Читать книгу Kõige armsamad muinasjutud - Margit Mikk-Sokk - Страница 2

Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi

Oli ilmeilus südatalvine aeg. Langes laia lund. Lumehelbed liuglesid taevast nagu udusuled ja kogu maad kattis paks ja kohev lumevaip. Kuninganna istus akna all ja õmbles. Tema mõtted uitasid ringi ja korraga torkas ta endale kogemata nõelaga sõrme. Kolm erepunast verepiiska kukkusid pimestavalt valgele lumele. „Oh, sünniks mulle ometi laps, kelle nahk oleks valge nagu lumi, põsed punased kui veri ja juuksed mustad nagu eebenipuu,“ unistas kuninganna endamisi.

Varsti pärast seda sündiski kuningannale imeilus tütreke, kelle nahk oli valge nagu lumi, põsed punased kui veri ja juuksed nii mustad nagu eebenipuu. Talle pandi nimeks Lumivalgeke. Pärast lapse sündi kuninganna suri.

Möödus aasta ja kuningas võttis endale uue naise. Uus kuninganna oli ilus, kuid kõrk ja kade. Ta ei kannatanud silmaotsaski, et keegi võiks temast ilusam olla. Kuningannal oli võlupeegel. Sageli seisis ta selle ees ja küsis peeglikeselt:

„Peeglike, peeglike seina peal,

kes on kauneim kogu maal?“

Ja peegel vastas:

„Kuninganna, teie olete kaunim kogu maal.“

Kuninganna oli vastusega rahul, sest ta teadis et peeglike räägib alati tõtt.

Läksid aastad ja Lumivalgeke sirgus suureks. Ta läks iga päevaga aina kaunimaks ja kaunimaks, seitsmeaastasena oli ta juba nii pimestavalt kaunis, et kuninganna tema ilu varju jäi.

Kui kuninganna kord jälle oma peeglilt küsis:

„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“,

vastas peegel:

„Kuninganna, kõigist kauneim küll olete te,

Lumivalgeke siiski teist tuhat korda kauneim on veel.“

Kuninganna vihastas ja läks kadedusest lapiliseks. Tema põsed muutusid kollaseks ja seejärel roheliseks. Peeglikese sõnad painasid teda ööl ja päeval ega andnud enam hetkekski rahu. Iga kord, kui ta Lumivalgekest nägi, tundis ta torkivat viha oma südames. Lõpuks küpses tema ajus kurikaval plaan. Ta kutsus enda juurde ühe jahimehe ja käskis:

„ Vii see laps metsa ja tapa ta ära ning too mulle ta kopsud ja maks, et teaksin, et sa ta tapnud oled.“

Jahimees viis Lumivalgekese metsa, kui ta aga oma vibu vinnastas, et noolt tüdruku südamesse lasta, hakkas Lumivalgeke nutma ja härdalt paluma:

„Armas jahimees, lase mul minna, jäta mind ellu. Jooksen paksu metsa sisse ega tule enam kunagi koju tagasi!“

Kuna Lumivalgeke oli nii ilus, ei suutnud jahimees süüta lapsele liiga teha ja laskis tal minna. Ise aga mõtles: „Küll need metsloomad su varsti ära söövad.“

Ometi tundis ta, nagu oleks raske kivi ta südamelt veerenud. Samal ajal jooksis temast mööda metssiga. Jahimees tappis sea ja viis tema kopsud ja maksa kuningannale. Kokale anti käsk need ära keeta ja kuninganna sõi need ära arvates, et sööb Lumivalgekese kopsu ja maksa.

Vaene laps jäi ihuüksinda metsa ja oli väga hirmul. Ta jooksis üle kivide ja kändude, läbi paksude tihnikute. Hakkas juba hämarduma ja ta oli väga-väga väsinud. Lõpuks jõudis ta tillukese maja juurde ja astus sisse, et natukene puhata. Lumivalgeke vaatas ringi ega näinud toas kedagi. Kõik asjad selles majas olid väga väikesed. Valge linaga kaetud laual oli seitse tillukest taldrikut, seitse väikest noakest-kahvlikest ja seitse pisikest peekrit. Seina ääres olid kõrvuti seitse väikest voodit. Kuna Lumivalgekesel oli kõht väga tühi, siis sõi ta igalt taldrikult natukene ja jõi igast peekrist lonksukese, sest ta ei soovinud ühelt kogu toitu ära võtta. Siis tahtis ta väsinult pikali heita. Kuid ükski voodi ei sobinud talle, üks oli liiga pikk, teine liiga lühike, kuni lõpuks seitsmes oli tema jaoks paras. Ta uinus kohe sügavasse unne.