olnud mulle uute oskuste omandamisel suureks abiks.
Esoteerikakirjandus on ka igati tarvilik. Eks ikka tulehakatuseks, milleks muuks.
Üks oluline käik on mul tegelikult täna veel – tahan leida oma koduse jõusaali jaoks kaablimasina. Ma olen üldiselt jõusaalis käies alati olnud kangi ja ennekõike hantlite usku, ent mõned masinad on siiski hädavajalikud.
Varem käisin jõudu tegemas Peetri Keskuses asuvas 24/7 jõusaalis, ent hiljuti läks see maja äikesetormi ajal põlema ning just see hoone pool, kus asub tennisekeskus ja jõusaal, sai kannatada sedavõrd rängalt, et trenni seal enam teha ei saa.
Nüüd siis olengi enesele koduse saali sisustanud.
Võiks ju arvata, et üksi maailmas mässates on füüsilist tegevust nii palju, et jõudu juurde enam tegema ei pea. Tegelikult see nii ei ole. Eriti nüüd, kus mul suured varud juba kokku veetud ja ladustatud. Kui ma aga tahan heas vormis olla veel ka kahekümne aasta pärast, siis tuleb selleks vundamendi ladumisega tegeleda juba praegu.
* * * * *
Nagu ma juba kirjutasin, ei kadunud koroonaviirus pärast enese ootamatut ilmutamist enam päriselt kunagi. Lained tulid ja läksid järgnevate aastate jooksul pidevalt ning kui vahepeal ka tundus, et viirus hakkab pildilt taanduma, naasis see taas uue hooga ja hakkas taas üleilmselt näljaselt levima.
Koroonaviiruse järgmiste suurtulekute ajaks oli meil juba varasemate tõvelainete kogemus ning senisest paremad ravimid ja peagi ka mitmed vaktsiinid, mistõttu pandeemia algusega võrreldavat globaalset paanikat enam ei tekkinud. Selleks ajaks olid isegi kõige põikpäisemad juba tunnistanud, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, ning selle mõttega oldi harjutud.
Varsti küll selgus, et vaktsiinide efektiivsus on loodetust oluliselt madalam ja mitmed tuntud eksperdid ütlesid ka otse välja, et nende kasutamisel ei näi hetkel olevat mingisugust mõtet. Ilmselt oli peamine probleem selles, et kiiruga välja töötatud, heaks kiidetud ja massiliselt toodetud esimesed vaktsiinid põhinesid viiruse esialgsel kujul, mis oli aga hiljem korduvalt oluliselt muteerunud.
Mõned uuringud näitasid ka, et hoogtöö korras loodud vaktsiinid mitte ainult ei paku loodetud kaitset, vaid võivad haigestumist koguni soodustada ning vaktsineeritud ja hiljem koroonaviirust põdenud inimestel kulges haigus sageli keskmisest raskemalt.
Kui selgus, et koroonavaktsiinidel on erakordselt palju tõsiseid kõrvalmõjusid, siis kandsid mitmed maailma riigid, kes olid varem neid preparaate massiliselt kokku ostnud, oma hiigelvarud maha ja olid sunnitud need hävitama.
Juba pandeemia esimeste kuude jooksul tehtud uuringud paljastasid, et haiguse läbipõdemine annab küll immuunsuse, ent see kestab ka parimal juhul vaid paar kuud. Koroonaviirus oli muutunud sarnaseks hooajalise gripiga, mida paljud põdesid läbi igal aastal või isegi mitu korda aastas, sest vastupidiselt gripile kippus see patogeen pead tõstma olenemata aastaajast.
Uued, lausa jonnaka järjekindlusega iga paari kuu tagant ilmuvad viirustüved levisid palju kergemini ja lisaks oli haigustekitaja enesele sihtmärke valides teinud ootamatu kannapöörde – kui esimeses laines haigestusid ja surid peamiselt eakad inimesed, siis nüüd võttis viirus löögi alla noored. Kaitstud olid vaid kuni 6-kuused lapsed, kes, kui väga üksikud juhtumid kõrvale jätta, ei haigestunud või põdesid haiguse läbi ilma igasuguste sümptomiteta.
Spetsialistide suureks üllatuseks oli koroonaviirus hakanud edasi kanduma viisidel, mida varem isegi võimalikuks ei peetud. Nii näiteks leiti elujõulist patogeeni joogiveest ja kuigi enamik eksperte kinnitasid kui ühest suust, et vee kaudu ei saa see mitte kuidagi levida, registreeriti siiski mitmeid juhtumeid, mis näisid tõestavat vastupidist.
Samamoodi tekitas uurijate seas hämmeldust tõik, et koroonaviiruse jälgi tuvastati suurlinnadest võetud õhuproovidest suisa tohututes kogustes. Reostusosakesi kasutades suutis koroonaviirus üksikutel juhtudel lühikesi vahemaid läbida ka juba esimeses laines, ent nüüd näis, et haigustekitaja on ses osas muutunud varasemast palju võimekamaks.
Märkimisväärne kogus koroonaviirust leiti isegi Gobi kõrbest ja Siberi taigast võetud õhu- ja pinnaseproovidest ning seda vaatamata asjaolule, et inimasustus ja paikne õhureostus puudub neis piirkondades täielikult.
Kui esialgu peeti uudisväärtuslikuks seda, kui koroonaviirust leiti mõnelt koduloomalt, siis peagi oli see pidevate mutatsioonide toel juba üsna tavaline nähtus. Arvukalt esines juhtumeid, kus loomad, seejuures ka erinevatest liikidest loomad, nakatasid teineteist viirusega ning andsid haiguse edasi ka oma peremeestele.
Muidugi ei rünnanud koroonaviirus vaid koduloomi – haigustekitajat leiti sisuliselt kõigi uuritud imetajate organismidest ning erakordselt suur osa neist suutis viroloogide suureks üllatuseks tõbe inimesele edasi anda.
Koroonaviirus muutus aastate jooksul oluliselt vastupidavamaks – mitme teadusuuringu käigus leiti, et haigustekitaja on võimeline üllatavalt pika aja vältel taluma väga suurt kuumust. Vähemalt ühe katse käigus ei tapnud viirust koguni lühiajaline allutamine kuni sajakraadisele temperatuurile.
Varasemast palju paremini sai see hakkama ka miinuskraadidega.
Laste ja noorte surmasid esines aja kulgedes siiski aina vähem. Päris noortel patsientidel registreeriti koroonaviiruse poolt vallandatud Kawasaki tõbe teatud hulgal juba pandeemia esimesel aastal ning nüüd oli selliseid juhtumeid küll mõnevõrra rohkem, ent see tervisehäda oli siiski endiselt üsna haruldane.
Ka muidu oli koroonaviirus muteerunud selliselt, et haiglaravi vajavate ja haigust raskekujuliselt põdevate inimeste osakaal oli väike.
Juba teise haigestumislaine käigus panid eksperdid tähele, et asümptomaatiliste juhtumite arv on pidevalt kasvamas. Viimaks saavutas selliste haigete osakaal sedavõrd kõrge taseme, et senised viiruspositiivsete tuvastamise ja nende lähikondsete isoleerimise meetmed muutusid suures osas kasutuks.
Kui esimesest lainest jäid meelde ajakirjanduse igapäevased raportid uutest registreeritud juhtumitest ja surmadest, siis peagi see üldine statistikalembus vaibus – kedagi lihtsalt enam ei huvitanud need numbrid.
Pandeemia kolmanda ja neljanda laine ajal koroonauudised enam ajalehtede esilehele ei jõudnud.
Karantiinimeetmeid küll järgnevatel aastatel rakendati, kui uute juhtumite arv kippus üle pea kasvama, ent need olid nüüd paiksed, kustutamaks tuld seal, kus leegid kõige kõrgemad. Haigus kulges oma uuel kujul palju leebemalt ning maailma riikide valitsused ei olnud enam nii varmad majandust sarnaselt pandeemia esimestele kuudele põlvili suruma. Seda enam, et reservid olid esimese hooga peaaegu täielikult käiku lastud ja juurde polnud raha enam eriti kusagilt võtta.
Piisas vaid mõnel teadlasel tõstatada küsimus laialdaste karantiinimeetmete vajalikkusest, kui vastuseks tõusis selline kisa, et teema kadus päevakorrast koheselt.
„Enne Suren Kui Jälle Karantiini Jään“ mõttelaad oli sedavõrd laialt levinud, et inimesed oleks koju nelja seina vahele saanud vaid sõjaseisukorra ja komandanditunni abiga. Võibolla isegi mitte siis.
Paljudes riikides leidsid suuremad või väiksemad karantiinimeetmete vastased meeleavaldused aset juba esimese laine lõpus. Nüüd oleks üleüldise eriolukorra kehtestamine tänavatele toonud meeletu vihase massi ja ka kõige põikpäisemad poliitikud mõistsid, et sisuliselt on laialdane karantiin nüüd juba võimatu.
Mitmes maailma riigis kerkisid esile erakonnad, mille peamiseks ja mõnel juhul koguni sisuliselt ainsaks programmiliseks põhimõtteks oli lubadus enam mitte kunagi koroonaviiruse tõttu eriolukorda kehtestada. Isegi Euroopas olid sellised parteid mõnedel valimistel üsna edukad ja pääsesid ka erinevate riikide parlamentidesse.
Kodukontorid ja -koolid jäid seega peagi suletuks, kaubanduskeskuseid kinni ei pandud ja riikidevahelised piirid jäid lahti. Inimesed reisisid ja lõbutsesid enam, kui eales varem, ning see mõjus haigestumiste arvule tõeliselt plahvatuslikult.
Nüüd juba reeglina leebelt kulgeva koroonahaigusega töölt koju jääda oli peagi äkki umbes sama veider, kui pohmaka või kõõmaste juuste tõttu perearstilt haiguslehte küsida.
Viiruse järgmised tulemised olid tõesti kui tsunami, nagu mitmed eksperdid juba pandeemia alguses ennustasid. Tõsi küll, see polnud mitte kõike enese teel purustav hiiglane, vaid leebelt maailma rahvastikku üle ujutav voog.
Koroonaviiruse pandeemia kestis laialdaste tõusude ja mõõnadega ühtekokku viis aastat ning siis hakkas uute haigusjuhtumite arv ootamatult väga kiiresti langema.
Üsna varsti selgus ka, miks pandeemia nii äkiliselt hääbus – varasemast täpsemate testide abil leiti koroonaviiruse vastaseid antikehi erinevate uuringute andmeil 96%–98% inimeste organismis.
Täiendavate analüüside käigus nähtus, et lisaks antikehadele leidus kõigi uuritute organismis ka elujõulist viirust. Haigustekitaja oli seega leidnud viisi inimkehas passiivsel kujul ja ilma haigestumist põhjustamata eksisteerida. See leid pani meditsiinieksperdid kukalt kratsima, sest varem polnud teada, et ükski ägedat viirusnakkushaigust põhjustav patogeen võiks selliselt käituda.
Ma ei tea, kas teadlastel õnnestus kindlaks teha, mis täpselt võimaldas koroonaviirusel inimeste organismis pikemajaliselt ellu jääda, miks seda seika polnud varem märgatud ja kus haigustekitaja end peitis. Viiendal pandeemia-aastal tabas maailma teadupärast ka hoopis teine suur katastroof, mida ellujäänud, kui neid peaks kusagil olema, kindlasti mäletavad ja mille tõttu näiliselt olulisuse kaotanud koroonateema meediast ja teadlaste huviorbiidist lõplikult tahaplaanile vajus.
Toona ei osanud keegi aimata, et salakaval vaenlane on meie kõigi silme all ja ometi meile märkamatult oma nupud lauale lõppmänguks valmis sättinud.
* * * * *
Eelmises elus olin ma väga suur maailmalõpufilmide ja -raamatute fänn. Eriti paelusid mind zombifilmid ja sõpradega koos mõnda sellist vaadates tegime sageli nalja, et zombiapokalüpsise saabudes oleme meie igatahes valmis, sest teame täpselt, mida varuda, kuhu minna ja millest või kellest eemale hoida.
Olgu öeldud, et see vastab ka tõele – usun, et olin tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmis paremini, kui enamik teisi inimesi oleks olnud.
Saan aru, et see kõlab ehk sobimatu väitena, ent mõnes mõttes vedas mul tohutult, sest elan suure tõenäosusega parimas maailmalõpujärgses maailmas võimalikest.
Miks?
Kas te teate, kes on pärast apokalüpsist ellujäänute suurimaks vaenlaseks?
Ei, need ei ole zombid, bakterid, viirused, tulnukad, geneetiliselt muundatud laboriahvid või muud imeelukad.
Ellujäänud inimeste suurimaks vaenlaseks on teised inimesed. See on konkurentsitult suurim oht.
Briti julgeolekuteenistuse MI5 üheks maksiimiks oli väide, et tsivilisatsioon on anarhiast nelja söögikorra kaugusel. Isiklikult arvan ma, et rüüstamine võib alata ka varem. Elu on näidanud, et selleks pole vaja isegi tühja kõhtu. Piisab võimalusest.
Me võime ju endale kinnitada, et oleme iseseisvalt mõtlevad väärikad isiksused, ent eriolukorras muutud sa viivuga eneselegi ootamatult üheks nendest kriiskavatest ja laamendavatest pärdikutest, kes poodide vitriine lõhuvad, politseinikke kividega loobivad ja on valmis vanillikohukese näppamiseks teisele ahvile selja tagant telliskiviga vastu pead virutama.
Äärmuslikes oludes on teiste inimeste käitumine nakkav ja kõik võib muutuda hetkega.
Armas vanadaam, kes sulle veel paari päeva eest tassikest teed pakkus, võib ellujäämisinstinkti sisse lülitudes sulle selja tagant noa neeru susata, ning alati abivalmis naabrinaine, kelle käest sa käsid nädala eest jahu ja suhkrut laenamas, lõikab näljasurma vältimiseks su kõri läbi, et seesama kuradi jahu ja suhkur tagasi saada.
Kui sa eriolukorras selliste võimalustega ei arvesta, siis oled peagi surnud.
Kõige suurem takistus ellujäämiseks kaotati seega looduse poolt minu jaoks juba eos. Mul ei ole vajadust eluks vajalike ressursside eest võidelda ega pidevalt kartlikult selja taha vaadata. Olen üksi.
Ma tõesti ei tea, kui palju minusuguseid võiks praegu maailmas elus olla. Võin vaid öelda, et ei ole viimase kolme aasta jooksul kohanud ühtegi inimest ega leidnud ühtegi hiljutise inimtegevuse märki. Usun, et kui ellujääjaid oleks vähegi märkimisväärses koguses, siis oleksin praeguseks kasvõi juhuslikult kellegi või millegi otsa komistanud.
Ebarditega olen muidugi kohtunud, ent see on hoopis teine teema…
Päris alguses olin arusaadavalt väga ettevaatlik – liikusin varjatult, tegin enne peidukohast väljumist pikalt luuret, magasin pimedas. Mingi aja möödudes jõudis mulle lõplikult kohale, et teisi inimesi pole enam mingit põhjust karta, sest neid lihtsalt ei ole.
Kui te küsiksite mu käest, kas see arusaam mõjus mulle kuidagi eriliselt šokeerivalt või tekitas minus sügavat meeleheidet, siis ei, ei ühte ega teist.
See mõjus ennekõike rahustavalt.
Sellest, et enam-vähem kõik on surnud, sain ma juba varemgi aru. Ütleme nii, et seda oleks olnud raske mitte märgata.
Võib-olla päris alguses oli mul imepisike lootus, et järsku pole igal pool olukord nii hull, et äkki tuleb keegi mind päästma. Heidab sooja teki õlgadele ja valab termosest kuuma teed, nagu filmides. Viib varjupaika, kus antakse kolm korda päevas sooja sööki ja pühitakse tagumikku, kui ise mingil põhjusel ei suuda.
Mõistus ütles mulle, et see on tühi lootus, ja ma võtsin teda kuulda.
Kas ma oleksin võinud meelemõistuse kaotada? Ilmselt jah. Inimene pidavat olema karjaloom ja üksindus, räägitakse, ajab ta segaseks. Tunnistan, et maailmalõpu päeval ja vahetult pärast seda käisin ma paar korda hullumeelsuse piiril ära küll. Jalutasin mööda seda peenikest punast joont ja astusin siis õigele poolele tagasi.
Kohe päris alguses oli küll muidugi üks juhtum, mis tegi mind väga tükiks ajaks katki. Ma kindlasti kirjutan sest, ent natukene hiljem…
Raskemaid hetki on olnud veel ja ka masendushoogusid ning aeg-ajalt ikka küsid eneselt, milleks see kõik.
Valetaksin, kui kinnitaksin, et ei ole viimaste aastate jooksul kordagi mitteolemise veetlevat sosinat kuulnud ja seda ka mõneks ajaks kaaluvalt kuulatama jäänud.
Ma ei ole siiski inimene, kes vabasurma läheks. Ei ole minus sellist alget kunagi olnud ja kui ma pean lahkuma, siis teen seda võideldes. Oma loomuse vastu ei saa.
Muidugi tahaks vahest mõnda elavat hinge enda kõrvale, ent kui mul oleks valida potentsiaalselt ohtliku kaaslase või üksinduse vahel, siis valiksin kindlasti viimase.
Ma ei ole üksinda maailmas elades veel seinal rippuvate piltidega suhtlema hakanud ega kaaslase leidmiseks melonile inimese nägu peale maalinud ning arvan, et ei tee seda ka edaspidi.
Tegevust peab kogu aeg olema – see päästab ja hoiab meele selge.
Peab olema eesmärk, mille nimel end hommikul voodist üles ajada. Ja olgu kohe öeldud, et vähemalt esimestel aastatel ses uues maailmas tegevusest puudust ei olnud.
Esmalt rabeled, et enesel hinge sees hoida, ja kõik muu saab tulla alles pärast.
Ma ei ole kunagi olnud ekstraverdi või introverdi eredaks näiteks. Pigem olen nii üht kui teist. Sain varasemas elus hakkama nii suuremas seltskonnas kui üksinda kodus istudes. Ma olin ja olen kohaneja. Muidu vist ses uues maailmas hakkama ei saakski.
Minus on maailmasuurune auk, mida ei saa lappida. Ma olen seda enesele tunnistanud ja õppinud selle mitte kunagi kinni kasvava haavaga elama.
Olen nagu Palle, kes ärkab üles ja avastab, et on kogu maailmas üksi.
Ainult et mina ei ärka sest unest üles.
* * * * *
Kui ma peaksin esile tooma, mis oli kogu maailmalõpu juures kõige veidram ja kõhedust tekitavam seik, siis oli selleks kindlasti Loomade Lahkumise Päev.
Midagi sellist ei suudaks välja mõelda ka kõige suurema fantaasiaga kirjanik.
Pagan küll, miks ma romaane kirjutades selle peale ei tulnud, sajataks Stephen King toimuvast kuuldes, kujutan ette.
Kui ma kirjutaksin neid ridu kümne aasta pärast, siis, võimalik, hakkaksin ma eneses kahtlema. Võib-olla tunduks mulle koguni, et seda kõike ei juhtunudki. Tekiks mõte, et äkki on tegemist miskit sorti traumajärgsest stressist põhjustatud ajusünnitisega.
Nad nimetasid seda Loomade Lahkumise Päevaks, ent tegelikult see muidugi polnud seda.
Loomad ei lahkunud, nad tapsid end ära.
Kõik kõrgemad loomad ja kogu maailmas ja samal päeval.
Kui uskuda toona ajakirjanduses ilmunud artikleid, siis tapsid end ära kõik selgroogsed – loomad, linnud, roomajad ja arvatavasti ka suurem hulk kaladest. Teadlased oskasid liikide kadumisele muidugi anda taksonoomiliselt täpsemad piirid, ent tavainimese jaoks piisas ka sellest liigitusest.
Putukad ja mikroobid jäid.
Oli kunagi üks loll nali, et kui tuleb maailmalõpp, siis inimesed surevad, ent prussakad jäävad ellu.
Noh, laias laastus nii läkski.
Loomulikult märgati toimuvat esmalt seoses koduloomadega, kui järjest hakkasid saabuma sõnumid üksteisel kõri läbi närinud merisigadest, end ketiga üles poonud koertest ja aknast vabasurma hüpanud kassidest. Väga paljud lemmikud lihtsalt kadusid ja neid ei nähtud enam kunagi. Vähemalt mitte elavana.
Enamik metsloomade surmadest jäid inimsilmade eest varju, ent taevast end tuhandete kaupa asfaldile surnuks kukutavad linnud ning pideva vooluna metsadest maanteedele jooksvad ja autode ette hüppavad loomad andsid väga kiirelt tunnistust sest, et suitsiidilaine ei puuduta ainult koduloomi.
Veekogud olid ääristatud kaldale viskunud kaladest, kes isegi agoonias lämbudes end ikka veel veepiirist kaugemale üritasid siputada.
Linnu- ja loomavanemad kandsid enne vabasurma minekut hoolt, et nende sugu mitte mingil juhul ei jätkuks. Linnud nokkisid puruks pesas koorumist ootavad munad ja paljudes maailma loomaedades nägid šokeeritud külastajad, kuidas ahvid, sealhulgas inimahvid, tagusid enne enese surmamist hirmutava pühendumusega ja käepäraseid vahendeid kasutades puruks oma järglaste kolba.
Loomad tegid siit ilmast lahkumiseks suisa uskumatut koostööd. Nii näiteks jälgis üks tunnustatud Eesti zooloogidest, kuidas kolm jänest talutasid metsast välja hiidvana, vaevu jalgu järel vedava hundi. Metsaveerel ootas neid ees paarkümmend rästikut, kes esmalt hundi ja seejärel jänesed surnuks salvasid. Enne seda, kui ussimürk loomad kangetena maha lebama jättis, hammustasid nad vastuteenena elutuks neid abistanud maod.
Mäletan üht videot, mis oli filmitud vist kusagil Austraalias ja millel olid jäädvustatud sajad delfiinid, kes viskusid ookeanist rannale, et seal surra. Kohale olid rutanud kohalikud loomakaitsjad, kes järjekindlalt neid jälle vette tagasi vedasid, mille peale delfiinid end taas kaldale heitsid. Ma ei tea, kui kaua see võitlus kestis, ent tean, et võitjana tulid sest välja delfiinid.
Oli päris palju juhtumeid, kus loomad ründasid inimesi, ent neid juhuseid hiljem analüüsinud teadlased leidsid, et sisuliselt olid enamik, kui mitte kõik, sellistest juhtumitest ikkagi loomade enesetapud. Umbes samamoodi, nagu ennast tappa mitte suutev inimene võtab kellegi pantvangi ning laseb snaiperitel oma eluküünla kustutada, haavasid lõvid ja tiigrid oma talitajaid ning jäid siis kannatlikult ootama, kuni nad maha lastakse.
Eestis pälvis kindlasti enim kõneainet see, mis juhtus Pirital.
Juba alates varasest hommikust hakkasid randa alguses sadade ja siis tuhandete kaupa kogunema loomad ja linnud. Kassid, koerad, tuvid, hiired, hobused, metssead, mõned ilmselt loomaaiast plehku pannud eksootilisemat laadi elukad, maod… Kõik, kes Eesti metsades või kodudes elasid või olid siia mõnel muul moel sattunud.
Loomi muudkui saabus ja saabus, kuni kogu rannaliiv oli kuni silmapiirini elusloodust täis ning kogu see loodus seisis ja silmitses ainiti merd.
Kui info toimuvast liikvele läks, tulid kohale ka inimesed, kes hoidsid end loomade armeest aupaklikusse kaugusesse. Kõik filmisid telefonidega, muidugi, ja lisaks tegi mingi erakanal ka otseülekannet.
Mina nägin toimuvat samuti teleri vahendusel. Ma arvan, et terve Eestimaa vaatas seda otseülekannet. Välja arvatud need tuhanded, kes kohale läksid.
Kui loomade juurdevool oli peatunud, tekkis äkki selline hingekriipiv vaikus. Kogu see loomade ja inimeste mass lihtsalt seisis ja ootas vaikides.
Ja siis tuli see hetk, mida ma vahest siiani unedes näen ja mille peale ma üle kere higisena ärkan.
Kõik randa kogunenud loomad, linnud ja muud olendid pöörasid justkui mõne kuuldamatu märguande peale oma pilgud merelt ja vaatasid otsa nende selja taga seisvatele inimestele. Ja nende loomade pilgus oli midagi sellist, mida seal ei oleks tohtinud olla. Ma ei teagi… selline loomadele mitteomane mõistuseläige. Ja kurbus, taoline piiritu ja põhjatu kurbus ning sügav meeleheide, et vaid vähesed inimesed suutsid selle pilgu vastu võtta, enamik suunas silmad mujale.
Loomad pöörasid ennast taas mere poole ning astusid lainetesse. Esmalt uputasid suuremad olendid ära väiksemad. Nad tegid seda aeglaselt, vaikides ja organiseeritult. Kui kõige pisemad loomad olid tapetud, siis uputati nende tapjad suuremate loomade poolt, kes omakorda uputati veelgi suuremate loomade poolt…
Viimaks jäid rannavette vaid karud, põdrad ja kaks elevanti, kes samamoodi ainsatki häält kuuldavale toomata sügavamale jaanuarikuiselt jäisesse merevette sammusid ja siis rannikust eemale ujusid, kuni neid enam näha ei olnud.
Selleks ajaks oli enamik vaatemängu jälginud inimestest juba koju läinud.
Elada jäi neil veel kahe nädala jagu päevi.
* * * * *
Umbes kahe ja poole aasta eest, ehk ligikaudu kuus kuud pärast maailma lõppu, leidsin Tallinna külje all asuvast Peetri alevikust maja, kuhu otsustasin paikseks jääda. Selleks ajaks oli selge, et mingisugune rünnakuoht mind ei ähvarda, mistõttu sain kaitserajatiste ehitamisest loobuda ning asuda tegelema teiste, palju olulisemate küsimustega.
Mäletan, et selle päeva õhtul, kui ma oma uue kodu leidsin, nägin Tallinna kohal taevas ererohelisi, kiirelt siksakitavaid valguslaike. Ma ei ole kunagi päriselus virmalisi näinud, ent ilmselt see siis polaarvalgus oli. Võtsin seda kui märki, et minu poolt välja valitud maja on uue maailma jumalate poolt heaks kiidetud.
Hiljem olen seda taevas aset leidvat tuledemängu näinud mõned korrad veel. Ei teagi, kas inimtegevuse kadumise tõttu on atmosfääris aset leidnud mingid muutused, mis virmaliste teket soosivad, või ei olnud mul varem lihtsalt võimalust nii palju taevasse kaeda. Võimalik ka, et neid on nüüd lihtsalt paremini näha, sest maapealset valgustust enam ei ole.
Üks mure lahenes paikseks jäämisega koheselt – mu uue kodu hoovis seisis neli täiesti kasutamata ja puhast välikäimlat. Majaomanik võis kunagi töötada kuivkäimlaid välja rentivas ettevõttes või siis valmistus ta mõneks suuremaks peoks.
Kui te peaks kunagi sarnaselt minule üle elama maailmalõpu, siis soovitan teil teiste oluliste teemade kõrval pöörata tähelepanu ka käimlaküsimusele. Eriti, kui otsustate ringirändamise lõpetada ja ühte kindlasse kohta paikseks jääda. Kui jätta kõrvale hügieen, tervis ja muu iseendastmõistetav enese kergendamisega seotud temaatika, siis olgu lisaks mainitud, et mingil põhjusel mõjub võimalus normaalses käimlas oma häda õiendada meelerahule vähemalt sama hästi kui soe lõunasöök.
Järele proovitud.
Vesiklosetist ei oska ma veel esialgu isegi unistada, ent kindlasti võtan ka selle konstrueerimise oma lähituleviku plaanidesse.
Puhta joogivee kättesaadavus on järgmine teema, mida apokalüptilises maailmas ei tohi alahinnata ja ka ses osas oli väljavalitud maja igati sobilik. Hoovis oli kaev, millele ma meisterdasin väikese vaevaga külge vinna ning nii oli esmane veemure lahendatud. Hiljem sain muidugi ka pumba tööle.
Üsna maja kõrval laiub Ülemiste järv, kust omal ajal sai joogivee kogu Tallinna linn. Võtsin seda sisse kolides kui varianti B. Kasutada mul seda ei tulnud ja nüüd pole see kahjuks vist enam ka võimalik, sest järv oli juba eelmisel suvel üsna märgatavalt ebameeldivalt lehkavate vetikatega kaetud ja ma kahtlustan, et sel aastal on asi veel hullem. Arvatavasti on see nähtus põhjustatud kalade kadumisest.
Päris alguses ma ka jõin kaevust pärinevat vett, ent mingi aja möödudes hakkasin märkama, et sel on veider kõrvalmaitse ja ebameeldiv lõhn. Ei tea, mis see võib olla – kas massilise laipade lagunemise käigus imbusid mingisugused jääkained põhjavette või siis lekkis kõrvalasuvast lennujaamast midagi toksilist. Mingist hetkest alates tarvitasin joomiseks ja söögitegemiseks ainult pudelivett.
Ehitasin endale hiljuti algelise veevärgisüsteemi ja nüüd saan ennast duši all sooja veega pesta. Eelmises maailmas poleks see muidugi mingi näitaja, ent siin ja praegu on tegemist enneolematu luksusega.
Muide, igasugusest meisterdamisest rääkides pean ausalt tunnistama, et varem sain ma heal juhul hakkama naela seina löömise ja kruvi kinnikeeramisega, ent sellega mu käeline võimekus suuresti ka piirdus.
Uus reaalsus on aga selline, et nüüd tuleb olla ise igal alal ekspert. Võin kinnitada, et katse-eksitusmeetodi kasutamine, oma lollidest vigadest õppimine ja jonnakas järjekindlus teevad imesid.
Meeletult igatsen taga internetti ja seda üldsegi mitte Facebooki või päevauudiste pärast. Tunnen lihtsalt väga puudust sest, kuidas varem sai internetist iga eluvaldkonna kohta näpunäiteid leida. Vaja autoakut laadida – vaata videot; soovid teada, kas pakisupp ka kunagi aegub – otsi vastus ja kohe asi selgem.
Muidugi on eluks ääretult tähtis kütus – ilma selleta ei saa kuidagi, sest piisavat hulka varusid seljas kohale ei tassi. Ilma elektrita on elu kurb ja ennekõike pime, ent selle tootmiseks on vajalik vedelkütus. Õnneks oli mahajäetud autosid igal pool ja voolikuga paagist kütuse väljaimemisest saigi tegelikult mu esimene uues maailmas omandatud ülioluline oskus.
Olgu öeldud, et esialgu ei osanud ma isegi bensiinil ja diislil vahet teha, ent elu õpetas ja tean nüüd, et need näevad välja ja lõhnavad täiesti erinevalt. Töövõit lumehelbekese jaoks!
Peagi avastasin, et kütust kulub hullumoodi palju – varustustuurid autoga ja mu nappe oskusi arvestades üllatavalt hõlpsalt tööle saadud elektrigeneraator nõudsid kütust sellistes kogustes, et bensiiniimemisest sai üks mu igapäevaseid põhitegevusi.
Alguses üritasin ma seda probleemi lahendada bensiinijaamade abiga – kohe mu maja vahetus läheduses on nii Circle K kui ka Olerexi tankla. Selgus aga, et kütust võib küll bensukate maa-alustes mahutites olla, ent selle kättesaamine ilma elektrita on omaette teema. Võimalik, et tänapäevastes bensiinijaamades on olemas ka võimalus kütust käsitsi välja pumbata, ent mina sellele jälile ei saanud.
Lahendus saabus, kui leidsin ühe korjesõidu käigus umbes kilomeetri kauguselt oma majast Alexela kütuseauto. See lihtsalt seisis seal, kenasti tee äärde pargitud, juhipoolne uks pärani lahti ja süütevõti ees.
Võiks arvata, et kütuseveokist kütuse kättesaamine on väga keeruline, ent õnneks pole see nii. Kui ma olin paagi all asuva laadimiskastiga pisut pusinud ja leidnud sealt kompressori, mis jonnakalt töötamast keeldus, siis pöörasin pilgu ülespoole ja avastasin, et tsisternide peal on olemas ka luugid. Alguses kasutasin ämbrit, ent hiljem tekitasin väikest generaatorit, pumpa ja voolikut kasutades mugava kütuseimemise süsteemi. Boonusena avastasin, et veoki tsisternides on nii bensiini kui diislit, nii et sain kõik vajaliku ühest kohast.
Esialgu mõtlesin, et üritan veovahendi mootori tööle saada ja sõidan sellega oma maja juurde, ent siis loobusin sest plaanist kui liiga ohtlikust – mine tea, millised protsessid kütuse või mahutitega ajapikku aset võivad leida. Kusagilt lekib miskit, äike põrutab pihta ja järsku mõistad, et elasid otse pommi kõrval. Kui jõuad mõista, muidugi.
Peetri asula sobib paikseks elukohaks hästi ka seetõttu, et läheduses on palju suuri kaubanduskeskuseid, kust toidu- ja muid varusid soetada. Kuna teisi korilasi piirkonnas ei ole, siis konkurentsi pole mul vaja karta. Alguses käisin kauba järel peamiselt kohalikus Selveris ja Coopis, hiljem, kui hankisin endale sõiduauto asemele kaubiku, sõitsin kaubareisidele Ülemiste keskusesse ja Sikupilli Prismasse.
Ülemiste keskuse pean vist nüüd oma sihtkohtade seast maha kriipsutama, sest mõne aja eest langes sel suur osa katusest sisse. Keskuse teine korrus on seega suuresti ligipääsmatu, mis pole minu jaoks muidugi eriline kaotus, sest toidukaubad ja muu eriti väärtuslik kraam paikneb esimesel korrusel. Küll aga kardan ma, et varem või hiljem vajub lisaraskuse all sisse ka esimese korruse lagi ja sel hetkel ei tahaks ma arusaadavatel põhjustel ses hoones viibida.
Siin piirkonnas on ka suur hulk logistikakeskuseid ja hulgimüügifirmasid, kust ma samuti koduse lao jaoks palju kaupa olen saanud. Näiteks mõned kilomeetrid Tartu poole asub Smarteni logistikakeskus, mis osutus minu jaoks tõeliseks aardekambriks. Pisut kaugemal asuvad mu järgmised sihtmärgid, milleni ma veel jõudnud ei ole – Jüri külje all paikneb Rimi logistikakeskus, Jüri tehnopark ning veidi eemal, Kiili poole sõites, ka Maxima logistikakeskus.
Üldiselt, tööpõld on lai ja avastamisrõõmu jätkub kindlasti kauemaks.
Muide, päris pikalt pärast eelmise ilma lõppu tundsin ma võõrastesse kodudesse, poodidesse, autodesse sisenedes ja sealt eluks vajalikke asju kaasa võttes end vargana. Käis nagu selline väike nõksatus kerest läbi, et see pole õige, nii ei tehta. Järgmine mõte oli, et see on OK, sest see on mahajäetud. Viimaks juurdus mu teadvusesse tõsisasi, et mahajäetud pole mitte ainult see, vaid kogu maailm, ja sest ajast alates ma ennast enam kurjategijana ei tunne.
* * * * *
Minu teada ei suutnudki teadlased Loomade Lahkumise Päevale järgnenud ja maailma lõpule eelnenud lühikese aja vältel leida midagi, mis oleks loomade massilise enesetapu põhjustele valgust heitnud. Loomalaipadest ei leitud mingisuguseid tavatuid muutuseid ega uusi haigustekitajaid ning välja ei suudetud tulla ühegi tõsiseltvõetava teooriaga.
Ühe väiksema uuringu käigus küll avastati küll surnud loomade organismist ja üllataval kombel koguni nende ajust seemnesarnaseid mikroosakesi, ent süvitsi ei jõutud selle teemaga ilmselt siiski enam minna, sest aeg sai otsa.
Toimunu oli sedavõrd veider, et sellele ei suutnud mõtlevat avalikkust uuel viisil lõbustaval moel reageerida isegi vandenõuteoreetikud.
Loomade Lahkumise Päev ei jäänud viimaseks veidraks globaalseks sündmuseks enne maailmalõppu.
Tunnistan, et järgneva kirjapaneku suhtes tunnen ma mõningat vastumeelsust.
Ma olen alati olnud inimene, kes usub teadusesse ja mõistusesse ning leiab, et ka esmapilgul täiesti ebamaised ja müstilised sündmused on võimalik teadusliku maailmavaate piires ära seletada. Võib-olla mitte kohe, ent varem või hiljem kindlasti.
Antud juhul pole ma selles nii kindel, kui aus olla…
Sellele vaatamata pean ma toimunust kirjutama, sest see on ilmselgelt üks väga oluline mosaiigikild tervikust.
Niisiis, ligikaudu kolm või neli päeva enne seda, kui inimesed hakkasid massiliselt surema ja saabus maailmalõpp, ilmnesid teatud hulgal maailma elanikel erilised võimed. Sellised, mida on harjutud kutsuma selgeltnägemiseks.
Taoliste inimeste tähistamiseks läks käibele mitu nimevarianti, ent enim leidis kasutust nägija.
Ma ei oska öelda, kui paljudel see võime tekkis – kui ma peaksin midagi välja pakkuma, siis võiks see arv olla 0,5%–1% maailma elanikkonnast. Võimalik, et panen mööda ja nägijaid oli palju vähem, sest enamik minuni jõudnud infost nende kohta pärineb sotsiaalmeediakanalitest ja uudistesaadetest ning selline teabe tarbimise viis kipub tervikpilti moonutama.
Nii palju kui mina tean, ei olnud nägijatel selgelt eritletavaid ühiseid omadusi või eripärasid, mis võinuks selgitada, miks avanes uks enamiku jaoks peidetud infole just neile. Oli noori ja eakaid, terveid ja tõbiseid, rikkaid ja vaeseid ning nad elasid igas maailma nurgas.
On olemas selline nähtus nagu surmalähedane kogemus, mille puhul kliinilises surmas viibivad patsiendid näevad samu nägemusi – valgust tunneli lõpus, mälupilte elu jooksul kogetust ja muud seesugust. See on lihtsalt seletatav fenomen, sest suremisel toimuvad meie kõigi ajus ja laiemalt organismis samad protsessid ja aju funktsioonid lülituvad välja samas järjekorras. Huvitav on aga see, et iga surev aju tõlgendab tajutavat erinevalt. Religioossed surijad näevad oma jumalat, ateistid pigem elust lahkunud sugulasi…
Näib, et umbes samamoodi tajusid enese poolt kogetavat erinevalt ka nägijad. Usklikud rääkisid, et neile on avanenud jumalariigi uksed, teadusliku maailmavaate pooldajad pajatasid teistest reaalsustest, väikesed lapsed reisisid aga hoopis printside ja printsesside võlumaale.
Kui isiklikest veendumustest, vanusest ja religioossusest põhjustatud müra kõrvale jätta, siis näis kõigi nägijate kogemuste puhul olevat ühiseks nimetajaks see, et nad suutsid siseneda mingisugusesse teise reaalsusesse või ruumimõõtmesse, mille abil võisid nad suhelda omavahel ja teatud juhtudel ka teiste maailma inimestega, kusjuures nii elavate kui ka surnutega.
Minuga isiklikult ükski nägija ei lävinud, ent selle info põhjal, mis avalikult kättesaadav oli, toimus suhtlus tavainimeste jaoks tavaliselt transiseisundit meenutavas poolunes. Mitmel juhul olevat ühendusevõtjad poolläbinähtaval kujul, justkui kummitusena, inimeste ette materialiseerinud. Nägin isegi mitut sellist videot ja usun, et need olid ehtsad.
Oli veelgi veidramaid teateid – üks Eesti vanaproua kinnitas, et temaga suheldi läbi seinal rippuva Wiiralti gravüüri ja kusagilt lugesin juhtumist, kus lävimine olevat käinud tohletanud, tolmuga kaetud ilvesetopise kaudu. Kas need olid tõsiseltvõetavad või pigem psühhiaatrilise iseloomuga juhused, seda ma ei tea.
Veider oli see, et nägijad ei olnud reeglina ilmselt võimelised valima, kuhu ja võib-olla isegi kas nad materialiseeruvad. Nii näiteks tekkis üks neist läbipaistva kummitusena keset Tallinnas asuvat Endla ja Tulika tänava ristmikku, mis põhjustas mõningast paanikat ja mitmeid automõlkimisi. Oleks olnud huvitav jälgida, kas ja millise süüdistuse alusel sellele nägijale politsei poolt pretensioonid esitati, ent selle kohta ei olnud siiski midagi kuulda.
Kindlasti oli juhuseid, kus mõni nägijatest ainestus mõne inimese seinakappi või siis keset paksu metsa, ent nendel juhtumitel kahjuks tunnistajad puuduvad.
Mulle sattusid silma mõned artiklid, milles väideti, et praegused nägijad on oma sõnumiga välja tulnud ka varem. Veebis ringles jäädvustusi ajaleheväljalõigetest, mis pärinesid koguni mitmekümne aasta tagusest ajast ning näisid tõesti viitavat sellele, et mõnedel nägijatel võis tekkida võime ajas rännata. Kui see neil ka oli, siis jäi mulle väga selline mulje, et seda oskust nad ei kontrollinud, vaid see avaldus neil juhuslikult.
Tundub, et nägijad teadsid sageli oma suhtluspartneri ja tema surnud lähedaste kohta asju, mida nad poleks kuidagi saanud teada. Selle kohta oli palju kinnitusi ja muuhulgas ka isikute poolt, keda võis minu hinnangul usaldada. Nägijad ise seletasid oma informeeritust sellega, et ses reaalsuses, kuhu nad ligi pääsesid ja mille abil suhtlesid, minevikku ja olevikku ei eksisteerinud ning seal olid samaaegselt ja ühtaegu koos kõik inimesed, kes kunagi elanud.
Nägijate seas oli nii aktiivseid tegelasi, kes tundsid enesele langenud rollis kohustust teha võimalikult laialdast valgustustööd, kui ka neid, kes võtsid seda kui needust, mis on neile küsimata kaela langenud.
Ilmselgelt kõige kummalisem ja samas ka enim meediakajastust saanud nägija oli Venemaalt pärit kaheaastane tütarlaps Nastja, kes sai kiirelt oma mitteusaldavalt läbitungiva pilgu ning kombe tõttu suvalisel hetkel mõne inimese kodus materialiseeruda ja teda tundide kaupa sõnagi lausumata põrnitseda hüüdnimeks Väike Greta.