Читать книгу Kuno Kõrge – sisehaiguste professor - Margus Lember Ja Mai Rosenberg - Страница 6

Tartu ülikooli radioloogiaprofessor Kaljo Villako (1919–2001) mälestusteraamatu „Ajarännak“ I ja II osas (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 2001) on hulgaliselt episoode, kus autor kirjeldab oma sõbra Kuno Kõrgega seonduvat. Alljärgnevad mälestuslõigud pärinevadki sellest raamatust.

Ruumid Toome sisekliinikus enne sõda

I korruse pikk koridor, kui olla näoga kirurgiakliiniku poole, siis ukse kõrval esimeses ruumis oli portjee, selle järel kliiniline laboratoorium, kus igal arstil oli oma laegas, kus hoiti tööks vajalikke esemeid. Järgmine tuba oli antud dr L. Valgu kasutada, kuigi ta kliinikus ei elanud. Järgmises kahes toas elas vanemassistent K. Kõrge. Kolmandal korrusel olid II klassi palatid, mis olid väiksemad ja mugavamad ja kus viibimise eest päevaraha kõrgem. Neid haigeid ravisid vanemassistent K. Kõrge ja prof F. Grant ise.

1944 Haapsalus

Olin võhivõõras linnas ja ei teadnud, kuhu minna. Surnuaia juures pöörasin peatänavalt vasakule ja kohtasin kursusekaaslast Eva Öpikut. Tema juhatas mulle tee haigla juurde. Varsti olin kohal ja kohtusin oma suureks rõõmuks dr Kuno Kõrgega. Mulle näis, et rõõm oli vastastikune. Ajasime sõnad segamini, millest sain ülevaate olukorrast ning teada, mis oli juhtunud tagalas venelaste saabumise eel ja selle järel. Sakslaste juures oli viimastel päevadel enne lahkumist tegutsenud mingisugune asiaatidest koosnev üksus. Olid otsinud sõjaväest ära tulnud eestlasi, mõned noormehed arreteerinud ja maha lasknud. Elanikkond oli hirmunud ja punaväe saabumine tõi isegi hetkeks kergendustunde.

Prof F. Grant oli päris lõpu eel purjejahiga teele asunud. Kuno ei olnud nii nõrka alust usaldanud ja jäänud Haapsallu maha. Tal olevat raske otsuse tegemisel määravaks saanud jubedust tekitanud ettekujutus, kuidas tema kaks väikest poega merre vajuvad. Paremat võimalust Rootsi pääseda ta ei leidnud. Nüüd elas ta perega haigla endise juhataja korteris ja ootas Tartusse tagasi pääsemist. Kliinikute evakueeritud varandus oli Uuemõisas ja personal osalt samas, osalt leidnud ulualuse linnas.

Arstiteaduskonnast 1944. a

Sisehaiguste erialal Franz Grandi kaotamine ei tekitanud suuremat häda. Saksa ajal ülikoolist eemale tõrjutud professor Voldemar Vadi asus uuesti tööle ja nimelt I Sisehaiguste Kliinikusse. Varuks oli väga hea ettevalmistusega, L. Puusepa, E. Masingu ja F. Grandi kooliga Kuno Kõrge. Poliitilistel põhjustel ei kasutatud K. Kõrge võimeid otstarbekalt ja sisehaiguste õpetamine läks mitmeks aastaks nõrgematesse kätesse.

Trahteristika kateeder

Kohe pärast ülikooli töölehakkamist kujunes seltskond, kes hakkas sagedasti koos käima ja masendava olukorra unustamiseks pidusid korraldama. Sellesse kuulusid Kuno ja Elsa Kõrge, Viktor ja Helle Simm, Jüri ja Valve Saarma, Hillar ja Ilme Randalu, Johannes ja Seida Tammeorg, Edgar Talvik abikaasaga, Jaan ja küllap ka Helga Kross, Leo Kaseoru ja Hilja Vasar. Mina sattusin sellesse ringi Kõrgete kaudu. Siis oli J. Kross juba arreteeritud ja teda ma ei kohanud. Ägedam pidude ja elupõletamise periood oli sellal vaibumas. Koosviibimistel meenutati tihti vanu kadunud aegu, mil oli tekkinud ka seltskonna nimetus – trahteristika kateeder. Lauldi teiste hulgas niisuguseidki laule, mida nõukogude võim ei oleks heaks kiitnud. Kunole kui saarlasele meeldis muidugi „Saaremaa valss“ ja „Ilm oli paks ning udune, ei uisk läind Virtsust Kuivastu“. Pidude ja koosviibimiste vaheaegadel oli võimalik kurja tegelikkuse eest pageda töösse ja teaduslikesse uurimistesse. Muidugi oli teadusesse minekuks veel teisi ajendeid. Kuno kaitses doktoriväitekirja juba 1941. a, kuid seda Moskva ei arvestanud. 1947. a toimus uus kaitsmine. Teaduslikke kraade kinnitanud ja dotsendi ning professori kutseid jaganud Kõrgem Atestatsioonikomisjon Moskvas ei olnud asjakäiguga päris rahul ja kutsus dissertandi enda koosolekule. Kuno vene keele oskus oli küsimustele vastamiseks puudulik ja talle anti ainult meditsiinikandidaadi kraad.

Gastroskoopiad

Esimese õnnestunud gastroskoopia Eestis tegi professor E. Masing 1934. a. Aasta-aastalt uuritute hulk suurenes ja professorile lisaks omandasid selle endoskoopilise meetodi tema õpilased K. Kõrge ja L. Walk. L. Walk tegi oma viimased gastroskoopiad 1944. a suvel ja järgmise viie aasta jooksul ei olnud Eestis toda uurimismeetodit kasutatud. Esimese gastroskoopia tegime koos K. Kõrgega 1949. a ja pärast seda jätkasin juba iseseisvalt.

Personalipoliitika

Viimane mees, kellega F. Klement püüdis arstiteaduskonna õppejõudude koosseisu vääristada, oli Juri Ksenofontov. See täiesti umbkeelne mees pandi 1963. a kateedrijuhataja professor K. Kõrgega kooskõlastamata teaduskonnasisehaiguste kateedri assistendiks. Kaheldamatult oli uue assistendi ülesandeks kateedri ja selle juhataja meelsuse täpsem kontrollimine. Perestroika ajal kuulsin ühelt parteilaselt, et Jurikene olevat olnud kõrgemat sorti agent, kes saatis oma tähelepanekud ja teated otse Moskvasse. Ta olevat omavahelises vestluses nimetanud K. Kõrget, J. Saarmat ja mind halvemat sorti kodanlasteks.

Ajakirjandus rääkis kogu aja töövõitudest ja suurtest saavutustest. Kiita said need ettevõtted, mis plaani ületasid. Kui tõesti mõnda detaili oleks suurel määral plaani ületades toodetud, siis oleks see pidanud kuhjuma ladudesse. Tootmine kulgeb harmooniliselt, kui kõiki osi valmistatakse just vajalikul hulgal. Arutasime Kuno Kõrgega seda imelist nähtust ja ikka ei saanud me plaani ületamise kasulikkusest aru.

Sõber Kuno

Kuno Kõrge oli trahteristika kateedris kõige mitmekülgsema andekusega. Noorpõlves oli tema värsse trükitud Saaremaa lehtedes. Nüüd valmisid need juhuluuletustena tähtpäevadeks või mitmekesistasid külalisraamatusse kirjapandud mõtteid ja soove. Ta oli kunagi päris hästi mänginud viiulit. Seda oskust mainis ta siis, kui jutustas kurba lugu, kuidas ta kaotas kaugsõidukapteni tütre poolehoiu. Noor daam oli palunud Kunot midagi mängida. Kuno oli hetkeks unustanud, et neiu hääldab s-i pehmelt, ja öelnud: „Hea küll, ma mängin Tofelli ferenaadi.“ Siis ta vaene mees sai: „Keda sa siin narrid. Vaata kuidas sa ise r-i põristad.” Sõprus oli lõppenud ja austaja pidi noruspäi taanduma. Kuno r-häälik kõlas tõesti nagu kirjakeelt kõneleval sakslasel.

Ei mäleta, kas ma üldse olen näinud ja kuulnud tema viiulimängu. Kui ta aga klaveri taha istus, hakkasid tulema tantsulugudena 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate lööklaulud. Tal oli meeldiv, mahe bariton ja kui väga paluti, kuulis seltskond tuntud üliõpilaslaulude sekka Artur Kapi „Metsateel“ (“Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel”) või Robert Schumanni Heinrich Heine sõnadele loodud „Kaht grenaderi“. Eesti arstkonnale oli tähtsaim see, et K. Kõrge oli laialdaste teadmistega tohter, tubli teadlane, esmaklassiline pedagoog ning juhendaja. Mina austan teda lisaks veel selle pärast, et ta oli väga hea inimene ja aus isamaalane.

Hospitaalsisehaiguste loeng V kursuse tudengitele 1952. a.

Ta oli aastail 1945–1949 dotsendi kutsega patoloogilise füsioloogia kateedri juhataja ja töötas endiselt Toome Sisekliinikus. 1949. a hakkasid Kuno pea kohale kogunema tumedad pilved. Teda hakati avalikes ettekannetes kritiseerima. 1948. a määrati I Sisehaiguste Kliiniku peaarstiks varem kogu aeg II Sisehaiguste Kliinikus töötanud Juhan Savisaar, kelle kandidaadikraad kinnitati 1949. a. Kahel kraadiga arstil läks professor V. Vadi kõrval ühes kliinikus töötamine liiga ahtaks ja tublim viidi lühikeseks ajaks (1949–1950) hospitaalsisehaiguste kateedri juhatajaks II Sisehaiguste Kliinikusse. Sellest oli veel vähe. 1950. a määrati samale kohale J. Savisaar, kes sai dotsendi kutse alles 1954. aastal. Kuno jäi sama kateedri dotsendiks ja talus ebameeldivusi mehiselt. Vastaspool läks narrusteni. Näiteks tõsteti Kuno üleriided sellest ruumist välja, kus ta varem oli töötanud. Keegi aga ei söandanud otse uut tööpaika kätte näidata.

Olukord paranes pärast Stalini surma. Ta viidi uuesti Toomele teaduskonnasisehaiguste kateedri dotsendiks ja valiti 1956. a kateedri juhatajaks. 1963. a kaitses ta Kaunases doktoriväitekirja. Kõrgem Atestatsioonikomisjon kinnitas kraadi 1964. a ja andis 1966. a professori kutse. Ega teda sellel ajal ka rahule jäetud. 1963. a olid head inimesed talle soovitanud 50. sünnipäeva mitte tähistada. Olin juhuslikult 8. juunil Moskvas, nii võisime Elsa ja Kunoga istuda õhtul „Aragvis“ (Kaukaasia restoranis) ja ikkagi ümmarguse sünnipäeva vaikselt ära märkida. Kauneid kõnesid ei olnud meil võimalik pidada.

Rektor Klementit oli keegi valesti informeerinud, et K. Kõrge sai sakslastelt Raudristi, ja tõelise bolševikuna päris ta Kunolt selle kohta aru. Tegelikult anti talle, nagu varem juba öeldud, Sõjateeneterist. Niisuguste pahatahtlike keelekandjate nimesid ei saa me iialgi teada ja nüüd võivad nad liikuda meie keskel ausate nägudega ringi.

Dr Leonhard Mardna, kes töötas Tallinna IV haiglas, kuhu võeti ravile ainult tähtsaid partei- ja valitsuse tegelasi ning tunnustatud kunstnikke ja kirjanikke, oli ise hea sisehaiguste spetsialist, ometi pidas vajalikuks aeg-ajalt kutsuda Kunot mõnda haiget vaatama. See abi oli ka kõrgetele ülemustele teada. Kolleegiga nõu pidamine on vana hea komme, mille nooremad arstid on kahjuks täiesti unustanud. Kui ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp 1970. a sügisel järsku haigestus ja toodi ravile Toome Sisekliinikusse, oli loomulikult ravimise korraldajaks Kuno. Teda siiski ei usaldatud. Tema tegevust pandi kontrollima väheste üldmeditsiiniliste teadmistega kirurg Endel Tünder, kes õhtul hilja tuli Haavakliinikust kohale ja uuris haigusloost, mis tähtsa haigega on päeva jooksul juhtunud ja milliseid ravimeid talle on antud. A. Müürisepp suri 7. oktoobril. Pärast seda avaldati ajalehtedes arstide otsus tema haiguse ja surma põhjuse kohta. Sellele olid alla kirjutanud ENSV Tervishoiuministeeriumi IV valitsuse juhataja J. Narma, professor E. Raudam, professor E. Tünder, ENSV peakirurg meditsiinikandidaat Š. Gulordava, professor A. Rulli, dotsent A. Kivik ja meditsiinikandidaat R. Talvik, kuid puudus tegeliku ravija K. Kõrge nimi. Temale anti vaikselt, üldsuse tähelepanu äratamata siiski autoostmise luba. Jälle autasustati avalikult üritusest mitteosavõtnuid, nagu nõukogude ajale iseloomulik. Tean, kui valusasti too kõrvaletõrjumine mu sõbra ausat meelt riivas. Nõukogude võim kasutas ainult K. Kõrge ja teiste temataoliste oskusi ja võimeid, rohkem midagi. Nagu kuulda, püüdsid mõned kaastöölised lisaks kõigele enda õpetajat selja taga laimata ja partei võimumeeste silmis tema mainet alla kiskuda.

Endaealiste meeste hulgas oli Kuno keskmisest pikem ja säilitas hea rühi elu lõpuni. Olin 1942. a K. Kõrgega palatis visiidil. Seal lamas ka pr Menning, Karl Menningu abikaasa. Vestluse lõpul vaatas patsient Kunole otsa ja ütles: „Doktor, küll te olete pikk.“ Sellele järgnes Kunole tüüpiline humoorikas vastus: „Oi ei. Ma ei ole pikk, ma olen Kõrge.“ Haigel läks tuju kohe heaks. Üldse püüdis mu kunagine õpetaja, hilisem kolleeg ja hea sõber isegi rasketel hetkedel elus läbi ajada muheda huumoriga. Inimesi võib naljasoone järgi jagada nelja liiki: 1) ise nalja ei tee ja teiste naljast aru ei saa, 2) ise nalja ei tee, kuid teiste naljast peab lugu, 3) saab naljast aru, kuid teeb nalja ainult teiste kulul, 4) saab naljast aru ja teeb ka enda kulul nalja. Viimaseid pean täiuslikeks inimesteks. K. Kõrge kuulus kindlasti neljandasse liiki. Enda vana tüüpi Moskvitši nimetas ta Rosinanteks ning keelevääratuste ja muudel sobivatel puhkudel kurtis ta ikka: „Mul need kaks linna Maroko ja Rokokoo tikuvad ikka segamini minema.“