Читать книгу Aianippe igaks aastaajaks. Rohenäpu aiatööde kalender - Margit Aedla - Страница 4

Jaanuari tööde nimekiri

□ Hoia käidavad aiateed ning rajad lume- ja jäävabad.

□ Raputa paks ja raske lumi puudelt-põõsastelt maha, et see oksi murdma ei hakkaks. Miinuskraadidega ole ettevaatlik, sest oksad on külmaga rabedad.

□ Kontrolli aeg-ajalt taimede talviseid kaitsekatteid. Varjutuskangad ja kuuseoksad lasevad õhku läbi, ent umbse katte all võivad taimed hauduma minna.

□ Mõtle aias liikudes, kuhu võiks lisada kujundusdetaile või taimi, mis ka talvel efektsed välja näevad. Pergola ning põneva võraga puud või põõsad ehivad ka lumist aeda.

□ Muuda aed tulede või kaunistuste abil väikelastele atraktiivseks, kuid jälgi, et madalad põõsad või tallamist mitte kannatavad taimed mänguhoos viga ei saaks.

□ Kiika aeg-ajalt saagi hoiu paikadesse, et kontrollida ega kutsumata külalised ole pahandust teinud.

□ Aiasaaduste ja hoidiste säilitusruumis jälgi, et temperatuur külma ilmaga miinuskraadidesse ei langeks.

□ Kontrolli olukorda keldris: nopi kõik riknema hakkavad köögiviljad ja õunad teiste seast aegsasti välja.

□ Vaata värske pilguga üle aiarajatised: tarad, väravad, varjualused ning kasvuhooned. Ilma roheluseta on head ja vead hästi nähtaval. Mis vajaks kohendamist, värvimist või lausa uuendamist? Tee plaanid aegsasti, siis jõuad enne suurt aiahooaega olulised asjad tehtud.

□ Millised tulevad sellekevadised külvid ja istutused? Kevadine seemnerohkus paneb sageli pea ringi käima. Varakult tehtud istutuskava ja sordivalik aitab soove ja kulutusi tasakaalus hoida.

□ Tarbeaia viljavahelduse kava on samuti mõistlik läbi planeerida. Nii saad arvestada, mida ja kus on õigem kasvatada, et taimed end hästi tunneksid ning taimekaitsega vähem muret oleks.

□ Kontrolli, kas noorte viljapuude tüvedele pandud spiraalid jms kaitsev materjal on ikka korralikult paigas.

□ Kui vihm on viljapuudelt tüvevalgendi maha pesnud, võõpa tüved pehme ilmaga uuesti üle. Valge võõp kaitseb koort päikesepõletuse eest ning häirib haiguste-kahjurite elu.

□ Kui sajab palju lund, hoia silma peal kasvuhoone katusel ja lükka liiga paksuks muutunud lumekiht aegsasti maha. Kaarkasvuhoonelt libiseb lumi õnneks ise ära.

□ Paksu lume korral kühvelda seda ka kasvuhoonesse, et lumi sulades mulda niisutaks.

□ Purusta murul olevatele loikudele ja radadele tekkinud jääkoorik, et murutaimed ei lämbuks.

□ Jälgi, et aialindude toidulaud oleks alati kaetud.

□ Vaata üle daaliate, gladioolide jt üle talve säilima pandud sibullillede sibulad-mugulad.

□ Puhasta toataimede lehti tolmust – see aitab neil paremini valgust püüda, fotosünteesida ning talve üle elada.

□ Niisket õhku armastavaid taimi võiks aeg-ajalt hommikuti sooja veega udutada ehk väga peenelt piserdada. Eriti kuiv kipub õhk olema keskküttega ruumides. Kui tuba on jahe, ära taimi pritsi.

□ Paljud toataimed tahavad talvisel jahedal ja pimedal hooajal vähem kastmist, sest niiskes külmas mullas võivad juured mädanema minna. Piisava valguse ja soojuse korral nad aga kasvavad ning vajavad ka vett ja toitaineid.

□ Krõbeda külmaga tee kasvuhoone uksed lahti, et miinuskraadid pääseksid paremini sisse talvituvaid kahjureid ja haigustekitajaid hävitama.

□ -5 °C külma kahjustab maasika risoome, kui peenral pole kaitsvat lumekatet. -12 °C korral taimed hukkuvad. Palja maa korral laota ajutiseks katteks viltjas pakasekangas või mitu kihti külmaloori, sobib ka katteloor.

□ Aasta lõpul tuba ehtinud potijõulupuu vii jahedale (5-10 °C) valgusküllasele verandale, kütmata tuppa või garaaži kevadet ootama. Kui ilm on pehme ja õues plusskraadid, siis tõsta puu välja või pane potiga peenrasse, kevadel istuta püsivale kasvukohale.

□ Väga tugeva pakasega kuhja lund peenraroosidele, külmaõrnadele püsikutele ja hilissügisel mulda pandud lillesibulatele. Kui lund pole, kasuta kuiva turvast, kuivi lehti jms.

Hoolitse sulgvõha eest

Vähenõudlik sulgvõhk Zamioculcas zamiifolia on üks väheseid taimi, kes võiks kasvada ükskõik millises kohas. Sulgvõha jäigad lihakad, veidi läikivad lehed on justkui plastist. Taim on pikaealine ja sobib vastupidavuse tõttu hästi ka avalikesse ruumidesse ning kontorisse. Talvist õuetemperatuuri ta meie kliimas küll ei talu, kuid siseruumides lepib varjulise koha, kuiva õhu ja kuiva mullaga. Paremini kasvab ta muidugi mõõdukalt soojas ning üsna valges ruumis.

Sulgvõhk kasvab aeglaselt ja vahel näib, et ta ei vajagi mingit hoolt. Ida-Aafrikast pärit taime on tarvis kasta tagasihoidlikult, aga siiski regulaarselt. Uute varte ilmudes tuleks anda lisatoitaineid. Aeg-ajalt tuleb teda tolmust puhastada ning mõne aasta järel ümber istutada. Vahel harva võib sulgvõhk ka toatingimustes õitseda.

Mida väärtuslikku idandada?

Idanema hakkavates seemnetes peitub tohutu elujõud. Seemnete idandamine ei vaja isegi mitte mulda ega eriti valgust. Kasuta tunnustatult mahedalt kasvatatud või just idandamiseks mõeldud seemneid, sest neid ei ole töödeldud taimekaitsekemikaalidega. Taimi kombineerides saad eri maitse, värvi ja struktuuriga vitamiinilisa.

Kõige lihtsam on idandada nisu, tatart ja munguba. Nisuteri ja toortatart saab osta igast suuremast toidupoest, kus on talutoidu nurgake.

Veel võib idandada lutserni, lambaläätse, salatkressi, hernest, rõigast, redist, aasristikut, läätsi rukolat, sinepit, spargelkapsast, punast peakapsast, lina, sojauba, päevalille ja porrulauku.

Idandamiseks sobivaid seemneid on müügil hea valik ning loomulikult sobivad ka oma aiast kogutud seemned. Kuid ettevaatust tomatiga: tema idandid on mürgised! Peterselli ja tilli ei tasu aga idandada seepärast, et need idanevad väga aeglaselt.

NB! Külvamiseks mõeldud seemned on töödeldud kemikaalidega ega sobi idandamiseks!

Jälgi toataimede lehti

Seda, kui palju vajab mingi toataim valgust, soojust, kastmist ja õhuniiskust, saab üldjoontes teada lehtede järgi. Lehed kõnelevad taime eluviisist tema looduslikul kasvukohal, olgu siis niiskes varjulises vihmametsas või kuivas kuumas kliimas. Seda teadvustades saab paljusid hooldusvigu vältida.

• Tugevad, nahkjad, sageli vahaja kihiga kaetud lehed, nagu kummipuul või tääkliilial, ei vaja suurt õhuniiskust. Selliste lehtedega taimed taluvad ajutist kuiva, vältima peab seisvat vett. Neile sobib päikesepaisteline ja soe (isegi palav), talvel aga jahe koht.

• Lihakate lehtedega sukulentsed taimed, näiteks aaloed ja soomuslehikud, taluvad palavust, kuivust ning kuiva õhku. Seisvat vett tuleb potialusel tingimata vältida. Nad armastavad päikest, ka eredat, kuid talvel tahaksid nad olla jahedas.

• Suured, pehmed ja tavaliselt helerohelised lehed, näiteks sparmannial ja kirinõgesel, osutavad niiske õhu vajadusele. Neid taimi tuleb sageli kasta ja piserdada, hoida aasta ringi soojas ja valges, kuid otsese päikese eest kaitstud kohas.

• Õhukeste, õrnade, mahlakate, sametiste või tugevalt liigestunud lehtedega taimed -näiteks säntpooliad, sõnajalad, lemmaltsad – vajavad samuti suurt õhuniiskust. Hoia neid ühtlaselt niiskes mullas ja piserda sageli. Neile meeldib mõõdukalt soe ning poolvarjuline kuni varjuline kasvukoht.

• Väikeste, enamasti nõeljate tihedate lehtede taimed, nagu näiteks harilik mürt, lepivad väiksema õhuniiskusega. Tähtis on neid mõõdukalt kasta, et ei tekiks seisvat vett. Suvel meeldib neile soe kuni kuum koht, sest nad on päikeselembesed. Talvel hoia hästi jahedas.

Pööra potti jupikaupa

Pimedatel talvekuudel püüavad toataimed napist päevavalgusest võimalikult palju osa saada. Sellepärast pööravadki nad lehed akna poole ning varredki painduvad valguse suunas kõveraks. Taim kulutab selleks palju energiat.

Kui sa nüüd sellise ühepoolseks muutunud taime 180° ümber keerad, et ka teine pool valgust saaks, võib ta järsust valgustingimuste muutusest tõsiselt ehmatada ja lehed-õienupud maha visata. Pööramise suhtes on eriti tundlikud näiteks bensoeviigipuu, mürt, hibisk ehk toakask ja kameelia.

Rohelist potielanikku võib vormi taastamiseks pöörata vaid väikeste juppide kaupa. Tee seda paari-kolme nädala jooksul, siis on taimel kergem muutusega harjuda.

Pehmete lehtede ja vartega liigid kohanevad kergemini. Mida puitunum ja kõvemate lehtedega on taim, seda aeglasemalt ta muutunud oludele reageerib.

Vajalikud talvekangad

Kui külm läheb krõbedamaks või igihaljad taimed vajavad kaitset põletavate päikesekiirte eest, siis kuluvad ära talvekangad. Hoia neid käepärast, sest Eesti talv on tujukas ja ilm võib lausa üleöö täielikult muutuda.

Pakasekangas on õhukest vatiini meenutav materjal, millega on mugav kaitsta eelkõige ronitaimi: väänroose, õues kasvavaid külmaõrnu viinapuid jms. Ka peenraroosidele ja väiksematele külmaõrnadele puudelepõõsastele on seda hädaolukorra tekkides lihtne peale sättida. Käreda külmaga kulub pakasekangas ära potielupuude kaitsmiseks: mähi kangas ümber anuma, sest muidu külmuvad juured ära.

Pakasekangas muutub vajalikuks alles siis, kui miinuskraade on püsivalt 10–15 või rohkem. Lisaks külmale kaitseb kangas ka jäise tuule eest, mis suurendab märkimisväärselt külma mõju.

NB! Sooja hoiab vaid kuiv kangas, läbivettinud ja ka jäätunud materjalist enam kasu pole. Pakasekangas ei päästa ka siis, kui juured on kaitsmata.

Talveloor on tavalisest katteloorist tugevam ja tihedam ning kaitseb külma eest seetõttu paremini. Kui lund ei ole, aga maa on külmunud ja ilmateade ennustab, et õhutemperatuur langeb mitmeks päevaks alla -10 ºC, kata maasikapeenar talvelooriga, et õiepungad ära ei külmuks. Talveloori sisse on hea mässida ka kultuurmustikate külmaõrnu sorte.

Samuti kaitseb talveloor jäise tuule eest. Kuna loori pinnale ei teki seisvat vett, siis loor ei jäätu, vaid laseb õhku läbi ning taimed ei jää ummuksisse.

Varjutuskangas on peenest plastribast kootud tumeroheline tihe võrk, mis hajutab päikesekiirgust. Võrgu tekitatud varjus igihaljas võra ei kuumene ega saa päikesepõletusi. Varjutuskangas kaitseb ka tugeva tuule eest, mis võimendab miinuskraade ja võib tekitada raskeid külmakahjustusi.

Miks tekib päikesepõletus?

Juba jaanuari lõpus võib päike olla mõnikord nii tugev, et kütab okkad või lehed soojaks ning nende pind hakkab auruma. Kuna juurte kaudu ei tule külmunud pinnasest vett asemele, siis okkad/lehed kuivavad ja kevadel on igihaljas taim pruunilaiguline või lausa surnuks kõrbenud.

Varjutuskangas kaitseb taime ka tugeva tuule eest, mis võimendab miinuskraade ja võib tekitada tõsiseid külmakahjustusi.

Potipuud pärast pühi

Kui aastalõpu pidustused on läbi, aga õues on külmakraadid, siis ära potipuud kohe välja tõsta. Järsk üleminek tekitab šoki, kuna soojas olles on puu elutegevus hoogustunud. Üleminek ühest keskkonnast teise olgu sujuv. Toast välja viimine on hulga raskem katsumus kui väljast sisse toomine.

Pärast pühi vii potipuu valgusküllasele jahedale (5-10 °C) verandale, kütmata tuppa või garaaži. Kelder ei sobi, sest seal on pime ning lisaks võid sa puu sinna unustadagi ja ta sureb janusse.

Potipuu võib olla jahedas valges ruumis vabalt kevadeni, kuni suuremate öökülmade möödumiseni. Tavaliselt saabub selline aeg aprillis-mais.

Kui jaanuari algus on aga pehme, plusskraadidega ilm ja maa on sula, võid poti kaevata mulla sisse ning kevadel puukese juba korralikult õigesse kohta ümber istutada.

Talihali istuta kevadel peenrasse

Ära viska jõuluseades kasutatud lamavat talihalja (Gaultheria procumbens) pärast aastavahetuse pidustusi prügikasti, sest temast saab turbapeenrale toreda igihalja „pohlalehelise” pinnakatte. Lamav talihali on külmakindel ega karda meie talve.

Madal (10–15 cm) põõsake laieneb võsunditega ning levib küllalt kiiresti. Juunis-juulis kattub puhmas pohlaõite moodi roosakate õitega, millest arenevad punased viljad. Tihti on taimel üheaegselt nii õied kui ka marjad.

Nagu kõik kanarbikulised, vajab talihali happelist pinnast. Istuta ta varjulisse või poolvarjulisse kohta, päikeselisemas paigas kasvavat taime kaitse varakevadise terava päikese eest.

Alpikann pärast õitsemist

Alpikann on meil armastatud talvine potitaim. Selleks et ta õitseks kaua ja rikkalikult, leia lillele valgusküllane jahedam koht (15–18 ºC). Kui uued avanenud õied on vanematest kahvatumad ja õievarred kipuvad lühikeseks jääma, on valgust vähe ning appi tuleb võtta taimelamp.

Kui taim lõpetab õitsemise, kasta teda aina vähem. Kolletuvad lehed tõmba ära nii, et mugulale ei jääks tüügast. Lehtedeta alpikannimugul jäta koos potiga kuiva ja jahedasse kohta 2–3 kuuks puhkama.

Suveks tõsta alpikannipott rõdule või aeda varjulisse kohta. Kasta ja väeta rikkalikult. Õues olnud alpikann saab tunda ööpäevaseid temperatuurikõikumisi, mis soodustavad õiepungade moodustumist uues kasvutsüklis.

Miks rododendronid talvel lehti kokku rullivad?

Kui oled külma ilmaga vaadanud rodopõõsast, siis oled kindlasti märganud, et muidu pringid tumerohelised nahksed lehed on ootamatult norus ja kokkutõmbunud. Mis juhtub?

Lehtede kokkurullumine on igihaljastele rododendronitele omane kaitsereaktsioon, mis vähendab niiskusekadu. Külmakraadidega on õhk kuiv ning pinnasest vee kättesaamine problemaatiline. Taim võtab ellujäämiseks sisse kaitseasendi. Kui läheb taas sulale, taastab põõsas esialgse oleku. Liigid ja sordid on erisuguse talvekindlusega ning reageerivad külmale ja ka kevadtalvisele päikesele erinevalt. Kindlam on neid varakevadise veekaotuse ja päikesepõletuse eest kaitsta varjutuskangaga. Kui aga lehed rulluvad kokku kasvuperioodil, siis on ilmselt tegemist mingi haigusega.

Kogu puutuhka

Ahju või kaminat tuhast puhastades ära viska seda ära, vaid pane kevadeks tallele, sest tuhka saab aias mitmel moel kasutada.

Puutuhk on looduslik taimekaitsevahend, mis oma leeliselise reaktsiooni tõttu pidurdab jahukaste, hahkhallituse ja teiste seenhaiguste levikut. Puista tuhka mullapinnale ja juba nakatunud taime lehtedele. Tuhast võib teha ka leotise ja sellega taimi pritsida.

Tikripõõsale kevadsuvel puistatud tuhk aitab lahti saada kollasest karusmarja-lehe-vaablasest jt kahjuritest.

Puutuhk sobib väetiseks: taimetoitainetest sisaldab see kõige rohkem kaaliumi (lehtpuutuhk kuni 10%), vähemal määral ka naatriumi, boori, vaske, väävlit ja tsinki.

Kuna tuhas on u 30% kaltsiumiühendeid, saab sellega lubjata aiamulda, et muuta mulla reaktsioon taimekasvuks sobivamaks (vähendada happesust).

Varakevadel paneb lumele puistatud tuhk selle kiiremini sulama, sest tume kiht kogub endasse päikesesoojust.

Lõhnatõke aia kaitseks

Kui jänesed, metskitsed ja põdrad hakkavad aeda rüüsteretki korraldama, tuleb appi võtta ulukitõrjevahend, mille lehk on metsloomadele talumatult vastik ning nad hoiavad noortest viljapuudest ja muudestki töödeldud taimedest kauges kaares eemale.

Pintselda tüvi ja oksad lahusega üle, taimi võib ka pritsida. Pakendil on kirjas, et tõrjeefekt kestab kuni pool aastat. Siiski on kindlam töödelda loomadele eriti meelepäraseid puu- ja põõsaliike sagedamini.

Veidi mugavam on kasutada nn svammimeetodit. Selleks varu nõudepesukäsni, keera traadist konksud ja pista need läbi käsnade. Valmista lahus, kasta svammid lahusesse ja pane kaussi nõrguma. Immutatud svammid riputa okste külge umbes kitse ja jänese nina kõrguse vahepeale. Kui loomad hakkavad taas puude vastu huvi tundma, immuta käsnad uuesti.

Vannita orhideed

Kõige rohkem hukkub orhideesid seetõttu, et neid kastetakse valesti, tavaliselt liiga palju. Kuidas kastmist õigesti korraldada?

• Kui võtad orhideepoti kätte ja see on kerge, siis on paras aeg taimele juua anda. Kuna orhideed on istutatud puukoorest jm materjalist tehtud koredasse segusse, saab selle kõige hõlpsamalt niiskeks vannitades.

• Aseta pott toasooja veega täidetud anumasse, nii et vesi ulatuks veidi üle poti serva. Kuivast substraadist hakkavad veepinnale tõusma õhumullid.

• Mõne minuti pärast on segu märgunud ja poti võib välja võtta. Lase liigsel veel potist välja niriseda.

• Kui vett enam ei tilgu, pane taim alalisele kasvukohale ilupoti sisse tagasi.

• Läbikastetud pott on raske. Kuigi segu kuivab pealt kiiresti, jagub poti sees niiskust tunduvalt kauemaks. Järgmine kord kasta alles siis, kui pott on muutunud taas kergeks.

Kui aias uputab

Vahel ladistab meil keset talvegi pikalt vihma. Kui muru juba lirtsub ja peenardel lainetab, tuleb vee mujale suunamiseks kaevata äravoolurennid. Kaeva need kasvõi muru sisse, sest muru on kevadel lihtne korda teha, hulga tülikam on hakata liigniiskuse tõttu hukkunud püsikute asemele uusi hankima. Täiesti vee sisse jäänud taimed lämbuvad ning kevadel on peenar tühi.

Eriti tundlikud on liigniiskuse suhtes päevakübarate ja siilkübarate uued sordid, märga ei talu lavendlid, kanarbikud ja eerikad.

Üldse ei kannata liigniiskust igihaljad padjandtaimed (kivirikud, aubrieetad, padjandfloksid, liivateed, mägisibulad), samuti leviisiad, tääkliiliad, paljud sibullilled.

Kas ajatatud sibullillede sibulaid hoida alles?

Talvel saab aiaärist koju tuua õitsvaid hüatsinte, krookuseid, nartsisse, tulpe. Talvine ajatamine kurnab sibulat aga enamasti sedavõrd, et järgmisel talvel ta õitseda ei suuda. Lihtsam on osta uus õitsev pott. Kui sibulad saavad peenral paar aastat kosuda, võib neid taas ajatada.

Kui soovid talvel õitsevaid taimi aias edasi kasvatada, siis lisa õitsemise ajal paar korda kastmisveele õitsevate toataimede väetist. See kosutab sibulat.

Pärast õitsemist lõika närbunud õied ära, lehed jäta alles. Jätka kastmist. Muld peab püsima parajalt niiske seni, kuni kasvuaeg loomulikul viisil lõpeb ja lehed hakkavad kolletuma. Lehtede koltumist on vaja oodata sellepärast, et siis jõuavad neis olevad toitained ladestuda sibulasse.

Kui lõpetad kastmise kohe pärast õite närbumist, hakkavad lehed õige pea kuivama ega jõua saata sibulasse piisaval hulgal toitaineid. Sibul jääb nõrgaks.

Pärast lehtede kuivamist võta sibul potist välja, puhasta lehe- ja juurejäänustest, hoia kuivas ja soojas kohas ning istuta sügisel maha.

Jõulukaktus pärast õitsemist

Harilik jõulukaktus ehk harilik lülikatus (Schlumbergera truncata) vajab pärast õitsemist puhkeperioodi. Et taime kasvu piirata, näpista varrelülisid tagasi. 6–7 nädala jooksul kasta vähem, aga mitte nii vähe, et võrsed närbuma hakkaksid. Sobiv temperatuur puhkeperioodil on 10–15 °C.

Kui taim jälle kasvama hakkab, kasta rohkem ja alusta väetamist. Kasuta kaktuste ja sukulentide väetist. Kui pott on väikseks jäänud, on pärast puhkust õige aeg taim ümber istutada.

Mida valada kastekannu?

Kare vesi sisaldab rohkelt lahustunud kaltsium- ja magneesiumsoolasid. Toataimedele see ei meeldi, nemad armastavad pehmet vett. Kust seda võtta?

Kraanivesi kipub olema liiga kare. Selline vesi ei sobi ka piserdamiseks, sest kuivades jäävad lehtedele heledad plekid ja taim ei näe kena välja. Asja saab parandada, kui lased kraaniveel paar päeva seista, et soolad saaksid settida. Selle aja jooksul muutub vesi ühtlasi ka toasoojaks. Karedust aitab vähendada ka keetmine, pärast lase veel muidugi maha jahtuda.

Lumesulamisvesi on toataimedele parim, sest on väga pehme ja hea molekulaarse struktuuriga. Kui meie lumevaestel talvedel on vähegi lund, siis kasuta see ära oma toataimede hüvanguks! Kasuta vaid puhast ja võimalikult äsja sadanud lund. Ära võta lund teeäärsest, saastunud soolalumevallist. Lase lumest sulanud veel soojeneda kindlasti toatemperatuurini.

Lumesulamisvee üle rõõmustavad eriti asalead, gardeeniad, gusmaaniad, orhideed, säntpooliad, toasõnajalad ja tsitruselised.

Akvaariumivesi on samuti oivaline, sest on pehme ja sisaldab lisaks lämmastikühendeid jm taimetoitaineid.

Ohtlik jää

Kui lumevaipa pole ja külmaga tekib muru vesistele kohtadele jääkoorik, jäävad taimed selle all õhupuudusse. Purusta loikudele ja radadele tekkinud jää, et murutaimed saaksid hingata.

Taimed võivad jää all kergesti ära külmuda, kuna jää juhib soojust paremini kui kohev lumi. Jääga kaetud alale ei saa moodustuda ühtlast lumevaipa, sest tuul puhub sealt kerge lume ära.

Kui igalt poolt ei saa jääkihti purustada, võib sinna puistata turbapuru või tuhka. Jää muutub urbseks ning sulab rutem.

Paks jääkoorik on ohtlik ka seetõttu, et sulab ilma soojenedes aeglaselt ning taimedele hakkab liiga tegema pikalt paigal seisev sulavesi.

Paljudes kohtades – trepil, garaaži sissesõiduteel, värava taga kõnnitee-lõigul – on vaja hästi ruttu jääst ja lumest lahti saada. Seal tasub kasutada spetsiaalset jää- ja lumesulatajat (tänavasool), mis on müügil aia- ja ehituspoodides. Spetsiaalse koostisega helbed või graanulid kiirendavad oluliselt sulamisprotsessi. Vahend on tõhus abiline ka jäätunud väravate ja uste vabastamiseks.