Читать книгу Juudi mõtteterad - Margit Prantsus - Страница 5

Albert Einstein (1879—1955) sündis tänasel Saksamaal, toonases Württenbergi kuningriigis Ulmi linnas. Tema isa oli ettevõtja ja insener. Einstein on ilmselt üks maailmakuulsamaid juute, keda võiks pikalt tutvustada. Lühidalt oli ta füüsik, relatiivsusteooria avastaja. Ta oli mitme maineka auhinna laureaat. Sai 1921 Nobeli füüsikapreemia ja on valitud ajakirja Time sajandi inimeseks.

Eesti keeles on ilmunud Einsteini aforismikogumik. ² Enamik tsitaate ongi pärit sellest raamatust. Toon ära vaid need, mis mind ennast kuidagi on kõnetanud.

Meenutan endale iga päev sada korda, et mu sisemine ja väline elu tuginevad teiste inimeste, nii elavate kui ka surnute tööle ja et ma pean pingutama, andmaks sama mõõduga, kui olen ise saanud ja ikka veel saan.

Kuigi ma püüan olla mõtlemises universaalne, olen vaistude ja kalduvuste poolest eurooplane.

Miks keegi ei mõista mind, aga ma meeldin kõigile?

Ma ei muretse kunagi tuleviku pärast. See saabub niigi kiiresti.

Minu kohta on avaldatud ämbritäite kaupa nii jultunud valesid ja täielikke väljamõeldisi, et ma oleksin juba ammu hauas, kui oleksin lasknud endal neile tähelepanu pöörata.

Olen aru saanud kõigi inimsuhete muutlikkusest ja õppinud end isoleerima külmast ja kuumast, nii et temperatuur on üsna hästi tasakaalustatud.

Nagu muinasjututegelasel, kelle käepuudutus muutis iga asja kullaks, nii muutub minu puhul kõik ajalehelärmiks.

Kui mu relatiivsusteooria leiab edukat tõestust, kuulutab Saksamaa mu sakslaseks ja Prantsusmaa väidab, et ma olen maailmakodanik. Kui mu teooria ei peaks osutuma tõeseks, nimetab Prantsusmaa mind sakslaseks ja Saksamaa kuulutab, et ma olen juut.

Et karistada mind autoriteetide põlgamise eest, tegi saatus minust endast autoriteedi.

Tuleb vabaneda harjumusest mõõta inimesi ideaaliga.

On kummaline olla nii laialt tuntud ja ometi nii üksildane. Aga fakt on, et seda laadi populaarsus seab ohvri kaitseseisundisse, mis põhjustab isoleeritust.

Mul ei ole erilisi andeid. Olen vaid pööraselt uudishimulik.

Mul pole talenti. On ainult muula visadus ja kohutav uudishimu.

Jumal andis mulle muula kangekaelsuse ja üsna peene nina.

Minu pihta on lastud ka vihanooli, kuid need ei ole mind kunagi tabanud, sest need kuulusid teise maailma, millega mul ei olnud midagi ühist.

Ainus viis mitte lasta end kiitmisest ära rikkuda, on jätkata töötamist. Miski muu ei aita.

Kui ma olin noor, siis oli kõik, mis ma elult soovisin ja ootasin, istuda vaikselt kuskil nurgas ja teha oma tööd, ilma et inimesed pööraksid mulle tähelepanu. Ja nüüd näete, mis on minust saanud.

Minu isikuga seostatakse igasuguseid lugusid ja jultunult väljamõeldud jutte on lõpmatuseni. Seda enam hindan tõepärast ja olen selle eest tänulik.

Vanasti ei tulnud mulle pähegi, et iga mu juhuslik märkus püütakse kinni ja talletatakse. Muidu oleksin veel sügavamale oma kesta pugenud.

Kirjast tulevasele naisele:

Kui hakkaksin oma välimuse eest hoolt kandma, ei oleks ma enam mina ise. Seepärast käigu see põrgu. Kui pead mind vastumeelseks, siis otsi endale sõber, kes vastab naiste maitsele paremini. Aga mina ei hakka muretsema selle pärast, mille eest võlgnen kindlasti tänu sellele, et mõnigi kehk, kes oleks mind muidu külastanud, on mu rahule jätnud.

Oma hooletu välimuse kohta:

Kehv lugu, kui pakkimispaber on parem lihast, mille ümber see on mässitud.

Noorena avastasin, et suur varvas teeb lõpuks alati augu soki sisse. Seepärast loobusin sokkide kandmisest. Nüüd olen ka õnneks jõudnud ikka, kus ma ei pea enam kuulama käsku sokid jalga panna.

Elu lõpus:

Ma olen oma viimastel eluaastatel rahul. Olen hoidnud alal huumorimeele ega võta tõsiselt ei ennast ega kaasinimest.

Olen alati armastanud üksindust; see on iseloomujoon, mis näib aastatega süvenevat.

Ma elan niisuguses üksinduses, mis on nooruses piinav, aga küpses eas nauditav.

Olen elanud üle kaks sõda, kaks naist ja Hitleri.

Ameerika on tänapäeval kõigi ausate inimeste lootus, kes respekteerivad kaasinimeste õigusi ning usuvad vabaduse ja õigluse põhimõtteisse. (1941)

Minu kuulsus algab väljaspool Princetoni.³ Fine Hallis⁴ maksab mu sõna vähe.

Mõeldes kõigile rasketele taakadele, mida olen viimastel aastatel kandnud, tunnen end kahekordselt tänulikuna, et mulle on saanud osaks töökoht Princetoni ülikoolis ja teaduslik õhkkond, mis ei võiks olla parem ega harmoonilisem.

Teid kindlasti üllatab kontrast mu ülemaailmse kuulsuse ja isoleerituse ning vaikuse vahel, milles ma siin elan, eks ole?

Olen soovinud niisugust eraldatust kogu elu ja nüüd olen ma selle siin Princetonis lõpuks saavutanud.

Eelarvamus mustanahaliste suhtes on halvim haigus, mille käes meie riigi ühiskond kannatab.

Sajandeid on sakslasi harjutatud tegema rasket tööd ja õppima paljusid asju; kuid neid on ka harjutatud orjaliku allumise, sõjaväelise korra ja julmusega.

Miski ei kahjusta lugupidamist valitsuse ja riigi seaduste vastu rohkem kui seaduste kehtestamine, mida ei suudeta täita. On avalik saladus, et kuritegevuse ohtlik kasv Saksamaal on sellega lähedalt seotud.

Asjal, mille eest ei tule maksta, ei ole ka väärtust.

Ma usun, et lihtne ja tagasihoidlik elu on kõigile kasuks nii kehaliselt kui ka vaimselt.

Ainult teiste heaks elatud elu on väärt elamist.

Üksikisiku elul on tähendust vaid senikaua, kui see aitab teha iga elusolendi elu õilsamaks ja kaunimaks. Elu on püha – see tähendab, et see on ülim väärtus, millele alluvad kõik muud väärtused.

Kummaline on meie olukord siin maa peal. Kõik me tuleme siia lühivisiidile ja ükski ei tea selle eesmärki, kuigi vahel usutakse seda aimavat. Aga siiski, juba igapäevane elu näitab, et me oleme siin teiste pärast.

Peame püüdma aru saada, mis on meie tavades niisugust, mis teeb meie saatusele ja väärikusele halba – ja oma elu vastavalt korraldama.

Kõige väärtuslikumad asjad elus ei ole need, mida saab raha eest.

Elu, mis on sihitud peamiselt isiklike ihade täitumisele, viib varem või hiljem kibeda pettumuseni.

Igale meenutusele annab tooni tänane elu niisugusena, nagu see on; ja seetõttu on vaatepunkt petlik.

Kui soovite elada õnnelikku elu, siduge see eesmärgiga, mitte inimeste ega asjadega.

Õpilase kalduvust teatud elukutsele ei tohi eirata, eriti kuna niisugune kalduvus hakkab harilikult paistma varases eas, sest seda põhjustavad isiklikud anded, teiste perekonnaliikmete eeskuju ja mitmesugused muud asjaolud.

Suurem osa õpetajaid raiskab aega, esitades küsimusi, mille eesmärk on avastada, mida õpilane ei tea. Õigem oleks küsitleda selleks, et teada saada, mida õpilane teab või on suuteline teadma.

Faktide õppimine ei ole inimesele väga tähtis. Selleks ei ole tal vaja kolledžis käia. Ta võib need raamatuist teada saada. Vabade kunstide kolledžis saadud hariduse väärtus ei seisne paljude faktide õppimises, vaid vaimu treenimises niisuguste asjade mõtlemiseks, mida ei saa õpikutest ära õppida.

Ärge pidage õppimist kunagi kohustuseks, vaid kadestusväärseks võimaluseks saada tundma ilu vabastavat mõju vaimuilmas omaenda rõõmuks ja ühiskonna kasuks, kellele kuulub teie töö hiljem.

Alandamine ja vaimne rõhumine rumalate ja isekate õpetajate poolt tekitavad noores hinges segadust, mida ei saa kunagi heastada ja millel on tihti hukatuslikud tagajärjed hilisemas elus.

Minu meelest on koolil kõige halvem töötada hirmu, jõu ja kunstliku autoriteediga. Niisugune käitumine hävitab õpilase terve tundeelu, siiruse ja enesekindluse. See toodab allaheitlikke subjekte.

Hariduse eesmärk peab olema koolitada sõltumatult tegutsevaid ja mõtlevaid isiksusi, kes siiski näevad oma kõrgeimat elusihti ühiskonna teenimises.

Kool peab seadma sihiks, et noor oleks sealt lahkudes harmooniline isiksus, mitte spetsialist. Muidu meenutab ta oma spetsialiseeritud haridusega pigem hästi treenitud koera kui harmooniliselt arenenud isiksust.

Õpetamise ja raamatus/ajakirjanduses arvamuse avaldamise vabadus on iga rahva terve ja loomuliku arenemise alus.

Õpetada tuleb nõnda, et pakutavat võetaks vastu hinnalise kingituse, mitte raske kohustusena.

Geograafia ja ajaloo õpetamisel tuleb käsitleda maailma eri rahvaid mõistvalt; eriti neid, keda oleme harjunud kirjeldama „primitiivsetena“.

Me ei suuda lahendada probleemi, kui mõtleme kõik ühtmoodi.

Tarkust ei saada koolis käimisest, vaid eluaegsest püüdest seda omandada.

Lapsed ei hooli vanemate elukogemustest ja rahvad eiravad ajalugu. Halbu õppetunde tuleb alati uuesti õppida.

Mind teevad merehaigeks inimesed, mitte meri. Aga ma kardan, et teadus pole selle haiguse vastu veel ravi leidnud.

Rõõmustada teiste rõõmu üle ja kannatada koos nendega – need on Inimese parimad teeviidad.

Kassi ei saa õpetada lindude püüdmisest loobuma.

Et saada rahvalt kindlasti soodsat reageeringut, tuleb pakkuda pigem midagi nende kõhule kui ajule.

Teadmiste püüdlemine nende endi pärast; peaaegu fanaatiline õiglusearmastus ja isikliku sõltumatuse iha – need on juudi traditsiooni jooned, mis panevad mind tänama oma tähti, et ma kuulun selle juurde.

Me saame kõik toitu ja peavarju oma kaasinimeste töö läbi ja me ei pea selle eest ausalt tasuma mitte üksnes oma sisemiseks rahulduseks valitud tööga, vaid tööga, mis toob üldise arvamuse järgi teistele kasu. Muidu muututakse parasiidiks, kui tagasihoidlikud meie vajadused ka ei ole.

Madala materialismiga kaasnev intellektuaalne allakäik on juudi rahva ellujäämisele palju suurem oht kui arvukad välisvaenlased, kes ähvardavad tema eksistentsi vägivallaga.

Minu seos juudi rahvaga on muutunud mu tugevaimaks inimlikuks sidemeks sellest peale, kui mulle sai täiesti selgeks meie ebakindel olukord maailma rahvaste seas.

Näeksin palju meelsamini mõistlikku kokkulepet araablastega rahulikuks kooseluks kui juudi riigi loomist.

Iisrael on ainus koht maailmas, kus juutidel on võimalus kujundada avalikku elu oma traditsiooniliste ideaalide järgi.

Inimene, kes peab kultuuriväärtusi kalliks, on paratamatult patsifist.

Minu patsifism on instinktiivne tunne, mis mind valdab seetõttu, et inimeste tapmine on vastik. Minu hoiak ei tulene mingist mõistuspärasest teooriast, vaid põhineb mu sügaval antipaatial igasuguse julmuse ja vaenu vastu.

Sellest, et mõnele meeldib marssida rivis orkestrimängu saatel, piisab mulle, et hakata teda põlgama.

Maailm on liiga ohtlik paik elamiseks – mitte nende inimeste pärast, kes kurja teevad, vaid nende inimeste pärast, kes pealt vaatavad ja seda teha lubavad.

Natsionalism on lastehaigus. See on inimkonna leetrid.

Natsionalism pole minu arvamuse järgi midagi muud kui militarismi ja agressiooni idealistlik mõistuspärastamine.

Minu poliitiline ideaal on demokraatia. Austagem iga inimest kui isiksust ja ärgem tehkem kellestki ebajumalat.

Riik on loodud inimese, mitte inimene riigi jaoks. Seega olgu riik meie teener, mitte meie tema orjad.

Poliitika on pendel, mille kiikumisele anarhia ja türannia vahel annavad hoogu pidevalt uuendatavad illusioonid.

Demokraatiate suurim nõrkus on majanduslik hirm.

Peame selgeks õppima raske õppetüki, et inimkonna tulevik on talutav vaid siis, kui meie kurss maailmapoliitikas nagu ka kõigis muis asjus, tugineb pigem õigusele ja seadusele kui toorele jõule.

Inimlikes asjaajamistes on võimalik käituda arukalt ainult siis, kui tehakse katset mõista oponendi mõtteid, motiive ja kõhklusi nii täielikult, et võib vaadata maailma tema silmadega.

Inimkond võib pääseda vaid siis, kui luuakse rahvustest kõrgemal seisev seadusele tuginev süsteem jõhkrate jõumeetodite välistamiseks.

Suurel rahval ei ole väärikas jääda kõrvalseisjaks, kui suure kultuuriga väikeriike hävitatakse küünilise põlgusega õigluse vastu.

Ma ei usu, et tsivilisatsioon pühitakse aatomipommi kasutavas sõjas maa pealt. Võib-olla tapetakse kaks kolmandikku maakera elanikkonnast, aga järele jääb küllalt mõtlemisvõimelisi inimesi ja küllalt raamatuid, et alustada uuesti, ning tsivilisatsioon suudetakse taastada.

Aeg on tõestanud, et pärast tuntud türanne pääsevad võimule lurjused. Despotism tõmbab ligi moraalselt allakäinud inimesi.

Tuumarelva leiutamisega muutus inimkond surelikuks.

Igas tõelises looduseuurijas elab mingi religioosne aukartus, sest tal on võimatu kujutleda, et tema mõtles esimesena välja imepeened niidid, mis seostavad tema tajusid.

Ma ei suuda ette kujutada isikustatud Jumalat, kes otseselt mõjutab üksikisikute tegusid. Minu usklikkus seisneb alandlikus imetluses lõputult üleva vaimu ees, mis ilmutab end selles väheses, mida meie reaalsusest mõista suudame.

Kõik on määranud jõud, mille üle meil pole kontrolli. See on määratud niihästi putuka kui ka tähe puhul. Inimolendid, taimed või kosmiline tolm – me kõik tantsime saladusliku muusika järgi, mida mängib kauguses nähtamatu vilepuhuja.

Ma kinnitan seisukohta, et kosmiline religioosne tunne on teadusliku uurimise tugevaim ja õilsaim motiiv.

Kõik, mis on universumis Jumalast ja headusest, peab end meie kaudu leidma ja väljendama. Me ei saa seista kõrval ja lasta Jumalal seda teha.

Teadus ilma usuta on lombakas; usk ilma teaduseta on pime.

Olen sügavalt usklik uskmatu … See on mõnevõrra uut laadi religioon.

Ma ei püüa Jumalat kujutleda. Piisab kui tunda aukartlikku imetlust maailma struktuuri üle, kuivõrd see laseb meie puudulikel meeltel end tunnetada.

Minu religioon seisneb piiritult ülema vaimu imetlemises, kes näitab end pisikestes detailides, mida me oleme võimelised tajuma oma hapra ja nõrga mõistusega. See sügavalt emotsionaalne veendumus kõrgemalseisva mõtleva vaimu olemasolus, mis ilmneb mõistetamatus universumis, kujundabki minu idee Jumalast.

Kokkusattumused on Jumala viis jääda anonüümseks.

Vaata sügavale-sügavale loodusesse ja siis sa mõistad kõike paremini.

Vanadusest väetile tuleb surm kui vabastus. Ma tunnen seda nüüd täiesti selgelt, kuna olen ise vanaks jäänud ja hakanud surma vaatama kui vana võlga, mis tuleb lõpuks välja lunastada. Ent ikkagi teeb igaüks vaistlikult kõike, mis võimalik, et seda viimast punktipanekut edasi lükata. See on mäng, mida loodus meiega mängib.

Mu sisemine veendumus on, et teaduse areng püüab peamiselt rahuldada janu puhta teadmise järele.

Teadmise seni tabamatu aspekt paneb uurija end tundma nagu lapse, kes püüab saavutada täiskasvanute meisterlikku osavust millegi tegemisel.

Loodus peidab oma saladusi sellepärast, et ta on peen, mitte et ta mängiks meile trikke.

Mure inimese enda ja tema saatuse pärast peab alati olema kõigi tehnikaalaste püüete huvikeskmes, et meie vaimusünnitised oleksid inimkonnale õnnistuseks ja mitte needuseks. Ärge unustage seda kunagi keset oma diagramme ja võrrandeid.

Mure inimese pärast peab alati olema igasuguse tehnoloogilise jõupingutuse peaeesmärk. Teadlane leiab tasu mõistmise rõõmus, mitte rakendusvõimalustes, milleni iga avastus võib juhtida.

Kogu teadus pole midagi muud kui mõtlemise süvendamine.

Teadlane ei mõista kunagi, miks ta peaks uskuma mõnd arvamust vaid põhjusel, et see sisaldub teatud raamatus. Ta ei usu kunagi, et tema enda pingutuste tulemused on lõplikud.

Kummaline, et teadus, mis vanasti näis ohutuna, on muutunud košmaariks, mis paneb kõiki värisema.

Teadus stagneerub, kui seda pannakse praktilisi eesmärke teenima. Ühe asja olen ma pika elu kestel selgeks saanud – et kogu meie teadus on tegelikkuse mõõdupuuga mõõtes primitiivne ja lapselik – ja ometi on see kõige väärtuslikum, mis meil on.

Ärge püüdke saada edukaks inimeseks, vaid proovige saada väärtuslikuks inimeseks.

Head teod on nagu head luuletused. Nende tähendust võib hõlpsasti mõista, kuid neid ei saa alati mõistusega seletada.

Ma tunnistan, et mõtted mõjutavad keha.

Väärtuslikud saavutused saavad võrsuda inimühiskonnast vaid siis, kui selle ohjad on küllalt lõdvaks lastud, et indiviidi võimed saaksid vabalt areneda.

Mulle tundub jäle, kui peen intelligents on pandud paari vastiku iseloomuga.

Jõud köidab alati madala moraaliga inimesi ja ma pean muutumatuks reegliks, et geniaalsetele türannidele järgnevad kelmid.

Ma arvan, et peame end kaitsma inimeste vastu, kes on teistele ohtlikud, täiesti olenemata sellest, mis on olnud nende tegude motiiviks.