Читать книгу Veeaeg - Margus Ots - Страница 7

Mitte kunagi Ralphi elus ei olnud aeg niimoodi veninud. Jahe ja niiske kevadilm ei teinud tema elu veesõidukil mugavamaks. Esimesed tunnid oli ta lihtsalt tünnis vegeteerinud ja mõtteid mõlgutanud, kuid nüüd oli tuli ahjus kustunud ning külmas vees passimine ei olnud üldse mõnus. Siis oli ta parvel ringi tiirutanud ning lõpuks saatusega leppinult tõmmanud selga ainukese riideeseme, mis ta aluselt leidis – Rexi kostüümi. Kuna Ralph ei suutnud endiselt uskuda, et tegu ei ole sõprade tüngaga, karjus ta veel igaks juhuks üle vee:

„Loodan, et olete nüüd rahul!”

Vaikselt hakkas muretus tema hinges vähenema ning tekkis hirmutunne. Pohmell peas oli asendunud näljaga kõhus, ning püüdes end tõusva tuule eest tünni varju hoida, ei meenunud Ralphile ka piisavalt ägedaid minevikusündmusi, millega oma tuju parandada ja halbu mõtteid peast peletada. Igavusest hakkas ta täpsemalt uurima ümbritsevaid prügilademeid ning ühe toki abil põnevamaid neist endale lähemale tõmbama. Vaadates kõike seda, mis ümberringi vees ujus, hakkas Ralphile hetkeks sümpatiseerima rohelise maailmavaate esindajate seisukoht, et meil on liiga palju prügi. Talle meenus, kuidas üks keskkonnatehnoloogiat õppiv tüdruk oli läinud täitsa hüsteeriasse, kui Ralph suurele üldloengule munaga praetud makarone kaasa võttis ning kohapeal plastiktopsist sööma hakkas. Täitsa sõnatuks võttis, kuidas üks väike vinniline punaste juustega totu võis sellest nii pöördesse minna. Punapea sõimas teda keskkonnahoolimatuks debiilikuks ja soovitas edaspidi süüa oma toitu portselannõude pealt. Ralph oleks võinud väita, et nõude pesemine pesuvahendiga tekitab veelgi enam reostust, kuid sellise inimesega vaidlemisel ei oleks olnud ilmselt mõtet. End kogununa lahendas Ralph asja enda meelest elegantselt, nagu ta alati lahendas kõik konfliktid, mis tal mitteatraktiivsete naistega tekkisid. Ta serveeris valju ja veenva häälega mõne teemavälise märkuse, nagu näiteks:

„Vähe keppi lööb mõistuse uppi.”

Ning lootis salamisi, et loengul mõnda hullu alfa-emast ei leidu, kes keskkonnatundliku piiga kaitseks välja astuks. Seekord läks aga asi täpselt nii, nagu ta oli lootnud – mõnede ta sõprade naeruturtsatused tõmbasid enamiku inimestest kaasa. Ralph tabas vist tundlikku teemat, ning nii jultunud vastus pani punapea suu kinni – ta vaid maigutas korra, mühatas siis ja ütles sapise muigega vaikselt midagi oma pinginaabrile.

Mõtteid mõlgutades oli Ralph selle ajaga välja õngitsenud pooltühja ujumisrõnga, kaks tühja plastikpudelit, lugematu arvu pisikesi ning ühe suure kilekoti.

„Meri annab, meri võtab,” kommenteeris Ralph vanamutihäälega. Siis tuli tal veel parem idee. Ta langes põlvili, tõstis kilekotid kätele ja hakkas Rexi kostüümi eest lahti tõmmates dramaatiliselt laulma refrääni kadunud Michael Jacksoni palast „Crying Earth”.

Kui Jacko parodeerimine oli end ammendanud, läksid merehädalise mõtted vastassugupoolele. Naised on ühed punktuaalsed ja hirmsasti pabistavad olevused. Kõik, mis on katki või räpane, ajab nad hulluks. Ralph kuulis kunagi tahtmatult pealt vestlust, kus üks tüdruk rääkis teisele, et jättis oma poiss-sõbra maha, kuna too oli ükskord duši all röhitsenud.

Luhtaläinud kohtingute pärast ei põdenud Ralph absoluutselt. Ta ei saanud aru meestest, kes hullult pingutasid, et naistele meeldida, ning olid väga kurvad, kui suhe lõhki läks. Kui läks, siis läks! Iga suletud uks avab uued võimalused. Üks sõber, kelle ta oli välja naernud oma suhtemurede pärast, oli talle solvunult öelnud:

„Küll sa kunagi aru saad, kui ise tõeliselt ära armud. Teed selliseid lollusi, et küll saab.”

Ralph ei tundnud aga kunagi midagi sellist. Kuid nüüd taipas ta ehmatusega, et praegusel olukorral on pikemalt kestmisel suur potentsiaal talle täiesti mitteomaseid tundeid esile kutsuda.

Ja juba need hakkasidki tulema. Teistsugused mälestused. Üks väike poisipeaga rõõmsameelne brünett, keda ta oma romu autoga sõidutas. Tüdruk ei olnud eriti kena, pigem lihtsalt armas nöbinina. Kui mälu ei petnud, siis oli ta vist kuskilt maakohast pärit, nii et kui Ralph tahtis talle kommi pakkuda, paludes tal silmad sulgeda ja suu lahti teha, siis tegi ta seda naiivselt kohe, ilma puiklemata. Siis ei suutnud Ralph kiusatusele vastu panna ja andis neiule kiire suudluse. Tüdruk, kes ei osanud seda oodata, tõmbas ehmatusest pea tagasi, nii et lõi selle vastu klaasi ära ning hoidis mõni minut pead kinni. Pärast naersid nad koos selle üle ja noor naine ütles kelmikalt, et on ka tervislikumaid viise musi küsida, ja jäi talle oma pruunide silmadega otsa vaatama. Kogu maailm oleks justkui seisma jäänud, kui nad uuesti suudlesid. See võttis pinged maha ning nad rääkisid pikalt maast ja ilmast ja elust üleüldse. See oli tegelikult ilus õhtu. Äkki ilusaim õhtu ta elus, üritas romantiliste tunnete rüppe kalduv Ralph seda teiste sündmustega võrrelda.

Pärast seda kohtumist oli Ralphil aga väga kiire tööl ja ta lükkas neiule helistamist kogu aeg edasi. Kuna tema elus toimus pidevalt põnevaid asju, siis oli tal aina midagi teha ning mingi tõsisema suhte jaoks lihtsalt ei jätkunud aega. Ralph lükkas kontaktivõtmist edasi senikaua, kuni talle helistamine juba piinlik tundus. Ükskord tuli tüdruk talle oma uue poisiga tänaval vastu. Naeratus suri neiu huultel Ralphi nähes ning ta vaatas mujale, kui nad möödusid. Ja Ralph pidi elus esimest korda enda kallal korraks veenmistööd tegema, et tal on jumalast ükskõik sellest, sest ta oli just sõpradega randa vesipiipu tegema minemas ning ees tõotas tulla mõnus öö. Aga tegelikult oli tüdruk ju päris nunnu ning äkki ta tõesti ootas Ralphisuguse tolguse helistamist? Aga Ralph osutus järjekordseks püsimatuks lollpeaks, keda huvitasid pigem pealiskaudsed seiklused ning kes ei soovinud mitte millessegi süveneda. Asjatu lootuse andmine tegi Ralphile siiski haiget ning tuletas meelde, et kõik inimesed ei ole nagu tema, kes oli otsustanud igasuguste püsivate suhete tekkimist juba eos vältida – elu on veel küllalt pikk ees, et igavat ja õnnetut suhte-elu elada.

Kuid Pandora laegas oli juba avatud – Ralph oli ikkagi kurb. „Sa olid väga tore tüdruk,” ütles ta valjusti. „Anna andeks, et ma su vastu hoolimatu olin.” Ta langetas vagalt pilgu, justkui oodates Loojalt lunastust: „Ma palun, et see kutt, kes sul praegu on, oleks hea poiss.”

Ralphi enesetunne muutus kummaliselt kergeks. Midagi pühalikku tundus hetkeks õhus olevat ning vastu parve parrast loksuvad lained mõjusid mediteerivalt ja tekitasid peaaegu üleva meeleolu. Kibemagus üksindustunne pigistas ta silmist paar kuuma pisarat, mis voolasid ta põskedelt alla juustesse. See, mis praegu toimus, arvas Ralph, võis vabalt olla Jumala karistus või hoiatus tema ülbe käitumise ja sisutühja elu eest.

„Ma pean hakkama normaalse inimese kombel asju tõsiselt võtma,” sisendas ta endale, kuid mitte eriti veenva häälega. Ralph oli seda lauset enda suust palju kordi varemgi kuulnud, kuid ei mõistnud ka ise, mida see soov täpselt tähendab, ning mida iganes see tähendama pidi, ei tundunud see ausalt öeldes hiljem eriti ahvatlevana. Ta nautis seda tunnet veidi, kuid see kadus sama kiirelt, kui tekkis. „Aitab lollidest mõtetest ja katteta lubadustest – praegu on vaja välja mõelda, mida edasi teha,” ütles ta endale korralekutsuvalt.

Ralph ei julgenud mõelda, milline saaks olema olukord 5-6 päeva pärast ilma vee ja toiduta, kuid praegu oli temas veel piisavalt jõudu, et midagi korda saata ning ta otsustas seda seni teha, kui nälg ta maha murrab. Nagu saaklooma otsiv kütt hakkas ta ümber tünni luurama ning haardeulatuses olevat prahti ligemale tõmbama. Kui ta märkas midagi põnevat, siis hakkas ta tünni sellele lähemale kõigutama ning püüdis iga hinna eest kätte saada võimalikult palju asju. Ralph pidi tunnistama, et see tegevus oli ka omaette põnev. Mida kõike merest saada ei olnud! Ta leidis lisaks igasugusele muule prahile veel valgete täppidega punase naistekleidi, ühe kinga, väikese puust pingi ning lõpuks tõmbas juubelduste saatel pardale kinnisõlmitud prügikoti, mille sees oli lisaks päris prahile ka poolik pakk mõngleid ja väike pudel limonaadi. Justkui oleks keegi hakanud päevapealt kaalujälgijaks ja püüdnud vabaneda kõigest ebatervislikust.

Pärast tunde ilma söögi ja joogita maitsesid mõnglid jumalikult – Ralph mälus aegluubis ning tundis, kuidas kergelt soolane toit keele peal ühtlaseks massiks muutub. Suust liikus see aeglaselt mõnuga mööda neelu alla ning jõudis lõpuks kõhtu, tekitades seal sooja tunde. Pärast esmase nälja kustutamist leidis Ralph, et elu on elamist väärt ja teinekord peaks ennast ka niisama näljutama, et toit paremini maitseks.

Ta otsustas pisut leiba luusse lasta. Kõik vähegi pehmed ja kuivad asjad kuhjas ta endale alla. Tõmbas irvitades endale Rexi kostüümi peale selga ka täpilise kleidi ning pani ümber laste täispuhutud päästerõnga. Õnnis naeratus näol, lasi ta korraks silma looja.

Tunni aja pärast ajas tugev pissihäda Ralphi üles. Ta liikus veepiirini ja avas koerakostüümi sisse kunagi kääridega lõigatud salajase, kuid piisavalt suure avause, mis võimaldas tal töö ajal kempsus käies palju aega säästa. Järsku kuulis ta hõiget ja pead vasakule pöörates märkas ta suurt luksuslikku kaatrit, mille tekil olevad inimesed teda naerul nägudega vaatasid.

Üks siilisoengu ja kuldketiga vanem ülekaaluline mees hüüdis talle ülbusega segatud reipusega: „Tere külamees, millega tegeled siin?”

Ralph ei osanud esialgu midagi vastata, mille peale siilipoiss pöördus ülejäänud lõbusas tujus seltskonna, teise siilisoenguga mehe ja nelja noore naise poole ning märkis: „No vot, täna saime jälle bioloogia osas targemaks, mustal pärdikul on valge noks.”

Üks päikeseprillidega brünett hakkas hüsteeriliselt naerma ning ta kile hääl lõikas läbi õhtuvaikuse nagu žiletiteraga. Ilmselt tundis siilisoenguga mees sellise ebaküpse reaktsiooni pärast piinlikkust ning käskis tal järsult vait jääda. Siis pöördus ta huvi uuesti koerakostüümis urineeriva Ralphi poole:

„Oled sa ahv või inimene – mida kuradit sa teed keset merd oma tünnisaunaga?”

„Ma ei tea. Jumal tänatud, et tulite,” vastas ta kogeledes, peitis väikemehe ära ning võttis maski peast. Ralph tundis, et on vist pääsenud ja paljas mõte soojas kajutis magamisest ja täis kõhust täitis ta kergendustundega.

„On sul ikka mõistust peas, kui sellise asjaga avamerele seilama lähed? Ja mis kuradi kostüüm? Sa ise üldse aru saad, et sa sead nii enda elu ohtu! Tuul on tõusmas ja paari tunni pärast võib juba korralik torm olla,” öeldi juba tõsisemalt.

„Ma ei tea, siin pole mootorit taga, ega ma…”

„No seda enam! Siis võta oma kuradi aerud ja hakka kiiresti kütma,” ei lasknud mees teda lõpetada ning pöördus seejärel ülejäänud seltskonna poole:

„Lähme seilame edasi!”

Mõte, et ta peab veel üksi tünnisaunas avamerel passima, ajas Ralphi meeleheitele: „Te ei saa aru, ma olen päriselt merehädaline. Läksin eile öösel jõesuudmes peale pidu tünni puhkama ning ärgates oli igal pool meri. Ma ei tea siiamaani, kas tegemist on halva nalja või õnnetusega. Ma ei ole terve päev midagi söönud.”

Toimetama asunud meeskond pööras ümber.

„Ma olen tõesti hädas, palun aidake mind maale tagasi.”

„Veidi raske on uskuda, et tõesti hädas oled – ahvikostüümis liputaja ei tekita eriti tõsiselt võetavat tunnet. Helistanud siis päästeametisse,” ütles ta juba veidi leplikumalt, samal ajal endale kaptenimütsi pähe sättides.

„Mul ei ole mitte midagi!Telefon, rahakott, riided, kõik jäid maale. See pole ahvi- vaid koerakostüüm. Rex koeratoit, kindlasti olete kuulnud? Ma käin sellega supermarketis tooteesitlusi tegemas. Võtsin ta parvele kaasa, kuna teenin sellega leiba ja tahtsin seda enda lähedal hoida, et keegi sellega peol lollusi tegema ei läheks. Ma võin laeval abiks olla – võin koristada ja kokteile teha. Ainult ärge jätke mind siia!”

Paadikapten vaatas Ralphi haletseva tüdimusega ning pöördus siis oma reisikaaslaste poole:

„Noh, mida me selle hädalisega ette võtame?”

Naised tegid nagu sünkroonselt vaevumärgatavaid vastikusegrimasse ning teine kiilakas pöördus pahuralt eemale ja pobises midagi. Kapten pööras seejärel pilgu, milles polnud grammigi kaastunnet, tagasi Ralphi poole.

„Olgu, siin ei ole praegu millegipärast levi – oleme tõesti kaldast kaugel. Võtame su tünniga sleppi ning sõidame kalda poole. Nagu levi on, kutsud kohe endale kellegi järele. ”

Kergendus- ja pettumustunne valdasid Ralphi samaaegselt, kui ta püüdis kinni endale visatud köie ja selle tünni külge kinnitas. Kaater käivitas mootori ning hakkas aeglaselt ranna poole liikuma. Parv aeglustas liikumist kõvasti ning kõikus kergelt, kuid vett üle parda ei tulnud.

Ralph sättis end mõnusalt parvele istuma, näoga liikumissuunas, toetudes seljaga vastu tünni. Vee loksumine oli uinutav, kuid Ralph eelistas mitte magama jääda – need inimesed talle järele ei uju, kui ta parvelt maha veereks. Pea mõtetest tühi, istus ta prügihunniku otsas ja vaatas igatsevalt maa poole. Õhtuks peaks ta jõudma tagasi pisikesse ühikatuppa, siis keedab ta endale pelmeene ning sööb neid hapukoorega, vaadates telekast mõnda head filmi. Mõnuga kujutas ta end ette pimedas toas trussikute väel voodil, soe taldrik auravate pelmeenidega toetumas kõhule ning televiisori kuma valgustamas toa seinu. Pühapäeval saab ta oma hullumeelsest juhtumisest sõpradele rääkida. Kurb, et ei ole telefoni, millega seda seiklust jäädvustada. Elu on ilus.

Ralph ei teadnud, kui kaua ta niiviisi istunud oli. Silmapiiril olevate pilvede taha loojuv kevadpäike andis teed hämarikule ning vaikne ja sile meri hakkas iseloomu näitama. Petlikult sõbralikuna tunduval kaatril pandi sees tuled põlema. Tuul tõusis ja lained hakkasid järjest enam suurenema, samas maa ei tundunud oluliselt lähemal olevat. Mõnusast prügihunniku otsas istumisest sai võitlus veega, mis parve kaitsmata servadest iga liigutusega järjest lähemale liikus. Pärast järjekordset sahmakat pidi ta pealetungiva laine eest kiirelt püsti hüppama ja tünni seina külge klammerduma. Rexi mustale kasukale ilmusid esimesed veepiisad. Üks salakaval madal, kuid tugev laine lõi ta alakeha täiesti märjaks. Külm vesi püksis muutis paugupealt olukorda ning Ralph ronis kõrgemale tünni otsa. Oli kottpime.

Tuul tõusis veelgi ning Ralph tajus, et asi hakkab kontrolli alt väljuma. Ta liikus teisele poole tünni parve ahtrisse (kui seda nii võib nimetada) ning jäi kätega tünni külge rippuma, taludes, hambad ristis, liigestesse voolavat külma ja selga pritsivat vett. Hetkeks mõtles ta armupalumisele, kuid loobus, meenutades kiilaka kalki nägu. Ta lohutas end, et peab seda olukorda veel maksimaalselt tund aega taluma. Siis sadamasse, taksoga koju ning pelmeenikausiga teleka ette.

Ralphi mõtted katkestas läbi tuule vaevu kuulda oleva avatava ukse hääl ja kõnekõmin. Parvele suunati valgus ning keegi hüüdis midagi. „Me ei saa veel kohal olla, maani on veel palju maad,” mõtles Ralph ning arvas siis, et siilipoiss oli oma telefoniga levi kätte saanud ning rannavalve oli teel. Nüüd hüüti teda juba kõvemini.

„Hei, Reeex! Oled sa ikka seal?” See kõlas juba muretsevalt.

„Süümekate jõud,” taipas Ralph ning vastas hädisemalt, kui pidanuks.

„Tule paati, tundub, et siin läheb tormiks!” hüüti selgemalt halvasti varjatud kaastundega, samal ajal parve paadile köiega lähemale tõmmates.

Ralph hakkas mööda tünni külge kinnitatud köit kaatri poole turnima. Äkitselt see ei olnudki enam nii lihtne, põrand oli libe, jäsemed külmast kanged ning parve raputav tuul tõmbas tal seest õõnsaks. Pärast närvilisi kümneid sekundeid klammerdusid Ralphi külmunud sõrmed lõpuks paadi reelingu külge ning kaks tugevat kätepaari tõmbas ta nagu hädise tühja piimapaki pardale.

„Sa ei saa ilmselt täna maale,”ütles vihmakeebis kapten, kelle suust tuli tugevat alkoholilõhna. Ralph arvas ta hääles kuulvat kahetsust:„Tule sisse ja soojenda ennast. Niiviisi ei oleks sa kaua vastu pidanud.” Kui ta oma väsinud jalgadel trepist alla kajutisse astus, hoidis kapteni käsi tal toetavalt käe alt kinni. Ralph neelas pisaraid ja tundis tohutut heldimust nagu halva ilma kätte jäänud ja koju jõudnud laps. Ta mõistis alles nüüd, kui näljane, nõrk ja külmunud ta on ning kui tõsisest hädast teda tegelikult päästetud oldi. Päästjate tõredast suhtumisest hoolimata.