Читать книгу Minu Amsterdam - Margot Roose - Страница 8

„Ausõna, ma pole kunagi marihuaanat proovinud, kanepit ka mitte. Kui turistidele müüdav 0,01% kanepit sisaldav šokolaad välja arvata,” kinnitan järjekordsele uskumatusest silmi pööritavale Eesti tuttavale. Sama kasinad narkotarvitajad on enamik hollandlasi, kes parimal juhul on pehmeid mõnuaineid vaid uudishimust korra-paar proovinud.

Samas võin julgelt väita, et umbes pooled mu rahvusvahelise taustaga kolleegidest on regulaarselt pilves ja marihuaana kättesaadavus on vaieldamatult nende elukohavaliku oluline kriteerium. Mäletan päeva, kui üks uus töötaja esimesel töönädalal päevapealt vallandati, sest personalijuht tabas ta kontori peasissepääsu ees lõunapausi järgset joint’i imemas.

Vaieldamatult seostuvad legaalsed narkootikumid Amsterdamiga sama palju kui tulbid ja juust. Ja mõjuvad mõnumaiastele turistidele sama vastupandamatult nagu meepott karupoeg Puhhile. Kuigi narkoturistid on tüütud ja tolgendavad kesklinnas jalgrattateedel jalus, meeldib amsterdamlastele neilt kasseeritav raha. Lisaks teeb rõõmu fakt, et Hollandil on õnnestunud Euroopa Liidu pidevale vingumisele ja teiste liikmesriikide kurtmisele vaatamata oma tulusat mõnutaimekasvatust alal hoida.

„Jätsin paar aastat tagasi suitsetamise maha. Umbes samal ajal üritasin ka coffee shop’is käimise lõpetada,” ütleb Brita ühel meie esimestest kohtumisest. Istume mõnusalt kanaliäärses välikohvikus ja ootame kohvi ja õunakooke.

Enne Brita endaga tutvumist kohtan tema „ohvreid” ehk mehi ja naisi, kes temasse lootusetult armunud olnud või on seda siiani. Olen kindel, et kui iga pärl tema mitu korda ümber kaela keeratud keest tähistaks ühte murtud südant, siis poleks nende hulk ikka piisav. Kuhu iganes me koos läheme, tunnen füüsiliselt, kuidas iga mööduja, kes mu kaaslasele pilgu heidab, ennast vaatama unustab. Brita ainult naerab valgete hammaste välkudes ja kõnnib rahvast läbi nagu maapinnale eksinud jumalanna.

Brita on endine hipi, kelle kohta kehtib väljend „kord hipi, alati hipi”. Ta ei hooli rahast, pereloomisest ega karjääritegemisest. Vanust on tal veidi üle neljakümne, aga tema erakordne ilu pole kuhugi kadunud. Temas on tilgake mustlasverd, mis väljendub aastaajast sõltumata kaunis jumes, seljani tumedates juustes, keskmisest tugevamas temperamendis ja ehetelembuses. Ja pärani avatud meeltes ja südames. Ta on ametis kahe töötajaga kontoris, kus kogutakse annetusi tööloomade abistamiseks arengumaades. Väike organisatsioon on osa suuremast ülemaailmsest võrgustikust, mille eesmärgiks on saata loomasööta ja meditsiiniabi eeslitele ja hobustele Aasias ja Aafrikas.