Читать книгу Tantsutüdrukud - Margaret Atwood - Страница 4

Ükskord ammu jalutas Christine läbi pargi. Tal oli tennisekleit ikka veel seljas; ta polnud jõudnud ei duši all käia ega riideid vahetada, ning ta juukseid hoidis näole langemast peapael. Tema lihav punane nägu, pehmendava tukata paljas, nägi välja nagu vene talupojal, ent peapaelata oleksid juuksed silma tikkunud. Pärastlõuna oli aprilli kohta tavatult palav; siseväljakud olid auranud, ta nahk oli otsekui kupatatud.

Päike oli vanamehed välja meelitanud sealt, kus iganes nad oma talve ka ei veetnud: Christine oli hiljuti lugenud ühest sellisest, kes elas kolm aastat kanalisatsioonikaevus. Sagristena istusid nad pinkidel või lamasid rohul, pea vanale ajaleheruudule toetatud. Kui tüdruk mööda läks, õõtsusid nende kortsulised kännuseenenäod tema suunas, pilk haaratud keha liikumisest, ning triivisid siis jälle eemale, täis ükskõiksust.

Ka oravad olid väljas, toidujahil; kaks või kolm neist liikusid tema poole, paigalt sööstes ja siis peatudes, tüdrukut ootusrikkalt seirates, rotisarnase taanduva alalõuaga suu paokil, et kollakaid esihambaid näidata. Christine kiirendas sammu, tal polnud neile midagi anda. Neid ei tohiks toita, mõtles ta, see teeb nad rahutuks ja ajab kärna.

Poolel teel läbi pargi jäi ta seisma, et kampsun seljast võtta. Kui ta parajasti kummardus, et oma tennisereket uuesti maast üles tõsta, puudutas keegi tema äsja paljastatud õlavart. Christine karjus harva; reketivart tugevasti pihku surudes ajas ta end kiiresti sirgu. Aga tegu polnudki mõne vanamehega – tema ees seisis umbes kaheteist­kümneaastane tumedapäine poiss.

„Vabandust,“ ütles ta, „ma otsib majandusteaduskonda. Kas see on seal?“ Ta viipas lääne suunas.

Christine silmitses küsijat hoolikamalt. Ta oli eksinud: too polnud mitte noor, vaid lühikest kasvu. Ta ulatus tüdrukule veidi üle õla, ehkki jah, Christine oli keskmisest pikemat kasvu, „nagu sammas,“ ütles ema, kui tüdruk venitusharjutusi tegi. Mees oli „teise kultuuri esindaja“, nagu Christine’i peres oli tavaks selliste kohta öelda: kahtlemata Aasia päritolu, aga tõenäoliselt mitte Hiinast. Christine oletas, et tegu on välisüliõpilasega, ning manas näole oma ametliku tere-tulemast-naeratuse. Keskkoolis oli ta olnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni klubi president; tol aastal oli tema kool valitud Mänguassambleel Egiptuse delegatsiooni kehastama. See oli ebameeldiv ülesanne – keegi ei tahtnud araablasi mängida –, aga tema sai hakkama. Ta oli Palestiina sõjapõgenike teemal üsna hea kõne pidanud.

„Jah,“ ütles Christine, „see on seal. See lameda katusega. Kas näete?“

Mees oli kogu selle aja talle närviliselt naeratanud. Ta kandis läbipaistvate plastraamidega prille, mille tagant tema silmad tüdruku poole üles punnitasid nagu läbi akvaariumiklaasi jõllitaval kalal. Ta ei vaadanud, kuhupoole Christine osutas. Selle asemel surus ta tüdrukule pihku väikse rohelise märkmeploki ja pastaka.

„Sina teeb kaart,“ ütles ta.

Christine pani tennisereketi maha ning joonistas üksikasjaliku kaardi. „Meie oleme siin,“ ütles ta selgelt hääldades. „Teie minge siit. Hoone on siin.“ Teekonna tähistas ta punktiirjoone ja X-iga. Mees tuli lähemale ning jälgis tähelepanelikult kaardi valmimist; ta lõhnas keedetud lillkapsa ja mingi tundmatut marki juuksegeeli järele. Kui kaart oli valmis, ulatas tüdruk paberi ja pastaka mehele kokkuvõtliku naeratusega tagasi.

„Oota,“ ütles mees. Ta tõmbas kaardiga paberilipiku märkme­plokist välja, murdis hoolikalt kokku ja pani kuuetaskusse; tema varrukad ulatusid üle randmete ning narmendasid otstest. Ta hakkas midagi kirjutama; Christine märkas kerge vastikusega, et mehe küüned ja sõrmeotsad on nii ära näritud, et näivad peaaegu moondunud. Mitu sõrme olid lekkivast pastakatindist sinised.

„See on minu nimi,“ ütles mees, märkmeplokki tüdruku näo ees hoides.

Christine luges kummalist rida hoolikalt suurtähtedega kirjutatud G-dest, Y-test ja N-idest. „Aitäh!“ ütles ta.

„Sina nüüd oma nimi kirjutab,“ ütles mees tüdrukule pastakat ulatades.

Christine kõhkles. Olnuks tegu mõne tema oma kultuuri esindajaga, oleks ta arvanud, et mees üritab flirtida. Aga samas, tema oma kultuuri esindajad ei üritanud temaga kunagi flirtida, ta oli liiga suur. Ainsana oli katset teinud üks marokolasest ettekandja kõrtsis, kus nad vahel pärast klubi koosolekuid käisid, ja too oli olnud otsekohene. Pidanud tualeti poole suunduva Christine’i lihtsalt kinni, küsinud ja eitava vastuse saanud, ja kogu lugu. See mees siin polnud aga mitte ettekandja, vaid üliõpilane; Christine ei tahtnud teda solvata. Tema kultuuris, kus iganes see ka polnud, oli selline paberilipikutel nimede vahetamine ilmselt ametlik viisakus, nagu aitäh ütlemine. Ta võttis mehelt pastaka.

„See on väga kena nimi,“ ütles mees. Ta voltis paberi kokku ja pistis kaardiga samasse kuuetaskusse.

Christine arvas, et on oma kohuse täitnud. „Head aega siis,“ ütles ta. „Oli meeldiv kohtuda.“ Ta pöördus oma reketit võtma, aga mees oli juba kummardunud ja selle üles korjanud ning hoidis seda nüüd kahe käega enda ees nagu vallutatud lippu.

„Ma kannab seda sinu eest.“

„Oh ei, ma palun. Ärge nähke vaeva, mul on kiire,“ ütles Christine, sõnu selgelt hääldades. Reketist ilma jäänud, tundis ta end relvituna. Mees hakkas mööda teerada edasi lonkima; närvilisusest polnud enam jälgegi, ta paistis täiesti muretu.

„Vous parlez français?“ küsis ta vestlustoonil.

„Oui, un petit peu,“ ütles tüdruk. „Mitte kuigi hästi.“ Kuidas ma küll viisakalt tema käest reketi tagasi saaksin, mõtles ta.

„Mais vous avez un bel accent.“ Mehe silmad jõllitasid läbi prillide tüdrukut: üritas ta tõesti flirtida? Christine teadis suurepäraselt, et tema aktsent on kohutav.

„Kuulge,“ ütles ta, lastes esimest korda oma kärsitusel välja paista, „ma pean tõesti minema. Andke mu reket, palun.“

Mees kiirendas sammu, aga ei teinud ühtki liigutust, et reketit tagasi anda. „Kuhu sa läheb?“

„Koju,“ vastas Christine. „Oma majja.“

„Mina nüüd sinuga koos läheb,“ ütles mees lootusrikkalt.

„Ei,“ ütles tüdruk: mehega tuli konkreetne olla. Ta hüppas ettepoole ja krahmas reketist kinni; pärast mõningast sikutamist sai ta selle kätte.

„Head aega,“ ütles Christine, pööras mehe nõutule näole selja ning pistis jooksu, lootes teda oma sörgitempoga heidutada. Tüdrukule tundus, nagu kaugeneks ta lõrisevast koerast: sa ei tohi näidata, et kardad. Ja miks ta peakski kartma? Mees ulatus talle vaid õlani ning lisaks oli Christine’il reket, mees poleks saanud talle midagi teha.

Ehkki ta ei vaadanud tagasi, teadis tüdruk, et mees järgneb talle. Tuleks see tramm nüüd ometi, mõtles Christine, ja tramm oligi teel, aga veel liiga kaugel, punase tule taga kinni. Mees ilmus tema kõrvale, kuuldavalt hingeldades, vaid hetk pärast seda, kui ta oli peatusesse jõudnud. Christine vaatas kangestunult enda ette.

„Sina minu sõber oleb,“ ütles mees ebalevalt.

Tüdruk leebus: mees ei tahtnud temaga siiski flirtida, ta oli võõras, kes lootis lihtsalt mõne kohalikuga tutvust teha; Christine oleks tema asemel sama soovinud.

„Jah,“ ütles ta, kinkides mehele ühe naeratuse.

„See on hea,“ ütles mees. „Minu kodumaa on väga kaugel.“

Christine’ile ei tulnud kohe sobivat vastust pähe. „Kui huvitav,“ ütles ta. „Très intéressant.“ Tramm oli lõpuks ometi peaaegu kohal. Ta avas käekoti ja võttis pileti välja.

„Ma tuleb nüüd sinuga koos,“ ütles mees. Tema käsi klammerdus tüdruku õlavarre külge.

„Sina ... jääd ... siia,“ ütles Christine, surudes alla soovi karjuda, ent tehes iga sõna järel pausi, nagu räägiks ta kurdiga. Ta rehmas käsivarre vabaks – mehe haare oli üsna nõrk ega suutnud tüdruku tennise­mängija biitsepsiga võistelda –, tõukas end kõnniteeservast lahti ja hüppas trammiuksest sisse, kuuldes kergendustundega, kuidas uks tema järel kinni kriuksatab. Trammis, kvartali jagu kaugemal, lubas ta endale kiire pilgu aknast välja. Mees seisis seal, kuhu oli temast jäänud; paistis, et ta kirjutab midagi oma väiksesse märkme­­­plokki.

Koju jõudes oli Christine’il aega vaid kiireks suupisteks, ent Väitlus­klubisse oleks ta siiski äärepealt hilinenud. Teemaks oli „Meie otsus: see sõda on ajast ja arust“. Tema meeskond oli väite poolt ning võitis.

Viimaselt eksamilt lahkudes oli Christine masenduses. Teda ei kurvastanud mitte eksam ise, vaid tõsiasi, et see oli viimane: kooliaasta oli lõppenud. Ta hüppas kohvikust läbi nagu tavaliselt ja läks siis varakult koju, sest midagi muud polnud õigupoolest teha.

„Oled see sina, kullake?“ hõikas ema elutoast. Küllap ta kuulis, kuidas välisuks kinni vajus. Christine astus tuppa ja prantsatas diivanile, ajades segamini elegantselt ritta seatud padjad.

„Kuidas su eksam läks, kullake?“ küsis ema.

„Hästi,“ ütles Christine ükskõikselt. Tal läks hästi; ta sai läbi. Ta polnud hiilgav õpilane ja teadis seda, küll aga kohusetundlik. Õppejõud kirjutasid tema eksamitöödele alati kommentaare stiilis „Tõsiselt­võetav katse“ ja „Hästi läbimõeldud, aga indu võiks ehk rohkem olla“; nad panid talle B-sid, vahel ka B+-e. Ta kuulas polito­loogia ja majandusteaduse loenguid ning lootis pärast lõpetamist mõnes valitsusasutuses tööd leida; tänu isa tutvustele oli see üsna tõenäoline.

„Kui tore.“

Christine aimas halvakspanuga, et ema ettekujutus eksamitest on üpris hägune. Parasjagu sättis too gladioole vaasi; käte kaitseks kandis ta kummikindaid nagu alati, kui ta oli hõivatud mõne nii­nimetatud „majapidamistööga“. Niipalju kui Christine näinud oli, piirdusidki ema majapidamistööd lillede vaasi seadmisega – nartsissidest, tulpidest ja hüatsintidest gladioolide, iiriste ja roosideni, mille järel tulid astrid ja krüsanteemid. Vahel tegi ema süüa, elegantselt ja serveerimiseks soojenduspanne kasutades, aga pidas seda hobiks. Kõige muu eest hoolitses teenijanna. Christine’i meelest oli teenija palkamises midagi ähmaselt patust. Praegu olid saadaval ainult välismaalased või rasedad; nende ilme andis enamasti mõista, et neid kasutatakse kuidagi ära. Aga ema tahtis seepeale teada, mida need tüdrukud siis tegema peaksid; neil tuli kas varjupaika minna või oma kodumaal püsida, ning Christine pidi nõustuma, et nii see tõenäoliselt on. Emaga oli igatahes raske vaielda. Ta oli nii habras, nii hoolitsetud, isegi järsem hingetõmme oleks võinud tema pealispinda kriimustada.

„Täna helistas üks huvitav noormees,“ ütles ema. Ta oli gladioolidega ühele poole saanud ja võttis parajasti kummikindaid käest. „Tahtis sinuga rääkida ja kui ma ütlesin, et sind pole kodus, jäime veidikeseks vestlema. Sa pole mulle temast rääkinud, kullake.“ Ema pani ette prillid, mida ta ehisketiga kaelas kandis – viide sellele, et parajasti on temas valdav pigem ajaga kaasas käiv ja mõistev, mitte vanamoodsalt tujutsev meelelaad.

„Kas ta oma nime ütles?“ küsis Christine. Ta tundis paljusid noormehi, aga need talle enamasti ei helistanud; oma jutud said nad aetud kohvikus või pärast koosolekuid.

„Tegu on ühe teise kultuuri esindajaga. Ta ütles, et helistab hiljem tagasi.“

Christine jäi hetkeks mõttesse. Ta oli pealiskaudselt tuttav mitme teise kultuuri esindajaga, enamasti inglastega; need olid Väitlusklubi liikmed.

„Ta õpib Montréalis filosoofiat,“ lisas ema kiiresti. „Tal on prantsus­pärane aktsent.“

Christine’ile hakkas meenuma mees pargist. „Ma ei usu, et ta on päris prantslane,“ ütles ta. Ema oli prillid eest võtnud ja suskis hajameelselt sõrmega longu vajunud gladiooli. „Igatahes oli tal prantsuspärane aktsent.“ Ta vajus mõttesse, õitsev valitsuskepp käes. „Minu meelest oleks kena, kui sa kutsuksid ta teed jooma.“

Christine’i ema tegi, mis suutis. Tal oli veel kaks tütart, mõlemad temasse. Nad olid ilusad; üks neist oli juba kenasti abielus ning ka teise pärast polnud ilmselgelt põhjust muretseda. Kui jutt ­Christine’ile läks, lohutasid sõbrad teda, öeldes: „Ta ei ole mitte paks, vaid lihtsalt suure kondiga, ta on isasse läinud“ ja „Christine näeb nii terve välja.“ Tema teistel tütardel polnud kooliajal ühtegi hobi, aga kuna Christine’ile polnud eales määratud ilusaks saada, isegi kui ta kaalus alla võtaks, siis oli parem, et ta on nii sportlik ja poliitiliselt meelestatud, et tal on huvid. Kui vähegi võimalik, püüdis ema tema harrastusi alati toetada. Christine sai kohe aru, kui ema eriliselt pingutas, tema hääl muutus siis kergelt etteheitvaks.

Tüdruk teadis, et ema ootab temalt elevust, kuid ei suutnud seda esile manada. „Ma ei tea, eks ma vaatan,“ ütles ta ebalevalt.

„Sa näed väsinud välja, kullake,“ ütles ema. „Äkki sa sooviksid klaasi piima?“

Christine oli parajasti vannis, kui telefon helises. Tal polnud kuigi elav kujutlusvõime, aga vannis olles meeldis talle mõelda, et ta on delfiin, nii olid nad mänginud teenijannaga, kes teda väiksena vannitas. Ema hääl esikus oli armulik ja kõlav kui kell; siis kostis koputus vannitoa uksele.

„See on see kena noor prantslasest tudeng, Christine,“ ütles ema.

„Ütle talle, et ma olen vannis,“ vastas Christine, valjemini kui vaja. „Ta ei ole prantslane.“

Ta kuulis, kuidas ema selle peale kulmu kortsutab. „See ei oleks eriti viisakas, Christine. Ma ei tea, kas ta saaks aru.“

„Või nii, olgu siis,“ ütles Christine. Ta ronis vannist välja, mässis oma roosa kere rätiku sisse ja läks pladinal telefoni juurde.

„Tere!“ ütles ta tõredalt. Niimoodi kaugelt ei tekitanud mees haletsust, ta oli lihtsalt nuhtlus. Christine ei teadnud, kuidas oli mees tema numbri saanud: tõenäoliselt oli ta võtnud telefoniraamatu ja helistanud kõigile sama nimega numbritele, kuni sattus õige peale.

„Sinu sõber siin.“

„Ma tean,“ ütles Christine. „Kuidas läheb?“

„Mul läheb väga hästi.“ Tekkis pikk paus, mille jooksul Chris­tine’i haaras pahatahtlik soov öelda „tore, head aega siis“ ja toru ära panna; aga ta teadis, et ema seisab valvsalt magamistoa uksel nagu portselankujuke.

Siis ütles mees: „Ma loodan, et sinul ka läheb väga hästi.“

„Jah,“ ütles Christine. Ta ei kavatsenud seda kaasa teha.

„Ma tuleb teed jooma,“ ütles mees.

Seda ei osanud Christine oodata. „Teed jooma?“

„Sinu kena ema mind kutsub. Ma tuleb neljapäeval, kell neli.“

„Või nii,“ ütles Christine tundetult.

„Peatse jällenägemiseni,“ ütles mees keeruka keelendi omandanud inimese teadliku uhkusega.

Christine pani toru hargile ja kõndis läbi koridori. Ema istus oma kabinetis kirjutuslaua taga, süütu nägu peas.

„Kas sa kutsusid ta neljapäevaks teed jooma?“

„Mitte päriselt, kullake,“ ütles ema. „Aga ma mainisin, et ta võiks tõesti millalgi teed jooma tulla.“

„Igatahes tuleb ta neljapäeval. Kell neli.“

„Mis selles siis halba on?“ küsis ema tüünelt. „Ma usun, et see on meie poolt väga kena žest. Ma tõesti leian, et sa võiksid püüda veidi abivalmim olla.“ Ta oli enesega rahul.

„Kuna sina ta kutsusid,“ ütles Christine, „siis jää parem heaga ise ka koju ja aita mul teda lõbustada. Ma ei taha siia üksinda kenasid žeste tegema jääda.“

„Christine, kullake,“ ütles ema, laskmata ennast heidutada. „Sa peaksid hommikumantli selga panema, muidu saad külma.“

Olles tund aega mossitanud, proovis Christine mõelda tee­­joomisest kui millestki eksami ja töökoosoleku vahepealsest: tore see muidugi pole, aga sellega tuleb võimalikult taktitundeliselt ühele poole saada. Ja muidugi oli see kena žest. Kui ema tellitud koogikesed Pâtisserie’st saabusid, hakkas asi tema jaoks vähehaaval pidulikku ilmet võtma; ta otsustas suisa kleidi selga panna, kena kleidi, seeliku ja pluusi asemel. Lõppude lõpuks polnud tal ju midagi otseselt mehe vastu, kui välja arvata viis, kuidas too tema tennisereketist ja õla­varrest oli kinni haaranud. Christine surus maha põgusa ja võimatu kujutluspildi sellest, kuidas ta mööda elutuba pageb, heites jälitaja teele diivanipatju ning vaase gladioolidega; igaks juhuks ütles ta siiski teenijale, et too kataks laua aeda. Külalisele see kindlasti meeldiks ja pealegi oli õues rohkem ruumi.

Ta kahtlustas, et ema põikleb teejoomisest kõrvale ja mõtleb välja mingi vabanduse, miks ta peab välja minema just siis, kui külaline kohale jõuab; nii saab ta mehe üle vaadata ja nad omavahele jätta. Ta oli varemgi nii teinud; sel korral oli vabanduseks Kontserdikomitee koosolek. Nagu arvata võis, oli ema oma kindad hoolikalt kusagile „ära kaotanud“ ning leidis need teeseldud üllatusega just siis, kui uksekell helises. Veel mitu nädalat hiljem nautis Christine tagantjärele pilti ema ammulivajunud suust ja laitmatust enesevalitsusest, kui meest talle tutvustati: tegu polnud just päris selle võõramaise ülikuga, kelle oli ema silme ette maalinud tema lootusrikas ja loorhabras kujutlusvõime.

Mees oli valmistunud tõeliseks vastuvõtuks. Tema juustes oli nii palju geeli, et näis, nagu oleks tal mustast lakknahast paks müts peas, samuti oli ta oma varrukaotstest narmad ära lõiganud. Tema oranž lips oli vastupandamatult oivaline. Kui mees ema välkkiirelt valgesse kindasse varjunud kätt surus, pani Christine siiski tähele, et tint tema sõrmedel on ilmselt igavene. Mehe näole olid tekkinud vistrikud, võib-olla ärevusest kõigi peatsete naudingute ootel; õlal rippumas väike fotoaparaat, suitsetas ta parajasti mingit eksootilise lõhnaga sigaretti.

Christine juhatas külalise läbi jaheda ja lillelise, pehmete polstritega elutoa ja veranda klaasuksest välja aeda.

„Teie istuge,“ ütles ta. „Ma lähen palun tee meile siia tuua.“

Teenija oli pärit Lääne-India saarestikust – Christine’i vanemad olid temast vaimustusse sattunud, kui nad jõulude ajal seal käisid, ning ta koju kaasa toonud. Vahepeal oli naine jõudnud rasedaks jääda, aga Christine’i ema polnud teda vallandanud. Ta ütles, et on veidi pettunud, aga mida muud oligi oodata, ning et tema meelest polnud vahet, kas teenija on rase juba enne, kui sa ta palkad, või jääb rasedaks pärast. Ta oli oma sallivuse üle uhke; pealegi polnud teenijaid kuigi lihtne leida. Huvitaval kombel oli selle tüdrukuga üha raskem hästi läbi saada. Ta kas ei jaganud Christine’i ema arusaama lahkusest või tundis, et on millestki puhtalt pääsenud ja võib seega vabalt oma põlgust välja näidata. Esialgu oli Christine üritanud teda kohelda kui omasugust. „Ära ütle mulle „preili Christine“,“ ütles ta kerget vandeseltslaslikku naeru imiteerides. „Mis ma teile siis ütlema pean?“ oli teenija kulmu kortsutades küsinud. Nad olid hakanud köögis maha pidama lühikesi tõredaid vaidlusi, mis Christine’i meelest meenutasid kahe teenija vahelisi sõnasõdu. Ema suhtus neisse ühtemoodi – nad ei olnud päris sellised, nagu ta oleks tahtnud, aga nendega tuli leppida.

Läikiva glasuuriga kaetud koogikesed olid taldrikule seatud ja teekann valmis pandud; keedukannus oli vesi keema läinud. Christine suundus seda välja lülitama, aga teenija, kes oli seni köögilaua taga istunud, küünarnukid lauale toetatud, hüppas püsti ja jõudis temast ette. Christine ootas, kuni too oli vee kannu valanud. Siis ütles ta: „Ma viin selle välja, Elvira.“ Ta oli äsja otsustanud, et ei taha, et teenija tema oranži lipsuga külalist näeks; ta teadis juba, et tüdruk pole temast niigi kuigi heal arvamusel, sest talle polnud keegi veel proovinud titte teha.

„Mille eest mulle teie meelest makstakse, preili Christine?“ küsis teenija põlglikult. Ta suundus kandikuga aeda; Christine läks tema sabas, sees imelik ja saamatu tunne. Teenija oli vähemalt sama kogukas kui tema, aga teistmoodi.

„Aitäh, Elvira,“ ütles Christine, kui kandik oli oma kohale asetatud. Teenija lahkus sõnagi lausumata, heites üle õla halvakspaneva pilgu narmendavatele kuuevarrukatele ja tindiplekilistele sõrmedele. Christine võttis nüüd kindlalt nõuks külalise vastu eriti lahke olla.

„Teie väga rikkad,“ ütles mees.

„Ei,“ vaidles Christine pead raputades vastu, „ei ole.“ Ta polnud kunagi mõelnud, et nende perekond on rikas, isa tavatses ikka öelda, et valitsuse heaks töötades ei teeni midagi.

„Jah,“ kordas mees, „teie väga rikkad.“ Ta toetas ennast vastu aiatooli seljatuge, vahtides otsekui lummatult enda ümber.

Christine asetas teetassi mehe ette lauale. Ta ei pööranud tavaliselt majale või aiale liiga palju tähelepanu; neis polnud midagi erilist, sellel tänaval oli tunduvalt suuremaid; nende eest hoolitsesid teised inimesed. Nüüd aga järgis ta külalise pilku ja nägi seda kõike justkui uue nurga alt: laugeid murulappe, varasuvises päikesevalguses eretavaid lillepeenraid, plaatidega kaetud siseõue ja teeradu, kõrgeid müüre ja vaikust.

Tema pilk peatus jälle külalisel. „Mu inglise keel ei ole hea,“ ütles too, „aga ma areneb.“

„Muidugi,“ ütles Christine, noogutades julgustavalt.

Mees lonksas teed, kiiresti ja ettevaatlikult, otsekui kartes tassile viga teha. „Ma soovib siia jääda.“

Christine ulatas talle koogikandiku. Mees võttis vaid ühe ja kirtsutas süües kergelt nina; see-eest jõi ta veel mitu tassi teed, kuni Christine kookidele lõpu peale tegi. Neiul õnnestus teada saada, et mees on siin tänu ühe koguduse stipendiumile – täpset usulahku ei suutnud ta välja selgitada – ja õppis filosoofiat või teoloogiat, võimalik, et mõlemat. Ta tundis, et on külalise suhtes heatahtlikult meelestatud: too oli käitunud viisakalt ega põhjustanud talle mingeid ebamugavusi.

Teekann oli lõpuks ometi tühi. Mees ajas ennast toolis sirgu, nagu oleks teda ehmatanud helitu gongilöök. „Sina vaatab siia, palun,“ ütles ta. Christine märkas, et mees oli asetanud oma pisikese kaamera kivist päikesekellale, mille ema oli kaks aastat tagasi Inglismaalt toonud. Ta tahtis Christine’ist pilti teha. Tüdruk oli meelitatud ning võttis vaoshoitult naeratades poosi sisse.

Külaline võttis prillid eest ning asetas need taldriku kõrvale. Hetkeks nägi tüdruk mehe lühinägelikke kaitsmata silmi, temale suunatud pilgus võbeles midagi usaldavat, millest Christine midagi teada ei tahtnud. Seejärel läks mees ja õiendas midagi kaameraga, selg tüdruku poole. Järgmisel hetkel oli ta juba Christine’i kõrval kookus, üks käsi nii kaugel tüdruku pihal, kui ulatas, teine katmas tema süles kokkupandud käsi, põsk surutud vastu tema põske. Tüdruk oli liiga ehmunud, et liigutada. Kaamera tegi klõpsu.

Mees tõusis kiiresti püsti ja pani jälle ette prillid, millel nüüd helkis nukker võidurõõm. „Tänan, preili,“ ütles ta tüdrukule. „Ma lähen nüüd.“ Ta heitis kaamera jälle üle õla, kaitstes seda käega, otsekui kaant peal hoides ja põgenemist takistades. „Ma saadab oma perele; neile meeldib.“

Ta oli väravast väljas ja läinud enne, kui Christine toibuda jõudis; siis hakkas tüdruk naerma. Ta oli kartnud, et mees tuleb talle kallale, nüüd võis ta seda tunnistada, ja nii oligi läinud; küll aga mitte tavapärasel moel. Mees polnud röövinud – rapeo, rapere, rapui, kiskuma ja röövima – mitte tema naiseau, vaid tselluloidpildi temast ja juhtumisi ka hõbedasest teeserviisist, mis mõnitavalt talle vastu helkis, kui teenija selle ära viis, kandes seda kuninglikult nagu võimusümbolit või kroonijuveele.

Christine veetis suve samamoodi nagu viimasel kolmel aastal, töötades purjeinstruktorina kallis, ainult tüdrukutele mõeldud spordilaagris Algonquini pargi lähedal. Ta oli seal varem ise osalenud, kõik oli talle tuttav; ta oskas purjetada vaat et pareminigi kui tennist mängida.

Kaks nädalat hiljem sai ta mehelt Montréali margiga kirja, mis oli Christine’i koduselt aadressilt laagrisse edasi saadetud. Rohelisele paberitükile oli suurte trükitähtedega kirjutatud paar-kolm lauset. Alguses seisis: „Ma loodan, et sul läheb hästi“, see­­järel kirjeldas mees ühesilbiliste sõnadega ilma ja lõpetas: „Minul läheb hästi.“ Kirja all seisis: „Sinu sõber.“ Iga nädal sai tüdruk uue kirja enam-­vähem samas stiilis. Ühe juurde oli lisatud värvifoto: mees ise, kergelt kõõrd­silmne lutsakalt irvitav, voogavate kardinate taustal vilajam, kui Christine teda mäletas, ümberringi ilutulestikuna puhkevad lilled, mehe üks käsi otsekui ebamäärane udukogu neiu süles, teine peidus; tema oma nägu jahmunud ja vihane, otsekui oleks mehe nähtamatu pöial tema tagumikku torkinud.

Ta vastas esimesele kirjale, aga siis pidi edasijõudnute kursus hakkama võistlusteks treenima. Suve lõpul enne kojuminekut asju pakkides viskas ta kõik kirjad ära.

Mõni nädal pärast koju naasmist sai ta järgmise rohelise kirja. Nüüd oli ümbrikule kirjutatud saatja aadress ning Christine märkas halba aimates, et see on tema kodulinnas. Ta ootas iga päev, et telefon heliseks; ta oli nii kindel, et mehe esimene katse ühendust võtta on kehatu hääle kaudu, nii et kui too teda äkitselt kesk ülikoolilinnakut kõnetas, polnud Christine selleks valmis.

„Kuidas sul läheb?“

Mehe naeratus oli sama, aga kõik muu tema juures oli alla käinud. Ta oli veelgi kõhnem – oli see üldse mõeldav? – ja tema kuuevarrukad olid kasvatanud uue lopsaka narmasaagi, otsekui selleks, et varjata sõrmi, mis olid nüüd nii ära näritud, nagu oleksid neid järanud närilised. Mehe juuksed, väljakasvanud ja õlitamata, langesid üle otsmiku; silmad tema lohkuvajunud näos, mis oli kui habras kolmnurk luudele pinguldatud nahka, vilasid prillide taga nagu konksu otsa jäänud kalad. Suunurgas oli tal sigaretikonts ning kõndides süütas ta selle otsast järgmise.

„Hästi,“ ütles Christine. Samal ajal mõtles ta: ma ei kavatse ennast enam selle asjaga siduda, aitab naljast, ma olen rahvusvaheliste suhete heaks juba piisavalt teinud. „Kuidas sinul?“

„Ma elab nüüd siin,“ ütles mees. „Võib-olla ma õpib majandust.“

„Kena.“ Ei kõlanud kuigi usutavalt, et ta oleks ennast kusagile kirja pannud.

„Ma tuleb sind vaatama.“

Christine ei teadnud, kas mees pidas silmas seda, et on Montréalist ära kolinud selleks, et tema lähedal olla, või tahtis talle koju külla tulla nagu kevadel; igal juhul ei soovinud ta ennast sellesse segada. Nad seisid politoloogia teaduskonna ees väljas. „Mul algab siin loeng,“ ütles Christine. „Head aega!“ See oli temast julm, ta sai sellest aru, aga kokkuvõttes oli järsk löök halastavam, nagu tavatsesid öelda tema kaunid õed.

Hiljem otsustas ta, et oli olnud rumal mehele näidata, kus ta loeng toimub. Ehkki igasse kolledžihoonesse oli ka tunniplaan üles pandud: mehel oleks tulnud vaid tema nimi üles otsida ja oma rohelisse märkmeplokki iga ta liigutus suurte tähtedega kirja panna. Sellest päevast peale ei jätnud ta Christine’i enam rahule.

Algul ootas ta tüdrukut auditooriumi ukse taga. Too ütles talle esialgu kiiresti tere ja läks edasi, aga sellest polnud kasu; mees jälitas teda kaugusest, näol muutumatu naeratus. Siis lõpetas Christine temaga rääkimise ning teeskles, et ei märkagi teda, aga ka see ei aidanud, mees käis tal ikka sabas. Tõsiasi, et tüdruk teda justkui kartis – või oli tal lihtsalt häbi? –, paistis meest ainult julgustavat. Christine’i sõbrad hakkasid vähehaaval midagi märkama ja uurisid, mis mees see selline on ning miks ta tüdrukul niimoodi järel käib; ta ei osanud vastata, kuna ei teadnud õieti isegi.

Mõne päeva möödudes, kui mees vähimatki tüdimuse märki ei ilmutanud, hakkas Christine loengutele tõttama sörgisammul, hiljem aga lausa joostes. Mees oli visa, ning kõva suitsetaja kohta ka üllatavalt hea võhmaga: ka tema kiirendas tüdruku järel sammu, aga hoidis endist distantsi nagu mõni tüdruku külge seotud järel­veetav mängukann. Christine mõistis, kui naeruväärset vaatepilti nad ülikoolihoonete vahel niimoodi ringi traavides pakkuda võivad, nagu mõnes multikas: kohmakas elevant, keda jälitab kidur hiireke, nägu naerul, mõlemad vangistatud klassikalisse koomilisse tagaajamismängu; aga ta oli aru saanud, et tormates tunneb ta vähem ärevust kui rahulikult sammudes, kuklanahk mehe tajutavast pilgust krampis. Vähemalt sai ta nii oma lihaseid kasutada. Ta kavandas teekondi, põgenemisteid: teinekord tormas ta kohviku eesuksest naiste tualetti ja tagaukse kaudu jälle välja ning suutis mehe sel moel maha raputada, kuni too varuväljapääsu avastas. Ta püüdis meest eksitada, põigates segadust tekitavatesse võlvkäikudesse ja koridoridesse, ent too paistis nende arhitektuuriliste labürintidega niisama sina peal olevat nagu Christine isegi. Viimases hädas võis ta pelgupaiga leida naiste ühiselamust ning turvaliselt jälgida, kuidas valvuri range hääl sunnib jälitaja peatuma: sissepääsust kaugemale mehi ei lastud.

Lõunapausid olid üha keerulisemad. Christine istus, tavaliselt koos teiste Väitlusklubi liikmetega, ja hammustas parajasti mõnuga võileivast esimest suutäit, kui mees järsku välja kargas otsekui nähtamatust kanalisatsioonikaevust. Siis jäi üle vaid otsustada, kas söösta rahvarohkest kohvikust välja, võileib söömata, või lõpetada lõuna, mees selja taga seismas, nii et keegi lauas olijatest tema kohalolu ignoreerida ei saanud ning vestlus pidevalt takerdus ja katkes. Tüdruku sõbrad õppisid meest juba kaugelt märkama; nad panid valve­postid välja. „Sealt ta tuleb,“ sosistasid nad, aidates tüdrukul eesseisva sprindi jaoks asjad kokku korjata.

Nii mõnelgi korral väsis Christine jooksmisest ning pöördus otse mehe poole. „Mida sa tahad?“ küsis ta teda sõjakalt ülevalt alla põrnitsedes, käed peaaegu rusikasse surutud; ta oleks tahtnud meest raputada, teda lüüa.

„Ma soovib sinuga rääkida.“

„Siin ma olen,“ tavatses ta öelda. „Millest sa rääkida tahad?“

Aga seepeale polnud mehel midagi öelda, ta lihtsalt seisis, tammudes jalalt jalale, naeratades kuidagi vabandavalt (ehkki Christine ei osanud kunagi määrata selle naeratuse – nikotiinist kollaste hammaste ümber pingulduvate näritud huulte, ülespoole kaarduvate suunurkade, nähtamatu fotograafi ootel krampi kiskuva näo – täpset meeleolu), tüdruku näole sihitud silmad jõnkslemas, otsekui näeks ta korraga temast vaid tükikest.

Ehkki see oli tüütu ja tobe, oli jälitamisel kummaline mõju: olles iseenesest mõistatuslik, muutis see ka Christine’i mõistatuslikuks. Keegi polnud teda varem mõistatuslikuks pidanud. Oma vanemate silmis oli ta lihases raskekaallane, tööhobune, andetu, tavaline nagu leib. Õdede jaoks oli Christine see lihtsake, kellele anti andeks nii mõndagi, mida teineteisele ei andestatud: temas ei peljatud rivaali. Oma meessoost sõpradele oli Christine see, kelle peale võis loota. Ta oli vastutulelik ja töökas, alati valmis tennisematšiks, kui mõni sportlikum neist seda soovis. Nad kutsusid teda välja õllele, et pääseda pubi puhtamasse ja ihaldusväärsemasse, daamidele ja nende saatjatele mõeldud tiiba, võttes iseenesestmõistetavana, et Christine teeb välja oma osa joogiringe. Ärevamatel hetkedel usaldasid nad talle oma naistemuresid. Tema juures polnud midagi riukalikku ega midagi huvitavat.

Christine oli nende hinnangutega alati nõustunud. Lapsepõlves samastas ta end valepruudi või koleda õega; alati, kui lugu algas sõnadega: „Elas kord neitsi, kes oli niisama kaunis, kui ta oli hea“, teadis ta, et see pole tema. Nii see lihtsalt oli, aga ega see polnudki nii halb. Ta vanemad ei eeldanud kunagi, et temast võiks saada särav seltskonnatäht, ning polnud seetõttu ka pettunud, kui seda ei juhtunud. Erinevalt teistest omaealistest ei tulnud tal läbi teha kogu seda mehkeldamist ja ärevust, ning tal oli meeste silmis isegi teatav eriline positsioon: ta oli erand, kes ei sobitunud ühtegi kategooriasse, mida nad olid harjunud tüdrukutest rääkides kasutama: Christine polnud ei õrritaja, külm kala, kerge saak ega sapine mõrd; tema vastu tunti austust. Vähehaaval oli ta hakanud jagama meeste põlgust enamiku naiste vastu.

Nüüd aga oli tema juures midagi, mida polnud võimalik seletada. Teda ajas taga keegi mees, üks üpris kummaline mees, tõsi, aga ikkagi mees, kes oli kahtlemata Christine’ist sisse võetud ega suutnud teda rahule jätta. Teised mehed silmitsesid tüdrukut nüüd tähelepanelikumalt kui kunagi varem, hindava pilguga püüdsid nad välja selgitada, mida need kramplikult pilkuvad prillitatud silmad temas näevad. Nad hakkasid teda välja kutsuma, ehkki nende uudishimu ei saanud kohtumistel kunagi rahuldatud ning Christine’i võlu saladus jäi püsima. Neiu ilmetu klimbikujuline nägu ja tugev karulik kehaehitus moodustasid osa mõistatusest, mida keegi ei osanud lahendada. Christine sai sellest aru. Vannis ei mänginud ta enam delfiini; selle asemel kujutas ta ette, et on tabamatu vete­haldjas, või vahel – hulljulgetel hetkedel – Marilyn Monroe. Igapäevane taga­ajamine oli muutumas harjumuseks; ta isegi ootas seda. Lisaks muudele hüvedele võttis ta ka kaalus alla.

Kogu selle aja jooksul polnud mees kordagi helistanud ega tema ukse taha ilmunud. Küllap leidis ta aga lõpuks, et see taktika ei kanna soovitud vilja, või hakkas tajuma Christine’i tüdimust. Telefon hakkas helisema varahommikuti või hilisõhtuti, kui oli kindel, et tüdruk on kodus. Mõnikord mees ainult hingas torusse (­Christine tundis ta hingamise järgi ära või vähemalt arvas, et tunneb), mispeale tüdruk lihtsalt katkestas kõne. Vahel ütles ta uuesti, et tahab ­Christine’iga rääkida, aga isegi kui too selleks piisavalt aega andis, ei öelnud mees enam midagi. Siis laiendas ta oma tegutsemisala: tüdruk nägi teda trammis endale vaikselt naeratamas, mitte kunagi lähemal kui kolme istme kaugusel; ta tundis, kuidas mees teda piki kodutänavat jälitab, ehkki kui ta meelekindlust kaotades tagasi vaatas, oli too nähtamatu või üritas varjuda mõne puu või heki taha.

Rahvarohketes paikades ja päevasel ajal ei kartnud Christine eriti; ta oli mehest tugevam ning too polnud viimasel ajal teda ka puudutada püüdnud. Aga päevad muutusid üha lühemaks ja külmemaks, november oli ukse ees. Sageli jõudis tüdruk koju, kui väljas oli juba hämar või valitses pimedus, milles andsid valgust vaid tuhm­oranžilt värelevad tänavalaternad. Tal mõlkusid meeles žiletiterad, noad ja tulirelvad; kui mees endale relva hangiks, oleks ta talle kerge saak. Christine vältis sallide kandmist, meenutades ajalehelugusid tüdrukutest, kes nendega surnuks kägistati. Hommikul sukkpükse jalga tõmmates oli tal imelik tunne. Tema keha oleks justkui kokku tõmbunud, mehe omast väiksemaks muutunud.

Oli mees siis peast segi, oli ta seksmaniakk? Ta tundus nii kahjutu, aga just säärased läksidki sageli lõpuks pööraseks. Vaimusilmas nägi ta mehe marraskile näritud sõrmi oma kõri ümber või oma riideid rebimas, aga ei suutnud iseennast karjumas ette kujutada. Pargitud autod, põõsastikud kodu läheduses, naaber­hoovide sissesõiduteed moondusid tema möödudes – märkamatust taustast sai pahaendeline hämar esiplaan, iga detail selge ja ähvardav –, seal võis mees varitseda, äkitselt varjust välja hüpata. Ent kui ta meest selges hommiku- või pärastlõunavalguses nägi (sest too jälitas teda ikka vanaviisi), veensid tema kulunud kuub ja vilavad silmad Christine’i, et hoopis tema ise on piinaja, taga­kiusaja. Ta oli mingil moel vastutav; keha, mida ta nii kaua oli pidanud usaldusväärseks masinaks, eritas vastu tema enese tahtmist oma soppidest ja voldikestest võimsat nähtamatut lõhnasõnumit nagu mõni indlev koer või emane koiliblikas, ning see ei lasknud mehel tema jälitamist lõpetada.

Tema ema, kes oli olnud sügishooaja vältimatu võõrustamisega liiga hõivatud, et märgata, kui Christine’ile helistati, või pöörata tähelepanu teenijanna kaebustele kellegi meesterahva kohta, kes sõnagi lausumata toru ära paneb, teatas, et sõidab nädalavahetuseks New Yorki; isa otsustas kaasa sõita. Christine’i haaras paanika: ta nägi juba ennast vannis hulpimas, kõri läbi lõigatud, veri kaelast immitsemas ja keerduvate kiududena äravooluaugu poole looklemas (sest nüüdseks uskus ta, et mees suudab liikuda läbi seinte, viibida kõikjal korraga). Teenijannast poleks mingit abi, isegi kui ta vannitoa uksel seisaks ja valvaks, käed vaheliti rinnal. Christine otsustas veeta nädalavahetuse oma abielus õe juures.

Kui ta pühapäeval tagasi jõudis, leidis ta eest hüsteerilise Elvira. Naine rääkis, et oli läinud laupäeval õhtuhämaruses verandaustele kardinaid ette tõmbama ning leidnud eest kummaliselt moondunud näo, meesterahva näo, mis oli vastu klaasi surutud ning vahtis teda aiast. Ta väitis, et oli minestanud ja et oleks äärepealt oma lapse kuu aega varem ilmale toonud, sealsamas elutoa vaibal. Seejärel helistas ta politseisse. Selleks ajaks, kui politsei kohale jõudis, oli mees läinud, aga teenijanna oli ära tundnud, et tegu on külalisega tollelt pärastlõunaselt teejoomiselt; ta andis politseile teada, et mees on Christine’i sõber.

Nad tulid esmaspäeva õhtul, et asja uurida, neid oli kaks. Nad olid väga viisakad – nad teadsid, kes on Christine’i isa. Too tervitas neid südamlikult; ema aga hoidus oma portselankäsi rutjudes taga­plaanile, andes selgesti mõista, kui habras ja ärevil ta on. Talle ei meeldinud, et mehed nende elutuppa tulid, kuid see oli möödapääsmatu.

Christine pidi möönma, et mees on tal kannul käinud. Ta tundis kergendust, et asjale jälile saadi, kergendust, et tema polnud see, kes politseisse teatas, ehkki kui tegu oleks olnud mõne tema oma rahvuskaaslasega, oleks ta seda juba ammu teinud. Ta kinnitas, et mees pole ohtlik, ta polnud talle kunagi haiget teinud.

„Säärased ei teegi haiget,“ ütles üks politseinik. „Nad teevad sulle lihtsalt otsa peale. Teil veab, et te surnud pole.“

„Peast segi,“ ütles teine.

Tüdruku ema avaldas arvamust, et teise kultuuri esindajatega on see häda, et iial ei või teada, kas nad on hullud või mitte, sest nende kombed on nii teistsugused. Politseinikud nõustusid temaga, ­aupaklikult, kuid ka üleolevalt nagu kuninglikku verd nõdrameelsega, kelle ees tuleb head nägu teha.

„Kas te teate, kus ta elab?“ küsis esimene politseinik. Christine oli kirja, millel mehe aadress seisis, juba ammu katki rebinud; ta raputas pead.

„Me peame ta siis homme kinni võtma,“ ütles mees. „Äkki te saate temaga juttu teha, kui loeng lõppeb ja ta teid ootab?“

Kui nad olid Christine’i küsitlemise lõpetanud, rääkisid nad poolihääli isaga esikus. Teenijanna, kes kohvitasse kokku korjas, ütles, et kui meest pokri ei pisteta, teeb tema minekut, ta ei kavatse lasta ennast uuesti niimoodi kangeks ehmatada.

Järgmisel päeval, kui Christine uusaja ajaloo loengust välja astus, oli mees platsis nagu kellavärk. Ta paistis nõutu, kui tüdruk jooksu ei pistnud. Christine astus talle vastu, süda reeturlikust vabaduselootusest tagumas. Ta keha oli jälle oma tavapärase kuju võtnud; ta tundis end hiiglasena, enesekindla ja kõigutamatuna.

„Kuidas sul läheb?“ küsis ta säravalt naeratades.

Mees vaatas umbusklikult talle otsa.

„Kuidas sul läinud on?“ proovis Christine uuesti. Mehe alaline naeratus kadus; ta astus temast sammu eemale.

„See ongi või?“ küsis politseinik, hüpates teadetetahvli tagant välja nagu võmm mõnes Keystone’i stuudio tummfilmis, ning asetas vilunult käe kulunud jakiõlale. Teine politseinik püsis eemal, jõudu polnud siin tarvis.

„Ärge talle midagi tehke,“ palus Christine, kui nad mehe minema viisid. Nad noogutasid ja muigasid, aupaklikult, põlglikult. Mees paistis suurepäraselt mõistvat, kellega tegu on ning mida nad tahavad.

Samal õhtul helistas esimene politseinik, et aru anda. Temaga rääkis Christine’i isa, rõõmus ja asjalik. Tüdruk ise oli nüüd pildilt väljas; teda oli kaitstud, sellega tema roll piirdus.

„Mida nad temaga tegid?“ küsis Christine ärevalt, kui isa tagasi elutuppa tuli. Ta ei teadnud täpselt, kuidas politseijaoskondades asju aeti.

„Midagi nad ei teinud,“ ütles isa, keda lõbustas tüdruku mure. „Ta oleks läinud ahistava jälitamise paragrahvi alla, nad tahtsid teada, kas ma soovin süüdistuse esitada. Aga see pole kohtuasja väärt: tal on viisa, mis lubab tal riiki siseneda vaid juhul, kui ta õpib Montréalis, nii et ma ütlesin neile, et saatku ta sinna. Kui ta veel siia oma nägu näitab, saadetakse ta riigist välja. Nad käisid tema korteris, tal on kahe nädala üür maksmata; majaomanik ütles, et kavatseb ta välja visata. Mees paistis päris rahul olevat, et sai üürivõla makstud ja tasuta rongipileti Montréali.“ Ta tegi pausi. „Aga neil ei õnnestunud temast midagi välja kangutada.“

„Temast välja kangutada?“ küsis Christine.

„Nad proovisid teada saada, miks ta seda tegi, see tähendab, miks ta sind jälitas.“ Isa pilk käis üle tütre, otsekui oleks see tallegi mõistatus. „Ütlesid, et kui nad selle kohta küsisid, oli mehel suu lukus. Teeskles, et ei saa keelest aru. Aga küll ta juba sai, lihtsalt ei vastanud.“

Christine arvas, et sellega on lool lõpp, aga kuidagi õnnestus mehel arreteerimise ja ärasõidu vahel oma saatja tähelepanu piisavalt mujale juhtida, et veel üks telefonikõne teha.

„Ma näeb sind jälle,“ ütles ta. Ta ei jäänud ootama, et tüdruk toru ära paneks.

Nüüd, kus tegu polnud enam piinliku igapäevase reaalsusega, võis mehest rääkida, temast võis luua lõbusa loo. Kui aus olla, siis oli ta ainus lõbus lugu, mis Christine’il rääkida oli, ja selle jutustamine säilitas tema kummalise veetluse aurat nii tema enese kui ka teiste silmis. Tüdruku sõbrad ja poisid, kes teda endiselt kohtama kutsusid, tegid ikka veel oletusi mehe motiivide kohta. Üks neist pakkus, et too oli tahtnud Christine’iga abielluda, et ta saaks riiki jääda; teine arvas, et Aasia meestele meeldivad tugeva kehaehitusega naised: „Asi on sinu rubenslikus välimuses.“

Christine mõtles mehe peale tihti. Too polnud talle meeldinud, pigem vastupidi, aga idee tasandil oli ju tegu romantilise kujuga, selle ainsa mehega, kes oli teda vastupandamatuks pidanud; ehkki oma roosat nägu ja tursket kogu täispikkuses peeglist uurides juurdles ta tihti selle üle, mis tema juures niimoodi mõjuda võis. Ta vältis igal võimalusel mõtet, et mees oli hullumeelne: asi oli lihtsalt selles, et ka terve mõistuse juures võis inimene käituda väga mitut moodi.

Aga üks uus tuttav, kes kuulis lugu esimest korda, pakkus teist­suguse selgituse. „Nii et ta sai sinu ka kätte,“ ütles mees naerdes. „See peab olema sama tüüp, kes aasta tagasi suvel meie laagri ümbruses ringi luusis. Ta käis kõigil tüdrukutel niimoodi sabas. Lühikest kasvu, jaapanlane või midagi sellist, prillidega, naeratus kogu aeg näol.“

„Võib-olla oli see siiski keegi teine,“ ütles Christine.

„Kahte niisugust ju olla ei saa, kõik klapib. See oli üks üsna veider tüüp.“

„Mis... sorti tüdrukutel ta sabas käis?“ küsis Christine.

„Ah, ükskõik kellel, kes ette juhtus. Ja kui nad siis esimese hooga talle tähelepanu pöörasid, kui nad tema vastu kenad olid või midagi säärast, oli ta takjas valmis. Ta oli paras nuhtlus, aga ohutu.“

Christine ei jutustanud enam oma lõbusat lugu. Ta oli niisiis olnud üks paljudest. Ta hakkas uuesti tennist mängima, vahepeal oli ta selle unarusse jätnud.

Mõni kuu hiljem helistas talle uuesti too politseinik, kes oli juhtumit uurinud. „Tahtsin teile teada anda, preili, et see mees, kellega teil probleeme oli, toimetati tagasi tema kodumaale. Saadeti riigist välja.“

„Mispärast?“ küsis Christine. „Kas ta püüdis siia tagasi tulla?“ Ehk oli ta siiski olnud eriline, ehk oli mees tema pärast kõigega riskinud.

„Ei midagi sellist,“ ütles politseinik. „Ta hakkas Montréalis jälle oma tükke tegema, aga valis seekord tõesti vale naise – ühe nunna­kloostri abtissi. Québecis juba selliseid asju ei sallita – nad tegid talle tuule alla, enne kui ta arugi sai. Küllap tal on omade juures parem.“

„Kui vana see naine oli?“ küsis Christine pärast pausi.

„Oh, nii umbes kuuekümnene.“

„Suur tänu, et te mulle sellest teada andsite,“ ütles Christine nii ametlikult, kui oskas. „See on suur kergendus.“ Ta kartis, et politseinik helistas selleks, et tema üle nalja heita.

Toru hargile asetades ta peaaegu nuttis. Mida mees ometi temast tahtnud oli? Nunnakloostri abtiss! Nägi ta siis tõesti kuuekümne­aastane välja, nägi ta välja nagu nunn? Mida sümboliseerisid kloostrid? Mugavust, lahkust? Pelgupaika? Äkki oli mehega midagi juhtunud, äkki põhjustas pelk Kanadas viibimine temas välja­kannatamatuid pingeid; äkki olid Christine’i tennisekleit ja paljad sääred mehe jaoks liig mis liig, katmata ihu ja raha näisid end kõikjal pakkuvat, kuhu ka ei vaataks, ent temale ometi kättesaamatuks jäävat; nunnast aga sai mingi pöördumatu moonutuse sümbol, oma rüü ja looriga meenutas ta mehe lühinägelikule pilgule võib-olla tema kodumaa naisi, neid, kellest tema aru sai? Aga nüüd oligi ta tagasi oma kodumaal, Christine’ist sama kaugel kui mõnel teisel planeedil; ta ei saa iial teada.

Mees aga polnud teda unustanud. Kevadel sai Christine välismaise margiga postkaardi, millelt vaatasid vastu tuttavad suurtähed. Kaardil oli pilt templist. Mehel läks hästi, ta lootis, et ka Christine’il läheb hästi, ta on tema sõber. Kuu aega hiljem saabus muidu tühjas, kinni kleebitud jõupaberist ümbrikus veel üks koopia pildist, mille mees oli aias teinud.

Christine’i salapärasuse aura tuhmus peagi; ta ise igatahes ei uskunud enam sellesse. Elu kulges jälle ootuspäraselt. Ta lõpetas kesk­päraste hinnetega ülikooli ja asus tööle Tervise ja Hoolekande ametisse; oma tööd tegi ta hästi ning harva diskrimineeriti teda kui õrnema soo esindajat, sest keegi ei pidanud teda selleks. Ta võis endale lubada meeldivalt ruumikat korterit, ehkki selle sisustamisele ta eriti energiat ei kulutanud. Ta mängis üha vähem tennist; kerge rasvakihiga kaetud lihasmassist sai vähehaaval õheldast lihaskihti ümbritsev rasv. Üha sagedamini valutas tal pea.

Sedamööda, kuidas aastad kulusid ning ajalehtedes ja ajakirjades ilmus aina enam sõjateemalisi lugusid, taipas Christine ühel hetkel, millisest Aasia riigist mees tegelikult tuli. See nimi oli talle toonagi teada, kuid polnud päriselt teadvusse jõudnud, see oli nii tähtsusetu paigake; tema peas olid need kõik ühesugused.

Aga ehkki ta proovis, ei suutnud ta meelde tuletada mehe kodulinna nime, ja postkaart oli ammu kadunud – oli ta riigi põhja- või lõunaosast, elas ta rindejoone läheduses või sellest ohutus kauguses? Ta ostis meeleheitlikult ajakirju ja uuris saadaolevaid fotosid surnud külaelanikest, marssivatest sõduritest, suures plaanis värvipilte hirmul või vihastest nägudest, hukkamisele toodud spioonidest; ta uuris kaarte, vaatas hilisõhtuseid uudistesaateid; kauge riik ja maastik olid äkki tuttavamad kui ta oma kodukant. Korra või paar arvas ta, et tundis mehe ära, aga sellest polnud mingit kasu, nad olid kõik ühte nägu.

Lõpuks pidi ta piltide vaatamisest loobuma. See häiris teda liialt, mõjus halvasti; ta hakkas nägema õudusunenägusid, kus mees astus sisse ema veranda klaasuksest, vilets pintsak seljas, õlal seljakott ja püss ning käes suur värvikirev lillekimp. Tema naeratus oli sama, aga palgel voolas veri, ähmastades osaliselt näojooni. Christine kinkis oma televiisori ära ja hakkas selle asemel XIX sajandi romaane lugema; tema lemmikud olid Trollope ja Galsworthy. Kui ta kõige kiuste siiski mehe peale mõtles, sisendas ta endale ikka, et kui too oli piisavalt leidlik ja terane, et Christine’i kodumaal enam-vähem hakkama saada, siis küllap suudab ta seda ka oma kodumaal, kus ta keelt oskab. Ta ei suutnud kujutleda meest sõdimas kummalgi poolel; mees polnud seda tüüpi ja niipalju kui Christine teadis, ei pooldanud ta ühtki kindlat ideoloogiat. Küllap oli temast saanud midagi ebamäärast, tagaplaanile kuuluvat nagu Christine isegi; ehk oli temast saanud tõlk.