Читать книгу Taburetid - Margus Sanglepp - Страница 4

Riho Koorik, hüüdnimega Korts, ei olnud oma kolmetoalist Kalamaja kodu kunagi tühjana näinud. Nii kaua, kui tema mäletas, täitsid ruume alati mõned mööbliesemed. Algul olid need massiivsed ja kulunud, korvalooli ning palderjani järele lõhnavate linikutega varjatud kapid, lauad, voodid ja kummutid, vanavanemate soetatud juba viiekümnendate alguses. Hiljem, mõni aeg pärast ema surma, asendusid vanad mööblitükid abikaasa Margiti järjekindlal nõudmisel aegamööda uutega, mis olid küll odavad ja väljanägemiselt lihtsad, ent ei võtnud seevastu kuigi palju ruumi.

Nüüd aga paistis puumaja kolmetoaline korter olevat justkui alasti kistud, piinatud ja vägistatud. Kardinateta akendest tungis päevavalgus häbenemata elutoa igasse nurka, tuues nähtavale narmendava ja pleekinud tapeedi, kulunud põrandad, rebenenud ämblikuvõrgud ja pelglikult põrandaliistude lähedale hoiduvad tolmurullid. Laes rippuvad elektrijuhtmed sihtisid eri suundades, osutades kollakatele kuivanud vahuveiniplekkidele, mis meenutasid viimast uusaastaööd, mil pudelikork president Meri kõne ajal Riho näppude vahelt minema pääses ja kihisev jook fontäänina kõrgustesse sööstis.

Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.

Siiski-siiski, vanad ümmarguse põhjaga taburetid olid ka alles. Kaks neist seisid köögis, üks söögilaua, teine külmkapi endisel asukohal. Kolmas kükitas keset magamistuba, porised saapajäljed turjal.

“Reetur!” pomises Riho, nii et kõrvaltvaataja poleks aru saanud, kas süüdistus käis naise või räpase tabureti kohta, mida oli kasutatud ilmselt valgusti laest alla võtmiseks.

Lutheri vineeritehase järeltulija toodetud ja ajahambast puretud taburetid kuulusid kunagi kodu praktilisemate asjade hulka, kuid aastakümnete pikkune teenistus andis neile nüüdseks väsinud väljanägemise – lakk oli kulunud ja puidukihid kippusid liimist lahti lööma.

Milleks need harkjalad ka ei ole sobinud! Argipäeviti võis neil lihtsalt istuda, kasutada kausside, pottide ja purkide alusena, ajutise lillepostamendi või tööpinnana. Pidude ajal kõlbasid nad peaaegu kõigeks, alates seltskonnamängudest ja lõpetades “Õllepruulija” hoogsa laulmisega.

Riho tähtsustas esemete emotsionaalset väärtust – taburetid sidusid teda minevikuga, nende kaudu sai ta mõtteis suhelda kadunud vanematega. Mõned inimesed hoidsid kaminal või raamaturiiulil urne lähedaste tuhaga, teised jälle talletasid fotosid või mitmesuguseid mälestusesemeid, mis olid kadunukestest maha jäänud. Korts eelistas midagi palju sümboolsemat ja nii meenutasid talle päevinäinud taburetid omal moel inimesi, kes olid korteris elanud, ning sündmusi, mis seal olid toimunud.

Pealegi väljendasid kolmjalad oma olemuselt kindlust ja vankumatust – kolme jalaga taburetil ei olnud vastupidiselt nelja jalaga toolidele kõikumiseks mingit võimalust.

Kaks omavahel ühendatud punkti moodustavad joone, kolm punkti aga alati pinna, mäletas Riho tehnikakõrgkooli joonestamistunnist.

Mees tõstis ühe toolidest köögist elutuppa, süütas pisut värisevate kätega sigareti ja istus. Teda valdas pigem kõikehõlmav hämmeldus kui viha.

Alles eelmisel koduskäigul olid nad naisega sõbralikult kokku leppinud, et ta peab Soomes ehitustöödel veel pool aastat vastu – siis on lõpuks nii palju raha koos, et saab uue korteri ostuks sissemakse teha, auto soetada ja Türgis puhkusereisil käia. Margit tahtis Marmarisse, sest tema sõbranna oli töökaaslastega seal nädalakese puhanud ja kuuldavasti väga rahule jäänud. Äärmisel juhul oli naine nõus ka Bulgaaria reisiga. Must meri oleks esile mananud mälestusi nõukogudeaegsest koolivaheajast Krimmis, kuid kuldsed liivad pidid siiski jääma kõige tagumiseks variandiks.

Nad olid sellest kõigest rahulikult ja pingevabalt rääkinud. Unistanud, seksinud, söönud ning jälle rääkinud. Poolest sõnastki ei olnud võimalik aimata, et midagi on viltu.

Mis siis vahepeal juhtus?

Riho haaras mobiiltelefoni ja valis abikaasa numbri.

“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

Veel üleeile õhtul helistas ta Margitile ja teatas, et saab arvatavasti paari päeva võrra varem tulema. Et Soome ametiühingud ja nende sabas nuhkivad ajakirjanikud kiusasid tööandjat ning paberite korrastamise ajaks antakse palgata puhkust, võib-olla isegi kuni kaks nädalat. Naine vastas kõnele nagu alati suhteliselt ükskõikselt ja monotoonse häälega – ahah, ja-jah, eks tule koju, vaatame siis.

“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

Kümmekond päeva tagasi saatis ta paarimees Elmoga ümbrikus koju tuhat viissada eurot, viisteist uut, värske trükivärvi järele lõhnavat Euroopa sajalist – teenistus enne ametiühingute kiuslikku sekkumist oli olnud ülihea. Üleüldse tabas naaberriiki tööle siirdumine majanduslikus mõttes täpselt märki – aastaga kolmesadat tuhandet poleks Koorik Eestis ka kõige parema tahtmise juures kokku ajada suutnud. Nüüd oli see eesmärk osalt tänu loendamatute ja väsitavate ületundide tegemisele käeulatuses.

“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

Lõppude lõpuks sai Soome mindud üksnes naise julgustusel ning mahitusel – tema ajaski kolleegi abiga välja töökohad – algul Helsingi lähedal Espoos, siis Tamperes ja hiljem Turus. Rihol endal poleks sellist pealehakkamist jätkunud, sest harjumuspärastest kodustest mugavustest loobumine tundus psühholoogiliselt raske ja nii vähe ta pealinna ehitustel ka ei teeninud, et poleks eluga toime tulnud. Ühesõnaga – sissetallatud rajast oli kahju ja ebamugav kõrvale astuda.

Aga siis algas pöörane võidujooks – rahvas sai palgatõusude ja odavate laenude kaudu raha maitse suhu, ummistas panga- ja kinnisvarakontorid ning kaubanduskeskused. Postkasti laekusid üha soodsamad ja ahvatlevamad pakkumised kaupadele, milleta oleks saanud rahulikult ära elada, kuid ometi juhtus nii, et Kortsu materiaalsed võimalused hakkasid tarbimisralli üldises voos järjest kiduramad välja nägema ning kodus tekkisid sõnelused teemadel, mida varem poleks osanud uneski näha. Margit oli eriti kange oma ostuväljavaateid naabrite, sõprade ja sugulastega võrdlema. Kord muutus tüli raha pärast isegi nii ägedaks, et naine viskas sentidega täidetud savivaasi vastu seina puruks ja karjus: “Vaata, see ongi siin sinu tase!”

Ei jäänudki Koorikul muud üle, kui osalt tüdimusest, osalt pealesunnitult naise nõu – või õigemini nõudmisi – kodurahu huvides kuulda võtta, pakkida dressid, tunked, paar kilo makarone, kuivsuppe ja kümme karpi Turisti einet suurde spordikotti ning sõita üle lahe vennasrahvale väärtusi looma.

Esimestel kuudel püsis Kortsu vaim võõrsil kaunis tugev. Edasi-tagasi laevasõit korra kuus ei olnud algul sugugi tüütu ja ehitustöid jagus nii palju, et koduigatsus kiusama ei pääsenud. Ometigi muutus üsna kiiresti kõik harjumuspäraseks, rutiinseks, nii et reisijatest pungil orjalaevad – nõnda neid suuri Eesti-Soome vahet pendeldavaid aluseid rahvasuus kutsuti – ei olnud varsti enam mingi õnnistus. Sama võis öelda ka töö kohta – kuigi maksti hästi, ei suutnud arveldusarvele või ümbrikus laekuvad summad järjest kasvavat koduigatsust leevendada.

“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

Sigaret hõõgus märkamatult ja põletas juba aplalt Riho sõrmi. Saanud kõrvetusest äratust, viskas mees telefoni vihaga nurka, nii et selle korpus kaheks tükiks kukkus ja aku välja kolksatas.

Kostus arglik koputus uksele.

“Uksekella on ta ka kaasa võtnud,” avastas Korts ja tundis endas viimaks raevu kasvavat. “Minu uksekella!” Sellest oli hetkeemotsiooni mõjul isegi rohkem kahju kui millestki muust. Puitkorpusega kell, millel kujutati kahte tugevat pruunkaru, kes tagusid vasaratega vaheldumisi alasit, meenutas üheksakümnendate alguse tööaastaid Venemaal Siberi taigas. Sageli kahe- kuni kolmekümnekraadises pakases ehitustel rassimine tundus noorele mehele kunagi vägagi romantiline, aga ei tasunud end sugugi ära – teenitud rahast kulus kohapeal kolmandik, tagasiteel teine kolmandik, viimasest otsast lõviosa said tavaliselt Tallinna kõrtsid ja ööklubid. Aga see kõik toimus kaua aega enne Margitiga kohtumist.

“Kes on?” hüüdis Riho. “Tule sisse!”

Uks vajus paokile ja selle vahelt ilmus nähtavale niiskete kiharatega roosas hommikumantlis naabrinaine, karvased jänesenäoga toasussid varvaste otsas. Korter täitus otsekohe šampooni ja seebi sooja ning imala lõhnaga.

“Sina, Leila!” üllatus Korts tulijat nähes.

“Mina, mina – mina mis mina,” lõi naine häbelikult silmad maha ja sirutas parema käe pikalt ette: “Nägin ennist, et tulid. Võtsin hoogu ja tõin võtmed ära, Margit palus need üle anda.”

Mees võttis pakutu vastu ja viskas hooletult aknalauale. “Aitäh siis!”

“Mina küll ei tea, miks ta nii tegi,” lausus Leila, justkui soovides vabandust leida. “Ausõna, ei tea! Olen sellele täna nii palju mõelnud.”

“On nagu on,” lausus Koorik mõtlikult. “Niikuinii seda suppi ühe päevaga ära ei söö. Ega sul kodus napsu ei ole? Tahaks kangesti midagi teravat, mul ei ole siin enam midagi peale mõne hilbu, nagu näed.”

“Kompressi jaoks mul ikka miskit on, aga see ju ei aita!”

“Ehk tuimestab siiski väheke, kuidagi valus ja ängistav on olla. Kohe kuradi valus on.”

Leila käis kärmelt oma köögis ära, tõi pooleliitrise pudeli viina ja asetas selle kummardades mehe kõrvale põrandale. Riho jõudis vilksamisi näha, et naise pehmet ihu kattis vaid kulunud hommikumantel.

“Kui sul siin magamiskohta pole, võid esialgu vabalt minu juures ööbida,” teatas naaber lahkelt istujale otsa vaadates: “Diivanil või tugitoolvoodis või minu pärast kas või põrandal, porolooni peal. Vähemalt midagi pehmet külje all.”

“Heakene küll,” vastas Riho käeviipega naist tõrjudes. “Mine, mine! Eks hiljem näeb! Tahan üksi olla. Mul on vaja üksi olla.”

Nabrinna lahkus kuulekalt. Ta oli Kortsust küll kümmekond aastat vanem, kuid nägi vaatamata oma kümnendite taha jäänud nooruspõlve rajule eluviisile juba pikemat aega üsna eatu välja – suur, pehme ja lohutav. Mees mäletas heledapäist naabritüdrukut lapsepõlvest, aga vanusevahe tõttu olid neil tollal sootuks erinevad mängud. Siis, kui Riho oma Norma plekist võidusõiduautoga liivakastis põristas, sõitis plika juba kaherattalisega ringi, kõlgutas väravapostil istudes igavusest jalgu ja edvistas ümberkaudsete poiste ees justkui mõni liblikas.

Peagi aga kadus tüdruk majaelanike vaateväljast pikemaks ajaks – kuskile provintsilinna kergetööstustehnikumi, kuni ühel suvepäeval veeres maja ette mööbliga koormatud veoauto, mille kabiinist hüppas välja suurepärase jumega pisut priske noor neiu. Koorik oli siis just tehnikakõrgkooli lõpetanud ja lõi parasjagu trepil sõpru oodates aega surnuks. Ta jõllitas saabujat sõna otseses mõttes suu ammuli, sest nii kütkestavat olevust ei olnud tema silmad veel näinud. Enne, kui noormees jahmatusest toibuda jõudis, surus kaunitar talle lilleriiuli sülle ja lausus: “Teine korrus, paremat kätt! Sa ei keeldu ju ometigi daami abistamast!”

Alles siis jõudis Rihole kohale äratundmine, et tegemist oli kunagise naabriplikaga, kes oli otsustanud ema juurde tagasi kolida.

“Leila?” pomises ta häbelikult.

“Muidugi mina, tere!” teatas noor daam ja tõmbas mehehakatist nööbist, nii et viimasel tuline jutt üle kere jooksis.

Kui diivanvoodi, sektsioonkapp, külmik ja paar kastitäit peenemat kola toriseva ja hingeldava autojuhi kaasabil korterisse tassiti, teatas Leila ema välisust sulgedes mürgiselt, et tütrel oli üks ring jälle täis saanud. Mida naine sellega mõtles, taipas Koorik ähmaselt alles nädalaid hiljem, kui naaberkorterist hakkas kostma ema ja tütre sagedasi sõnalahinguid ning harjumatut pidukära. Maja ümber aga alustasid tiirutamist naljakad tordikarpide ja lillekimpudega mehed, üks meelama vuntsiga kui teine.

Sama aasta sügisel kutsuti Riho kaheks aastaks sõjaväkke ja nõnda kaotas ta taas Leilaga kontakti. Venemaa ääretutelt avarustelt naastes selgus, et viimase ema oli vahepeal vähki surnud ja tütar omajagu tõsisemaks muutunud – vähemasti ei kostunud naaberkorterist enam kuigi sageli pillerkaaritamist.

“Mida kuradit ma siis nüüd teen?” Riho võttis pudelist punnsuutäie tulivett ja neelas selle näogrimassi saatel joonelt alla. Viin talle tegelikult eriti ei istunud, aga tekkinud olukord justkui nõudis hingevalule mingisugust vastukaalu.

“Kas pole alandav olukord?” küsis ta endalt pudelit peopesade vahel veeretades ja jõi virila näoga veel ühe lonksu. “Milline reetmine! Kuradi-kurat, kuidas saab üks inimene nii kahepalgeline olla?”

Paraku ei aidanud viin Kortsu tundeid tuimastada ega vaos hoida, vaid vastupidi – mõtted, mis oleksid pidanud pakkuma selgitusi ja lahendusi, koondusid puntrasse, kuni ta puhkes nutma. Istus taburetil, nuuksus ja pühkis kohmetunult ning häbelikult käeseljaga pisaraid. Niisugust kontrollimatut nõrkusehoogu ja kõikjale tungivat enesehaletsust ei olnud mees kunagi varem kogenud. Füüsiline valu ei teinud iial niimoodi haiget kui vastne ootamatult löödud hingehaav.

Ta armastas Margitit väga – ükskõik, mispidi ta naise peale ka ei mõelnud, ikka täitis südant suur igatsus. Oleks kaasa nüüdsama uksest sisse astunud, suutnuks Riho talle andestada. Oleks naine võõra mehega jalga lasknud ja tagasi tulnud, suutnuks Koorik andeks anda. Oleks Margit teise mehe last kandnud – ka selle fakti võinuks mees alla neelata, peaasi, et naine tagasi tuleks.

Olekseid kogunes pikapeale pähe hulgakaupa, viin sai otsa, aga enesetunne sellest sugugi paremaks ei läinud. Korts teadis küll, et enesehaletsus on kõige armetum asi siin maamuna peal, kuid ometi ei saanud ta oma mõtete nõiaringist enam välja. Poole tunni möödudes jõudis ta järeldusele, et on jäänud taas täiesti üksi ja kõik on olnud mõttetu. Otsusekindlalt astus ta taburetile, võttis vöölt püksirihma ja kinnitas selle silmusena lakke, roostekarva lambikonksu külge.

Terav kolksatus ja sellele järgnenud mürtsatus, mis tühja naaberkorteri seinte vahel mitmekordselt võimendusid, sundisid Leilat seltskonnaajakirja lauale viskama. Ta tormas tulistjalu uudistama, mis naabri juures oli juhtunud, ja nägi oigavat Rihot põrandal siplemas, püksirihm kaelas. Ümberringi vedelesid krohvitükid ning saepuru, krohvi alt paljastunud laelaudade vahel ripnesid takupulstid.

“Issand jumal, kui nõrgukesed te, mehed, kõik olete!” hüüdis naine. “Ma kohe tundsin, et midagi halba on õhus!”

“Kasi minema!” kähistas Riho ja vehkis jalaga: “Jäta mind rahule! Jäta mind palun kohe rahule!”

“Mida sa õige mõtled!” käratas Leila ja virutas Kortsule lahtise käega vastu põske: “Küll ma sinusuguseid juba tunnen! Tule mõistusele!”

Mees tõusis istuma ja harutas rihma kaela ümbert lahti. “Täna ei ole üldse minu päev,” ütles ta.

“Kurat, sa oled ikka päris-päris loll, ausõna,” tõreles naine ja tõstis tabureti püsti. “Kas siis selle pärast tasub end niimoodi lõhkuda, et teine pool minema kõnnib?”

“Ma ei suuda ilma temata elada! Ei suuda!”

“Küll sa suudad! Ja kuidas veel! Aja end nüüd maast lahti! Oleks ma aimanud, et sa sellises šokis oled, ei oleks ma sind sekundikski üksi jätnud.”

Koorik püüdis tõusta, kuid haaras siis äkilise valu ajel paremast jalast kinni. “Ära väänasin, raisk!”

Leila astus mehele lähemale ja asus teda kaenla alt toetama. “Nüüd läheme minu poole ja jutul lõpp. Sind ei saa praeguses olukorras üksi jätta.”

Järgmisel hommikul avastas Korts, et kogu keha lööb tuld välja – pea valutas, kael oli kange, küünarnukid, selg ja jalad saatsid igas suunas laiali teravaid impulsse, mis sundisid kannatajat diivanile kägarasse tõmbuma. “Oi saadanas,” meenutas ta eelmist päeva. “Millega ma nüüd hakkama sain?”

Veidi aja pärast seletasid ta silmad diivanilaual varesejalgadega paberitükki.

“Riided pesumasinas, pane kuivama! Olen tööl. Külmikus on keefiri. Leila.”

Nüüd usaldas mees tõusta ja astus esimeseks kitsukesse kööki, et manustada tervendavaid vedelikke. Vesi, keefir, õunamahl – kõik sobisid, kusjuures hapu mahl tekitas mõnusaid, kuklast tuharateni jooksvaid judinaid.

Seejärel lippas ta oma korterisse, ajas selga pikema pehmest kangast särgi ning tõmbas aeglaselt ühe sigareti. Võrreldes eelmise päevaga ei olnud midagi paremaks läinud. Või ehk siiski – esimene ehmatus oli ju möödas!

Korts mõistis, et jäi naabrinaisele teene võlgu – too suutis tema meeltesegaduse õigel ajal korrastada, sest mine tea, mis oleks veel juhtunud. “Piinlik mõeldagi!” arutles mees, aga ei suutnud leida head ideed toetaja premeerimiseks.

Preili Priks – nii Leilat tavaliselt kutsuti – tundus olevat eneseteadlik naine, kelle südant tühipalja lillekimbuga pehmitada ei saanud. Taksofirma nägusa dišpetserina oli ta kommikarpide ning lilledega arvatavasti niigi ülemäära ära hellitatud. Terviklikust lähenemisest – roosid, restoranid, kontserdid, jalutuskäigud – ei olnud Riho aga huvitatud. Kes teab, mida üks hilises keskeas naine endale veel pähe võtab, kartis mees.

Pärastlõunal, kui enesetunne väheke paranes, korjas Koorik toanurgast üles mobiiltelefoni tükid ning sättis need kokku. Aku istus oma pessa hästi, kuid korpuse tagaosast oli kild väljas ja see ei tahtnud enam kuidagi telefoni küljes püsida. Õnneks leidus spordikotis superteipi, halli materjali, mida Riho inimkonna parimaks leiutiseks pidas ja millega sai väike viga hõlpsasti parandatud. Kui mobiilile pilt ette tuli, ei olnud Korts kiitusega kitsi.

“Nokia on ikka kaunis hea pill!” rõõmustas ta, kuid rõõm jäi üürikeseks.

“Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

Margit ei vastanud.

“Väga argpükslik käitumine,” turtsus Korts ja valis pika kaalumise peale ämma numbri.

“Halloo! Tere, Riho siin! Kas kuuled? Riho! Sinu väimees!”

“Tere,” vastas tõre kähisev hääl justkui läbi tsellofaani. “Mida sa soovid?”

“Kas Margit on sinu juures?”

“Ei ole.”

“Kus ta siis on?”

“Sakus. Ta elab nüüd Sakus, oma majas. Suures aiaga majas.”

“Või nii ...” Koorikule jõudis külma dušina kohale, et siin oli ilmselt teine mees mängus. “Ja mis ajast siis?”

“Paar nädalat juba. Või isegi kolm. Kaks kindlasti.”

“Paar nädalat? Ma ei mõista! Me alles üleeile rääkisime temaga ja kõik paistis korras olevat.”

“Midagi pole korras! Minu tütar oli sellest pidevast passimisest surmani väsinud, kas sa sellest aru ei saa.”

“Ei saa! Kuidagi kohe ei saa!”

“Siis pole midagi parata!”

“Kas tal on uus telefoninumber?”

“Ma ei või seda sulle anda, Margit ei taha sinuga enam suhelda. Head tervist!” Ämm katkestas kõne.

Korts ei jätnud jonni ja valis uuesti naise ema numbri.

“Mis siis veel?” küsis too järsult.

“Kas ma saaksin Margiti aadressi?”

“Milleks?”

“Ta on ikkagi mu seaduslik naine.”

“Mitte enam kauaks! Lepi sellega!”

“Ei lepi! Kaevan selle Saku linna kas või labidaga läbi, lammutan majahaaval laiali, aga leian ta üles.”

“Jääme ikka inimesteks,” lausus ämm ärritunult ja katkestas taas kõne.

“Kuradile!” karjus Koorik. “Jääme inimesteks! Naine tõmbab mu juurest kogu sisustusega sõna lausumata teise mehe juurde minema ja ämm soovitab jääda inimeseks! Kuhu ma olen sattunud?”

Mees süütas taas sigareti ja istus taburetile. Margiti ema tüüdata ei olnud mõtet – veri jääb ikka paksemaks kui vesi. Pealegi lonkas läbisaamine ämmaga esimesest kohtumisest peale, sest too ei suutnud leppida faktiga, et saab väimeheks akadeemilise hariduseta mehe. “Meie suguvõsas matse ei ole,” armastas naine ikka rõhutada, kuigi oma tütar vaatamata ponnistustele ülikooliharidust nuusutama ei pääsenud. Margit töötas hoopiski lilleseadjana, kui Riho teda esimest korda kohtas.

Kolm päeva järjest elas Korts majast väljumata naabrinaise katuse all, oodates telefonikõnet abikaasalt, mis võinuks olukorda veidi selgust tuua.

“Saaksin paluda, et mõni taksojuht sinuga Sakus ära käiks,” pakkus Leila. “Nii mõnigi mees on mulle teene võlgu jäänud – küll olen ma neid hoiatanud politsei, küll transpordiameti kontrolli eest – linnaametnikud on isegi hullemad ...”

“Ei lähe mina end narriks tegema,” lõi Koorik käega. “Ma ju isegi ei tea, kus ta nüüd elab.”

“Aga kaua sa niimoodi piinled? Pead oma eluga tasapisi edasi minema.”

“Või tagasi.”

“Purunenud tassi jäävad ikka mõrad sisse, liimi seda, kui hästi tahad või millega tahad.”

“Ma pean ta tagasi saama. See on praegu mu suurim soov.”

“Võimatu, ära ole naiivne,” raputas naine pead. “Ma ei tea, mis teie vahele viimaks tuli, aga seda nägin küll, et teie vahel miskit tegelikult ei olnud. Peale raha ja vanusevahe.”

“Kuidas sa julged nii rääkida! Ma armastan teda!”

“Tõde on alati valus kuulata. Mõtlesin kohe, et miks peaks ühele tüdrukule endast kaheksa aastat vanem mees korda minema.”

“Pea suu!”

Kortsul ei olnud nüüd isu enam millekski muuks kui alkoholi rüüpamiseks. Lihtsalt ei tulnud mingit paremat mõtet pähe. Võinuks ju sportida või sõpradega kohtuda või mõnel kontserdil ja teatris käia, aga milline narr seda teeks, kui ollakse just nüüdsama armastatud naise poolt maha kantud. Ainult filmides lähevad murtud südametega mehed ooperiteatri looži ning lasevad end seal nostalgilistel viisidel plaasterdada.

Joogikraam tegi olemise pehmemaks ja toimis unerohuna. Kui Leila kodused varud lõppesid, otsis mees välja viiesajalise ja palus lisa tuua. Naine astus töölt tulles poest läbi ja ostis mitu pudelit Vana Tallinna, seda kangemat, mille mekk talle endalegi meele järele oli.

“Magus, aga kurval ajal kärab küll,” kommenteeris Riho ostuvalikut ja keetis teed kõrvale.

Õhtuti istusid naabrid pikki tunde diivanil ja vaatasid televiisorist seriaale. Õigemini, Leila vaatas ja Korts jauras midagi vastamata armastusest, lörriläinud elust ning peatsest kättemaksust.

“Ära põe, sind on ilmatu hale kuulata,” katkes aeg-ajalt naise kannatus. “Mis läinud, see läinud. Teid ei seo enam miski!”

“Mida sina sellest ka tead? Me oleme veel ametlikult abielus!”

“Oi, ma tean palju! Olen orientiiri kaotanud abielumehi küll ja küll lohutanud.”

“Mismoodi?”

“Pole sinu asi!”

“Kujutan ette,” muigas Riho mürgiselt.

“Mõtle, mida tahad, minu elu pole sinu arvustada. Elan seda nii, nagu õigeks pean.”

Nädalapäevad hiljem, kui Leila traditsioonilise tund aega kestva õhtukümbluse lõpetas, istus ta, hommikumantel seljas ja saunalina tihedalt ümber pea, taas Kooriku lähedusse televiisori ette. Pildikastist edastati parasjagu saadet inimestest, kes ühel või teisel moel olid elu hammasrataste vahele jäänud, kuid läbi raskuste uuesti alustanud.

Leila lausus üht-teist kriitilist saatejuhi kostüümivaliku kohta, mis olevat igavatest kaheksakümnendatest pärit, ja nõjatus vastu kaaslase õlga, kätt ettevaatlikult mehe vasakule reiele libistades ja seda mööda teksaste pinda aeglaselt edasi-tagasi liigutades. Siis libistas ta sõrmed kaaslase särgi alla, püksirihma pandla juurde.

“Pole vaja,” ütles Korts pingule tõmbudes. “Jääme lihtsalt sõpradeks või naabriteks, ärme ajame asja keerulisemaks, kui see juba on.”

“Olemegi ju sõbrad, ammused sõbrad. Me oleme mõlemad seda ammu tahtnud, kas pole?” teatas Leila meelalt ja päästis rihma lahti. “Ma olen nii kaua üksi olnud, et sõbra jaoks pole mul millestki kahju.”

Mees rahunes ja lasi kõigel juhtuda. Tema ürgjuur ärkas kiiresti elule ja talitas naise tahte järgi, sest ükski isane poleks suutnud sellisele himule vastu panna.

Pärast vahekorda paranes Kooriku olemine tunduvalt. Ta tajus end kosmonaudina, kes oli astunud kitsast ahistavast lennumoodulist otse universumi avarustesse. Alguses tundis ta isegi piinlikkust, aga siis adus, et sai mingil moel endale osaks saanud kannatusi leevendada ja vabanes viimaks kusagil ajusopis vasardanud mõttest kramplikult Margitile truu olla.

Leilale ei jäänud mehe meelemuutus sugugi märkamata. Ta ümmardas kostilist edaspidi igal võimalusel ja meelitas teda õhtuti järjekindlalt enda kõrvale voodisse.